Minu imeline dieet

ehk kuidas kaotada 4 kilo mitte midagi ette võtmata.

Ma andsin paar kuud varem lubaduse, et mitte iialgi enam ma ei pea dieeti.  Kuu tagasi avastasin aga ootamatult, et seelikud käivad ümber piha ringi ja ning püksid vajuvad alla. Seda siiamaani, sest ma ei suuda minna uusi riideid ostma.

Ka kaal näitab stabiilselt oluliselt väiksemat numbrit...

Mis toimub, mõtlesin. Kui pingutad ja näed vaeva, ei juhtu midagi ja nüüd niimoodi lambist. Tervis on mul korras, mingit haigust olla ei tohiks.
Mida ma siis teisiti tegin.

Vastlate ajal tuli kuidagi teemaks ja jutuks paast. Et vanasti sai liha otsa ning inimesed olid sunnitud paastuma. Kirik varastas kombe ja muutis asja ametlikuks.
Ja niimoodi tekkiski mul spontaanne mõte, et teeks lihavõtteni nii, et sööks vaid kord päevas liha-kala st loomset valku.  Teine, ja mitte vähem oluline moment selle juures oli see, et senistest toitudest oli kõriauguni. Vaja oli uusi ideid, põnevaid roogi.  Mõeldud tehtud ja siiani olen ma sellest kinni pidanud.

Ja ongi kogu saladus. Ma suurendasin proportsionaalselt kordades süsivesikute tarbimist ning vähendasin valgu ja rasva tarbimist.

Ehk siis ma olen läbi isikliku eeskuju jõudnud järelduseni, milleni osutavad sajad maailmas ringlevad dieedid, aga mida mitte keegi ei usu.
Muuda oma  toitumist ja see toob kaasa positiivse muudatuse.

Kui sõid varem taimetoitu, alusta paleodieedi ja lihaga. Kui enne ei joonud piima ega söönud saia, siis nüüd hakka või siis vastupidi.  Vahet pole.
Oluline on lihtsalt midagi muuta.
M.O.T.T:

Viis (kevadist) hetke

Täpsuline maailm täis naeru

Elisabet viskas mind meemiga. Ma olen natuke ajagraafikust maas, sry.

Hetk 1
Käisin konverentsil. Kohtusin üle pika aja kolme väga hea tuttavaga. Kõik töötud. Nn põlesid läbi ja andsid ise avalduse.
Segane tunne oli.
Kadedus, et mina pole piisavalt julge, et teha otsustav samm ja astuda tundmatusse.
Kurbus, et Eesti on nii väike. Kui tegutsed pikalt ühel alal, tead ja tunned kõiki siis saad aru, et kohti kuhu tahaks tööle minna, tegelikult väga polegi.
Neil on korralik cv, reaalselt ette näidata tulemused... võiks olla iga tööandja unistus. Aga ei ole.

Heameel, et ma olen olnud nii arg ja tropp ja töökoht olemas.

Ja kahetsus, et mul pole siiani tulnud geniaalset äriideed. Nende naistega läheks ma luurele.

Hetk 2 
Konverentsil oli igavamaid ja lõbusamaid ettekandeid. Aga päeva lõpuks tekib.. eufooria. keegi näitab näppu ja naerad.
teate seda tunnet ? Mida rohkem üritad tõsine olla, seda rohkem ajab naerma. Ümbritsevad inimesed vaatavad sind kurja pilguga, aga see on kohutavalt naljakas. Ja niimoodi me naersime ja naersime...

Istutades oleme me õnnelikud. Fakt.

Hetk 3
Iga päev räägin ma oma tomatite ja tillide ja salatitega juttu.

