esmaspäev, 29. november 2010

Tegelikult olen ma tark, ju

Päevaleht loosib oma tellijate seas välja võimaluse omandada haridus "eesti parimas äriülikoolis". Esiteks, muidugi, mis ajast on EBS "eesti parim äriülikool"?
Ja teiseks, ei saa ma üle häirivast mõttest, et kampaaniale eelnev uuring selgitas välja EPL sihtgrupi- keskharidusega madalapalgalised?

teisipäev, 23. november 2010

K.Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Algus oli raske, sest see raamat on masendavalt halvasti kirjutatud (tõlgitud?), kuid mida edasi, seda rohkem kaalub põnev lugu Afganistani elust olust läbi aastakümnete üles lugemise vaevuse ja lõpuks harjud ära, et tekst peabki olema üheplaaniline ja lakooniline.
Pean tunnistama, et minu teadmised islamielu kohta pärinevad vaid ühest Jeemenist rääkivast raamatust- Z. Muhseni "Müüdud", mis oli ikka väga räige, ning meediast . Ning ka selle raamatu tutvustus oli ilmselt koostatud minusugust lääneinimest silmas pidades.
Ma arvan, et raamat oleks olnud tegelikult mõjusam, kui loo teljeks oleks olnud nn normaalsed inimesed. Perevägivald, vähemalt minu jaoks, mõjus ühiskonna kallal toime pandava vägivalla taustal väheolulisena. Rahumeelse pere baasil oleks muudatused ühiskonnas ning nende mõjud ilmselt tundunud veel mõjusamad. Aga ju oli selllise stereotüüpse vägivaldse islamiperekonna keskmesse toomine vajalik müügieduks. Ja töötas ju ka minu peal.

esmaspäev, 22. november 2010

Kanep sai otsa, vä?

Laupäeval oli tõeliselt rõve ilm. Tibutas jäätist ja külm tuul tahtis lendu viia.
Kümmekond poissi mängisid ennastunustavalt ja taevast langevaid pussnuge trotsides staadionil korvpalli.
Kuni saabus Eriti Tähtis Mees ning käskis poistel lahkuda. Sest staadion oli ametlikult lukku pandud ja polnud ette nähtud.
Kas te tõprad ikka teate, kui palju me teie pärast vaeva näeme? Me oleme kirjutanud projekte, hankinud euroopast raha ja näpistanud miljoneid pensionäridelt. Ainult selleks, et teil oleks hea. Meil on välja töötatud noorsootöö  arengukava, käivitatud Terve Kooli projekt. Me oleme kulutanud aastaid miljoneid, et koostada brozüüre ja plakateid kuritegevuse, alkoholi- ja narkotarbimise preventatsiooniprogrammide raames.
Me oleme teile ehitanud mänguväljakud- ah, et need on tittedele? aga me oleme rahva raha eest korda teinud sellesama staadioni, et te saaksite kahel veerandil, kui ilm  lubab, siin kohustuslikus korras 45 minutit  joosta.

Ja teie, tänamatud raisad, tulete vabal päeval siia palli mängima??? Kes lubas?...

teisipäev, 16. november 2010

Klass- elu pärast

Sjgelle on oma postituses kõik vajaliku kirja pannud. Mõned mõtted veel lisaks.
Tõeliselt hästi õnnestunud seriaal, isegi eestlaslikult aeglane tempo ning klišeelikud suurlinnavaated ei häiri.

Üllatavalt raske on vaadata filmi, kus pole selgelt häid ja halbu tegelasi. Kus kõik on süüdi ja kõik on ohvrid.
Mulle see meeldib, sest elu tegelikult ju ongi selline.
Marguse seerias jäi minu jaoks puudu üks oluline leinaetapp- viha.  Lisaks süütundele, häbile ja masendusele oleksin mina Joosepi vanemana ilmselt klassikoosolekul karjunud, hüsteeritsenud ja andersite-vanemaid süüdistanud.

Idee eest- mis sai pärast- 10 punkti. Ei, isegi 11 punkti kümnepallisüsteemis. Mul on kahju, et seda seriaali ei näidata Kanal 2-s. Auditooriumi pärast. Ehk toimuks n+1 vestlust teemal- a la kas teil ka klassis kedagi kiusatakse? Miks te seda teete?

Ma poleks mina, kui ma natuke ei vinguks ka. Ilmar Raag rääkis ühes intervjuus, et selle seriaali müük näiteks USA-sse on äärmiselt vähetõenäoline eelkõige väikese eelarve pärast. Et siis liiga odavalt tehtud. Ma ütlen ühe põhjuse veel. Seda pole võimalik müüa, kuna selles seriaalis suitsetatakse.

esmaspäev, 15. november 2010

Otsi kohta kust sa saad...

