Kurvad mõtted

Kes on need "meie", kes  peaks  vene sõjalennukeid alla tulistama

Epp, nüüd sa võiksid küll teha postituse,  kuidas  seestpoolt paistab.  

Mu  sotsmeedia algoritm on lootusrikas-Ameerika ikkagi ärkab ja hakkab vastu. Huvitav on muidugi vaadata,  kuidas demokraatia muutub diktatuuriks.  Nagu ajalooõpik.  Kõik küsimused saavad vastatud. Aga masendav. 

Euroopat see muidugi enam ei päästa.  Meil pole kellelegi loota peale iseenda. ( sotsmeediast: ilmselgelt,  kui sa pead keskenduma väga olulisele Nepaali ja Colombia konfliktile ja ei tea,  mis on Eesti,  siis tõmbadki väed Euroopast välja)

Michal nimetas Astridit sõjakaks,  mina olen ka.  See rahvas saab aru ainult jõust. ( mulle meeldis sotsmeedia kild: me oleme ju laulurahvas,  esitasime noodi..)

Mõtlen,  et mis tundega tajub ukrainlane enda kõrval päevitavat vene kampa.. ukrainlased on ikka üllatavalt kannatlikud. 

Ma arvasin 2022 et viimased reisid. Tegelikult läheb elu edasi.  Ka sõja ja okupatsiooni ajal.  Kui sa just surma ei saa 

Donald Trump on värdjas

Ja ma ei kavatse vabandada mitte ühegi siia kirja pandud sõna ega lause eest. 

Kas keegi,  palun,  võiks palvetada et juhtuks ime?

variant a) Vova lennuk maandub ja rahvusvaheline kohus vangistab sõjakurjategija

b) lennuk maandub ja snaiper laseb maha nii Putini kui ka Donaldi

c) Vova ütleb, et ok. Rahu,  aga vastutasuks tahan Alaskat tagasi. Seepeale pommitab Trump Moskva maatasa.

no ega mul tegelikult illusioone polnud, et see just nii läheb.  Kui ma veel kunagi lootsin, et kapitulatsiooni asemel saabub Ukraina võit,  siis Zelenski mõnitamine,  maavarade varastamine,  abi eest raha küsimine jne ei jätnud mingit lootust. 

On see lõpp või algus?

Pilt internetist

Kuidas on? Harjutate juba vene keelt? Siberisse sõidu kompsud pakitud?
Ma olen äärmiselt halb konfliktisituatsioonide lahendaja. Ma väldin konflikte, mulle ei meeldi tülitseda. Mu tavapärane käitumismuster on selline:

1. esiteks, ma ei usu. See ei juhtu ometi päriselt?? 
2. siis pehmendamine, eitamine, naljaks pööramine, sul läks natuke sassi, eks. st sina tegid valesti
3. seejärel vabandamine, olukorra õigustamine; äkki mina tegin/ütlesin midagi valesti. Proovime uuesti, proovime rääkida, proovime kompromissi
4. siis ignoreerimine, kas ma saan selle inimeseta/ situatsioonita hakkama
5. ja kui enam kuidagi ei saa siis plahvatus/ kops üle maksa/lööb kaane pealt. Ma lihtsalt karjun, kehtestan agressiivselt. Paaril korral on seda ette tulnud ja see on alati toonud positiivse lahenduse. Kuigi see muster töötab, ma ei kipu seda siiski esimeses järjekorras kasutama..

ja ilmselt just seetõttu, et ma ise olen samasugune, ajab mind kohutavalt närvi see, mis praegu toimub.
See, kuidas Euroopa, poliitikud, meedia, kommentaatorid...

a) pisendavad ja üritavad otsida loogikat, kavalust. Tegelikult ta ei mõtle nii, see on strateegia. Avalikult on ta Putini poolt, aga tegelikult...(Nagu???)
b) õigustavad Trumpi ja süüdistavad iseennast- aga tal on ju õigus, Euroopa polegi blablabla...

Andrei Hvostov kirjutas eilses Ekspressis ( nagu alati) väga hea artikli sellest. Neid äratuskelli on olnud juba kurdistavalt palju. Miks me endiselt midagi ei tee? Ja ainult räägime? 

