kolmapäev, 30. detsember 2015

Lugemisaasta 2015

Ma lugesin sel aastal läbi 56 raamatut. Tegelikult pole aasta veel läbi ja usutavasti saab ikka 60 täis!
Aasta algus oli tempokam, lõpus hoog pisut rauges.

Mille üle olen ma, aga, eriti uhke: sel aastal hakkasin ma lugema originaalkeeles inglise ja vene klassikalist kirjandust.
On raske. Aga hea on teada, et suudan. Ma võiksin siinkohal üleolevalt polemiseerida, et klassika on ikka klassika. Millised sünonüümid ja sõnavara ja metafoorid ja mida kõik veel.
Aga reaalsus on, et tegelikult ka, on see raskem, kui kaasaegne ja/või tõlgitud kirjandus ( nt prantsuse keelest inglise keelde tõlgitud). Sõnaraamat on mul pidevalt kasutuses. Kas midagi ka külge jääb ja kas see ka mu sõnavara arendab, eks elu näitab.

Goodreadsi 5- ehk maksimumpunkti said minult vaid 6 raamatut! 4 punkti sai lausa 14 raamatut:)
See ei tähenda, et ma loeks ainult jama, aga ma olen ilmselt üsna kriitiline ja üritan hinnata kontekstis. Päris sageli hindan ma raamatud hiljem ümber. Ja siis juba võrdluses teiste loetud ramatutega.
Iseenesest on mul vist üsna keskmine maitse. Täpselt ei viitsi arvutada, aga nii diagonaalis vaadates tundub, et umbes kolmandik minu poolt hästi hinnatud raamatud on saanud teistelt kehvemad hinded ja ka vastupidi. Ja üks kolmandik on üsna samamoodi hinnatud, kui kogu selle portaali kasutajad.
Eks palju sõltub konkreetsest ajastusest, tujust, ilmast, eelhoiakust...

esmaspäev, 28. detsember 2015

V. Mikita Lindvistika

Nii, nagu eelminegi, on ka see raamat väga eklektiline. Algus on kuiv ja akadeemilisem- meeletult on võõrsõnu. (Ma ei tea, mis teema sellega on, et alati juhtun neid, mida peaks lugema e- raamatuna, et võõrsõnade leksikon, märkmete ja allajoonimise funktsioon oleks olemas; hoopis paberraamatuna...:))
keskel on Mikita taas oma sünesteesia teooriaga. Ja lõpp on hullutavalt vaimukas, ma naersin lausa pisarateni.
Raamatu struktuuri arvestades, võib arvata, et see osa nii popiks ja üldrahvalikuks, kui eelmine, ei saa. Kardetavasti väsib enamik lugejaid esimesel kolmandikul. Mu meelest on see osa ka natuke kuivem, rohkem on kordusi ja vähem uudseid hahaa- efekte.

Nagu oma varasemas raamatus üritab Mikita sõnastada eestlust ja Eesti Lugu. Ma mõtlesin lugedes korduvalt, kes on selle raamatu sihtgrupp.
Vanem põlvkond?
Minu vanemate põlvkond olid need, kes katkestasid  paigamälu. Kolisid ära kihelkonnast, kus esivanemad olid toimetanud 300 aastat. Ehk ka kauem, aga varasema kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Toimetati 1-2 mõisamaa piires. Vahel toodi verevärskenduseks naine  Lätist (nagu tänapäevalgi:)) või siis importis mõisnik teiselpoolt Võrtsjärve mõned uued elanikud.  Mikita nimetab seda maagiliseks eluringiks. Minu vanemad olid viimased päris- maalased.
Jõululauas tuli sellest jälle juttu. Kõik need solgi-tuha-vee- seakartuliämbrid. Ema on köögis ja askeldab alles... Lõputu töö, mille eest, nagu Mikitagi mainib, põgenesid nad linna.
See raamat pakub neile ilmselt lõputult äratundmishetki. Nad mõtlevad sellele ajale tagasi heldimusega ja nostalgiaga, aga nad ei taha seda tagasi. Seda maailma enam pole.

Ma armastan ja mõistan nostalgiat kui tunnet. Seda, kui su hinges pigistab ja sa tajud aegade mööduvust. Mõeldes kõigile enne sind olnud inimestele, saad aru, et oled vaid pisike täpike kogu selles jadas.

kolmapäev, 23. detsember 2015

2015 kokku

Näppan Dakilt meemi.

Kolm kõige paremat hetke 2015
Iga asi on millekski hea. Ma mõtlen, et kui see möödunud aasta poleks olnud nii stressirohke, masendav, muutlik.. siis poleks ma vastukaaluks otsinud positiivseid hetki, rõõmu, lõõgastust...

1. Mul on hea meel, et mu laps tegi enda elu osas  mitu suurt otsust. Ma loodan, et ta unistus täitub. Seda näitab aasta 2016.
2. üksinda Roomas. Tegelikult, kogu mu puhkus. Vanematega Lätis, siis sõprade juures pärapõrgus, eemal tsivilisatsioonist. Ma olen sel aastal palju reisinud ja emotsioone kogunud. Hea traditsioon, mida on vaja jätkata... Investeerime mälestustesse ja emotsioonidesse.
3. Tööalaselt olen just teisel poolaastal saanud osaleda väga põnevates projektides. Jätkatagu...:)

Kolm kõige sitemat hetke 2015
1. Lapse otsus mitte jätkata magistris. Pööras pea peale kõik mu senised väärtushinnangud, arusaamised, põhimõtted. Tekitas konflikti suguvõsaga. Ja lõpuks... oli see tegelikult õige otsus. Peamine on, et inimene on õnnelik ning ta on. Ta julges jääda iseendaks ning ma olen uhke. Ta julges vastu astuda kõikide lähedaste ootustele ja ma kummardan selle meelekindluse ees.
Ja tema uued plaanid ja unistused on fantastilised. Loodetavasti need ka realiseeruvad.
2. ja 3. Töö. Esimene poolaasta.
5-st uuest kolleegist on ära läinud 3. Kaks kolleegi olid depressiooniga haiguslehel.  Ja ma ise hulluks minemas.
Kuidas tulevikus taolisi jamasid vältida? Seda ma endiselt ei tea. see on miljoniküsimus. Vahel lihtsalt on, et on.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016
1. ma üritan. Üritan. Üritan. Paremini taluda kriitikat ja mitte võtta seda isiklikult.
2. aeg on jalad uuesti tagumiku alt välja ajada ja uuesti tegutsema hakata. Mitte keegi peale minu ei muretse minu elu pärast. Kui mina ei tee, siis ei tee mitte keegi. Liiga pikalt olen ma mugavustsoonis pikutanud.
3. Jätkan positiivsete emotsioonide kogumist. Iga päev peaks vähemalt korra saama südamest naerada! Niipalju kui võimalik, ütlen alati - jah. Seiklustele, kohtumistele, kutsetele.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
1. Kas nüüd just iialgi, aga ma katsun nüüd mõnda aega rahulikult oma tööd teha ja mitte stressata, et äkki peaks midagi muutma...
2. ei ütle " ma ei viitsi". Õige eesti naine sebib kuni surmani:) Ega sa mees pole, et paigal istud.
3. ei pea enam dieeti

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015
selle küsimusele ma vastata ei oska.

ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.
Stress.
Aga kui pikemalt, siis niipalju viha  pole vist mu elus olnud mitte kunagi. Nii ühiskondlikus, kui ka isiklikus elus. See kõik mõjutab.

Ma loodan, et aasta 2016 tuleb rõõmsam. Lõbusam.

Kena jõuluaega teile kõigile!

esmaspäev, 21. detsember 2015

Toila ja Pühajärve SPA

kena jõulupüha. Detsember 2015
Viimasel ajal on spaa värki väga palju saanud. Saaremaa Go, Jurmala, Pühajärve, Toila...
tundub, et minust hakkab saama spainimene.

Nii nagu Värskas, nii ei oodata ka Toilas klientidena inimesi, kes tahaksid tööpäeva lõpus tulla Tallinnast spaasse bussiga... Ma tõesti ei tea, ehk läheb nii hästi, et pole selliseid vajagi. Aga ikkagi. Ma oleksin päriselt ka bussiga läinud, kui oleks õhtusöögiks kohale jõudnud.

