Vanasti oli ilu ilusam

Ma olin sunnitud raamatukaupluses tutvuma väikelastele mõeldud kirjandusega.
Ja siit taas üks äriidee meie usinatele blogijatele. Turul praktiliselt puudub tittedele mõeldud "Muna" ja "Tibu".
Raamatuid muidugi on. Nii kodumaiseid kui ka tõlgituid.

Aga ma pean siin silmas eelkõige kujunduslikku poolt.
Esiteks peaks pilt olema mõnusalt detailirohke  ja samas realistlik. Et lapsuke saaks tundide kaupa uurida ning ikka midagi uut leida.
Ja pilt peaks olema selline, et ka sõnadeta selge, milles point. Ning just see on sageli uudiskirjanduses puudu.

Teine avastus on ülimalt subjektiivne. Tänasest Eestist puuduvad Maret Krenumees, Edgar Valter, Šiima Škop, Ilon Wikland.
No ei meeldi mulle uus stiil.
Aga eks me kõik oleme oma aja lapsed....

Nõmedad asjad

Kapitalismi suurim paradoks seisneb ilmselt selles, et poed on kaupa täis, aga ikkagi pole midagi osta. Kusagil tehakse tähtsaid uuringuid, uuritakse inimeste aju ja ostukäitumist. On korruste kaupa arendusosakondi, kus töötavad tootearendajad, püüdes aimata meie soove.

Minu soovid on ilmselt nii erilised, et neid pole võimalik ära aimata...

Mõned aastad tagasi sai meie madratsi eluiga läbi. Lisaks süüdistasime teda meie ristluuvaludes. 

Veetsime siis nädalavahetused, otsides uut. Pakkumisi on rohkem, kui suudad valida. Aga igal pool mingi häda. 

Üks pood on avatud vaid tööaegadel. Teises oli müüjal nii kiire, et polnud aega sinuga tegeleda ja viisaka inimesena ei taha ju kena inimest tülitada ka.

Juhend uurimistöö kirjutamiseks

Nii, nagu mu blogi statistika näitab eksimatult millal loetakse koolides "Stepihunti" või "Tõde ja õigust" ja millal arutletakse teemal "Kas Eestis on hea elada", on tänu uuele õppekavale lisandunud veel üks tore teadmine.
Lapsed kirjutavad uurimistöid.
Nii mõned kuud tagasi ummistus mu postkast ja telefon palvetest aidata uurimistöö tegemisel.
Ma aitan meelsasti - kes siis veel, kui mitte oma ala spetsialistid. Kuidas peaks noor inimene siis targemaks saama, kui talle infot ei anta.
Kuid järjest enam küsin ma endalt, kas tegelikult on neile lastele ikka räägitud, mida uurimistöö tähendab.
Tavaliselt tuleb kõne või meil- kas saaksin pühendada paar minutit. Ikka saab paar minutit.
Ja siis saabub küsimustik 25 küsimusega.
Kullake, kui ma vastaksin kõigile neile küsimustele, siis kirjutaksin ma sulle töö valmis- mis siis sinu teha jääb?

Selleks aastaks on uurimistööd tehtud. Ma väga loodan, et järgmisel aastal enne küsimustiku saatmist sa guugeldad, leiad selle postituse ja loed läbi järgmised soovitused:

Pajad ja katlad

Olin külla minemas ja haarasin lastele poest kaasa seebimullitajaid.

Ikka tüdrukule printsessiga ja poistele autodega.

Mullitaja kärus kuljetasin riiulite vahel.

šampoonide vahes ostleb üks perekond. 

Ostukärus istub pisike umbes viiene preili, teda ümbritseb matroonide armee: vanaema, ema ja ilmselt tädi.
Neiuke õngitseb riiulil oleva sinise, autodega šampooni poole. 

Prouad manitsema: see ei ole tüdrukute šampoon, võtame sulle teise.
Vanaema, kui kõige väärikam, lisab: Kui sa sellega oma juukseid pesed, siis muutuvad need lühikeseks nagu poisil. 

Karjatasin mõttes, valmis sekkuma. 

Ja siis sain aru. 

Et 10 minutit tagasi, tegin ma ise täpselt sedasama.

#15 tee rõõmule

#15 hea vormi nipid

Ma teadsin, et on olemas telekanal, kust tuleb 24/7 muusikat, sporti, multikaid. On kanal, kus alati on jõulud. Kanal, milles põleb igavese tulena kamin.
Aga mul polnud aimugi, et on olemas telekanal, kus hommikust hommikuni võimlevad väga heas vormis mehed ja naised pilatest, joogat ja aeroobikat.

Hotelliomanik oli teleka, mis näitas vaid seda kanalit, paigutanud sobivalt hommikusöögiruumi...
Et croissanti mugides vastavalt karakterile häbeneda, motivatsiooni saada või veenda end sisemise ilu olulisuses....

Sõit sõit linna, mis sinna minna

Ma annaks taas tasuta ära ühe äriidee.

Tänu tööle olin ma "sadu" kordi käinud Riias, Pariisis ja Amsterdamis. Kord küsis üks tuttav, kes asutas end reisile, soovitusi- mida teha, kuhu minna jne.
Ning sain aru, et kuigi ma olen neis linnades korduvalt käinud- pole ma seal tegelikult käinud. Pikad tööpäevad. Õhtul kell 7-8 jõuad surmväsinuna hotelli. Parimal juhul jaksad veel söömas käia, siis teed paar tundi arvutis tööd ja vajud magama. Linna, kui sellist, ei näegi.

