esmaspäev, 23. detsember 2013

Rahu maa peal

Jõul poleks jõul ilma mu lemmiklauljata.

Ilusad jõululaulud. Eestipäraselt pisut morbiidsed ja hardad. Pisar tükib silma.
Järsku.
Paar rida tagapool algab sebimine. Ühel keskealisel mehel hakkab paha.  Tema kaaslane, ilmselt soomlane, palub abi. Mees kukub, abivalmis käed püüavad ta kinni ja tassivad vahekäiku pikali. Abivalmis noormees helistab kiirabisse.

Selleks ajaks saab laul läbi. Ilmselt on esinejad märganud sagimist, saamata täpselt aru, mis toimub,
Meeslaulja küsib, et - kas seal on abi vaja ning kas meie hulgas on ehk arste.
Arstid on juba kohal.
Esinejad on ilmselgelt segaduses.
Selge, et nö sündmuskohast kaugemal olevad inimesed ei näe ja kuule midagi ning ei saa pausist aru. Juhtunu lähedal olevad inimesed keerutavad end vaatama. Noormees räägib kiirabiga. Haige mehe kaaslane anub abi järele. Ilmselt arstid, või vähemalt väga enesekindlalt juurde tõtanud inimesed, tegelevad haigega...

reede, 20. detsember 2013

A. Ivanov Harbini ööliblikad

Ja nii reetsime me, eestlased, venelased...
Ivanovi loomingus juba teist korda.

Ivanov räägib jälle venelastest võõrsil. Kui esimeses raamatus tegutsesid nad selle sajandi alguse Eestis, teises Taanis, siis kolmanda tegevus toimub Eesti Wabariigis. Esimeses eeldatavasti siia suunatud või saadetud teise ja kolmanda põlve venelased. Teises mugavus- ja majanduspõgenikud.
Ja kolmandas on olnud põgenemine vajadus. Kontekst ja põhjused on erinevad, aga olukord ikka sama. Ikka on vaja õppida kohalikku keelt. Üritada mõista kohalikke, mitte kaotada sidet kodumaaga...
Migrandid, immigrandid ja emigrandid.
Sõltub, millise mätta otsast vaadata.
Ning sellest mättast sõltub, millisel juhul me tunneme kaasa ja millisel puhul mitte.

Ma vahel mõtlen, et mida ma teeksin, kui homme kehtestatakse näiteks Eestis islamiriik. Keelatakse näiteks laulmine ja naermine ja sunnitakse kaetud juustega liikuma? Või midagi muud, mis on minu väärtushinnangute ja põhimõtete vastu. Kas ma põgeneksin või kohaneksin?
Oktoobrirevolutsioon võis olla samasugune vapustus. Või siiski mitte? Muutused ei tule järsku, vaid samm sammult?

neljapäev, 19. detsember 2013

Telefonimäng

Ema helistab.
- Ma tahan oma kolleegile kinkida jõuluks ühe raamatu, väga kiidetakse. Alles ilmus. Meil siin on otsas, kas sa saaksid Tallinnast vaadata?
- Ikka saan, mis raamat see on?
- Mingi vene autor oli, täpselt ei mäleta. Surov, vist. Aga ma meie raamatukaupluses küsisin ja müüja sai kohe aru, mida ma tahan.
- Ahah. Ma kardan, et seda on siiski pisut vähe. Mis selle raamatu pealkiri oli?
- Ma pealkirja ei mäleta, Aga kindlasti ei olnud see ilukirjandus. Mingi populaarteadus.
- ajalugu? sport? elulood? mingid retseptid....? ( üritan peast läbi lasta viimati ilmunud uudiskirjandust)

Ema mõtleb natuke.
- ma teemat ka ei mäleta. Aga mulle tuli autori nimi meelde! See oli Andrei Surovski!  Kindlasti oli. Just. Oli jah Andrei Surovski.
-Ema??!! Äkki see oli Aleksei Turovski?!
- No just. Mis mina siis ütlesin?!

kolmapäev, 18. detsember 2013

Olgu jääv anonüümne kommentaar

Eile oli päris hea "Vabariigi kodanikud" saade. Nagu saates osalejad korduvalt rõhutasid, üritati rääkida kvaliteetajakirjandusest. Tegelikult räägiti anonüümsetest netikommentaaridest ning loo tuum oli selles, et saates osalejaid häirib lahmiv vihane kriitika...

