Viimati jõulude ajal, tuli mõte, et prooviks uuesti mängida kitarri. Kitarri leidsin üles, aga jäljetult oli kadunud kuldvõtmeke. Võtmeke, mis avaks ukse.
Ehk siis mu märkmik, kus oli kirjas kõik ellujäämiseks vajalik: laulusõnad koos duuridega, kitarriakordid, rubiku kuubiku valemid ja ennustamiseks vajalikud kaartide tähenduste selgitused...jne
Keerutasin kitarri nii ja naapidi ja olin sunnitud tõdema, et ei mäleta. Ma olen varemgi kirjutanud, et "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas" on jama, vale ja ei vasta tõele.
Mu ema seda asja nii ei jätnud, otsis internetist häälestuse ja duurid välja ja tema utsitusel katsetasin uuesti.
Selgus huvitav asi. Lihasmälu on pikem, kui ajumälu.
Kui olin duurid paar korda läbi proovinud, selgus, et sõrmedel olid need meeles, vaja oligi väikest meeldetuletust.
Aga. Ma ei taba enam harmooniat, meloodia loogikat. Kui vanasti ütles mingi sisemine hääl, et nüüd tuleb septakord ja nüüd kisub asi minoori.. siis see on kõik kadunud.
Ausalt öeldes ma ei tea ega mäleta, kas see oli õpitud oskus või tunnetuslik teadmine. Fakt on, et seda enam pole.
Ehk siis, selleks, et taastada kunagine oskus, tuleks alustada uuesti nullist. Sõrmed lõid tuld välja ja jätsin kitarri ootama " pensionipõlve, kus mul on aega kõige sellega tegeleda"
Ah jaa, ja miks see lugu üldse algas. Arutasime seltskonnaga, et nüüd, kui me hakkame vanaks saama, peaksime hakkama laulma eakohaseid laule. Et Taukar või Nublu pole vast vanainimestele sobivad. Et peaks selgeks õppima laulu " Kevadkuul".
teate ju küll. Ka 100 aasta pärast on pärna all pingike... :)
Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)
Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)