Elektriahjus kuivatatud õunad

 

Näedsa, olemegi jõudnud aega, kus esivanemate tarkusest ja omaenda kogemustest pole halligi kasu. Ja ka internetis olev info on iganenud..
Mul ei ole puuküttega ahju, pole sauna, ega ka vana head ahju, mille ukse vahele sai panna puulusika, et niiskus välja pääseks.

Minu uuel udupeenel kaasaegsel ahjul ei saa jätta ust lahti või paokile, kuna ta lõpetab sellisel juhul töötamise. Nagu ohutuse eesmärgil või nii.

Aga õunu oli vaja kuivatada.

Esimesel korral lõikasin õunad väga õhukesteks viiludeks ja kuivatasin 40 c juures, ringõhuga st ventilaatoriga, kokku ca 12 tundi.
Kõrgemat temperatuuri ei julgenud alguses panna, kuna kuivatatud moos poleks olnud mu eesmärk :)
Keset päeva vaatasin, ja kuna õunad ei näidanud mingeid kuivamise märke, vaid vesi sirises mööda ahju klaasi, siis lisasin ahju põhja kausi soolaga ning suurendasin kuumuse 60 kraadi peale.

Öösel lasin õuntel niisama köögipaberi all seista ja järgmisel päeval panin õunad peale koogi küpsetamist järelsoojusesse st siis 200 kraadi juurest alates ahju, kuni ahi jahtus. 

Õunad tulid head, aga kogu protsess tundus liiga energiakulukas. 

Enne lõppu

Kõik see, mida me räägime bla-bla aktiivsest vananemisest ja vanadekodudest ja kommunidest. See kõik on selle hetkeni lihtsalt jutt.  Koli kohe täna kommuuni elama. Ole kohe täna aktiivne.

Sest sel hetkel,  kui sa oled tegelikult vana, on olukord hoopis teine. Ma olen seda muudatust näinud oma sugulastel, kellega iga päev kokku ei puutu. See on ehmatav, kuidas inimene on jäänud järsku  vanaks. Aga sa lohutad end, et ammu pole näinud ja ju seepärast pole seda ka märganud,

Mu isal leidi kasvaja, opereeriti. Kõik läks füüsiliselt hästi.
Mind hirmutas see, kuidas isa oli peale operatsiooni üleöö vanaks jäänud.
See moment, kus sa saad aru,  et inimene ei ole enam eakas, vaid vanur. Rauk. Jume on kadunud, nägu on tuhkhall. Liigutused on aeglased. Tal on kogu aeg külm. Ja väsib kiiresti.
Ta ei jäta midagi tulevikuks. Kevadel toimuva lapselapse sünnipäevakingituse ostab ära juba täna ja kui midagi on vaja elus muuta või ära teha, siis on seda vaja teha kohe ja täna.
Ta tahab olla lähemal sugulastele ja perele. Teha inventuuri elus, suhetes. Olla veel nii palju kui võimalik tuttavas turvalises keskkonnas.

Elu suurimad saladused vol 2

Vaatan Austraalia MKR saadet ja ei saa aru. Kuidas on võimalik, et kõik osalejad elavad oma majades. Nende hooaaegade jooksul on vist korra olnud, et tegemist oli linnas, korteris elava paariga. Kas oma maja omamine on konkursil osalemise tingimus? Või ongi Austraalias kõikidel omad majad?


Kui ma tahaksin oma jalgadele määrida Liotoni, Bepantheni, Voltareni ja tavalist niisutavat Nivead. Siis millises järjekorras peaks seda tegema?. Samal teemal veel. Kui pea hakkab valutama, kuna nina on kinni. Kas siis peaks võtma nohu- või peavalurohtu, või mõlemat?
(Btw, suur tänu KK. No sweat kapslid on imelised )


Kunagi oli mul Baltikas käpp sees ja siis edastasin selle soovi, aga asi on jälle käest läinud. Miks, pagana pärast, trükitakse hooldusjuhised sildi ÜLEMISELE servale, st ma ei saa seda teoreetiliselt ära lõigata, kui tahaksin rõivast vastavalt juhistele ka tulevikus töödelda. Või on normaalsetel inimestel kataloog: punane seelik: triikimine X kraadi, pesemine Y kraadi????
Eriti " armas" on, kui need sildid peab külge jätma läbipaistvatel õhulistel toodetel ( mis omakorda vajavad ka üldjuhul erikohtlemist).

