Aga ei viitsi.
- Iga-aastane hambaarsti visiit. No ei taha. See on nii rõve ja vastik. Ja ma olen ju ainus inimene Eestis, kes käib igal aastal ? Mis juhtuks, kui jätaksin aasta vahele? Ma võin ju täiskasvanud inimesena võtta vastu mittemõistlikke otsuseid?
- Kassile ussirohi. Tegelikult kättevõtmise asi. Paraku, mingil veidral kombel jõuan selle kliiniku ukse taha alati siis, kui see on kinni. Ja selgub, et on jälle pühapäev. Ja nagu varasemalt, siis ainult pühapäeviti on nad suletud.
- Uued prillid. Tundub, et mu nägemine on kehvemaks jäänud. Aga ma tõesti ei kujuta ette. Uute raamide leidmine on ka tavatingimustes suur väljakutse. Aga maskiga?? Samas. Äkki mu ülemus otsustab, et me peame tulevikus kuni aegade lõpuni maski kandma. Siis pole ju vahet?
- Koduseelik on piinlikus seisus ja teksades on augud. Kahjuks mitte moodsates kohtades. Ja ka uusi tööriideid oleks vaja, kuna mu lipotsaat on otsustanud valida taseme, mis on ca 2 kg kõrgemal, kui mu riidekapi sisu. Aga ehk peaks veel venitama, kuniks 80-dad mööduvad ja kapis olev stiil taas tagasi tuleb? (ja äkki kaal ikkagi langeb?)
- Kardinad. Arusaamatul kombel, elades standardprojekti järgi ehitatud majas, millel on standardsed aknad on mul ebastandardsete mõõtudega kardinad. Tuleb kohale minna, lasta lühemaks õmmelda. Jube.