Vasjok Trubatšov ja sõbrad

Kummastav kuidas ajalugu kordub paroodiana. 1941 aastal on Moskva lapsed Ukrainas. Õudusest jahmunud, näevad, kuidas fašistid pommitavad tsiviilobjekte, väikesi lapsi. Me ei andesta, ega unusta iial, tõotavad. Autor saab Stalini preemia. Miljonid pioneerid loevad. Tollased tegelased -lapsed oleksid täna u 90. Ja on unustanud...

Ennetades võimalikku tekkivat küsimust vastan, et miks ma sellist kirjandust üldse loen.

Teismelisena ma neelasin raamatuid. Mul oli siis ( ja on siiani) lihtne primitiivne maitse. Mulle meeldivad rõõmsad, lootusrikkad lood. Ja tookord just endavanustest lastest, noortest. Mul on ostetud ilmselt kõik tol perioodil ilmunud noorteraamatud. Tollele ajastule vastavalt lugesime koolis väga palju vene kirjandust. Klassikat ka. aga ka Polevoid, Solohhovi jne.

Vasjoki avastasin enda jaoks ilmselt lihtsalt raamatukogus surfates ja lugemist otsides. Ja mulle meeldis see raamat tookord niiväga, et hiljem, antikvariaadis seda nähes, ostsin endale 2 esimest saada olevat osa. 

Ma tahan praegu lihtsat kerget lugemist, ja seepärast proovisin nüüd üle väga pika aja. Nojah. Lugu on endiselt hea ja haarav, aga sellist punapropagandat ma tegelikult ei mäletanud

Jaanid ja muud asjad, mis mulle meeldivad

2ss.2ss.2ss

Ma veetsin jaanid ainsas kohas Tallinnas, kus muru on roheline.  Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Lausa uskumatu. Tundub, et ütlemine, et vanasti oli muru rohelisem, pole vaid sõnakõlks.. ongi nii. Väheusutav, et nad suudavad kogu seda territooriumi kasta. Õiged taimed? Õige niitmine? Imeline, igatahes

Sel aastal oli jaanipäev pühendatud saunadele. Mis mind hämmastas, ma ei tea, kas nad kasutavad päris näitlejaid või, aga rolli sisse elamine ja improvisatsioon oli hämmastav. Super!

Astume ühte majja sisse- proua annab teada, et president kuulutas just välja puhtusenädala... Hmm, polegi kuulnud, et Karis oleks midagi sellist öelnud.. selgus, et oleme hoopis 30 aastates... ja jutt käib Pätsist. Mingis talus oli just mees surnud ja saunas peeti surnuvalvet. Kurvastasime koos ja kui saunanaine arvas, et nüüd peaks tütre kiirelt mehele panema, lubasime peigmehe suhtes silmad lahti hoida. Teises tegi perenaine saunapuid ja peremees nuias kõrtsi minekuks 5 kopikat...

Mis veel väga tore oli- tõeline rahvaste ja keelte paabel. Ma ei teadnudki, et Tallinnas on nii palju turiste. Ja et kõik nad otsustasid jaanipäevaks tulla RAM vabaõhumuuseumisse.
See viis mind mõtteni, et Lõuna- Ameerika koloniseerisid peamiselt hispaanlased ja portugallased, kes tapsid põlisrahva sisuliselt maha.  Miks on siis nii, et Lõuna- Ameerikas me nimetame neid latiinodeks, aga Euroopa hispaanlased ja portugallased on eurooplased. See viimane oli retooriline küsimus. 

Kuidas pakendada ideid

Mul vahel ei lase jalavalu öösel magada. Guugeldasin rahutute jalgade sündroomi ja leidsin soovituse tarbida magneesiumi. Tundus ohutu ja otsustasin katsetada. Mul seisab Mg kodus kapi serval, mees sööb seda nn spordivitamiinina-  jalgade krambitamise vastu. Reklaami ohver. Mul oli kunagi kolleeg, kes tuli apteegiärist. Mg/B6 olevat olnud müügihitt.

Võtsin siis õhtul tabletikese sisse. Ja magasin nagu karu. Sügavalt, unenägudeta, hommikul ärkasin väljapuhanuna.  Vau. Mõtlesin. Aga üks kord võib olla juhus. Ikka ju vahel magad hästi ja vahel mitte nii hästi. Katsetasin veel ja õnnitlesin ennast- geniaalne, ma leidsin praegu imelise unerohu!
Ning hetk hiljem sain aru. Päriselt. See on ju magneesium!! Rahusti. Juba vanad eestlased teadsid seda (joo sooja piima meega). 
spordivitamiin wtf.

