Kallis jõuluvana.
Saadan selle kirja natuke hiljem, kui Sul peaks suur kiire juba möödas olema.
Ma ei saa öelda, et kirjutan Sulle esimest korda.(Või Näärivana ei loe? Siis kirjutan. ) Ja ma ei kirjuta samuti üle pika aja esimest korda- vastupidi, sel aastal olen kirjutanud ikka väga mitu korda. Ma arvan, et kiri armsale Cranberryle oli üks kõige raskemaid asju sel aastal (teisel kohal oli relvaga roomamine, nii et pea pole näha). Nii pikka teksti pole paberile ja pastakaga vist aasta(kümne)id kirjutanud... käsi oli täiesti krampis, aga veel suuremaks väljakutseks sai postkasti leidmine.. aga lahe kogemus oli :) Tänan!
Lisaks keirjutasin ma sel aastal päris mitmele ametkonnale. Ilmselt olen jõudnud sellesse ikka. Khm. Sina, vanema taadina ju mõistad mind, eks. ( kus viga näed laita jne)
Me oleme, muuseas, varem kohtunud. Sa kohtud ilmselt miljonitega- tea, kas Sa ikka mäletad. Me käisime tükk aastaid tagasi Sul külas. See pisike tüdruk, kes jättis sulle tookord oma luti, on tänaseks suur. Ja täiskasvanud.
Igatahes. Inga Lunge soovitas raadios, et me kõik peaksime veel uskuma Jõuluvanadesse ning talle kirjutama. Ma siis proovin.
Mulle tegelikult meeldib eestlaste komme, et millegi saamiseks, tuleb natuke pingutada. Et Jõuluvana tooks kinke, peab olema hea laps. Enne töö, siis lõbu. Näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuidas sina külale, nii küla sulle. Kuidas töö, nõnda palk....See on aus kaup. Sa tead, mis on oodata ning mida oled väärt. No ilmselgelt mina hea laps polnud..:)