Saaremaa on täiesti erinevas kategoorias, seda pole mõtet teistega võrrelda. Uus maja on uus maja.

kolmapäev, 16. detsember 2015

moskvasse. moskvasse

Sel aastal toimus pidu väärikas ja kaunis kohas. Ühes Eesti linnas, ühes Eesti kultuuriasutuses. Õhtujuhtideks tunnustatud Eesti näitlejad.
Naised käisid juuksuris, paljudel olid seljas pikad kleidid. Korraldajad avasid natuke kaarte- ega me isegi ei tea, mis meid ootab: õhtujuhid lubasid, et jäetagu kõik nende korraldada ja  tuntagu end külalistena. Õige ka.

Peale tervitussõnu astus lavale nö mustlasansambel, kes hakkas kõrihäälel esitama vene šlaagreid. Mitte üks, mitte kaks laulu. Vaid see jätkus ja jätkus. Jaskar kestis õhtu lõpuni.
Mõned laused tõlgiti eesti keelde.
Kulminatsiooniks tuli mäng.  Grupp mehi ja naisi käsutati lavale, kus nad pidid aja peale jooma ära nii palju viinapitse, kui jaksasid.
Mul vajus sõna otseses mõttes suu lahti. Kaheksakümnendatel- üheksakümnendatel sai selliseid mänge mängitud...aga täna? asutuse jõulupeol ?
dalshe nekuda.
Tundsin end korraliku koolitüdrukuna, kes on eksituse tõttu labrakale sattunud.
Eriti pikantseks muutis mängu see, et näitlejanna, kes vägesid juhatas, ise ette näitas ja osalejatega võidu jõi, on seotud lähedalt erakonnaga, kes tahab joomise lausa ära keelata....

esmaspäev, 14. detsember 2015

Moraalitsedes laste toitmisest.

Ühel konverentsil hämmastas mind fakt, et pea pooled koolieelikute vanematest arvavad, et nende lapsed toituvad ebatervislikult.
Koolieelikud söövad lasteaias ja kodus. Lastehoius peaks olema menüüd kaalutud- kontrollitud. Kodus, aga... kes vastutab kodus oleva toidu eest?
Väikelaps sissetulekut ei oma, ise poes ei käi, süüa saab ainult seda, mida koju on toodud.

Olen seda mõtet jaganud mitmes seltskonnas. Ja saanud vastuseks selliseid lugusid.

Kui ma talle makarone/krõpse/liha midaiganes ei anna, siis ta ei söögi mitte midagi!
Ma pean kommid alati ära peitma, sest muidu sööb ta selle koti korraga tühjaks.
Ma olen koju tulles nii väsinud, et ikka vahel teen kiiresti kalapulki ja viinereid vms
Ta lihtsalt pole muidu nõus, kui me ei käi vähemalt korra nädalas macis.


reede, 11. detsember 2015

Blogid 2015

Sel aastal on väga palju räägitud sallivusest ja sallimisest. Ma töötan alal, kus reegel nr 1 ütleb, ära kunagi kasuta "mina" näidet. Sest me suhtleme sarnaste inimestega. Mida noorem ja mida rohkem tarbib sotsiaalmeediat, seda enam.
Mistõttu hindan ma iga päevaga järjest enam, et mu blogilistis on inimesed, kes on minust täiesti erinevad.
Kes on usklik, kes spordifanaatik, kes elab välismaal, kes sööb imelikult, kes nii tark, et paneb lausa oigama ning loomulikult- nad ei oska üldse elada ega oma lapsi kasvatada!:)
Aga mulle väga väga meeldib see! See, et maailm meie ümber on nii erinev, et sa saad hämmastuda, imestada, kadestada ja vahel rahuloluga nentida- küll mul on ikka imeline elu...

Minu blogilisti on lisandunud mitu uut lemmikut. Uut minu jaoks, kuna paljud neist on tegelikult kirjutanud juba aastaid.

Selle aasta üks parimaid leide minu jaoks on vaimukas ja nutikas Alli Kass, naine, kes nii nagu Tavainimenegi, töötab mu meelest täiesti valel alal. Hei teie, te peaksite leiba teenima kirjutamisega!

Naised, kes mind ikka ja jälle hämmastavad. Erinevas mõttes. Kai pimeduses kobamas ning Tavalinenaine. Rahulik ning mõnus Kuduv koeraomanik. Armsalt kodused  ja naljakad Maailmaparandaja, Meeleheiteta koduperenaine Reet ja Koolmeisterdaja.

neljapäev, 10. detsember 2015

Üksinda kodus 80

Hiljuti oli uudis, et sõltumatud teadlased on kindlaks teinud-  kõige vägivaldsemad on paariaastased lapsed.
Nõustun, aga samas väidan, et ega see aastatega üle ei lähe.
Lapsepõlves olid mu peamisteks mängukaaslasteks pigem tüdrukud.
Vahel kutsuti meid külla, juubeliks, või mõneks muuks sündmuseks, kaugemate sugulaste juurde. Need olid oodatud külaskäigud, kuna seal suures mitmekordses majas elasid meist vanemad poisid, kes " plikadega ei mängi". Ja sellised ebakorrektsed avaldused vajasid verist kättemaksu.
Ajal, mil vanemad allkorrusel sülti ja viina manustasid, käis meil ülakorrusel sõda. Käigus olid knopkad, käbid, mäkerdatud käsipuud ja lingid. Pimedad toad, heliefektid. Veepommid, mis nt ukse avamisel või muul sobival hetkel lõhkesid jne jne.
Kust me need ideed saime, küsisin hiljuti sajandat korda jõulufilmi  vaadates, oma hea mäluga õelt. Noo, ütles tema. Lisaks turvalisele maksikoer Fikile näidati ka ühe osa kaupa Tommit ja Jerryt ja oota sa!-d...
Nii või teisiti, siis trikkide väljamõtlemine polnud kuigi keeruline.
Alates klassikalisest pimedas saunas "Must käsi on teie linnas, must käsi on teie toas.... "  ja pasteerimisest kuni rebasteretsimisteni.

Nagu öeldud, siis ma käisin läbi pigem tüdrukutega ja vast seetõttu polnud meie nipid nii sadistlikud, vaid pigem esoteerilisemad.  Klassika on küünlaga peegli ees oma tulevase ära vaatamine. Nelja sõrmega toolil istuva  inimese üles tõstmine. Taldriku keerutamine. Hiljem, meie pettumuseks, selgus, et see kõik on labane füüsika.

Pisut vanemas eas saime mingist raamatust idee. Magav kodanik tuli vänge lõhnaõliga uimastada ja seejärel teda varba külge seotud nöörist sikutades sai vastuseid kõige intiimsematele küsimustele...

Lapsepõlv on ikka nii lahe...:)

kolmapäev, 9. detsember 2015

Traditsioonilised pereväärtused

EPL on oma mõjukate edetabelites välja jätnud ühe väga olulise kriteeriumi.

Ilvesel ja Savisaarel on kolm naist.
Helmel kaks. Rõivas tegi tüdrukule lapse.
Vaid Ossinovski, Tsahkna ja Herkel elavad igavat vanamoodsat elu.

Me oleme ikka hullult moodne riik.

teisipäev, 1. detsember 2015

Üheotsapilet

Midagi erilist selles seriaalis ei juhtu, aga ometi see kuidagi lummab. Mind.
Kui mitte muud, siis seal esitatavad küsimused panevad mõtlema.
Näiteks, milliseid õppetunde tulid sa siia ellu saama.
See on lihtne küsimus.
Kannatlikkus- hakkab juba vaikselt looma, aga pikk tee on minna. Kohanemisvõime, paindlikkus- sellega on juba täitsa enam- vähem. Ning leppimine, alandlikkus. Tuleb väga- väga raskelt.

Teine intrigeeriv küsimus on, et mis on su ülesanne siin elus ja miks sa just selle elu valisid. Ilmselt olen ma vastamiseks liiga noor. Sest kurb oleks mõelda, et mul polegi mõtet ja ülesannet. Kindlasti pole see seotud professionaalsusega, tippu ma enam vaevalt mingil alal jõuan. Aga ehk suudan ma end ümbritsevatele midagi õpetada või anda...

Aga see valimise küsimus on intrigeeriv. (Eeldades, et on mitu elu ja reinkarnatsioon, eksole;)). Kas võiks olla nii, et kes valivad ühes elus alanduse ja vaeva- a la orjad, prostituudid, sõda jne need siis valivad kompensatsiooniks järgmisena rikkuse, luksuse, kuulsuse? Kuigi, ega see viimanegi vaeva ja mureta pole.
Sest muidu poleks ju aus.
Ja siis on teine grupp, kel on selline stabiilne ja rahulik elust elusse. Nagu minul?  Või siis ongi järjest- kõige halvem, keskmine, parem?