Kõrvalt vaadates ei saa sageli aru, kuidas nad ei saa aru. Mina näiteks ei saa aru, miks ei jagata debatis osalejatele kelli. Tänapäeval on igas mobiilis taimer. Sul on teada summaarne aeg, palju võid rääkida. Alustad, aeg käima, lõpetad- kinni.  Kui etteantud aeg otsas, siis nii ongi. Äkki jääks siis ära saatejuhtide poolsed ülbed ja patroneerivad vahelesegamised  ala kes meist siin saatejuht on, rääkige kiiremini, teie aeg on läbi..

Ja teine,  võiks ju teha kokkuleppe, et ei räägitaks teistest vaid endast. Praegu- aga tema tegi nii ja nii. Ja siis teine- ma pean selle ümber lükkama, tegelikult  oli hoopis nii ja naa.

Mõelge, kui palju jääks siis aega. Ning ehk oleks siis lootust vältida primitiivset lihtsustamist.

Väsimus?

Ma kohtusin hiljuti inimesega, kes tunnistas- "mul ajavad Ukraina lipud linnapildis südame pahaks. Iga riik peaks ikka seisma ainult enda eest."

Eesti teatrites esietendusid hiljuti Prokofjevi "Petja ja hunt" ning Tšehhovi "Kirsiaed"*,

Eesti sportlased räägivad, kes otsem kes kaudsemalt. "Ma tahan teha oma karjääri ning ma ei saa " haiget" teha vene sportlastele, kes on mu sõbrad ning kellega ma olen olnud koos laagrites." Kurb on vaadata nõutuid reportereid- saatejuhte. Kuidas sa sellisele avaldusele reageerid.  Loomulikult on mõistetav, et kui inimese töö on kaugust hüpata, siis tahab ta oma tööd teha. 

Mu mees, kes tegeleb müntidega, nägi oma grupis postitust. Keegi oli saanud poest mündi. Võtnud luubi ja leidnud kümme minutit, et kustutada tekst. Slava Ukraini.

Eile kuulsin poole kõrvaga diskussiooni eestikeelsele koolile üleminekust.  Meis on ikka hämmastavalt palju tolerantsi, mõistmist. Neile peab jääma oma kultuur ja keel ja harjumused ja... Ning teiselt poolt äärmuslik- me ei tohi neid lasta kokku oma lastega, sest nad rikuvad ka meie lapsed ära.  (Minu isiklik maailmavaade- 1. septembrist 2023 avatakse ainult eestikeelsed lasteaiarühmad ning sealt edasi  peaksid õppima ühes koolis.  Ja loomulikult peavad lapsed teadma oma juuri ning emakeelt. Aga ma endiselt tuletan meelde, et neist väga paljud ei ole rahvuselt venelased. Nad lihtsalt räägivad vene keelt, sest emakeelt nad ei oska)

Nendel hetkedel saad aru, kuidas baasid Eestisse toodi. Kuidas küüditamised toimusid. Kuidas tekivad diktatuurid. 
Mis mõte on teha kiusamisvastaseid jmt programme. Alati on kusagil keegi, kes pole seda koolitust saanud ja kiusab. On tugevam. Ei huvita. Ning nagu Visa hing 4- sa võid olla nutikas, viisakas jamidaiganes. Lõpuks on ikka füüsiline jõud see, mis võidab.

PS. kas keegi on viitsinud süveneda sellesse teatesse bloggeri analytics muutumise kohta? peab midagi tegema?

* näidendi kümnes lavaversioon sellel sajandil

2022 Kiri Jõuluvanale

Kallis jõuluvana.

Saadan selle kirja natuke hiljem, kui Sul peaks suur kiire juba möödas olema. 

Ma ei saa öelda, et kirjutan Sulle esimest korda.(Või Näärivana ei loe? Siis kirjutan. ) Ja ma ei kirjuta samuti üle pika aja esimest korda- vastupidi, sel aastal olen kirjutanud ikka väga mitu korda. Ma arvan, et kiri armsale Cranberryle oli üks kõige raskemaid asju sel aastal (teisel kohal oli relvaga roomamine, nii et pea pole näha). Nii pikka teksti pole paberile ja pastakaga vist aasta(kümne)id kirjutanud... käsi oli täiesti krampis, aga veel suuremaks väljakutseks sai postkasti leidmine.. aga lahe kogemus oli :) Tänan!

