Pilvebaleriini lood 14. Ne radost

Mis te arvate, mitu vale otsust on võimalik ühel päeval teha ?

Jõuan koju. Teen taskud tühjaks. Telefon, kõrvaklapid, paar viieeurost... Kus on ID kaart ?!

Kaarti pole.

Paanika. Sunnin end rahulikuks ja üritan mõelda, kus ja millal võis kaart kaduma minna. Kaart oli telefoni vahel. Olin teel kohta, kus ma pole varem käinud. Ma võtsin telefoni välja, et lülitada sisse guugle Maps. Ja siis peatusin üks ? kaks ? kolm? korda, et end kaardil positsioneerida. Absoluutselt ei mäleta mitu korda ja kus.

Ning siis, kui kohale jõudsin, lülitasin mapsi välja ja mingil hetkel lülitasin raadio välja.

Kuna mees sätib end jooksma ja on nõus sihtkohta jooksma, siis jäävad mulle ülejäänud punktid. Mille asukohti ma nagunii ei tea...

Aga! Guugle Maps on ju mu trajektoori salvestanud. Kõnnin püüdlikult kogu tee uuesti läbi. Sõna otseses mõttes. Sest kogu rada tundubki kui uus. Kui guugle ei väidaks, ma ei teakski, et olen selle läbinud 

Kaart jääb leidmata. Helistan löödult tasulisel numbril, et sertifikaadid sulgeda ja saan teada, et uue saamiseks peab kohale minema (wtf e riik )

Ja siis vaatan telefoni ja leian 2 tundi varem saabunud sõnumi kaardi leidjalt...

Mida sellisel puhul tasuks antakse? Mul pole kodus ei kommikarpe ega šokolaadi. Sularaha ka napilt. Ja kui suur summa siis?

Panen sel päeval kolmandat korda jope selga. Kõik läheb ettearvatult. 

Palju ma võlgnen? Ahh, ei midagi. Võtke siis vähemalt apelsin. Oi, tänan! Nii tore!

Mu sisemine jüri ratas:

Ja kui te tahate nüüd peaministrilt küsida, et miks ma ID kaardi kaasa võtsin; miks panin taskusse, kust on varemgi asju kaduma läinud; miks mitte telefoni ümbrise taskukesse; miks ma ei vaadanud sots meediasse enne paanikat..

Siis Jüri Ratas vastab teile. Tegemist oli raskete otsustega, aga mul on hea meel, et koalitsioon on olnud konstruktiivne ning me oleme jõudnud väga heasse lähtepunkti, kust on võimalik ainult edasi liikuda.

Koju jõudes lõin jala väga valusalt ära. Vastu lävepakku.

Vau. Ma olen kasside jumal

 

Sellest, et mu kass armastab kõrsi- jah, just neid samu, mis nüüd ära keelatakse, olen ma ilmselt varemgi kirjutanud.
Mingis teadussaates väideti, et kassid näevad vaid sinist ja rohelist värvi. Minu kass on ilmselgelt mutant (ju ta selleks vajabki naftat), sest ta eelistab kollaseid ja roosasid kõrsi.

Pole oluline, kas kass sööb või magab või tegeleb mõne teise väga olulise tegevusega. Kui ma kogemata tõmban kõrresahtli lahti ( need on mul peidetud sahtlisse, kus on asjad, mida kunagi vaja pole), on tüüp hetkega kohal. Elevil, ärevuses..

Mida ta teeb  nendega? Pole aimugi. Aeg, mil kõrre järelvedamine tekitas tundeid, on möödas. Jah, ta lubab mul armulikult neid kõrsi endiselt nööri otsas järel lohistada, ise samal ajal rahulikult pikutades ning jälgides, et mul piisavalt lõbus oleks. Vahel ta kakleb kõrrega, aga muidu lihtsalt tassib nagu poegi ühest kohast teise. Tundub, et olulisem on lihtsalt omada.

Mõnikord, kui ma viitsin põhjalikult koristada, leian ärapeidetud kõrsi kõikvõimalikest mõeldavatest ja mittemõeldavatest kohtadest.

Ja tulen täna koju. Ja kass tuleb mulle vastu, olles eelnevalt valmis sättinud KOLM kõrt.

Ma olen meelitatud. Tundub, et mind on õukonda vastu võetud...

Ausammas valgele hiirele

Ma keeldun uskumast, et keegi pole veel kirjutanud ulmekat laborihiire vaatepunktist. Kas see on piinav kahetsus ja masendus, et oled sündinud selleks, et surra suvaliste tüüpide ideede nimel. Või vastupidi, privileeg ja au olla teerajajaks ning hiirte paradiisis ootavad sind hiireneitsid ja puhas vesi ja palju juustu?
Ja kui sama idee teisendada inimestele. Mitte need, kes on sattunud totalitaarsete reziimide katsejänesteks, vaid need, keda paljundataksegi eesmärgil teha inimkatseid. On ju hea ulmeka teema ?

