reede, 29. september 2017

Karjäärinõustamine

Esimese kümne minutiga sain aru, et ma ei vaja karjäärinõustamist, vaid psühholoogi.
Või pigem isegi psühhiaatrit.
Ma olen oma isiksuse, tugevused nõrkused, plussid miinused, varjatud ja varjamata ambitsioonid nanoosadeks lahti võtnud... ma ei kujuta ette, kas mu olemuses on veel mõni koht või tunne või kompetents või oskus või iseloomujoon... mida ma ei tunne, või mis tuleks mulle üllatusena.
Mul on vaja kedagi, kes taastaks mu siiani kõige suurema konkurentsieelise. Enesekindluse. Kedagi, kes kuulaks ära ja julgustaks. Kes ei hakkaks esimesel minutil rääkima, " aga mina...". Mul on nii hea meel, et sattus õige inimene. Ja ausalt pean tunnistama, et ta suutis mind isegi paaril korral üllatada, pakkudes paari head nippi ja ideed, millele ma polnud varem mõelnud.

Tegevuste listi, mida mulle meeldib väga teha, võib lisada veel ühe. Mulle väga. Kohutavalt. Pööraselt meeldib suhelda, vestelda, väidelda, vaielda intelligentsete, haritud, professionaalsete suhtlejatega. Sellest ei peaks nüüd järeldama, et ma muidu suhtlen rumalatega. Aga kahetsusväärselt paljud meist ei oska kuulata. Ja päris paljud väidelda. Nii, et suled lendavad, aga mõlemal poolel on väga hea tunne ja te olete samal lainel.
Kas tahab keegi mulle selle eest palka maksta? Keegi? Äkki? :)


esmaspäev, 25. september 2017

Avalik kiri KOV kandideerivale poliitikule.

Teatavasti puudub mul maailmavaade. Või siis. Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
Aga ju hakkavad mängima vanuselised iseärasused, sest mind lihtsalt ärritab, kui ma näen enne KOV valimisi lubadusi stiilis- ehitame Helsingi tunneli, Tartu-Tallinna neljarealise maantee ja mida veel.
Ausõna.
Mul on nendest täiesti kama.

Ma üritasin leida kohta, kuhu ma saaksin oma ettepanekud saata. Facebookis ma seda kohta ei leidnud. Parteide-erakondade kodulehtedel samuti.
Neiukestele, kes jagavad mulle poe juures pastakaid ja kalendreid, pole mõtet oma muresid kurta.

Kuidas saab tavaline linnakodanik oma poliitikutega suhelda?
Mina tõesti ei tea, ja mul pole ka aega, et see välja uurida. Põhimõtteliselt võiks see ju olla, sinu, poliitiku mure. Et minu, elanikud mured ja probleemid sinuni jõuaksid?
Või siis mitte??

reede, 22. september 2017

Minu näoga onu

Eesti filmid on endiselt eraldi kategoorias. Mitte midagi pole teha.
Kas oli hea film. Oli. Oli super kaameratöö. Väga hea muusika. Roman Baskin tegi väga hea rolli. Lihtsalt suurepärase. Oli naljakas, ja mitte labaselt naljakas, vaid selline armas kurb nali ja naer. 

Ja samas. Kas ma vaataks seda korra veel? Ei. Kas ma vaatasin kõik need paar tundi keskendunult, laskmata sekunditki raisku. Ei. Tool oli ebamugav, selg väsis ära. Mingil hetkel avastasin, et mõtted olid taas päevase koosoleku juures ja paar takti filmist igavikku kadunud. 

Eesti filmis puudub endiselt mingi tempo või pinge või mina ei tea mis. Ei ole ju ka näiteks Skandinaavia seriaalid/filmid hollywoodliku tempoga, aga neis on mingi pinge, midagi, mis hoolimata aeglasest tempost ja meeleolust haarab.

Ma ei tea, mis meil puudu jääb. Isegi halba diktsiooni ei saa enam süüdistada, sest inglis- ja venekeelsed subtiitrid jooksevad all, ning kogu sisu on seetõttu arusaadav.

teisipäev, 19. september 2017

Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat ja miks minust ei saa toidublogijat

Mu eesmärk on täidetud. Mu ingliskeelsel blogil on 500 jälgijat Wordpressis ja kõikide muude kanalitega kokku üle 2000. (Kui sa oled mu blogis esimest korda, siis loo lõpus on kokkuvõte eelmistest seeriatest.)
See oli üks vaevaline ja ajamahukas eksperiment. Tösi. Huvitav. Ja ma õppisin väga palju. Sain teada, et ma ei oska inglise keelt ning ma olen andetu pildistaja:)
Aga. Ühtteist ma õppisin. Ja seda ma jagan ka teiega.

Kas Blogger või Wordpress

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu.
miinuspool on ka piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.
See blogi, mis sa praegu loed on Bloggeris. Ma olen siia juurde pannud igasugu vidinaid, minu meelest piisavalt. Ja see kõik on tasuta.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta.
Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne.
Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.
Blogloviniga ei saa teoreetiliselt siduda, aga peale pisukest pusimist ma tegin selle siiski ära.
Piltide paigutamise asi on parem,
Kui postitad retsepte, siis on olemas spetsiaalne Retseptide template.
Ja SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad

esmaspäev, 4. september 2017

Juubeliaasta

Lõpuks läbi.
Märtsis alanud "pea igal nädalavahetusel pidu" periood. Mitu 50-et, mõned 25-dad pulmaaastapäevad, 40 ja 45 ja 20 ja 25 ja 70 ning 15. Ja siis veel peoga peale natuke vähema tähendusega numbreid.
Ma tänan teid kõiki, kes te viitsisite selle vaeva ette võtta,  korraldada ja organiseerida . Külalisena on väga mõnus käia :) Ja ma saan tegelikult aru ka teist, kes pidasid oma juubelit Balil või Mehhikos või Itaalias.
See on nii armas, kuidas iga pidu või tähistamine on peoperemehe nägu :)

Pidu, kus sünnipäevalaps laenas sõbralt hoovi, peokülalised võtsid ise kaasa söögid, alkoholi ei joodud. Juubilar korraldas ise mänge ja võistlusi ning tema aktiivne ema õpetas meile möödaminnes mõned rahvatantsud :) Ma ei ole ikka aastaid. Ikka väga palju aastaid nii palju laulnud kui sellel peol.

Ja siis pidu Tallinna vanalinnas, A klassi bänd, käsitööjäätis. Eesti tippkokk ja sommeljee tutvustamas oma spetsiaalselt valitud menüüd. Golf ja tennis jututeemadeks.

Ning täpselt nädal hiljem Eesti teises otsas. Gunnar, naabrimees, tuli süntekaga mängima. Tiiu küpsetas mu tädi kanade munadest suussulava tordi. Kuna peremees teadis, et Tallinna preilid tahavad veini, siis ostis paar pudelit Gruusia magusat... jäime seega demokraatlikult viina ja džinni peale... Tutvusin kahe KOV poliitikuga, üks kandideerib Keskerakonna ja teine EKRE nimekirjas.
Ja ümber sai lükatud statistiline vale, et vaid 1/3 eestimaalasi on Lätist alkot ostnud. Selles valimis olid kõik täiskasvanud teinud seda vähemalt korra.