Lisaks keirjutasin ma sel aastal päris mitmele ametkonnale. Ilmselt olen jõudnud sellesse ikka. Khm. Sina, vanema taadina ju mõistad mind, eks. ( kus viga näed laita jne)

Me oleme, muuseas, varem kohtunud. Sa kohtud ilmselt miljonitega- tea, kas Sa ikka mäletad. Me käisime tükk aastaid tagasi Sul külas. See pisike tüdruk, kes jättis sulle tookord oma luti, on tänaseks suur. Ja täiskasvanud.

Igatahes. Inga Lunge soovitas raadios, et me kõik peaksime veel uskuma Jõuluvanadesse ning talle kirjutama. Ma siis proovin.

Mulle tegelikult meeldib eestlaste komme, et millegi saamiseks, tuleb natuke pingutada. Et Jõuluvana tooks kinke, peab olema hea laps. Enne töö, siis lõbu. Näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuidas sina külale, nii küla sulle. Kuidas töö, nõnda palk....See on aus kaup. Sa tead, mis on oodata ning mida oled väärt. No ilmselgelt mina hea laps polnud..:)

Inimesed. Mitte rahvas.

See on kummaline, kuidas mingid teemad on õhus. Ja tulevad siis koos, mitmekaupa.

Meil käisid töö juures lapsed, klass, meie tegemistega tutvumas. Neljandikud. Nende hulgas oli üks ukainlane. Pisike, kleenuke prillidega Alissa. Ma olin üleni nagu. Luba, ma kaitsen sind.
Terve selle ürituse hoidis omaette. Täitis kõik korraldused, seega vene keelt ikkagi mõistis. Aga ei lausunud ühtegi sõna, ei vastanud ühelegi küsimusele. Kõikidele ettepanekutele raputas pead. Klassikaaslased vene keelt ei osanud. Kui õpetaja palus paarides midagi teha, siis Alissa jäi viimaseks valikuks. Sest ta ei suhelnud. Sest nad ei osanud omavahel suhelda.   

Hiljem küsisin kolleegidelt. Neil on kõikidel laste klassis mõned ukrainlased. Aga lapsed on erinevad. Üks poiss, rääkis Kai, on keelebarjäärist hoolimata leidnud sõpru ja tegutseb aktiivselt. Kolm tüdrukut, seevastu, hoiavad omaette. Inglise keelt oskavad nad vähem, kui meie samaealised.

Ma arvan endiselt, et nende vene kooli panek on väga väga halb mõte. Aga eesti kooli osas pani see kogemus mind meelt muutma. Kui me kolime välismaale, siis üldjuhul on see kogu perekonna tahe. Minna. Elada mujal. Jääda sinna ja olla kogukonna liige. Ongi lastel raske, aga neil on motivatsioon õppida keelt, saada sõpru.
Ukrainlastel pole. Nad ei tahtnud tulla. Nad tahavad tagasi. Nad usuvad, et lähevad tagasi. Neil on säilinud lootus. 
Ehk peaks nad panema ikkagi kokku, ühte klassi. Õpetama eesti keelt ja ülejäänud aja lasta neil õppida ukraina kooliprogrammi. Kui jäävad, on keel selge, saavad siin edasi liikuda. Kui ei jää. On Ukraina haridus ja üks väärtuslik oskus-  unikaalne keel, juures. Huvitav, kuidas see teistes riikides on lahendatud?

hirmust

Huvitav, miks pannakse parteidele-erakondadele nimesid, mis ei väljenda mitte kuidagi maailmavaadet? Iga kord kui räägitakse nt vabariiklastest-demokraatidest, tekib mul mitmeks minutiks error, et välja mõelda, kummad need head ja kummad pahad olid.
Minu jaoks vabariiklus seostub Prantsusmaaga = Liberté, Égalité, Fraternité = vasakpoolsus.
Demokraatia = Kreeka= seal on pidevalt kommunistid võimul = vasakpoolsed.
Seejärel saan aru, et maailma ühes konservatiivseimas riigis ei saa võimul olla kaks vasakpoolset parteid. 

Mees andis hea nipi. Vabariiklus = respublica, mis liitus Isamaaga = konservatiivsus.

