2023 aasta. Kokkuvõte.

Mõelda. 4 aastat tagasi käisin ma Iisraelis. Ja Moskvas. Kolm aastat tagasi oli koroona. Ikka uskumatu, kui kiiresti aeg läheb ning kuidas kõik me ümber muutub.
Kaks eelmist aastat tundus mulle, et pidur on peal. Nagu lubas muudatusi, aga miski takistas. 2023 lükkas universum jala pidurilt paremale ja vajutas sügavalt põhja. 

No oli see alles aasta.

Ma olen end siiani pidanud päris heaks multitaaskijaks. Kuid nüüd, nelja ametikoha ja ühiskondlike kohustuste vahel zonglöörides tunnen, kuidas aju kärssab. Ma ei suuda enam taustaks kuulata muusikat ning olen hakanud isegi banaani ja šokolaadi sööma. Kaks kuud veel ja siis.. Oota. Eiju?
Mõni nädal tagasi istusin Tenerife hommikusöögilauas, kui helistas mu kooli-ülemus. Meil siin jäi raha üle, kas tahaksid veel ühes projektis osaleda? 
Jaa, muidugi. Vastas mulk minus. Neelasin suusoleva võileivatüki alla ja uurisin, et mis projektis.
Vaataksime selle õppekava üle ja teeksime parandused..
No ikka. Kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda, eks. Ise olen need kohustused endale võtnud. Vastastikusel nõusolekul, kui parafraseerida klassikuid.

Mu motiiv polnud tegelikult raha. Lootus oli, et tänaseks päevaks on tekkinud rutiin, Ja et on selgus, millisega neist neljast suunast tahaksin ma jätkata. 
Rutiin ei ole tekkinud. Ja ma ei tea endiselt, kelleks ma tahan saada. 
Aga ma olen siiralt tänulik selle võimaluse eest.

Miljonid elu jooksul läbitud koolitused ja õppetunnid tõestavad, et ma pole õppimisvõimeline.  Selle aasta põhjal võin tänulikult tõdeda, et midagi on siiski külge jäänud. Kõige valusam õppetund on olnud ilmselt teadmine, et ... iga amet vajab teadmisi, kogemusi, praktikat. Polegi nii lihtne, kui paistab.

Vanakooli tee

Palju on kogunenud põnevaid segusid ja purusid. 

Mul on isegi fänsi teekann. Panen teepuru spetsiaalsesse sõelaga kopsikusse ja kannu valmis. 

Vee keema.

Ja midagi tuleb vahele. 

Hõikan mehele, et kallaku vesi peale. 

Mõne aja pärast lähen kööki. Teekopsik kannus. Kann kraanikausis. Ja kraanist kenasti külma vett täis lastud....

Kinoteater ja me kõik jääme vanaks

Mitte religiooniõpetust ei vaja meie lapsed ( ja vanemad), vaid meediaga suhtlemise õpet. Kuidas on võimalik inimesel, kel on nii pikk meediakarjäär, Urmas Orul, teha nii loll otsus- keelata ära üks saade?! 
Selline tunne, et äkki tegi hoopis meelega, et saab ettekäände-rahva tungival nõudmisel- nõukogu koosseis üle vaadata või siis rohkem kuulajaid ja vaatajaid tänu kaasnevale meediakärale..?

Irooniline, et Kinoteater tegi ise täpselt sedasama, mida nad osati kritiseerisid: kolm keskeas meest avaldamas audio-VISUAALSES meedias mitteprofessionaalset ARVAMUST isegi mitte eesti meediaruumis tavapärases dialoogi-, vaid monoloogivormis. Ilusa nimega kutsutakse seda vist diskussiooniks ühiskonnas.
Marca kirjutas uuringust, mis on saanud liiga vähe tähelepanu. Kõikidel neil poistel on emad. Nad käivad koolides ja poodides, mille üle 100 inimeselisi kollektiive juhivad peamiselt naised. Aga poliitikasse, uuringu põhjal, naised ei sobi. Miks? Äkki just sellepärast, et meie meedias on liiga vähe naisi. Noori. Venelasi.
Seega, ma olen Kinoteatri sõnumiga nõus, aga vorm on vale. Ja eesmärk samuti. 

Objektiivuse huvides peab märkima, et ETV saated on meediapäeviku andmetel edetabelite tipus. Miks? Sest nad on suunatud sihtrühmale. Me võime pea peal seista ja tuua 15-aastaseid saatejuhte. Meediatarbimine on muutunud.

Kuri lõng ja julge kass

 Ostsin sokkide parandamiseks lõnga. Viskasin vihu voodile, sokkide juurde, et meelest ei läheks. Sööme köögis ja kuulen, kuidas kass lärmab. Selgus, et lõngakera oli  kinnituspaberi katki rebinud, kassi reeturlikult rünnanud ning kassile kallale tungides teda lausa teise tuppa jälitanud.  

Harutasin kassi lahti. Panin lõnga turvalisuse huvides kilekotti. Mõni aeg hiljem taas võitlushääled. Lõng oli kotist välja tunginud ja vaene kass võitles elu nimel.

Teate neid nunnusid lugusid, kuidas kass lõngakeraga mängib. Ärge uskuge.

2023 raamatud

Ei, ei ole liiga vara :)
2023 raamatuaastat iseloomustavad kolm märksõna.
1.  Selle aasta keskmine hinne on nii kõrge, sest....ma lugesin peamiselt soovitatud raamatuid. Aitäh Marca, Tilda, Mae, Tavainimene ja kõik teised, kes te kirjutate haaravaid arvustusi.

2. ma lugesin üle pika-pika aja erialast kirjandust

3. kuna seda va erialast oli niimitutuhat, siis pöördusin nõu küsimiseks AI poole. Seega, minu esimene Ai poolt soovitatud raamat, mis oli väga-väga hea. Sheena Iyengar The Art of Choosing. Soovitan! 

Kuigi mulle endale tundus, et mul polnud lõppeval aastal üldse aega, siis raamatuid ja lehekülgi tuli rohkem kui mullu.

Mida ma esile tõstaks ja soovitaks?
D.Rogdgers ja R.Wolf Püha lehma  ja Õnnepalu Mandala kohta olen kirjutanud lausa postitused ja need olid head.

Autorina Lars Mytting, eks.
Naljakal kombel tulid selle aasta raamatud kuidagi gruppidena. Ma ei tee eelnevalt eeltööd, et millest jutt käib. Aasta teises pooles lugesin järjest lugusid ajaloost. 15-17 sajandi Norrast Islandile ja seejärel Inglismaale. Kuigi tegemist oli juturaamatutega, on ikkagi väga huvitav kui erinevad olid toona erinevate riikide olme, usud ja uskumused. 

Siis kahe naismõrvari lood. Alias Grace Atwoodilt Kanadast  ja Kenti Matmisriitused Islandist. Viimane meeldis rohkem just selle tausta ja konteksti tõttu.

Aasta esimeses pooles olid järjest lood kummalistest inimestest. Braithwaite " Minu õde, sarimõrvar", Jackson "We have always lived in the Castle" ja Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"- meisterlikult konstrueeritud lood üllatavate puäntidega. Väga kvaliteetne meelelahutus.

Kankimäki "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" jõudis minuni väga õigel ajal. Ma täiesti siiralt ei saa aru, miks sai rahvusvaheliseks bestselleriks Söö, palveta jne, mitte see raamat.  

Aga rohkem ei soovita, nagu öeldud, kõik väga head, proffide poolt soovitatud :)

Mul on sellest soovitusnimekirjast veel mõned lugemata. Aga hakkasin mõtlema, et võtaks 2024 hoopis ette vanad raamatud. Need, mis on mu kodus riiulitel ja mida ma pole ammu-ammu enam kätte võtnud. Eks näis, kas õnnestub.

Tenerife, Puerto de la Cruz. Minu versioon

Oleks paremini ajastanud, oleks taas saanud blogijate reisikirja. Kristallkuu ja Emmeliina jõudsid ette. 

Aga siis minu pisipuhkus. Arvuti ja telefoniga.

Huvitav tähelepanek Tallinna Lennujaamas. Võileiva hind ja külastajate arv kohvikus on pöördvõrdelises seoses.

Reisiesindaja, kes meid lennukilt transfeerile saatis oskas öelda vaid kaks asja. Esiteks, hoitagu oma asju, sest vargaid on palju ning ekskursioone soovitas guugeldada.. selgus, et kogu lennukist oli meid vaid kolm, kes sõitsid "külma" põhja. Teised läksid lõunasse. 

Esimene mulje oli negatiivne. Ajavahe 2 tundi!!! Kõige veidram on toit. Toit on rikkalik, ilus ja värviline. Aga täiesti maitsetu. Magusalaud on ülimalt ahvatlev. Aga söödamatult magus. Ühesõnaga, ülimalt halb kokk. Sellist kogemust ei mäletagi. Ja kummalisel kombel ka väljas süües ei sattunud head kohad.

Õpetamisest. 60% tehtud.

60% tehtud. Ja väike paus.
Ma usun siiralt, et pole olemas halbu õpilasi, vaid on halvad õpetajad. Ja see, kuidas ma hakkama saan on küsimus minust. Naljakas on taaskord see, kuidas teooria saab praktikaks. Päriselt ka, see mis meid häirib, ongi meie ise. Mind häirivad asjad, mis ma ise samuti teen ja olen.
Kindlasti olen saanud õppetunni, et ülehindasin selle ameti lihtsust. Järjest ja järjest on olnud juhtumid, kus oleks vaja kogemust. 

