Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 28. märts 2024

Tviit 3

Juba teist korda panin olmeprügisse mõeldud nutsaka kogemata bioprügisse... meil on sellised sügavad tsisternid, sinna ei sukeldu järgi ka. 

Kuidas ma niimoodi maailma päästan?

Alles hiljuti kuulasin head loengut vandenõuteooriatest, jätan allapoole lingi. 
Ning siis ilmus Soome teadlaste uuring, et sooja kraanivett ei tohiks ei juua ning ka keetmine ei anna ohutut tulemust. Niipalju siis kampaaniast " Joo kraanivett". Kui lihtne on lihtsalt ühe uudisega rikkuda ja lõhkuda aastakümneid vaevaga üles ehitatud usaldus. Ja tekitada pinnas vandenõuteooriaks.
Ainult külm on ohutu? Aga kas ikka on? Ehk selgub ka sellega seoses midagi? Ja soe ning kuum vesi. Ok, lõpetan joomise. Aga nõudepesu, puuviljade pesu? Milline on migratsioon pindadelt? Kellele on kasulik, et ma tarbiksin pudelivett? Ostaksin filtreid? 

Kuidas ma niimoodi maailma päästan?




kolmapäev, 27. märts 2024

Tviit 2


Elu keskerakonnavabas Tallinnas on päikeseline. Päike paistab.

aga asi, millest ma aru ei saa ( pole seotud eelmise lausega). Miks me investeerime viipetõlkesse, kui Eestis on mitusada tuhat mitteeestlast, keda aitaksid subtiitrid keeleõppel ja mitusada tuhat vanemaealist, keda aitaksid subtiitrid saadetest arusaamisel. Ja mitusada tuhat mitte-vanemaealist, keda aitaksid subtiitrid eestikeelsetest saadetest arusaamisel. Sest olgem ausad, on avalik saladus, et eestikeelsetest filmidest arusaamine on keeruline.

ja ma ei tahaks, et on üks või teine. Võiks olla nii supakad kui ka viipetõlge. Lihtsalt supakatele on nagu suurem vajadus ju?  On osati automaatsubtiitrid, aga enamalt jaolt need ei toimi/tööta/pole saadaval.

Täna ilmus viimane Eesti Päevaleht. Üks saaga sai lõpu. Naljakal kombel tunnen ma kergendust, kuna mul polnud nagunii aega lugeda. Veebist ei loe ma "ajalehti" (delfi, postimees jne) enam väga ammu. Elagu ajakirjanduslike uudiste vaba Eesti!

Elagu sotsiaalmeedia infomullid ja vana hea raadio...:)


PS. seda postitust saaks väga hästi kasutada eesti keele õpetamiseks. Niipalju toredaid liitsõnu...:)

teisipäev, 26. märts 2024

Tviit


Öeldakse, et vanasti oli kõik natuke parem.

Aga. Kui iga .. "põlvkonna ülesandeks elus on oma vanemate negatiivsetest käitumismustritest arusaamine ning vajadusel nende murdmine - ikka selleks, et tulevased põlvkonnad kasvaksid tervemad ja õnnelikumad "

Siis. 

Ma ei julge isegi mõelda, milline oli see nullpunkt. Kui kohutavad olid meie esivanemad?


Tsitaat pärit BSH raamatust.

laupäev, 23. märts 2024

Rakett69


Vaatame teadusteatrit

Mina: kui ma saan staatilist elektrit, kas ma siis annan või võtan elektrone? Kas ma olen positiivne või negatiivne?

Mees: sõltub kas sul on hea või halb tuju..

teisipäev, 19. märts 2024

Otsused

Ükskõik kas ja mida ma usun või ei usu, siis paratamatult on mu elus perioodid, kui koonduvad sarnased sündmused ja juhtumused. Nädalajagu tagasi oli valestimõistmise-arusaamise periood. Järjest ja mitu juhtumit.

