Üks halb ja üks hea teema. Alustan halvast. ettevaatust, järgneb vihakõne.
Ma olen nii nördinud, kuri ja kurb, et taas kord Eesti riik ei kehtestanud end ja andis järele õpetajate keelenõuetes. Eriti vihastab mind, et taaskord asetati poliittehnilised huvid- saada endale keskerakonna ripakil valijad, kõrgemale riigi huvidest. Hullult paneb nördima, et seda tegi Kristina Kallas, kellest ma siiamaani väga lugu olen pidanud. ja täiesti arusaamatu on, kuidas on võimalik, et kaks parempoolset erakonda lasevad end ühel vasakpoolsel pantvangi võtta.
Et mis saab neist lastest, kui neil pole õpetajat? Ma ütlen teile, mis saab neist lastest kui neil ON umbkeelne õpetaja. me kasvatame üles veel ühe põlvkonna, kes olemata tööjõuturul konkurentsivõimelised ja võimetud osalema eestikeelses meediaruumis, on kibestunud Eesti riigi suhtes. On julgeolekuoht ja sotsiaaltoetused. Ma mõistan, et suurem osa mu blogi lugejatest ja valitsejatest ei saa sellest oma igapäevases eestikeelses mullis elades aru. Aga minu ümber on AINULT vene keel ja ma olen seda kõike kogenud.
Lisan veel, et see võimaluste aken, mis meile Ukraina sõja tõttu avanes, on sulgumas. Minu koduoblast ei pursi minuga enam eesti keelt. Nad on võitnud. Jälle. Uuesti.