No näiteks.
Ühele seletasin 15 minutit, miks ta peaks tegema turuuuringu. (St see on kodune töö, mida nad peavad tegema, aga ta ei saanud aru uuringute mõttest.) Ükskõik kuidas ma - vajadused, konkurents jne jne.. aaga, vastab ta. Nad ju tulevad mu poodi ja ise ütlevad, mida nad tahavad. Mina: selleks, et nad tuleks ka edaspidi ja positiivselt üllatuks, küsidki, mida nad veel tahavad. Tema jälle oma… lõpuks andsime mõlemad alla. Ei saanud aru ja mina ei osanud. Järgmisel tunnil tuli perfektse uuringuhüpoteesiga. Ma kahtlustan, et keegi kodus aitas, aga see selleks. Ja kui jõudsime konkurentsiteemadeni, siis hakkas jälle... minul pole ühtegi konkurenti.. Sellised hetked panevad mind pead vastu seina taguma. (no kadedaks teeb ka, tahaks ka nii, et pole konkurentsi... ja pole vaja teada, mida klient tahab). Kuidas aidata kedagi, kes ei taha abi?

Tegime turuuuringu raames 5 miksi meetodi. Pooled tegid valesti. Ok, näitasin uuesti- kas saite aru- jaaa!!. Järgmises loegus oli ostupuu, jälle sama seltskond tegi valesti. Hommikul klikkis-see on ju sama loogika, algoritmiline mõtlemine. Oleks-poleks. Oleks võinud võtta aja maha ja hakata nullist uuesti seda tegema. kuna erinevalt muust teooriast on see praktiline ja reaalselt vajalik. Õnneks on aega. Aga oleks olnud kogemus, oleksin ilmselt kohe reageerinud.

Ja siis ajavad närvi need seletajad (nagu ma ise olen). Idee poolest on nad head ja huvitavad, kogemused ning näited. Aga mul läheb kuulates meelest, kuhu ma jäin. Ilmselt kogemus aitaks järjel püsida. 

Ja siis ma ei saa hakkama nendega, kes vastavad nn valesti ( nagu ma ise olen :)) Karma. Ma saan selle küll kokku võtta, et näe 1 inimene arvas nii, aga suur osa reageerib tegelikult naa, ja jutu illustreerimiseks on vaja mustvalgeid näiteid; aga ikkagi on järg käest ja loogika vale.

Spotify 2023

 

Käes on aasta parim aeg, Kokkuvõtted:)

Eelmise aastaga võrreldes on suurim erinevus, et peaaaegu enam ei kuula Ukraina muusikat. Palun vabandust, Ukraina.

Ja teine asi. Mul on selline tunne, et need kokkuvõtted pole ikkagi päris õiged. Juba teist aastat järjest on mu edetabelis Smilers ja nublu, kes mulle küll väga meeldivad, aga 100% ei ole nad olnud mu kuulatavuse topis. Julgeks isegi väita, et sel aastal pole ma FürOksanat kordagi kuulanud. Sel aastal näitas Spotify ka kuude lõikes- ning mõlemad on olnud topis juunis st ajal, mil ma kuulan oma Summer TOP playlisti. Ma kahtlustan, et tegelikult on nende artistide taga muusika, mis pole Spotify originaal, vaid mu enda üles laetud failid (mis moodustavad enamuse mu Summer topist) ja mingil põhjusel loetakse need just nende kahe alla.
Ja nt 6. ja 7. kohal on laulud, mida ma kogu aeg vahele jätan, sest ma vihkan neid. Iga kord mõeldes, et peaks listist ära kustutama... jne. Ühesõnaga. Tegelikult on siin ka palju jama. Ja tuleviku huvides oleks tark võtta ja mittemeedlivad laulud ära kustutada, et neid tulevikus enam tabelis poleks :)

Öelgu Spotify mida tahes, selle aasta märksõnad olid Barbie (filmi soundtrack), Elize Haldilt ja LP Long Goodbye, SZA Kill Bill

Ma kuulasin sel aastal 985 artisti ( eelmisel aastal 559), 1084 erinevat laulu, aga vähem kui varem. Ainult 17 366 minutit ja vaid 75 zanris. Minu stiil on võrdselt pop, rock ja klassika.
Vähemalt sellega ma nõustun :)

 LINK

Sandra saab tööd

Kunagi nägin kinos "Sandra saab tööd" treilerit, tundus huvitav. Film jõudis kinodesse, aga kuna tagasiside ja arvustused olid hävitavad, siis jäi vaatamata.

Nüüd oli telekas. Ja väga hea film. Kindlasti oleks saanud norida nt peategelasega oli pisut üle pingutatud. Eristuvad, erilised, teistsugused, mittesobivad inimesed on oluliselt tavalisemad. 
Aga muus osas. Ma pole ammu nii kurba ja haaravat filmi näinud. Ilmselt pandi mööda sellega, et film liigitati komöödiaks. Nalja oli ka, aga see polnud peamine. Kui nukker on see, et meil on olemas inimesed, igaüks oma tugevustega ja me lihtsalt ei saa/oska/taha neid kasutada. 

Ma olen oluliselt lihtsam inimene, kui mulle meeldiks mõelda :) mulle hullult meeldivad nt. Lucy Worsley ja  Hannah Fry tüüpi puust ja punaseks selgitused maailma asjade osas.  ERR-i portaalis on ka selliseid klipikesi, aga ilmselgelt liiga vähe.
Kui keegi otsib rakendust ja turunisši, siis palun- tehtagu :) Eesti saladused on täiesti katmata.

Ja siis hakkasin mõtlema, et kui me leiame tuhandeid aastaid vanu konte ja luid. Huvitav, kas minnakse siis nende järeltulijatele ütlema, et hei- me leidsime su esi-esi-esi-esi..vanema? Või poleks see eetiline? Teadus tegelikult võimaldaks
Mina oleksin küll rõõmus.

Ja palun vabandust, et ma huvitavaid asju ei kirjuta. Ükskord. 

Valikukriisid

Blogide Feedly lugemisnimekirjast, kus oli 90 blogi, tõstsin need, kes pole ammu kirjutanud gruppi " Endised". Nüüd on nimekirjas 66,

Ja endiseid 117. Ei raatsi linke ära kustutada, sest äkki? Kunagi? ühel päeval on neil kenadel ja huvitavatel inimestel öelda midagi rohkem, kui mahub instakontole. Loota ju võib. 

Elu läheb edasi ja prioriteedid muutuvad. Ning identiteedikriis on ilmselt midagi, mis tuleb kirjutades ikka ja jälle peale. Kõik oleks nagu öeldud... 

Nii et Tikker, pea vastu ..:)

Mul on praegu huvitav dilemma. Järjest on mulle kirjutanud mitu suurt Prantsusmaa ketti, kes tahaks tooteid osta. Tore, eks. Aga tahavad maksetähtaega. Mis on üsna tavaline, teise ketid saavad ka. Aga.
Mul on tõsine kahtlus, et nad on petturid. Ja tead, mille põhjal ma seda arvan? Nad pole saatnud mulle täitmiseks mitte ühtegi tabelit. Just täna veetsin ühe Soome keti tabelit täites ja lepingut lugedes 3 tundi. Ja homme värske peaga jätkan. Ning teine. Kirjad on saatnud mulle kas CEO või kommertsdirektor.
Mu kogemus ja sisetunne ütleb, et kui juba meie Baltikumi mikrofirmades on sada inimest, siis globaalsete hiidude juures CEO tarnijatega ei tegele.

Ma ei viitsi guugeldada

Ma ei saa aru, miks selliseid asju koolis ei õpetatud. 

Ma olen nüüd järjest juhtunud lugema raamatuid, mille tegevus toimub 15-17 sajandil. Algselt oli Skandinaavia, praegu Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania jm. Asi liigub Pärtliöö poole. 

Ma saan täiesti aru, kuidas Calvini ja Lutheri ideed toetust leidsid. Aga ikkagi tahaks rohkem aru saada.

Esiteks mind huvitab. Raamat mainib, et Skandinaavia ja Saksamaa on kindlalt protestandid. Miks? Miks seal köitis askeetlik elustiil rohkem? Kas põhjuseks oli juhus? Vaesus? Kultuur? Kliima?

Ja teine. Millal meeste ja naiste suhted sassi läksid? Tol ajal oli rohkelt naisvalitsejaid, regente. Naised juhtisid ärisid, majapidamistest ja peredest rääkimata. Kõikidel oli oma roll. Kuidas jõuti sellest punktist 50date Ameerika või Saksamaani? 

Tahaks lisaks Viikingitele näha rohkem selliseid kokkuvõtteid nagu teeb Lucy Worsley.

Kuidas teooria saab eluks. Pilvebaleriini lood vol15

vabandust, ma mõnda aega kommentaaridele ei vasta. Lihtsalt ei jaksa. Märtsis läheb lihtsamaks...

Ei ole väljamõeldis, vaid päriselt. Nagu tellitult.

Eile rääkisin (ja demonstreerisin) õpilastele just hoiakutest ja eelarvamustest. (nad on nii noored, et polnud isegi Pretty Womanit näinud) ning targutasin, et peale selle filmi linastust kirjutati kõikide maailma teenindusõpikute esimesele leheküljele " Ära mitte kunagi hinda klienti välimuse järgi".
Jõudsin õhtul poole üheksa paiku koju, ja nagu tavaliselt, parkimiskohta polnud. See on tavaline.

