kõik liha on kui rohi

Selline kiri oli kirikus seinal ja ma olen terve jõuluaja nii üksi kui erinevate seltskondadega pead murdnud, mida helli see ikkagi tähendab.

Esimene pakkumine oli teemakohane. 

Me kõik oleme mullast ja rohust ja ka liha on seetõttu rohust. Seega, pole ka taimetoitlusel mõtet, liha on nagunii rohi. 

Teine viis jutu kanepile. Liha ei pea olema vaid maine ja maas. Liha on kõrgemal, taevastes sfäärides. Hõljub materiaalsest ja muredest eemal. 

Kahtlemata värvikad ja õiged interpretatsioonid, kuid miski minus kahtles, kas need tõed on siiski väärt aegade lõpuni seinale jäädvustamist.

Kolmas pakkus, et rohi on ravim. Ning füüsiline lähedus, pai ja kallistus, memme musi viib mured. Neljas arvas, et liha võib samuti olla metafoor. Liha näiteks kui sõna. Räägi inimestega, lohuta neid.

Kalle Muuli "Kodanike riik"

Olles läbi lugenud Kalle Muuli triloogia, võib kokku võttes öelda järgmist.
1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik.
2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!).
 Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.

Lapsed, kui soovite saada rikkaks, õppige reaalaineid. Kui soovite saada rikkaks ja kuulsaks, siis õppige politoloogiat või haldusjuhtimist... ja ärge keelduge plakatite kleepimisest.
Juhus ei mängi rolli ainult inimeste puhul. Ka asjad ja tegevused ja sündmused saavad rohkem kui tihti alguse juhusest.
Sellest tulenevalt ka kolmas järeldus:
3. aeg peab olema küps. Ma ei oska seda ratsionaalselt selgitada, aga kuidagi nii on, et vahel võib kõik olla õigesti, kuid ikkagi ei saa soovitu teoks. Ning siis ühel päeval on aeg küps ja isegi, kui ettevalmistus pole täiuslik, asjad õnnestuvad ning juhtuvad.

Jõuluks koju

Inimene jätab oma ema ja isa ja hoiab oma abikaasa poole, kõlab õpetussõna ning sellega tuleb ainult nõustuda.
Ma olen järjest lugenud blogidest ja portaalidest ja juhtunud nägema ( halbu) filme sellest, et inimestel on probleem: tahaks pidada kodus või palmisaarel omaenese jõule, aga ei saa. Peab minema vanemate juurde. Ja üsna sageli on vanemad veel lahutataud, seega kokku 4 kohustuslikku külaskäiku.

Ma mõistan kui küllasõit pole majanduslikult võimalik. Saaremaalt Võrru ja sealt Narva on päris karm teekond. Aga kui need mossitamised on pigem seetõttu et minu ja meie jõulud... siis ei saa ma aru.

Patsilokid

Olin koolis rahvaste sõpruse klubi Vikerkaar liige ja meile räägiti, et kusagil Usbeki- või Tadzikimaal kannavad neiukesed niipalju patse, kui mitut aastat nad vanad on.

Peaks vist olema hea meel, et ma jään elu lõpuni umbes kuueaastaseks...

Kas horoskoobid räägivad tõtt

Minu postitus, milliseks kujuneb erinevate ennustuste järgi mu 2014 aasta on mu kõigi aegade loetuim postitus.
Mistõttu ma vabandan kõigi ees, kes guugeldades ja eeldades, et leiavad sealt oma horoskoobi, seda lugema jõudsid ja siis pettunult avastasid, et tegemist on hoopis mu blogiga ja täpsete ennustuste asemel mu melanhoolsed monoloogid.

Aga kuidas siis läks? Kas horoskoobid lähevad täppi?

statistika

9 kandidaati, neist 5 naised.
Naised küsivad palka ca 40%, so keskmiselt 970 eurot vähem kui mehed.
Eranditeta.

kui sa loed mu blogi ja oled naine.
Siis ava oma CV ning kirjuta soovitavale palganumbrile juurde 1000 eurot.

Sinu kogemused, oskused, töösse suhtumine ja haridus on seda väärt.








Loe ka seda http://indigoaalane.blogspot.com/2011/01/diskrimineerimise-kroonika.html

Väärtustest

Kui ma peaksin sattuma peale surma põrgusse- huvitav, mitmendal päeval ma aru saan, et ma polegi enam tööl.
Selline nali ringles FB-s.

Jube kerge on töövestlusel kokku leppida palk ja muu materiaalne. Sa näed milline on su kontor ja auto. See, mida sa ei näe on õhkkond ja väärtused.
See, mis tegelikult on kõige olulisem- inimesed- selgub alles hiljem.

note

Mul on võimalus astuda sisse ühest uksest. Ma ei tea veel, kas tee selle taga viib mind edasi või tagasi.
Ma ei tea täna veel isegi seda, kas see uks üldse avaneb. Kas siis minu või nende soovi järgi.

Aga ikkagi on hea unistada. Kui mul jääb täiesti vaba kuu keset talve. Kõik teised on tööl.

Ma tahaksin nädala veeta ilma kellata. Või õigemini ilma reziimita,  Ma tean, et mu aju hakkab kohe korraldama- oi, kell on juba nii palju ja ma pole midagi söönud. Aeg on magama minna, muidu ei saa homme üles... jne. Aga tahaks nii, et magaks kui on uni ja sööks kui on nälg.
Kodus ma seda teha ei saa, see häiriks teisi. Sõita kuhugi hotelli või spaasse? Seal on ka söögiajad ja keegi käib koristamas. Ilmselt peaks rentima apartmendi. Näiteks Roomas.
Loeks end pimedaks, magaks niipalju kui jaksan ja jalutaks sadu kilomeetreid.

Esoteerika ja raha

Ma olen Susani horoskoopi ka varem kiitnud.

Kui loen  ühe kuu alguses You may see money fly out of your bank account, haigutan, ja naeratan mõistvalt- kõik ei saagi ju olla õige ning jätan selle kõrvale kui muu ebaolulise.
Nagu info saabuva kena lokkidega uue armastuse osas. Näiteks.
Ja siis hakkab juhtuma.

Mind saadetakse koos 5 kolleegiga välismaale. Maksan oma krediitkaardiga päris kallid piletid, mistõttu kaardile jääb limiidi ulatuses broneering.
Loomulikult teen väikse poetiiru ja uuendan garderoobi.
Lepime kokku, et minu peale jääb koha peal üks korralik õhtusöök firma poolt ning transport lennujaama. Ettevõtte krediitkaarti mul pole, töö ei nõua seda.
Saaksin küsida avanssi, aga läheb kiireks ja meelest ära ja ma saan nende summadega hakkama.
Varun kaasa piisavalt sularaha ja minu pangakaardi limiit tundub ka nendeks kulutusteks piisav.

Poliitküsimus

Kas keegi selgitaks mulle, miks suur osa Eesti meestest, kes oma vaadete ja väärtushinnangute poolest peaksid olema raudselt IRL või isegi Helme partei liikmed, hääletavad ikkagi Reformierakonna poolt?

Kommentaar

Ma olen väga kehv kommenteerija. Vahel harva mul siiski tekib soov kaasa rääkida. Ja pole midagi närviajavamat, kui kirjutad pika jutu valmis ning seejärel selgub, et selles blogis kommenteerida ei saa.
Näiteks blogis Lastejutud või siis Tänase päeva kaja.