Suka Püksid

Ma kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et naisterahva vaimse ja füüsilise võimekuse määramiseks on väga hea mõõdik: võime panna iseseisvalt jalga sukkpükse. Tookord pidasin ma silmas painduvust. Nüüd olen sunnitud oma teooriat täiendama.

Ma panin täna hommikul reaalselt, ilma liialdamata sukkpükse jalga 10 minutit!!
Ja ma ei saanud neid ikka otseks. Lihtsalt aeg sai otsa, ma pidin tööle minema..


Vabandage, ma tulen täna hiljem. pean hommikul sukkpükse jalga panema....
?!


Kui mu postitust peaks lugema mõni tootja, siis pakun tasuta äriidee. Mõelge ka vanematele prouadele ja paigaldage sukkadele abistavad nooled. Tänan :)

Kättemaks

Iga kord kui sõidan lennukiga, siis nean neid tüüpe, kes kaksitornidesse põrutasid,
Jah, neil on õigus. Pärast seda sündmust pole maailm enam mitte kunagi endine.

Kuid irooniline on selle asja juures see, et kuigi nende ametlike motiivide hulgas oli pigem kättemaks moslemite vastu suunatud metsikuste eest, siis ühe alateemana käis läbi ka ameerikavastasus. Ning Ameerika, teatavasti, on kapitalismi ja tarbimise kuningriik.
Iroonia seisnebki selles, et selle teoga  on nad andnud tubli panuse, et kapitalismil ja tarbimisel läheks veel paremini.
Miniröntgenid ja udupeened seadmed minu kontrollimiseks ja vedelike tuvastamiseks. Need plastpudelis veed, mida ma kalli hinna eest lennujaamas olen sunnitud ostma. Üleliigsed liitrisse mite mahtuvad äravisatavad tooted ja " vedelikud", mis käsipagasisse ei mahu ja mida ma sihtkohas ostan, et need siis vaevu kasutatuna taas prügikasti visata.

"Suur tänu".
Loodetavasti ei ole teie põrgu selline, kui Palahniukil. Vaid see on veevaba prügimägi, kus ei ela mitte ühtegi neitsit. On hea?

Kõik kordub

Mu kassil on tulnud uus komme. Kui hakkan hommikul tööle minema, siis viskab ta end risti välisukse ette põrandale ja anub silitamist. Paitad teda ja paitad ja paitad..

Tõeline deja vu.

Mäletate?

Kui viisid lapse lasteaaeda ja siis ta rippus su küljes viimase hetkeni. Nuttis ja palus, et sa ei läheks.

Aga sa alati läksid, sest ... suured peavad ju tööl käima.

Käima tööl, et lastele ja kassidele süüa osta...



Ja kuigi sa tead, et nii nagu laps omal ajal on ka kass paar minutit hiljem juba muude tegevustega hõivatud ja ei mäletagi seda hetke. On sinul paha ja süüdi.

Süda puruneb sees.

keelesegadik

Minu jaoks on olnud alati keeruline erinevate keelte vaheldumisi rääkimine, Ja tundub, et lisanduv vanus pole abiks.
Ja ka ühes võõrkeeles rääkimine pole naljaaasi. Õhtuks olen ikka täiesti kapsas.
Lohutuseks mõtlen, et see on ju see, mida me eeldame ja ootame Eestis elavatelt võõrkeelsetelt. Et nad peakski võõrkeeles rääkima, õppima, kirjutama..
Kas sellega on võimalik harjuda?

Täpselt nii nagu erinev juuksevärv annab mulle teise identiteedi, nii on ka keelega. Erinev keel tähendab erinevad suu asendit, tämbrit, rääkimise kiirust. Ja ma ise tunnen, et ka mu loomus ja roll muutub erinevat keelt rääkides. Kuigi need on stereotüübid, mis tegelikult tõele ei vasta. Ikkagi. Ma tunnen end vene keelt rääkides agressiivsemana, julgemana, aktiivsemana.
Inglise keeles tunnen end rohkem office inimesena, moodsamana, nooruslikumana..