Ma ei saa tegelikult ikka aru, millisel hetkel kaob inimesest empaatia, võime mõista teistsuguseid inimesi ja elusid.
Nad elavad mingis teises maailmas. Maailmas, kus inimesel on alati üks selge roll, identiteet. Muutumatud seisukohad. Kriitika on alati konstruktiivne ning argumenteeritud. Eriarvamuste korral toimub debatt.
Need on inimesed, kes on alati nemad ise. 100% selgusel selles, kes ja mis nad on. Igas rollis nii emana, tütrena,  naisena kui töötajana mõtlevad nad alati neid samu õigeid mõtteid, fanaatiliselt uskudes oma ideedesse ning iga sõna, mis suust tuleb, on puhas kuld.
Nad on õnnelikud inimesed ja selle privileegi eest võiks ju natukenegi olla tolerantsust nende suhtes, kellel on elus rolle rohkem. Kes ei tea alati õigeid vastuseid ning alati ei tahagi neid teada.

teisipäev, 17. detsember 2013

Sügisidüll

Kõnnin varahommikul kottpimedas pargis.
Pime, külm. Porine. Maa on must. Ja lehed raagus. Tühi ja pime.

Ja siis kuulen, et kusagil.
Laulab lind.
Kõvasti. Siuts,siuts, siuts, siuts, siuts...

See tundub nii sürreaalne. On see ikka päris lind? Üritan laulja asukohta tuvastada.

Ja seal ta on. Aial kükitab linnuke. Aia kõrval on suur prügikonteiner. Ja selle otsas istub kassike.

Nii nad seal kahekesi kükitavad mustpimedal sügishommikul. Üks laulab ja teine kuulab.
On detsember.

esmaspäev, 16. detsember 2013

Ideaalsed dieedikuud

Kui oli suht-koht terve kausitäie piparkooke sisse vitsutanud, muutusin pisut murelikuks. Aga õige pisut, sest veel natuke on jäänud ja siis tuleb periood, kui midagi pole.

Umbes juuni keskel saavad valmis maasikad. Ja arbuus ja murelid ja nektariinid. Ja värsked köögiviljad. Grill ja suitsulest. Šašlõkist saavad õunad. Mida on alati korraga ja palju, mistõttu tuleb välja mõelda ja paraku ka ära süüa 100 kooki õuntest. Õuntest saavad viinamarjad. Viinamarjadest jõul: mandariin ja piparkook. Verivorst ja kapsas ja hani ja siga..
Ja seejärel vastlakuklid... nämm...

ja siis tulebki 3 kuud: märts, aprill, mai. Kus pole midagi. Paast. Iidsed reeglid kehtivad siiani. Puuviljalett on tühi ja igav. Köögivili on vana ja tohletanud, isegi räim on kiitsakas.

ning siis saavad jälle valmis maasikad....:)

pühapäev, 15. detsember 2013

Pilvebaleriini lood 11. Ilu

Räägin oma venelannast juuksurile ära mida ja kuidas ma tahan

Juuksur vaatab mind mõtlikult ning ütleb veendunult:
Ma võin teha, mida te soovite, aga ilusaks see teid ikkagi ei tee...

?????

Õnneks oli tal varrukast võtta variant b, mis mind siiski pisut kaunimaks tegi..:)

reede, 13. detsember 2013

Abiellu ja allu

Oi, kui hea uudise ma Postimehe onlinest leidsin:  kuidas olla õnnelik ja säilitada oma abielu (mis teatavasti on vältimatult hädavajalik, ükskõik millise hinnaga). 