Panin siis auto kusagile ära. Hommikul lähen autot ümber parkima. Ja. Auto ei avane.  Äkki on pult liiga sügaval taskus? Otsin välja.  Ka vajutamine ei ava autot. Pult ei tööta. Tõin toast tagavaravõtme. Ka ei tööta.
Okei, otsustasin, et ju on patarei tühi. Mõlemal korraga. Kummaline, aga juhtub. Patarei vahetamine peaks olema (varasemate mälestuste järgi) imelihtne. Otsustasin, et esindusse ei sõida  (ühistranspordiga ju, halloo?! :)) Et kõnnin kilomeetri kaugusel olevasse teise firma esindusse.

Olin ainuke ja esimene külastaja. 

Noor kutt istub, mälub nätsu. (Päriselt. Ei ole ilukirjanduslik liialdus). Mõõdab ülevalt alla. 
(krt, vannun endamisi. KUIDAS ma unustasin. Kui oled pikalt elanud sooneutraalses/naiste maailmas, siis läheb meelest). Ma olin õueriietes. Tossud, valge tuttmüts. Jope. Nõme ühesõnaga.

Mõned mõtted

Head isadepäeva!

Teie pidutsete, aga mina ärkasin küsimustega, mis vajavad lahendamist. 

Kas pole irooniline, et mida aeg edasi, seda rohkem nõuavad ajakirjanikud ( kes räägivad teatavasti rahva nimel) populismi ja pahandavad nendega, kes ei viitsi sõnumeid siidpaberisse mässida. Et siis järgmisel hetkel populism hukka mõista(Urmas, Jüri). Algas EKRE-ga. Nüüd Kaja.

Raadio 2 lõpetab rahapuudusel minu meelest Eesti kõige intelligentsema ja erapooletuma poliitikasaate Olukorrast riigis. Ja Vikerraadios on laupäeviti saade, kus nn inimene tänavalt räägib, mida ta õhtuks sõi....

Kuidas mul läheb

Mis te arvate, kas saab samal ajal olla pragmaatik ja esoteerik. Rumal küsimus. Saab. Mina olen. 

Kui ma laps olin, unistasin õpetaja - ametist. Ma olin see laps, keda pandi tunde asendama. Ja mulle tundus et ma sain oktoobrilastega hästi hakkama. 

Elukutsevaliku tegin teise. Aga mõte on kogu aeg peas tiksunud. 

Kuid iga kord, kui olen üritanud õpetamise valdkonda minna, on olnud mingi takistus ees. Sein on ees (haa). Kevadel, kui andsin nõusoleku oktoobrist õpetama hakata, tundus, et lõpuks õnnestub. ja siis augustis läks mu kolleeg ära. Ma olin sunnitud tema töö üle võtma. Ja kogu hüpoteetiline vaba aeg kadus. 

Lapsest saadik, kui lugesin Levi, olen kasutanud visualiseerimistehnikat. Võtab nn hirmud maha. Irooniliselt pole mitte iialgi olnud tegelikkus sama, mis ettekujutus. 

Raha

Saates öeldi, et raha läheb välja, kui rahakott on köögilaual. Mina tean, et läheb ära siis, kui on põrandal. 

Kas kehtib see, mida teadis minu vanarahvas või see, mida teadis teine vanarahvas?

Mina ja robot

Näitusel seisis seina ääres suur uhke masin.  Kirjad peal andsid teada, et masin pakub kohvi. Hinnaga umbes 5 eurot. Imetlesin. Ühtäkki hakkas masin tööle. Rõõmustasin. Nii nagu elav tuli või voolav vesi on ka töötegemist ülimalt nauditav vaadata. Kiitsin robotit ja üritasin filmida. Ühtäkki teatas robot et mu kohv on valmis.

Segaduses vastasin ringi. Ma olin täiesti üksi. Robot oli minu jaoks valmistanud tasuta tassi kohvi. Nii tore kui sinu sõbralikkusele vastatakse kingiga :)

Elu

Kas teil on ka nii, et mida kiirem ja huvitavam aeg, seda vähem on blogisse kirjutada?
Aeglased ajad jätavad aega mõtlemiseks, unistamiseks, analüüsimiseks ning sõnastamiseks. Kiirel ajal ainult tegutsed. Päevas toimub nii palju, et eile alles lappasin märkmikut, et kas juhtum oli päev või kuu tagasi. Ei mäleta.

Mida ma siis teen. Elan sisse oma esimesse uude lisatöösse. Küsimusi on nii palju ja tempo on pöörane. Ja valmistan ette teist uut lisatööd, mis algab paari nädala pärast. Selle teise osas määrati mulle mentor. Pidasime maha pika ja põhjaliku vestluse. Oli suureks abiks. Ja olen väga tänulik. Aga sisemuses elab minus revolutsionäär. Surun jõuga endas maha parandusettepanekud. Ma ju tegelikult ei tea. Ma pean olema alandlik ja õppima kogenud õpetajatelt. Hiljem saan vajadusel muuta.
Esimese töö jaoks oleks ka mentorit vaja... oehh..

Vanaemade tarkused

Palun nüüd siiralt abi, sest interneti jaoks ei suuda ma välja mõelda õiget otsingusõna ning vanamoodsa " perenaise käsiraamatu" väljaotsimiseks (mis on kusagil riiulil tegelikult olemas) olen liiga laisk.

Ühesõnaga. Mul on köök eraldi. Mis tähendab, et suurema osa ajast ei viitsi ma õhupuhastajat tööle panna. Ja no millal need puhastid leiutati, sajandeid on ju ilma hakkama saadud,

Paratamatult, aga, tolm langeb rasvale ja mingil hetkel on kõik pinnad rõvedalt kleepuvad. Kuna vihma sadas, siis otsustasin, et teen suurema puhastuse. Loogika ütles, et rasva aitab tõrjuda leelis. Sooda ei aidanud. äädikas ei aidanud.. ahjupuhastusvahend ei aidanud. Nõudepesuvahend ei aidanud. Eelnimetatud siis mitte muidugi korraga, aga katsetasin erinevaid variante. Mulle tundus, et kõige paremini toimis tavaline seep.- Aga ka seda mööndustega. Pinnad on erinevad- klaas, puit, plastik, plekk jne, Oleks tahtnud leotamist, aga no laelampi  ja kapipealset ma ju kaussi ligunema ei pane. 
Tulemus sai enam vähem. Pigem tundub mulle, et tuleb süda kõvaks teha ja maitseained, meepurgid, termosed jms , mida ma tegelikult ju ei kasuta, lihtsalt prügikasti visata. vähem pindu. Vähem probleeme.

Aga siis see neetud õhupuhastaja. Muutus halliks. Ma iseenese tarkusest mõtlesin, et tegemist on plekiga, aga guugeldamine andis vasteks, et roostevaba teras. Ja et läikima aitab lüüa tavaline toiduõli. Aitaski. 

Aga mul natuke ikka kripeldab. Kui mul on nüüd köögis suur õline pind? On see nagu okei? Võtab ju veel paremini mustust külge, rääsub jne. 

Küsimus siis. Kuidas eemaldada tolmu-rasva segu ja saada plekkpinnad uuesti läikima. Ideid?

PS. "sagedamini koristada", ei ole õige vastus.

Kaduv kunst

Kaurilt inspiratsiooni saades jalutasin ja vaatasin oma linnaosa grafiteid. Näha on, et ( Keskerakond) lov hoolib. Hästi kiiresti pestakse maha või värvitakse üle. Isegi koroona-aegseid mõtteavaldusi pole enam alles. Üks, ilmselt meie linnaosa kõige kuulsam, on vahepeal maha võetud. Mälestades kummardus kadunud Lindale. 

Lisaks vanale koolile

on lisandunud uus žanr. LOV poolt tellitud pildid. Kas nunnu ja armas seinamaaling on üldse graffiti?

Mõned mõtted

Lugesin läbi Lars Myttingu raamatu ja. hakkasin otsast peale, sest palju  küsimusi jäi vastusteta, ja hakkasin  kahtlema, et äkki jätsin kogemata mingid  lõigud vahele. Ja alles goodreadsist sain teada, et see on triloogia teine osa ja vastused ilmselt esimeses osas.

Muidu väga hea. Loodetavasti tõlgitakse  eesti keelde. Mulle meeldivad saagad. 17 - 20 sajand. Traagilist ja vähemtraagilist armastust. Aga eelkõige Norra ajalugu, müüte ja traditsioone. Lihtsate inimeste elu. Saladusi. Usku ja ebausku.

üks huvitav stseen.

Tagurpidi torn

Kui te pole jõudnud, siis tv3s saab praegu järele vaadata. 

"Klass" on selle kõrval morsipidu. Ma pean natuke end koguma, et mingeid emotsioone üldse väljendada. 

Väga väga hea.

Lapsed - näitlejad, on väga hästi valitud, Eerik Kivisüdames jäid pisut rabedaks. 

Kui loo sisu - julgus, olla hea ning hoolida, sõprus, -kõrvale jätta, siis kogu keskkond on ühelt poolt nostalgia aga samas tekitab arusaama, et midagi pole muutunud. Depressiivsed Eesti väikelinnad. On endiselt alles.

PS. Kui vaatate lastega, vajab vanemlikku selgitust. Kuna moraal ei olnud päris puust ja punaseks. Minu meelest. Aga kõik lapsed peaksid seda filmi nägema . 

Lisatud hiljem:

Lugesin Jaak Kilmi intervjuud ja tema viitas, et oli silmas pidanud hoopiski religioosset tausta st piiblilugusid.

