neljapäev, 27. aprill 2017

Nostalgianeljapäev. Kuidas saada mehele.

Mõni aeg tagasi juhtusin koos istuma endast nii 15 aastat nooremate naistega. (vahemärkus. KUS??? on minuvanused inimesed?? Kõik on välismaal? Haiglas? Täiesti pekkis, kuidas kõik mu ümber on must nooremad või vanemad. Jah. Häirib küll. Mind)
Ja arutavad siis naised, et huvitav, kus on mehed.
Et statistika väidab, et selles vanusegrupis on mehi rohkem, kui naisi. Aga keda pole, on mehed. On nad kõik rindel?

 Ilusad, targad, tegusad naised, aga mehele ei saa. Et maksimaalne suhte pikkus on 2-3 aastat. Ja et kui õnnestubki kauem, siis 8 pidi olema uus 7 ( või oli see vastupidi), ehk siis üle selle piiri ikkagi ei õnnestu suhet hoida.

Ja kus üldse mehi leida, kui sul näiteks koera ka ei ole ( koer on meestemagnet). Et Facebook ja Tinder, aga ka seal pole ju motiivid selged ja nii.

Kuulan ja mõtlen omaette. Kadunud on 3 väga olulist tutvumiskohta. Enam ei ole ühikaid, selles klassikalises mõttes, et oled 24/7 koos. Väga väga väga mitmel erialal ei ole enam nö klassikalist grupi/kursuseõpet, ehk siis sul saab olema palju tuttavaid, aga vähe neid, kellega tuled läbi tulest veest ja üritustest. Kuuldavasti liigub ka keskkool selles suunas.
 Ja kolmas. Enam ei ole malevaid.

Kuuldavalt, aga, ütlesin ma neile, et... mul on mai alguses 25. pulmaaastapäev.

esmaspäev, 24. aprill 2017

Minu maa

Prantsusmaa presidendiks pürgiv Melenchon andis teada, et Euroopas on viimane aeg vaadata üle riikide piirid. Ja et kui Venemaa peaks ründama Balti riike, siis ei peaks Prantsusmaa asi küll olema sellise jamaga tegeleda.

Ma ei maganud pea terve öö. Planeerisin kaevikuid ja  juurdlesin, kust võiks saada lahinguvarustust. Lõpuks  jäin magama. Ja ärgates sain aru, et lahingut ei pruugigi tulla. Et ei olegi kedagi, kellega nö võidelda, keda tulistada või kelle rongide alla pomme visata.

Piisab, kui EL lagunemisel istuvad mingid onukesed kokku ja lihtsalt jagavad meid ära. et üks riik jääb ühe valitsemise alla ja teine teise alla.
Ja edasi läheb, nagu seriaalis Okupatsioon.
Mis me hakkame neid ärritama;  ärge olge sellised natsionalistid; ei ole vaja konflikte õhutada, saage aru, nii on kõigile parem, kui maailmas on rahu; ja kas meil oli siis nõukaajal nii halb elada...
saage juba minevikust üle; kas peab iga jumala aasta rääkima küüditamistest ja okupatsioonist..

Kui palju on neid kaasmaalasi, eestimaalasi, meie inimesi, kes on tegelikult Meie Inimesed.


neljapäev, 20. aprill 2017

Kuidas lõbustada vanemaid

Kuna mu õel on pisikesed lapsed, siis viimastel aegadel ei sõida meie vanemate juurde, vaid nemad linna. (Ja kuna mu õel on väiksed lapsed, siis) üldjuhul ööbivad nad minu juures.

Sellega seoses on mul täiesti ootamatult tekkinud uus põnev väljakutse. Kuidas lõbustada vanemaid.
Huvitav on see, et olles vanemate juures külas, probleem puudub. Nad ei ela mu lapsepõlvekodus st ma lähen täiesti samuti külla. Aga ikkagi on niipidi rollid kuidagi õigemad.
Ajad juttu, aitad erinevaid töid teha. Tsillid niisama linnas või metsas....surfad arvutis, või lappad oma vanu asju ja supled nostalgias.

Vastupidi, aga. Oma ema ma ju enda juures koristama ei pane? Või siis, vähemalt mulle, tunduks see imelik.