Puhas kuld:
  «Meestele meeldib alluda, kuna tegelikkuses näevad nad asju laiemalt,» seisab raamatus.
Autori sõnul põhineb teos Pauluse õpetustel ning ideaalne mees peab olema kuulekas.
«Sa ei pruugi olla veel täiuslik peremees ja torumees. Mis selles halba on, kui naine sulle seda ütleb? Ütle talle, et tal on õigus ja see on tõsi ning et sa õpid. Kui ta näeb sinu allumist ja soovi muutuda, siis muutub ka tema,» õpetatakse raamatus.

ok?:) või kirjutasin midagi valesti?

esmaspäev, 9. detsember 2013

Head blogid ei ole otsas.

Kui Sa loed Rentsi ja Ritsiku blogi, siis oled kindlasti kursis, et eesti rahva taastootlusega seotud mured ja rõõmud ja eelkõige elu õite esimesed elukuud  on virtuaalmaailmas rohkem kui väärikalt kajastatud.
Kuna mul on hetkel loominguline madalseis ja ma olen blogimise surmast juba ka kirjutanud, siis valin seekord lihtsama tee ja teen hoopis nimekirja. Nimekirja blogidest, mis ei räägi beebidest.

neljapäev, 5. detsember 2013

Keskel

On õige, et me tegelikult ei suuda mõista olukordi enne, kui need on meil reaalselt käes. Me ei suuda mõista esimese hamba vaimustust enne, kui meil endal on beebi ja vaimustust lemmiklooma suhtes, kuniks meil endal kullake kodus uksele vastu ei tõtta.
Me küll üritame, aga lõpuni on raske mõista vanaemasid, kes kannaks meid kätel ja teeks kõik ette-taha.

reede, 29. november 2013

argusest

Kas teie teate, kuidas te ootamatutes olukordades käitute?

Mina tean täpselt. Mind on kahel korral rünnatud (kõik lõppes õnneks hästi). Ma ei suutnud karjuda, põgeneda, lüüa... mitte midagi sellist, et ennast päästa. Ma seisin kivinenult.
Kätega reaktiivselt ja hajameelselt vehkides ja viisakalt, ründajat teietades, pomisedes: mida te soovite? palun jätke järele...

Sama juhtub ka siis kui mind rünnatakse verbaalselt. Ma saaks nagu šoki- suutmata uskuda, et inimesed on kurjad ja õelad ja ülekohtused. Istud ja vaikid nagu loll. Õiged sõnad tulevad meelde päevi hiljem.

esmaspäev, 25. november 2013

Täielik diskrimineerimine:(

Päkapikud juba sebivad...

Ja sel aastal otsustas jõuluvana tahvelarvuti kasuks.
Töötasin läbi terve interneti, vaatasin edetabeleid ja teste.
Veetsin tunde lugedes kasutajate kommentaare ning sain teada, et valikus on 4 mudelit:
Google Nexus 10 2013, mis jääb kõrvale liiga väikse ekraani pärast.
Apple IPad2- aga apple suhtes on mul eelarvamus (ehk asjata?). Siis Sony xPeria Tablet Z ning Samsung Galaxy Tab2.
Nii, mõeldud, otsitud. Asume ostma.

Meile tundub, et mida rohkem me teame, seda lihtsam on meil elada. Vale. Liiga palju infot, ei tarvitse olla positiivne. Ma julgeks öelda, et vahel on see isegi traumeeriv.
Mida vähem sa tead, seda parem.
Internetis olevad võimalused irvitavad sulle vastu.

