Hingedest

Minu- ealised mäletavad ilmselt 1976 aastal USA ja NSVL koostöös valminud filmi "Sinilind". Filmist endast ei mäleta ma suurt, aga siiani kummitab mind selles filmis olnud imeline Sündimata laste maa intrigeeriv idee.

Laps üks.
Väga kaua oodatud ja lõpuks süstide-tablettidega lõpuni kantud rasedus. Sünd viimasel hetkel, enne sekkumist nõudvaks ülekantuks kuulutamist. Lapsest peale soojust, lähedust, rutiini ja turvatunnet sooviv. Ilmselgelt täiesti valesse aeg sündinud. Ta oleks pidanud sündima aega, mil naise roll oli olla lihtsalt ilus, mitte aega, kus elu on võitlus ja müük.

Kiusatu

Nagu ma korduvalt olen siin blogis teada andnud, olen ma õnnelik inimene. Aga ka minu patuselt lillelises elus on olnud mõned murepilvekesed...:)
Ma lugesin eilsest EPLst  lugu kiusamisest töökohal ja hakkasin meenutama, kuidas mind elus kiusatud on. Kolme korda mäletan.

Minu esimene kiusamine toimus siis, kui oli ca 10 aastane. Olin elus esimest korda spordilaagris. Ühes toas oli hunnik erinevas vanuses tüdrukuid, meie kõige nooremad. Tollal jooksis teles sari krahvinna de Monsoreau, mis täitis kõik meie mängud ja jututeemad. Mina, otse loomulikult, mängisin kuninganna rolli.

Reklaamiklubi 9. Pigem maasikavahust

Vaadake seda klippi. See on väga hea Belgia sotsiaalreklaam juhtimaks tähelepanu naiste/tüdrukute õigustele. Ja samas suurepärane näide, mis juhtub, kui noored edukad mehed hakkavad tegelema feminismiteemadega.

Maailm on valmis

mind võetakse tööle mu kogemuste ja ratsionaalsuse pärast ja seesama on ka põhjus, miks ma varsti sealt ära tahan.
Ma tõsiselt kannatan selle pärast. Et olen ülekoolitatud? Ja kindlasti ülbe.

Ma ütlen ära telefonimüüjale, kes pakub mu eriala käsiraamatut. Viisakalt. Tegelikult tahaks öelda. Ma tunnen ju isiklikult kõiki neid autoreid, nad ei tea rohkem kui mina. Sa oled selle käsiraamatu kokku pannud kas case study´dest- mis on ju  huvitavad, aga suuremalt jaolt praktilise kasuta. Või on sul seal suure maailma, suurte riikide näited.
Ma olen konverentsil. Kuulan sadu aastaid räägitud ideid. Kirun end, et raiskan ettevõtte raha ja oma aega. Miks ma tulin? Üritan leida positiivse momendi ja leian: karismaatiline esineja ja 2 youtube klippi, mida ma polegi varem näinud.

Unustatud ja andestatud

Kui hea on meie mälu? Mida me suudame unustada ja ka andestada?
Need on täiesti subjektiivsed nimekirjad. Googlet kasutasin ma ainult faktide ning ajavahemiku täpsustamiseks. Minu eesmärk oli need kirja panna selleks, et hiljem kõrvutada valimistulemustega.
Et näha ja veenduda, kas miski läheb meile ka niivõrd korda, et see ka valimistulemusi mõjutab (naerukoht). Või kaaluvad kõik tehtud heateod (ka neid on ju olnud st head teod siis, mitte heateod) halva üles?

Kuhu kadus rõõm

Mingid teemad on õhus.
Ma ei tea, kas ma olen pessimist või optimist või hoopis ratsionaalne pragmaatik, kes pole kaotanud lootust.

Kuid mõnikord, kui ma vaatan ülemusega sama graafikut, kus mina näen eelmise aastaga võrreldes 8% tõusu ja tema eelmise kuuga võrreldes -0,1 % langust. Tahaks küll röökida. Inimesed, miks te olete nii negatiivsed?!

Kui vanainimesi suudan ma veel mõista.  Sa oled haige ja väsinud ja oma panuse andnud ja miks pagana pärast pead sa oma kodust välja kolima, et kusagil võõras kohas närutada. Siis noored? Mis on lahti meie noortega?
Mäletan, et kui mu laps kooli läks, siis pidasime klassijuhatajaga pikki debatte teemal- miks peavad vanemad ja õpetaja lastele üritusi korraldama. Miks nad ise ei tee. Ei saanud mina aru. Sest meie ju tegime.
Mis on nende 30 aastaga juhtunud?
Kas me peame vaatama peeglisse. Meie, minu põlvkond? Meie oleme oma lapsed ära rikkunud, aga miks ja kuidas? Millal?

Eestlane ja venelane 13 Õpetajate päev

Kui juba mingi kümnes vene rahvusest koolilaps mulle hommikul lilledega vastu jalutas muutus asi kahtlaseks.
Sest eesti koolilastel lilli käes polnud.

Uudisteportaal andis teada, et täna tähistatakse koolides õpetajate päeva.

Meie linnaosas saavad Valentina Ivanovad ja Margarita Fjodorovnad täna väga palju lilli.
Õpetaja Pärn ja õpetaja Saar parimal juhul üksiku õie.

Heljo Mänd Pilgu puudutus

Teoreetiliselt ei saa Heljo Mänd mulle meeldida. Just tema täiskasvanute raamatud.Pikad lõputud monotoonsed laused. Kui hoiaks neid lugedes hinge kinni kuni mõtte lõpuni, siis kaotaks meelemärkuse. Reaalses elus kutsuvad selliselt rääkivad inimesed minus esile kooma.

Siin oma blogis olen ma kõvasti sarjanud autoreid, kes kirjutavad ainult iseendast ja oma perest. Mulle meeldivad rohkem üldistused ja väljamõeldud lood.
Ja ometi on midagi neis lugudes, mis mind lummab. H. Mänd on kirjutanud sadu raamatuid. Ja kui ma vaatan seda nimekirja, siis on täiesti üllatav, kui paljusid neist olen ma lugenud.