Pärast selle teadvustamist orgunnisin ma kiirelt spetsiaalsed perereisid ja vähemalt nende sihtkohtadega on nüüd korras.

Aga äriidee on järgmine. Poed  ja muuseumid on õhtul peale tööpäeva lõppu juba kinni. Üksiku naisterahvana kuhugi pimedale tänavale hängima väga ei tõmba. Selleks et oskaks kuhugi minna, peaks eelnevalt pisut kodutööd tegema, aga see läheb tavaliselt meelest ja aega pole ju ka.
Miks ei võidaks korraldada õhtuseid linnaekskursioone üksikutele töö-turistidele. Meid on ikka päris mitu.

Kolm küsimust ideaalsele arstile

Ma tunnen reaalselt inimesi, kes lähevad arsti juurde kui "sõrm on natuke paks" või " jalg viimasel ajal valutab",
Mina ei lähe. Sest rohkem kui sageli on mu diagnoosiks "simulant" ( loe: psühhosomaatilised vaevused) ning mul on lihtsalt piinlik riigi raha ja arsti aega raisata.
Mul on tegelikult väga hea ja tunnustatud perearst, aga ta ravib mu pärishaiguseid ja sellise jama kohta ei oska ta midagi kosta.
Ma ootan mingeid vastuseid ja ma ei saa neid mitte kunagi.
Hetkel, näiteks, on mul kolm küsimust.
1. Miks mul ikkagi kogu aeg hambad valutavad? Röntgen on tehtud, augud kinni topitud. Ma olen terve kui purikas ( huvitav, miks just purikas on terve?).
Kas võib olla näiteks nii, et turja pinge(valu) kiirgab ka hammastele?
Kas võib olla nii, et see on seotud hoopis nohuga?
2. Punkt kaks ongi mu nohu. Mu nohu kestab tavaliselt septembrist maini. Mul kulub nädalas 2-3 pakki taskurätikuid. Jah, sudafed aitab, aga et mitte sõltuvust tekitada, tarbin ma seda vaid pidupäevadel. Ja ei, allergiavastased asjad ei aita ja ma ei suuda välja mõelda ka, mis allergia mind talveperioodil vaevata võikski.
Ja nii on mu diagnoos hoopis see, et universum kaitseb mind sedasi. Ka oma pideva nohuga olen ma räme lõhnafriik. Helisid suudan ma blokeerida. Aga lõhnad ajavad mind hulluks ja neid on kogu aeg ja igal pool.
3. Ja kolmas küsimus on, et miks ja kes mul joostes ja kiiresti kõndides peas tiksub. Ma sain alles mõni aasta tagasi teada, et teistel inimestel ei tiksugi. Ja nii sai normaalsusest anomaalia ja see ajab mind närvi.
Miks mul on peas pomm?

#14 tee rõõmule

#14 funktsionaalsuse tipp.

Kas 1,7 x 2 m tuppa on võimalik kõik eluks vajalik mahutada? On.
Ma olen ööbinud ruutmeetritelt suuremas toas, mis pole olnud pooltki nii läbimõeldud.
Uksest paremal on seina ääres laud. Laua kohal riiulid. Kõige ülemisel külmik ja šeif.
Uksest vasakul voodi. Voodi kohal pisike aken. Jalutsis ja peatsis samuti riiulid.
Voodi ja Wc vahele mahub veel riidekapp.

Kui midagi üldse ette heita, siis seda, et dušši oleks võinud paigutada taha ja poti ettepoole. Praegu on dušši võttes põrand märg ja see ei ole väga mõnus...

Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

Kui olin kolmandat korda Pariisis, majutati mind mingil segasel põhjusel teisest eraldi. Väljusin metroost. Näljane, väsinud, higine. Kõige tipuks oli katki läinud kohvri vedamise süsteem, seega pidin oma kahtekümmet kilo ja käekotti ja arvutit ise tassima.
Väljas oli pime. Hakkasid kogunema noortekambad. Lärm, prügi ja eranditult mustanahalised inimesed.
Toona jõudis esimest korda kohale, et kõigil suurlinnadel on lisaks turisti-vanalinnale ka oma Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe. Täiesti glamuurivaba.
Ja nii nagu mina käisin viimati Tallinna vanalinnas...eee.. ei mäleta millal. Nii võivad ka seal elavad inimesed elada oma elu Pariiisis nii, et pole kordagi käinud Louvres või Eiffeli tornis. Kodu- töö-pood-kodu.

Ma ei ole kindel, kas seda raamatut peaks laitma või kiitma.
Kuna ta ei vastanud absoluutselt ootustele. Alates täiesti glamuurivabast Pariisist, mis oli täiesti ootuste vastaselt lihtsalt linn. Ja lõpetades sisuga.

#13 tee rõõmule

#13 väike ja egalitaarne Eesti

Sind külastab Evelin. Ajad mõnusalt juttu kahe staarblogijaga ning paari tippkokaga. Ja koju sõidad Taaviga samas lennukis. Vaid paar rida tagapool.
Nii armas.

Ma soovin sulle ju ainult head

Ma pole Tartus just eriti sageli sõitnud. Kõrval istuv kolleeg juhendab ja sattub järjest enam hoogu:
Nüüd siit otse. 
Kohe tuleb ülekäigurada
Võta hoogu maha, pane kohe kolmas käik sisse. 
Vaata, ega jalakäijat ei ligine, kes üle tee tahab minna.
Siiski ei tule. Vaheta käiku, kiirenda.

Ok, see oli isegi natuke naljakas.

Kolleeg, kellega koos komandeeringusse sõidame, helistab.