esmaspäev, 31. juuli 2017

Kus on koera kodu

Ma ei jää kunagi hiljaks. Pigem vastupidi, ma jõuan alati liiga vara.
Aga just sel päeval aeg kuidagi läks ja ühel hetkel oli ta otsas ja ma olin hilinemas.
Sööstsin uksest välja. Ja väljas kohtasin pisikest koera.

Teate küll, selline mängukoer. Hästi populaarne, aga mitte chihuahua, vaid selline karvase näoga.
Nuuskis teine ringi.
Meie majas elab päris mitu sellist koera, mistõttu jäin ukse juurde ootama, et tulija ei peaks võtit otsima. Aga mitte kedagi polnud ega tulnud.
Koeral polnud rihma ja tänav oli inimtühi.
Mis ma nüüd siis tegema peaksin, mõtlesin. Koera uksest sisse laskma? Aga äkki ta ei ela meie majas? Ma ei tunne neid ju nägupidi.
Äkki elab kusagil mujal ja jääb majja lõksu ja mõni väike laps nutab praegu oma silmad suurest kurvastusest peast.
Ma ei saa teda ju tuppa viia, mul on kass. Äkki on koer haige või agressiivne, see poleks mu kassi suhtes aus.
Mul oli väga kiire (lõpuks jäingi hiljaks), seega jätsin nagu on.


esmaspäev, 24. juuli 2017

Kahekesi Barcelonas


Ma olen nüüd mõned viimased aastad teinud ühe reisi aastas ka üksinda.
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed.
Naljatilgad. Kui ma kellegi kaasa kutsun, siis ma ju pole enam  üksinda.

Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah.

Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan.
Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea.
Sa saad endalegi ootamatult teada, mida sa tahad. Kui ei pea valima, otsustama, kompromisse tegema, teistega arvestama. Kui oled ainult sina ja sinu ego.

Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b.

Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte.  Mis kell tõuseme.
Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse.
ja nii edasi.

Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa.

Ehk siis mu nädalasest rannapuhkusest sai sujuvalt kolmepäevane city break.


reede, 21. juuli 2017

Minu inimesed

Kui ma lähen täiesti võõrasse seltskonda, siis paari minutiga on selge, kes on nn minu inimesed. Ma ei tea, mille põhjal. Välimus? Hoiak?
Tõsi, rohkem  kui kord on mu elus juhtunud, et ma nn valin välja oma inimesed, aga töö ja elu käigus kujuneb kuidagi nii, et oleme ikkagi erinevates seltskondades ja meil puudub võimalus lähemaks suhtluseks ja ma ei saagi tegelikult iialgi teada, kas meist oleks saanud sõbrad või mitte.

Reaalses elus on see kuidagi arusaadav. Nagu ma ütlesin välimus. Mingid eelnevad kogemused, kehakeel.. mis iganes, aitab ja teeb selle otsuse.
Ühel päeval, aga, avastasin, et see kehtib ka blogimaailmas.

Ma olen kehv kommenteerija. Lihtsalt, mul pole nagu midagi tarka öelda ja ma ei suuda seda teha nii lühidal moel, kui kommentaar eeldaks. Lisaks unustan ma kohe ära, kus ja kelle juures see kommentaar kirja sai, nii et reeglina ma ei lähe ka tagasi, vaatama, et mis mulle siis vastati.

esmaspäev, 17. juuli 2017

Minu vale arvamus ja õiged arvamused

Ma olen ka varasemalt mänginud mõttega, mis juhtuks, kui ühendada kaks erinevat meediaruumi.
Kuna ma olen aktiivne raadiokuulaja, siis on lahe, et on tekkinud sama võimalus ka eestikeelses meedias.
Pühapäeval kell 12 algab Raadio 2s saade Olukorrast riigis ja peale seda Vikerraadios tuleb kohe otsa Samost ja Ruussaar.

Kui üks saade räägib sellest, et
"laulupidu on piinlik natsionalistlik  21. sajandisse sobimatu üritus, mida Euroopa küll meist mõtleb; Eestis tuleks anda venelastele rohkem võimalusi emakeeles rääkida ja haridust saada; mis see sõna nüüd küll eesti keeles oli, ei tule praegu meelde... inglise keeles on nii"
siis teine räägib täpselt vastupidi.