Kui kohalik kaubandus küsib Sony eest pea 600 eurot, siis Amazonist küsitakse sama asja eest ca 310!!!!! Nipp on aga selleks, et sulle, eestlasele, seda ei müüda.
Hüva, vaatame siis Samsungi. Kui eestlane soovib saada selle eest 299, siis välismaal 219..
see vahe nii suur polegi, aga sest pole ka lugu- kuna taas, sulle seda ei müüda.
Ei müü ka Sony või Samsungi e-pood. jne
Sind lihtsalt ei ole olemas.
Sinu riiki pole olemas.
Sul võib ju raha olla, aga ei saa.

kolmapäev, 20. november 2013

Valdur Mikita Lingvistiline mets

Dokumendid tõestavad, et mul on vähemalt 400 aastat ajalugu lõunaeestlasena. Oma esimesed 10 aastat olen ma kasvanud metsas ja metsaga, tänased kontaktid on jäänud järjest põgusamaks, Kuid klassikalises valikus - mets või meri, valin ma alati esimese. Ma mäletan veel seene- ja marjaloitse, millega neid samblast  välja meelitada. Ma armastan metsa ja ma usun, et saan temast siiani aru.

Seega, ma tahan uskuda kõike, mis selles raamatus kirjas. Ja ma usun, et ma ka mõistan seda. Või vähemalt teoreetiliselt peaksin mõistma.

See raamat oli tegelikult minu jaoks üks eklektiline puder.
Kohati pööraselt naljakas, siis väga igav ( peatükk mitmiktajust) ja minu jaoks täielik woo-doo. Absurd, mis jooksutab juhtme kinni.
Kui prognoos võimalusest, et meie lapselapsed suudavad kõrvitsatega suhelda, ajab mind naerma, on see siis fakt sellest, et mul on hea huumorimeel või on see märk- et ma ei saa millestki aru? Et ma ei oska näha ja kuulata, Need osad raamatust peegeldavad väga irooniliselt tänast tegelikkust.
Nagu autor ise ütleb- meie teadvus on märgistatud. Me oleme õpetatud õigesti või "õigesti" mõtlema. Meie ümber on kuhjades infot ja me ei tea mida uskuda. Kas absurd on absurd või näitab see meie reeglitega rikutud mõttemaailma.
Või peaks võtma seda kui väljakutset- nii ongi õige mõelda alati, mitte ainult peale kanepi suitsetamist?

reede, 8. november 2013

Töö vabadus

On veider, kuidas väikesed seigad vahel su maailmavaadet muudavad.

Marsib mu kena blond kolleeg kontorisse ja teatab, et tal on aknapesu vedelik otsas, mingu mehed ja valagu täis.
Sest tema ise ei oska.
Kodus tegevat tal seda kas mees või poeg.

See et ta ise ei oska, on muidugi ilmselge jama. See on üks nendest olukordadest, kus on lihtsalt väga mugav ja sobiv hetk manipuleerida oma sooga- et naised teevad naiste asju ja auto on meeste teema.

teisipäev, 5. november 2013

November

Vanasti lohutasin end hommikuti lausega- ainult neli (kolm, kaks, üks) päeva veel ja siis saab magada.
Nüüd on mu lohutuseks: ehk on just täna see päev, millal selgub mu tõeline kutsumus...

selles on rohkem lootust.

reede, 1. november 2013

Tallest ja lillest

Maailm suudab mind ikka veel üllatada. Ja see on tegelikult hea.
Üks päev esines telekas kena terve ja tore veganist neiu.
Miks te liha ei söö, küsitakse - eetilistel põhjustel, vastab ta.
Sest kusagil maailmas on olemas kohti, kus loomi hoitakse kehvades tingimustes.
Jah, ma olen näinud horror videoid, ma taunin nii loomade kui ka inimeste halbu elamis- ning hoiutingimusi. Ma olen vastu inimeste ja loomade kahjustamisele ühe organi saamise eesmärgil. Ma olen valmis alla kirjutama avaldustele, millega nõutakse loomade ja inimeste tingimuste parandamist....

neljapäev, 31. oktoober 2013

Hingedest

Minu- ealised mäletavad ilmselt 1976 aastal USA ja NSVL koostöös valminud filmi "Sinilind". Filmist endast ei mäleta ma suurt, aga siiani kummitab mind selles filmis olnud imeline Sündimata laste maa intrigeeriv idee.

