Teadmiste ookean

Juhtusin vaatama dokumentaalfilmi, kus globaalse tähtsusega internetijumalad rääkisid uue meedia mõjudest ja tähtsusest.
Film oli hea.
Aga küsimusi tekitas üks avaldus.
Väideti, et interneti üks positiivne mõju on teadmiste levik. Et kui vanasti igaüks pusis oma nurgas, siis täna, tänu veebile on teadmised kõigile kättesaadavad. See omakorda on võimalus sünergia tekkeks ja toob kaasa veel võimsamad avastused ja saavutused.
Loogiline, eks?
Kui vaadata tähtsate avastuste ajalugu, siis reeglina on sama skeem: ideed on olnud õhus. Mitmes kohas üle maakera on inimesed pusinud lahendada sama teemat. Leiutaja-au on saanud see, kes jõudis esimesena patendi võtta. Tegelikuks autoriks pole üldjuhul kunagi üks ja ainus inimene.
Internet muudab info liikumise ja vahetuse kiiremaks. Sa saad oma head ideed jagada rohkematega ja koostöös peaks sündima veel parem lahendus, kui oleksid suutnud üksinda.

Rita Ahonen " Minu Stockholm"

Ma kuulsin sellest raamatust tänu Kuku raadiole, kus "nädala raamatu" raames loeti ette katkendeid. Äratas huvi, läks nimekirja ja nüüd siis lõpuks sai loetud.

Ja ma olen rahul. Ma julgeks vist isegi öelda, et tegemist on ühe parema Minu sarja raamatuga (mitte, et ma neid väga palju oleksin lugenud ja seetõttu teen ilmselt nii mõnelegi liiga).

Ma ei tea Rootsist just väga palju- olen käinud mõned korrad turistina ja töö asjus. Peamine info pärineb ikkagi Lindgrenilt ja teistelt autoritelt. Ning väga headest Rootsi seriaalidest, mida ETV on hakanud näitama.

Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu.  Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi. 

Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes.

Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid.
Ja see on väga sümpaatne.

Maitse asi

Ma söön üldiselt kõike, Mõni asi maitseb rohkem, teine vähem. Näiteks ei meeldi mulle, kui kartulisalati sisse on topitud porgandit või vett on maitsestatud kurgikoortega. Ma ei saa aru ka perenaistest, kes on kuulnud, et igasse rooga käib nii soola kui ka suhkrut, aga on selle suhkrupoolega liialdanud.
No näiteks teevad klassikalise hapukoorega kurgi-tomati salati magusa. Seda, et marineeritud kurki- kõrvitsat või heeringat peab enne taldrikule kühveldamist alati igaks juhuks maitsma, sellega olen juba harjunud.
See kõik on maitse asi.

Viisakas inimene ikka proovib. Vahel avastadki uue põneva maitse või leiad, et asi, mida arvasid mitte sallivat on tegelikult huvitav ja uudne.
Ja lõpuks- väiksem ports, rohkelt vedelikku ja kõik, mis aitab kaasa taitriibu tekkele, teeb su organismile ainult rõõmu.
Kurb on, kui maitset polegi.

Caitlin Moran "Kuidas olla naine"

Ma lugesin selle raamatu läbi puhtalt tahtejõuga. Sest see on väga  väga igav.
Ja nii võiks jääda, sest eks inimeste maitsed on erinevad, ja miks mitte.

Postituse teen ma sellepärast, et erinevus rikastab: Pr. Moran on saanud rohkelt auhindu, seega on probleem ilmselgelt minus; kõik loetud arvustused räägivad sest raamatust kui vaimukast, naljakast ja vajalikust. Inimesed arutlevad, mitte kas, vaid millises vanuses peaks laskma tütrel seda lugeda.
Kuulake mu head nõu.
Kui soovite, et teie tütar loeks feministliku kirjandust  valige Pipi Pikksukk või kasvõi Tuulest viidud.

Ma olen täiesti kindlasti naine. Ja ma olen feminist. 100%.
Kui feminism oleks partei ja mina selle juht, siis ma viskaks raamatu autori sealt välja. Sest ta rikub naiste mainet. Ja see teeb mind väga kurjaks.

Vanemaks ja targemaks.

Kolm tõdemust.

1. Kõik heateod saavad karistatud. Inimesed ei vaja sinu ohverdusi ega heategusid. Sa oled seda miljon korda kogenud, oleks juba aeg sellest õppida.

2. Lapsed ja vanad ei oska väljendada oma soove ja tundeid. Kui sa tahad, et nad osaleksid sinu elus, siis tuleb porisemist ignoreerida ja asi lihtsalt ära korraldada. Päeva lõpus on kõik õnnelikud.

3. "Minu inimesed" pole mitte need, kes on minuga ühel seisukohal, vaid need, kes oskavad minuga diskuteerida. Kelle jaoks ei pea sa teksti lihtsustama, kelle meelest sa ei räägi liiga kiiresti. Kes eriarvamusel olles ei solvu, kes oskavad kuulata. Ja kes saavad aru millest sa räägid ning miks sa nii arvad.
Selliseid inimesi tuleb hoida.

kas kaks on hunnik

Toidupoes.
Käru on kaupa täis kuhjatud.
Väike hingetõmbehetk.  Inimesed, seistes ümber käru, hindavad vaikides selle sisu.
Täpselt ühel ajal, sünkroonis, kõlab kaks seisukohta:

Lapselaps. "Kas me üle ei pinguta, vä? Kes selle kõik ära sööb?!"
Vanaisa: "Mulle tundub, et seda jääb nüüd küll väheks. Liha peab juurde võtma."

kui sind kuulatakse

Olen enda jaoks täna defineerinud selle blogi, kui väljundi kirjutada asjadest, mida inimesed mu ümber ei viitsi kuulata.  Noh, võib ka pessimistlikumalt, et pole kellelegi rääkida, aga see kõlab traagilisemalt, kui see tegelikult on, sest ega ma väga ei tahagi rääkida.
Sest suurem osa inimestest reageerib valesti. Viga on kindlasti minus, mitte teistes. Aga ma ootan alati teistsuguseid reaktsioone, kui ma oma juttudele päris elus saan.

Mul tõesti pole ümber inimesi, kes loeksid selliseid raamatuid kui mina. Kes viitsiks kuulata heietusi mu eneseotsingutest ja seisukohti elust ja asjadest. No tõsi, need viimased on pigem teistmoodi. Nende puhul ma siiski reeglina ei küsi, kas huvitab, vaid esitan oma kirgliku monoloogi nii ehk naa. Küsimata. Ja tänu blogile, ehk läbimõeldumalt ja argumenteeritumalt kui varem.

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Omniva

Ma saan allergiahoo, kui taas hakkab mõni firma rääkima sellest, kuidas eestipärane nimi takistab tal Baltikumis äri ajamist.

Kullakesed.
Aga Mötivi. Seppälä. Jysk. Möller, QBE. Karums.... Jätka nüüd seda nimekirja ise.

Ma saan aru, kui eraettevõte mängib neid mänge. Aga riigi firma. Minu raha eest.
Miks meie riigiettevõtete juhid ei usu endisse ja Eestisse?

#16 tee rõõmule

# Tallinna visiitkaardid
Seda, et lennujaam on imeilus, ma juba teadsin. Tallinna bussijaamas polnud ma käinud sadu aastaid. Ja selgub, et ka see on väga ägedaks tehtud.
Mul on nii hea meel.
Nüüd peaks veel ka Balti jaamas ära käima.