Igaks juhuks täpsustan, et tegemist pole täpsete tsitaatidega, vaid minu üldistusega foonist ja tonaalsusest.

kunagi kirjutas mulle keegi ühe mu kommentaari alla, et ei, nii ei ole. Sa mõtled valesti. Valesti.

Ühes neis saadetes on see tavaline. Saatejuht ütleb kaaslasele, et too mõtleb valesti.


kolmapäev, 12. juuli 2017

Selles eas

ilmselt on meie kõikide elus momente, kui meil on oma vanemate pärast piinlik. Minu piinlikud hetked olid seotud sellega, et mu vanematele meeldib suhelda.
Iga jumala teenindaja ja müüja ja suvalisega oli vaja alati nalja visata ( mis minu meelest polnud üldse naljakas), päevateemadel arutada (mis polnud üldse teenindaja asi), oma arvamust avaldada (no keda see ometi huvitab!?) ja nii edasi.
Sain natuke vanemaks, ja sain sellest enam- vähem üle. Isegi pisut naljakas tundus kõrvalt.

No vot. Ja siis ühel ilusal päeval, kui olin oma pooltunnikest vestnud juttu täiesti võõra vene prouaga, kes jalutas oma kassi. Ja juttu alustasin mina, Sain ehmatusega aru, et olen nüüd samasugune.
Ma olen nüüd samuti jõudnud "sellesse ikka".

Sellest, kuidas mul on spordisemudeks pargis jalutavad vene härrasmehed, olen ma varasemalt kirjutanud. Aga ma olen viimaste päevade jooksul alustanud vestlust müüjaga, kes oli väga seksikalt pruun, arutanud meie uue teismelise puuviljamüüjaga lapstööjõu kasutamise eeliseid ja pahupoolt. Jutustanud pikalt taksojuhtidega ja suvaliste inimestega spaas ja pidudel. Ühesõnaga, mind on vist vaevanud totaalne suhtlemispuudus ja vajadus sekkuda teiste inimeste eraellu.

Mina, kes ma ei spordi ega suhtle.


esmaspäev, 10. juuli 2017

Sipelga versioon

Algselt oli natuke teine postitus.  Aga ma tegin selle postituse natuke ümber.  Sest ma olen tegelikult rahast ja rikkusest üsna hiljuti kirjutanud.  Ja Ritsik ja Kristallkuul ja Ebapärlikarp on paljud olulised mõtted juba kirja pannud.

Ma ei ole rikas. isegi mitte jõukas. Ma olen oma laiast tutvusringkonnast ainus, kes elab (endiselt) nõukaaaegses paneelelamus. Ma mõtlen vahel majale. Ja ma tunnen end pisut veidralt, kui vastates küsimusele- kus ma elan... on inimestel mu vastust kuuldes kuidagi piinlik ja kohmetu olla.

Ma tunnen väga rikkaid ja minust olulisemalt vaesemaid inimesi.  Ilmselt olen ma selline korralik keskklass.
Mul on olnud äärmiselt vaeseid aegu, kus liha oli kapis nädalaks 100 grammi ja veega sai praetud õunu ja kartuleid, sest muud ei olnud süüa. Mul on olnud aegu, kus sõna "raha" pani mu kõhu valutama.
Aga rohkem kui raha olemine või puudumine, hämmastab  mind tegelikult hoopis suhtumine. Kas see on kaasasündinud. Kas see on õpitud. Kas see on olude tõttu niimoodi kujunenud?
Inimesed kirjutavad, et nad ei taha ega vaja raha üle kontrolli. Nagu ma kirjutasin, siis kontrolli puudumine oma finantside üle tekitas minus psühhosomaatilise reaktsiooni.

Kas ma olen alalhoidlik, riski kartev, konservatiivne ja kontrolliv. Kas rahast mitte hoolimine on vastutustundetus või vabadus?


esmaspäev, 3. juuli 2017

Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt
See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.