Noh. Söömised võtavad oma aja. Juttu saab ajada pikalt ja rahulikult, aga ühel hetkel ei jaksa enam sedagi.
Kuna kuulmise ja nägemisega on juba nagu on, siis ma väga ei taha, et me telekat vaadame. Minu jaoks on nende paras heli liiga vali. Ja põhimõtteliselt ei ole see ju ka hea mõte, tulla külla telekat vaatama.
Samuti ei taha ma, et nad minu juures kogu aeg arvutis istuks.
Liikumisega on neil ka nagu on. Päris matkale enam ei saada.

esmaspäev, 17. aprill 2017

Telekriitika

Mul oleks vaja õiendada kolme telesaate kohta.

Esiteks  "Väikesed hiiglased".
Mul on meeletult hea meel, et saatesse on kaasatud tantsijad. Laulusaateid on Eestis rohkem kui küll. (Ja mis seal salata, tänu sellele on lauljate tase ka nii kõrge, et selles konkreetses saates mõjuvad lapsed lausa mitteproffidena, mis iseenesest on ju absurd). Võimalik, et mõni tantsuproff vaatab samuti, et ... no mida, igaüks suudab nii.
Aga mul on suu lahti ja ma olen täiesti vaimustunud.

teiseks " Rakett".
Kui eelmisel aastal oli " tüdrukute saade", sel aastal on kaasatud kutsekapoisid. Siis palun järgmisel aastal venelasi. Kuna ma kogu aeg meediast loen, et Ida- Viru koolides ollakse reaalainetes väga tegijad, siis võiks neile ju võimaluse anda? Lisaks intregeerimine ja kõik muu see.

Ja " Pilvede all"
Kas teile ei tundu, et Eerikule tehakse liiga? Mul on vist mälu liiga lühike, aga ma ei saa aru sellest hüsteeriast, et ta on väidetavalt kohutav inimene jne. Mida ta siis õieti tegi? Pettis oma naist. Sai närvivapustuse.
Kas meestel ei ole õigus olla kurb, pettunud ja vihane, et naine läheb uue mehe juurde, Et laps viiakse välismaale elama. Ja kui sulle teatatakse uue lapse sünnist ja sa kohe ei taipa vaimustusest kiljuma hakata, siis ongi moos.
Mõelge, kui sood oleks vastupidi. Isa viiks lapse minema ja nõrganärvlisele emale ütleks tema oma ema ja lastekaitse, et .... no teie juurde me ei saa küll lapsi saata. ja kui te hakkate neid kohtu kaudu nõudma, siis teeme teie elu põrguks?!

igaljuhul, mulle tundub see täieliku diskrimineerimisena.
:)

(ma teen nüüd postitusi ainult olulistel teemadel :) :))

teisipäev, 11. aprill 2017

Püramiidid

Vahelduseks jälle üks toidupostitus. Ma nägin seda püramiidi blogis jovinacooksitalian.com
ja lihtsalt pidin seda jagama.




















Vasakul on Vahemeremaade toitumispüramiid ja paremal meie oma. Väga palju on sarnast: söö vähe kommi ja liigu palju. Ja siis hakkavad erinevused.
Veini olemasolu toitumissoovitustes on meie tänase alkoholipoliitika valguses lausa küüniline. Meediapildi põhjal põeb iga teine eestlane gluteenitalumatust, neil ehitab teravili  toitumispüramiidi põhja...

reede, 7. aprill 2017

Külalised

Mõned aastad tagasi olid meil külalised Valgevenest.

Üks äärmiselt väsitav lapsuke ja tema isa, mehe äripartner.

Ma olin üsna mures, et kuidas seda 10-aastast piigat lõbustada. Polnud vajadust! Tüdruk võttis KOHE juhtimise üle. Laotas laiali oma ehted ja muu varanduse. Soris meie kappides ja tütre asjades. Tõelise töövarjuna jälgis ta iga mu tütre sammu.
šokk saabus siis, kui tütar läks dussi alla. Alissake kohe ukse taga prõmmimas. Ma küsin, et mis vaja. Tal vaja minna hambaid pesema. Ma ütlen, et oota, näed ju et on hõivatud… aga tütar, tegi ukse kogemata lahti- arvas, et ju midagi olulist, kui teine ukse taga peksab. Ja vupsti, oli Alissa sees ja jagame ju kõike, eks…

No täiskasvanud inimene võtab end kokku ja kannatab ära. Loed tunde kogu selle külastuse lõpuni. Ja.. siis üllatasid nad mind sellega, et “vast alles homme hommikul sõidavad ära…” wtf????