Ma tean et ma pole oma otsingutega üksi. Olin ühel konverentsil, kus esinesid kooliõpetajast vabrikujuht, maaparandajast jaekontserni omanik, juristist muuseumidirektor jne. Ning sügav kummardus nende kommentaatorite ees, kes räuskavad- raha tagasi, kui riigi raha eest õpitud erialal tööle ei hakka- nemad on ilmselt need, kes täpselt teavad.
Ma võiksin vabalt teha karjäärinõustamise koolitusi, sest aja jooksul on nii mõnigi tarkuseterake kogutud. Kõik see eneseanalüüs jne on väga vahva, aga selle eelduseks on ikkagi see, et tead MIDA sa tahad.
Kui ma neid teste teen, siis hindan end ju ainult praeguse kogemuse põhjal. Ma tunnen ennast väga hästi, aga ma ei tea kuidas viia korrelatsiooni oma võimed, ambitsioonid ja huvid...
Jah, ma võin ju vastata, et " aga kui oleks nii, siis teeksin/käituksin ma nii", aga arvata võib, et see on parimal juhul mu soovunelm või sotsiaalne norm minu ajus, kuidas oleks mõistlik selles situatsioonis käituda, mitte mu tegelik käitumine (võib olla).

neljapäev, 11. november 2010

Värav 2

Ajaloo huvides siis kirja ka seis 2 kuud hiljem.
Et siis pandi väravad. Päris mitme naabriga tuli jutuks, et see häirib ka teisi. Nii mõnigi oli LOV pöördunud ja vastuseks pehmelt öeldes perse saadetud, kuna olukord on JOKK ja teha pole midagi. Haridusametist anti naabrile selline vastus:
Tallinna Õismäe Gümnaasiumi, Õismäe tee 50, rekonstrueerimine haaras ka kooli territooriumi korrastamist ja piirdeaia paigaldamist vastavuses kinnitatud projektile. Piirdeaeda ei paigaldatud territooriumi läbiva kõnnitee ette kuid kooli turvalisuse tagamiseks on seal jalgväravad.
Teie väljatoodud küsimuste osas korraldasime Õismäe tee 50 territooriumit läbiva kõnnitee ja staadioni kasutavate linnakodanike juhuküsitluse. Küsitluse tulemused näitavad üheselt, et läbivale kõnniteele paigaldatud väravad parandavad seal jalutavate elanike turvatunnet, kuna läbi väravate ei saa ilma peatumata kihutada mopeedid ja jalgrattad. Lapsevankriga jalutajaid nende endi hinnangul väravad ei sega.

kolmapäev, 10. november 2010

Laske lapsukestel meie juurde tulla...

Esmaspäeval tuli teade, et veel üks koolilaps on endalt elu võtnud. Eile õhtul lugesin artiklit sellest, kuidas meie riigi suund on  vääramatu kindlusega liikuda haridusliku kihistumise suunas. Ja sain depressiooni. Kuna ma lubasin, et ma süvaõppega koolidest enam ei kirjuta, siis kirjutan hoopis kiusamisest.
Ma olen ilmselt õnnelik inimene, kulus tükk aega, et meenutada, kas ma üldse mingi kiusamisega kokku olen puutunud. Esmalt meenus mulle üks äraspidine lugu. Meie klassis õppis üks asotsiaalse taustaga tüdruk. Selline väga "Kadri". Mingis vanuses olime ääretult nördinud, et ta ei vajanudki meie abi "patsipaelade triikimisel". Sai ise hakkama.
Kiusamine on koolis olnud ilmselt alati. Oli ka "helgel" nõukaajal, kuigi  "Lenin ütles ikka, kaitse nõrgemaid" Mul on kooliajast meeles lugu poisist, kes tegi enesetapu, kuna talt pommiti raha.

reede, 5. november 2010

Geni lood 6- laiendused

Ma tahaks selliseid mänguasju.
Esiteks võiks olla geenide otsimise mäng. Arvuti võtab su sugulaste, esivanemate sisestatud fotod ning nende põhjal analüüsib kellelt oled saanud oma kaunid silmad ja suure nina.
Teine mänguasi võiks olla a la facebook. Et kui ma olen sisestanud oma vanaema kooli või elukoha, siis tekib selline grupike (kust saab ka välja astuda). Kus on siis koos näiteks 1930- 1935 aastal X kooli lõpetanud profiilide haldajad. Selle mõte oleks eelkõige fotode ja mälestuste vahetamiseks. Näiteks on mul mõne esivanema kohta albumite täied pilte ja teise kohta pole miskit. Aga äkki kellelgi on? Siis saaks neid turvaliselt jagada.
Ning Eesti kontekstis oleks päris vahva mikrogrupike ka külade, valdade tasandil. Praegune kaart on seal liiga suures (? mis sõna siin peaks olema) mõõtkavas. Eriti enne 20. sajandit oleks lahe näha, kuidas partneri leidmise areaal kasvas võrdeliselt koos transpordi arenguga. Valdade kaardid on ju tegelikult olemas, sinna võiks peale tekkida mikrokülad koos elanikega ja kogu see santabarbara suhtevõrgustik.

neljapäev, 4. november 2010

Kellele on vaja ajalehti?

Eilses Ringvaates kommenteeris Hõbemägi ameeriklaste seisukohta, et lähitulevikus kaob paberil ajaleht ning asendub elektroonilisega.
Teoreetiliselt vahet pole. Kas ma maksan paberlehe- või elektroonilise väljaaande tellimuse eest. Vahe on praktilises- lugemise mugavuses. Mul jääb täna lugemata üsna mitu pikka ja põhjalikku blogi, kuna see on füüsiliselt väga raske- ebamugav ja ebaloomulik  sundasend, silmadel on väga- väga paha. Väidetavalt i-padil ning sellel lugemislaual neid probleeme pole? Ei tea, pole proovinud.
Samuti ei hooli ma kelladest ja viledest, mis elektroonilisel ajalehel väidetavalt juures- pigem vastupidi, see takistab süvenemist ning hakib mõtte laiali.

teisipäev, 2. november 2010

Kade naine

Millest tuleb meeste selline enesekindlus? Vaatasin neid Riigimehi, ja oi- kui tuttav see kõik ette tuli. KUI mitu korda olen ma oma elus näinud seda. Tuleb miski suvaline mees. Loll kui lauajalg. Pole kogemusi, pole haridust.
Ta sai eelise esimese klassi katsetel (sest poisid ju arenevad aeglasemalt). Ta oli alati edukas (kolm on ju koolipoisihinne. Pole need hinded kunagi midagi näidanud. Nii aktiivne poiss!) Ta sai inglise keeles viisi (sest noor naisõpetaja flirtis temaga). Ta sai eelise keskkooli katsetel (sest muidu tuleb meil tüdrukute klass). Ta sai selle koha tänu suhetele (sest sellisele esinduslikule kohale on ju ikka meesterahvast vaja ja sõpra ma usaldan). Ta elab kodus nagu kuningas (ära isa sega, isal on raske tööpäev seljataga. Tule siia- ema saab kartulite koorimise kõrvalt sulle lahkelt matat õpetada).
Aga NII enesekindel. Nii tähtis, nii oluline.
Lammutab kõik laiali, et siis mõned kuud (mahajääjate õnneks) või aastajagu (vaesed kolleegid ja vaene firma) hiljem saba jalge vahel- ups, välja ei tulnud- vaikselt teadmatusse kaduda.
Ja siis varsti loed miskit pressiteadet  ning saad teada, et mehike jälle suur juht ja õpetaja.
Ma olen täiesti kade. Ma tahaks ka olla nii isekas ja tegutseda ainult omaenese huvidest lähtudes. Et ma saaksin põnevaid kogemusi ning mitte mõtiskleda teemal, kuidas see kõik teistele mõjub... Mitte hoolida sellest, et pärast mind jääb järele must maa.

esmaspäev, 1. november 2010

Kvaliteetinimesed ja need teised 2

Neid, kes hädas, peab aitama.
Aga vahel tahaks küll küsida, mis toimub selle copy peas kes võttis Toidupanga reklaamiks kolm teemat ning mätsis robustse elegantsiga need kokku. Kokkuhoid? Mõjuvus? Arrogants?
Esiteks, inimesed on näljas- kogume kopikad kokku ja ostame selle eest süüa. Väga ilus ja hea algatus.
Teine teema, et meil kodudes jääb sööki üle- lahendus on, et inimesed, tarbige mõistlikumalt.
Ning kolmas. Toitu jääb üle kauplustes ja ladudes ning selle asemel, et viia see prügikasti- anname vaestele??! (Ma olen täiesti teadlik, et tegelikult säilivusaega ületanud toitu tegelikult ikkagi vaestele ei anta) Mind häirib see sõnum. Ma kordan veelkord- kauplustest järgi jääv toit läheb prügikasti asemel neile, kes näljas.