Mingi lugu, mida autor on rääkinud, on lihtsalt ühel hetkel otsa saanud.
Kuigi mulle meeldiks mõelda endast, kui mitmekülgsest inimesest, selgub, et peale "täna nägin-kuulsin-juhtus-lugesin" teemade on tegelikult ka minul vaid 2-3 teemat, mida ja millest ma ikka ja jälle kirjutan. Üllatavalt erinevad neist, mida olen ristikeste näol tõmmanud lugematutes testides väites oma huvisid. Naljakas, miks lähevad meile korda mingid asjad, mis meisse puutuma ei peaks ning mõned teised, mille nimel lausa oleks kohustus võidelda... panevad õlgu kehitama. Mis neist ikka rääkida, kõik ju niigi selge.
Näiteks. Loen artiklit haridusreformist ja tunnen kuidas vererõhk tõuseb. Tahaks midagi öelda. Avan blogi ja saan aru, et seda kõike olen ma juba kirjutanud. Ehk pisut teises sõnastuses, aga kirjas ammu. Teema, mis rangelt mõistusega võttes ei peaks mind kuidagi erutama, puudutama ega korda minema.