Ma tundsin end tõepoolest nagu mingis laulus või filmis. Tulevad võõrad, lärmakad, aktiivsed, kõvahäälsed. Annad neile oma parimad palad, lõbustad, pakud süüa juua, paned oma voodisse magama. Ja nad ei kavatsegi ära minna. Sätivad end järjest mugavamalt sisse.... :)

Alissat seekord polnud, aga oli Marina.

Inimesed on erinevad, Inimesed on erinevad. Inimesed on erinevad.


teisipäev, 4. aprill 2017

Ma lähen ja lähen


Kusagil Pärsti kandis tulen ma rongi pealt maha. Ja hakkan minema Viljandi suunas.
Mul ei ole kaasas ei mobiili ega ka rahakotti. Mitte midagi, Täiesti vaba, ei ühtki kotti ega midagi. Mingil hetkel jään seisma ja kontrollin üle. Tõesti, ei ole mitte midagi kaasas.
... ja natuke hiljem jään uuesti seisma. Otsustan ümber pöörata ja ikkagi tagasi minna.
Ning siis ärkan ma üles.

Ma pole praktiliselt üldse oma unenägusid jaganud.  On vist viimane aeg, sest selline unenägu kummitab mind juba pikemat aega.

Iseenesest on see mu elus selline tavaline ja üsna tihti ette tulnud situatsioon.
Kui ma olin väike, siis oli meil vanaemaga harjumus " minna sinna, kuhu jalad viivad". Ju vanaema ikka teadis, kuhu nad viivad. Aga minu jaoks olid need alati tundmatud paigad metsade ja põldude taga.

Kõige õnnelikumalt lõppes katse, minna laia maailma, kunagi aastaid tagasi. Olin pioneerilaagris ja otsustasin, et lähen õhtuks koju. Tee oli väga hästi meeles, mäest üles, siis paremale, siis tuli org, vasakule...  ja kohal. Õnneks astus kasvataja otsustavalt vahele.
Aastaid hiljem selgus, et see vahemaa oleks olnud 62 kilomeetrit :)


kolmapäev, 29. märts 2017

Kaste

Mees jäi külapeale kauemaks ja perenaine oli sunnitud ta ka õhtusöögilauda kutsuma.

Tuleb koju ja imestab.
Pakuti valget kala, ahjus tehtud. Sina paned tavaliselt sinna peale ikka mingeid köögivilju või lisandeid. See oli täiesti lihtsalt kala.
Siis oli tavaline keedetud kartul. Lihtsalt värske kurgi viilud. Ja tomativiilud. Tomatile riputati suhkrut peale!!
Ja ei mingit kastet!!!

Mees on mul hull kastmefänn. Väidetavalt nii tema ema kui ka vanema ilma kastmeta toitu ei pakkunud. 
Minu lapsepõlvekodus oli nii ja naa. Kui ema viitsis, siis tegi. Aga mida vanemaks ma sain, seda sagedamini oli laual külm hapukoorekaste. Mille võis tegelikult ka salatiks lugeda, kuna seal sees oli roheline ja viljad.

Ma kokkan suht nagu mu ema. Aga kuna ma tean, et kastme puudumisel kaetakse mu hõrgutised puhta hapukoore, majoneesi ja ketsupiga, siis ikka üritan ka kastme valmis teha.

esmaspäev, 27. märts 2017

Kõnelused kassiga

väsis poolel teel söögini
Keegi hull mängib endiselt kellaga, sest "kogu aeg on ju niimoodi olnud" ja mehel algas kell 7 hommikul vormel.

Kui laps sai suureks, siis avastasin, et mulle on äkitsi juurde tekkinud kõvasti aega. Sel pühapäeval sai seda aga veel rohkem.

Olin ära teinud oma tavapärase kahetunnise ringi. Aga kell ei olnud ikka veel mitte midagi.
Aknaid peaks pesema, aga natuke liiga vara on. Pesu on vaja triikida, aga pesu oli liiga märg. Kinnas tahaks parandamist, aga mul ei ole kodus lõnga. Tegelikult on hädasti vaja uusi terveid riideid ja jalatseid, aga ma ei suuda minna kaubandusse. Sest seda, mida ma vajan ja tahan, ei müüda. Ja mida müüakse, seda ei oska ma osta.

Nädalavahetusel ma arvutit lahti ei tee. Ning telefonist loen  ainult blogisid. Tahtejõudu appi võttes.
Üritasin lugeda, aga ei suutnud keskenduda.

