Laula mu laulu 4. hooaeg

Ei, mul ei ole selle saate tuleku kohta andmeid ja ma pole ka kuidagi tootjafirmaga seotud.
Lihtsalt mõtlesin ühel päeval, et on hea, et Eesti on väike ja samas pole ka.
Just selliste staarisaadete kontekstis. Ühel päeval saavad nad otsa.
Kõik on justkui juba käinud ja rohkem meid ju lihtsalt pole.

Vana kooli staaridega on lihtne- nendest saaks teha kohe mitu saadet. Pole ju käinud Ivo Linna, Karl Madis, Mait Maltis, Lauri Saatpalu, Riho Sibul, Justamendi ja Kukerpillide mehed jne jne.

90 popitähtedega on ka enam- vähem. Tuberkuloited, Nexus, Nancy...

Aga just praegused. Neil peaks olema oma repertuaar ja soovitavalt ka paar tuntud hitti. Väga niššilauljad ei saa ka olla. Muidu pole ju vaatajaid.
Mõtlesin ja tegelikult tuli päris mitu nime:
Hannaliisa Uusma, Liisi Koikson, Siiri Sisask, Vaiko Eplik, Taukar, Winny Puhh.
Mulle hull
ult meeldiks ka, kui igas koosseisus oleks mõni folgilaulja- Eva Talsi, Jalmar Vabarna jne.
Väga äge oleks ju ka Kerli Kõiv, Ewert ja Metsatölli mehed.

Ehk siis kokkuvõte on see, et kõige põnevamad lauljad on tegelikult käimata.
Mulle meeldib, kui saates on erinäolised artistid. Nt ühes saates Birgit ja Ines oli küll nunnu, aga .. igav.
Seega.
Jään ootama.

Kaeban meeste peale

Järgneb vihakõne.

Ma täiega pelgan meie maja viisakaid mehi. Sest see, et nad lasevad mul liftist esimesena väljuda tähendab, et minu lahti sikutada jääb kaks hirmrasket ust.

Ilusal nädalavahetuse päeval, kui olin kraamimisega ja toimetustega ühele poole saanud, jõuan õue. Ja näen, et mu auto on kahelt poolt aiaga blokeeritud, et nende aedade vahele ei pargitaks, kuna rõdude renoveerimisega on jõutud sinna lähedale. Kui siis veel selgus, et mu auto on täis tsemendipritsmeid. Olin MARUS.
Kus kuradi kohas oli info, et hakatakse tegema, viidagu autod ära. Fjodor, kes käis mu rõdu ümber tegemas, paistis küll kirjaoskaja olevat. Ja kui tõesti on valgest paberitükist kahju, siis auto omanike kindlaks tegemine pole keeruline.
Helista.
Tegin auto puhtaks ja vihastasin järgmiste meeste peale.

Kui auto tsemendiga ülevalamine pole just igapäevane tegevus, siis bensiinivõtmine peaks olema üsna normaalne. Autot küürides avastasin, et bensiiniluugi ümbrus on täiega nö ära kraabitud. Sõna " kraapimine" pole tegelikult õige, sest sügavaid jooni pole, aga ilmselgelt on näha, et midagi on sinna tihedalt vastu käinud.
Loogika? Mehed?

Susan Cain Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast

Ma ju ütlesin, ja siin ka. tahaks öelda.
Susan Cain  kinnitab mu hüpoteesi, et inimkond on muutunud.
Moraali ja väärtuste asemele on tulnud ego ja müük. Iseloomu ühiskonnast on saanud isiksuse ühiskond. Ja nagu pool maailma, saame me taas kõiges halvas süüdistada Ameerikat....
Aga ehk see muutus polegi nii halb.

Ma olen samas blogis varasemalt kirjutanud, et igasugu testid ajavad mu hulluks. Sama ka selles raamatus olevaga. No kuidas vastata küsimusele " Inimesed ütlevad mulle, et ma olen hea kuulaja". Jah ma kuulan, aga millise hinnaga. Ja kas on täna üldse võimalik võtta indikaatoriks " armastab lugeda", siis pole ju varsti ükski laps introvertne:) Ma arvan, et suur osa vanematest on täna rahul, kui nende lapsel on mingigi huvi, olgu siis heegeldamine või tromboonimäng. Aga kuidas toetada ja rõõmustada lapse üle, kes elab arvutis. Ja ei programmeeri või kujunda, vaid lihtsalt tšätib ja vaatab. Tarbib.