Või valid selle elu just nende ülesannete põhjal. Nt, et kui ma eelmises elus olin ülbe ja kannatamatu tõbras, siis nüüd valin ma sellise elu,. et saan neid omadusi parandada?

Mind nt hullult kõnetavad viiekümnendad ja 20. saj algus. Ja kui ma siis olin nt revolutsionäär või usin stalinist, siis valisingi vahelduseks nüüd midagi rahulikku ja stabiilset.


esmaspäev, 30. november 2015

M. Houellebecq Alistumine (Submission)

Jee, hea uudis kõigile Eesti mainekujundajatele. Prantsuse staarautor teab, et Eesti on olemas...:) Et on selline riik Euroopa impeeriumi ääremaal kaugel Põhjas.
Seda autorit peetakse islamofoobiks, teda on kohtusse kaevatud vihakõne eest, kuid mõisteti õigeks sõnavabaduse põhjendusega.
Ma ei oska autori suhtes seda öelda, aga raamat pole kindlasti islamofoobne, või kui on, siis sellisel juhul olen ka mina islamofoob.
Mu meelest ei räägi see raamat niivõrd islamist, vaid meist, Euroopa ühiskonnast.
Need näited ja paralleelid, mida autor läbi peategelase tegevuse ja väärtuste toob... see on ... Kui palju erineb meie tänane elu islami taunitavatest külgedest?

Ma olen selle raamatu jaoks liiga ateist ja feminist. Lugedes valdas mind peamiselt kolm tunnet: hirm, jälestus ning ärevus. Pea kogu raamatu jooksul oli vererõhk laes.
Raamat ei räägi tegelikult utoopilisest 2025 aastast, vaid see on loogiline ja loomulik asjade käik aastal 2016. Raamat ilmus Prantsusmaal 7. jaanuaril 2015, Charlie Hedbo tulistamise päeval. Ning inglisekeelne versioon mõned nädalad enne viimatist Pariisi veresauna. Ma ei kujuta ettegi, kui nõme tunne võis autoril olla.

reede, 27. november 2015

Paremale ära

Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
On asju, millega riik st meie poolt valitud esindajad peaksid kindlasti tegelema. Näiteks, me oleme pisikene riik Euroopa servas, ilmselt tuleb transpordiühenduste eest peale maksta.
Ma usun ka, et koos infrastruktuuri, hariduse, tervishoiu, julgeoleku  eest solidaarselt makstes ja koos tehes, saame parema tulemuse. Mulle meeldib, kui riik vaataks suuremat pilti, üldist esteetilist väljanägemist, muretseb kultuuriväärtuste ja loodusvarade eest jne .

Kui, aga, see riik tükib minu, kui üksikisiku tasandile, siis see ei meeldi mulle mitte üks gramm.
Ma ei taha, et mulle öeldakse mida ja kuidas süüa, juua, selga panna, telekast vaadata, poes käia, kellega ja kuidas elada ning mida oma rahaga teha; Millal vahetada rehve ja milliseid raamatuid lugeda.

Ma olen ühe arendustrateegia väljatöötamise juures.
Laused, nagu,
riik annab ettevõttele soovitused väljapanekute osas
riigi poolt meetme välja tööötamine, et suunata ettevõtjat tegema seda ja toda...

veel rohkem reegleid ja määrusi ja meetmeid, kuidas meie st mina pean elama ja arvama ja olema.
ma tahaks kõva häälega karjuda ning pead vastu seina peksta.
Ma isegi ei tea, miks ma seda kõike nii isiklikult võtan. Miks see mind nii kohutavalt häirib.

Ma tean ju põhjust. Meie hulgas on hunnik lambaid, kel puudub allikakriitiline mõtlemisoskus, lugemis- ja arvutamisoskus. Ja enesekontroll. Mistõttu nad teevad endale ja ümbritsevatele liiga ning tekitavad ühiskonnale kulu.

ja teine põhjus, näib mulle, miks see mind isiklikult häirib. Et erinevalt näiteks mu kaasmaalastest naabritest, kes kiruvad abstraktset riiki, kes neist ei hooli. On minu jaoks riigil nägu. Konkreetsed inimesed. Paljud minust nooremad, vähemate kogemustega ja vabandust, mitte palju targemad. Ametnikud. Ja ma e talu seda, et need inimesed tulevad mind elama õpetama.

Ma näen ja tajun ka ise seda, kuidas kogemused, suhted, varasemad otsused tekitavad teatud koorma, millega pead iga aasta lisandudes arvestama. Väga tahaks ja vaja oleks restarti. Puhast lehte, täiesti uut algust. Aga see pole võimalik.

Haridus, haridus, haridus...
Ja kui ma siis kuulen, et hariduse jaoks pole raha, aga ühe napaka idee promomiseks on planeeritud 10 miljonit ja teise kaheldava väärtusega mõtte väljatöötamiseks 200 tuhat. Tahaks veel kõvemini karjuda.
Ja ära minna Eestist. Aga erinevalt mugavus- ja majanduspõgenikest pole mul kuhugi minna. Kõik meie ümber on veelgi vasakpoolsemad....

esmaspäev, 23. november 2015

Tule eile meile

Ma alustasin blogi pidamist ühe eesmärgiga, saada lahti anglitsismidest. Töötasin toona rahvusvahelises firmas ja võõrkeel pressis julmalt end igapäevasesse kõnekeelde.
Sellega sai korda.

Mõni aeg tagasi hakkas mulle meeldima mäng vahetada lauses sõnade järjekorda.

Mina magama nüüd lähen
Lähen magama mina nüüd

väga naljakas.

Eile avastasin ametlikku kirja üle lugedes, et kasutan sama mängu ka koostööpartneritega suheldes...

tuleb uuesti rääkima õppida
või uus blogi luua?

reede, 20. november 2015

Kurjus on ilmas 2

Kui ma mingitel hetkedel taas kahtlen selles, kas ja kui mõistlik on seda blogi pidada, siis saan jälle kinnitust, et jah. Blogi on vajalik, Näiteks selleks, et saada targemaks.
Ma viskasin õhku küsimuse, miks isise fundamentalistid seda kõike üldse teevad ja sain kommentaarides hulga väga häid viiteid, kust infot ammutada.

Ja saan nüüd aru, miks Eesti peavoolumeedias seda kõike ei avaldata. Nüüd on hakanud üht-teist tilkuma, aga kui mina üsna suure meediatarbijana ei teadnud pooli asju, siis ilmselt ei tea neid ka enamik eestimaalasi. Mis on isis, miks nad on, mis on nende eesmärk, mis seal Süürias üldse toimub ja kes on süüdi..Viimasele küsimusele tegelikult õiget vastust polegi ja head lahendust probleemi lahendamiseks ka mitte.
Ma mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte nn isis for dummies. Aga mõtlesin ümber. Vahel on teadmatus parem. Keda huvitab, otsib ise, Ja kõik need protsessid käivad kõrgelt üle meie pea. Milleks asjata stressata.

neljapäev, 19. november 2015

Raha, mida poed minult ei taha

Kaks paari tosse andsid korraga otsad. Augud sees. Parandada ei saa. Ja kui ka saaks, siis arvestades läbituid kilomeetreid, poleks õige.
Valikut polnud. Hingasin sügavalt sisse ja läksin poodi.
Kas saaks mõne poe, kus on Sportlandi teenindus ja Rademari valik?.. Lasin ennast esimeses hellitada ja sain teada, et minu poolt põlatud roosad ja kollased on osati vetthülgavad. Kaine mõistus siiski võitis. Olgu, jalad jäävad kuivaks, aga kui mõtlen sellele, et ma ei saa isegi pükse sellest kleepuvast porist puhtaks, siis.. iga päev kollaseid tosse pesta ei jaksaks. Las jäävad suvist aega ootama.
Kuna mul olid taaskord nii spetsiifilised ja ebareaalsed nõudmised- et tossud peaksid vett ja ma saaks nendega metsa all ja rabas kõndida, siis valik oli loomulikult olematu. Kes selgitab mulle, miks on meeste riiul 100 ja naiste riiul 2 meetrit pikk? Tossud peaks ju olema unisex. Aga ka meestele ei pakuta minu standarditele vastavaid jalatseid...
Ühe paari leidsin, aga vale numbri. Poes oli u 7-8 müüjat, kellel kõigil oli kohutavalt tegemist... sõbrannaga vestlemisel.
Häbitult katkestasin ühe paari põneva jutustamise ja palusin tuua õige suuruse. Müüjapreili tõi ja kadus jälle....
Mul oli plaanis osta 2 paari tosse, dressid, pluus ja sokke...
Leidsin töötava kassa ja ostsin ühe paari jalatseid. Rohkem lihtsalt ei jaksanud enda tähelepanu nimel võidelda.

teisipäev, 17. november 2015

Rikas ja korralik

Mmurcal on huvitav teooria, et neil, kel külmkapp täis, on rikkad ja korralikud. Aga elu on tavaliselt keerulisem. Näiteks sõltudes sellest, kui tihti sa poes käid.  Kui vähegi võimalik, üritan ma nädala menüü paika panna ja käia poes kord nädalas. Ja sel päeval pilti tehes, on mu kapp pungil täis. Nädala lõpus, laupäeva õhtul, selgub, et ma olen vaene ja kitsi, Sest mu kapp on tühi.