Igatahes, Joalate ning Pätside asemel peaksime me ehitama altari kõikidele neile miljarditele laborihiirtele, kes on hukkunud, et tuhanded kord elada seal saaks.

Ma olen seda mõtet varemgi väljendanud, aga on tõesti kummaline, kuidas õiged ja sarnased raamatud lihtsalt juhtuvad samal ajal. Nüüd juhtusid mul järjest kaks raamatut:
M. Hengstschläger Geenide vägi (2006) ja 

Eesti eest

Ritsik, sa küsisid hiljuti, et millal me liigutuspisaraid valame. 

Täna. Presidendi kõne ajal. See oli vau. Ma aplodeerin igale lausele ja mõttele. 

Ainult üks küsimus. Miks me ikka veel ainult räägime. Miks me ei tee?

Suurt laeva on raske keerata. Aga Eesti on ju väike. Teeme palun lõpuks need asjad ära.

Lisaks tänusõnad koroonale. Nii võikski jääda, et  vastuvõttu pole. Et on kontsert ja kõne väljaspool Tallinna nendele, kes saavad teenetemärgid.

Ja btw. Meie president näeb superhea välja 

Kontsert  oli. Kohati väga vaimukas. Näiteks pühendus üksikule vaalale, teadusteater ja viipetõlgid.. Meeldisid need ootamatud pöörded.

Aga mul on kuidagi kõrini sümbolitest ja allegooriast. Ma eelistaksin sellist, kus esimene vaatamine on vesiselge ja alles hiljem mõtled, ohhoo, seda taheti ka öelda.

Samas on hea teada, et keskmist eestlast peetakse piisavalt intelligentseks. Panin vahepeal ETV plussi peale, kus saatejuht seletas ( vähemalt vaadatud minutite ajal) kenasti ära, mida antud tegevusega öelda tahetakse.

Mulle tundub ikkagi olevat väike error sihtgrupi ja kontseptsiooni vahel. Kui oled joonud klaasi veini ja söönud kartulisalatit, siis tahaks, tsiteerides Marko Matvere, vaadata palagani.

Mulle meeldib olla eestlane ja elada Eestis. Palju õnne !

Abiks Liina Kersnale

P

AK alustas 17.02. integratsiooniga :)

üsilugejana sa tead, et ma näen oma aknast 2-te vene ja 1-te eesti kooli  ja et vene emakeelega laste eesti keele õpe on minu jaoks südameasi. Ma elan pisikesel Venemaal. Tallinnas.

Minu kogemus - kolleegid, naabrid, peretuttavad, kinnitab, et suur osa vene emakeelega inimestest tahavad, et nende lapsed saaksid eesti keele suhu. Nad tahavad, et nende lapsed saaksid parema hariduse ja tulevikus kõrgema palga, mis paratamatult täna eesti keele oskusega Eestis kaasneb.

Ja ma ei saa aru, millest tuleneb Keskerakonna ( ja kõikide teiste erakondade) paranoia ja hirm selle ees, et paralleelsüsteemi lõpetamine toob kaasa valimishävingu.
Loomulikult, lastel peab säilima side oma juurtega, aga see aeg, kus ukraina-valgevene-juudi-kasahhi jne jne laste juureks on vene kultuur, peaks tänaseks vist ikkagi möödas olema. Eestis on mitu-setu aastat tehtud edukat keelekümblust ning täna on Agur praktikuna samuti valmis oma kogemusi jagama, kuidas vene kultuuri tähtsaks pidav laps ei jääks ilma ka perfektsest vene keelest ning kultuuriloost.

Seda hirmu, et vene koolide- lasteaedade ning koolide õpetajad jäävad tööta, ei tohiks samuti olla. Väidetavalt on meil õpetajate puudus ning C1 keeletasemega kõrgharidusega õpetaja peaks olema võimeline töötama ka eestikeelses koolis. Noored kooli programmil on olemas kõik teadmised ja kogemus, kuidas suvalise kõrgharidusega inimesest koolitada nt matemaatikaõpetaja. Ja kui ikka on hirm, siis alustaks peale vaheaaega nt õpetajate rotatsiooniga- nädal aega teise õppekeelega koolis oleks vahelduseks ja kogemuseks kõigile.

Need kõik on emotsioonid ja arvamused. Aga võtame numbrid.

Jätame esialgu Ida-Virumaa kõrvale. See on tõesti keeruline. Aga Tallinn. Esimene samm peaks olema linnalt lasteaedade üle võtmine riigile.

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Houston, meil on probleem

Ma tean, et need kes oskaks vastata, mu blogi ei loe. Aga vahest/vahel, kui kirja panna jõuab sõnum õigete galaktikateni?
Head sõbrapäeva!

Mu esimene probleem.

Tuli hea mõte et google drive asemel, mis on kurguni täis, oleks mõistlik jagada raamatuid läbi Calibre Library. Kasutasin seda juhendit. Ja hakkama ei saa. Kusagilt leidsin vihje, et 8080 asemel panna 8787. See andis niipalju juurde, et kui panna "Test server", siis näen vähemalt pilti. Aga kui üritan linki mujalt avada, siis tulemust pole.Vastus on:

This site can’t be reached

127.0.0.1 refused to connect.