Nüüd on otsuste tegemise periood. Mul on nimekiri A4 leheküljel. Ma pean otsustama. (õnneks) tööalased otsused. Ja ma vahin tühja pilguga ekraani ja lihtsalt ei oska. Natuke konteksti andes- otsused on a la börs. Õige otsuse tegemiseks peaksin ma teadma, mis homme juhtub. Nägema, mis on nurga taga. Siinkohal laenaks ja tsiteeriks vabalt nobelist Kahnemani- abiks pole ei swotid, graafikud, ajalugu. Täringuvise annab sama tulemuse.. .. me tegelikult ei tea. Ja kui läheb täppi, siis kiidame ennast. Kui ei lähe, siis süüdistame teisi :) ok, see viimane lause oli minu (saamata jäänud) noobel. Ma tean, et ainuke mõistlik käitumine on panna silmad kinni ja hüpata. Sest õiget vastust ja otsust pole olemas. Mitte keegi ei tule appi. Ise peab riskima. Ise peab vastutama.

Ja nagu sellest oleks vähe, siis eile tuli lisaks veel surve teha isikliku elu otsused. Otsisin välja oma lemmikastroloogi Susani. Susan ütleb: elu võimalus! Mannavaht ja sulamesi!
Mina: kui see on mannavaht ja sulamesi, siis... tahaks hapukurki :) Tegelikult ja ilma naljata. Ma olen nende isikliku elu otsuste tegemiseks liiga väsinud. Pragmaatiliselt ja ratsionaalselt on vastus jah, loomulikult. Aga eelmise aasta kogemus on veel meeles, et kui öelda kõigele jah, siis on küll väga tore, aga pinginaabriks on pidev läbipõlemisoht.

Kuidas ja kust võtavad inimesed julguse, et lasevad lihtsalt lahti. Ei ütle ei ega jah. Ei tee mitte ühtegi otsust ja lasevad asjadel lihtsalt kulgeda? Millises koolis seda õpetatakse? Milline omadus peab olema kaasa sündinud, et tõmbad stepsli seinast. Annad kassi tuttavale hoida, ütled mehele, et sry, aga nüüd on nii. Lehvitad eelnevale ning järgnevale põlvkonnale- tsaupakaa, ma enam ei viitsi, katsuge nüüd ise hakkama saada. Võtad pangast välja kõik oma säästud ja kulutad viimseni ümbermaailmareisile. 

Ei vastuta, ei hooli.  Ei ole tänulik. Ei ole mõistlik. Ei ole tubli.


laupäev, 16. märts 2024

Rahvuspsühholoogia


Kas on kirjutatud mõni hea raamat rahvaste psühholoogiast? Miks itaallased (ühes raamatus) väitsid et "Inkvisitsioon, mis oli võõras itaalia rahva loomusele, lõpetati.". Aga kõrvalriikides nauditi täiega. Miks Hispaania oli julm ja sallimatu ja Itaalia avatud? 

Miks põhi võttis vastu luterluse? Miks venelased on sellised ja miks eestlased sellised? 

Palju loeb kliima ja loodus. Aga see ei seleta kõike. 

Soovitage lugemist.

laupäev, 9. märts 2024

Enesekindlus . Pilvebaleriini lood vol16

Üleeile olin kindel, et koosolek algab kell 19. Tegin aega parajaks, et mitte liiga vara jõuda. Koosolek algas kell 18.

Eile sisestasin Google Mapsi Metsaääre asemel Mereääre. Ilus koht oli. Aga ca 60 km õigest kohast eemal...

Mida tänaseks?

  

reede, 8. märts 2024

Suhkru- ja vastutusmaks 9 aastat hiljem.

Appikene. See oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Ma ei pea enam mitte ühtegi uut postitust kirjutama. Sest kõik on juba kirjas. 
Aastal 2010 ja aastal 2015.
Mul ei ole oma 9 aastat tagasi kirjapandule mitte midagi lisada. Mitte midagi pole vaja muuta. Ahei. Taani lõpetas oma maksud ja lisas lastele koolides juurde 1 tunni liikumist. Ka nii saab.
Ajaloo ilu ja traagika.

See on maailmavaateline küsimus. See ei ole küsimus tervisest.
Sa kas usud, et inimene on mõtlemisvõimeline, vastutustundlik  või usud, et inimene on nõrk. Nõrk, kes ei suuda kontrollida oma soove ja ihasid, kelle  jaoks tuleb keelata, piirata ja katta. Näiteks naised ja alkoholipudelid. Vaesed vanemateta koolieelikud, kes käivad ise poes ja teevad ise oma ostuotsuseid ja toiduvalikuid...
Olgu, see on ehk sõltlaste, ja sõltuvus on haigus, suhtes kohatu.