Ma ei tea, kas sellest, et mu vanemad on sõjaaja lapsed ning nad on palju rääkinud lapsepõlveaaegsest nälgimisest. nende kapp on alati täis. Nad pole rikkad. Korralikud vast on. Aga nende lemmikmeelelahutus on " käin korra poes ära", Kuna poed on lähedal ja liikuda tahaks, aga jalutada niisama... noo kes see siis niisama lulli lööb.., siis minnakse poodi.

Igaks juhuks ja reisile minnes ma koju tagavarasid valmis ei osta. Elu on karmilt õpetanud, et valmistehtud pipsroad, isegi, kui jätan külmkapi võtme koju, jäävad söömata. Kojujääjad lahendavad kõhu täitmise omal viisil. Ja õige ongi.

Kas minu, kui isiku kohta saab teha järelduse mu külmiku sisu vaadates? Tegelikult vist saab. Ma olen süsteemne ja hindan traditsioone. St minu poolt loodud traditsioone.
Asjad peavad olema sel riiuli, kuhu mina olen neid harjunud panema, sest muidu ma ju ei tea, kas ja mida kodus on ja nii... ja ega keegi mulle vastu ei vaidlegi. Igapäevane söögitegemine pole kindlasti valdkond, kus ma saaksin lubada spontaansust, sest ma EI VIITSI poes käia!!! Kui ma unustasin midagi toomata, siis tuleb leida teine toit või olemasolevate produktide raames  varieerida, aga  muidu on nii nagu on.
Sest asi mida ma ei kannata, on, kui toit läheb raisku ja halvaks. Kõik on kuupäevade järgi varutud, ja kasvõi nutan, aga tuleb õiges järjekorras ära süüa...

Kuna ma oma söömist olen siin korduvalt jäädvustanud, siis tuleviku-uurijatele ka mu külmkapi sisu,

Ülemisel korrusel:
mehe majonees, hapukoor ja mahlakontsentraat.
Siis jupike parmesani õhukindlas karbis. Tagapool on konservid. Marineeritud seened, tagavara sprotid ( et kui sõda tuleb) ja mingi iidvana adzika ja teine tomatikaste. Peakski ära viskama.
Vvõi. Võid peab alati kodus olema:)

Teisel korrusel:
tuttavatelt saadud lihapasteet. Mingi jumal teab kust tekkinud poemoos. Las olla. Äkki tuleb sõda.
Soolaga või,. Viimasel ajal meeldib see mulle pudru peal. Kiireks koduseks lõunaks mõeldud pannkoogid. Söön küll valmistoitu.
Kohvikoor. Teine, mida peab alati kodus olema.
Ja kassikonserv.

Kolmandal korrusel.
Kurgid, jälle või.
Juust ja sink. Tassi sees on eilse hernesupi jääk.
Tagapool purk soodaga, et halba lõhna kapis poleks.

Neljandal korrusel asub mul alati söök.
Surnud jänes ja verivorstid ootavad oma järjekorda.
Hapukapsapurk, murakamoos. Sidrun. Taga üks unustatud õllepurk. Peaks ära jooma.
Keedetud peet. Ma ei talu selle lõhna, mistõttu on ta mässitud kilesse.
Mees on praegu vaimustuses moosiga kodujuustust.

Kahel alumisel on juurikad: kartul, porgand, sibul, salatid, kurk, ingver, hiina kapsas.

Küljepeal on munad. Ka munad on mu kapis alati olemas.
Küüslauk, sidrunimahl, puljongifond, kapparid, sinep ja tomatipasta.
ketsup, keefir, vesi, õlu, viin.  Õlu on saadud Amsterdami Heinekeni muuseumist. Reliikvia. Kunagi joome kindlasti ära. Viin on jääk mingist peost.  Poolik pudel, juua vast enam ei kõlba, aga ma puhastan sellega meigipintslit.
Mingid mehe plaastrid.

Tomatit, leiba ja õli ei hoia ma külmikus. Need on mul ka alati olemas.

Ma usun küll, et olen rikas ja korralik....:)

esmaspäev, 16. november 2015

Kurjus on ilmas

Ma olen oma blogi lühikese ajaloo jooksul kirjutanud sõjast niimitu korda, et lausa hirm tuleb peale. Viimase kümne aasta jooksul on olnud London, Gruusia, Türgi, Krimm..
Riigid, mis on meiega seotud ja agressioonid viisil, mille toimumine ka meil on reaalne.
Ma ei tea millal algab sõda tegelikult ja kas see on juba alanud. Kui sa pole veel lugenud, siis loe kindlasti Lotmani arvamust.

Raadiost kuulsin intervjuud, et oleks vaja.. aga mu otsing ei näita " ellujäämisõpik suurlinnas" ilmumist. Ma ei tea, kas koolides on lõpuks hakatud korraldama tsiviilkaitsekursuseid.
Mina ei oska sõjaks valmistuda.

Ma ei tea, kas võetakse kuulda vanema põlvkonna elutarkust: jõu  ja jõhkruse vastu ei saa leebete sõnadega. Kui meie rahvas ei mäleta oktoobrirevolutsiooni, kus samuti grupp oma ideedesse fanaatiliselt uskuvaid seltsimehi võttis võimu jõuga, kõiki häid tavasid ning reegleid eirates. Kõiki, kes pole meiega, tappes.
Kes siis veel seda mäletama peaks.

kolmapäev, 11. november 2015

Noor kaardivägi

Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega, leelutasin.
Huvitav, kes sellise lause välja mõtles, lisasin hajameelselt.
Lenin. Vastas laps.
???
Isa ütles, et see vend oli õppimist soovitanud...

esmaspäev, 9. november 2015

Minu elu esimene dieet

"43-47 aastaste meeste meelest oleks sinu ideaalkaal 61 kg."
Ma jõllitasin ekraani umbes 10 minutit püüdes aru saada, kes on need mehed, miks neid huvitab mu kaal ja kes on küll sellise teenuse sihtgrupp. Õnneks on mu oma mees vanem, Seega probleemi ju pole. Ja panin selle lehekülje kinni.

Ma pole mitte kunagi elus dieeti pidanud. Lapsena olin nii kõhn, et mind aeti närvi küsimustega " kas sa sööd ka midagi...". Nüüd olen piisavalt kosunud, ja mulle meeldib nii. Konflikt tekib ainult rõivapoodides, kus selgub, et disainerite ja nüüd selgub, et siis ka mingite võõraste meeste meelest olen ma siiski  liiga paks. Õnneks käin ma poes harva ja niimoodi elan rahus.
Paar seelikut on mul siiski indikaatorina käigus, Kui nendega pole võimalik prae kõrvale magustoitu süüa, siis on aeg hoogu maha tõmmata.
Viimasel reisil lisandus aga 2-3 üleliigset kilo- rootsi lauad, alkohol, maiustused, puuviljad, lisaks veel mitu mitu pidu ja kuna piparkoogiaeg läheneb, siis tegi see mind pisut murelikuks,

Ma kohe kardan neid dieete. Esiteks, pole mul tahtejõudu. Teiseks, ka iga loll oskab nälgides kaalust alla võtta. Dieediks pean ma siiski toitumise korrigeerimist. Kolmandaks, ma tunnen ennast- kui süüa ei saa või ei tohi, just siis tekib mul nälg. Ja neljandaks olen ma väga tundlik veresuhkru osas. Kui on nälg, siis ma lihtsalt suren ära, olles eelnevalt kõik enda ümber hävitanud.
Need dieedid, millest ma olen meedia ja blogide vahendusel lugenud, tunduvad mulle hirmutavad. See, mida süüa tohib, on väga ühekülgne. Tundub nii.

kolmapäev, 4. november 2015

Natuke liiga kirev maailm

Kas teadsite, et

Viimasel ajal kaob palju inimesi. See on ilmselgelt organiseeritud inimrööv organite saamise eesmärgil.