Tegin siis kapi korda, sortisin välja riided, mis lähevad konteinerisse. Proovisin, kas järgmise nädalavahetuse peoks mõeldud seelik mahub selga (mahtus). Esitasin paar tantsunumbrit. Sooritasin mõned iluprotseduurid. Ajasin taimedega juttu ja mängisin kassiga. Ta on veel laisem, kui mina. Üle kümne minuti vastu ei pea. Siis meenus, et mul on veel külmutatud rabarberit alles, varsti tuleb uus peale. Viskasin koogi ahju.
Ja ainult tund oli möödas.


reede, 24. märts 2017

Mida ma vahepeal õppisin

Selg
kui me istume, kõnnime, jookseme, siis on meie selg paigal.

õpi kassilt, vaata kuidas ta ringutab. Meie, inimesed, oleme selle elementaarse tarkuse unustanud,

Venita selga neljas suunas. Ülesse (siruta end pikaks), küljele (nii et puusad on paigal), nn diagonaalselt st kerepöörded, puusad paigal ja ette-taha.

Kuna mul on probleem- turja tekivad pinged = üritan võimelda= peavalud, siis uurisin, et kas tappa end valuvaigistitega või anda alla ja leppida. Soovitus: ei ole hea teha tunniseid treeninguid, vaid pigem vähe ja tihti, Ehk siis paar korda tunnis nt teha peakallutusi ja muud, mis turja lõõgastaks.

Kui muud ei viitsi teha, siis vähemalt üks harjutus. Käpuli. Puusad paigal, nn nabaringid.

kuna hiljuti oli Kristallkuuli juures juttu madratsitest, siis üks vana viide. Ma ei mäleta, kas see 600 eurot maksis, aga kallis oli. Järeldus. Seljavalusid madrats ei ravi. Võimlema peab.      


Kohv
piimavahu maksimaalne kuumutustemperatuur on 65 C, ideaalne ca 62 C. Kui asjaga pidevalt tegeleda, siis saab õigest temperatuurist aru juba heli järgi, kui kohin muutub.

Vahule annab püsivuse teatavasti valk. Aga rasv on oluline, et valk seisaks pikemat aega. Ja loomulikult annab rasv maitse. Itaalias on järjest enam moes pigem rasvase piima kasutamine.

Cappucinole peakski kasutama pigem rasvast piima, mis juhib maitseid paremini,
Samas, heleda rösti puhul eelista väherasvast piima, et ka kohvi maitse jääks tunda.

Kohv ei tohi serveerides olla liiga kuum.

Tänu piimarasvale imendub kofeiin aeglasemalt ja nn pisteliselt, mistõttu õhtuti ei ole piimaga kohv hea mõte.

Espresso ei ole kõrgema kofeiinisisaldusega. Samuti pole näitaja kohvi "kangus", Kofeiinisisalduse paneb paika vee ja kohvipulbri kokkupuuteaeg. Mida kauem võtab protsess aega, seda suurema tõenäosusega on seal ka kofeiini rohkem.


kolmapäev, 22. märts 2017

Parim kõnekeskus Indias

Sõidame.
Raadiost tulevad uudised.
Suri tuntud näitleja.
Suri maadluslegend.
Ma olen kõrvalistmel. Mõtlen oma mõtteid. Vaatan aknast välja.

Ei ole... karjatab kaaslane. Ma ei näe miks ja kuidas. Ma näen ainult lõppu.
Ühes kraavis on träkk. Teises tundmatuseni käkerdunud täiesti lapik sõiduauto.
Auto kõrval lamab imekombel autost välja lennanud inimene.
Tal on sinised püksid.
Ma ei näe verd. Aga ma tean, et ta on surnud.

Kutsub.Kutsub.Kutsub.Kutsub.Kutsub.

kui see oleks tavaline kõne, oleks ma loobunud. Jõuan läbi mõelda stsenaariumid. Kui mul on insult. Kui mind just rööviti ja kurjategija põgeneb. Kui keegi tungis mu korterisse... ja abitelefon
kutsub. Kutsub. Kutsub.

Te olete esimene, ütleb väsinud ja kurb naine.
Tema pole süüdi, et rahad ja kohad on kärbitud minimaalseks. Ta teeb rasket ja tänamatut tööd.
Meie kõne kestab 4 minutit ja 30 sekundit.
 80% sellest ajast üritame tuvastada, kus karu pepus võiks asuda " Tallinn Narva maanteel Eesti ühe suurima ja kallima Haljala viadukti neljarealise lõigu tallinnapoolne ots."
Mida te seal veel näete?, küsib naine. Ilmselgelt ei ole ta mitte iialgi oma elus selles piirkonnas käinud.