Ma olen mitu aastat kasvatanud rõdul potis tomateid.
Eelmisel aastal panin ka taimed ise seemnest kasvama. Ja kõik õnnestus! Minu suureks kurbuseks isegi liiga hästi- ma sain terve tomatimetsa ja pidin pooled ära viskama. Aga kuidas sa seda teed, ikkagi elavad hinged...
Sel aastal olin targem ja panin täpselt 4 seemet, et ma ei peaks ülejäänud taimi ära viskama.
Praegu on kuidagi eriti kiire kasvuaeg.
Nagu Nukitsamehe filmis sa võid kõrval istuda ja vaadata kuidas taimed sirguvad. 

Ilmselt just see teeb meid taimede juures õnenlikuks, me näeme tulemust. Kohe ja praegu.

Hetk 4
Üks mu metsarada pakub enese- st kraaviületust. 
Huvitav, et siinkohal ei tähenda.. mida õpid noores eas bla bla bla mitte midagi.
Noorena turnisin poomil kui kitseke, nüüd tekitab meetrine purre hirmu. 
Suvel, kui vett on vähem, saab purret vältida. Ma lihtsalt hüppan üle kraavi. Mõni kord olen nii tubli, et kõnnin kinnisilmi üle.
Praegu on vett palju. Põrnitsesin purret ja nagu polnud päris purdeületamise päev.
Vaatasin ringi. Mättad tundusid kõrged ja kuivad.
Otsustasin valida turvalisema tee
Minna ringi. Mitte otse.
Hüppasin elegantselt mättale .. ja maandusin mülkasse.
Olin jalgupidi külmas rabavees.
Olukord oli nii absurdne, et niimoodi, jalad märjad. Ihuüksi metsas naersin nagu napakas.
Karudel ja rebastel on veel kaua millest rääkida...
Niipalju siis turvalistest valikutest.

Hetk 5

Ärkasin hommikul. Päike paistis tuppa. Kass pikutas mu kõhu peal ja mürises kui pisike traktor .. prrŕrr..Köögist tuli kohvilõhna. Mees valmistas karku trotsides hommikusööki.
Päeval helistas kolleeg.
Ta on meil selline " päikesekiireke" , pessimist suure algustähega, kes suudab igas heas asjas näha natukegi halba.
Ma saatsin sulle kell pool üheksa sõnumi ja sa pole vastanud.
Kullake, ma ärkan nädalavahetustel kell pool üksteist.. naeran mina. Rääkisin talle konverentsimuljeid.. ja suutsin ka tema naerma ajada.
Mets valendas ülastest. Keegi põletas kusagil prahti. Linnud röökisid. Ja üle mu pea lendasid haned... gruu gruuu

Elu on lill. Aga võiks olla veel parem lill

Ostsin kodu kõrvalt kalaautost Valeri käest- mida seekord prouale-  värske latika ( tänan retsepti eest !) ja Jelenalt maasikaid 2.99 kilo.
Ma saan eesti keelest aru küll, ütles Lena. Ära räägi vene keeles. Teisi ostjaid pole ma annan sulle maasikad alumisest kastist. Mul on neli erinevat värvi kotid. Sulle panen sinise, sobib jopega.

Õhtul tuli tütar läbi.

Vaatasin aknast oma miljardivaadet, mille peegelduv päike kuldseks oli värvinud.
Ja üritasin meenutada. Miks ma tahan siit ära kolida. Miks ma tahan uut töökohta.
Kui elu on lill, siis minu elu on lemmik- lemmik.lemmiklill maikelluke.
Aga mina tahan oma teist lemmiklille roosi. Roosa " Sonja".
Üks blogija kirjutas, et kuna laps kipub unistama kuulsusest, siis peab tegelema probleemiga.
Probleemiga?
Ma arvan, et lapsed peavad unistama. Kuulsusest, rikkusest, armastustest, vabadusest ja paremast maailmast.
Ja suured peavad ka.
Ma jumaldan oma piibeleheelu. Aga ainuüksi see, et ma oskan ja suudan unistada roosist. Teeb elu rikkamaks

Annan meemi ka edasi kirjutajatele, kellest ma (liiga) vähe tean. Kuduv koeraomanik,  Mäemamma, sest tema viimased postitused on olnud nii salapärased.  Ja intrigeeriv Morgie.