Laps üks.
Väga kaua oodatud ja lõpuks süstide-tablettidega lõpuni kantud rasedus. Sünd viimasel hetkel, enne sekkumist nõudvaks ülekantuks kuulutamist. Lapsest peale soojust, lähedust, rutiini ja turvatunnet sooviv. Ilmselgelt täiesti valesse aeg sündinud. Ta oleks pidanud sündima aega, mil naise roll oli olla lihtsalt ilus, mitte aega, kus elu on võitlus ja müük.

neljapäev, 24. oktoober 2013

Kiusatu

Nagu ma korduvalt olen siin blogis teada andnud, olen ma õnnelik inimene. Aga ka minu patuselt lillelises elus on olnud mõned murepilvekesed...:)
Ma lugesin eilsest EPLst  lugu kiusamisest töökohal ja hakkasin meenutama, kuidas mind elus kiusatud on. Kolme korda mäletan.

Minu esimene kiusamine toimus siis, kui oli ca 10 aastane. Olin elus esimest korda spordilaagris. Ühes toas oli hunnik erinevas vanuses tüdrukuid, meie kõige nooremad. Tollal jooksis teles sari krahvinna de Monsoreau, mis täitis kõik meie mängud ja jututeemad. Mina, otse loomulikult, mängisin kuninganna rolli.

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Reklaamiklubi 9. Pigem maasikavahust

Vaadake seda klippi. See on väga hea Belgia sotsiaalreklaam juhtimaks tähelepanu naiste/tüdrukute õigustele. Ja samas suurepärane näide, mis juhtub, kui noored edukad mehed hakkavad tegelema feminismiteemadega.



reede, 18. oktoober 2013

Maailm on valmis

mind võetakse tööle mu kogemuste ja ratsionaalsuse pärast ja seesama on ka põhjus, miks ma varsti sealt ära tahan.
Ma tõsiselt kannatan selle pärast. Et olen ülekoolitatud? Ja kindlasti ülbe.

Ma ütlen ära telefonimüüjale, kes pakub mu eriala käsiraamatut. Viisakalt. Tegelikult tahaks öelda. Ma tunnen ju isiklikult kõiki neid autoreid, nad ei tea rohkem kui mina. Sa oled selle käsiraamatu kokku pannud kas case study´dest- mis on ju  huvitavad, aga suuremalt jaolt praktilise kasuta. Või on sul seal suure maailma, suurte riikide näited.
Ma olen konverentsil. Kuulan sadu aastaid räägitud ideid. Kirun end, et raiskan ettevõtte raha ja oma aega. Miks ma tulin? Üritan leida positiivse momendi ja leian: karismaatiline esineja ja 2 youtube klippi, mida ma polegi varem näinud.

neljapäev, 10. oktoober 2013

Unustatud ja andestatud

Kui hea on meie mälu? Mida me suudame unustada ja ka andestada?
Need on täiesti subjektiivsed nimekirjad. Googlet kasutasin ma ainult faktide ning ajavahemiku täpsustamiseks. Minu eesmärk oli need kirja panna selleks, et hiljem kõrvutada valimistulemustega.
Et näha ja veenduda, kas miski läheb meile ka niivõrd korda, et see ka valimistulemusi mõjutab (naerukoht). Või kaaluvad kõik tehtud heateod (ka neid on ju olnud st head teod siis, mitte heateod) halva üles?

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Kuhu kadus rõõm

Mingid teemad on õhus.
Ma ei tea, kas ma olen pessimist või optimist või hoopis ratsionaalne pragmaatik, kes pole kaotanud lootust.

Kuid mõnikord, kui ma vaatan ülemusega sama graafikut, kus mina näen eelmise aastaga võrreldes 8% tõusu ja tema eelmise kuuga võrreldes -0,1 % langust. Tahaks küll röökida. Inimesed, miks te olete nii negatiivsed?!