Vaid mõni aasta tagasi oli sama teema. Mul on tahtmine korraldada korjandus, et Päästeamet saaks endale lubada telefonide positsioneerimise teenust või värskemaid kaarte.


Moodne Päästekeskus on õnnetuskohast ca 13 kilomeetri kaugusel.

80 kilomeetrit hiljem kuulen uudistest, et hukkus kaks inimest.

reede, 17. märts 2017

Propagandaministeerium

Üks Horvaata tüdruk pakkus mulle koostööd.
Miks mitte, ütlesin. Ja jäin mõttesse. Mida ma tean Horvaatiast? Rumeeniast? Bulgaariast?
Mu mees suudab üles lugeda mõned sportlased. Mõni tuttav on käinud suvitamas ja räägib kas head või halba,
Aga üldiselt mitte midagi.

Keskeuroopas on üsna tavapärane, et messil alustame oma esitlust käeviipega tagaseinale: kus Eesti asub.  Viimati oli selline juhtum, aga, Rootsis. Klient vaatas tooteid, nagu meeldis, aga oli ikka kõhklev.
Järgmisel hommikul tuli õhinal tagasi. Teate, ma õhtul guugeldasin Eestit. te olete Euroopas! Euroliidus!

Ega nad peagi teadma, ja ega me ei peagi teadma.
Ma olin juhtumisi seotud selle survegrupiga, kes soovis uut Eesti märki ja tugevat tööd Eesti kuvandiga. Miks? Sest üks meie riigi prioriteete on teoreetiliselt eksport. Ei ole just kaelamurdev töö ära rääkida ostujuht. Aga edasi. Edasi on raske.

Lihtsalt kontrollküsimus. Sa eelistad ilmselt mahetooteid, eks. Eestis on müügil Leedu mahetooted (nende riik  toetab seda). Miks sa neid ei osta? Ma tean, et sa ei osta, sest ma näen numbreid.
Ehk siis kõik algab usaldusest.


pühapäev, 12. märts 2017

Ma ei ole eestlane

Täitsa lõpp. Ainult 2 õiget. Ma nüüd natuke häbenen.

Ma ei osga eesdi keeles kirijutada :)

http://learningapps.org/display?v=p6cne3ox517

teisipäev, 7. märts 2017

Kvaliteetajakirjandus

vabandust.  Aga ma lihtsalt pean seda jagama.
sest äkki teil jäi see oluline info vahele

Eilses EPLs ilmus kaks artiklit. Dannar andis teada, et tema enam järgmisel aastal üht saadet ei vaata. Ja Mart kirjutas meile, et tema juba ei vaatagi.

Mind jäi kripeldama küsimus. Mida teevad teised selle lehe ajakirjanikud. Oleks saanud ju täita  terve lehe. Iga ajakirjanik oleks võinud kirjutada sellest, milliseid saateid ta enam ei vaata.

Sest tegemist on väga olulise küsimusega. meid kõiki väga huvitab, mida Dannar ja Mart vaatavad või mitte.


Tõsiselt rääkides.

Nad saavad selle eest palka.


esmaspäev, 6. märts 2017

reaalsus

joome poole vähem ?
juubelilainetel Hennessy maksab Selveris 33, Maksimarketis 29 ja Lätis 17 eurot. Viin on Eestis 10 ja Lätis  5 eurot

Mis kell lõppeb tööpäev?
Arvuti kell on praegu 9.07, mobiilil 9.11 ja seinakell 9.13

Ma hakkan ikka vanaks jääma
Ei lugenud aastaid muusikakriitikat.
Või, kui siis just eesmärgil, et kõik on ju vastupidi. EL kontserdil nägin koridoris Birgitit, kellelt keegi tuttav küsis- kelle poolt oled? no.. vastas Birgit, ma pean ju ikka olema Liisi poolt. See ütleb kõik. Objektiivsust pole, kõik on kõigiga seotud ja
isiklikud suhted mõjutavad ka arvustusi.

ja nüüd on EPL ilmunud Veiko Märka! Vaimukas, andekas. Ja mis on ajakirjaniku puhul kõige olulisem. Ta väljendab minu maitset ja seisukohti :)
Nii tore.

neljapäev, 2. märts 2017

Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !

esmaspäev, 27. veebruar 2017

Tule ja tutvusta oma blogi

Ma ei tea mis toimub. Mu feedly voos on 148 blogi ja viimasel ajal pole enam midagi lugeda. ..
Isegi Ritsik ja Manjana kirjutavad imeharva.
Mul on vähemalt vabandus: mul on dpressioon ja millestki pole kirjutada, aga teie ?
Kus on kõik head uued ja värsked blogid??
 

