Jõhkralt kaua võtsin hoogu, ilmselt sai peamiseks see, et ibumetiin ei võta enam valusid ära. Ja hopsti, sain aja kohe nn järgmiseks nädalaks. Kohapeal sain aru, et ma ikka ei oska arsti juures käia.
Hästi sümpaatne terapeut oli, kuulas, küsis. Ma kohe nägin, kuidas ta aju liikus, et mulle mingitki diagnoosi välja mõelda. Sest kõik, mis ta suutis välja mõelda ja vana röntgenpildi pealt näha, sai välistatud. Mul pole endiselt mitte midagi viga.
Aga see, et ei oska arsti juures käituda. Sain aru, et mul oleks tegelikult vaja nn üldarsti, kes ei vaataks erinevaid osakesi, vaid tervikut minust. Omamata mingitki haridust ses vallas, tundub mulle, et kui ma lähen puusavaluga ja jõuan jutuga et ka jalad ja pea ja süda ja nina ja silmad ja hambad ja kõrvad ja kurk ...
aga las see teema praegu jääb.
Ma tahtsin kirjutada hoopis lõhnadest. Hoolimata oma kroonilisest nohust olen ma lõhnafriik. Minu piinamiseks piisab fašistidel ja venelastel vaid paha lõhna mulle lasta.