Võimalik, et see on autorite teadlik valik. Soov vältida anonüümseid kommentaare ja seetõttu surve logida sisse läbi FB konto...
Aga võimalik, et nad seda ei teagi. Sellepärast, igaks juhuks. Kontrollige üle oma kommenteerimsie seaded.

Nostalgianeljapäev: sport ja pilates

Mul on spordiga keerulised suhted.
Ajal, kui ma koolis käisin, oli kehaline kasvatus konkreetne: VTK normid tulid ära täita.
Meie kool oli spordirajatistega kuninglikult varustatud: oli võimla, peeglisaal, kilehall, staadion ja uisutamiseks sobiv tiik ning võsastunud ääremaa, kus murdmaal joosta või lähivallani suusatada.

Täna, tagantjärele, saan ma aru, kui inimlik õpetaja mul tegelikult oli. Ta sai aru, et ka püssiga ähvardades ei suuda ma hüpata kõrgust ning sõltumata tehnikast kukub pall või granaat ikkagi vaid mu jalge ette maha. Aga samas hüppasin ma mängleva kergusega kaugust, olin tubli sprinter ja klassi parim akrobaatikas ning toona moodi tulnud aeroobikas.
Ja nii oli mul kehaline neli- viis. Aga ei saa öelda, et ma oleks seda tundi armastanud.
Ma olen lõhnafriik. Ja kõik see higi, tolm.. iuu...
Hüperkiired riietevahetused. Amortiseerunud duširuumid.
Kumedad helid. Kisamine ja pallimängudega kaasnev füüsiline vägivald.
Staatiline elekter- iga pall, mööduv klassikaaslane ja tolmune võimlemismatt andis mulle särtsu.
Keskkooli lõpetas kehalise kasvatuse eksam.
Tõotasin, et see on viimane kord mu elus, kui keegi sunnib mind aja peale jooksma.
Pisut pidin oma tõotust murdma: ka ülikoolis oli kehaline. See seisnes minu suureks õnneks Mustamäe mändide vahel orienteerumises. Ja see mulle väga meeldis.

Kirev maailm

Vahel ma lihtsalt ei saa inimestest aru. Ja ehk nii ongi hea:)

Kogus

Ilmselt on nad tähelepanelikult kuulanud ema manitsusi, et taldrik on vaja alati tühjaks süüa ja Aafrikas lapsed nälgivad. Ei ole vahet, kas tegemist on poolekilose või hoopis kilose pakiga, kui on juba ette võetud, siis lihtsalt tuleb see ära süüa. 

Tal on paha. 

Aga küsimus on põhimõttes. Toitu ei jäeta järele.

Kastmed

Keedan inimesele täistera kaerapudru. Igati tore ja maitsev ju. Killuke võid peale ja aitab kenasti süüa. 

Suurem killuke võid. Siis ujutatakse kõik moosiga üle ning täiusliku maitseelamuse nimel kallatakse hõrgutis üle veel ka hapukoorega.

??? milleks üldse see puder. Söö jogurtit?

Aga puder on tervislik, vastab ta häbelikult.

Ise

Meist saab see, kelleks meid nimetatakse.
Ema tavatses mulle pidevalt toonitada, et ma pole õpetatav. Olen isepäine, ei kuula mida targemad inimesed räägivad ja teen kõiki asju omapäi.
Mida vanemaks ma saan, seda raskem on mul taluda kontrolli ja käsutamist. Nii enda, kui ka teiste suhtes.
Kui tahate mind piinata, pange mind vangi või saatke sõjaväkke.

Olen nüüd spetsiaalselt vaadanud ja jälginud ning saan aru, et tegelikult see on normaalne, kui ülemus ütleb vahel: ei vaidle enam. Nii jääb.

Aga ma lihtsalt ei saa.
Esiteks ei esinda ma ju ainult oma firmat vaid ka iseennast. Ja ma ei pea heaks tooniks igal nurgal kuulutada, tegelikult on mu boss loll.
Ma tunnen ennast süüdi, et ei suutnud piisavalt argumenteerida ja veenda.
Kuid kõige hullem on teadmine, et mind ei peeta võrdseks ja vääriliseks. Vääriliseks saamaks selgitusi ning energiat.

Ma ei ole mingi anarhist. Ma allun meelsasti reeglitele, mis on mõistlikud ja põhjendatud. Ma nõustun kontrolliga, kui ma pole pädev.
Loomulikult on vaidlusi, mille tulemusega ma ei nõustu ning seisukohti, mille suhtes jään eriarvamusele. Kuid see on  arusaadav ja ma tajun selle taga austust ning lugupidamist.
Aga emotsionaalsed käsud, mis põhinevad " mulle lihtsalt meeldib/ ei meeldi nii". Või et " nii on alati olnud ja nii ongi".
See on solvav.

Ma tõsiselt üritan, aga ma ei tea, kuidas sellest punktist edasi minna. Loomulikult on mu käitumine lapsik  ja näitab mu sisemist ebakindlust.
Aga ikkagi. Kuidas kasvatada endas kuulekust ja pimedat allumist, ilma, et kaotaksin seejuures iseenda.

Mailis Hudilainen Minu Peterburi

Ma ei saa aru sellest, kui keegi väidab end armastavat mõnd linna. Mulle on koduks olnud kolm erinevat linna. Nad meeldivad mulle vähem või rohkem. Aga armastus on minu jaoks liiga kirglik tunne, et tunda seda mingi koha või eseme suhtes?

Ilmselt olen ma liiga tavaline ja igav inimene. Ma elan oma tavalist elu, oma kodu- töö-pood trajektooril.
Mulle tundub, et see kirg tekibki pigem võõraste kohtade suhtes. Võõrana üritame me saada kohast maksimumi ja tavaliselt saamegi, rohkem, kui kohalikud.
Kardetavasti ma ei ole erand. Ma kahtlustan, et väga mitmed tallinnlased ei oska vanalinnas ekskursiooni läbi viia, ega võõrale soovitada hotelli või söögikohta. Tavaline raadius, mida me kinnisilmi teame, on kordades väiksem.
Raamatu seisukohast on autori teadmised loomulikult rikkus. Ja mulle meeldib, et ta ei räägi meile ainult ajaloo- Peterburist vaid ka kaasaegsest, tänasest Peterburist.

Pilvebaleriini lood 12 Mis laul see on

Viimasest võmmist hakkas üks laul kummitama.
Ma ei saa aru, mis kord see on, et saatetiitrites ei näidata kelle muusikat on kasutatud? Autoritel polegi õiguseid?
See selleks.

Valin siis lehe midomi.com ja üritan ümiseda. Selgub, et on probleem mingi mikrofoniga, mis mu arvutis ei töötavat. Paraku ei käi sellest probleemist jõud üle. Mis teha.
Haa, Mul on ju telefon.
Laen alla SoundHoundi ja üritan uuesti.
12 aastat koorilauljana ei tähenda midagi: programm vabandab, et sellist laulu pole võimalik leida.
Viskan teleka ette pikali, et muusikat otse seriaalist teleka kõlaritest telefoni kõlaritesse püüda.
Aarhg... sisemälu täis. Programm jookseb kinni.
Lõpuks õnnestub- programm teatab optimistlikult lohutades: why worry!? Tegemist on Dire Straits looga Brothers in Arms.
Õnnelikuna asun lugu kuulama. Aga- SEE EI OLE SEE LUGU!!!