Kes peab vastutama selle eest, et inimene teeb valesid valikuid.
Reklaamitööstus ja meedia, mis ümbritseb meid ahvatlustega?
Kapitalistist toidutootja, kelle eesmärk on maksta palka ja teenida kasumit ning kes lähtub vastutustundetult nõudlusest?
Riik, kes kirjutaks ette, mida tohib müügile paisata ja mida mitte?
Kas te tõesti tahate sellist riiki?
Me oleme sellises riigis elanud. Ja mina ei taha.
Riik saab üht-teist teha küll. Aga see on raske.
Saab kujundada nõudlust, suurendada teavitust, õpetada meedia- ja reklaamikriitilisust.

teisipäev, 5. märts 2024

Eesti reisisaadete välismääraja

Üks mu lemmikzanre on reisisaated. ( Ma vaatan ilmselgelt liiga palju telekat). Praegu on neid tohutult. Ja kuna mul pole ressursse, et ise niipalju sõita, kui tahaks, siis on hea vähemalt teisi vaadata. 

Eesti reisisaated kipuvad reisima nagu mina. Et kui juba minna, siis tuleks haarata maksimaalne. Aga mulle meeldivad ka saated, mis on spetsialiseerunud  kitsamale valdkonnale. Näiteks Peeter Vähi pärimuskultuuri- ja Stanley Tucci kulinaariasaated.

Kui kriitikat teha, siis suurim väljakutse on paljudel eksimine ( ka kirjanduses olulise) reegli Näidata, mitte rääkida vastu. Mulle meeldib, kui luuaks-antakse kontekst, faktid, võrdlus Eestiga, aga liiga palju reisijate sisetundeid tapab minu jaoks emotsiooni. Nimetatud põhjusel näiteks Õhinapõhised ja Uhhuuduur mind väga ei kõneta. Liiga palju on minu jaoks teksti-juttu- reisijate muljeid.

Millest ma reisisaadete puhul puudust tunnen, on tänapäev. See, mida ma ise alati giididelt ja kohalikelt välja pressin ( ja neid sellega närvi ajan. Sry, Mar) Milline on koolisüsteem, mida nad arvavad maailma asjadest, mida söövad jne jne. Ma saan aru, et sellise info lisamine ongi väga keeruline. Pole just palju inimesi "tänavalt", kes armastaks, kui neile mikrofon näo ette torgatakse.  Ja kas on olemas " keskmist", eks? Varasemast meenuvad Johannes Tralla  Euroliidu saated. Fookuses oli Euroopa Liit, aga vestlused inimestega olid põnevad. Kuigi. Tõsi. Inimesed olid valitud.

Paremusjärjestust on raske teha, kuna iga saade on erinev. Minu lemmikud on (suvalises järjekorras) Kolm naist karavanis ja Kaks kanget ning Meie aasta...Reisisaate fookuses on üldjuhul kas suhted või sihtkoht või teelolek. Kõigil kolmel on kõik need komponendid olemas.

pühapäev, 3. märts 2024

Lahkunud hinged


Minu sõnavaras ei ole sõnu ja ma ei oska kirjeldada seda tunnet, kui ma mõtlen kõikide eelnevate inimeste peale. Nad ei ole nimed. Nad olid inimesed, oma tujude, tahtmiste ja lugudega. 

Raadios rääkis, et Rieti fotode autoriõigused saavad läbi. Mispeale läksin Fotisesse ja leidsin suure hulga sugulaste fotosid. Ma pole ammu suguvõsa uurimisega enam tegelenud ja olin unustanud, kui haarav see on. 

Näha mõnda esivanemat 5 aastasena. Otsida ja leida tuttavaid näojooni. Mõistatada, miks mindi fotograafi juurde. 

Kurb ainult, et Riita juhtumile ma lahendust ei leidnud. Samasugust pilti pole ja muudelt pole sarnasus piisav.