Kui vanainimesi suudan ma veel mõista.  Sa oled haige ja väsinud ja oma panuse andnud ja miks pagana pärast pead sa oma kodust välja kolima, et kusagil võõras kohas närutada. Siis noored? Mis on lahti meie noortega?
Mäletan, et kui mu laps kooli läks, siis pidasime klassijuhatajaga pikki debatte teemal- miks peavad vanemad ja õpetaja lastele üritusi korraldama. Miks nad ise ei tee. Ei saanud mina aru. Sest meie ju tegime.
Mis on nende 30 aastaga juhtunud?
Kas me peame vaatama peeglisse. Meie, minu põlvkond? Meie oleme oma lapsed ära rikkunud, aga miks ja kuidas? Millal?

reede, 4. oktoober 2013

Eestlane ja venelane 13 Õpetajate päev

Kui juba mingi kümnes vene rahvusest koolilaps mulle hommikul lilledega vastu jalutas muutus asi kahtlaseks.
Sest eesti koolilastel lilli käes polnud.

Uudisteportaal andis teada, et täna tähistatakse koolides õpetajate päeva.

Meie linnaosas saavad Valentina Ivanovad ja Margarita Fjodorovnad täna väga palju lilli.
Õpetaja Pärn ja õpetaja Saar parimal juhul üksiku õie.

kolmapäev, 2. oktoober 2013

Heljo Mänd Pilgu puudutus

Teoreetiliselt ei saa Heljo Mänd mulle meeldida. Just tema täiskasvanute raamatud.Pikad lõputud monotoonsed laused. Kui hoiaks neid lugedes hinge kinni kuni mõtte lõpuni, siis kaotaks meelemärkuse. Reaalses elus kutsuvad selliselt rääkivad inimesed minus esile kooma.

Siin oma blogis olen ma kõvasti sarjanud autoreid, kes kirjutavad ainult iseendast ja oma perest. Mulle meeldivad rohkem üldistused ja väljamõeldud lood.
Ja ometi on midagi neis lugudes, mis mind lummab. H. Mänd on kirjutanud sadu raamatuid. Ja kui ma vaatan seda nimekirja, siis on täiesti üllatav, kui paljusid neist olen ma lugenud.

esmaspäev, 30. september 2013

4 äriideed

1. igasugu elektroonilised seadmed, nagu digiboks ja läpakas mu süles, lähevad tuliseks. Vaja oleks sellist kena alust, mis oleks süles mugav, jahutaks seadet altpoolt ning riiulil samuti ilus vaadata.

2. needsamad elektroonilised seadmed vajavad häirivalt sageli laadimist.  Ma olen kuulnud, et tehnoloogia, kus kehaenergia annab pouerit ka seadmele, on täiesti olemas. Aga mille taga, et massideni jõuaks? Või et saaks laadida läbi wifi?

3. nutikad ja tahvlid on liiga suured, et panna taskusse. Käekotist ei saa neid kätte. Ümbrised on loodud, aga koos selle ümbrisega pead neid ikkagi hoidma näpuvahel. Vaja oleks sellist hoidikut, mis oleks mugav kas kaelas või vöö küljes või kuskil. Ja mis samas hoiaks ka telefoni kasutusmugavuse alles.