Aga pole vaja minna nii kaugele, siinsamas ja Euroopas. No millist maailmavaadet väljendab ilma konteksti teadmata reformi- või keskerakond, või Uus Ühtsus, Leiboristid, Regioonide Partei, Itaalia Vennad, Viie tähe liikumine jne jne jne jne.
Ma saan aru ja nõustun, et klassikaline parem/vasakpoolsus on minevik. Ma nõustun, et suured peavad olema keskel ja keskel peab püüdma meeldida maksimaalselt kõikidele. Aga  mingi vihje võiks nimi ju ometi anda?

Ma imestan, et endiselt on veel vaatlejaid, kes  söandavad kasutada lubadust- kohe toimub murrang. Läbimurret ei tule. Kardan, et Ukraina reedetakse. Sõjas, mida oleks saanud ennetada. Sõjas, mida oleks saanud kiirelt lõpetada, kui Natol oleks olnud piisavalt julgust. 

On silmi siniseid

Mul on uus hobi..
Ilmselgelt  pöörad tähelepanu sellele, mis on sinu jaoks oluline. Hetkel on selleks rasked silmalaud. Kui ma nüüd oma jalad korda /kontrolli alla saan, siis järgmine projekt on silmad. Esiteks, nägemiskontroll ja vaadata, kas  nägemist korrigeerivat silmaoperatsiooni mulle tehtaks. Prillidest on ikka nii kõrini kui kõrini. Ja teiseks laud. Käisin konsultatsioonil ja sai kinnitust sellele, mida ma kahtlustasin Lõikus teeks paremaks, aga mitte heaks.Sest ma olen, oli vist Mikita liigitus, Uraalide inimene- probleem on laubas, mitte silmades. Kui ma vaatan enda ümber, siis seda on nii nii nii nii paljudel- Anu Säärits , Piret Hartman, Marko Reikop, Rosamund Pike jne jne. Nii et tundub, et tegelikult see vist polegi probleem- pooltel ju on. Laura Prepon on selle lahendanud eriti geniaalselt- prillidega. ülemine raami osa varjab laud ja alumine silmaalused. 

Ühel päeval viskas Fb mulle reklaami face-yogast. Tundus kuidagi loogiline, et kui keha on võimalik trimmida trenniga, miks siis mitte näolihaseid.  Mul klassiõde teeb seda ja ta näeb väga hea välja. Kuigi. Kui järele mõelda, siis ta nägi väga hea välja ka 35 aastat tagasi. Mõnele on antud.

Seks, Venemaa ja Linn

Mina pesin aknaid,
🐱 väsis ära

Märt Treier refereeris üks päev, mul läks kõrvust mööda, kelle oma ja kus avaldatud, artiklit teemal " põletavad vene kirjandust".

Nagu tavaliselt, elan ma teises meediaruumis. Minu maailmas esietendub Gogol ja Turgenev.

Raamatuid ei põletata ei otseses ega kaudses mõttes. Kui kellelegi "liiga" tehakse, siis muusikamaailmas. 

On kummaline, et kriitikute jaoks läheb kaduma point. Isegi, kui suurkujud elasid enne putinit ja olid või polnud imperialistid. Siis see pole oluline. Me oleme sõjas, mille eesmärk on taastada impeerium ja russki mir. Vene maailm. Ja infosõda on üks peetavatest lahingutest. Sõnum. Et me ei taha vene maailma, mille taastamise nimel tapetakse.

#ukraina Kui oleks vaid julgust

Jaapan võtaks tagasi Kuriilid 

Moldova Transnistria

Hiina "läheks appi" Ida-Venemaa etnilisele vähemusele.

Türgi kindlustaks võimu Mustal merel.

Kui Soome küsiks tagasi Karjala.

Gruusia taastaks oma iseseisvuse.

Valgevene veel elus olev opositsioon annaks võimaluse õiguspärasele presidendile.

Mis neist on tähtsam kui võim Ukraina üle?

#ukraina Kaastundest

Ma vahel mõtlen, et mida võiks täna mõelda Krimmi, Gruusia, Süüria, Iraagi, Liibanoni, Afganistani jne elanik.

Miks on Ukraina, erinevalt eelnimetatud riikidest, saanud nii sooja toetuse osaliseks. 

Üks konkreetne erinevus on konkreetse välise agressori olemasolu, kellega meil siin Eestis on oma kana kitkuda.