Täna tagasi mõtlen, siis ikkagi jäi puudu see, et halb ei saanud selgelt karistust. Isegi, kui mõte oli- "apsed, ärge kartke öelda, kui on mingi jama, saame aru ja ei karista"- siis, mu meelest on see pisut vale.
Ma tegelikult olen ka selle poolt, et rääkimine jne. Aga neil lastel oleks tahtnud küll vitsa anda. Või vähemalt nurka seisma panna.
No näiteks, mis järeldused tegi kogu loost Ariel?

Mulle tundub, et selle filmi sihtgrupp on tegelikult lapsevanemad.  Alates sellest, kas ja kuidas me kuulame oma lapsi. Kas ja kuidas me sekkume.  Millest me omavahel räägime, kuidas me oma lapsi täiesti kogemata hirmutame ja neis eelarvamusi loome. Stseen lõpus, kus Karmo isa oma poega lohutab.. võtab lausa sõnatuks. Kui järele mõelda, siis polnud selles filmis mitte ühtegi positiivset lapsevanema-mudelit. Kui, siis Karmo ema.
Ning tegelikult tegi mulle haiget ka kahe venna vaheline suhe. Kuidas saab olla nii, et ühes toas elavad vennad omavahel üldse ei suhtle.

Üks oluline sõnum, mida peaks lapsevanemad lastele selle filmi järel selgitama, on, et võimuga kaasneb ka vastutus. 
On ju nii, et väga väga palju kurja siin maailmas tehakse just pealtvaatajate tõttu. Liidrite, kes kuritarvitavad oma karismat, tõttu. 

 

Tervis. Tootearendusest.

Ma tahaks kirjutada tootearendusest. Kes meist poleks käinud koolitusel - kõige olulisem on klient. Kuulake, mida klient soovib, jne jne. Ja ometi jääb see hea soovitus kusagile..

Näiteks Elisa Elamused. Kas teil on juba uus versioon. Kui pole, siis varsti saate. Võiks ju arvata, et uus on parem. Kliendisõbralikkus ja kõik need teised sõnad. Värviliste nuppude asemel pead nüüd kas teadma telekava või vajutama ja vajutama. Selleks et näha online, kulub 3 nupulevajutust, kerimine ilma pildita, järelejäänud saateaja nägemine nõuab vaeva, viimati vaadatud funktsiooni pole enam jne. Klienditeenindus lohutas - küll te ära harjute. Harjudki, mis sul üle jääb. Aga miks. Miks teha midagi ebamugavamaks? Miks ei lähtuta sihtgrupist. Ka ilma igasuguse uuringuta on ju selge, et telekat vaatavad pigem vanemad inimesed.

Midagi on hiljuti tehtud ka pdfiga. Las jääb. 

Ja siis ongi nii et lihtsad asjad hämmastavad. 

Lähed Pärnus hotelli Tervis. Ja järjest üllatud positiivselt. Tekiääred ei ole topitud serva alla. 

Vannituba on tehtud naistele. Konksud, käsidušš, tripid, riiulid... Ja see pole veel kõik..

"Ei mingeid formaliteete. Tervis!.. Tervist!... -Mitte ma ei ütelnud tervist, vaid tervis...-Ta ütles tervis....." 

mida teha hotellis (kui oled raamatu maha unustanud). Näiteks läbid hotellis maha märgitud terviseraja :) #liikumisaasta #geniaalne #2sillajooks

Mõned retoorilised küsimused siiski jäävad.

Mis vahe on meeste ja naiste vetsudel? (Vastus: mitte midagi.Vaid silt uksel.)

Miks pakutakse hommikusöögiks šampust? Mitte et see mulle ei meeldiks. Aga põhimõtteliselt? Miks?

Miks on Pärnu Rüütli tänav pühapäeval kinni ja täiesti tühi. Kus on kõik need turistid, miks puudub nõudlus jalakäijate tänaval hüpoteetilistele kohvikutele( mis on kõrvaltänavatel)?( Aga punase torni näitus on tore)

Btw. Kas "ikkagist" on nüüd legaalne väljend ja peaks ka ise kasutama? 

Peresidemed

 

Lahtiütlus. Mul on hetkel nii kiired ajad, et ma pole detailidega kursis. Kui on pahasti, siis on pahasti.

Aga taustaks käib mul raadio. Ja mulle tundub, et praegu on aeg, kus tööandjad peaksid kõrvu kikitama. Kõik need helistajad, kes veendunult deklareerivad- meie küll räägime oma abikaasaga omavahel tööst. Nende töölepingud tuleks ette võtta ja konfidentsiaalsustasu  osas trahvid sisse nõuda.

Mingid ajad tagasi räägiti sellest, et vanemad võiksid saada laste eest lisahääle st hääletada laste eest. Ka  siis ma imestasin. Mina ja mu mees hääletame nn vastasparteide poolt. Mu vanemad valivad veel kaks ülejäänud nimekirjast ja samuti erinevalt. Järgmist põlvkonda ei  hakka isegi mängu tooma, kuna nende elu on täielik kosmos. Kas see on tõesti anomaalia? Järelikult siis on.

Ma olen olnud 32 aastat abielus. Sama mehega. Mulle endale tundub, et meil läheb kenasti.  Me ei tea teineteise palkasid. Ma ei tea oma mehe töö lepinguid, kliente ja hindu. Ja tema ei tea minu omasid. Me hääletame erinevate maailmavaadete poolt (kui eesti parteid  saab üldse maailmavaate järgi paigutada). Ma nõustun Rein Rauaga -sa saad vastutuse võtta alluva eest. Sa ei saa vastutust võtta perekonnaliikme eest. 

Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et Eestist saab taas üks mõttetu hall tavaline üks sajast riik.  Alar oli esimene samm. 
Mina ei hääleta maailmavaate poolt. Mina hääletan naiste poolt. Okei, ekre poolt ei annaks vast ka siis häält. Ja ka Riina pole sümpaatne- aga Kaia või Lavly oleks saanud hääle küll. Mina hääletan selle poolt, et Eestil oleks maailmas konkurentsieelis ja võimalus silma paista. Et oleks tasakaal ja võrdsed võimalused. Et 50% rahvastiku hääl ja vajadused oleks esindatud. Nii lihtsalt on.

Lisatud hiljem. Faktid mida me teame. 

1. Hallikul oli osalus ebaeetilises äris

2. Hallik on Kallase abikaasa

3. Kallas ei tee õhtuti abikaasale ülekuulamisi

4. Kallas on kunagi abikaasaga seotud firmale laenanud

5. Kapo ei tee oma tööd korralikult

6. Kallas pole endiselt õppinud suhtlema meediaga sihtrühma arvestades, vaid on säilitanud siiruse

7. Kuna üks pretsedent on äsja loodud (Johanna Maria Lehtme) siis kehtib Kahnemanni väikeste arvude seadus - üks kord vastutab naine oma mehe jamade eest, järelikult alati vastutab. 

8. Hallik sõitis üle oma naise vajadustest. Ja sellest me ei räägi.

Kas Kallas peaks tagasi astuma? Faktidest lähtudes mitte. Poliitilist karjääri arvestades, jah. 

Kas Kallas on teinud midagi ebaeetilist. Minu meelest ei. Lihtsalt lolli mehe on valinud. Kas ta on nende aastatega õppinud, et poliitikas pead teesklema - ei. 

Nagu ma kusagil juba kommenteerisin. Eesti ei ole naiste jaoks valmis. Naised on liiga siirad, usaldavad ja ausad ( vt ka Liina, Keit, Kersti, Urve, Signe, Mailis..). Eesti väärib veel järgnevad 10 aastat ümaraid mehi. Nt Pevkur oleks praegu väga hea valik. Me oleme endiselt Ida Euroopa.

Ritsikule nädalamenüü võrdluseks

Batman ja Robin. Pildi tegi Riin 

Ma ei kirjuta praegusest uuringuskandaalist. Pole enam sihtgrupp ja kõik, kes mu blogi pikemalt või lühemat aega lugenud, usutavasti juba aimavad mu vaadet. Hukkamõist.

Ajaloo huvides  lihtsalt üks remark. Raadiosse helistajate hulgas on reeglina vanemaealised ja reeglina nad kõik olid pigem selle poolt, et midagi pole valesti ega pahasti- kui ei meeldi, jäta lihtsalt vastamata. Mis pani mind mõtlema, et ehk see ongi mingi põlvkonna teema. Et kusagil Martti, Rauli ja Priidu juurest jookseb piir, kus on täiesti ok, kui kusagil on andmebaas märkega, et Martti on vahekorras nii ja nii tihti. Priidul on olnud niipalju naisi, ta hääletab alati Isamaa poolt ja Rauli elukaaslased on heteroseksuaalsed ja teinud nii ja niipalju aborte. Näited on suvalised. 
Et nad on harjunud, et Suur Vend jälgib  ja see ongi okei. 
Maikuus kirjutasin niimoodi:

Õnnepalu Mandala

Ma olen sageli mõelnud, et huvitav, kes valib ja milliste kriteeriumite põhjal, milline raamat saab nn järjejutuks. See on võimas reklaamikanal. Kujutan ette, et kirjanikud seisavad sabas, et saada oma lugu eetrisse. Järjejutust avastasin ma enda jaoks Aareleidi. Ja nüüd Õnnepalu Mandala. Eriti. Kuna seda luges mu lemmik-lemmik näitleja Indrek Sammul. Mingi aeg tagasi sai ta küll miinus sada punkti, kuna andis allkirja millegi vastu, mida ma tuliselt pooldasin. Aga kuna ma enam isegi ei mäleta, mis see oli, siis on ta lemmiku staatuses tagasi. 

