Mina ja Ikea

Lasin endale kinkida pildiraami, et majapeal vedelevad paberfotod ( ja, on veel selliseid olemas ja tekib isegi juurde), kenasti ära paigutada.

Kõik, mis vajab täpsust, detailide nägemist ja nikerdamist, on minu jaoks EI. ma ei suuda. Tõsi, ma olen kunagi teinud rišeljööd ja mida veel, aga see oli ajal kui /......./ nutad ja teed.

aga no Ikea- see on ju lihtsa kokkupaneku kroonimata kuningas. või isegi kroonitud. Võta näpust. Tükk aega jamasin, kuidas lahtivõetud asi üldse kokku käib. ( Tuletan meelde, et jutt käib pildiraamist). Mõtlesin välja. Panin pildid vahele. 
Ja siis.. selgus, et esiteks ei ole raami sisse jäetud nn augud üldse mitte fotode mõõtu (või siis vastupidi). Teiseks selgus, et kuna fotod pole ju kinnitatud, siis raami seina riputades vajuvad nad kõik alla.

nuputasin nii ja naa. Mõtlesin välja, et paneks taustaks kleeptahvli. Aga ka seda ei saa, sest kleepuv pind ei kleebi ju ainult fotosid, vaid ka peale pandavat läbipaistvat katet ja siseraame jne. Mees soovitas kinnitada kahepoolse teibiga. Tegingi nii,  sai selline nika-naka,. aga sry. ma ei viitsi sellega rohkem jamada. 

mis viib mind selle postituse pointini. Miks disainer hr.Andreas Fredriksson üldse sellise asja disainib. Mida ei saa kasutada. Mida on raske paigaldada. St. Mina ei saa ega oska. 

Nagu tellitult kirjutas üks blogisõber mulle (nimi las jääda igaks juhuks, sest GDRP jne)

ja Rimi võib end surnuks reklaamida. Kuni nad ei pane poodi silte "piim" "leib" "sai", vaid jätavad mu labürindis ekslema, väldin ma neid nii kuidas saan. Lisaks on neil täiesti tobedad pisiasjad, mis panevad mind poest välja tulles sülitama. (Eile käisin kogemata Rimis, needsin neid, ostsin nii vähe kui sain ja läksin õhtul Selverisse.)

Sikupilli Prisma. Rõve. Kõik on räpane, põrandad on auklikud, nad ei ole vist poe avamisest saadik seal remonti teinud. Poekäru saamiseks on münti vaja. Kemps on tasuline.

ja ma olen ka ju ise kirunud nii elisa Elamusi, Bloggerit, igatsugu kodumasinaid ja mida kõike veel.

Miks me ei kuula kliente, miks me teeme asju, mis ei sobi? Miks me disainime asju, mis on ebamugavad?

Sügisel hakkan taas tulevastele kategooriajuhtidele rääkima, kuidas mõista kliendi vajadusi ja seeläbi rohkem raha teenida. Seega, teoorias olen tugev:)

Mõtlesin kõikidele oma elu töökohtadele ja üritasin välja mõelda. Esiteks, muidugi, kummalisel kombel eriti palju selliseid ettepanekuid  minuni ( siis töö kontekstis) polegi jõudnud. ju nad  jäävad kusagile.. või inimesed elavad end välja mujal, selle asemel, et ettevõttele teada anda.

1. rahulolematus ei jõua muutjate ja otsustajateni
2. muudatus pole majanduslikult mõistlik ja/või tasuv
3. muudatus/parendus nõuab investeeringut
4. muudatus/parendus nõuab mugavustsoonist väljatulekut ja igaüks teab, kui keeruline on muudatuste läbisurumine 
5. Kusagil mujal välja mõeldud kontseptsioon ei sobi Eesti oludesse, aga me oleme liiga väike turg, et muuta.   See käib ka reklaamituru kohta. Eestis on iga segment nii väike, et massiturunduse/kanali kontakti hind on igal juhul mõistlikum ja efektiivsem.  
6. nn vingujaid on liiga vähe. Kuna asjal läheb hästi, siis järelikult on suurem osa kasutajatest/tarbijatest ju rahul? 

Ilmselt olen ma siis ise samuti unikaalne, haruldane, eksklusiivne ..:) et vingun ja pole rahul asjadega,  millega enamus lepib.