Seakatk oli kindlalt kellegi poolt kinni makstud. Kuidas siis muidu, alles kirjutas ajalehes, et metssead täiesti elus ja songivad juba Tallinnas ringi, Aga kodusead on maha tapetud, Ja kuidas oli võimalik, et väikses kohas surid kõik sead ära, aga nt Eksekos jäid ellu.

Pehmed toolid tekitavad vanainimestele pärakuvähki, neid ei tohi kasutada.

Kristallkuuli blogi kommentaariumis oli viide Inglise klassidesse paigutamise testile. Üks neist küsimustest oli selle kohta, et milliste inimestega me igapäevaselt läbi käime.
Ma naersin selle testi üle ja kiitlesin, et mul on väga lai tutvusringkond.
Nagu oleks see midagi head.

Viimati ühel sünnipäeval ülaltoodud vandenõuteooriaid kuulates, (kusjuures, ma andsin edasi vaid sisukokkuvõtte, rääkijad lisasid ka argumente ja " fakte"...) tekkis küsimus, kas mu tutvusringkond mitte liiga lai pole.

Kuidas inimesed selliste mõteteni küll jõuavad.

teisipäev, 3. november 2015

Kaks vanainimest

Pane mulle teevesi keema, hõikan mehele kööki järele. Olgu, vastab ta.
Natuke hiljem, lähen kööki. Kallan vee tassi.
Lasen teel  veel mõned minutid rahulikult jahtuda ning tõmmata.

Hästi ettevaatlikult ja peale puhudes rüüpan...
täiesti külma piparmündimaitselist kraanivett.


Veest, mis on unustatud keema panna pole võimalik teha kuuma teed:)

esmaspäev, 2. november 2015

Killerkottidest

Keegi küsis minult, et kas ma olen juba kilekotikampaaniaga liitunud.  Ma ei saanud päris täpselt vist küsimusest aru, sest vastasin, et jah, ma käin aeg- ajalt poes kilekotte prügikottideks ostmas küll.

Südamest aus olles, siis tegelikult on Eestis lood väga hästi, Vähemalt neis poodides, kus mina käin. Küprosel, Hispaanias, Portugalis... oli hullumaja. Iga pisiasi topiti eraldi kilekotti. Fänsimates poodides töötasid lausa eraldi kaubapakkijad, kellega polnud sel teemal võimalik läbi rääkidagi. Nendes riikides on seda kampaaniat väga vaja ja ma saan ka aru, et EL tahab keelata- karmistada- maksustada.

Minu kodupoodides on pisikesed kilekotid puuviljaosakonnas ja kassas. Aga kassades nii ebamugava koha peal, et saad ainult siis, kui ikka väga vaja. Ja nii silma järgi vaadates, inimesed neid väga ei kuritarvita  ka.

Päris ilma kileta ma elu siiski ette ei kujuta. Viinamarjad, kartulid, tilkuv piim...?  Telekas on näidatud  ka selleks otstarbeks mõeldud tekstiilkotti, aga  ma siiski ei usalda seda väga.  Samuti ei osta ma ära ideed, et paber  on mõistlikum, kui kile. Lagunemise suhtes, jah. Aga kasutatava ressursi osas?

Igal juhul, on see hea mõte, et kile tarbimist piirata.
Ammu see oli, kui prügipangi põhjas oli ainult ajaleht. Vedelik käis klaasi sisse, lahtine leib-sai, mida vaid paberitükiga katsud ja võtad, paberisse käis ka vorst ja liha. Puuvilju toona ei müüdudki, nii et polnud probleemi:)
Ja siis, kui Gorbatsovi ajal suletud veinivabrikute viinamarjad lette ummistasid, siis vist juba olid kilekotid? Ei mäleta. Aga mandariinid ja kartulid pakitakse täna ka võrku, ju see sobiks ka muudele viljadele.
Ja kõik jäime ellu.
Ja salatit ning grillkana tulebki teha ise kodus, mitte poest tassida:)

Kes teab, kui meil on varsti ühistranspordi asemel isesõitvad autod,  ehk siis tulevad tagasi ka oma mannerguga  vedeliku järel käimine ja ka muiud hakkame vähem taarat vajama, sest seal autos on spets hoiukoht,. Ning puuviljade jaoks on sul selles autos olemas korvikene....:)

neljapäev, 29. oktoober 2015

Teine poolaeg

Mul on pool elu elatud.
Statistika ning tõenäosuse järgi.
Sünnipäev oli küll mitu kuud tagasi, aga lükkasin seda postitust edasi. Kuna meeleolud olid liiga depressiivsed ja lootsin, et ehk läheb paremaks. Aga vist ongi nii ette nähtud, et aasta 2015 on elu edetabelis nõmeduselt teisel kohal. Kõige õudsamad aastad olid 1993-1994.

Ma usun, et mul on olnud huvitav elu. Tohutult muudatusi, pöördeid. Viimased aastad on olnud stabiilsed, vaiksed rahulikud. Muudatuste mõttes.

Ja see stabiilsus teeb mind rahutuks. Kas mul on õigus seda rahu juba nautida. Ma pole ju veel vana. Ma jõuaks ja saaks ja võiks.... 
Millal on aeg alla anda?  Kui vanalt on normaalne öelda: nii, elu on elatud. nüüd võin rahulikult pikutada, end paksuks süüa ja ainult telekat vaadata. 
Selleks, et olla vaimselt ja füüsiliselt vormis, pole ju tegelikult mingit vajadust. Ainult iseenda jaoks oleks natuke vaja. 
Või on selle nimi: säilinud lootus. Et äkki juhtub veel midagi. Su ellu tuleb veel midagi ootamatut ja suurepärast ja igaks juhuks peaks selleks valmis olema. 

kolmapäev, 28. oktoober 2015

Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed
Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt


esmaspäev, 26. oktoober 2015

Viinast ja kanepist


Igal jumala õhtul tänan ma saatust, et elan nii turvalises maailmas. Ma kuulan diskussiooni kanepi legaliseerimisest ja ma ei saa aru. 
Kes ja peamine küsimus- miks, on see huvigrupp, kellel on seda vaja? 
Milleks? 
Kes on need inimesed, kes vabatahtlikult tahavad tarbida veel jälgimalt, kui tavaline tubakas, haisevat toodet. Jälk.

Ja mõte, et samal ajal, kui inimesed karjuvad kanepi kättesaadavuse poolt, räägivad teised alko karmistamise poolt. 
Lubame kanepi ja keelame alko, Midagi sürreaalsemat annab ette kujutada.Mihkel Raud kirjutas väga hea följetoni alkoholi vastu. Kui ma oskaks sama hästi kirjutada, kirjutaksin sama kanepi kohta, 

Minu jaoks lõppeb diskussioon, kui algavad nagunii argumendid. Nagunii nad tarbivad. Nagunii tulevad põgenikud.Aga nagunii ka kusagil pekstakse naisi ja lapsi, uputatakse kassipoegi, tegeletakse prostitutsiooniga, tapetakse usu ja varanduse pärast.... nendime " nagunii" ja legaliseerime? 