Rohkem naeru

Kutsuti esinema, palvega, et räägiksin oma töös ette tulnud naljakatest juhtumitest.
Ja jäin päris nõutuks.
Mul on selline tõsine töö.
Ei saa öelda, et me üldse töö juures ei naera. Naerame ikka, aga need on üldjuhul mingi situatsioonikoomika, mis hetke pärast ununeb või siis nö mitteformaalne. Mitte tööga, vaid kellegi eraeluga seotud juhtum.

Naljakad juhtumid tekivad reeglina ju seeläbi, et on mingi jama või äpardus ja siis hiljem vaadates üritad seda edasi anda läbi huumoriprisma.
Jamasid ja äpardusi juhtub tööl küll ja veel. Aga mingil veidral kombel, kui eraeluliste jamade naljaks rääkimine ei tekita mingeid probleeme, siis tööalaste  puhul jään ma ikka väga hätta. Ning hea toon eeldab ka, et avalikul esinemisel naeran ma ikka enda, mitte teiste üle.

Laske mul olla vana

Suur osa teist, ei saa järgnevast üldse aru.

Umbes kolmekümnendates tulevad teile mikroskoopilised kanavarbad. Millalgi neljakümne lõpus hakkab natuke mõjutama gravitatsioon.
Viiekümne keskel või isegi hiljem, märkate esimest kortsukest, mis teid meeleheitele viib.
Te usute cosmo 10-t ilunippi ning seda, et tervislikud elusviisid, õige toit ja kallid kreemid ja miimika aitavad kortsude vastu.
Õige vastus on: jah, nad ehk pisut leevendavad ja lükkavad edasi, aga selleks, et näha oma tulevikku tuleb otsa vaadata emale ja isale.

Koos

On ikka uskumatult nõme tunne, kui suur osa rahvast otsustab, et nüüd on nii.
Nagu Süürias või Hongkongis või Venemaal või Šotimaal või Eestis...
Et keelatud on naermine või siis vabad valimised või  midagi muud.
Eriti armas, kui valik õige ja vale vahel on markeeritud musta ja valgena.
Mis mõttes sa ei toeta traditsioonilist perekonda vaid hoopis armastust. Mis mõttes oled sa armastuse ja mitte perekonna poolt..?
Lihtsam on vist isegi siis, kui selle reegli, kuidas õige on, teeb väike mässuline grupp.
Siis jääb vähemalt lootus.

Kui see valik tehakse aga demokraatlikult: rahva enamus on sinust erineval seisukohal. Kuidas siis edasi elada?
See on ju sinu kodu ja sinu rahvas. Ei saa ju iga kord emigreeruda, kui rahva tahe on sinu omast erinev.

Mina näiteks arvan, et heteropaarid ei vaja kooseluseadust: abellutagu.
Küll aga kirjutaks ma alla seadusele, mis tooks naisterohkesse väikelastemaailma pisut rohkem maskuliinsust,

Raske on olla õpetaja

Ma olin kooliajal üks lemmik, kes kutsuti pisikestele tundi andma, kui õpetajatel oli muud tegemist. Ma käisin päris meelsasti, kuna sai tunnist ju ära ning oktoobrilapsed olid alati nunnud ja kuulasid kenasti sõna. Mingil hetkel  ma isegi kaalusin õpetajaametit, aga elu läks oma rada.

Siis möödus mitu-mitu aastat ning ma sain suurepärase väljakutse minna lapsevanemana kaasa laste klassiekskursioonile.
Jumal. Küsisin ma ahastuses Mis on vahepeal minu ja lastega juhtunud?!
Mind valiti omal ajal tähekesekomandöriks minu klassi kõige kõvema hääle tõttu. Ja nüüd- mu hääl on hiirepiuks tugevate noorte häälte taustal. Loomulikult oli selles klassis liider, kes oli päeval abiks ning toeks ning tundus nii usaldusväärne ja täiskasvanulik.
Ja öösel organiseeris öise matka. Kogu kamp ronis aknast välja ja uitas pimedas metsas..., sest neile tundus ju, et seal on keegi võõras mees, keda peaks jälitama...

Telekasõltlase nädal

Mu elu muutus päeval, kui meile paigaldati ajamasin.
See tähendab, et sellest päevast peale vaatan ma kõiki saateid kaks korda kiiremini: ma jätan vahele reklaamipausid, rubriigid "eelmistes osades" ning " pärast pausi".
See tähendab, et ma vaatan saateid siis, kui mul on selleks aega, mitte siis, kui see on kavas.

Olgu, tunnistagem, et asi pole nii roosiline kui paistab: pole vist möödunud nädalat, kui me ei peaks pikki kõnesid klienditeenindajatega, kes on lihtsalt hämmastavalt rahulikud ja kannatlikud, arvestades, et me pole ainsad, kes taas nähes ekraanil veateadet 1302 või 1306 võimidaiganes kinnitavad endale, et esimese asjana esmaspäeval lõpetavad nad selle teenusepakkujaga lepingu ...
Seni pole veel lõpetanud.
Sest natuke on see streikimine ning see, et sa seda teenust päris 100% usaldada ei saa, hea ka. Ei lase tekkida sõltuvusel. Sa pead olema valmis selleks, et soovitud saadet sa lihtsalt ei näegi.

Mu telekas on "ainult 4 kodumaist kanalit". Loomulikult on mul neid päriselus mingi 200, aga eks ma vist pisut ikka kardan, et asi läheks siis täiesti kontrolli alt ära. Las jäävad need 4. Ei jõua nendegagi hakkama saada:)

Kriminaalne

Hämmastavaid asju juhtub maailmas.
Ma pole eriline krimkade sõber. Aga kuna EPL kampaania korras neid esitles, siis olen viimaste nädalate jooksul läbi lugenud kolm kriminulli. "Üks lask", "Soomussüda" ja "Monogrammimõrvad".
Esimene oli väga põnev. Ning kuna raamatu tutvustuses oli juttu, et raamatu põhjal tehtud filmi peaosas oli Tom Cruise, siis üritasin lugemise ajal ette kujutada. Kuna tegelaskuju ja Tom on minu meelest täiesti erinevad inimesed, siis oli see üsna keeruline.
Teine raamat oli ka põnev, aga vastik. Liiga palju detaile, mida ma poleks tahtnud teada. Kolmas oli igavavõitu. Liigselt konstrueeritud ja punnitatud. Ma ei saanud lõpuni aru, miks ikkagi oli vaja neid mõrvu sooritada.

No ja. Kõnnin tänaval. Päike paistab, linnud laulavad.
Mind peatab turske, väga väsinud olemisega mees. Vabandab, näitab ametitõendit ja tutvustab end politseina..
Ma ei tea miks, ma tundsin end kohe süüdi. Mõtlesin paaniliselt, mida ma ometi teinud olen... aga ta soovis hoopis abi. Näitas ühe noormehe pilti ning küsis, kas olen teda näinud.
Ma ei olnud.
Olin kogu sellest asjast nii sabinas, et alles mõned kilomeetrid hiljem tuli pähe õige küsimus- kas ma peaksin kartma, mida ta teinud on, miks te teda otsite.
Ning sain aru, et ma ei mäleta kröömikestki sellest, milline see otsitav mees välja nägi. Vist olid tumedad juuksed. Kui ta oleks mulle vastu jalutanud, poleks ma teda ära tundnud.

Kuidas küll alati raamatutes ja filmides on tunnistajad, kes mäletavad täpselt, mida nad tegid mingil iks päeval iks kellaaajal? Et naisel oli pruun mantel ja sinised silmad? Kas ma olen erand, kes ei vaata ümbritsevat ega mööduvaid inimesi?

Hommikul avasin ajalehe. Meie kandis tegutses haamri-ründaja.
Õudne.