Ta on loomulik. Nii nagu oleks külas ja lihtsalt jutustaks. Mulle. Ning see jutt, kassidest. Kõnetas samuti, niipalju, et pidin kohe endale raamatu hankima. Tegelikult ei räägi see raamat kassidest. Räägib sellest, et kõik läheb mööda. Ja kõik kordub. Aga nagu me kõik väga hästi teame, kõik eneseabiõpikud peaks olema kasside kirjutatud. 

Oppenheimer

 

Mul oli kinost väljudes reaalselt süda paha.

Ja ma sain aru, miks soovitatakse neid filme vaadata koos. Ilma Barbieta oleks Oppenheimer lihtsalt üks järjekordne eluloofilm, milliseid on tehtud kümneid tuhandeid. Ja ilma Oppenheimerita oleks Barbie lihtsalt üks ühiskonnakriitiline komöödia, milliseid on tehtud.. kümneid (?). Koos annavad nad konteksti ja ühiskondliku mõõtme.

Järjest vaadates on kahe maailma kontrast ülimõjus. Ühelt poolt happy family/rebjata davaite zit druzna- pidu, rahu, rõõm, päike, meri, rand ja eneseteostus. Teiselt poolt mustvalge, tuli, rafineeritud vägivald ja piinamine, üle laipade  minek ning vaenlase tühistamine. Kontrast ka helikeeles- kui Barbiel oli megahea playlist, Oppenheimeri taust on kurdistav vaikus ja plahvatused. Meil õnnestus seda filmi näha lausa 3D, heli oli nii tugev, et plahvatuste ajal toolid vibreerisid ja värisesid. Väga mõjus. 

Oppenheimer on tehtud tõsielusündmustel põhineva raamatu põhjal. st siis päris elu ja ka Barbie filmi mõjusaimad kohad olid nn päriselu. Sry. Parandan. Mitte - nn, vaid päris elu. Oppenheimeri filmis, rõhutan- päris elu + tollane ajastu, oli kolm naist, neist üks magamiseks, ülejäänud kaks tegid suurepärased ja meeldejäävad kõrvalrollid.

Kui paljud arvustajad ( ja ka mina) heitsid  Barbiele ette, et lõpp oli veidi vale, Ken oleks tulnud võtta mängu, sest poliitkorrektsus, arvestamine, kaasamine, tasakaal. Siis kahe filmi koosmõjul pole millestki rääkida. Kenid on mängus olnud 2000 (KAKS TUHAT) aastat. Mitte ainult mängus, vaid loonud reeglid ja keeranud selle maailma    .. sse. 

Sest ego, lühiajaline vaade, konkurents, alaväärsuskompleks, võistlus, ülbus, puud, mitte mets..... Kenidel on aeg minna tagavarameeste pingile ja hoida suu kinni ja väga väga kõvasti pöialt, et Barbied suudaks midagi veel päästa.( Aga ilmselt enam ei suuda). 

Barbie film

Kas teate, mida tähendab praiming? Ma kohe selgitan.

Kõik algas juba pühapäeval.
Mees sõitis nädalaks minema.
Käisin juuksuris. Nende salong asub hoones, kus on ka kino. Arutasime, et viimati tehtud valged salgud oli väga hea mõte. Hall mõjub loomulikumalt ja muudab kogupildi pigem värvikamaks, kui riivab silma. 
Ja siis rääkisime Barbiest. Ning ühtäkki märkasin, kuidas kogu keskus räägib mulle uuest filmist.

Siis hakkas järjest tulema. Raadios rääkis, kuidas Mattel läks Aquaga Barbie Girl laulu pärast kohtusse. Ning et sel korral oli ta targem. Etteruttavalt võib öelda, et film oli tõeline Product placement ja Mattel oli kohe päris kindlasti aru saanud, et All publicity is good publicity.

Sotsiaalmeedia voos ilmusid järjest tuttavate postitustesed. Check-in Barbie. Spotify soovitas mulle filmi ametlikku play-listi, mis läks repeati peale.

Sain pakiautomaadist oma tellitud kingad kätte. Olin nädalajagu tagasi, olles läbi käinud nii Rocca kui ka Ülemiste, täiesti masenduses. Kas tõesti- isegi kui ma tahaksin, ei saa ma enam kunagi kanda kingi, Sest need ei mahu mulle jalga. Kas ma peangi nüüd igavesti elama pärismaailmas? Jõudsin tookord koju ja Suur Vend saatis mulle kohe reklaami. Ära nuta. On olemas selline mõiste nagu wide. Guugeldasin, ja oligi . Tellisin Asosest esialgu kõige odavamad variandid. Igaks juhuks. Et äkki ka see pole lahendus. Ja nüüd sain need kingad kätte- istuvad kui valatud. Mul on nüüd 10 cm kõrguse kontsaga kuldsed kingad. Ja natuke madalamad atlas-valged.

Ja siis tuli- kõll. Swedbank saatis mulle smsi, millega teatas, et paneb mu kaardi kinni. Helistasin, suhtlesin ja selgus, et olen kusagil vajutanud ok lubadusele võtta mu kontolt kordustellimus. Tänasin panka, et nad hoolitsevad ja valvavad. Üheltpoolt õnnelik, et oma rahast ilma ei jäänud. Teiselt poolt on nüüd siis kaart kinni. Seniks, kui jõuab uus kaart. Pole mul raha. Ja meest ka mitte. Siia sobiks kirjutada, et Barbi ilma Kenita on rahata. Aga mina olen ju Säästu-Barbie.
Kiitsin ennast varude tekitamise eest. Sest selgus, et tegelikult on raha.

Toitumisuuring. Tahaks olla Gurtšenko

Veetsin suve alguses nädal aega kadestamisväärses vormis inimesega. Koos olles märkasin, et ta tarbib (minuga võrreldes) väga palju valku. Taaskord rihma järele andes, hakkasin mõtlema, et aga ehk see ongi põhjus, miks ma pigem paisun kui kahanen.

Ammu pole oma söömist analüüsinud. Ehk peaks. Kaalu patareisid pole mitu aastat vahetanud, seega ma oma kaalu ei tea. Võtsin eesmärgiks sentimeetrid. 

Suur Vend sai mu soovidest aru ja saatis mulle äpi nimega BetterMe. Kuna esimene, proovikuu oli tasuta, siis laadisin rõõmuga alla.

Järgneb tasumata reklaam.
Aga. Ameerika. Jah, toite saab lisada ning isegi QR koodi abil EAN sisse skännida, aga mitte Euroopa toiduainetele. Oma toitusid saad sisestada, aga see on hullult töömahukas.
Variant B oleks kasutada nende poolt välja pakutud menüüd. Mis on hästi huvitav. Aga. Nii palju ma ka ei viitsi. (retseptid kõik kenasti oelmas ja kuidas teha jne)
Mõned näited:
hommik- Spinati pannkoogid lõhega
Lõuna- ubade ja seentega tortillad
õhtuks nuudlisupp
snäkk pähklid, puuviljad

Hommik marja- kodujuustu vorm
lõuna- riis kanaga ja ananassidega
õhtu- küpsetatud tilapia ja köögiviljad parmesaniga
snäkk- sokolaad pähklite ja puuviljadega

Milleks on vaja koolimaja

Ma üritan enda jaoks sõnastada täiskasvanud õppija motiivid.

Vanasti ( kui mina veel noor olin), oli asi selge. Selleks, et midagi teada saada, oli vaja aega. Minna raamatukokku, leida õige raamat. Lugeda see läbi.  Leida teine raamat, mis eelneva vaidlustaks. Seejärel ise see läbi seedida ning teha järeldused.
Aja kokkuhoiu mõttes oli väga tore, et õppejõud olid eelneva musta töö ära teinud- kokku kogunud maailma parimad teadmised ning praktika. Sina kuulasid, konspekteerisid ja üritasid meelde jätta, et vajadusel teaksid, kust mida on leida ja vältida jalgratta leiutamist.

Aga tänapäeval? Kõik on hiirekliki kaugusel. Infot on nii palju, et ei suudagi kõike meelde jätta. Ja kui pidevalt ei kasuta/rakenda, siis läheb nagunii meelest. Kui tekib vajadus- guugeldad ja kõik vastused on olemas. Sinu roll on olla vaid allikakriitiline. Miks ma peaks minema kooli ? Käima kohal? Kulutama oma kõige kallimat ressurssi- aega? Mis on see lisaväärtus, mida ma internetist ei saa?

Kui ma mõtlen oma enda viimastele koolitustele, siis mida ma olen õppinud ja nö saanud?

praktiliste oskustega on lihtsam.
Näiteks AED või tulekustuti. Kuna olen korra neid päris elus kasutanud, siis on teatav julgus ning enesekindlus, et isegi juhul, kui juhendi lugemiseks pole prille kaasas - on olemas ettekujutus, kuidas kasutada.

Nt. relvad või kompass. Relvade puhul oli juhendajast kasu, kuna näitas nn shortcutte, kuidas saab lihtsamalt, ilma jõudu rakendamata. St õpetaja väärtus oli nipid, mis on tekkinud kogemuste käigus. Kompassiga oli teistpidi. Koolitus ja juhendmaterjal oli nii segane, et ma ei saanud midagi aru. Kodus guugeldasin ja leidsin minu ajule sobiva selgituse. Järgmisel koolitusel, kui seda taas väga segaselt selgitati, aitasin juba kaaslasi " oma" lihtsa puust ja punasest skeemiga. Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ja põhimõtteliselt võib see töötada ka vastupidi. Õpetaja võib anda guuglest parema metoodika.

Aga teoreetilised teadmised?

