Suurema osa mu probleemide lahendus on tegelikult telefonikõne kaugusel. Elu on õpetanud. Selle asemel et asjatult muretseda, spekuleerida, närveerida. Võta toru ja küsi järele.
Aga mingil põhjusel inimestevaheliste suhete asju ei söanda niimoodi lahendada. Ma ei tea miks. Nägin sotsiaalmeedias kunagise klassiõe jagatud pilti, kus ta veedab mu kunagise parima-parima sõbraga koos jaanipäeva. Meie kaotasime omavahel kontakti ligi 25 aastat tagasi. Sest me elame erinevates linnades. Nemad elavad ka erinevates linnades aga näed, suhtlevad siiani ja käivad peredega läbi. Tavaliselt see ei häiri. Aga sel korral millegipärast küll.
Ma olen mitu päeva sellele nüüd mõelnud.
Tean põhjusi, miks ma ei oska suhteid hoida. Aga ei tea, kuidas seda muuta. Lihtne lahendus oleks helistada. Ma nägin pilti ja mõtlesin sinu peale. Sedasama saaks teha ju ka tema.
Kuidagi liiga tihti on tulnud ette, et suhe, mida mina olen kujutanud ette maailma parimana, on olnud lihtsalt minu ettekujutus ja fantaasia.
Liiga tihti on olnud, et inimene, keda ma pean nn omaks.Tegelikult ei hooli. Ja miks peakski. Meil kõikidel on oma elud. See, et mind ei vajata, on ju tegelikult normaalne. Sest inimesi, keda mina vajan, pole ju samuti üleliia palju.