Seepärast otsustasin proovida üht ingliskeelses blogimaailmas ringlevat meemi.  

Greet and Meet Blogs.

Väga lihtne lugu.

Jäta siia kommentaaridesse oma viimase postituse link, kirjuta paar sõna oma blogi tutvustuseks.
Reklaami oma blogi mõnuga ja ilma igasuguse valehäbita.
Loodetavasti leiad ise ja leian mina endale uut ning huvitavat lugemist. Ja see ongi selle aktsiooni point.

Tänan juba ette!

reede, 17. veebruar 2017

Blogidest ja blogisõpradest

Elu pakub ikkagi ka helgeid hetki!!
Jee jee jee... mu ingliskeelsel blogil on rohkem lugejaid kui eestikeelsel :)

Mu lemmikastroloog Susan ennustas veebruariks mitu päeva, kus karjääriga on nii super, et on super. esimene kuupäev jäi mulle meelde. Ja just sel päeval juhtus üks, õnneks naljakas, äpardus. No tänan, Susan. Kui see on hiilgav karjäär, siis ma jätaksin küll selle vahele, mõtlesin...

Praegu aga mõtlen. Hmm... aga äkki Susan mõtleski mu seda teist karjääri, seda, millega ma hakkan miljoneid teenima? :)
Olgu kohe öeldud, et miljonini on veel väga pikk tee minna ja ma kirjutan sellest blogimisest, ingliskeelsetest keskkondadest ja blogimaailmast, siis, kui aasta on täis. Sügisel. Täna on vara kokkuvõtteid teha.

Ma tahtsin ainult oma rõõmu jagada.
Ja Marca postitus pani mind mõtlema ka blogisuhete kvaliteedile.

Seda blogi siin pean ma bloggeris.


neljapäev, 16. veebruar 2017

Kes oskab õmmelda?

Tundub, et mu blogist on saamas mureblogi :)

Kuna mu lugejate hulgas on mitu näputöömeistrit, siis äkki keegi oskab nõu anda ja aidata?

Mure on selline, et jakid- mantlid- joped. Ei sõltu vanusest ega kaubamärgist, vaid varem või hiljem läheb vooder katki. St rebeneb ühenduskohtadest.
Ma ei tea, kas me kanname peres liiga väikseid riideid või oleme lihtsalt liiga liikuvad...

Kuidas seda parandada? Masinaga õmmelda ei saa- see tõmbaks voodri veel kitsamaks. Olen käsitsi palistanud, aga see ei kesta kaua. Mõne aja pärast hargneb sealt kõrvalt uuesti lahti.


Ideid? Mõtteid?

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Imelike uute asjade raamat

Kuidagi täiesti juhuslikult on kolm viimast raamatut rääkinud religioonist.

Esimene Palahniuk  "Survivor" jutustas ühest usulahust, kus kõik tegid enesetapu ja üks jäi järele. Ning siis meedia manipuleeris temaga. Vist.
Teine Brooks "Tee iseloomuni", küll rõhutas, et olla usklik pole oluline, aga... Ja loo moraal oli; ole alandlik ning keera teine põsk ette. Vist.

Kolmas oli tegelikult ulmekas. Faber " Imelike uute asjade raamat". Preester läks uuele planeedile ja levitas seal jumalasõna. Vist.

See, et religiooniga olid seotud, pole tegelikult oluline.  See oli lihtsalt huvitav kokkusattumine. Kõik olid okei raamatud. Ma joonisin päris mitu kohta alla.

Ladusalt kirjutatud. Esimese ja kolmanda lugesin lõpuni, sest tahtsin teada saada, et kas ja mis siis lõpuks juhtub. Ei juhtunud midagi. Nagu Kivirähk " Maailma otsas", aga kolm korda vähem geniaalne. Nagu minu blogi. Räägid lihtsalt bla- bla mingit lugu. Millel puudub point.