Retro

Ajal, mil maailm tegeleb tähtsate küsimustega, nt kas Ukraina või Rootsi on Natosse pääsemiseks piisavalt demokraatliku(mad kui Türgi)d, on minu elus maalähedased eelmise sajandi teemad. Nagu elekter või siis paberajalehtede kojukanne.

Nii delfimeedia, ku ka õhtulehe kirjastusega oleme saanud lähedasteks kirjasõpradeks. 
Teine pakkus mulle kompensatsiooniks augustikuud tasuta, esimene juurdepääsu digilehtedele- ajakirjadele. Aktiveerisin konto. Ja sain aru, et minust pole digilehtede lugejat. Ma ei suuda ekraanilt lugeda. Mõte läheb uitama, ülevaade puudub jne. Raamat on teistmoodi. Konkreetne lehekülg, seejärel järgmine. Ja ma ei loe ekraanilt, vaid lugerist. 
Kui mul nüüd kannatus katkeb, siis digilehte ma paberi alternatiivina tellima ja lugema ei hakka. Saabki olema rahulikum elu. Piisab raadiost, telest, sotsiaalmeediast. 

Ma tegelikult tunnen neile siiralt kaasa. Sa oled maksnud ajakirjanikele, trükkinud, kujundanud.. ja see kõik lõpetab prügimäel. Lisaks Omnivale esitaks ma kahjunõude ka konkurentsiametile. Sellele viimasele saaks ilmselt ka teisi valdkondi kaasates suurema ühishagi kokku. Loodetavasti mitte keegi kunagi ei arvuta kokku kui suurt kahju on see amet oma tegevuse ja tegevusetusega Eesti riigile aastate jooksul põhjustanud.

Omniva üritab. Reedel juhtus tragikoomiline lugu. Nagu ikka, terve nädal on lehed tulemata. Reedel- voilaa- postkastis lausa kaks lehte. Reedeti tuleb LP, ja lisaks siis eelnevast perioodist Päevaleht. Kuna mul oli kiire, siis viskasin lehed lauale, et nädalavahetusel aega vaadata.
Mees lahendab mul hommikuti lehest sudokusid.
Mingil hetkel küsib- kas need toodi täna?
Jah, vastan mina. Näed, isegi nimi peal ja aadress kirjas.
Kuupäeva vaatasid?

Nädalavahetus

Laulu - ja tantsupidu oli kena nagu alati. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet noored, kes esitasid kõnekonkursi lugusid. Ilma nähtava närvita. Sajatuhandelise publiku. Kaamerate ees. Vau. Meie uued Obamad ja Thatcherid.

Jagasime lastele suppi. Meil paluti kandikuid minimaalselt kasutada ja soovitada lastel kandikut sõbraga jagada. 

Ühel hetkel tuli kuri õpetaja nutva varateismelise tüdrukuga. Laps olevat söömata, kuna kandikut kästi jagada, aga temal pole sõpra ja siis ta üksi ei julgenud. Hiljem kuulsin nutvast pillilapsest, kes jäi rühmast maha ning ei osanud laululavale minna. 

Sa ei või eeldada et 25 000 last saavad ühtmoodi aru. Alati võib olla üks, kes saab aru teisiti. Kurb.

Laulupidu suudab alati ilma muuta. Tavaliselt lauldakse päike välja, sel korral siis kauaoodatud vihm.

Hellenurme Vesiveski perenaise elutarkus. Me kõik teame, et 2 kõva kivi head jahu ei jahvata. Pealmine peab olema pehmem. Aga mis juhtub pealmise pehme kiviga. Pehmem kulub ja vahetatakse välja.

Mõtlemapanev. Kui laenata klassikutelt.

Ps. Kas teate kui ilus linn on Elva 

Jaanid ja muud asjad, mis mulle meeldivad

2ss.2ss.2ss

Ma veetsin jaanid ainsas kohas Tallinnas, kus muru on roheline.  Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Lausa uskumatu. Tundub, et ütlemine, et vanasti oli muru rohelisem, pole vaid sõnakõlks.. ongi nii. Väheusutav, et nad suudavad kogu seda territooriumi kasta. Õiged taimed? Õige niitmine? Imeline, igatahes

Sel aastal oli jaanipäev pühendatud saunadele. Mis mind hämmastas, ma ei tea, kas nad kasutavad päris näitlejaid või, aga rolli sisse elamine ja improvisatsioon oli hämmastav. Super!

Astume ühte majja sisse- proua annab teada, et president kuulutas just välja puhtusenädala... Hmm, polegi kuulnud, et Karis oleks midagi sellist öelnud.. selgus, et oleme hoopis 30 aastates... ja jutt käib Pätsist. Mingis talus oli just mees surnud ja saunas peeti surnuvalvet. Kurvastasime koos ja kui saunanaine arvas, et nüüd peaks tütre kiirelt mehele panema, lubasime peigmehe suhtes silmad lahti hoida. Teises tegi perenaine saunapuid ja peremees nuias kõrtsi minekuks 5 kopikat...

Mis veel väga tore oli- tõeline rahvaste ja keelte paabel. Ma ei teadnudki, et Tallinnas on nii palju turiste. Ja et kõik nad otsustasid jaanipäevaks tulla RAM vabaõhumuuseumisse.
See viis mind mõtteni, et Lõuna- Ameerika koloniseerisid peamiselt hispaanlased ja portugallased, kes tapsid põlisrahva sisuliselt maha.  Miks on siis nii, et Lõuna- Ameerikas me nimetame neid latiinodeks, aga Euroopa hispaanlased ja portugallased on eurooplased. See viimane oli retooriline küsimus. 

Kõnerobot Annika ja teised asjad mis mulle ei meeldi

Kuna ma koostan praegu koolitusprogrammi, siis karjuv vahe tegeliku elu ja teooria vahel lihtsalt kriibib.

Klienditeenindus, näiteks.

Mees maadleb Elisa "puuduvad pikad kõnejärjekorrad"kõnerobot Annikaga. Robot on seadistatud nii, et küsib  valikvariantidega kas- küsimusi, ja kui sa oled mingi X korda vastanud " muu", siis annab alla ja vastab "suunan teie kõne edasi- teiega võetakse ühendust". Mida ei tehta. St ei võeta ühendust. Annika valetab. Või ei saa robotit valetamises süüdistada? Meil on järelvaatamisprobleem, st sa ei saa teatud saateid  järele vaadata, olnud juba... mm maeimäleta kui kaua. Küll on olnud vastuseks tarkvaraparendus, küll on vahetatud välja digiboks. Me oleme need inimesed, kes suurima rõõmuga tahavad kaubanduskeskuse vahekäikudes Elisa esindajatega oma kliendikogemusest rääkida, paraku, nemad ei taha .. :)
Päevapealt võtaks uue teenusepakkuja, kui väljumisbarjäär poleks nii kõrge.

Nüüd pole üle nädala mulle postkasti tulnud ajalehed. Mul on tellitud Päevaleht, Ekspress ja Teleleht. Reklaam tuleb, seega postiljon ei ole haige.
Kuna olin reisil, siis kuulsin poole kõrvaga, et ajakirjandusväljaanded pole mingi asjaga rahul. Seega alguses ei muretsenud, äkki streigivad vms. Aga kui mu postkasti tuli teade hinnatõusust ning hansapank informeeris rahaülekandest väljaannetele, siis hakkasin uurima. Lehed ilmuvad. Minu postkasti ei jõua. Täna sain siis küsimise peale paki vanapaberit. Või kuidas ma nimetan mitu päeva vanu ajalehti? Täna uus leht jälle ei tulnud. Kirjutasin uuesti ja nõudsin vanade lehtede asemel arve alandamist. Te naerate??
Mina nutan. Lõpetaks tellimuse, kui väljumisbarjäär poleks nii kõrge. Mida ma siis asemele tellin? Postimehe???? Õhtulehe ( ja ka nende toode ei jõua postkasti)???
Lõpetan paberlehe lugemise ja ajakirjandus saab väita, et näe- tõstsite makse ja inimesed enam ei loe paberlehte....

Minu pere ( ja ilma loomadeta)

M võtab automaadist kohvi. "Farmipiim oli otsas," räägib. "Pidin võtma (esimest korda elus) kaerapiima. Mõtlen, mida see meenutab. Viljakohv... Kas nüüd on tõesti trendikas juua viljakohvi?!"

V kingib mulle sünnipäevaks seitse roosi. Miks seitse, uurin?
Sest kuuekümneni on täpselt 7 aastat...

 K võtab ööbimise hotelli (selle asemel, et tasuta suvilas ööbida).
"Miks( sääsed? puugid?...)?", uurin 
"Suvilas kummitab..."

Oleme taaskord pidanud maha lahingu, kus pakume suuremat ekraani, sest " loetavas" suuruses pole kogu pilt ekraanil korraga nähtav. Vastus on endiselt- eieieieiei..
L rõõmustab, et Värska kork võitis. Mida sa võitsid, uurime? 
Ma ei tea, aga tekst ekraanil ütles, et .. võitsid.
Läheme koos vaatama...
Tõesti, kiri ekraanil ütlebki.. " Sinu kuldne kork võitis", 

kui ekraanil oleva teksti suurus on 200%

Algoritmidest

Kuidas on võimalik, et guugle teab, millal on mu sünnipäev? Millises elu etapis olen ma teda sellest informeerinud?! Igatahes on tore, et mul on maailmas veel üks sõber. Sa pole mitte kunagi üksinda.