Try:

• Checking the connection
• Checking the proxy and the firewall

ERR_CONNECTION_REFUSED

Piinlik on see, et mul on koduarvutis eestikeelne Windows 10 ja ma ei suuda ingliskeelseid juhendusi konverteerida eestikeelseks. Mu arvutis ei ole selliseid kohti! :) Eks ma pusin edasi.
Aga suurem, ja tegelikult esimene küsimus on, et kas see oleks üldse turvaline ja mõistlik st Calibrega serverit jagada (st vastupidi). Keegi? Teab?

Teine põletav küsimus. Soovitage, millise kitosaani (chitosane) firma aktsiaid osta. Ma olen mitu päeva guugeldanud ja ma ei suuda uskuda, et mitte ükski tootjatest pole börsil.

Uudiseid Maalt.

#postapokalüptiline Raisatud aasta

Ma ei oska linki anda, sest enam ei mäleta, kuidas ma jõudsin mingi esoteerilise artiklini, mis väitis, et minu eluteenumbri karma ülesanne on  rahuldumine. Ilmselt inglise keelest tõlgitud. 
Aga see oli vist mu elu neljas - vau! kuidas te teate, hetk. Varasemalt on mul olnud kolmel korral, et mulle väidetakse midagi, mis tundub mulle väga vale- ja pisut järele mõeldes, saan aru, et.. appi. See Olen Täpselt Mina. 

Ja nüüd siis rahuldumine. Mis võtab suurepäraselt kokku mu elu. Mu elu on olnud tänase päevani kui hernes, vaid lükka ja veereb.. aga...ma pole ikka rahul! Ma tahan midagi muud!!   

Kui see koroona teema algas, ma ei saa väita, et mulle ei meeldinud. Mõnus oli lükata ebamugavad ülesanded ja otsused edasi, ajaks " kui on jälle normaalne". Suvi andis natuke vabadust ja kui sügisel taas algas, siis tundus kuidagi, okei, kui vaja siis vaja. 

Ma olen enda jaoks sõnastanud nii. On 2 probleemi, mida pean mina, eraisikuna, aitama vältida, et ühiskond saaks toimida. Esiteks tervishoiusüsteemi ülekoormatus ja teiseks majanduse kokku kukkumine ( mis lähtub esimesest probleemist). Ja pole tegelikult vahet, kas haiguse nimi on koroona või rõuged või gripp. Ja pole vahet, kas see on laborist põgenenud või kellegi nahkhiire supist alguse saanud.. probleem on see, kui meedikuid ei jagu.
Seda teist st majanduse lukkupanekut me täna Eestis pole teinud vs teised riigid, aga esimene on tõsine probleem, sest spetsialiste pole päriselt võtta.  Seega, mina saan aidata sellega, et ei tolgenda põhjuseta inimeste hulgas ja kannan maski, sest kui väidetavalt on ca 50% nakatunutest sümptomiteta, siis võin ma ju olla nakkusekandja.

Planeedipäästja

Nii, nagu Manjana, vaatasin ka mina Planeedipäästjaid. See saade mulle väga ei meeldi, aga teema on hea, oluline ja intrigeeriv.
Footprintcalculator väidab, et mul kulub 1,8 maailma.  Mis polegi ju nagu väga paha. Aga nagu ikka, pole ma selliste mustvalgete testidega nõus. Ma võin kihla vedada, et selle koostas üks valge ameeriklane.

No näiteks, et loomsete toiduainete tarbimine on suurem jalajälg. Okei. Aga kui ma elan Saharas, Fuerteventural, Alaskal. Minu täiesti ebaprofessionaalse arvamuse järgi on kohaliku kaameli, kitse või põhjapõdra nahkapistmine maailmale väiksem koormus, kui Hiinast toodud riisi ja Brasiilia apelsinide tarbimine. ( ja enam- vähem järgmine küsimus täpsustabki, et sa ju ometi tarbid tooteid ca 200 km raadiusest).

Me kumbki sõidame autoga tööle ja tagasi iga nädal  ca 200 km+ muud sõidud. Minul on CNG, mis peaks andma teatava indulgentsi, kuid mille varianti seal testis näiteks polnudki.
Või siis see, kus ma elan. Oleks ma miljonär, siis muidugi, suurima rõõmuga elaks metsas allika kaldal ( ja sõidaks autoga tööle) 

Lennukiga pole saanud sõita nüüd juba üle aasta. Normaalsel aastal oleks mu maakerasid selle võrra kindlasti kordi rohkem. Elektrit tarbime me kahekesi 123-173 kW ja vähemalt arve väidab, et kõik on taastuvenergia-  ja vett  ca 8,5 m3

Aga tegelikult pole see oluline. Ma tean, et maakera ei rõõmusta minu üle.