Ühine ajalooline taust ja arusaamine, et sama põhjendus sobib ka meie riigi ründamiseks. 

#ukraina Veel on koidikud vaiksed

Kui niimoodi edasi läheb, siis saab must varsti ekre toetaja, või kes see täpsemalt nn eliidi vastu meil seisabki.

Sest ma ei saa aru.
Me ei saa Ukrainat aidata, sest siis oleks see sõda Venemaa ja Nato vahel? Oleks? Aga on ju. Juba praegu? Küsimus on juriidikas, mida see aga reaalses elus teistmoodi teeks?
Et see viiks sõja laienemiseni ja eskaleerumiseni? Aga mis see variant B oleks? Et Venemaa tõstab käed üles ja ütleb, ups.. See olukord eskaleerub nii sekkumisega kui ka sekkumiseta.
Ja kui nn meie pool väidab, et Venemaal ei jagu ressursse, et Ukrainat sisuliselt alistada ja hoida. Siis.. mida me täpselt kardamegi?
Et Nato sekkumisega algas 3 maailmasõda, mis lõpetati paari kuuga. Kas variant, et Vene-Ukraina sõda kestab 10 aastat on nagu parem, või?

Ja kui Nato ei saa lennukeid saata, siis maailmas on kümneid riike, kes Natosse ei kuulu. Moldova? Rumeenia?. Või siis hoopis mõni kauge Ladina-Ameerika või Aafrika riik. Miks me ei taha. Miks me tahame, et see konflikt jääks vinduma?

Kui üks pool ei mängi reeglite järgi, siis miks teised peavad mängima.

Samuti see spekuleerimine Nato ja El liikmelisusega. Mis mõte sel on. Tänast olukorda vaadates oleks see, et Soome pole Natos, isegi hea variant. Äkki meil on ka varsti relvaabi  vaja, ja Soome "ei saa anda, sest siis oleks see Nato sekkumine.."

Kui meedias räägiti, et põgenike lapsed lähevad eestikeelsetesse koolidesse, rõõmustasin nagu väike laps. Kindlasti on nende hulgas ka vene päritolu noori, nende puhul on vene keskkonnas jätkamine loogiline. Aga teiste puhul, kui nii eesti kui ka vene keel on sinu jaoks võõrkeeled. Siis, miks hakata õppima seda teist võõrkeelt? Ja nüüd järjest uudiseid kuulates, hakkab ka see illusioon murenema. Kersna, kes on siiani jätnud kindlameelse mulje, tunnistab avalikult, et tal pole aimugi kus ja mis lapsed on ja ilmselt neil on vene koolides kergem kohaneda...Me nagu päriselt täiesti teadlikult nõrgestame oma tuleviku julgeolekut?
Täna, praegu, on võimaluse aken, et minna üle riigikeelsele kooliharidusele ja meediale. 

#ukraina internetist

Kreml teatas: "Vaenlane ründas barbaarselt meie lennukeid, mis pommitasid rahumeelselt tema linnu."

Tegelikult pani selle lause kirja kirjanik Karel Čapek (1890-1938), aga kui läbinägelikult. ( Heiki Raudla)

Ja kui päris aus olla...

pärast Putini hiljutist kõnet tegi ka Mongoolia Rahvavabariigi president avalduse, et nende impeerium taastataks selle 13.sajandi piirides, samuti kohustataks Hiina provintside ja Vene oblastite võime neile andamit maksma. ( Viktor Turkin)

Et oleks rahu

2014 okupeeriti Krimm. 

Eile alustati pealetungi Kiievile.

Ukraina sa ei ole üksi.

18.03.2014 postitus

Ma olen rahuajal sõjahirmuga kasvanud laps.
Olid sellised ajad.
Ma olen voltinud vatimarlisidemeid. Olen rohkem kui korra jooksnud klassiga varjendisse. Olen õppinud, ja mäletan surmani, et keemiarünnaku signaal on rõvedalt plekine. Meie kooli seinal olid plakatid tuumaseenest ja tuumatalvest. Me tegime töid nende äratundmise peale.
Ma tean kui vastik on kanda gaasimaski ja kuidas kalašnikovi kokku-lahtivõtmine lõhub käsi. Riviõppused olid rutiin.
Ja meedia kostitas sõjafilmide ning- raamatutega.