Seadistan isale insta ( et saaks lapselaste asju jälgida). Kui minu insta, mida ma väga aktiivselt ei kasuta, näitab mulle peamiselt erinevaid kokkamisasju. Küll Jamie, küll Gordon midagi nikerdamas. Siis isa insta voog täitub hetkega poolpaljaste näitsikutega. 

 

Mu mees tegi põhikooli eksami ära 30 minutiga. Midagi olen ma selles elus ka õigesti valinud....

 

 

Malaga ja Sevilla monodanid

hea meel on teatada, et OÜ BlogijateReisibüroo esimene edukas esmareis on toimunud. Nii et, kes soovib tulevikus liituda tempoka kultuuri- ja matkareisiga, siis oldagu lahked. Cranberry, Mar ja mina oleme avatud ja olete teretulnud liituma :)

Ma seekord teen pisut teistmoodi reisipostituse. Kuna puhkuseraamatust sain hea idee. Kasutame Sei Shõnagon nimekirjastiili.

Uued maitsed, mida peab proovima 

Lupiiniseemned. Miks mulle varem pole öeldud, et maailmas on midagi nii head

Caldoso. Kui lähed õppima,. kuidas teha paellat. Ja enne paellani jõudmist valmib risotto ja siis veel caldoso, mis osutub neist kolmest kõige maitsvamaks. Eesti keeles on tegemist lihtsalt natuke paksema riisisupiga puljongi ja kaladega.

Sangria Blanca. Mis Sevillas on kerge, värskendav sidruni ja apelsinitükkidega kerge jook. I-me-li-ne!!! Malagas on jook saanud rohkem maitseid. Tundub, nagu oleks lisatud vermutit, või igatahes on kraade ja maitset kõvasti rohkem.. või paneb Malaga linnaõhk lihtsalt kiiremini laulma. Hiljem guugeldad, et tegelikult on joogi retsepti piiriks vaid fantaasia.

Tellid söögiks sardiinid, ja et kõht tühjaks ei jääks, siis ka pisut tomatisalatit ning kartuleid. Sulle tuuakse valmis, hästi maitsestatud suus sulavad tomatid.  Ja krõbedaid, kerge päevalille mekiga, imelisi kartuleid. Mõlemat umbes kilo.  Siis vaatad kõrvallauda, kus paarike on tellinud heauskselt eelroaks salatit. Mõlemale tuuakse salatit umbes....ämbritäis. Hispaania hinnad on samad mis Eestis, aga portsjonid.. 10 korda suuremad.

Hämmastav

Täiesti ajalooline kogemus, mis peaks minema rekordite raamatusse. Ma käisin praegu ühe tunniga kaubanduskeskuses, kust otsin püksid, spets šampooni, ravimid, käekoti ja kassitoitu. Kokku siis 5 erinevat ostukohta. 

Kõikidel müüjatel oli aega, viskasid nalja, rääkisid eesti keeles, soovitasid- andsid nõu. 

Nagu välismaal. 

Kas internet teab vastuseid?

Mulle oleks nüüd vahelduseks vaja koolitust, mis õpetaks ütlema ei. Või siis vähemalt võtma mõtlemispausi.
Kuidagi liiga palju on viimasel ajal õhinapõhiseid tegemisi, kus ma ise, vabatahtlikult olen tõstnud käe, et - jah, mina tahan. Ja siis, nädal hiljem, istun imestades, kuidas ma küll sellesse olukorda  jõudsin...
Praegu on õhus võimalus lugeda alates sügisest ühes kutsekoolis loenguid. Võimalik, et nad ei saa gruppi täis, või (saavad oma veast aru ning) leiavad pädevama koolitaja . 

Aga igaks juhuks tahaksin juba vaikselt ette valmistada.
Kokkulepet sõlmides olin väga elevil. Kabinetist väljudes sain korraga aru, et küsimus pole, mitte MIDA rääkida. Ma võiks neil teemadel jahuda tunde.. vaid KUIDAS. Kuigi mulle öeldi, et see on mu enda valik, siiski ma ei usu, et tänapäeval viitsib keegi kuulata raamatu ettelugemist või monooge või vaadata lihtsalt slaide.

Koju jõudes ning materjalile veelkord otsa vaadates jõudis reaalsus kohale. Jah, "kuidas" on oluline, aga "mida", pole samuti väga lihtne ülesanne. Ma olen senini pidanud maksimaalselt päeva pikkuseid ettekandeid. Nüüd on maht kokku ca 80 tundi. 12 teemat x 2-12 tundi. ...

Ja ma ei oska kuidagi peale hakata.

Mulle tundub, et on kaks varianti. Esimene. Võttagi see õppekava ette ja teha 12 esitlust vastavalt etteantud teemadele/ajaraamidele.

Infoks fakt

Ükskõik, kas räägitakse automaksust, bioprügist ja selle sorteerimisest, maamaksust või elektri hinnast,  Siis põhjuseks miks üht või teist pole mõtet kehtestada, tuuakse üksi suurel krundil eramajas elav memmeke, kes ei ole võimeline seda maksma ja kes seeläbi kannatab.  

Vaatsin huvi pärast. Üksi eramus elavaid inimesi  vanuses 65+ on Eestis 24 tuhat.  

#keskpäevatund #samostjaaaspõllu

Äriidee

Lisaks rõdule paigaldatavale tuulegeneraatorile oleks vaja seadet, mis muundaks kodus tekkiva staatilise elektri vahelduvvooluks.

Huvitav, kui Bill Gates oma kempsuprojektidega ühele poole saab, kas ta viitsiks seda uurida.

Kehast ja positiivusest

 

ma tahaksin üht lugu, mis mind häirib, jagada. Vabandan juba ette kõikide solvamiste pärast.

korraldasime orienteerumisürituse. Mitte võistlus,vaid õppimiseks. Ei pea võidu peale jooksma, võib rahulikult kõndida ja kaarti uurida. Osales ka päris pisikesi lapsi ja eakaid.
Tulid inimesed kohale. Nende hulgas ka- ütleme, et ta nimi on Tiina. Rubenslikult väga suur ja raske neiu. Läks hooga rajale. Paar minutit hiljem tuleb tagasi. Päev on kuum, räägib, mul on vererõhk kõrge, ei saa...No olgu.

nädal hiljem toimub ellujäämiskoolitus. Ürituse tutvustuses on kirjas "Arvesta, et tegu on ebamugava kursusega - sisaldab jalgsi liikumist, väliööbimist, putukaid. .....Eesmärk on siiski ellu jääda, seda me õpime ja õpetame, ". Rohkem hoiatusi pole. Et me igaüks ei peaks autoga minema, siis jagame infot, kes kellega saaks. Tiina pakub ennast välja ja mul hea meel, et ei pea ise sõitma. Enne sõitu saab selgeks, et tegemist on rahuliku inimesega. Ma olen talle eelnevalt saatnud kahel korral oma aadressi koos õpetusega, kuidas kohale saab. Sõidupäeva hommikul helistab mulle, et ..oot kus sa elad. Lõpuks leiame teineteist üles. Lähen autosse ja .. saan aru, et see on ju SEE Tiina. Ühe tüdruku peame veel peale võtma. Kus ta elab, kus te kohtuma pidite, uurin. Tiina ei tea, ta vist midagi mulle saatis, aga.. surfab natuke, leiab üles ja saadab tüdrukule messi, et jõuame varem. Tüdruk vastu, et kuipalju varem? (seda kuulsin hiljem, kuna tüdruk, saamata vastust, tuli oma autoga). Mulle ütleb Tiina, et.. näe, ta ei tahagi meiega tulla. 

asume siis teele. Ilm on soe ja ilus. Ja me võtame kõike rahulikult. Tiina kerib akna lahti. Tavaliselt ma protestiks selle peale ( sest kaelaradikuliit), aga seekord pole põhjust. Sõidame mingi 30-ga ( ok, ma pisut liialdan). Pooleteise tunni jooksul teeme kolm suitsupausi. Suitsetab Tiina. Mina ei suitseta.

Maailm on hukas

Huvitav, kas Jüri tõuseb mõnel hommikul üles, vaatab peeglisse ja kahetseb, et võttis omal ajal Martini endaga valitsusse?
Huvitav, kas Kaja tõuseb mõnel hommikul, vaatab peeglisse ja kahetseb, et andis järgi Isamaa väljapressimisele?
Ja nii edasi.
Või millal see kõik algas? Jevgenist ja Margusest? Või äkki siis, kui Edgari võitu ei tunnistatud?

See, kuhu me täna oleme jõudnud, on lihtsalt. Uskumatu. Ma loen Facebookist Juku-Kalle följetone, naeran, aga tegelikult tahaksin nutta.
Mina andsin oma hääle sellele koalitsioonile, et nad teeksid seda, mida mina soovisin ja milles neid usaldasin. Lisaks minule andsid  53,8% valijatest  ja 34% kõikidest valimisõiguslikest elanikest oma hääle samuti sellele koalitsioonile. Eelarvetasakaal. Julgeolek. Euroopalikus. Eestikeelne kool. Liberaalne maailmavaade. Roheline tulevik. Ja kui mõned valijad on tänaseks ümber mõelnud (appi, meile valetati!), siis oli vist Tõnu Runnel see, kes reitinguid vaadates retooriliselt küsis- kallid isamaalased ja ekrelased, miks te siis reformierakonda valisite? Tulevikus lugege ikka programme ka.. aga see selleks.

