Nende läbi sain ka esimese kogemuse sellest, kui erinevad on inimeste huumoritajud. Täditütar suutis need raamatud läbi lugeda nii, et isegi ei muianud, kehitas õlgu ja viskas kõrvale...
Teise kategooria moodustavad raamatud, milledel peaks olema kindlasti hoiatus- Ettevaatust, doseerida mõistlikult. Need on raamatud, mis on teadlikult naljakaks kirjutatud. Kuuldavasti tehti Sõprade seriaali niimoodi, et kui stseeni peale stuudiopublik ei naernud, siis tehti seda niikaua ümber kui publik vähemalt muigas (või väsimusest alla andis ja naerda üritas?).
Igaljuhul, tundub, et ka nende raamatute puhul on toimetaja punase pliiatsiga alla tõmmanud laused, mis pole piisavalt naljakad ning lasknud need siis ära vahetada. Kusagil keskel tekib (minul) küllastus. Vahepeal on vaja pisukest puhkust, hinge tõmmata ja siis saab jälle edasi lugeda.
Siin grupis on näiteks: Sue Limbi Tüdruk 15 sari, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi teejuhi sari, Juha Vuorineni Joomahullu raamatud, S.Cilauro ja co Molvaania, Stephen Clarke Merde ning Helen Fieldingu Bridget Jones. Midagi kindlasti veel.
Kolmas grupp on lasteraamatud. Ja neid on tegelikult kõige rohkem- Lindgren, Rannap, Tungal... jpt. Siia kuulub ka Kivirähk, sest kui järele mõelda, siis ei Rehepapp või Mees, kes teadis... pole ju naljakad. Kivirähu huumori tipp on tema lasteraamatud.
Nagu esimene grupp, pole ka need kirjutatud naljakateks, vaid need lihtsalt on. Paraku on neid, mida aeg edasi, seda raskem lugeda. Kurkukriipiv teadmine, et see aeg on pöördumatult möödas, hulluksajav nostalgia.....viimati, kui Karlssonit lugesin, siis tönnisin suure häälega.
Nii et rohkem nutu kui naeruraamatud:)
No ja siis muidugi spetsiaalsed huumorikogumikud ja päris mitu väga head blogi. Näiteks 100-st parimast kolm näidet -terav ja terane täiesti out of box Rents või Tavainimene. Neist esimene pisut lihtsam, teise lugemine eeldab ka mõne võõrsõna teadmist. Või siis Eesti oma tulevane Lindgren Iibis. Kui nad kirjutaks oma blogi mõnes suures võõras keeles, siis ilmselt rehitseks nad praegu miljoneid kokku:)
(Jumal tänatud, et nad seda ei tee)
Soovitan Asta Kassi kõrvale ka Leelo Tungalt, nt "Neitsi Maarja neli päeva".
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaTeise gruppi lisaks mina eelmainitute kõrvale ka Pratchetti :)
VastaKustutaÜldiselt aga nimekirjaga nõus. Enamust isegi silmadega näppinud...
Neitsi Maarja 4 päeva peaks kindlasti siin nimekirjas veel lisaks olema. Tänud meelde tuletamast!:)
VastaKustutaPratchetti puhul on tõesti lausa nukker, kuidas ta vahel ohverdab tegelase terviklikkuse killurebimisele.
VastaKustuta(Oi. Aitäh.)
VastaKustutaAga kuhu on jäänud Durrell ja Herriot?
Herriot pole kahjuks üldse tuttav? Jätan meelde ja uurin, kas sobib mu nimekirja:)
VastaKustutaVeel üks kommentaar kümne aasta taha :)
VastaKustutaDurrell ja Herriot ja ma paneksin samasse ritta ka Steel Rudd'i "Meie talus" (poisipõlvemuljed Austraalias farmi pidamisest).
Woff ja Pratcett on lahedad ja viimasega samasse ritta läheks Robert Asprin "Jälle üks mõnus müüt" ja selle 3 järge.
Minu jaoks on muidugi Tootsilood ammendamatu huumori allikaks ja enamik Valtoneni asju ka, aga Asta Kassi lugesin alles hiljuti uuesti läbi ja lausa kõõksusin naerust. No tõsiselt hea raamat. Lisa andsid muidugi Valteri suurepärased ja karakteersed joonistused.
Siiralt tänu ! Head huumorit pole kunagi liiga palju :)
KustutaSiiralt tänu ! Head huumorit pole kunagi liiga palju :)
Kustuta"Kolm meest paadis"? "Saturnin"? "Kuidas sünnib näitemäng" ja "Kuidas tehakse filmi"?
VastaKustutaOmal ajal läks mul nendega samasse rubriiki ka "Võhikud võõrsil", nüüd on ta omandanud minu jaoks pigem ajastu dokumendi - ja nooremapoolse, mitte veel päris küpsest kirjanikust Mark Twaini peegli - väärtuse.
Ja omaette ooper - selline seebikahõnguga või seebikarubriigist huumor - on veel "Ah! Olla Inglismaal".
Aga "Pahupidi puhkus" on tõesti vaimustav. Ma arvan, et puhtalt süžee ei saavutaks seda koomikat, Kassi lakooniline proosa aitab sündmuste ogarusel mõjule pääseda.
Absurdihuumorisse annab minu jaoks oma panuse "Karupoeg Puhh".
Omal ajal läks mul ka O. Henry lõbusate raamatute rubriiki, aga mind hakkas tema juures paar südametut detaili häirima ja olles seda märganud, ei õnnestunud enam edaspidi märkamata jätta.
KustutaAga oo. "Kui vanaisa Soome suusatas". Ja soome huumorist rääkides on Erno Paasilinna vahel puhast kulda kirjutanud, "Leiba toomas" tõuseb mu mälus eredalt esile. ja isegi kui "Seitse venda" ei ole ise naljaraamat, on seal ometi ogaralt naljakaid kohti, eriti dialooge (annab tunda, et Kivi oli dramaturg).
Jah, sageli ongi naljakamad need, kus seda pole teadlikult üritatud :)
KustutaLugesin äsja kaks Allinghami juttu läbi, need Albert Campioni lood, ja peab ütlema, et mõnusalt kiiksuga sell on. Keskmine tõsimeelne inglane (raamatus) ei saa tema loriaamisele eriti pihta ja peab seda napakaks, aga minu arust täitsa värskendav vaheldus :)
VastaKustutaNo ja meie oma autoritest veel muidugi Smuul. Ja Raudsepp. Naljakaid kohti on ka Tuulikute loomingus, aga seal on siiski kohati naer läbi pisarate.
Betti Alveri "Kõmpa". On valusad teemad, Alveri terav keel ja ootamatult hingeülendavad momendid - ja dialoog, mis on kohati selline, et tee või püksi.
VastaKustuta