teisipäev, 24. juuli 2012

Eesti etümoloogiasõnaraamat

nii hea raamat! ausalt.
kõvasti hilinenud sünnipäevakingitus, kuna selgus, et lisaks minule ihaldasid seda nii paljud eestimaalased, et tuli juurde trükkida ja seetõttu oodata ja oodata.
Lähedased käivad nüüd küll kikivarvul ja mulle vargsi murelikke pilke heites. Ju ma meenutan Vihmameest telefoniraamatut pähe õppimas.
Aga ma olengi natuke hull:)
Teadlased on teinud tänuväärset tööd ja uurinud välja, kust meie igapäevased sõnad pärit on. Aga tegelikult on kogu kõne areng jube intrigeeriv.
Miks pidi sõnavara laienema. Välistele vaenlastele selgeks tegemiseks, et me nüüd võtame teie maa ja naised, polnud ju sõnu vaja. Kogukonnasiseseks suhtluseks piisas ilmselt kümmekonnast sõnast.

Ma loen praegu J.Verne "Kapten Granti lapsi", kus on tegelaseks üks paha sepp, kes tuleb kohale, rautab hobuse , saab tasu ning kogu selle aja jooksul ei lausu sõnagi. Võimalik ju.
Tollased vanaemad vangutasid kindlasti pead ja arutasid- kuidas küll lapselapsed on lobisema hakanud. Ei kasutagi enam 50-t sõna... No tegelikult seda muidugi ei toimunud, sest vanaemadel polnud selliseks arutamiseks ju sõnavara ja väidetavalt on vanavanemad üsna hiline leiutis, mil eluiga muutus piisavalt pikaks, et lastelaste sünd ära näha...

Arusaadav, et kui võõrad tõid kaasa uued nähtused, tegevused  siis koos nendega tulid ka sõnad. Aga see päris-päris algne.
Kes tuli üldse selle peale, et nimetada tuld näiteks "tuleks". Oli ta siis keegi uuralite tegelane, nagu raamat väidab. Aga keegi pidi ju olema esimene, kes selle nimetuse välja pakkus? see loogika, mis kaasaegsete sõnade tekke puhul toimib a la " teate küll see kõrvetav asi, mille me saame, kui täksime taelaga ja siis läheb kuiv hein põlema, annab sooja jne". Ja et see siis nii pikk poleks, siis järjest lühendades  ja meedias kasutades jääb käibele miski termin. Aga tookord ju nii pikalt ei saanud seletada. Polnudki ju analooge, võrdlusnäiteid.

väga põnev.

1 kommentaar :

  1. Üks põnev asi on ka see, kuidas vahetatakse oma, igavaks muutunud sõna uuema vastu välja. Balti laenurühmas on hästi palju selliseid sõnu, mis tõrjusid omasõna kuhugi perifeeriasse (kuulsaim näide on "hammas", mis jättis "piile" ainult metafoorsed kasutusvaldkonnad.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!