Alkoholist saan ma aru. Alkohol on teema, mida ma mõistanSiin, minu planeedil, pole inimest, kel poleks tuttavat joodikut...

esmaspäev, 19. oktoober 2015

Roheliselt kuusepuust

 На севере диком стоит одиноко

На голой вершине сосна
И дремлет качаяся, и снегом сыпучим
Одета как ризой она.
И снится ей все, что в пустыне далекой
— В том крае, где солнца восход,
Одна и грустна на утесе горючем
Прекрасная пальма растет.*


mulle meeldis ja jäi see luuletus pähe esimesest korrast, kui seda õppisime. Mulle meeldib Lermontovi rütm ja meeldib selle luuletuse sisu. Kurbus, igatsus, üksindus...
Nüüd, kui tulime lõunamaalt tagasi kodumaale, tuli see mulle jälle meelde.
sügis ikka kestab veel, laiad lombid laste teel

 Ma olen parasvöötme inimene, ma olen sündinud õiges kohas. Võiksin kirjutada pika essee iga aastaaja eelistest. Ma tean, et minu silmad seda enam ei näe, aga mul on täielik paanika kliimasoojenemisest.
Lisaks tavapärasele, et temperatuur muutub ühtlasemaks, suved soojemaks ja talved ka. Et pikka niisket aega on rohkem, on torme ja üleujutusi, rääkis spetsialist raadios ühe traagilise nüansi.
Kliima soojenemine toob kaasa ka selle, et kuused kolivad Eestist ära. Kuused vajavat, et maapind kord aastas läbi külmuks.

ja külma kaitseks kandis tuul ta ümber pehmet lund
Mulle meeldivad segametsad. Seal, kus on kuuski on ka mustikaid, seeni, jänesekapsaid ja veekogu. Kuusepuu on elu puu. Annab sooja, vihmavarju, kuusevõrseid. Kuusemetsas on traagikat ja intriigi. Kui filmis peab peategelane põgenema kurjami ees, siis teeb ta seda kindlasti kuusemetsas: oksad peksavad vastu nägu. Kuusemets sunnib sind alandlikuks, et mitte haiget saada, peab oskama liikuda. Kuusemetsa hämaruses ja rohelises valguses elavad haldjad ja nõiad....

Ma tean, et kliimasoojenemisel on tunduvalt traagilisemad tagajärjed, kui mingi kuusepuu kolimine. On vihmametsade kadu ja ökosüsteem lendab vastu taevast. On 150 miljonit kliimapõgenikku ja eesootav toidupuudus.
maikuus õis on õie kõrval, kasel juba hiirekõrvad






Aga ikkagi on nii kahju kuusest. Ja koos kuusega sellest võimalusest igatseda. Et kusagil on lumi ja jää ja kusagil kõrb ja liiv. Et kusagil kaugel on samamoodi üksinda üks palmike...:)
Ja et minu kodumaal on talv ja kevad ja suvi ja sügis. Mitte aastaringne + 8.




Uskumatu, kui vähe on vaja, et muutuda roheliseks. Üht uudist kuusepuust.


Neile, kes vene keelt üldse ei oska. Väga vaba tõlge:
Metsikus põhjas seisab üksinda kõledal kõrgendikul unes kiikudes ja lumega, kui riisiga kaetud, mänd. Ta näeb unes, et kauges kõrbes, seal maal kus päike tõuseb. kasvab kuumal kaljul üksinda ja kurvana ilus palm.
juulis heina niidame kuiva ilma kiidame

reede, 16. oktoober 2015

Nohu

NB! HOIATUS. Ärge alljärgnevat kodus ise järele proovige. Kõigi tervisehäirete korral konsulteerige arstiga ning ärge otsige abi internetist!

Ma olen oma nohust varem kirjutanud.
Jaanipäeval istusime talvejopedes, kindad käes lõkke ümber.  Teised rüüpasid õlut, mina luristasin nina. Kurtsin muret kõrvalistuvale apteekrile ning ta soovitas diagnoosi- allergia.  No mis allergia see keset talve olla saab, hädaldasin mina.
Saab, ütleb tema.
Tulin koju, ja ei- ma ei helistanud perearstile, vaid hakkasin guugeldama. Otsides materjale allergia kohta.
Selgus, et on olemas mingid testid, mis jagavad allergiad kolmeks. Loomad ma välistasin. See peaks tähendama, et mul hakkab reisidel parem. Ei hakka.
Toidu tõmbasin ka maha. Sümptomid ei sobinud ja ma poleks ka nõus oma menüüd muutma.
Jäi tolmuallergia. Mis seal salata, ega ma maailma puhtaim inimene pole ja tolmurulle mu majas leidub. Selle ma valisingi.
Seejärel leidsin sobivad rohud ja hakkasin katsetama.

neljapäev, 15. oktoober 2015

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 
Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.
Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

esmaspäev, 12. oktoober 2015

Kvaliteetriided

"Ribadeks kandma" pole ainult sõnakõlks.

Ma olen ribadeks kandnud ühe kena seeliku ja nüüd väsisid korraga ära püksid ja dressikas.
Oleks nagu ok brändid.
Ajalugu on pükstel 7 aastat. Dressikat kahjuks ei tea, kuna ta pole kõigil reisidel kaasas käinud. Aga umbes sama palju ka vist.
Mis iseenesest ju polegi paha number.

Kui ma ei kannaks täna suvekleidina oma ema u 40 aastast kleiti. Ja mul poleks kapis ämma u 60 aastased kleidid.

Kuidas siis tänapäeval vintage tekib, kui kõik seljas laguneb:)

neljapäev, 8. oktoober 2015

Küpros Paphos


Mees saatis messi, et Budapesti on soodsad lennupiletid. Vaatasin just õõvastavaid pilte massidest Ungaris ja arvasin, et äkki me ei mahu. Ja kui soe seal üldse on...
Jäi siis hoopis Küpros. Ma olen alati öelnud, et kogemused on saatanast. Kreetal käisime me peale Türgit. Siia tulin peale Itaaliat... ja paraku on  võrdlused selle maanurga kahjuks. 

Ma olen üritanud leida eestikeelset omadussõna selleks
Et on keskmine, ok, rahuldav... kõht on täis, soe on ka, aga seal, mujal on parem...

Kuiv ja tolmune
Palju sõltub ka hotellist. Võid ju väita, et see on ainult magamiseks. Aga kui vesi on leige ja surve olematu. Siis varsti hakkab häirima. Kuni harjud...

Kuidas ma küll elasin enne interneti tulekut?? Üle pika aja olime hotellis, kus wifi oli ainult lobbys.
Uskumatu, kui palju on aega. Aega, mida ei oskagi täita. Lõputult lugeda, vestelda, võõraid teleprogramme vaadata... pikad pimedad õhtud...Tegelikult oli isegi hea, et netti polnud. Siin on ju teistmoodi pistik ja meil õnnestus kohalikust marketist saada viimane adapter.

esmaspäev, 28. september 2015

5 asja, millest sulle ei räägita

Sahtlid.
Sahtlid, see kõlab seksikalt. Tegelikult mahutab sahtel vähem, kui riiul. Riiulis oled sa sunnitud mingitki korda hoidma, et tagumisi asju kätte saada, sahtlid lähevad sassi. Kui sul pole just udupeent siinidesüsteemi, siis tähendab iga sahtlitõmme, et sahh... asjad kuhjuvad ette ja sahh... taha

Moodsad külmikud
võib olla sul veab, aga võibolla mitte, Moodsad kaasaegsed gaasid teevad külmikus paisumisel ja jahtumisel imelisi hääli.
Poes sa seda proovida ei saa. Ning kui veedad oma päeva külmikuga (avatud köögis) on muusika omast käest.

Programmid
Ole aus, mitut programmi sa küpsetamiseks vajad. Alt ja ülevalt, ringõhk, grill...??? Sa ei saa kunagi teada, milleks on mõeldud need ülejäänud 10.
Täpselt sama ka teiste masinate puhul. Elu on lihtsam, kui masinaid disaininud inseneride ambitsioonid

Raamatud
kui sa pole just sarjade fänn, siis oo õudust, raamatud on erineva mõõduga. Isegi, kui oled eelnevalt enda meelest nad grupeerinud ja grupi suurima ära mõõtnud, selgub, et mõni sellest pakist on ikkagi 2 mm liiga kõrge, et mahtuda su riiulisse.
Kõik, kellel on koolilapsed teavad lugu töövihikutest ja ümbriskiledest..

Kõrgus
Valida külmik, mille alumise osa moodustab sügavkülmik, on väga hea mõte.... kui sa oled pikemat kasvu. Ära unusta poes proovida, kas sa ülemiste riiuliteni üldse ulatad. Väga nõme on tulevikus piimapaki kättesaamiseks tool alla võtta.

