Kas olete vahel mõelnud, kuidas te teate mingeid asju.
No näiteks, et Hollandis osatakse teha juustu või et Tiffany on midagi eksklusiivset.
Seda, et Hollandis on tulbid ja puukingad, sain ma näiteks teada. ... Miki -Hiire raamatust.
Šnitsel ja struudel lõõritas Julie Andrews.
Läbi kilekottide jõudsid meie isetehtud Monopoli mängu Martini ja Marlboro. Ja need olid ju ägedad.
Ja pealegi, ütles Pipi, olen ma isaga Lissabonis käinud....
seda rida võiks jätkata lõputult.
Nimetage neid stereotüüpideks või siis teadmisteks.
Vahet pole. See töötab.
Ning see eelnev pole mingi revolutsiooniline avastus.
Seda enam, ei saa ma aru, kui kuulen, et näiteks riik on taas kulutanud raha enda tutvustamiseks mõeldud voldikutele.
Voldikud, mida mitte keegi mitte kunagi ei loe.
Ja mitte ainult Eesti riigi tutvustamine. Lennujaamas on kempsuustel moeajaloo killud. Miks pole meie koolikempsude ustel konna vereringe või Phytagorase teoreem?
Iga lugupidava kirjandus-, laulmise-, ajaloo- ja kunstiõpetaja klassi seintele peaks olema maalitud tähtsaimad faktid. Kui ikka 100 korda päevas vaadata, et 1343 oli Jüriöö ülestõus, küll siis jääb ka kõige puupäisemale see lõpuks meelde.
Eesti riigil ei ole ja ei saa mitte iialgi olema ka raha, et konkureerida näiteks globaalbrändidega võrreldavas mahus reklaamklippide esitamisega mõnel sihtturul.
Selle olemasoleva raha võiks suunata pigem selleks, et maksta mõnele loovisikule.
Riik ei saa loojale ette kirjutada, mida ja kuidas. Kui ikka Arvo Pärt tahab kirjutada oopuse maksuametist, mis pole e, vaid megaaeglane ja töömahukas. siis pole midagi teha.
Aga saab natuke mõjutada väärtushinnanguid ja normaalsust ning premeerida "õiget" väärtust.
Preemia igal aastal loovisikule, kes on jõudnud õige sõnumiga kõige laiema sihtgrupini.
Nuudlid ja hapupiim..:)