Kui aega saate, siis kirjutage:)

Invataksojuhi argipäev

Need peorikkujad, kes mu eelmise postituse all väitsid, et pole saatust ja õiget tähtede seisu..
ma nüüd räägin ühe loo.

Mees pidi õhtul trenni minema, aga pea päeval väga valutas... seega kõhkles, kas minna või mitte, Tubli mees, nagu ta on, sai migreeniga ühele poole, ja ikka läks.
Mul oli väga pikk päev. Jõudsin puruväsinuna u üheksa paiku koju. Väsinud, näljane. Ainus mõte, et võtaks pitsikese konjakit ja keeraks voodisse. Vaevalt sain mõelda, kui telefon helises.
Mees, kujutlege vaid, astus trennis jala tagurpidi. Nagu lasteaed, ma ütlen. Suured mehed. Ja iga kord lahkub keegi neist meestest sealt sinikaga. Nüüd siis hüvasti jooksuhooaeg...
Vups autosse ja mees EMOsse. Niipalju siis magamisest. Isegi hästi läks, kaheteistkümneks saime koju.

Järgmisel päeval, hea naine, nagu ma olen, viisin ta ortopeedi juurde mingit spets sidet saama. Jõuame sealt tagasi.
Tütreke heljub rõõmsalt koju. Kuidas sul hambaarsti juures läks, küsin. Mis hambaarst?... küsib tema. Tema puhul on see väga tavaline, et ta ajab sassi, unustab ära jne. Õnneks on tal ema . Hambaarsti aeg, selgus, oli 20 min pärast.
Ajasin taas autole hääled sisse ja viisin järgmise tüübi arsti juurde.

Tunnike hiljem naaseb lapseke, suu verine. Arst olevat jäänud juttu ajama ja lõikas tal puuriga suu lõhki...
see on nii kohutav, et ma rohkem ei kirjuta. Õnneks on ainult suu servake, loodetavasti saab pulmadeks terveks.

Ja nüüd on mul siin kodus kaks invaliidi.
Kes ei kuulanud märke. Ja läksid kurjale saatusele vastu.

Väga segane jutt

Mu tark õde ütles selle jutu peale, et joo vähem.  Olen isegi hämmingus, kui kerge on mind mõjutada ja ajusid pesta. Paar kuud kord nädalas doos üheotsapiletit ja seejärel selgeltnägijaid- ja näe, mu elus on eelmised ja järgmised elud, nõiad, vaimud, inglid, needused ja karmad.
Õnneks said mõlemad saated läbi, ehk ma ajapikku vast ikka taastun.
Aga selgelt muudab selline elufiosoofia elu natuke lihtsamaks. Sa annad mingi osa vastutusest ära- nii pidigi minema, see oli ette nähtud, mis mina teha saan...

Raskeim osa on hoopis selle kõige defineerimine, Mis siis on see elu eesmärk ja ülesanne ja tee. Mida mulle tahetakse öelda, millisest vihjest ma aru saama peaksin.

Bataadisupp

Minu lapsepõlves kujutati piltidel muinasjutumaad- kus on pudrumäed ja piimajõed, piltidel alati millegipärast kollaste (hirsi) pudrumägedena.
Bataat oleks kollasteks pudrumägedeks väga hea alternatiiv.
Samuti magus. Ikka väga magus.
Huvitav, et mulle tundus bataat magusam, kui nt kõrvits või porgand, kuigi  porgandis on suhkrut umbes sama palju kui bataadis. Kui mul oleksid väikesed lapsed, siis pakuks ma neil ilma lisatud suhkruta bataadimagustoite.