Seda raamatut alustades avastasin, et ma tegelikult ei suuda ümbritsevaid inimesi ekstra/introdeks jagada. Mulle tundub, et enamik on minuga võrreldes ekstraverdid, sest defineerin inimesi nende suhtlemisoskuse järgi. Kuna ma olen kehv suhtleja, siis olen ma introvert.
Cain, aga, toob oma raamatus järjest ja järjest näiteid introvertidest, kes ... võtsid telefonikõne, saatsid kirja võõrale inimesele, ajasid oma idee huvides kokku kamba inimesi, .. ja siis jätkus koosolemine särava ja mõnusa vestlusega... Daa?? Introverdid??
Mingil hetkel sain aru, et ta räägib ju ameeriklastest.

Cain toob raamatus näiteks asiaadid. Nii viitena sellele, kuidas keskkond ja kultuur mõjutavad, kui ka selles kontekstis, et ühiskond muutub.

Kui ma mõtlen Eestile, siis tekib huvitav vastuolu. Võrreldes ameeriklastega oleme me rahvana kindlasti introvertsemad. Aga mulle tundub, et ka nõukaaeg nõudis pigem  ekstraverte. Kogu see ühiskondliku töö koormus, laagrid, kokkutulekud, konkureerimine, võistlused...
samas.

Arvan siin omaette

Ma ilmselgelt ei oska vist ikka arvutit kasutada.  

Kuna ma käin tööl ja laupäeval oli üks üritus, siis polnud mul võimalik arvamusfestivalil osaleda. Samas oli seal päris huvitavaid teemasid ning esinemas inimesi, kelle arvamus oleks mind huvitanud.

Nüüd otsin ja otsin, aga ei leia kokkuvõtteid. Mida räägiti, mida arvati ja mis selle arvamusega edasi tehti. Ürituse kodulehel pole isegi eelmise aasta omasid. 

Kas selle ürituse mõte on  siis lihtsalt seletamine ja kokkuvõtet ja tegevuskava  ning ettepanekuid asjapulkadele ei tehtagi?

Või mis selle asja point siis on? 

Auru välja lasta?

Meedia on teinud lühikesed referaadid, aga ainult nö oma aladelt ja muu, mille leidsin, teeb reklaami toimuva kohta, aga vaikib tulemustest. Ainsad kokkuvõtted leidsin
Taibult  ja Tavainimeselt . Manjana, nagu ma aru saan räägib oma nägemusest.

Amsterdami TOP

Ööbimine
Kesklinna hotellide toad on reeglina imepisikesed (olen ööbinud 1,7x 2 m toas) ja söök, kui pole spetsiaalselt märgitud, on üsna nadi a la prantsusmaa. Mõistlikum (kui pole euro-buffee) on sellisel juhul süüa hommikust väljas. On spets kohad, palju pakutakse pannkooke. Ja mingi 5 euriga saab kindlasti söönuks.
Äärelinnas võib juhtuda, et rajoon eeldab pearätikut:), aga hotellid on kaasaegsed, suured. Ja ka toit on seal tavaliselt laia valikuga hommikubuffee.

Kui olete autoga, siis soovitan kindlasti Park and Ride parklat linna servas. Auto linna äärde parklasse ja sealt saab tasuta ühistranspordi päevapileti. Trammiga on kesklinna vaid paar peatust.
Kesklinnas parkimine on kallis, lisaks kohtade puudus, kitsad tänavad, hullud jalgratturid..
Ühistransport on väga hea. Ja vahemaad lühikesed.
Taksoga lennujaamast kesklinna on ca 35-45 euri.

Trammipileteid saab muidu osta trammist seest, trammi keskel on putka, kus neeger müüb pileteid. Hind ca 1 eur, sõltub tsoonist. Saab osta päeva-tunni jne pileti. Kõik räägivad inglise keelt.

Hea uus ilm

Perearsti tõendit mul pole, aga tegelikult on see üsna kindel, et ma päris normaalne pole.
Mingites olukordades tekib ajus lühis ja ta hakkab omasoodu välja töötama strateegilisi ja taktikalisi plaane, Mul endal pole siin suurt sõnaõigust,
No näiteks. Näen staadionil sportivaid lapsi ja töötan kohe oma peas välja kehalise kasvatuse õppekava. Või siis tunnen lasteaiast möödudes toidu lõhna ja mu ajus valmib järgmise nädala menüü, koolitusprogramm lastele ja vanematele jne jne jne jne jne. Teil on ju ka nii, eks?

Nädalajagu tagasi soovitas üks hull kõik pagulased Soome saata. Suur tänu talle, sest viimase nädala olen ma tegelenud selle idee läbitöötamisega.
Lihtsad asjad said tehtud kõigepealt.
Toimiv infrastruktuur, kohanemis- ja haridusprogramm, toimiv ühistranspordiskeem jne.   Linna keskele tuleb skulptuur- memoriaal " Miljonitele, kes on hukkunud või kannatanud usulise tagakiusamise all". Kõrvale  religioonide ajaloo muuseum.

