Kodumaa lõpus

Käisime hiljuti töötajaid värbamas kahel töömessil.
Mingis meeltesegaduses võtsime kaasa ka eestikeelseid ankeete ja töökirjeldusi, mis jäidki seisma. Sest inimeste esimene küsimus- kas peab oskama eesti keelt? tähendas seda, et ka ankeeti ei olda võimelised riigikeeles täitma.

Tööotsijate profiil oli seinast seina- mehi ja naisi, nii noori, et küsisin lausa vanust. Depressiivseid neljakümneseid- oh, ma olen juba nii vana, mind te enam tööle ei võta ja lausa eakaid, teades oma olematut kohta tööturul, aga ikka proovides ja tõestades- ma jõuan, päriselt ka.

Inimesed jaotusid umbes pooleks.
Esimene grupp oli- ükskõik millist tööd. Ja taust selle taga polnud mitte nälg ja meeleheide, vaid pigem töötukassa nõue, kuhugigi kandideerida.
Teine grupp oli teadlikum: palk pidi olema üle miinimumi, nad teadsid, et ei taha teha vahetustega tööd ja mõned muud spetsiifilised nõudmised. Aga üldiselt.
meie poolt kirja pandud 6 ametikoha valikus tegi 95% linnukese iga ametikoha taha.
Ükskõik.


Nad elavad mingis täiesti teises meediaruumis. Ma olin sellest kuulnud ja lugenud statistikat
- uuringuid, aga seda reaalselt kogeda oli.... hirmutav.  Kui kaubandusketid välja arvata, siis tuntud Eesti ettevõtted, kes seal personali otsisid ja keda mina tean une pealt, olid täiesti tundmatu maailm. Ka muud juttu veeretades ei olnud probleemiks mitte mu vene keele kehv oskus, vaid see, et puudusid ühised puutepunktid.

Kui ma ühes varasemas postituses pakkusin, et Eesti on kihiline nagu kapsas või sibul, siis seal sain ma aru, et me viibime hetkel ühes täiesti teises maailmas. Sõnad kutsesobivus, motivatsioon, karjäärplaneerimine, huvid... on võõrsõnad, millel ei ole seal tähendust.

Aga ühes oleme me sama meelt. Nad võivad meeleheitlikult kandideerida kuhuiganes, valikuta. Aga reaalselt pole nad siiski nõus kuidasiganes. Isegi Eestis jääb ellu, kui pole tööd. Misiganes töö on sageli koormavam, kui üldse mitte töö.

Me oleme tänaseks katsetanud 6-7 soovijaga. Ning varem või hiljem, isegi katseaja lõppu ära ootamata on nad minema kõndinud,

Küsimus ei ole tegelikult töö puuduses.
Küsimus on selles, et töö on vales kohas, või selles, et töö soovijate võimed, vajadused, huvid, oskused, motivatsioon, ei vasta pakutavale töökohale. Või vastupidi.
Ja selles, et Soome on lähedal.

Mina isiklikult ei pea Soomest parema töö otsimist probleemiks. Ei saa maksta suuremat palka, kui võimaldab konkreetse ettevõtte tulemus.  Ja on väga hea, et Soome maandab meie muidu tekkivad võimalikud sotsiaalprobleemid.

Samuti pole mu meelest hea riigi praegune initsiatiiv üksikute 300- 400 töökohaga tööstuste loomine piirkonda. Seesama, munad ühes korvis risk, pigem peaks panustama paljude ja väikeste loomisele ja teiseks.
Kas me tegelikult ka tahame madalapalgalisi töökohti juurde.
Tööandjatele peaks tulema surve need töökohad  masinatega asendada ja inimesed, kelle võimed ja oskused enamaks ei küüni, peaks seda min palgaga tööd tegema Soomes. Ja ei pea muretsema, et mida teevad need väiksemate võimetega inimesed, kes Soome ei saa või ei taha. Uskuge mind. Lihtsamaid töökohti jääb ka Eestisse nii ehk naa alles. Mu point on pigem selles, et neid ei peaks spetsiaalselt juurde tekitama.

Seni kuni meie tööandjad ja poliitikud ei julge küsida retoorilise ja demagoogilise küsimuse " ja kes meile tulevikus pensioni maksab?" asemel hoopis  " miks üldse peaks riik inimestele pensioni maksma. Lepime kokku, et alates sünniaastast 2018 lõpetame selle ära..", seni me taastoodame neid juurde. Ja kui puudu jääb, siis toome juurde.
Aga oluline pole ju töötajate mass, vaid kvaliteet.
Nende inimeste ja minu tutvusringkonna peamine erinevus on ilmselt suhtumises riiki ja riigi rollist üldiselt inimese elu korraldamisel. Ma kuulsin seal rohkem kui korra sellest, et riik on süüdi.