Daniel Vaarik "Sõnumiseadja käsiraamat"

Ma kõnnin iga päev sellel peenikesel ribal manipuleerimise ja info edastamise vahel.
See on tohutult delikaatne teema. Ning ka Vaarik alustab oma raamatut selgitusega.

Mu tänase töö suurim pluss on, et ma tõepoolest usun: ma müün head ja õiget ning vajalikku asja. Kuid  see, kui etteaimatav on inimese käitumine, kui lihtne on statistika põhjal planeerida teatud mustreid ning luua algoritme; kui lihtne on panna inimesi rohkem ostma ja kui kurvastavalt kergesti nad usuvad kõike head ja halba, see tekitab aeg- ajal õõva. See tekitab kohustuse ja vajaduse vastutada, olla ettevaatlik.

Ning soovi aeg- ajalt karjuda: miks me mängime neid mänge.
Aga peab. Lihtsalt peab.
Sest see, kuidas, mida ja millal sa ütled, on kriitilise tähtusega. On asju mida ei öelda. On asju, mida peab ütlema õigel ajal. Sa töötad maailmas, kus on investorid, konkurendid, kliendid...kõigil oma huvid ja plaanid.
Inimesed kuulavad, usuvad ning reageerivad. Ning sina vastutad,
Sa pead töötama ja kinni hoidma rollist. Mängureeglitest.

Nostalgianeljapäev: et saaks ka puhata ja mängida

Diskussioon Eliisabetiga pani mõtlema oma kooliajale. Oma õpetajatele.
Minu lemmikõpetaja nr 1. Oli õpetaja Saar. Pisike, ülima karismaga naine. Ma ei mäleta juhust, kui ta oleks karjunud. Iseenda olemisega saavutas ta selle, et klassis võis kuulda paberilehe kukkumist. Tema tunnid olid minu jaoks huvitavad- me tegime rollimänge, lavastasime näidendeid.
Aga ma armastasin teda eelkõige sellepärast, et ta oskas mind kiita. Ma sain kaasa sisemise veendumuse, et ma olen tubli.

Lemmikõpetaja nr.2 oli keemiaõpetaja Helves. Pool meie klassist vihkas teda ja teine pool armastas. Sest, tal oli kombeks peale esimest aastat jagada klass  kaheks: tugevad ja nõrgad. Pole vist vaja öelda, et ma olin see nn tugev...:)  Meil olid raskemad ja rohkem kodutööd ning kontrolltööd.
Väga veider, et kesisemate võimetega lastele ei sobinud individuaalne lähenemine (see oli iroonia).... a ju me olime rikutud nõukogude lapsed ja tahtsime pigem konkurentsi mitte võimetele vastavaid ülesandeid.
Üks meie kooli vilistlane meenutas hiljuti telekas, et tema ajal koolis enam mingeid katseid ei tehtud. Meie ajal tehti- nii keemias, füüsikas kui ka bioloogias. Ma ei saa öelda, et katsetamine oli mu lemmik. Mind pole õnnistatud täpsuse ja rutiinitaluvusega. Aga kindlasti andis see tundidele juurde värskust ja aitas asjad selgemaks ja arusaadavamaks muuta.

#17 tee rõõmule

#17 Tee rõõmule- väikesed detailid.

Erinevalt tavapärasest vahekäigus kätega vehkimisest, mille jooksul enamik reisijatest haigutab ja aknast välja vahib, on TAP suutnud  valmistada kõigi meelelahutusmaailma reeglite järgi suurepärase tempoka video. Sa oled sunnitud vaatama.
Midagi jääb ehk meelde ka.

Pisike punane tekk. Magades hakkab ju alati külm...

Ja lennukikapten, kes on ära õppinud sõnad Tere ja Aitäh. ( teate küll- mõned elavad siin 50 aastat jne)

kui vähe on õnneks vaja:)

Ristuvate teede võrrand

Juba vanad eestlased teadsid: punktist A punkti B jõudmiseks valib inimene alati lühima ja optimaalsema tee.

Mingi toruparanduse tõttu kaevati kogu maastik üles. Asi sai valmis. Rajati uued kõnniteed, pandi asfalt ja külvati servadesse muru.
Aga.
Ülemaailmne Ebaloogiliste Teede Rajamise Ühing ei ehita ju teid kunagi sealt, kus see oleks loogiline, vaid salajase vandenõu tõttu äraütlemata arusaamatute reeglite põhjal.

Tuleb laps bussipeatusest. Kõnnib tipa-tapa kooli poole. Kõnnitee lõppeb sõidutee serval. Laps vaatab paremale ja vasakule ning ületab sõidutee. Ja jõuab kohevale mullakamarale, millele on külvatud muru, mis ilmselgelt pole määratud mitte iialgi tärkama. Kõnnitee jätkub 4 meetrit vasakul.
Värske külvipind, millele ma hommikul ei raatsinud astuda, on õhtuks muutunud kinnitambitud rajaks.

Läheb tee. Teest hargneb haru vasakule ja paremale. Ning ilmselgelt pole need haruteed ju kohakuti. Kui inimene tuleb paremalt ja tahab minna risti üle ning jätkata otse, on vajalik väike paremhaak.

Vahel ma juurdlen, mis on selle taga?
Vandenõu rahva tervise nimel: iga astutud samm teeb ainult head.
Lahkelt pakutud võimalus murda välja igapäevasest rutiinist, sest kulgev tee ei lase seda automaatselt läbida- sa pead kaasa mõtlema ja vaatama.
Või siis praktiline kaalutlus: diagonaalis kulgeva otsetee peale kulub sageli rohkem asfaldit. Muru saab küll rikutud, kuid olgem ausad, rikutut muru ei asenda ega paranda mitte iialgi mitte keegi...

Udo Uibo Sõnalood

Ma olen vahepeal läbi lugenud mitu head raamatud, aga aju on ilmselt veel puhkusereziimil- ei oska midagi pikemalt nende kohta öelda.
Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor  EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.

Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et  välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi  ka tänastel alla kümnestel?

Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.

Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.

Tarkus tarviline vara

Kas olete vahel mõelnud, kuidas te teate mingeid  asju.
No näiteks, et Hollandis osatakse teha juustu või et Tiffany on midagi eksklusiivset.

Seda, et Hollandis on tulbid ja puukingad, sain ma näiteks teada. ... Miki -Hiire raamatust.
Šnitsel ja struudel lõõritas Julie Andrews.
Läbi kilekottide jõudsid meie isetehtud Monopoli mängu Martini ja Marlboro. Ja need olid ju ägedad.
Ja pealegi, ütles Pipi, olen ma isaga Lissabonis käinud....
seda rida võiks jätkata lõputult.
Nimetage neid stereotüüpideks või siis teadmisteks.
Vahet pole. See töötab.

Ning see eelnev pole mingi revolutsiooniline avastus.
Seda enam, ei saa ma aru, kui kuulen, et näiteks riik on taas kulutanud raha enda tutvustamiseks mõeldud voldikutele.
Voldikud, mida mitte keegi mitte kunagi ei loe.
Ja mitte ainult Eesti riigi tutvustamine. Lennujaamas on kempsuustel moeajaloo killud. Miks pole meie koolikempsude ustel konna vereringe või Phytagorase teoreem?
Iga lugupidava kirjandus-, laulmise-, ajaloo- ja kunstiõpetaja klassi seintele peaks olema maalitud tähtsaimad faktid. Kui ikka 100 korda päevas vaadata, et 1343 oli Jüriöö ülestõus, küll siis jääb ka kõige puupäisemale see lõpuks meelde.