Kui teil on mahti ja viitsimist, siis kirjutage kas kommentaaridesse või oma blogidesse, miks teie oma valdkonnas ei võta arvesse klientide ettepanekuid? Oleks huvitav teada.

Ps. Ja vabandust, kuna ma siiamaani ei tea, millal on õige jaanipäev ja jõulud, siis igaks juhuks head Jaani ka!

Roheline

 Lõpetasin  taas just ühe rohearuande. Kaks päeva olen pusinud ja andmeid otsinud. Iga selline aruanne muudab mind natukese võrra vähem roheliseks. Huvitav, kui roheline lahjeneb, siis kas sinise või kollase arvelt. Kumb minust saab?

See kõik on lihtsalt..
Ma tean et peab planeedi päästma, aga .. need ootused, mis on, pole reaalsed, pole teostatavad. 

Ma elan täna prügimäel. Mu kodu on prügimägi. Pildid on minu kodust. Kapis on 2 prügikasti, neist ma pilte ei teinud. Ühes on biojääde  ja teises olmejääde.  Kraanikausi kõrval ripub kott, millesse lähevad jooksvalt tekkivad pakendid ja paber, mis tegelikult pole paber, vaid on samuti pakend. Aga mingil põhjusel korjan ma plastikut ja pappi eraldi. Ukse taga koridoris ootavad pakendikotid, mis tahaksid konteinerisse viimist. Ja välisukse ees on konteinerid. Ma ei kujuta ette esimesel korrusel elava inimese elu. Hais.
Selleks ehitatud kohta ei saa konteinereid panna, kuna sellega kaasneks ukse lukustamine ( et paharetid meile oma prügi ei tooks) ning prügikonteiner võib kogemata tulekahju korral majast põgenedes ette jääda ja see ei meeldi päästeametile.

Vihma sajab.

Põrnitsen oma arvutit ja ei oska kuidagi kusagilt pihta hakata. Ja siis otsustasin hoopis blogida.
Nad ütlesid mulle, et (iga)järgmine aasta on lihtsam  ja ma ise uskusin seda samuti. Et eelmisel õppeaastal sai ju materjalid ette valmistatud ja.. ma tean isegi seda, mida ma tahaksin teistmoodi teha. Aga ei oska kuidagi peale hakata.

Või ei peakski midagi tegema?
Eelmise aasta rutiin näitas, et mõned päevad varem enne tundi võtsin materjalid ette ja tegin sisuliselt ümber, mõeldes läbi, mida , mis järjekorras ja kuidas ma tahaksin öelda.

Samas tiksub kohusetunne- praegu on aega. Mis täna tehtud, see homme hooletu jne. Äkki mul pole hiljem aega. Äkki ma tahan ikkagi veel midagi lisada, pean lugema mingeid materjale või midagi.

Kooli kaudu on pakutud erinevaid koolitusi, kus vast ka jagatakse erinevaid nippe, kuidas ree peale saada. Aga ma ei saa neil osaleda. sest nad on keset päeva. Mu tööpäeva, mil teen oma kolme teist ametitööd.

Mulle tundub vahel, et ajakirjaniku töö on üks hullemaid. Sa pead iga päev üritama leida konflikti, pealkirja. See, kuidas jagatakse laskmata karu nahka - Kallas Euroopasse, on lausa tragikoomiline. Päris naljakas oleks, kui ta nüüd seda kohta ei saagi. 

Kõik on väga hästi

Kõigepealt väga hea tuju soovitus. Seriaal Clarksoni farm. Lisaks selle, et on pööraselt naljakas, täidab ka suuremat missiooni- näitab kuidas ja millise hinnaga jõuab meieni toit.

Ja teine soovitus. Mu hetke lemmiklaul. Geniaalsed sõnad. Tänane ekreskandaal annab veel lisamõõtme.

Selle aasta maasikad on olnud kuidagi nirud. Eile tõi mees Raja talust maasikad, mis ka maasikad on. Suured, päevasoojad, otse põllult. Imelised.

Valimistest

Ma töötasin kunagi ühes firmas, kus me pidime kord nädalas saatma põhjendused, miks müük on kehvem, kui oli aasta tagasi samal perioodil. (Tavaliselt oli sedapidi). Alguses oli keeruline, aga õige varsti kujunes välja vajalik leksika, mida kasutada. 
See tuleb mulle iga kord meelde, kui näen Voogi vaevatud ilmet taaskord põhjendamas mõnd erakondade reitingu uuringut  või siis nüüd valimistulemusi.