Kas riik saab midagi ära teha

Riik on edutult katsetanud kõrgema palga strateegiat noortele, kes asuksid tööle Virumaale. Ma unustaks töö. Ja keskenduks praktikale. Riikliku tellimuse õppekavadel ei oleks ju probleem kehtestada kohustuslik praktika teatud regioonides. Oma kambaga, teiste noortega ei ole see traagiline, vaid on seiklus.  Miks peab nõusid pesema Austraalias, kui seda võiks teha Narvas. Tsiteerides vist Tavainimest " Eestile piisavalt lähedal ja samas väljakutseid piisavalt, täiesti teistmoodi, võõras".
Ja ehk mõni armub, loob pere ja tuleb peale lõpetamist tagasi.  Narva kolledzist on vähe. Vaja on rohkem, ja eestikeelseid noori. Olgu see siis kasvõi see paljuräägitud Sisekaitseakadeemia.

See on väga tore, et enamik eestimaalasi on kinnisvara omanikud, aga teiselt poolt välistab see meie mobiilsuse. Kui sa müüd maha oma Püssi kodu, siis uut elu kusagil mujal pole alustada võimalik. Ja see kehtib tegelikult kõikide Eesti linnade osas.

Need härrasmehed seal, kes on 20- 40 aastat töötanud keevitaja, automaatiku, elektriku või treialina ja praegu tööd otsivad,  on täiesti kindlasti valmis panustama rohkem, kui kärulükkamine. Aga kes ja kas neid toetab, suunab, nõustab.

Tegelikult ma kirjutan ju omaenese hirmudest, Ma ei ole samuti valmis jätma oma kodu ja keskkonda, minnes tundmatusse, et kui uks sulgub, siis äkki avaneb aken... aga kui ei avane?

Mistõttu mu meelest on nr 1 teema transport. Ma ei väsi kahetsemast ja ei saa siiani aru, kuidas jäeti kõrvale Rail Baltica Tartu trass. Kas ma olen ainus napakas, kes näeb sellest julgeolekuriski, rääkimata töökohtadest, ülikooli jätkusuutlikusest... Rannik areneb nagunii ja omasoodu.  Minu mõistus ütleb, et meie risk on tühi idapiir.
Aga see selleks, see rong on sõna otseses mõttes läinud. Kasvõi doteerida, aga busiiliinid peaksid laitmatult toimima kõikide Eesti asulate, külade ja linnade vahel. Et kui ma elan Sillamäel, siis pole probleemi käia Valgas või Viljandis tööl.
Ühel messil oli 100-t töökohta pakkumas Viljandi ettevõtted. Ma väga loodan, et ajakirjandus peab selle meeles ja uurib näiteks poole aasta pärast, kas ja kui palju inimesi on kolinud teise Eesti otsa töö juurde.

Selline kurb lugu. Ma olen selle postituse avaldamist edasi lükanud, Kuna ma ei oska neid mõtteid poliitiliselt korrektselt väljendada ja ega mul lahendusi pole ja midagi tarka öelda ei oska. Aga see kogemus häirib.
Olles- elades turvaliselt oma maailmas, ei kujuta neid inimesi ette. Seda, kui palju neid tegelikult on. Seda, kui vähe nad teavad "Päris- Eestist". Sellest, kuidas meie regionaalpoliitika on ikka nii pekkis, kui üldse olla saab. Ja see, et näed oma korteriühistus, telekas ja kolleegide- sõpradena integreerunud venelasi, ja selle üle vingun, on ainult pealispind.

Seal olles ja sellest kirjutades, on hästi lihtne minna empaatilist- humaanset-vasakpoolset teed.
Võtta enda, kui eestlase peale süü ja vastutus.  Ma tegelikult ei ole väga kindel, kas see on nende, või pigem meie st eestlaste, kui riigi ja rahvuse probleem.
See, kes paljas ja näljas ei ole ju spetsiifiliselt venelane. Sama probleem on ka lõuna- kagueestis. Eesti keele oskus muudaks ta õige pisut konkurentsivõimelisemaks, aga selle inimese personaalne tublidus ei tekita vajalikku piirkonda infrastruktuuri ja töökohti.

Nõudlust ei saa lõputult juurde tekitada ja sotsiaalseid töökohti välja mõelda. Kusagil on piir.
Mida siis teha?
Kodanikupalk? Kolime kõik Tallinna?
Mina ei tea.