Eesti riigil ei ole ja ei saa mitte iialgi olema ka raha, et konkureerida näiteks globaalbrändidega võrreldavas mahus reklaamklippide esitamisega mõnel sihtturul.
Selle olemasoleva raha võiks suunata pigem selleks, et maksta mõnele loovisikule.
Riik ei saa loojale ette kirjutada, mida ja kuidas. Kui ikka Arvo Pärt tahab kirjutada oopuse maksuametist, mis pole e, vaid megaaeglane ja töömahukas. siis pole midagi teha.
Aga saab natuke mõjutada väärtushinnanguid ja normaalsust ning  premeerida "õiget" väärtust.

Preemia igal aastal loovisikule, kes on jõudnud õige sõnumiga kõige laiema sihtgrupini.

Nuudlid ja hapupiim..:)

Portugal, Lissaboni ümbrus

Lissabon, vaade S Jorge kindlusest

Eellugu
Mul oli kunagi portugallastest koosnev juhtkond ja nende hulgas üks, kes mingil põhjusel kohe üldse ei sallinud Eestit ja eestlasi. Küll käis talle närvidele meie isepäisus, ülbus, see, et randades pole võimalik jeebiga ringi kihutada ning olematud golfirajad. Ta oli veendunud, et me, eestlased, samuti vihkame Portugali ja armastas meile ikka rõhutada- teie, eestlaste meelest on Portugal üks vaene väike maa kusagil Aafrika kõrval....
Me ei osanud midagi arvata. Piinlik tunnistada, aga ma ei tea Portugalist mitte midagi: ei oska nimetada ühtki kunstniku, muusikut, kirjanikku...
Ma tean vaid, et neil on olnud ägedad maadeavastajad sajandeid tagasi ning tänu Vernele tunnen ma ka portugallast Negorot. Orjapidajat.
Ilmselt oli TAP pisut eeltööd teinud, või juhtusime suhtlema ainult intelligentsete inimestega:  kõik teadsid, et riik, nimega Eesti eksisteerib, ning " teil on seal ju külm ja sajab kogu aeg"...

Bussireisi võimalikkusest Eesti Vabariigis.

Mul hakkasid paljast Notsu uitmõttest, saata hallipäised emakeelena portugali keelt rääkivad vanainimesed, mööda Eestit bussiga matkama; käed hirmust värisema.
Loomulikult, ka mina olen võõral maal bussi ja rongiga seigelnud, Viimati näiteks Hispaanias. Ja Itaalias. Aga Eestis? Eestis? Kas te teete nalja.
Aga Notsu väljakutse jäi mind piinama. Vabalt võib ju olla, et mõni inimene ei saa või ei taha kasutada autot.

Ilmselgelt on bussireisi loogika pisut teine, kui autosõidul. Autoga sõidad ringi, bussiga kohale. Ühistranspordist sõltudes sa ikkagi põldude ja heinamaade vahel rohtukasvanud talukohtadel ning külakalmistutel oma juuri ei otsi. Kuna just hiljuti käisin, siis võin kinnitada, et see on sildivabal ja inimtühjal piirialal ka auto ja väga hea gps-ga üsna... meeleolukalt seiklusterohke...
Aga kui ma olen turist ja tahan külastada Lõuna- Eesti suurimaid vaatamisväärsusi? See peab ju ometi olema võimalik??

Jätame kõrvale ka Lääne-Eesti, kuna muidu läheb asi liiga keeruliseks. Seal kus autode jaoks on sirged ja siledad otseteed, teeb ühistransport pikki ringe.

Loomalood

Iga kord, kui näen jälle telekast koertele mõeldud "dental sticki" reklaami, mis väidetavasti aitab vabaneda hambakivist.
Küsin endalt imestades, miks said selle endale esimesena koerad, mitte inimesed? Millal leiutatakse inimestele mõeldud hambakivivastane dental-stick?


Kui kuulen sellest, et rahapuudusel hukatakse varjupaikades loomi, puruneb mu süda. Kas poleks humaansem lasta need loomad lihtsalt vabadusse? Nad on ju sigimisvõimetud ja vaktsineeritud. Kui nad jäävad nälga, mõni kuri rebane sööb nad ära või sadistist inimene ründab.... siis on väga halvasti.
Aga, kas kokkuvõttes pole "võivad hukkuda" leebem ja õiglasem, kui "Hukata"?
Need loomad pole palunud end varjupaika viia.


Ilmselt te nõustute minuga, et kass on pigem naiselik loom. Ja seksikaid plikasid kutsutakse pigem kiisudeks, kui koerteks.
Aga vaadake kassi. Tal on vurrud ja ta on üleni karvane... Naiselik ja armas. Miks siis naised niimoodi naiselikud pole?

visitestonia

Peale pikka otsimist leidsin visitestonia.com lehelt Lõuna- Eesti siiski üles. Ma tegelikult mõistan seda. Enamik sealsetest kohtadest on "lihtsalt ilusad". Pole kellasid-vilesid ja ega keegi kohapeal raha ka ei viitsi eriti kokku korjata. Majutuskohad on välja müüdud ning söögi ja bensiiniga on keeruline. Milleks sinna turiste saata.

Minu poole pöördus palvega, leida oma Eestimaa juuri, inimene teiselt poolt maakera. Ning kuna need juured on Värska kandist, siis Nevski katedraal Toompeal pole just päris see.
Ma tegelikult tean ka nende külastuse pikkust, aga kuna ma pole huvides päris kindel, siis on  kohti ja vaatamist rohkem. Et saaks valida.
Mina soovitaksin järgmist reisikava.

Tallinn
Kuna saabumine on lennukiga, siis esimese päeva võiks veeta Tallinnas.  Hommikul tuur meie kaunis vanalinnas. NB! Ettevaatust parkimisega, igal pool on tasuline. Kui vähegi kõndida viitsib, siis võiks auto parkida Norde Centrumi kanti, otsides parkimistsooni EP12.
Kui seltskonnas on noori, siis kindlasti Energia Avastuskeskus.
Mina ei jätaks ma vahele ka Lennusadamat. Seal on tasuta parkimine, aga kohalejõudmiseks vajate kindlasti GPS-i.
Kunstihuvilised võivad kaks eelnevat asendada Kumu kunstimuuseumiga ja Kadrioru lossi ning -pargiga.
Lõunat tasub süüa Kalamaja piirkonnas. restoran Diip, eksole...:) Parkida saab Rimi ees parkimiskellaga.

Kuidas kirjutada memuaare

Teate ju seda mängu: kui saaksid tänaste kogemuste ja teadmistega minna ajas 10 aastat tagasi, mida teeksid teisiti.
Mul on hingel ainult üks asi. Ma oleksin tahtnud oma äia käest uurida tema lapsepõlve ja vanemate kohta. Arhiivimaterjalide põhjal juhtus nii mõndagi. Ja täna jäävadki need kahtlused vaid küsimusteks, sest vastajaid enam pole.

Ma muidugi ei tea, kas ta oleks mulle vastuseid andnud. Sest on üllatavalt palju inimesi, kes ei taha mäletada.
Üks sellistest on minu ema: Ah mis nüüd mina...., me olime nii vaesed, mitte midagi ei juhtunud jne jne. Kusjuures, mu vanaema ja vanaisa olid väga toredad inimesed.  Aga inimene ei taha ja mis siis ikka.

Eestlane ja venelane 14: Minu venelased

Mulle tundub, et kuumus on inimesed täiesti sassi ajanud.
Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus...
Mis toimub?

Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli.

Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki  vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust.

Elroni rongi mõistatus

Rong see sõidab tsuhh-tsuhh-tsuhh...
Enne Kodaniku peatust kõlab läbi valjuhääldi meeldiva neiu esituses:
Palume järgmises peatuses väljujatel ümber istuda sõidusuunapoolsesse rongi.

Eelnevalt on neiu öelnud ka teisi, väga arusaamatuid lauseid. Kodanik vaatab ringi. Enamik reisijatest on ükskõiksed ning vaatavad kas aknast välja või siis nutiseadmesse.
Huvitav, mõtleb kodanik, kui ma ikkagi lihtsalt lähen peatusest koju? Kas siis juhtub midagi? Alles sain ma uued aiapäkapikud ja tomat lubab sel sügisel suurt saaki. Nii tahaks koju...

Neiu valjuhääldis kordab taas tungiva häälega.
Palume järgmises peatuses väljujatel ümber istuda sõidusuunapoolsesse rongi.

Kodanik jääb murelikult mõttesse. Mida see võiks küll eesti keeles tähendada? Ma ei taha minna järgmisesse rongi. Ma tahan ju lihtsalt koju minna?
Kodanik ei ole varem elrongi rongiga sõitnud.
Rongid on küll uued ja puhtad. Aga äärmiselt ebamugavate istmetega. Kodanik on sunnitud istuma 40 aastat peale lasteaeda taas sirge seljaga. Ja see väsitab Kodanikku pisut.
Rong on puupüsti täis. Kodaniku jalge ees, kõrval, seljas ja pea kohal on higised inimkehad. Väsinud nägudega kehad arutavad omavahel, et rong on alati täis. Ja et Välismaal peetakse normaalseks 2 tundi püsti sõitmist. Ja seepärast ei tohi ka Eestis viriseda.

Suur osa inimesi Kodaniku ümber, nagu selgub nende omavahelisest jutust, sõidavad piletiteta. Selles rongis ja riigis on tehtud reisijate elu mugavaks. Nad ostavad pileti vaid juhul, kui nendeni jõuab klienditeenindaja.
Ehk sellepärast nad ei lubagi mul otse koju minna? Aga minul, mõtleb Kodanik, on ju pilet. Kodanik sõitis viimati rongiga sada aastat tagasi.  Ja tema suureks üllatuseks oli Balti jaamast saanud vahepeal pood. Ja veel suuremaks üllatuseks oli jäetud piletimüügiks lausa tuba.

Neiu ei jäta:
Palume järgmises peatuses väljujatel ümber istuda sõidusuunapoolsesse rongi.

Rong peatub.
Kodanik väljub.

Rohkem pole teda keegi mitte kunagi enam näinud. Aga oranzid rongid sõidavad endiselt tsuhh-tsuhh-tsuhh...

Kuidas tappa äädikakärbseid

Klassikaliste eksistentsiaalsete küsimuste: kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha, kõrvale lisandub igal sügisel kolmas. Kust kurat ja eelkõige MIKS tekivad äädikakärbsed. Sul pole kodus mitte ühtegi puuvilja. Prügikast on välja viidud. Maja läigib.
Ja nad tulevad ja elavad ikka. Seebist ja hambapastast?

Minu edetabel kärbselõksudest:
1. Kõige paremini töötab ikkagi vana hea klassikaline lõks. Purgi sisse natuke nämmi käärima. Peale paberist toru. Loll kärbes lendab sisse, aga välja enam lennata ei oska.
Tõsi, mulle tundub,
et mida tõhusam on lõks, seda rohkem neid elukaid juurde tekib.

2. Veelõks. Veekauss. Sinna sisse veiniäädikat ja natuke nõudepesuvahendit. Kärbes läheb ujuma, aga vees olev seep ei lase enam uuesti lendu tõusta. Ning upub ära.

3. Lavendliõli. Üllatus küll, aga tõesti natuke aitab. Piir tekib ette iseenda taluvusastmes, mistõttu aitab kasutada peamiselt pisikestes ruumides. nagu vannituba näiteks.

4. Kastanimunad. Aga peavad olema värsked. Kuivanud munad enam ei aita.

5. Soovitatakse ka tomatilehti. Ehk sobib see teatud liikidele? Minu kodukärbsed ainult irvitavad.

6. No ja muidugi tavaline mürk, mis on ülimalt efektiivne, aga (endale) ebameeldiv. Ja muidugi ka tolmuimeja, samuti efektiivne aga kogu aeg lihtsalt ei jaksa. Nii tubli olla

goodreads.com

Te ju teate, et ma armastan numbreid. Mingi veidra valemiga jõudsin goodreads.com-ini. Surfasin natuke seal nõutult ringi ja siis leidsin enda meelest portaalile päris hea eesmärgi: kaardistada, kui palju raamatuid ma läbi olen lugenud.

Ma pean tunnistama, et olen selle lehe osas natuke pettunud. Ei teagi, mida ma ootasin- mõnusaid arutelusid loetud raamatute üle?
On lugejate ülevaated, mida on võimalik kommenteerida ning laikida. Ja ilmselt kusagil tekib ka diskussioon. On mingid grupid, aga ma tõesti ei viitsi nende kõigiga liituda, et leida üles elusamad kohad.
Hea on ülevaated autorist. Ja hea on ka raamatu juures olev ülevaade " teised raamatud, mis meeldisid neile, kes seda hindasid". Tunduvad päris loogilised.
Pettumus on statistika. Mingil põhjusel ta mul ei tööta ja kui töötaks, oleks seda ikkagi väga napilt. Abi otsimine lehelt on mega-keeruline. Lõpuks leiab kõik üles, aga millise vaevaga...

vahel tahaks ma olla tsensor

Mõned aastad tagasi kuulsin uudist, et ühest mu lemmikraamatust hakatakse filmi tegema.
Õnneks selgus toona, et raha pole ja asi jäi katki.
Nüüd tuli uudis, et raha leitud ja film tuleb.
Ja see ei meeldi mulle kohe üldse.
Mul pole mitte midagi nende tegijate vastu, vastupidi, suhtun nende loomingusse väga suure austusega. Aga nende senine stiil ja meedias avaldatud kavandatava filmi kontseptsioon lubavad oletada, et tulemas on midagi festivalidele.
Klassikatöötlused on täiesti okei, aga need peaks minu meelest tulema siis, kui klassika on juba klassikana tehtud. Mulle meeldiks, kui esimene versioon oleks võimalikult originaalilähedane ja alles siis tuleksid interpretatsioonid....

Materjal, mis on tulevase filmi aluseks on ultra-rahvalik, vaimukas ja pragmaatiline eestluse üldistus. Midagi, mis lubaks uut "Viimset reliikviat" või "Malevat".
Eesti filmimaastik on kõrget kunsti täis. Lihtsaid rahvafilme on näpuotsaga. Miks ei taheta neid teha. Miks antakse raha tegijatele, kes ei tahagi neid teha.
Ja just seepärast on mul eriti kahju. Eesti on nii pisike, et juba tehtud materjalist uut käsitlust oodata oleks ulme.
Paradoks on ka selles, et aluseks olev raamat pilab muuhulgas elitaarsust; inimesi, kes tahavad esineda ja jätta muljet. See on pragmaatiline, kahe jalaga maas olevate inimeste romaan ja lugu.  Nüüd tuleb sellest perfomance.