Samal teemal jätkab Tavainimene

neljapäev, 24. september 2015

Kõva pea ja keeleõpe

Me hakkasime vene keelt õppima 2. klassist. Inglise keel lisandus kas neljandas või viiendas. Keskkoolis saime vene keelt süvendatult, viis tundi nädalas. Ja ülikooli ajal veetsin ühe suve töötades venekeelses keskkonnas. Vene keel oli tähtis. Toona väideti, et rahvaste vahelise suhtlemise keel. Inimeste keel.
Me elasime venekeelses meediaruumis ja praktikat aitasid saada kümned kirjasõbrad. Me tuupisime luuletusi, tekste. Peamine fookus oli klassikalisel ilukirjandusel, aga kohati sai loetud ka tarbetekste, Igal aastal käisime kusagil Venemaal ekskursioonil.

Ülikooli diplom väidab, et õppisime seda ka kõrgkoolis, aga ausalt. Ei mäleta. Kas ja mida üldse.

Inglise keele tundidest on mul üsna hägused mälestused. Meid oli keelerühmas 26. Esimene õpetaja pr. Pommer alustas iga tundi lauluga "My bonnie lies over the ocean",
Midagi kõva häälega öelda sai umbes igas kolmandas tunnis...  Hiljem tuli meile nägus noor õpetajanna, kes eelistas ilmselgelt poisse. Tüdrukutel oli voli tegeleda muude väga oluliste asjadega.
Metoodika oli sama, mis vene keele õppel. Tuupisime sõnu ja väljendeid pähe, tegime töid grammatikareeglite peale ja lugesime - tõlkisime tekste. Ainult raamatuid ei lugenud ja luuletusi oli kordades vähem.
Aga.
Õppimiseks puudus point, mõte ja motivatsioon. Milleks meile inglise keel?

kolmapäev, 23. september 2015

Et Eesti elu edeneks

Mul oli väga kummaline nädal.
Käisin kahel üritusel, mille eesmärk oli "Eesti riigil on raha, aita see ära kulutada".
Sama eesmärk, aga täiesti erinev sisu ja tegijad.

Esimese ürituse osalejad ja korraldajad olid pigem vasakpoolsed lillelapsed. Linnainimesed. Kasutasid sõnu visioon, strateegia, kompetentsikeskus, sihtgrupp, imago...Me tegime moodsate e- vahenditega grupitööd, olime kaasatud. Aga kuluaarides liikus kuulujutt, et tegelikult on asi otsustatud. Tegijate lemmikprojekt on ambitsioonikas, huvitav, aga .. naiivne.
Kuidas, küsin ma tegijalt, kujutad sa ette selle elluviimist?
Lihtne, ütleb tema. Riik keelustab muud asjad. Käseb kõigil hakata tootma just selliseid tooteid, kompenseerib väiksema tootlikuse, ärakukkunud tulud ja turud, kehtestab sanktsiooni tõbrastele kes käsku ei kuula, paneb piirid kinni, et odavamad alternatiivid ei saaks segada ning aitab hinda kujundada, et eestlane ka osta jaksaks.
Täiesti siiralt ja tõsiselt räägib.
Need lapsed on kasvanud vabas Eestis, aga mõtlevad nagu oleks pärit Põhja- Koreast...?

teisipäev, 22. september 2015

Kass

Tere,
Ega ma täpselt ei teagi, mis mu nimi on. Ametlikult vist Viki, aga mind kutsutakse ka Viksu-Pliksu, Kiisu-miisu, Kassu-passu, Vikram, Vello, Tüüp, Šeff, Loom, Kass-kurat, Pisike....
Mu Perenaine ja Tüdruk vaidlevad ka selle üle, kas ma olen jooneline, triibuline, vöödiline.. Tüdruk arvab, et ma olen liiga paks, Perenaine seevastu, et "kass on nii kõhna ja sööb nii vähe"...
Ühes on nad siiski ühel nõul. Kui nad vaatavad mind ja haleda titehäälega nunnutavad: issand, kui armas ta ikka on.
Olgem ausad, see on väga tobe.
Ma olen korralik kaheaastane preili. Viks ja viisakas.

Ma sündisin varjupaigas, sealt viidi mind perre, kus elas väike poiss ning Teine Kass. Elu oli tormakas. Ma kaotasin isegi mõned oma vurrud ( mis, tänu jumalale, on tagasi kasvanud). Aga juhtus nii, et sellel poisil oli kassi allergia. Kujutlege, KASSI allergia!! on elu...
No nii, aga see oli ka hea asi, sest tänu sellele  kolisin ma nende inimeste juurde.

neljapäev, 10. september 2015

Kuidas leida kutsumus (kelleks saada vol 1000)

Mul on tänaseks elatud pool elust. Ja ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada.
Susan Caini raamatus oli taas üks " kuidas jõuda oma kutsumuseni" trepp. Ei midagi uut ega originaalset, aga kõik hea ongi ju unustatud vana...
Proovime.
(kaldkirjas tekstid on pärit raamatust)
Esiteks mõtle sellele, mida sa lapsena teha armastasid. Kuidas sa vastasid küsimusele, kelleks sa tahad suureks kasvades saada? Sinu konkreetne vastus vöis küll olla märgist mööda, aga mitte selle aluseks olnud impulss. Kui sa tahtsid olla tuletõrjuja, siis mida tuletõrjuja sinu jaoks tähendas? Head inimest, kes teisi hädast päästab? Uljaspead? Või tähendas see lihtsalt veoauto juhtimisega seonduvat naudingut? Kui sa tahtsid olla tantsija, siis kas oli põhjuseks võimalus kostüümi kanda või ihaldasid sa aplausi, või tundsid lihtsalt puhast rõõmu välgukiirusel ringikeerutamisest? On võimalik, et tol ajal teadsid sa selle kohta, kes sa oled, rohkem kui praegu.


teisipäev, 8. september 2015

Elu õppetunnid

Ma olen hämmastusega avastanud veel ühe meie koolisüsteemi puudujäägi,.
Noored, kel on kogemused vaid suviste tööotstega, ei oska tegelikult tööturul käituda!
Jah, kõike saab guugeldada, aga see on ajamahukas ning selleks peab teadma õigeid küsimusi. Kuulu järgi käiakse osa teemadest siiski kooliprogrammi raames läbi, aga kas siis laps teab ja kuulab tarku õpetajaid,..:)

No näiteks.
Mis on katseaeg, kuidas ma palka saan, mis teema nende pensionifondidega on. Kas see, et ma kunagi kaubanduskeskuses ütlesin kellelegi jah, tähendab, et mul on see fond olemas. Kas ja millal pean ma esitama haiguslehe. Kas ka siis, kui ma vaid kaks päeva haige olen. Kuidas ja millal ma puhkusele saan... Kui mul saab sellest tööst kõrini, siis kuidas ma ära saan minna. Kas mu ülemus saab pahaseks, kui ma ära lähen...jne jne.

Ma tean. Enamik meist pole seda koolitust saanud, vaid ise vajaliku välja uurinud. Aga tegelikus elus eksisteerib üsna mitu vähem võimekat noort inimest ja neid, kel pole toetavaid vanemaid ja ka ülemus on mölakas ning kolleegid kinnised.

Midagi peaks nende teadmiste paremaks levitamiseks tegema.

neljapäev, 3. september 2015

Sallimatu

Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata...  Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda.  Miks mitte?
Kirjutades Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?

Ma olen endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...

Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.

Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.

Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.

Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.

reede, 28. august 2015

Laula mu laulu 4. hooaeg

Ei, mul ei ole selle saate tuleku kohta andmeid ja ma pole ka kuidagi tootjafirmaga seotud.
Lihtsalt mõtlesin ühel päeval, et on hea, et Eesti on väike ja samas pole ka.
Just selliste staarisaadete kontekstis. Ühel päeval saavad nad otsa.
Kõik on justkui juba käinud ja rohkem meid ju lihtsalt pole.

Vana kooli staaridega on lihtne- nendest saaks teha kohe mitu saadet. Pole ju käinud Ivo Linna, Karl Madis, Mait Maltis, Lauri Saatpalu, Riho Sibul, Justamendi ja Kukerpillide mehed jne jne.

90 popitähtedega on ka enam- vähem. Tuberkuloited, Nexus, Nancy...

Aga just praegused. Neil peaks olema oma repertuaar ja soovitavalt ka paar tuntud hitti. Väga niššilauljad ei saa ka olla. Muidu pole ju vaatajaid.
Mõtlesin ja tegelikult tuli päris mitu nime:
Hannaliisa Uusma, Liisi Koikson, Siiri Sisask, Vaiko Eplik, Taukar, Winny Puhh.
Mulle hull
ult meeldiks ka, kui igas koosseisus oleks mõni folgilaulja- Eva Talsi, Jalmar Vabarna jne.
Väga äge oleks ju ka Kerli Kõiv, Ewert ja Metsatölli mehed.

