Kuidagi liiga palju on viimasel ajal õhinapõhiseid tegemisi, kus ma ise, vabatahtlikult olen tõstnud käe, et - jah, mina tahan. Ja siis, nädal hiljem, istun imestades, kuidas ma küll sellesse olukorda jõudsin...
Praegu on õhus võimalus lugeda alates sügisest ühes kutsekoolis loenguid. Võimalik, et nad ei saa gruppi täis, või (saavad oma veast aru ning) leiavad pädevama koolitaja .
Aga igaks juhuks tahaksin juba vaikselt ette valmistada.
Kokkulepet sõlmides olin väga elevil. Kabinetist väljudes sain korraga aru, et küsimus pole, mitte MIDA rääkida. Ma võiks neil teemadel jahuda tunde.. vaid KUIDAS. Kuigi mulle öeldi, et see on mu enda valik, siiski ma ei usu, et tänapäeval viitsib keegi kuulata raamatu ettelugemist või monooge või vaadata lihtsalt slaide.
Koju jõudes ning materjalile veelkord otsa vaadates jõudis reaalsus kohale. Jah, "kuidas" on oluline, aga "mida", pole samuti väga lihtne ülesanne. Ma olen senini pidanud maksimaalselt päeva pikkuseid ettekandeid. Nüüd on maht kokku ca 80 tundi. 12 teemat x 2-12 tundi. ...
Ja ma ei oska kuidagi peale hakata.
Mulle tundub, et on kaks varianti. Esimene. Võttagi see õppekava ette ja teha 12 esitlust vastavalt etteantud teemadele/ajaraamidele.