Ma olen igati loominguvabaduse poolt.
Ma olen rõõmus, et Eestis üldse filme tehakse.
Ma olen rõõmus, et autorite kontseptsioon leidis rahastust muu hulgas ka välismaalt. Seega inimesed usuvad sellesse. Ja mul on väga hea meel.

Aga kurb on ikkagi.

Nostalgianeljapäev: käekirjad

Millal te kirjutasite viimati käsitsi? Ma pole seda teinud ikka... väga ammu. Igal aastal ma hämmastun, et noored teevad oma lõputöid endiselt pastaka, mitte arvutiga. Ja sekund hiljem mõistan, et see ongi ju normaalne.
Tuleb välja, et ma oskan endiselt kirjutada:) Peamine probleem on see, et käsi ei jõua mõttele järele ja seetõttu peab päris tähelepanelikult jälgima ja keskenduma, et tähti vahele ei jääks.
Lubage, ma uhkustan. Kui teistel olid diplomid spordi ja laulu eest, siis minul on lisaks eelnevatele diplomid ka kiire lugemise ja khm ... kauni käekirja eest:)
Huvitav selle teema juures on tegelikult see, et väidetavalt peaks käekiri andma vihjeid su iseloomu kohta. Samas meeldiks mulle mõelda, et ma olen paarikümne aastaga ikka natuke muutunud. Vist?
Ja kui seda teooriat õigeks pidada, siis olin ma noorena usin ja korralik, nüüd siis lohakas ja hooletu?
(vabandust, aga ma pole nõus).
Ma tegin väikese võrdluse ja tegelikult selgub, et mu käekiri on muutunud vähem, kui ma arvasin.

1985

Kirjandite teemad ja kirjandid üldse on täiesti omaette teema. Kas tänapäeval kirjutab ka keegi kirjandeid- "Järelmõtteid Kalevipojast", "Ideaalne noormees", "Miks sai Väljaotsa Jaanist varas", "Mõtteid Tšehhovi proosast"... jne?

2014

Olen ma ikka olemas?

Järjest on juhtunud täiesti müstiline asi.

Olin ühel rahvusvahelisel konverentsil. Ehk siis suur osa inimestest olid omavahel võõrad. 

Ma olen üldiselt päris hea kontaktilooja. Ja sellel üritusel tundub mulle, et ma paistan läbi. Näiteks. Kohvilaud. Inimesed seisavad ringis ümber laua. Minu paremal käel olev pöördub oma parempoolse poole. Minu vasakpoolne naaber pöördub vasakpoolse poole. 

Olen hämmingus ja üritan teha ette reipa ja rõõmsa näo. 

Aga saalis toimub täpselt sama. 

Ma olen nähtamatu. Ei vasta keegi mu teretusele, ega naeratusele.

No olgu, juhtub. Oli lihtsalt selline päev....

Edasi kutsutakse mind paaripäevase vahega esinema. 

No ehk pole mu ettekanded just geniaalsed pärlid, ega tekita revolutsiooni. Aga midagi öelda mul siiski on ja kui juba kutsuti, ju peeti vajalikuks. 

Mõlemast üritusest tehakse kokkuvõtted. 

Loen neid ja ei usu oma silmi. 

Minust pole mitte ridagi. 

Loomulikult on see solvav, aga tegelikult ka absurdselt naljakas.
Ja hüsteeriliselt õudne.

See pole lihtsalt võimalik.

Öelge mulle, palun. Kas ma ikka olen päriselt olemas, või kujutan ma oma elu ette? 

Kas ma olen hulluks läinud ja näen kõike toimuvat unes??

Guuglepõlvkond

Kõne välismaisest lennujaamast.
"Mul on siin väga aeglane internet, kas viitsid netist vaadata, millisest terminalist buss läheb?"

Mina. Täiesti siiras hämmingus: "Ikka... Kas lennujaama infopunkt ei osanud siis öelda?"

Tema. veel siiramas hämmingus: "Lennujaama?Infopunkt???"

Nostalgianeljapäev: verepidu

Nühkisin ükspäev alukatest verd välja ja mõtlesin: see juhtub mu elus juba umbes kolmesajandat korda.
Vähemalt kolmesajandat!
Ja ma pole ikka veel harjunud.
Pigem vastupidi, mul on järjest rohkem kõrini.
Menstruatsioonist.

Morani raamatu menstruatsioonipeatükk tuletas meelde nii mõndagi, minu algus oli üsna samasugune.

Teadmiste ookean

Juhtusin vaatama dokumentaalfilmi, kus globaalse tähtsusega internetijumalad rääkisid uue meedia mõjudest ja tähtsusest.
Film oli hea.
Aga küsimusi tekitas üks avaldus.
Väideti, et interneti üks positiivne mõju on teadmiste levik. Et kui vanasti igaüks pusis oma nurgas, siis täna, tänu veebile on teadmised kõigile kättesaadavad. See omakorda on võimalus sünergia tekkeks ja toob kaasa veel võimsamad avastused ja saavutused.
Loogiline, eks?
Kui vaadata tähtsate avastuste ajalugu, siis reeglina on sama skeem: ideed on olnud õhus. Mitmes kohas üle maakera on inimesed pusinud lahendada sama teemat. Leiutaja-au on saanud see, kes jõudis esimesena patendi võtta. Tegelikuks autoriks pole üldjuhul kunagi üks ja ainus inimene.
Internet muudab info liikumise ja vahetuse kiiremaks. Sa saad oma head ideed jagada rohkematega ja koostöös peaks sündima veel parem lahendus, kui oleksid suutnud üksinda.

Rita Ahonen " Minu Stockholm"

Ma kuulsin sellest raamatust tänu Kuku raadiole, kus "nädala raamatu" raames loeti ette katkendeid. Äratas huvi, läks nimekirja ja nüüd siis lõpuks sai loetud.

Ja ma olen rahul. Ma julgeks vist isegi öelda, et tegemist on ühe parema Minu sarja raamatuga (mitte, et ma neid väga palju oleksin lugenud ja seetõttu teen ilmselt nii mõnelegi liiga).

Ma ei tea Rootsist just väga palju- olen käinud mõned korrad turistina ja töö asjus. Peamine info pärineb ikkagi Lindgrenilt ja teistelt autoritelt. Ning väga headest Rootsi seriaalidest, mida ETV on hakanud näitama.

Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu.  Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi. 

Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes.

Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid.
Ja see on väga sümpaatne.

Maitse asi

Ma söön üldiselt kõike, Mõni asi maitseb rohkem, teine vähem. Näiteks ei meeldi mulle, kui kartulisalati sisse on topitud porgandit või vett on maitsestatud kurgikoortega. Ma ei saa aru ka perenaistest, kes on kuulnud, et igasse rooga käib nii soola kui ka suhkrut, aga on selle suhkrupoolega liialdanud.
No näiteks teevad klassikalise hapukoorega kurgi-tomati salati magusa. Seda, et marineeritud kurki- kõrvitsat või heeringat peab enne taldrikule kühveldamist alati igaks juhuks maitsma, sellega olen juba harjunud.
See kõik on maitse asi.

Viisakas inimene ikka proovib. Vahel avastadki uue põneva maitse või leiad, et asi, mida arvasid mitte sallivat on tegelikult huvitav ja uudne.
Ja lõpuks- väiksem ports, rohkelt vedelikku ja kõik, mis aitab kaasa taitriibu tekkele, teeb su organismile ainult rõõmu.
Kurb on, kui maitset polegi.

Caitlin Moran "Kuidas olla naine"

Ma lugesin selle raamatu läbi puhtalt tahtejõuga. Sest see on väga  väga igav.
Ja nii võiks jääda, sest eks inimeste maitsed on erinevad, ja miks mitte.