Ehk siis kokkuvõte on see, et kõige põnevamad lauljad on tegelikult käimata.
Mulle meeldib, kui saates on erinäolised artistid. Nt ühes saates Birgit ja Ines oli küll nunnu, aga .. igav.
Seega.
Jään ootama.

kolmapäev, 26. august 2015

Kaeban meeste peale

Järgneb vihakõne.

Ma täiega pelgan meie maja viisakaid mehi. Sest see, et nad lasevad mul liftist esimesena väljuda tähendab, et minu lahti sikutada jääb kaks hirmrasket ust.

Ilusal nädalavahetuse päeval, kui olin kraamimisega ja toimetustega ühele poole saanud, jõuan õue. Ja näen, et mu auto on kahelt poolt aiaga blokeeritud, et nende aedade vahele ei pargitaks, kuna rõdude renoveerimisega on jõutud sinna lähedale. Kui siis veel selgus, et mu auto on täis tsemendipritsmeid. Olin MARUS.
Kus kuradi kohas oli info, et hakatakse tegema, viidagu autod ära. Fjodor, kes käis mu rõdu ümber tegemas, paistis küll kirjaoskaja olevat. Ja kui tõesti on valgest paberitükist kahju, siis auto omanike kindlaks tegemine pole keeruline.
Helista.
Tegin auto puhtaks ja vihastasin järgmiste meeste peale.

Kui auto tsemendiga ülevalamine pole just igapäevane tegevus, siis bensiinivõtmine peaks olema üsna normaalne. Autot küürides avastasin, et bensiiniluugi ümbrus on täiega nö ära kraabitud. Sõna " kraapimine" pole tegelikult õige, sest sügavaid jooni pole, aga ilmselgelt on näha, et midagi on sinna tihedalt vastu käinud.
Loogika? Mehed?

esmaspäev, 24. august 2015

Susan Cain Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast

Ma ju ütlesin, ja siin ka. tahaks öelda.
Susan Cain  kinnitab mu hüpoteesi, et inimkond on muutunud.
Moraali ja väärtuste asemele on tulnud ego ja müük. Iseloomu ühiskonnast on saanud isiksuse ühiskond. Ja nagu pool maailma, saame me taas kõiges halvas süüdistada Ameerikat....
Aga ehk see muutus polegi nii halb.

Ma olen samas blogis varasemalt kirjutanud, et igasugu testid ajavad mu hulluks. Sama ka selles raamatus olevaga. No kuidas vastata küsimusele " Inimesed ütlevad mulle, et ma olen hea kuulaja". Jah ma kuulan, aga millise hinnaga. Ja kas on täna üldse võimalik võtta indikaatoriks " armastab lugeda", siis pole ju varsti ükski laps introvertne:) Ma arvan, et suur osa vanematest on täna rahul, kui nende lapsel on mingigi huvi, olgu siis heegeldamine või tromboonimäng. Aga kuidas toetada ja rõõmustada lapse üle, kes elab arvutis. Ja ei programmeeri või kujunda, vaid lihtsalt tšätib ja vaatab. Tarbib.

Seda raamatut alustades avastasin, et ma tegelikult ei suuda ümbritsevaid inimesi ekstra/introdeks jagada. Mulle tundub, et enamik on minuga võrreldes ekstraverdid, sest defineerin inimesi nende suhtlemisoskuse järgi. Kuna ma olen kehv suhtleja, siis olen ma introvert.
Cain, aga, toob oma raamatus järjest ja järjest näiteid introvertidest, kes ... võtsid telefonikõne, saatsid kirja võõrale inimesele, ajasid oma idee huvides kokku kamba inimesi, .. ja siis jätkus koosolemine särava ja mõnusa vestlusega... Daa?? Introverdid??
Mingil hetkel sain aru, et ta räägib ju ameeriklastest.

Cain toob raamatus näiteks asiaadid. Nii viitena sellele, kuidas keskkond ja kultuur mõjutavad, kui ka selles kontekstis, et ühiskond muutub.

Kui ma mõtlen Eestile, siis tekib huvitav vastuolu. Võrreldes ameeriklastega oleme me rahvana kindlasti introvertsemad. Aga mulle tundub, et ka nõukaaeg nõudis pigem  ekstraverte. Kogu see ühiskondliku töö koormus, laagrid, kokkutulekud, konkureerimine, võistlused...
samas.

teisipäev, 18. august 2015

Arvan siin omaette

Ma ilmselgelt ei oska vist ikka arvutit kasutada.  

Kuna ma käin tööl ja laupäeval oli üks üritus, siis polnud mul võimalik arvamusfestivalil osaleda. Samas oli seal päris huvitavaid teemasid ning esinemas inimesi, kelle arvamus oleks mind huvitanud.

Nüüd otsin ja otsin, aga ei leia kokkuvõtteid. Mida räägiti, mida arvati ja mis selle arvamusega edasi tehti. Ürituse kodulehel pole isegi eelmise aasta omasid. 
Kas selle ürituse mõte on  siis lihtsalt seletamine ja kokkuvõtet ja tegevuskava  ning ettepanekuid asjapulkadele ei tehtagi?
Või mis selle asja point siis on? 
Auru välja lasta?

Meedia on teinud lühikesed referaadid, aga ainult nö oma aladelt ja muu, mille leidsin, teeb reklaami toimuva kohta, aga vaikib tulemustest. Ainsad kokkuvõtted leidsin
Taibult  ja Tavainimeselt . Manjana, nagu ma aru saan räägib oma nägemusest.


reede, 14. august 2015

Amsterdami TOP

Ööbimine
Kesklinna hotellide toad on reeglina imepisikesed (olen ööbinud 1,7x 2 m toas) ja söök, kui pole spetsiaalselt märgitud, on üsna nadi a la prantsusmaa. Mõistlikum (kui pole euro-buffee) on sellisel juhul süüa hommikust väljas. On spets kohad, palju pakutakse pannkooke. Ja mingi 5 euriga saab kindlasti söönuks.
Äärelinnas võib juhtuda, et rajoon eeldab pearätikut:), aga hotellid on kaasaegsed, suured. Ja ka toit on seal tavaliselt laia valikuga hommikubuffee.

Kui olete autoga, siis soovitan kindlasti Park and Ride parklat linna servas. Auto linna äärde parklasse ja sealt saab tasuta ühistranspordi päevapileti. Trammiga on kesklinna vaid paar peatust.
Kesklinnas parkimine on kallis, lisaks kohtade puudus, kitsad tänavad, hullud jalgratturid..
Ühistransport on väga hea. Ja vahemaad lühikesed.
Taksoga lennujaamast kesklinna on ca 35-45 euri.


Trammipileteid saab muidu osta trammist seest, trammi keskel on putka, kus neeger müüb pileteid. Hind ca 1 eur, sõltub tsoonist. Saab osta päeva-tunni jne pileti. Kõik räägivad inglise keelt.

kolmapäev, 12. august 2015

Hea uus ilm

Perearsti tõendit mul pole, aga tegelikult on see üsna kindel, et ma päris normaalne pole.
Mingites olukordades tekib ajus lühis ja ta hakkab omasoodu välja töötama strateegilisi ja taktikalisi plaane, Mul endal pole siin suurt sõnaõigust,
No näiteks. Näen staadionil sportivaid lapsi ja töötan kohe oma peas välja kehalise kasvatuse õppekava. Või siis tunnen lasteaiast möödudes toidu lõhna ja mu ajus valmib järgmise nädala menüü, koolitusprogramm lastele ja vanematele jne jne jne jne jne. Teil on ju ka nii, eks?

Nädalajagu tagasi soovitas üks hull kõik pagulased Soome saata. Suur tänu talle, sest viimase nädala olen ma tegelenud selle idee läbitöötamisega.
Lihtsad asjad said tehtud kõigepealt.
Toimiv infrastruktuur, kohanemis- ja haridusprogramm, toimiv ühistranspordiskeem jne.   Linna keskele tuleb skulptuur- memoriaal " Miljonitele, kes on hukkunud või kannatanud usulise tagakiusamise all". Kõrvale  religioonide ajaloo muuseum.

Aga siis tekkisid rasked küsimused