Aga supp oli väga hea.  Retsept on Margit Tõnsonilt, tehnoloogia tegin natuke lihtsamaks:
1 suurem bataat
1 suur sibul
4 küüslaugu küünt
1 purk kookospiima
1 tl (kuivatatud ) ingverit
soola, või
serveerimiseks röstitud metspähkleid

sulata paksema põhjaga potis killuke võid, lisa kooritud ja tükeldatud bataat ning suurteks tükkideks lõigatud sibul ja küüslauk.  Kuumuta köögiviljad läbi, lisa keev vesi. Hauta, kuni köögiviljad on pehmed.
Vajadusel kalla liigne vesi ära, Mikserda köögiviljad püreeks, lisa kookospiim, maitsesta soola, muskaatpähkli, ingveriga ja tüümianiga,
Serveeri pähklitega.

kuna supp on, nagu juba öeldud magus, siis mina vedeldaks selle pigem toorjuustu või hapukoorega, et anda hapukamat maitsenüanssi.
aga magusast hoolimata on tegemist väga maitsva viljaga, mida kindlasti tasub proovida.

Lühikesed jalad

Manjana kirjutas valetamisest.

Ühes seebiseriaalis oli stseen. Lesbipaar valmistus abielluma. Pruudi vanemad tulid teisest Ameerika otsast kohale ja just enne altari ette minekut pruudi ema murdus: see on ikka tema põhimõtete ja arusaamiste vastu, see on talle vastumeelne ja vale ja tema pulma ei lähe,
Pruut nuttis, ahastas- kuidas mu ema on nii väiklane ja isekas. Minu õnne nimel ei saa end kokku võetud. Ta ei armasta mind sellisena nagu ma olen jne jne.

Lõppes muidugi, kõik õnnelikult.
Aga see stseen on mu meelest imeline näide sellest, kuidas valetamine on muutunud osaks meie elust. Me nimetame seda viisakamalt poliitkorrektsuseks, diplomaatiaks, diskreetsuseks, suhtlemisoskuseks.

Alles me siin jagelesime teemal anonüümsed kommentaatorid. Jättes kõrvale anonüümsuse teema, siis paraku on nii, et kõik inimesed ei ole head ja ei mõtle ega arva ega tunne õigesti. Defineerides sõna " õigesti" = nagu ühiskond eeldab ja ootab.
Mina olen üks selline inimene. Väiklane, õel, kade, isekas... Kui ma ütleksin välja kõik mõtted ja tunded, mida ma tegelikult arvan ja tunnen. Valitseks mu ümber kilomeetrine sanitaartsoon.
Ja milleks oleks see vajalik. Lihtsam ja säästlikum on kasutada ühiskondliku filtrit. Öelda nagu peab või jätta täiesti ütlemata.

Valetamise esimene reegel on see, et sa pead 100% uskuma seda, mida sa räägid.

Kodumaa lõpus

Käisime hiljuti töötajaid värbamas kahel töömessil.
Mingis meeltesegaduses võtsime kaasa ka eestikeelseid ankeete ja töökirjeldusi, mis jäidki seisma. Sest inimeste esimene küsimus- kas peab oskama eesti keelt? tähendas seda, et ka ankeeti ei olda võimelised riigikeeles täitma.

Tööotsijate profiil oli seinast seina- mehi ja naisi, nii noori, et küsisin lausa vanust. Depressiivseid neljakümneseid- oh, ma olen juba nii vana, mind te enam tööle ei võta ja lausa eakaid, teades oma olematut kohta tööturul, aga ikka proovides ja tõestades- ma jõuan, päriselt ka.

Inimesed jaotusid umbes pooleks.
Esimene grupp oli- ükskõik millist tööd. Ja taust selle taga polnud mitte nälg ja meeleheide, vaid pigem töötukassa nõue, kuhugigi kandideerida.
Teine grupp oli teadlikum: palk pidi olema üle miinimumi, nad teadsid, et ei taha teha vahetustega tööd ja mõned muud spetsiifilised nõudmised. Aga üldiselt.
meie poolt kirja pandud 6 ametikoha valikus tegi 95% linnukese iga ametikoha taha.
Ükskõik.