Postituse teen ma sellepärast, et erinevus rikastab: Pr. Moran on saanud rohkelt auhindu, seega on probleem ilmselgelt minus; kõik loetud arvustused räägivad sest raamatust kui vaimukast, naljakast ja vajalikust. Inimesed arutlevad, mitte kas, vaid millises vanuses peaks laskma tütrel seda lugeda.
Kuulake mu head nõu.
Kui soovite, et teie tütar loeks feministliku kirjandust  valige Pipi Pikksukk või kasvõi Tuulest viidud.

Ma olen täiesti kindlasti naine. Ja ma olen feminist. 100%.
Kui feminism oleks partei ja mina selle juht, siis ma viskaks raamatu autori sealt välja. Sest ta rikub naiste mainet. Ja see teeb mind väga kurjaks.

Vanemaks ja targemaks.

Kolm tõdemust.

1. Kõik heateod saavad karistatud. Inimesed ei vaja sinu ohverdusi ega heategusid. Sa oled seda miljon korda kogenud, oleks juba aeg sellest õppida.

2. Lapsed ja vanad ei oska väljendada oma soove ja tundeid. Kui sa tahad, et nad osaleksid sinu elus, siis tuleb porisemist ignoreerida ja asi lihtsalt ära korraldada. Päeva lõpus on kõik õnnelikud.

3. "Minu inimesed" pole mitte need, kes on minuga ühel seisukohal, vaid need, kes oskavad minuga diskuteerida. Kelle jaoks ei pea sa teksti lihtsustama, kelle meelest sa ei räägi liiga kiiresti. Kes eriarvamusel olles ei solvu, kes oskavad kuulata. Ja kes saavad aru millest sa räägid ning miks sa nii arvad.
Selliseid inimesi tuleb hoida.

kas kaks on hunnik

Toidupoes.
Käru on kaupa täis kuhjatud.
Väike hingetõmbehetk.  Inimesed, seistes ümber käru, hindavad vaikides selle sisu.
Täpselt ühel ajal, sünkroonis, kõlab kaks seisukohta:

Lapselaps. "Kas me üle ei pinguta, vä? Kes selle kõik ära sööb?!"
Vanaisa: "Mulle tundub, et seda jääb nüüd küll väheks. Liha peab juurde võtma."

kui sind kuulatakse

Olen enda jaoks täna defineerinud selle blogi, kui väljundi kirjutada asjadest, mida inimesed mu ümber ei viitsi kuulata.  Noh, võib ka pessimistlikumalt, et pole kellelegi rääkida, aga see kõlab traagilisemalt, kui see tegelikult on, sest ega ma väga ei tahagi rääkida.
Sest suurem osa inimestest reageerib valesti. Viga on kindlasti minus, mitte teistes. Aga ma ootan alati teistsuguseid reaktsioone, kui ma oma juttudele päris elus saan.

Mul tõesti pole ümber inimesi, kes loeksid selliseid raamatuid kui mina. Kes viitsiks kuulata heietusi mu eneseotsingutest ja seisukohti elust ja asjadest. No tõsi, need viimased on pigem teistmoodi. Nende puhul ma siiski reeglina ei küsi, kas huvitab, vaid esitan oma kirgliku monoloogi nii ehk naa. Küsimata. Ja tänu blogile, ehk läbimõeldumalt ja argumenteeritumalt kui varem.

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Omniva

Ma saan allergiahoo, kui taas hakkab mõni firma rääkima sellest, kuidas eestipärane nimi takistab tal Baltikumis äri ajamist.

Kullakesed.
Aga Mötivi. Seppälä. Jysk. Möller, QBE. Karums.... Jätka nüüd seda nimekirja ise.

Ma saan aru, kui eraettevõte mängib neid mänge. Aga riigi firma. Minu raha eest.
Miks meie riigiettevõtete juhid ei usu endisse ja Eestisse?

#16 tee rõõmule

# Tallinna visiitkaardid
Seda, et lennujaam on imeilus, ma juba teadsin. Tallinna bussijaamas polnud ma käinud sadu aastaid. Ja selgub, et ka see on väga ägedaks tehtud.
Mul on nii hea meel.
Nüüd peaks veel ka Balti jaamas ära käima.

Vanasti oli ilu ilusam

Ma olin sunnitud raamatukaupluses tutvuma väikelastele mõeldud kirjandusega.
Ja siit taas üks äriidee meie usinatele blogijatele. Turul praktiliselt puudub tittedele mõeldud "Muna" ja "Tibu".
Raamatuid muidugi on. Nii kodumaiseid kui ka tõlgituid.

Aga ma pean siin silmas eelkõige kujunduslikku poolt.
Esiteks peaks pilt olema mõnusalt detailirohke  ja samas realistlik. Et lapsuke saaks tundide kaupa uurida ning ikka midagi uut leida.
Ja pilt peaks olema selline, et ka sõnadeta selge, milles point. Ning just see on sageli uudiskirjanduses puudu.

Teine avastus on ülimalt subjektiivne. Tänasest Eestist puuduvad Maret Krenumees, Edgar Valter, Šiima Škop, Ilon Wikland.
No ei meeldi mulle uus stiil.
Aga eks me kõik oleme oma aja lapsed....

Nõmedad asjad

Kapitalismi suurim paradoks seisneb ilmselt selles, et poed on kaupa täis, aga ikkagi pole midagi osta. Kusagil tehakse tähtsaid uuringuid, uuritakse inimeste aju ja ostukäitumist. On korruste kaupa arendusosakondi, kus töötavad tootearendajad, püüdes aimata meie soove.

Minu soovid on ilmselt nii erilised, et neid pole võimalik ära aimata...

Mõned aastad tagasi sai meie madratsi eluiga läbi. Lisaks süüdistasime teda meie ristluuvaludes. 

Veetsime siis nädalavahetused, otsides uut. Pakkumisi on rohkem, kui suudad valida. Aga igal pool mingi häda. 

Üks pood on avatud vaid tööaegadel. Teises oli müüjal nii kiire, et polnud aega sinuga tegeleda ja viisaka inimesena ei taha ju kena inimest tülitada ka.

Juhend uurimistöö kirjutamiseks

Nii, nagu mu blogi statistika näitab eksimatult millal loetakse koolides "Stepihunti" või "Tõde ja õigust" ja millal arutletakse teemal "Kas Eestis on hea elada", on tänu uuele õppekavale lisandunud veel üks tore teadmine.
Lapsed kirjutavad uurimistöid.
Nii mõned kuud tagasi ummistus mu postkast ja telefon palvetest aidata uurimistöö tegemisel.
Ma aitan meelsasti - kes siis veel, kui mitte oma ala spetsialistid. Kuidas peaks noor inimene siis targemaks saama, kui talle infot ei anta.
Kuid järjest enam küsin ma endalt, kas tegelikult on neile lastele ikka räägitud, mida uurimistöö tähendab.
Tavaliselt tuleb kõne või meil- kas saaksin pühendada paar minutit. Ikka saab paar minutit.
Ja siis saabub küsimustik 25 küsimusega.
Kullake, kui ma vastaksin kõigile neile küsimustele, siis kirjutaksin ma sulle töö valmis- mis siis sinu teha jääb?

Selleks aastaks on uurimistööd tehtud. Ma väga loodan, et järgmisel aastal enne küsimustiku saatmist sa guugeldad, leiad selle postituse ja loed läbi järgmised soovitused: