neljapäev, 17. august 2017

Nostalgianeljapäev. Piletid

Kui me olime väiksed, siis meil oli bussis kaasas pakk komposteeritud pileteid
Komposteerimisime kuivatuspaberi ja nii võrreldes leidsime õige pileti. Räägib mees

Meil oli veel parem meetod, jagan mina. Vana pileti tegime märjaks ja triikisime ära. Oli nagu uus !
Ja sai jälle kasutada.

Hämmastav, et nii pahadest lastest kasvasid nii toredad ja ausad täiskasvanud:)
Ja veel hämmastavam, et meie linna bussikoondis üldse mingit piletitulu teenis...




Mõisted:
* komposteerima- paberist piletit augustama, et tõestada sõiduõigust
* kuivatuspaber- vanasti kirjutati sulepeadega, mistõttu oli vihikute vahel tindi kuivatamiseks spetsiaalne paber
* sõidupilet- kuigi me elasime peaaegu kommunismis, ei saanud ENSV lubada tasuta ühistransporti. Täna oleme me juba niii rikkad

esmaspäev, 14. august 2017

Dieet meestele. Söö nagu sinu naine

Soovid kaotada lühikese ajaga mitu kilo!? See on imelihtne!
Mul on pakkuda superdieet, milleks ei pea mitte midagi tegema :) :) :)

See postitus on suunatud väga konkreetsetele inimestele.
Juhtumisi sain teada, et M, V, T  ja A alustasid dieediga.
Mu meelest kenad traksis mehed, aga vot, neid endid häirivad paar lisakilo.


Vaatan ja mõtlen. Nende meeste kõrval on kenad saledad vormis ja normis naised.
Miks on meestel probleem.
Minu empiirilised katsed sõltumatus instituudis näitavad: mehed söövad teisiti kui naised.
Ei ole vaja pulbreid. Ei ole vaja karme piiranguid.
Söö nagu sööb su naine.
Korras :)

reede, 11. august 2017

Telesoovitus

ETV2.s, teisipäeval " Inglise kool Hiina moodi".
Ees on veel kaks osa, nii et ma ei tea, millega see kõik lõppeb. Aga megahuvitav eksperiment. Ilmselt hiinlased kukuvad läbi, sest kultuuriesinevused on lihtsalt nii suured .
Neiu, kes ei tea sõna " alandlik" tähendust,
või laps kes ütleb, et õpetaja ootab, et tal oleks piinlik. Aga tal ju pole sõprade ees piinlik, hoopis naljakas on...

Ootan lõpu ära. eks siis saab arutleda.
Seni. Vaadake. Soovitan-

neljapäev, 10. august 2017

EV 100. Eurose lumehelbed

Nõukogude liidus oli väga hea lihtne ja mugav elada. Endal polnud vaja mõelda.
 Plaanikomitee teadis täpselt mitu paari trussikuid või kummikuid inimene vajab või mitu pätsi leiba ta sööb.

Kommunismiehitajale sobimatu keelati lihtsalt ära: seks, homoseksuaalsus, porno, natsionalism, looderdamine, alkohol...


See riigikord ignoreeris kaht peamist tõde. Kui on olemas nõudlus, tekib alati ka pakkumine ning inimene on ja jääb inimeseks kõikide oma nõrkustega.

Ma pole eriti originaalne, väites, et praegune Eesti meenutab mulle järjest rohkem mu kunagist elu ENSVs .
Mis mind aga viimasel ajal hämmastab, on see, et me võtame minevikust üle ainult halva ja jätame kõrvale positiivse. Võiks ju vastupidi?

Me võitleme rongide vastu, ja hääletame maanteede poolt. Ilmselt ei taastaks tsaariaegne võrgustik enam tollast regionaalset tihedust, ajad on teised ja õige aeg on möödas. Aga ikkagi. Raudtee vs neljarealine maantee. (olgu täpsustatud, et ma toetan RB läbi Tartu, sildadel või õhkpatjadel 21. sajandi mittepeatuva rongi varianti)

esmaspäev, 7. august 2017

Saatus ja kutsumus vol miljon

Ma räägin teile mõned lood.

Õ paistis alati silma oma hea maitsega. Loodus on andnud talle modellivälimuse. Sellega teenis isegi natuke raha ja oli seega ka moevaldkonnas nö sees. Me kõik õppisime koolis õmblema, aga temal tuli see kuidagi eriti hästi välja.  Kõik nukud olid viimase trendi järgi riietatud ja minu pulmakleit on tema õmmeldud.
Peale keskkooli, aga, läks õppima majandust. Karjäär peale kooli on olnud üsna kirju. On müünud, ostnud ja turundanud. Muu hulgas ka suures moeettevõttes.
Nüüd aga andis saatus võimaluse, et ei pea raha pärast tööd tegema.
Tead, mul on üks uudis, ütleb Õ. Ma hakkasin uuesti õmblema. Disainin ise, muretsen materjalid ja olen juba päris mitu eset oma kollektsioonist maha müünud. Võtan hetkel vaikselt ja rahulikult, näis, kuidas minema hakkab.
Aga lõpuks olen ma õnnelik. Mulle nii meeldib seda teha.


neljapäev, 3. august 2017

Oo sport, sa oled rahu!

Erinevalt paljudest. mul ei ole mingit lapsepõlvetraumat kooli kehalise tundidest.
Mul oli kaks, väga inimlikku õpetajat. Nad said aru, et ükskõik millist tehnikat kasutada, kukub visatud pall ikka mu jalgeette. Et ma ei saa mingi valemiga üle kõrgushüppelatist ja pikamaajooksu järel ma lihtsalt suren ära.
Seevastu hüppasin ma kaugele, olin väga hea sprinter ja klassi parim akrobaatikas ja aeroobikas.

Aga inimlikkus inimlikkuseks. VTK normid tulid ikkagi täita, kui oli suusaveerand, siis oli vaja suusatada ka siis, kui rohi haljendas, vahetunnid olid endiselt 10 minutit ning igal aastal vastlapäeval, 15 km suusamatkaks oli korraldatud tuisk ja torm. No ja trennid veel ja...

Ja kui keskkooli lõpueksamiks oli kehalise kasvatuse eksam, siis tundsin, et minu norm on nüüd täis. Ja ma tõotasin, et iial, mitte kunagi enam, ma ei spordi. Ma olen andnud oma panuse ja sellest peaks nüüd elu lõpuni piisama.

Sest tants ja pilates ei ole sport.
Ma olen seda tõotust pidanud. Ja aastatega on veendumus süvenenud, Sest sport, see on terve teadus. Ja teadus, see pole minusugustele nõrkadele.

Mu mees avastas mingil hetkel jooksmise. Ja seejärel avastas, et jooksma peaks ümber järvede.

Kõigepealt söök. Ei ole nii et sööd ja siis jooksed. Sööma peab teatud arv tunde varem ja peale jooksu ka kohe ei tohi. Ja mingil põhjusel peab sööma just makarone. Ma pole viitsinud uurida, miks.
Siis on oluline teha trenni. mitte et lihtsalt jooksed. On mingid lõigutrennid ja mingid muud veel. Venitused, soojendused. Üks ta sõber on treeneri eest ja nagu tulemused näitavad, siis väga hea treener.
Pulss peab olema õige. Ma ei suuda isegi tasakesi jalutades rääkida, nemad suudavad seda isegi joostes.

esmaspäev, 31. juuli 2017

Kus on koera kodu

Ma ei jää kunagi hiljaks. Pigem vastupidi, ma jõuan alati liiga vara.
Aga just sel päeval aeg kuidagi läks ja ühel hetkel oli ta otsas ja ma olin hilinemas.
Sööstsin uksest välja. Ja väljas kohtasin pisikest koera.

Teate küll, selline mängukoer. Hästi populaarne, aga mitte chihuahua, vaid selline karvase näoga.
Nuuskis teine ringi.
Meie majas elab päris mitu sellist koera, mistõttu jäin ukse juurde ootama, et tulija ei peaks võtit otsima. Aga mitte kedagi polnud ega tulnud.
Koeral polnud rihma ja tänav oli inimtühi.
Mis ma nüüd siis tegema peaksin, mõtlesin. Koera uksest sisse laskma? Aga äkki ta ei ela meie majas? Ma ei tunne neid ju nägupidi.
Äkki elab kusagil mujal ja jääb majja lõksu ja mõni väike laps nutab praegu oma silmad suurest kurvastusest peast.
Ma ei saa teda ju tuppa viia, mul on kass. Äkki on koer haige või agressiivne, see poleks mu kassi suhtes aus.
Mul oli väga kiire (lõpuks jäingi hiljaks), seega jätsin nagu on.


esmaspäev, 24. juuli 2017

Kahekesi Barcelonas


Ma olen nüüd mõned viimased aastad teinud ühe reisi aastas ka üksinda.
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed.
Naljatilgad. Kui ma kellegi kaasa kutsun, siis ma ju pole enam  üksinda.

Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah.

Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan.
Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea.
Sa saad endalegi ootamatult teada, mida sa tahad. Kui ei pea valima, otsustama, kompromisse tegema, teistega arvestama. Kui oled ainult sina ja sinu ego.

Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b.

Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte.  Mis kell tõuseme.
Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse.
ja nii edasi.

Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa.

Ehk siis mu nädalasest rannapuhkusest sai sujuvalt kolmepäevane city break.


reede, 21. juuli 2017

Minu inimesed

Kui ma lähen täiesti võõrasse seltskonda, siis paari minutiga on selge, kes on nn minu inimesed. Ma ei tea, mille põhjal. Välimus? Hoiak?
Tõsi, rohkem  kui kord on mu elus juhtunud, et ma nn valin välja oma inimesed, aga töö ja elu käigus kujuneb kuidagi nii, et oleme ikkagi erinevates seltskondades ja meil puudub võimalus lähemaks suhtluseks ja ma ei saagi tegelikult iialgi teada, kas meist oleks saanud sõbrad või mitte.

Reaalses elus on see kuidagi arusaadav. Nagu ma ütlesin välimus. Mingid eelnevad kogemused, kehakeel.. mis iganes, aitab ja teeb selle otsuse.
Ühel päeval, aga, avastasin, et see kehtib ka blogimaailmas.

Ma olen kehv kommenteerija. Lihtsalt, mul pole nagu midagi tarka öelda ja ma ei suuda seda teha nii lühidal moel, kui kommentaar eeldaks. Lisaks unustan ma kohe ära, kus ja kelle juures see kommentaar kirja sai, nii et reeglina ma ei lähe ka tagasi, vaatama, et mis mulle siis vastati.

esmaspäev, 17. juuli 2017

Minu vale arvamus ja õiged arvamused

Ma olen ka varasemalt mänginud mõttega, mis juhtuks, kui ühendada kaks erinevat meediaruumi.
Kuna ma olen aktiivne raadiokuulaja, siis on lahe, et on tekkinud sama võimalus ka eestikeelses meedias.
Pühapäeval kell 12 algab Raadio 2s saade Olukorrast riigis ja peale seda Vikerraadios tuleb kohe otsa Samost ja Ruussaar.

Kui üks saade räägib sellest, et
"laulupidu on piinlik natsionalistlik  21. sajandisse sobimatu üritus, mida Euroopa küll meist mõtleb; Eestis tuleks anda venelastele rohkem võimalusi emakeeles rääkida ja haridust saada; mis see sõna nüüd küll eesti keeles oli, ei tule praegu meelde... inglise keeles on nii"
siis teine räägib täpselt vastupidi.

Igaks juhuks täpsustan, et tegemist pole täpsete tsitaatidega, vaid minu üldistusega foonist ja tonaalsusest.

kunagi kirjutas mulle keegi ühe mu kommentaari alla, et ei, nii ei ole. Sa mõtled valesti. Valesti.

Ühes neis saadetes on see tavaline. Saatejuht ütleb kaaslasele, et too mõtleb valesti.


kolmapäev, 12. juuli 2017

Selles eas

ilmselt on meie kõikide elus momente, kui meil on oma vanemate pärast piinlik. Minu piinlikud hetked olid seotud sellega, et mu vanematele meeldib suhelda.
Iga jumala teenindaja ja müüja ja suvalisega oli vaja alati nalja visata ( mis minu meelest polnud üldse naljakas), päevateemadel arutada (mis polnud üldse teenindaja asi), oma arvamust avaldada (no keda see ometi huvitab!?) ja nii edasi.
Sain natuke vanemaks, ja sain sellest enam- vähem üle. Isegi pisut naljakas tundus kõrvalt.

No vot. Ja siis ühel ilusal päeval, kui olin oma pooltunnikest vestnud juttu täiesti võõra vene prouaga, kes jalutas oma kassi. Ja juttu alustasin mina, Sain ehmatusega aru, et olen nüüd samasugune.
Ma olen nüüd samuti jõudnud "sellesse ikka".

Sellest, kuidas mul on spordisemudeks pargis jalutavad vene härrasmehed, olen ma varasemalt kirjutanud. Aga ma olen viimaste päevade jooksul alustanud vestlust müüjaga, kes oli väga seksikalt pruun, arutanud meie uue teismelise puuviljamüüjaga lapstööjõu kasutamise eeliseid ja pahupoolt. Jutustanud pikalt taksojuhtidega ja suvaliste inimestega spaas ja pidudel. Ühesõnaga, mind on vist vaevanud totaalne suhtlemispuudus ja vajadus sekkuda teiste inimeste eraellu.

Mina, kes ma ei spordi ega suhtle.


esmaspäev, 10. juuli 2017

Sipelga versioon

Algselt oli natuke teine postitus.  Aga ma tegin selle postituse natuke ümber.  Sest ma olen tegelikult rahast ja rikkusest üsna hiljuti kirjutanud.  Ja Ritsik ja Kristallkuul ja Ebapärlikarp on paljud olulised mõtted juba kirja pannud.

Ma ei ole rikas. isegi mitte jõukas. Ma olen oma laiast tutvusringkonnast ainus, kes elab (endiselt) nõukaaaegses paneelelamus. Ma mõtlen vahel majale. Ja ma tunnen end pisut veidralt, kui vastates küsimusele- kus ma elan... on inimestel mu vastust kuuldes kuidagi piinlik ja kohmetu olla.

Ma tunnen väga rikkaid ja minust olulisemalt vaesemaid inimesi.  Ilmselt olen ma selline korralik keskklass.
Mul on olnud äärmiselt vaeseid aegu, kus liha oli kapis nädalaks 100 grammi ja veega sai praetud õunu ja kartuleid, sest muud ei olnud süüa. Mul on olnud aegu, kus sõna "raha" pani mu kõhu valutama.
Aga rohkem kui raha olemine või puudumine, hämmastab  mind tegelikult hoopis suhtumine. Kas see on kaasasündinud. Kas see on õpitud. Kas see on olude tõttu niimoodi kujunenud?
Inimesed kirjutavad, et nad ei taha ega vaja raha üle kontrolli. Nagu ma kirjutasin, siis kontrolli puudumine oma finantside üle tekitas minus psühhosomaatilise reaktsiooni.

Kas ma olen alalhoidlik, riski kartev, konservatiivne ja kontrolliv. Kas rahast mitte hoolimine on vastutustundetus või vabadus?


reede, 7. juuli 2017

Karussellil

Vist hiinlastel olevat ütlemine, positiivne ja heatahtlik soovitus, et sa elaksid muutusterikkal ajal.

Karma või saatus või juhus või valikud, aga mind on kohe rohkelt muudatustega õnnistatud. Nii elukohtadega, isiklikus elus, kui ka tööalaselt.
Eriti tööalaselt.

90 alguses oli see ka üsna tavapärane. Esimene töökoht õnnestus enne pankrotti maha müüa. Teisest läksin ära, kuna elukoht muutus. Siis läks firma pankrotti, Siis tuli Vene kriis ja töö sai otsa. oleks saanud edasi oleskleda, aga ei raatsinud. Siis muutus juhtkond, restruktueeriti ja jälle sai töö otsa.
Siis toimus firmade ühinemine ja seal firmas oli ka muidu kombeks, et igal aastal oktoobrikuus tõsteti sind mõne teise ametikoha peale tööle.

Huvitav on olnud, Jah on. Aga ühel hetkel enam ei jaksa. Tahaks teha pikemaid plaane. Võtta näiteks laenu või saada juurde lapsi või planeerida rohkem kui 2 nädalat puhkust....
Tahaks olla ise oma saatuse ja elu peremees ning mitte lasta oludel oma saatust muuta, vaid teha need muudatused ise.

esmaspäev, 3. juuli 2017

Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt
See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.


reede, 30. juuni 2017

Ainult üks soov

Kui sa saaksid soovida ainult ühe soovi ja see läheks ka täide, siis mida sa sooviksid?

Ma loen praegu üht raamatut, kus oli selline väljakutse. Ning olen päris mitu päeva selle üle pead murdnud. Eesti muinasjuttudes oldi õiglasem ja tehti elu lihtsamaks: soovida sai kolm soovi. Sellega ma saaksin hakkama. Aga ainult üks.

Ütle millise maasika sa valid ja ma ütlen kes sa oled. Mina olen vanem laps ja ema ja mind on titest peale kasvatatud nii, et kõigepealt teistele, siis endale ka.  Siiamaani söön ma ka üksinda kodus olles ära  kõigepealt koledad maasikad. Ja alles siis, kui saan aru, et pole ju vaja kellelegi jätta, siis ka ilusad.

Nii et mu esimene mõte liikus kohe automaatselt teistele. Et lähedastel oleks tervis korras ja läheks hästi. Mis on ju kaks soovi. Või peakski üldiselt soovima kõigile head tervist?


neljapäev, 29. juuni 2017

Istub ees

Ma vaatan ja mõtlen, et pidu. See on eestlase jaoks masendus. Töö on see, mis rõõmu teeb.
Pidu on häda ja peavalu.


Tähtsatele näidati ainult mehi. Naisi oli kaks ja ka need kõndisid üle laipade ja trampisid meestel kukil.
Eesti naise kuvand ?

esmaspäev, 26. juuni 2017

Köögikombain

Ma sain eile aru, miks enamik inimesi ei armasta köögikombaine. Ja miks nad on hämmingus, kui räägin entusiastlikult sellest, kuidas see mu elu lihtsamaks teeb.

25 aastat tagasi sain pulmakingiks köögikombaini. Philipsi. Mudelil pole tegelikult mingit tähtsust, sest seda ei toodeta enam nagunii. Masina kinkisid mulle soomlased. see oli toona haruldane ja kallis asi.
Vahepeal on kõike juhtunud. Masin on aidanud mul raha teenida, äganud koormuse all. Ja siis jälle seisnud, oodanud, kuni ma endale kodu leian. Ja siis jälle mind aidanud.
Ma armastasin teda väga. Õngitsesin riiulist, viskasin vidinad sisse, samal ajal tegin muud vajalikku, kuni masin toimetas. Korpus on siiani kõva ja tubli ja mootor töötab tõrgeteta.
Aga. üks lüliti läks katki ja selle parandamise hind on mõttetu. Ja ilmselt on parandamine ka võimatu.


neljapäev, 22. juuni 2017

Kasutud inimesed

Me otsime töötajat.
Laekunud on seitse avaldust, aga pea ükski neist ei kõlba. Räägib otsija.
Kõigil on ainult B1 keeletase, kaks tundusid enam- vähem. Need kutsusin intervjuule, Loodetavasti vähemalt üks neist sobib.

Kuidas nii, imestan mina. Me ju käisime töömessil, saime sadu cv-sid. Ise rääkisin päris mitmega, olid täitsa tegusad ja normaalsed.

Usu mind, räägib otsija. Ma olen need cvd sada korda läbi lapanud, sealt ei ole mitte kedagi võtta.
Ja enamik on üle viiekümne.

Kui vana sa ise oled, narrin.

46, vastab ta.

Mida sa arvad, mis sinuga nende nelja aasta jooksul nii pöördelist juhtub?

Aga ikkagi.


neljapäev, 15. juuni 2017

Reklaamiklubi 11 Ma tahan lihtsalt kiita

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma Maanteeameti poolt korraldatud sujuvast lubadevahetusprotsessist. Imed jätkusid. Kuu hiljem sain uue kirja: teil hakkab lõppema tehnoülevaatus.
Kui ma lisan siia juurde, et viimase 20 aastaga on eestimaalased hakanud kasutama helkureid ja turvavööd, siis,.,..

Suur kummardus ja kiidusõnad. Väga tubli töö!



Eile sain reklaampostituse. Üldiselt ma neid ei vaata, aga kuna selle kuju ja kujundus olid omamoodi, voltisin lahti. See oli Viljandi linna reklaam. Kuhu minna, kus süüa, kaart. Soovitused.
Konkreetsed inimesed, kes on nõus juhendama.
Ja mis veel oluline- kuidas tulla Viljandisse ühistranspordiga. Aastaga 2014 võrreldes on elu läinud kõvasti paremaks. 
No nii super, et super.

PS. Mul on plaanis paari nädala pärast Võrru minna. Nii et kallid võrulased, ootan huviga!!! :)

esmaspäev, 12. juuni 2017

kes õpetaks õppima

mul on kolleeg, kes tuli Eestisse elama ja õppis keele selgeks alles 30-dates eluaastates. Kuna tal on keeleeksam tehtud, siis ta teab, et ametlikult on ta keeletase C1.

Väga väga tubli naine.

Vahel, kui tal on vaja välja saata väga tähtis, oluline kiri, siis palub ta mul see igaks juhuks üle vaadata. Harva, kui seal on midagi täiesti valesti.
Ka siis, kui ta saadaks need välja kontrollimata, oleks kõik okei. Arusaadav, mõte selge ja tekst loetav.
Aga on midagi, millest saab aru, et tema emakeel ei ole eesti keel. Lauseehitus, kasutatud sünonüümid. Mingid pisikesed nüansid reedavad.

Ma kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas ma külma duššina tõdesin, kuidas ma üldse ei oska inglise keeles kirjutada. Üldse. Üldse.
(Eesti keelt ka ei oska, aga see on kuidagi vähem piinlik. Minu keel, ise tean kuidas kirjutan)
Ma loen viimasel ajal ainult inglise keeles. Mu töö nõuab aeg-ajalt inglise keeles suhtlemist. Ma üritan kuulata ingliskeelseid tekste ( see on väga väga raske). Olen uuesti läbi lugenud grammatikareeglid. Aga ikka ja jälle on mul vaja kirjutada hoopis keerukamaid konstruktsioone :)

Olen näidanud oma tekste ja palunud neid targematel parandada. Ja tagasiside on sama, mida mina annan kolleegile. Ma teen temast rohkem vigu, aga need on õpitavad ja parandatavad. Kõik on enamvähem. Arusaadav.
Aga.
Aga sa kirjutad eesti keeles.
Nii lihtsalt ei öelda ja sellist sõna ei kasutata.


Kuidas õppida kirjutamist?
Nagu näitab Marina seis, ei aita ka keelekeskkonnas elamine ja töötamine.
Ideid?

kolmapäev, 7. juuni 2017

Robin O`Bryant Ketchup is a Vegetable: And Other Lies Moms Tell Themselves

Ma tagurdasin eile vastu posti. Irooniline, sest mu auto on varustatud vingete anduritega. Ma võiksin teha igasuguseid avariisid, aga mitte tagurdades ja mitte vastu posti.

Väga nõme lugu, palju raha- , aja- ja närvikulu. Kui ma tahaks seda nüüd lugejate või kuulajatega jagada, peaksin seda tegema tragikoomilises võtmes. Noh, et oleks naljakas.
Ja suurim väljakutse tekiks sellest, millisesse positsiooni ma asetaks iseenda. Kas mina kui saamatu õrn naine, kes nagunii ju autoga koba ja oh mind tobedat. Või pole see, kui tark või loll või osav või saamatu ma olen, üldse oluline. Äpardused saab naljakas jutustada ka enese isikut kõrvale jättes ja rääkides vaid loost.

Mind vaevab juba pikemalt küsimus, et kas Ameerika noored elavad klaaskuubikus. Nad ei vaata ega kuula meediat, ei suhtle sõpradega ega vanematega, ega sugulastega, ei loe raamatuid...?
või millega selgitada seda eluvõõrust, mis kajastub ühest raamatust teise.

neljapäev, 1. juuni 2017

Esoteeriline jama

sa võid selle postituse vabalt vahele jätta. Ma tahtsin lihtsalt kaks mõtet kuhugi kirja panna.

Ma mõtlesin ükspäev, et kui on olemas mitu elu, siis mul on see ilmselt esimene. Mind on siia saadetud vaatlema. Istun punases hop on ja off bussis. Eesmärk on saada võimalikult palju ja erinevaid  kogemusi ja muljeid.
Ma olen oma hingelt uudishimulik ja väga ebakindel. Nagu lapsed ikka. Avatud ja vahetu ja siiras. Aga kui mulle ei anta kohe kommi või ma ei taha minna homme kooli, siis meister manipuleerima, mossitama ja näitlema, nii et lastekaitse ja kiirabi mulle kohe appi tõttavad.

Kõike on antud keskmiselt, et saaksin kõigest natuke midagi teada. Head ja halba. Näpuotsaga tuntust ja tunnustust, natuke rikkust ja natuke väga vaeseid aegu.  Elu linnas ja elu looduses. Võimalus proovida nii oma humanitaarset- kui ka reaalpoolt. Võimalus elada sotsialismis ja kapitalismis. Kõik on keskmine keskmine.

Energiat anti ka jaopärast, ja selle suutsin ma lolli peaga kohe alguses ära raisata.
Ma ei saagi mitte iialgi leida miskit kutsumust, sest eesmärk ongi natuke kõigest testida ja proovida. Ma ei saa kunagi välismaal elada, aga ma olen saanud seal natukene töötada ja piisavalt reisida. Kuna eesmärk on kogeda erinevat, siis ei leia ma iialgi inimesi, kes mõtlevad minuga sarnaselt.  Ma pean selles bussis istuma üksinda, et saaksin rahulikult teha märkmeid, jätta meelde, et siis hiljem saaks teha korraliku esitluse ja järeldused.



kolmapäev, 24. mai 2017

Saladuste piir

Mul hakkas juhiloa kehtivuse aeg läbi saama. Sain maanteeametilt kirja ja olin väga rõõmus: kirja lugedes tundus, et ma saan uue taotlemisega hakkama arvuti tagant lahkumata. Isegi pilt ja allkiri olid olemas, kuna hiljuti sai uuendatud muud dokumendid.
Mulle meeldib see mõte ja mulle meeldib e- riik.

Aga, nagu ikka, on saatan peidus detailides. Tervisdeklaratsiooni saad küll täita arvutis, aga selleks, et perearst saadaks selle edasi maanteeametile, on vaja 25 euro maksmiseks kohale minna, anda kolm tilka verd ja veenda teda, et optometrist ei ole sulle prille kirjutanud naljapärast.
Ma kohe kardan seda perearsti värki.
Mul jäi viimati retsept saamata, kuna mulle tuli selle uuendamise vajadus meelde alles neljapäeval ning kahe päeva jooksul ei õnnestunud mul saada perearsti telefoniliinile. Kas oli kinni või ei võetud telefoni vastu.
See on täiesti omaette teema. Seekord sain lausa poole päeva jooksul telefoniühenduse ja aja broneeritud.

See, millest ma kirjutada tahan, on hoopis tervisedeklaratsioon.


reede, 19. mai 2017

Suure linna tuled

Hotellis ööbimine. See tundub imelihtne. Isegi meeldiv: keegi teeb su voodi ära, koristab. Pehmed tekid ja padjad...
aga ära lase end sellest illusioonist eksitada.

Esimene väljakutse ootab sind tuppa sisenemisel.
Olime mehega hotellis, tema toas, dušši all ja mina väljas mingeid asju ajamas. Tulen tagasi, Uksekaart ei tööta. Proovin nii. Proovin naa.
Ei midagi.
Koputamine tundus mõttetu, kuna teadsin, et ta on dušši all.
Helistasin.
Jah ütleb mees, kohe teen ukse lahti.
Ootan. Ei midagi.
Varsti tuleb kõne mehelt- kus sa oled?!
Olen ukse taga...eeemm... valel korrusel :) :)


Tuppa saades ootab järgmine väljakutse. Ma nimelt kuulun nende väheste inimeste hulka maailmas, kellele ei meeldi, kui  toas puhub külm tuul, mis paneb su juuksed hõljuma. Ehk siis - kuidas lülitada välja kliimaseade.
Üldjuhul on seal lakooniline joonis. Ja üldjuhul see joonis mind ei aita.  Isegi, kui võtan kaardi seinast ja lülitan välja nn elektri. Keeran soojuse maksimumi peale ja üritan vaigistada puhureid. Külmetan ma alati hotellides.


neljapäev, 11. mai 2017

Minu Blogiauhinnad 2017

Kuna mul on oma teise blogi eksperimendiga nii palju tegemist, siis vabandan kõigi oma püsilugejate ees.  Pole aega ei kommenteerida ega kirjutada.
Aga riskides tuhandete blogikirjutajate, keda pole nimetatud, pahameelega, tahaksin ma siiski välja anda oma blogiauhinnad. Kirjutajatele, kes muudavad mu päevad paremaks, panevad mind naerma ja vihastama ja vaidlema ja mõtlema. Ehk see, mida ma arvan, ei olegi kõige õigem?! :)

Ja selle aasta auhinnasaajad on:


Parim Feministlik ja Raamatuarvustuste ja Elust arusaamise blogi. 
on Marcalt maailmale. Selge ja minu standardite järgi normaalse maailmavaatega noor inimene, kes lisaks kirjutab hullult häid raamatute kokkuvõtteid.  Rohkem kui sageli tabab mind üllatus, et pealkiri nagu oleks, aga sisu, mida ma lugesin, oli hoopis teine. Lisaks on mul Marcat hea lugeda, kuna 90% juhtudest arvab ta nii nagu mina. Ehk siis õigesti :) Ei pea ise kirjutamisega vaeva nägema, las profid kirjutavad :) Ja diplom selle eest, et Marca blogist tuleb mulle väga palju lugejaid.

Parim Eesti Esindaja Välismaal  on Tanja blogi Estonia- Paradise of the North . Ma ei ole viitsinud uurida, kui palju on tal lugejaid, aga oma postitustega teeb ta ära rohkem kui välisministeerium ja EAS kokku. Ja täitsa tasuta.

Parim Küpse ja Ratsionaalse Ellusuhtumise ja Maailmavaate Blogi auhinna saab Hundi Ulg.
Btw, kas keegi teab, miks on blogijate hulgas nii vähe mehi?! Igaljuhul diplom Meheks Olemise Eest.
See on blogi, mida tuleb lugeda selleks, et saada oma maailm tasakaalu. Näha ka teist poolt  ja igapäevase kärsituse kõrvale Rahu.

Parim Ta Mõtleb Nagu Mina Järelikult on Tore Inimene Blogi auhind läheb Hääleta Õigel pool teed blogile. Ma arvan, et Krisga võiksime me päris elus olla sõbrad. Või siis mitte, kuna sarnased ju ei tõmbu?! Kuigi meie blogisid kõrvuti lugedes see välja ei paista, sest mis seal salata, minu jaoks on blogimine eksperimenteerimine erinevate ideede ja maailmavaadetega, siis lugedes Krsit, ma ainult noogutan. Just. Õige. Nii. Täpselt. Ongi.

Konkurentsitult Parim Pereblogi on loomulikult Iibisel. Ma olen teda varemgi nimetanud Eesti Astrid Lindgreniks. Ja mul on niiii kahju, et  Väikevend ja teised lapsed saavad suureks. Teismelistel on teised elud ja teised teod. Aga see soe huumor, armas ja südamlik ellusuhtumine. Kas me anname Iibisele Aasta Ema tiitli?! Nõus? :)

Diplomi Parima Kommentaatori. Diplomi Parima Isablogi. Diplomi Parima Ratsionaalse Mõistuse Hääle eest saab Kaur.

Vaimukama Blogi Auhinna saab iseenesestmõistetavalt Alli Juhtumisi.   Ma ei tea, kas see vajabki kommentaari.  Ma naeran iga kord südamest ja naer on hea ja huumorit on nii vähe. Ei. Anname Allile lisaks ka diplomi ja eripreemia.  Palun jätka.

Parim Miseiletelekasoli Blogi, Parim Elu ja kuidas see tegelikult olema peaks Blogi on Kristallkuulil.
Ma tean, ma tean. Tegelikult ootasid Sa auhinda teises kategoorias, ja peaksid selle ka saama. Aga on täiesti hämmastav, et meie blogimaastikul (loe: minu listis) ei ole blogi, kus saaks südamerahuga arutada eilse seebika või mõne muu saate üle. Täiesti täitmata nišs!! Liskas on kristallkuul vaimukas, terava sotsiaalse närviga kirjutaja. Väga hea!

Parim Vanade Raamatute ja Küpse Maailmavaate blogi on LInda Kruusatee.   Ma lihtsalt olen juba selles eas, et tahan vahel nostalgitseda ja meenutada vanu aegu :) Aitäh, Linda!

Parim Käsitöö ja Koerablogi on loomulikult Kuduval Koeraomanikul. No öelge, palun, kuidas on võimalik nii peent näputööd küll teha?! Lisaks eripreemia ja diplom kommentaaride eest. Ja lugejad paluvad rohkem koerapilte :) Tänan!

Parima Seksistliku Meeshuumori Blogi auhind läheb Lendavale Konnale.  Peale Marcat ja Rentsi täiesti tasakaalustav :) Tegelikult peaks kõiki huumoriblogide autoreid kandma kätel. Miks külll, miks on neid NII vähe?

Parim Kokablogi on Läbikäigu K. Jaaa Notsu, vabandan, Ma tean et tegelikult peaks hoopis Su teine blogi saama parima kultuuriblogi ja intelligentse väitluse auhinna. Ja saab ka. Palun:) Lihtsalt, Su kokablogi on nii out of box, et seda ei saa jätta auhindamata :) Ja diplom veel ka Parimate Kommentaaride eest.

Parim Lastejuttude Blogi on loomulikult Manjanal. Äge ja särtsuv. Diplom asjalike ettevõtlusnõuannete eest.  Ja diplom julguse eest erineda.

Aeg muudab meid kõiki. Ja ka seda, mida me kirjutame. Parima Spordiblogi ja feminismiblogi auhinna saab Rents. Sul on kirjutamisest natuke kõrini, eks:) ? Ma soovin jõudu ja inspiratsiooni, sest Eesti blogimaastik ja sotsiaalmeedia lihtsalt vajab Sind.  Eridiplom loomakasvatusteemaliste postituste eest.

Kauneim ja Intelligentseim Raamatublogi on Rabarberibulvaril. Ja vaadake neid fotosid. Sellest naisest me veel kuuleme tulevikus.

Parim Mõnusa õhkkonna  ja Aktiivse Arutelu  ja Reaalne Elu Teismelistega Blogi on konkurentsitult Ritsikul. Tegelikult on see üks mu lemmikblogi. Ja millegipärast ei oska ma rohkem midagi iseloomustuseks kirjutada. Tore on see, et Ritsik saab ka diplomid kasside ja koerte eest:)

Maailma Parim Arvamusblogi on konkurentsitult Tavainimesel. Korraldage mistahes võistlusi, siin kategoorias lihtsalt konkurente pole. Geenius, kes suudab lihtsalt, selgelt ja vaimukalt sõnastada maailma.

Parim Raamatublogi ja Parim blogi lastega ja lastest on Tildal ja tema tarakanidel. Tilda tuli nägi ja võitis. Supernaine, humoorikas, intelligentne. Lugege ja te nõustute minuga.

Ja järgmine preemia esiteks selle eest, et tegemist on mehega, aga ka Parim Liberaalse Maailmavaate ja Poliitikanalüüsi Blogi eest TT-.le. Lisaks veel peoga elust Kanadas ning lastest, kes on saanud suureks :)

Parim Pisiasjade Märkamise ja Neile Tähenduse Andmise ning Sind Mõtlema Panemise Blogi on ju teatavasti Mmurcal. Eriauhind ja Lakkamatud Ovatsioonid fotode  ja eriti fotoallkirjade eest. Inimene, kes on suutnud kummutada klišee: üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Ei ole nii. Mmurcal räägib pildiallkiri terve romaani ja annab mõtteainet päevadeks.

Parim Haridusblogi, Parimat Eesti Keelt Kasutav Blogi on Pehkindpriimula. Kuna me kõik teame ju täiesti täpselt, kuidas peab lapsi koolitama ( ja inimesi ravima), siis koht, kus saab osaleda ägedates diskussioonides, saada teada mis toimub haridusmaastikul , Ja diplom veel selle eest, et Eliisabet on nii soe ja armas inimene, (huvitav, kas ta vahel vihastab ka?). Õnnelikud on lapsed, kel on selline õpetaja.

neljapäev, 4. mai 2017

Toome lapsed spordi juurde

Mu maja kõrval on kool. Kuna ilmad on olnud suht ilusad, siis näen igal hommikul, kuidas poisid alustavad kehalise tundi ( loe: hakkavad jalkat mängima ).
Nende õpetaja. Keskealine eesti mees on tõeline motiveerimisguru. Idioodid. Sitapead. Värdjad. Ajulääbikud.
Kõlab üle linnaosa, võisteldes lindude lauluga.

Kus on tüdrukud? Ilmselgelt võimlas. Vahel neil veab, lastakse õue. Jooksma....



Sõber saatis seitsmesed kaksikud jooksuvõistlusele. Tüdruk võitis pika puuga ja oli väga õnnetu. Emme, miks kõigil on nr 1 rinnal ja kõik said diplomi ja šokolaadi... mina ju võitsin?!

Vennas oli tagaotsas. Ergutame, tüüp ainult naerab ja imestab siiralt. Miks ma peaksin kiiremini jooksma. Kõik saavad ju šokolaadi.



Üks isa viib rattaga igal hommikul lapsi lasteaeda. Tütar on pisem ja istub pulgal. Poiss suurem ja oma rattaga. Igal hommikul on see nututee. Poiss ei jõua järele. Nutab.
Isa on kuri.


esmaspäev, 1. mai 2017

Tahan oma raha tagasi

Ma olen nüüd tõsiselt ette võtnud tööturult väljumise kava. Mingeid lubadusi ma täna anda ei julge, sest ma pole kindel, et ma sügisel, viimasel hetkel, ikkagi põnnama ei löö.

Aga sellega seoses võtsin ja lugesin läbi töölepinguseaduse ja kõik muu seda teemat puudutava.
Mu eelmisel töökohal. kus iga hommik võis üllatada struktuuri- või juhtkonna- või omanikemuutusega, suutsin ma seda seadust tsiteerida üsna peast. Et suvalisel hetkel, kui kutsutaks kabinetti ja öeldaks...
.. meil on väga hea meel, oled andnud tubli panuse ja me hindame sind väga, aga nüüd on nii, et kas jätkad koristajana või kirjutad ise avalduse...
siis teaksin, millised on mu õigused ja mida saan enda kaisteks ette võtta.

Selgub, et elu on läinud palju kergemaks. Pikast seadusest on saanud lühike, mis õieti midagi ei luba ega keela. Ainult kommentaare lugedes selguvad nüansid.
Selge on see, et oma rahale, Sellele rahale, mida ma ise olen aastakümneid riigile maksnud,  on mul õigus ainult siis, kui mind koondatatakse ( või noh, jään haigeks või muud üsna vähetõenäolised variandid).
Tähtajalise lepingu sõlmimiseks on natuke liiga hilja, sest siis katkeks staaz, mille põhjalt seda hüvitist arvestatakse. Ja nii ongi.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et veenda oma tööandjat mind koondama,. See oleks nii otsitud ja läbinähtav, et. see ei tule kõne alla.

neljapäev, 27. aprill 2017

Nostalgianeljapäev. Kuidas saada mehele.

Mõni aeg tagasi juhtusin koos istuma endast nii 15 aastat nooremate naistega. (vahemärkus. KUS??? on minuvanused inimesed?? Kõik on välismaal? Haiglas? Täiesti pekkis, kuidas kõik mu ümber on must nooremad või vanemad. Jah. Häirib küll. Mind)
Ja arutavad siis naised, et huvitav, kus on mehed.
Et statistika väidab, et selles vanusegrupis on mehi rohkem, kui naisi. Aga keda pole, on mehed. On nad kõik rindel?

 Ilusad, targad, tegusad naised, aga mehele ei saa. Et maksimaalne suhte pikkus on 2-3 aastat. Ja et kui õnnestubki kauem, siis 8 pidi olema uus 7 ( või oli see vastupidi), ehk siis üle selle piiri ikkagi ei õnnestu suhet hoida.

Ja kus üldse mehi leida, kui sul näiteks koera ka ei ole ( koer on meestemagnet). Et Facebook ja Tinder, aga ka seal pole ju motiivid selged ja nii.

Kuulan ja mõtlen omaette. Kadunud on 3 väga olulist tutvumiskohta. Enam ei ole ühikaid, selles klassikalises mõttes, et oled 24/7 koos. Väga väga väga mitmel erialal ei ole enam nö klassikalist grupi/kursuseõpet, ehk siis sul saab olema palju tuttavaid, aga vähe neid, kellega tuled läbi tulest veest ja üritustest. Kuuldavasti liigub ka keskkool selles suunas.
 Ja kolmas. Enam ei ole malevaid.

Kuuldavalt, aga, ütlesin ma neile, et... mul on mai alguses 25. pulmaaastapäev.

esmaspäev, 24. aprill 2017

Minu maa

Prantsusmaa presidendiks pürgiv Melenchon andis teada, et Euroopas on viimane aeg vaadata üle riikide piirid. Ja et kui Venemaa peaks ründama Balti riike, siis ei peaks Prantsusmaa asi küll olema sellise jamaga tegeleda.

Ma ei maganud pea terve öö. Planeerisin kaevikuid ja  juurdlesin, kust võiks saada lahinguvarustust. Lõpuks  jäin magama. Ja ärgates sain aru, et lahingut ei pruugigi tulla. Et ei olegi kedagi, kellega nö võidelda, keda tulistada või kelle rongide alla pomme visata.

Piisab, kui EL lagunemisel istuvad mingid onukesed kokku ja lihtsalt jagavad meid ära. et üks riik jääb ühe valitsemise alla ja teine teise alla.
Ja edasi läheb, nagu seriaalis Okupatsioon.
Mis me hakkame neid ärritama;  ärge olge sellised natsionalistid; ei ole vaja konflikte õhutada, saage aru, nii on kõigile parem, kui maailmas on rahu; ja kas meil oli siis nõukaajal nii halb elada...
saage juba minevikust üle; kas peab iga jumala aasta rääkima küüditamistest ja okupatsioonist..

Kui palju on neid kaasmaalasi, eestimaalasi, meie inimesi, kes on tegelikult Meie Inimesed.


neljapäev, 20. aprill 2017

Kuidas lõbustada vanemaid

Kuna mu õel on pisikesed lapsed, siis viimastel aegadel ei sõida meie vanemate juurde, vaid nemad linna. (Ja kuna mu õel on väiksed lapsed, siis) üldjuhul ööbivad nad minu juures.

Sellega seoses on mul täiesti ootamatult tekkinud uus põnev väljakutse. Kuidas lõbustada vanemaid.
Huvitav on see, et olles vanemate juures külas, probleem puudub. Nad ei ela mu lapsepõlvekodus st ma lähen täiesti samuti külla. Aga ikkagi on niipidi rollid kuidagi õigemad.
Ajad juttu, aitad erinevaid töid teha. Tsillid niisama linnas või metsas....surfad arvutis, või lappad oma vanu asju ja supled nostalgias.

Vastupidi, aga. Oma ema ma ju enda juures koristama ei pane? Või siis, vähemalt mulle, tunduks see imelik.

Noh. Söömised võtavad oma aja. Juttu saab ajada pikalt ja rahulikult, aga ühel hetkel ei jaksa enam sedagi.
Kuna kuulmise ja nägemisega on juba nagu on, siis ma väga ei taha, et me telekat vaadame. Minu jaoks on nende paras heli liiga vali. Ja põhimõtteliselt ei ole see ju ka hea mõte, tulla külla telekat vaatama.
Samuti ei taha ma, et nad minu juures kogu aeg arvutis istuks.
Liikumisega on neil ka nagu on. Päris matkale enam ei saada.

esmaspäev, 17. aprill 2017

Telekriitika

Mul oleks vaja õiendada kolme telesaate kohta.

Esiteks  "Väikesed hiiglased".
Mul on meeletult hea meel, et saatesse on kaasatud tantsijad. Laulusaateid on Eestis rohkem kui küll. (Ja mis seal salata, tänu sellele on lauljate tase ka nii kõrge, et selles konkreetses saates mõjuvad lapsed lausa mitteproffidena, mis iseenesest on ju absurd). Võimalik, et mõni tantsuproff vaatab samuti, et ... no mida, igaüks suudab nii.
Aga mul on suu lahti ja ma olen täiesti vaimustunud.

teiseks " Rakett".
Kui eelmisel aastal oli " tüdrukute saade", sel aastal on kaasatud kutsekapoisid. Siis palun järgmisel aastal venelasi. Kuna ma kogu aeg meediast loen, et Ida- Viru koolides ollakse reaalainetes väga tegijad, siis võiks neile ju võimaluse anda? Lisaks intregeerimine ja kõik muu see.

Ja " Pilvede all"
Kas teile ei tundu, et Eerikule tehakse liiga? Mul on vist mälu liiga lühike, aga ma ei saa aru sellest hüsteeriast, et ta on väidetavalt kohutav inimene jne. Mida ta siis õieti tegi? Pettis oma naist. Sai närvivapustuse.
Kas meestel ei ole õigus olla kurb, pettunud ja vihane, et naine läheb uue mehe juurde, Et laps viiakse välismaale elama. Ja kui sulle teatatakse uue lapse sünnist ja sa kohe ei taipa vaimustusest kiljuma hakata, siis ongi moos.
Mõelge, kui sood oleks vastupidi. Isa viiks lapse minema ja nõrganärvlisele emale ütleks tema oma ema ja lastekaitse, et .... no teie juurde me ei saa küll lapsi saata. ja kui te hakkate neid kohtu kaudu nõudma, siis teeme teie elu põrguks?!

igaljuhul, mulle tundub see täieliku diskrimineerimisena.
:)

(ma teen nüüd postitusi ainult olulistel teemadel :) :))

teisipäev, 11. aprill 2017

Püramiidid

Vahelduseks jälle üks toidupostitus. Ma nägin seda püramiidi blogis jovinacooksitalian.com
ja lihtsalt pidin seda jagama.




















Vasakul on Vahemeremaade toitumispüramiid ja paremal meie oma. Väga palju on sarnast: söö vähe kommi ja liigu palju. Ja siis hakkavad erinevused.
Veini olemasolu toitumissoovitustes on meie tänase alkoholipoliitika valguses lausa küüniline. Meediapildi põhjal põeb iga teine eestlane gluteenitalumatust, neil ehitab teravili  toitumispüramiidi põhja...

reede, 7. aprill 2017

Külalised

Mõned aastad tagasi olid meil külalised Valgevenest.

Üks äärmiselt väsitav lapsuke ja tema isa, mehe äripartner.

Ma olin üsna mures, et kuidas seda 10-aastast piigat lõbustada. Polnud vajadust! Tüdruk võttis KOHE juhtimise üle. Laotas laiali oma ehted ja muu varanduse. Soris meie kappides ja tütre asjades. Tõelise töövarjuna jälgis ta iga mu tütre sammu.
šokk saabus siis, kui tütar läks dussi alla. Alissake kohe ukse taga prõmmimas. Ma küsin, et mis vaja. Tal vaja minna hambaid pesema. Ma ütlen, et oota, näed ju et on hõivatud… aga tütar, tegi ukse kogemata lahti- arvas, et ju midagi olulist, kui teine ukse taga peksab. Ja vupsti, oli Alissa sees ja jagame ju kõike, eks…

No täiskasvanud inimene võtab end kokku ja kannatab ära. Loed tunde kogu selle külastuse lõpuni. Ja.. siis üllatasid nad mind sellega, et “vast alles homme hommikul sõidavad ära…” wtf????

Ma tundsin end tõepoolest nagu mingis laulus või filmis. Tulevad võõrad, lärmakad, aktiivsed, kõvahäälsed. Annad neile oma parimad palad, lõbustad, pakud süüa juua, paned oma voodisse magama. Ja nad ei kavatsegi ära minna. Sätivad end järjest mugavamalt sisse.... :)

Alissat seekord polnud, aga oli Marina.

Inimesed on erinevad, Inimesed on erinevad. Inimesed on erinevad.


teisipäev, 4. aprill 2017

Ma lähen ja lähen


Kusagil Pärsti kandis tulen ma rongi pealt maha. Ja hakkan minema Viljandi suunas.
Mul ei ole kaasas ei mobiili ega ka rahakotti. Mitte midagi, Täiesti vaba, ei ühtki kotti ega midagi. Mingil hetkel jään seisma ja kontrollin üle. Tõesti, ei ole mitte midagi kaasas.
... ja natuke hiljem jään uuesti seisma. Otsustan ümber pöörata ja ikkagi tagasi minna.
Ning siis ärkan ma üles.

Ma pole praktiliselt üldse oma unenägusid jaganud.  On vist viimane aeg, sest selline unenägu kummitab mind juba pikemat aega.

Iseenesest on see mu elus selline tavaline ja üsna tihti ette tulnud situatsioon.
Kui ma olin väike, siis oli meil vanaemaga harjumus " minna sinna, kuhu jalad viivad". Ju vanaema ikka teadis, kuhu nad viivad. Aga minu jaoks olid need alati tundmatud paigad metsade ja põldude taga.

Kõige õnnelikumalt lõppes katse, minna laia maailma, kunagi aastaid tagasi. Olin pioneerilaagris ja otsustasin, et lähen õhtuks koju. Tee oli väga hästi meeles, mäest üles, siis paremale, siis tuli org, vasakule...  ja kohal. Õnneks astus kasvataja otsustavalt vahele.
Aastaid hiljem selgus, et see vahemaa oleks olnud 62 kilomeetrit :)


kolmapäev, 29. märts 2017

Kaste

Mees jäi külapeale kauemaks ja perenaine oli sunnitud ta ka õhtusöögilauda kutsuma.

Tuleb koju ja imestab.
Pakuti valget kala, ahjus tehtud. Sina paned tavaliselt sinna peale ikka mingeid köögivilju või lisandeid. See oli täiesti lihtsalt kala.
Siis oli tavaline keedetud kartul. Lihtsalt värske kurgi viilud. Ja tomativiilud. Tomatile riputati suhkrut peale!!
Ja ei mingit kastet!!!

Mees on mul hull kastmefänn. Väidetavalt nii tema ema kui ka vanema ilma kastmeta toitu ei pakkunud. 
Minu lapsepõlvekodus oli nii ja naa. Kui ema viitsis, siis tegi. Aga mida vanemaks ma sain, seda sagedamini oli laual külm hapukoorekaste. Mille võis tegelikult ka salatiks lugeda, kuna seal sees oli roheline ja viljad.

Ma kokkan suht nagu mu ema. Aga kuna ma tean, et kastme puudumisel kaetakse mu hõrgutised puhta hapukoore, majoneesi ja ketsupiga, siis ikka üritan ka kastme valmis teha.

esmaspäev, 27. märts 2017

Kõnelused kassiga

väsis poolel teel söögini
Keegi hull mängib endiselt kellaga, sest "kogu aeg on ju niimoodi olnud" ja mehel algas kell 7 hommikul vormel.

Kui laps sai suureks, siis avastasin, et mulle on äkitsi juurde tekkinud kõvasti aega. Sel pühapäeval sai seda aga veel rohkem.

Olin ära teinud oma tavapärase kahetunnise ringi. Aga kell ei olnud ikka veel mitte midagi.
Aknaid peaks pesema, aga natuke liiga vara on. Pesu on vaja triikida, aga pesu oli liiga märg. Kinnas tahaks parandamist, aga mul ei ole kodus lõnga. Tegelikult on hädasti vaja uusi terveid riideid ja jalatseid, aga ma ei suuda minna kaubandusse. Sest seda, mida ma vajan ja tahan, ei müüda. Ja mida müüakse, seda ei oska ma osta.

Nädalavahetusel ma arvutit lahti ei tee. Ning telefonist loen  ainult blogisid. Tahtejõudu appi võttes.
Üritasin lugeda, aga ei suutnud keskenduda.

Tegin siis kapi korda, sortisin välja riided, mis lähevad konteinerisse. Proovisin, kas järgmise nädalavahetuse peoks mõeldud seelik mahub selga (mahtus). Esitasin paar tantsunumbrit. Sooritasin mõned iluprotseduurid. Ajasin taimedega juttu ja mängisin kassiga. Ta on veel laisem, kui mina. Üle kümne minuti vastu ei pea. Siis meenus, et mul on veel külmutatud rabarberit alles, varsti tuleb uus peale. Viskasin koogi ahju.
Ja ainult tund oli möödas.


reede, 24. märts 2017

Mida ma vahepeal õppisin

Selg
kui me istume, kõnnime, jookseme, siis on meie selg paigal.

õpi kassilt, vaata kuidas ta ringutab. Meie, inimesed, oleme selle elementaarse tarkuse unustanud,

Venita selga neljas suunas. Ülesse (siruta end pikaks), küljele (nii et puusad on paigal), nn diagonaalselt st kerepöörded, puusad paigal ja ette-taha.

Kuna mul on probleem- turja tekivad pinged = üritan võimelda= peavalud, siis uurisin, et kas tappa end valuvaigistitega või anda alla ja leppida. Soovitus: ei ole hea teha tunniseid treeninguid, vaid pigem vähe ja tihti, Ehk siis paar korda tunnis nt teha peakallutusi ja muud, mis turja lõõgastaks.

Kui muud ei viitsi teha, siis vähemalt üks harjutus. Käpuli. Puusad paigal, nn nabaringid.

kuna hiljuti oli Kristallkuuli juures juttu madratsitest, siis üks vana viide. Ma ei mäleta, kas see 600 eurot maksis, aga kallis oli. Järeldus. Seljavalusid madrats ei ravi. Võimlema peab.      


Kohv
piimavahu maksimaalne kuumutustemperatuur on 65 C, ideaalne ca 62 C. Kui asjaga pidevalt tegeleda, siis saab õigest temperatuurist aru juba heli järgi, kui kohin muutub.

Vahule annab püsivuse teatavasti valk. Aga rasv on oluline, et valk seisaks pikemat aega. Ja loomulikult annab rasv maitse. Itaalias on järjest enam moes pigem rasvase piima kasutamine.

Cappucinole peakski kasutama pigem rasvast piima, mis juhib maitseid paremini,
Samas, heleda rösti puhul eelista väherasvast piima, et ka kohvi maitse jääks tunda.

Kohv ei tohi serveerides olla liiga kuum.

Tänu piimarasvale imendub kofeiin aeglasemalt ja nn pisteliselt, mistõttu õhtuti ei ole piimaga kohv hea mõte.

Espresso ei ole kõrgema kofeiinisisaldusega. Samuti pole näitaja kohvi "kangus", Kofeiinisisalduse paneb paika vee ja kohvipulbri kokkupuuteaeg. Mida kauem võtab protsess aega, seda suurema tõenäosusega on seal ka kofeiini rohkem.


kolmapäev, 22. märts 2017

Parim kõnekeskus Indias

Sõidame.
Raadiost tulevad uudised.
Suri tuntud näitleja.
Suri maadluslegend.
Ma olen kõrvalistmel. Mõtlen oma mõtteid. Vaatan aknast välja.

Ei ole... karjatab kaaslane. Ma ei näe miks ja kuidas. Ma näen ainult lõppu.
Ühes kraavis on träkk. Teises tundmatuseni käkerdunud täiesti lapik sõiduauto.
Auto kõrval lamab imekombel autost välja lennanud inimene.
Tal on sinised püksid.
Ma ei näe verd. Aga ma tean, et ta on surnud.

Kutsub.Kutsub.Kutsub.Kutsub.Kutsub.

kui see oleks tavaline kõne, oleks ma loobunud. Jõuan läbi mõelda stsenaariumid. Kui mul on insult. Kui mind just rööviti ja kurjategija põgeneb. Kui keegi tungis mu korterisse... ja abitelefon
kutsub. Kutsub. Kutsub.

Te olete esimene, ütleb väsinud ja kurb naine.
Tema pole süüdi, et rahad ja kohad on kärbitud minimaalseks. Ta teeb rasket ja tänamatut tööd.
Meie kõne kestab 4 minutit ja 30 sekundit.
 80% sellest ajast üritame tuvastada, kus karu pepus võiks asuda " Tallinn Narva maanteel Eesti ühe suurima ja kallima Haljala viadukti neljarealise lõigu tallinnapoolne ots."
Mida te seal veel näete?, küsib naine. Ilmselgelt ei ole ta mitte iialgi oma elus selles piirkonnas käinud.

Vaid mõni aasta tagasi oli sama teema. Mul on tahtmine korraldada korjandus, et Päästeamet saaks endale lubada telefonide positsioneerimise teenust või värskemaid kaarte.


Moodne Päästekeskus on õnnetuskohast ca 13 kilomeetri kaugusel.

80 kilomeetrit hiljem kuulen uudistest, et hukkus kaks inimest.

reede, 17. märts 2017

Propagandaministeerium

Üks Horvaata tüdruk pakkus mulle koostööd.
Miks mitte, ütlesin. Ja jäin mõttesse. Mida ma tean Horvaatiast? Rumeeniast? Bulgaariast?
Mu mees suudab üles lugeda mõned sportlased. Mõni tuttav on käinud suvitamas ja räägib kas head või halba,
Aga üldiselt mitte midagi.

Keskeuroopas on üsna tavapärane, et messil alustame oma esitlust käeviipega tagaseinale: kus Eesti asub.  Viimati oli selline juhtum, aga, Rootsis. Klient vaatas tooteid, nagu meeldis, aga oli ikka kõhklev.
Järgmisel hommikul tuli õhinal tagasi. Teate, ma õhtul guugeldasin Eestit. te olete Euroopas! Euroliidus!

Ega nad peagi teadma, ja ega me ei peagi teadma.
Ma olin juhtumisi seotud selle survegrupiga, kes soovis uut Eesti märki ja tugevat tööd Eesti kuvandiga. Miks? Sest üks meie riigi prioriteete on teoreetiliselt eksport. Ei ole just kaelamurdev töö ära rääkida ostujuht. Aga edasi. Edasi on raske.

Lihtsalt kontrollküsimus. Sa eelistad ilmselt mahetooteid, eks. Eestis on müügil Leedu mahetooted (nende riik  toetab seda). Miks sa neid ei osta? Ma tean, et sa ei osta, sest ma näen numbreid.
Ehk siis kõik algab usaldusest.


pühapäev, 12. märts 2017

Ma ei ole eestlane

Täitsa lõpp. Ainult 2 õiget. Ma nüüd natuke häbenen.

Ma ei osga eesdi keeles kirijutada :)

http://learningapps.org/display?v=p6cne3ox517

teisipäev, 7. märts 2017

Kvaliteetajakirjandus

vabandust.  Aga ma lihtsalt pean seda jagama.
sest äkki teil jäi see oluline info vahele

Eilses EPLs ilmus kaks artiklit. Dannar andis teada, et tema enam järgmisel aastal üht saadet ei vaata. Ja Mart kirjutas meile, et tema juba ei vaatagi.

Mind jäi kripeldama küsimus. Mida teevad teised selle lehe ajakirjanikud. Oleks saanud ju täita  terve lehe. Iga ajakirjanik oleks võinud kirjutada sellest, milliseid saateid ta enam ei vaata.

Sest tegemist on väga olulise küsimusega. meid kõiki väga huvitab, mida Dannar ja Mart vaatavad või mitte.


Tõsiselt rääkides.

Nad saavad selle eest palka.


esmaspäev, 6. märts 2017

reaalsus

joome poole vähem ?
juubelilainetel Hennessy maksab Selveris 33, Maksimarketis 29 ja Lätis 17 eurot. Viin on Eestis 10 ja Lätis  5 eurot

Mis kell lõppeb tööpäev?
Arvuti kell on praegu 9.07, mobiilil 9.11 ja seinakell 9.13

Ma hakkan ikka vanaks jääma
Ei lugenud aastaid muusikakriitikat.
Või, kui siis just eesmärgil, et kõik on ju vastupidi. EL kontserdil nägin koridoris Birgitit, kellelt keegi tuttav küsis- kelle poolt oled? no.. vastas Birgit, ma pean ju ikka olema Liisi poolt. See ütleb kõik. Objektiivsust pole, kõik on kõigiga seotud ja
isiklikud suhted mõjutavad ka arvustusi.

ja nüüd on EPL ilmunud Veiko Märka! Vaimukas, andekas. Ja mis on ajakirjaniku puhul kõige olulisem. Ta väljendab minu maitset ja seisukohti :)
Nii tore.

neljapäev, 2. märts 2017

Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !

esmaspäev, 27. veebruar 2017

Tule ja tutvusta oma blogi

Ma ei tea mis toimub. Mu feedly voos on 148 blogi ja viimasel ajal pole enam midagi lugeda. ..
Isegi Ritsik ja Manjana kirjutavad imeharva.
Mul on vähemalt vabandus: mul on dpressioon ja millestki pole kirjutada, aga teie ?
Kus on kõik head uued ja värsked blogid??
 

Seepärast otsustasin proovida üht ingliskeelses blogimaailmas ringlevat meemi.  

Greet and Meet Blogs.

Väga lihtne lugu.

Jäta siia kommentaaridesse oma viimase postituse link, kirjuta paar sõna oma blogi tutvustuseks.
Reklaami oma blogi mõnuga ja ilma igasuguse valehäbita.
Loodetavasti leiad ise ja leian mina endale uut ning huvitavat lugemist. Ja see ongi selle aktsiooni point.

Tänan juba ette!

reede, 17. veebruar 2017

Blogidest ja blogisõpradest

Elu pakub ikkagi ka helgeid hetki!!
Jee jee jee... mu ingliskeelsel blogil on rohkem lugejaid kui eestikeelsel :)

Mu lemmikastroloog Susan ennustas veebruariks mitu päeva, kus karjääriga on nii super, et on super. esimene kuupäev jäi mulle meelde. Ja just sel päeval juhtus üks, õnneks naljakas, äpardus. No tänan, Susan. Kui see on hiilgav karjäär, siis ma jätaksin küll selle vahele, mõtlesin...

Praegu aga mõtlen. Hmm... aga äkki Susan mõtleski mu seda teist karjääri, seda, millega ma hakkan miljoneid teenima? :)
Olgu kohe öeldud, et miljonini on veel väga pikk tee minna ja ma kirjutan sellest blogimisest, ingliskeelsetest keskkondadest ja blogimaailmast, siis, kui aasta on täis. Sügisel. Täna on vara kokkuvõtteid teha.

Ma tahtsin ainult oma rõõmu jagada.
Ja Marca postitus pani mind mõtlema ka blogisuhete kvaliteedile.

Seda blogi siin pean ma bloggeris.


neljapäev, 16. veebruar 2017

Kes oskab õmmelda?

Tundub, et mu blogist on saamas mureblogi :)

Kuna mu lugejate hulgas on mitu näputöömeistrit, siis äkki keegi oskab nõu anda ja aidata?

Mure on selline, et jakid- mantlid- joped. Ei sõltu vanusest ega kaubamärgist, vaid varem või hiljem läheb vooder katki. St rebeneb ühenduskohtadest.
Ma ei tea, kas me kanname peres liiga väikseid riideid või oleme lihtsalt liiga liikuvad...

Kuidas seda parandada? Masinaga õmmelda ei saa- see tõmbaks voodri veel kitsamaks. Olen käsitsi palistanud, aga see ei kesta kaua. Mõne aja pärast hargneb sealt kõrvalt uuesti lahti.


Ideid? Mõtteid?

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Imelike uute asjade raamat

Kuidagi täiesti juhuslikult on kolm viimast raamatut rääkinud religioonist.

Esimene Palahniuk  "Survivor" jutustas ühest usulahust, kus kõik tegid enesetapu ja üks jäi järele. Ning siis meedia manipuleeris temaga. Vist.
Teine Brooks "Tee iseloomuni", küll rõhutas, et olla usklik pole oluline, aga... Ja loo moraal oli; ole alandlik ning keera teine põsk ette. Vist.

Kolmas oli tegelikult ulmekas. Faber " Imelike uute asjade raamat". Preester läks uuele planeedile ja levitas seal jumalasõna. Vist.

See, et religiooniga olid seotud, pole tegelikult oluline.  See oli lihtsalt huvitav kokkusattumine. Kõik olid okei raamatud. Ma joonisin päris mitu kohta alla.

Ladusalt kirjutatud. Esimese ja kolmanda lugesin lõpuni, sest tahtsin teada saada, et kas ja mis siis lõpuks juhtub. Ei juhtunud midagi. Nagu Kivirähk " Maailma otsas", aga kolm korda vähem geniaalne. Nagu minu blogi. Räägid lihtsalt bla- bla mingit lugu. Millel puudub point.

Keskmise suutsin lõpuni taluda tänu alguses olnud lubadusele: lõpus ütleme sulle, kuidas selle elufilosoofiaga tegelikus maailmas toime tulla. Ei öeldud, Või vähemalt mina ei saanud vastust,

reede, 10. veebruar 2017

Kuidas peale kooli tööd leida

Ma ikkagi kirjutan selle postituse, kuigi olen sel teemal varem kirjutanud.
Ritsik tõstatas teema: kui noor inimene lõpetab kooli, mis saab siis edasi. Viimased aastad on mu ümber olnud järjest ja järjest sama probleemiga noori inimesi.
Ja tegelikult pole vahet- kas tegemist on kõrgkooli või keskkooliga. Probleem on ikka sama. Sa oled noor, kogemusteta, tutvusteta ja sul on natuke teistmoodi arusaamised ja soovid tulevasele töökohale,. kui olid sinu emal ja isal.

Kool sai läbi ja ... ühel hetkel avastad, et kuigi koolis väideti, et konkureerid vaid iseendaga ning oled väga eriline.. siis mitte keegi sind ei oota.

Ärge pange pahaks, aga ma panen nõuanded, mida olen jaganud suuliselt, siia kirjalikult kirja. Ma lähtun soovist saada disaineriks. Aga tegelikult pole vahet. Samad nõuanded olen ma andnud ka juristiks, arstiks, It spetsiks pürgijatele.

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Inventuur

Sa võid selle postituse täiesti vabalt vahele jätta.
Sest mul ei ole mitte midagi erilist öelda.

Ma olen küll väga hea multitaaskija, aga kirjutamiseks on vaja rahu. Tühja aega. Nii palju on tööd ja seda aega pole.

Õhus on muutus. Umbes kuu pärast saab teada. Või siis nelja pärast. Ja siis läheb veel aasta või pool, kui midagi mõikama hakkab.
Ma ei tea kas see on hea või halb ja kuidas läheb ja kas üldse läheb. Mu lemmikastroloog Susan kirjutab samuti karjäärist ja kui positiivne see kõik mulle on. Ja ma üritan mõelda, et mis siis on see hea variant. Kas ma tahan, et ma saan ametikõrgendust või et mind koondataks. Ja ma ei tea.

 Vanasti oli mul mingi visioon. Ma tahtsin olla selline tähtis kõrgete kontsade ja kostüümiga naine. Täna ma enam ei taha. Või ma ei tea. Äkki tahan.


kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Eesti otsib tööraamatut

Sain kätte oma tööraamatu.
ja sain teada, et... mul on 30 aastat tööstaaži !!!
Ja mina veel imestan, et miks nii kangesti pensionile kipun. Kõvasti ju tööl käidud. Ma pole isegi lapsehooldupuhkusel olnud, ikka tööl.

Ma läksin tööle keskkoolis. Käis ringi legend, et ilma tööstaažita ülikooli ei pääse. Ja nii ma sebisin end koristajaks.
Käisin süvaõppega klassis, trennis, ÕTKs ja tööl. Kes mind ära jõuab kiita, eks.

Raamatu vahel oli üks iidvana passipilt. Inimene ikka ei usu, kui talle öeldakse. Et praegune nõme pilt on 10 aasta pärast täitsa okei ja 20 aastat pärast lausa ilus. Oli küll ilus.
Olin küll ilus. Noorus ei tule iial tagasi.. njuts...

Vaadates seda tööraamatut, hakkasin paratamatult mõtlema sellele, kui kiiresti on ajad muutunud. Tegelikult on see olnud õnn ja privileeg, näha nii palju oma lühikese elu jooksul.

Tööraamatus on kirjas mu isanimi, algab kõik pihta venekeelsete lehtedega, pitsatid all.
Me jäime ilma kollastest kaartidest, riigipoolsest töökohast, praktikast, korterist... aga meil oli võimalik võtta kahekohalise protsendiga laenu ja saada olematut lastetoetust.


reede, 20. jaanuar 2017

Ellujäämisõpetusi

Lugesin sellist raamatut, nagu Palahniuk " Survivor". Väga omapärane raamat meediast ja manipuleeritavusest ja usust.
Ma pean natuke järele mõtlema, et osata sellest kokkuvõtet teha.
Aga postituse teen ma hoopis raamatus olnud tarkuseteradest.
Seda ma kirja ei pannud, kuidas autot peale mõrva puhtaks saada, seda lugege ise :)

Kuidas eemaldada verejälgi:
kasukalt: maisijahuga harjata kasukat vastukarva
Klaveriklahvidelt: talgi ja piimapulbriga
tapeedilt: teha pasta maisitärklisest ja külmast veest

Kuidas katta kuuliauke: hambapastaga, Kui on suuremad augud, siis segada pasta võrdsetes osades tärklisest ja soolast

Küünlad:
Et küünlad tilguks vähem, leota soolases vees
Hoia küünlaid külmikus
Süüta küünlaid spagetiga

Higi ja pisarajäljed
padjapüüril: lahusta 5 aspiriini vees ja määri sellega plekki, kuni ee kaob. Samuti saab maha ka  ripsmetušši

Huulepulgajäljed saab maha valge äädikaga

klaasikillud saab põrandalt kätte leivatükiga

Kui ei taha, et peekon tõmbub rulli, sügavkülmuta mõned minutid enne praadimist,
pikkpoissi määri jääkuubikuga, et see küpsetamisel ei praguneks

piparmündiõli hoiab rotid eemal

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Võõrastes kodudes

Mingi aeg tagasi, palusid ühed tuttavad, kes pidi ööseks ära jääma, et käiksin läbi. Annaksin koerale süüa ja laseksin ta aeda pissile.
Miks mitte. Mõtlesin.
Väike armas koerake. Pool tunnikest ja tehtud.

Kohale jõudes algasid jamad. Kõigepealt ei saanud ma ust lahti. See on üsna tavaline asi, mul ongi lukkude ja võtmetega mingi teema. Muukisin lõpuks ukse lahti, siis selgus et " väike armas koerake", on küll väike, aga mitte just nii armas.
Loom oli paanikas, klähvis, haukus. Lõpuks põgenes voodi alla peitu.
Kallasin söögi välja. Nüüd oli vaja koer pissile saada. Loomake diivani all peidus.
Välja ei tule.
Kui lähened, siis uriseb.
Avasin kõik uksed, roomasin diivani alla... Kõhutades diivani all, alustasin diplomaatilisi läbirääkimisi. Anusin, palusin, mangusin, veensin.. Halligi.
Lõpuks õnnestus loom välja saada.
No kena.
Ilmselt ja loodetavasti ta ka pissis.

Aga suurem töö oli veel ees. Kuidas loom tagasi tuppa saada. Aed oli õnneks piiratud ja tugev, seega hirmu, et ta jalga laseb, polnud.
Hakkasin siis taas tagant ettepoole ajama. Uksed kõik lahti.
Loom punuski kodu suunas... aga ... veranda alla. Täitsa pekkis.
Lõpuks õnnestus toiduga ta sealt siiski välja meelitada ja kuidagiviisi tuppa saada.
Et pool tunnikest, annan koerakesele süüa....

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Operatsioon Kuusepuu

Viimased aastad oleme me toonud aasta lõpuks ka kuuse.
Ja ma ei väsi ikka ja jälle mõtlemast ja juurdlemast, kuidas saavad selle projektiga hakkama üksikud haprad naised.

Kui kuusk on õnnelikult kohale sõidutatud, tuppa taritud. Siis järgneb pea tunnike kuuse kohandamiseks kuusejalaga. Mees haarab kirve ja sae. Laasib ja lõikab.
Hüva, see on hea eesmärgi nimel. Ühel hetkel on kuusk püsti ja pidupäevad saavad alata.

Aga pidu saab läbi. Ja kuusel on aeg välja kolida.

Taas haarab mees sae ja kirve, Tõelise kuusemõrvarina, laasib ja tükeldab ja pakib kuuse autotranspordiks sobivasse kilesse.

Meie pakitud kuusk sõidutatakse teise linna otsa.

Linnaosavalitsus annab teada, et kuna eelmistel aastatel poetati kuuski lisaks spetsiaalsele konteinerile ka mujale, siis nemad nii ei mängi ja konteinerit ei telli ja kuuse saab ära viia... teise linnaossa.

Kas pole suurepärane loogika. Prügikasti ei tohi kuuski panna, spetsiaalset kohta pole. Ilmselgelt teevad kõik 20 tuhat siin elavat pere nii nagu meie. Laasivad, lõikavad, pakivad ja viivad näiteks trolliga teise linna otsa.

Kas pole elementaarne, et nii nagu sajab lund= tuleb puhastada teid. Või lehed langevad= need tuleb kokku korjata... nii oleks minu napi mõistuse järgi ka loogiline: müüakse kuuski= need on vaja kuhugi paigutada.

Meie, kodulinnaosa, on täis hüljatuid okasteta kuusepuid.