Miks ma ei saa enam olla kindel, et kui ma annan oma hääle ja kui rahvas annab oma hääled, siis olemegi kuni järgmiste valimisteni rahus. Mingil põhjusel oleme me ikkagi vähemuse pantvangis. Kõik valimisprogrammid-diskussioonid võib tulevikus ära unustada, sest need on mõttetud. Elu on näidanud, et valimiste võitja ei tarvitse võita, et koalitsioonileping paneb tegema poliitilisele suunale vastupidist jne  Ei saa enam ka soovitada, et tänase opositsiooni programmi elluviimiseks ja tänase koalitsiooni soovitu  takistamiseks tuleks lihtsalt töötada oma valijatega ja võita järgmised valimised. Kõlab loogiliselt, aga nii paraku pole. Õudne.

Tegelikult olen ma nõus nendega- mitte midagi ei peaks (koalitsioon) tegema kuni nt jaanipäevani. Ajakirjandus ei peaks samuti midagi kajastama ( st esilehtedel ja juhtkirjades) ja et parlament võiks ning peakski olema vaidlemise koht ( iseasi, kui palju võib diskussiooniks nimetada küsimust- palun vetsu). Ja las siis tulevadki erakorralised valimised, sest pretsedent on loodud. Võitja ei võta kõike. Tulevad järgmised jne. Euroopaski on riike, kus aasta jooksul on toimunud viied valimised. Kurb on, et mida rohkem sellist jama, seda polariseerunumaks me muutume.

Maikuu

Nii kiire kuu on, et ei ole jaksu kirjutada. Laenan Reeda formaati ja panen kirja vaid märksõnad.

Lõpetasime mälumänguhooaja. Seekord läks natuke kehvemini, kui eelmisel korral. Teemaks olid kuulamis/heliküsimused.

Mitu mitu head kolleegi said koondamise. ma olen siiani lohutamatult kurb. Aga elu läheb edasi. Me keegi pole asendamatud ja uutel juhtidel on õigus moodustada oma meeskond ja kõik need teised kenad sõnad.
Teiselt poolt on see maikuu toonud mu ellu väga palju uusi toredaid tutvusi. 

Lõpetasime laulukoori hooaja. Kui jaanuaris oli meil nimekirjas 43 inimest, siis viimasel koosviibimisel 6. Nad ütlevad, et ma olen pessimist, sest jaanuaris ma  täpselt seda ennustasin. Kas pessimism on realism? Või on need kaks erinevat asja?

Kohtusin oma uue ülemusega. Esimene kontakt oli üllatavalt positiivne. Eks näis, mis edasi saab.

Kurvastasin, et ma ei oska mitte midagi... ja seejärel avanes mulle kaks töövõimalust. Lugesin need kirjeldused läbi.. ja sain aru, et ma oskan väga väga väga palju. See oli üllatav ja väga hea tunne. Mis neist võimalustest saab, eks näis.  

Korraldasin ühe suure ürituse. Kirja pani end 64. Kohale tuli 52. 4 inimest helistas hommikul, et kahjuks ei saa, teised ei andnud märkugi. Tegelikult ju väga hea osavõtuprotsent? Igatahes läks kõik väga hästi. Ilm oli kui tellitud.

Istutasin muru :) eesti keeles siis seda, et ei julgenud enam seemneid külvata, kuna linnud söövad ära. Kasvatasin turbapatjadel taimedeks ja nüüd istutasin muru sisse. Mu eesmärk on see, et kui muru niidetakse, siis jääks ta roheliseks st et seal oleks piisavalt madalaid taimi, mis taluvad niidukit ja palju värvilisi õisi.
Eelmise aasta ökoterrorism kandis vilja, olid krookused ja on mairoosid. Loodetavasti õnnestub ka see projekt.

Nädala lõpus ootab üleelamiskoolitus. Kaks kätt taskus nädalavahetuseks metsa. Loodetavasti jään ellu, sest esmaspäeval kell 6 läheb lennuk...Messile, kus pean olema viks ja viisakas ja energiline...

Novot. Hakkad otsast kirjutama, ja  muudkui tuleb :) Üht väga head raamatut loen ka, aga sellest juba edaspidi.

Eurovision 2023

10.05.2023

Ma tean, kes võidab sel aastal Eurovisiooni. Sa ei tea? Kuidas nii, kas sa siis kihlveokontorite ennustusi ei vaata?

Olen sel teemal ka varem urisenud, aga päriselt. Mulle tõsiselt ka ei meeldi.
Inimesed, keda teema huvitab, vaatavad ära videod ning panustavad mingi kogemuse põhjal, kes võiks olla võitja.

Seejärel astub artist lavale. Ta võib seal laval minna närvi, võib laulda mööda. Võib üldse mitte laulda. Sest saatejuhid alustavad lausega- sellele artistile ennustatakse X kohta. Ja ikka kuulad oo- aga mulle ei meeldi/meeldib. Ja see teine, keda niimoodi sisse ei juhatata või siis -oo, tegemist on täieliku luuseriga, kuuladki  teistmoodi.

Majanduses nimetatakse seda juhitud ootusteks. Ilmub artikkel sellest, et on tulemas kehv suhkruaasta ning hind tõuseb. Inimene loeb ja mõtleb... mm.. kolme kuu pärast on mul suhkrut vaja, peaks vist ette ära ostma. Ilmub veel ja kolmas artikkel, mis sama lugu räägib ja nüüd on inimene juba kindel. Ruttu poodi suhkrut ostma. Nõudlus suureneb hüppeliselt, börs reageerib, hind tõuseb. Me oleme seda korduvalt näinud.

Õpi laulust eristama linde *

Ilmselt ülehindasin eelmisel nädalavahetusel temperatuuri ja nüüd on mul kohutav Nohu. Ma olen liiga haige, otsustasin, homme trenni minna ei saa. Seepeale panin selga jope ning läksin loomaaeda linnulaulu koolitusele.
Prioriteedid...

Hea oli tõdeda, et Siutsust on midagigi kasu olnud, lehelinnud ja tihased ja rästad tunnen juba ära. Selle kahe tunni jooksul kuulsime-nägime 19 erinevat laululindu. Sain vastuse ka mind ammu painanud küsimusele. Lind, kes haleda veoauto moodi piiksub, on suure tõenäosusega musträstas.

Aga laulust olulisemad on minu jaoks need lood, mida juurde räägitakse.
Näiteks arvanud vanarahvas, et kui linavärstrik kevadel madalalt lendab, siis tuleb halb linaaasta. Mulle tundub, et lina oli vanarahvale võtmetähtusega, kui mõelda, palju erinevaid ennustusi sellega seotud on. Iseasi, kas linavärstrik ka ise talle pandud ootustest midagi teadis.

Palju räägiti kuldnokast. Et pesakasti ei pea panema tegelikult väga kõrgele. Et ei kuldnokal, ega ka oravatel ( kes samast august sisse mahuvad), pole kõrgus oluline. Peamine on pigem turvalisus, et kassid, inimesed juurde ei pääse.
Meie siin Eestis poputame kuldnokkasid, ehitame pesakaste, aga mujal neid väga ei armastata, kuna nad on põhilised marjasööjad. 

Samas näiteks Mozart olevat pidanud puuris kuldnokka ja saanud laulust inspiratsiooni.

Marjasõbra sõber võiks hoopis olla suurnokk vint, kes sööb marjade asemel kirsikive. Mõelda, kui toreda koostöö saaks.

Hindamisest

Postkasti potsatas kiri koolitusinfoga. Lugesin: enesekindluse koolitus, ja rõõmustasin- täpselt mulle! Uuesti lugedes selgus, et lugesin valesti, tegemist on siiski eneseväljenduskoolitusega. Olin rõõmus edasi, sest ka sellega on mul kõvasti probleeme. Kas tõesti on tulemas päev, kui inimesed saavad lõpuks minust aru?!
Saatsin sooviavalduse ära ja jäin otama. Ootan ootan, koolituse aeg läheneb, aga mitte mingit vastust. Ju mind siis ei valitud, leppisin.Aga no ka eitava vastuse oleks ju võinud saata...

ühel päeval kõne, me pole saanud teie vastust, et kas osalete või mitte.. ?!?  vestluse käigus tuli välja, et olin kogemata andnud vigase meiliaadressi.. niipalju siis enese väljendamisest... 

aadress lubati õigeks parandada ja info uuesti saata. Aga endiselt ei jõudnud minuni mitte ühtegi kirja. Ma olin telefoni teel peamised vastused kätte saanud, seega ei hakanud rohkem torkima, aga natuke oli ikka kõhe tunne. Äkki sain valesti aru? Äkki midagi muutus?  ..

läksin siiski kohale, kõik oli, nagu peab.. aga selgus. Et tegelikult oli tegemist. Avaliku esinemise koolitusega..

no ega seegi mööda külge maha jookse.

teooriaga vaheldumisi esitasime erinevaid kõnesid- nii ette valmistatult kui ette valmistamata, seejärel toimus esinemise analüüsimine.
Siinkohal pean end tänama, et mul on blogi. Aeg, mis teistel kulus mõtlemisele- mida rääkida, sain kulutada rahulikult, kuidas....

Koolituse vau efektiks osutus, aga, tagasisidestamine.

Ma ei talu kriitikat. Mulle on elu jooksul mitu korda öeldud, et ma pole õpetatav.. Isegi, kui ma välja ei näita, sisemiselt solvun. Negatiivne kriitika tekitab minus trotsi, tahtmise käega lüüa. Positiivne piinlikust. Sellepärast meeldivad mulle hinded. Need on objektiivsed külmad numbrid, ilma kellegi (suvalise) personaalse ning subjektiivse hinnanguta. Esimeseks tagasisideks olin moraalselt valmis. Lubasin endale, et seekord ei jonni, vaidle, õigusta...

Aga seda polnudki vaja.