Keskmise suutsin lõpuni taluda tänu alguses olnud lubadusele: lõpus ütleme sulle, kuidas selle elufilosoofiaga tegelikus maailmas toime tulla. Ei öeldud, Või vähemalt mina ei saanud vastust,

reede, 10. veebruar 2017

Kuidas peale kooli tööd leida

Ma ikkagi kirjutan selle postituse, kuigi olen sel teemal varem kirjutanud.
Ritsik tõstatas teema: kui noor inimene lõpetab kooli, mis saab siis edasi. Viimased aastad on mu ümber olnud järjest ja järjest sama probleemiga noori inimesi.
Ja tegelikult pole vahet- kas tegemist on kõrgkooli või keskkooliga. Probleem on ikka sama. Sa oled noor, kogemusteta, tutvusteta ja sul on natuke teistmoodi arusaamised ja soovid tulevasele töökohale,. kui olid sinu emal ja isal.

Kool sai läbi ja ... ühel hetkel avastad, et kuigi koolis väideti, et konkureerid vaid iseendaga ning oled väga eriline.. siis mitte keegi sind ei oota.

Ärge pange pahaks, aga ma panen nõuanded, mida olen jaganud suuliselt, siia kirjalikult kirja. Ma lähtun soovist saada disaineriks. Aga tegelikult pole vahet. Samad nõuanded olen ma andnud ka juristiks, arstiks, It spetsiks pürgijatele.

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Inventuur

Sa võid selle postituse täiesti vabalt vahele jätta.
Sest mul ei ole mitte midagi erilist öelda.

Ma olen küll väga hea multitaaskija, aga kirjutamiseks on vaja rahu. Tühja aega. Nii palju on tööd ja seda aega pole.

Õhus on muutus. Umbes kuu pärast saab teada. Või siis nelja pärast. Ja siis läheb veel aasta või pool, kui midagi mõikama hakkab.
Ma ei tea kas see on hea või halb ja kuidas läheb ja kas üldse läheb. Mu lemmikastroloog Susan kirjutab samuti karjäärist ja kui positiivne see kõik mulle on. Ja ma üritan mõelda, et mis siis on see hea variant. Kas ma tahan, et ma saan ametikõrgendust või et mind koondataks. Ja ma ei tea.

 Vanasti oli mul mingi visioon. Ma tahtsin olla selline tähtis kõrgete kontsade ja kostüümiga naine. Täna ma enam ei taha. Või ma ei tea. Äkki tahan.


kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Eesti otsib tööraamatut

Sain kätte oma tööraamatu.
ja sain teada, et... mul on 30 aastat tööstaaži !!!
Ja mina veel imestan, et miks nii kangesti pensionile kipun. Kõvasti ju tööl käidud. Ma pole isegi lapsehooldupuhkusel olnud, ikka tööl.

Ma läksin tööle keskkoolis. Käis ringi legend, et ilma tööstaažita ülikooli ei pääse. Ja nii ma sebisin end koristajaks.
Käisin süvaõppega klassis, trennis, ÕTKs ja tööl. Kes mind ära jõuab kiita, eks.

Raamatu vahel oli üks iidvana passipilt. Inimene ikka ei usu, kui talle öeldakse. Et praegune nõme pilt on 10 aasta pärast täitsa okei ja 20 aastat pärast lausa ilus. Oli küll ilus.
Olin küll ilus. Noorus ei tule iial tagasi.. njuts...

Vaadates seda tööraamatut, hakkasin paratamatult mõtlema sellele, kui kiiresti on ajad muutunud. Tegelikult on see olnud õnn ja privileeg, näha nii palju oma lühikese elu jooksul.

Tööraamatus on kirjas mu isanimi, algab kõik pihta venekeelsete lehtedega, pitsatid all.
Me jäime ilma kollastest kaartidest, riigipoolsest töökohast, praktikast, korterist... aga meil oli võimalik võtta kahekohalise protsendiga laenu ja saada olematut lastetoetust.


reede, 20. jaanuar 2017

Ellujäämisõpetusi

Lugesin sellist raamatut, nagu Palahniuk " Survivor". Väga omapärane raamat meediast ja manipuleeritavusest ja usust.
Ma pean natuke järele mõtlema, et osata sellest kokkuvõtet teha.
Aga postituse teen ma hoopis raamatus olnud tarkuseteradest.
Seda ma kirja ei pannud, kuidas autot peale mõrva puhtaks saada, seda lugege ise :)

Kuidas eemaldada verejälgi:
kasukalt: maisijahuga harjata kasukat vastukarva
Klaveriklahvidelt: talgi ja piimapulbriga
tapeedilt: teha pasta maisitärklisest ja külmast veest