Liiga palju reklaami, liiga vähe reklaami, reklaam vales kohas või valele sihtgrupile. Halb ilm, hea ilm. Eesti probleemid mõjutavad või ei mõjuta üldse, hinnang valitsuse tööle, valiti ainult EL kontekstis jne jne.

Samas piisab vaadata/kuulata suvalise kanali "rahva häält". Motiiv: meeldib. Kusagil keegi põhjendas isegi pikemalt: Tore inimene on, juhtinud suurt linna räägib vene keeles . Minu koduoblastis sai Miša võitjana 15% häältest, Jana 8% ja Aivo 6%.

Minu motiivid olid veel lihtsamad, aga sellevõrra oli valik keerulisem. Kas valida keegi, kellest kopp ees, et saaks ta siit minema ( Reinsalu), või pigem mõni eksentrik, kes paistaks silma ja tooks Eesti pildile ( Helme) või peaks valima pragmaatiliselt- suurima fraktsiooni esindaja, et oleksime neis maksimaalselt esindatud ( konservatiiv või sots).  

Selline lugu

Esoteerikablogide nisš on vist täitmata? Ma võtan selle.

See  nädal on olnud inimeste nädal. Kaks klienti teatasid, et lõpetavad tegevuse - tahtsid kohtuda ja rääkida. Ja uued inimesed nende asemel tahtsid rääkida. Ja siis kolm muud klienti tahtsid kohtuda ja rääkida. ( jõime kohvi lennujaamas, sest lähedalolevad kohvikud avatakse alles kell 10..).

Ma südamest vihkan " kohtuda ja rääkida". Milleks? See raiskab mu tööpäevast ca 2 tundi, mil ma midagi muud teha ei saa. Ma olen hästi konkreetne (seda on mulle ette heidetud)- jah/ei, ei mingeid kuidas su koeral ja lapsel läheb jutte. Ei viitsi, ei huvita. Mul pole selleks aega. Ega ma ilma asjata efektiivse töötaja musternäide pole.
Aga pärast kohtumist tunnen ma end suurepäraselt. Inimesed annavad mulle energiat, Aga ma unustan selle alati järgmiseks korraks ära. Ja siis ma jälle vihkan seda momenti, kui keegi helistab/kirjutab, et saaks kokku...

Ja tulen siis ühelt kohtumiselt. Aeglustan "anna teed " märgi ees ja põmm... üks kena noor poiss sõidab mu autole tagant sisse.
Alternatiivne versioon: sõidan kohtumiselt tagasi, rääkides raamatupidajaga (hands free) mingeid asju. Lähenen ristmikule, aeglustan. Hakkan peateele sõitma, kui märkan vasakult lähenevat autot. Vajutan piduril, kirun, et telefoniga ei tohi rääkida, siis ei märka- tänan saatust et ma ellu jäin.. ja vajutan gaasile. Ning sekund hiljem käib tagaotsas põmakas. 

märgid

Lauluväljakul oli nädalavahetusel mingi söögiüritus, mõtlesime, et läheks. Panime kenad riided selga ja..  hakkas müristama ja välku lööma. Sõime siis kodus. Niipea, kui kõht täis, tuli päike välja.
Proovime pühapäeval uuesti, otsustasime. Ja uskumatu. Täpselt sama.  Päev otsa pidas kuiva. Niipea kui autosse istusime, hakkas kallama. Lõpuks sõime ühes suvalises kohvikus. Lõpetades auto juurde lonkides säras taevas päike.

Kas tavalist laiskust on veel olemas või pean ma leidma mingi diagnoosi? Terve nimekiri, mida tegema peaks. Riided läbi sorteerima ja tuimalt ikkagi jäätmejaama viima. ei ole ega tule seda kohta, kes vajaks kaltse. Vaja oleks uurida, millal ma viimati puugisüsti sain ja nii edasi, nii edasi. Ei viitsi.

Mind siiralt huvitab, kas Isamaa saab KOV valimistel mõne hääle, ilma lubaduseta, et Järvanit kuhugi ametisse ei luba? Uskumatu mees. Aga vähemalt aus ja siiras.

Eurovalimiste osas olen kõhklev. Ma ei saa sellest süsteemist aru, pole suutnud enda jaoks sõnastada. Head inimest ei tahaks Euroopasse nn raisata, aga ludride saatmisel pole samuti mõtet. Ma vist ei valigi.