Aga siis tekkisid rasked küsimused

Mis see minu asi on

Tulime mingilt reisilt ja saime šoki. Maja ümber oli pandud tõstukid ja mingid mehed võõpasid rõdusid vene-sinisteks.

Mehele meenus, et ühistu koosolekul oli remondist küll juttu olnud, aga võtmata olid veel pakkumised, tehnilised asjad täpsustamata... ja nüüd siis järsku juba värvivad.

Ühel päeval olen kodus ja näen, et kass muutub ärevaks. Lähen magamistuppa vaatama ja näen, et mehed põhimõtteliselt võõpavad mu rõdutaimi.

Miks te ei teatanud, et tulete, oleksin rõdu tühjaks teinud, küsin.

Nepanimaju. 

Räägin siis sama jutu vene keeles ja päästan oma taimed.

Mehed vastavad, et neil pole aimugi, mis järjekorras tööd tehakse ja millal kuhu jõuavad.

Seda on ka näha. Värvimist alustati alt ning uus värv on juba tõstukite servaga kriibitud ja tükid väljas. 

Kord tehakse maja siitpoolt, siis sealtpoolt.

Mis vana värvi eemaldus ja pahteldamine. Mis roostekaitse. Värv peale ja olemas...

Rõdu sai värvitud, jäi veel ülemine metallist käsipuu.

Kuna mu mustapesukast ajas üle ääres ja mehed toimetasid juba nädalajagu teiste püstakute kallal, otsustasin riskida ja peale 4-5 siiski pesu pesta ja kuivatada. Öösel vast ikka ei tööta.

Korjan hommikul pesu ära. Nööri jätan alles,  Eile jäi neil teisel pool maja pooleli, täna nad ikka siia ei tule.
Ja nöör lihtsa sõlmega seotud, kui vaja saavad ise lahti, mõtlen.

Valesti mõtlen.

10 minutit tagasi läksin teise tuppa kampsunit võtma. Ja mida ma näen. 

Mees värvib mu pesunööre siniseks.

Peep ja sõnad

Pisike paariaastane naabritüdruk nägi mu kassi ja osutas- aua.
Ei ole aua, ütlesin mina, Kass on, kiisu.
Kiisu, njäu, kordas pisike.

Kui ma meenutan oma lapse esimesi sõnu ja kuulan sugulaste omi, siis need ongi-  aua, njäu, ei, jaa, anna, emme, (l)amp, ahv, nämm, äiu, näe, mõmm, opa... Poistel ka põrr, vurr...
Üsna (liiga) ruttu tulevad ka tahan ja ise.
Miks on eesti lapse jaoks njäu lihtsam kui kass ?


Mu tuttav brasiillane õpib eesti keel ja oli kangesti hädas, et mis vahe on hääldustel " lääs" ja laas". Oota, naersin mina. See on pisiasi. Õige test on õunapuuõied, jüriöö ülestõus ja teised toredad täishäälikuühendid.
Järelikult, meie joaks on njäu ja aua lihtne?
Kas kogu maailma lastel on nii, või me ise õpetame neid sedaviisi, sest meile tunduvad need sõnad lihtsamad kui " konstruktor" näiteks.

Kuidas näiteks Poola ja Tšehhi tited rääkima õpivad.

J. Petrone Minu Eesti 3

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti. 

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et  inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks. 

Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...

Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.

Õige puhkus

Kui ma puhkust planeerisin, siis pisut põdesin, et kas on ikka hea mõte igaks päevaks midagi plaanida. 
See oli väga hea mõte.

Tegelikult oli mul veel plaanis läbida esimesed 40-50 km RMK matkateest.
RMK lubab oma kodulehel uljalt, et igasse punkti saab ühistranspordiga. Ilmselt teoreetiliselt saabki. Aga praktiliselt planeerima hakates meenus mulle kohe eelmise aasta kuum teema " Bussisõidu võimalikkusest eesti vabariigis". 
Lõpuks leidsin sobiva jupi, kuhu hommikul jõuab ja teise päeva õhtul saab koju tagasi. Rohkemaks polnud mul kahjuks lihtsalt aega.
Lisaks  tahaks ma matkata kõige parema meelega nii, et käed on taskus. Ja tegelikult mul polegi telki. Seega oli vaja kahe päeva vahel majutust. Kuigi vihma kallas neil plaanitud päevadel kui pangest, olid kõik õiges asukohas olevad kämpingud kinni!!!
Ehk oligi hea, sest mõne hind oli kallim, kui mu luksuslikul Rooma toal..
Ehk siis sada häda. Ja see plaan jäi paremaid aegu ootama.