Kuidas katta kuuliauke: hambapastaga, Kui on suuremad augud, siis segada pasta võrdsetes osades tärklisest ja soolast

Küünlad:
Et küünlad tilguks vähem, leota soolases vees
Hoia küünlaid külmikus
Süüta küünlaid spagetiga

Higi ja pisarajäljed
padjapüüril: lahusta 5 aspiriini vees ja määri sellega plekki, kuni ee kaob. Samuti saab maha ka  ripsmetušši

Huulepulgajäljed saab maha valge äädikaga

klaasikillud saab põrandalt kätte leivatükiga

Kui ei taha, et peekon tõmbub rulli, sügavkülmuta mõned minutid enne praadimist,
pikkpoissi määri jääkuubikuga, et see küpsetamisel ei praguneks

piparmündiõli hoiab rotid eemal

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Võõrastes kodudes

Mingi aeg tagasi, palusid ühed tuttavad, kes pidi ööseks ära jääma, et käiksin läbi. Annaksin koerale süüa ja laseksin ta aeda pissile.
Miks mitte. Mõtlesin.
Väike armas koerake. Pool tunnikest ja tehtud.

Kohale jõudes algasid jamad. Kõigepealt ei saanud ma ust lahti. See on üsna tavaline asi, mul ongi lukkude ja võtmetega mingi teema. Muukisin lõpuks ukse lahti, siis selgus et " väike armas koerake", on küll väike, aga mitte just nii armas.
Loom oli paanikas, klähvis, haukus. Lõpuks põgenes voodi alla peitu.
Kallasin söögi välja. Nüüd oli vaja koer pissile saada. Loomake diivani all peidus.
Välja ei tule.
Kui lähened, siis uriseb.
Avasin kõik uksed, roomasin diivani alla... Kõhutades diivani all, alustasin diplomaatilisi läbirääkimisi. Anusin, palusin, mangusin, veensin.. Halligi.
Lõpuks õnnestus loom välja saada.
No kena.
Ilmselt ja loodetavasti ta ka pissis.

Aga suurem töö oli veel ees. Kuidas loom tagasi tuppa saada. Aed oli õnneks piiratud ja tugev, seega hirmu, et ta jalga laseb, polnud.
Hakkasin siis taas tagant ettepoole ajama. Uksed kõik lahti.
Loom punuski kodu suunas... aga ... veranda alla. Täitsa pekkis.
Lõpuks õnnestus toiduga ta sealt siiski välja meelitada ja kuidagiviisi tuppa saada.
Et pool tunnikest, annan koerakesele süüa....

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Operatsioon Kuusepuu

Viimased aastad oleme me toonud aasta lõpuks ka kuuse.
Ja ma ei väsi ikka ja jälle mõtlemast ja juurdlemast, kuidas saavad selle projektiga hakkama üksikud haprad naised.

Kui kuusk on õnnelikult kohale sõidutatud, tuppa taritud. Siis järgneb pea tunnike kuuse kohandamiseks kuusejalaga. Mees haarab kirve ja sae. Laasib ja lõikab.
Hüva, see on hea eesmärgi nimel. Ühel hetkel on kuusk püsti ja pidupäevad saavad alata.

Aga pidu saab läbi. Ja kuusel on aeg välja kolida.

Taas haarab mees sae ja kirve, Tõelise kuusemõrvarina, laasib ja tükeldab ja pakib kuuse autotranspordiks sobivasse kilesse.

Meie pakitud kuusk sõidutatakse teise linna otsa.

Linnaosavalitsus annab teada, et kuna eelmistel aastatel poetati kuuski lisaks spetsiaalsele konteinerile ka mujale, siis nemad nii ei mängi ja konteinerit ei telli ja kuuse saab ära viia... teise linnaossa.

Kas pole suurepärane loogika. Prügikasti ei tohi kuuski panna, spetsiaalset kohta pole. Ilmselgelt teevad kõik 20 tuhat siin elavat pere nii nagu meie. Laasivad, lõikavad, pakivad ja viivad näiteks trolliga teise linna otsa.

Kas pole elementaarne, et nii nagu sajab lund= tuleb puhastada teid. Või lehed langevad= need tuleb kokku korjata... nii oleks minu napi mõistuse järgi ka loogiline: müüakse kuuski= need on vaja kuhugi paigutada.

Meie, kodulinnaosa, on täis hüljatuid okasteta kuusepuid.