4. Varsti on talv. On olemas udupeened kaabitsad jää kraapimiseks. Aga vaja oleks midagi, millega maha lükata 30 cm paksune lumi. Olemasolevad harjad on liiga nõrgukesed. Peaks olema labidalaadne, mis ei riku auto värvi.

tehtagu palun ja antagu lahkesti teada, kui olemas.

reede, 20. september 2013

Ma jumaldan valimisi

Alampalk tõuseb ja õpetajate palk ka. Pension tõuseb. Euroopa majandusolukord stabiliseerub.  Ülemiste ristmik saab lõpuks valmis. Vanemahüvitust saavad emad saavad lõpuks tööd teha. Ugala saab remondi ja EKA leidis lõpuks krundi.
Eestisse tehakse vene lütseum...

miks valimised nii harva toimuvad?

neljapäev, 19. september 2013

Kuldkalale

Tiina Jõgeda kirjutas hea loo internaalidest ja eksternaalidest.
Kahtlemata olen ma 100% internaal. Ma olen veendunud, et teen oma elu valikud ise. Ka see, et ma sündisin, oli mu ema ja isa teatud valikute tagajärg. Valikud määrasid mu iseloomu ja väärtushinnangud, et siis ühel päeval hakata ise kontrollima oma elu.

Ühel meie sõpruskonnal on tavaks kord aastas kokku saada ühe väga rikka inimese juures. Me alustasime ca 20 aastat tagasi ühest kohast. Ca 20 aastat koos olnud paarid. Kel 2, kellel juba 3 last. Ma väga ootan neid kohtumisi- kuna alati saab väga palju nalja ja kuigi me aasta jooksul eriti ei kohtu, on meil alati paljust rääkida.  Ja samas ma kardan neid kohtumisi.

laupäev, 14. september 2013

CSI ja raudne naine

Lõin klaasist kausi vastu väikest sõrme  puruks. Kauss lendas kildudeks. Minu sõrmekesele tekkis suur muhk ja sügav haav.
Hämmeldunud oma tugevusest vaatasin põrandale tilkuvaid vereplekke.
Aeglased, selged ümmargused pritsmed.
Põrandat valgendajaga ei puhastanud.

Kui homme tapetaks mu naabrite juures keegi. Kas CSI saaks aru, et minu põrand ei ole esmane kuritööpaik?

Kuidas on ikkagi filmides nii, et alati on kurjategijal unikaalsed rehvid/kingad/paber jm varustus. Et varasemalt pole kuritöökohale langenud ühtki juuksekarva ning tilkagi verd?

Et film nagu polegi päris elu? Tõsiselt?

reede, 13. september 2013

Moodsad mängud 3 Vares

Minu põlvkonnas pole vist inimest, kes ei tunne kedagi kes tunneks kedagi, kes poleks lapsepõlves linnupoegi lendama õpetanud või konnapoegi üle tee aidanud või vähemalt kodutuid kasse koju tassinud.
Jah oli ka pahatahtlikke elemente, kes konni täis puhusid, sisaliku saba näppasid ja kassipoegi uputati toona elu loomuliku osana.

Kuid isegi Hollywoodis- alles hiljuti oli jälle ühes filmis selline stseen- oli klassika, kuidas tütarlapse südame võitmiseks rääkis noormees liigutava loo sellest, kuidas ta lapsena pisikese vöötorava pisikese murdunud käpakese pisikesse lahasesse pani. Nummi. Norm.

neljapäev, 12. september 2013

Eestlane ja venelane 12. Riigikeeled

Seisab tänaval noor 20-ndates daam, Silmnähtavalt murelik. Räägib mobiiliga.

знаете, мне  здесь noh, rehv...no знаете .. tyre
... on tühi,
я думаю, что vist katki.
...
okei, okei.


Lõpetab kõne. Tundub, et mõlemal pool toru saadi probleemist aru ja leiti lahendus.

kolmapäev, 11. september 2013

Toitumisuuring Viimane

Ma olen TAI tulevaste uuringutulemuste pärast natuke mures. Kuna on ju teada kui palju midagi toodetakse- müüakse, siis saavad ilmselt vaesed soomlased lisaks süüdistusele meie alkoholi ärajoomise eest  ka patu meie maiustuste ja snäkkide nahkapistmise eest. Ning ilmselt kaua uuritakse müsteeriumit kust on jõudnud Eestisse kõik see väärtuslik roheline, mida eestlane oma sõnade põhjal sisse kühveldab.

Tõsiselt huvitab, kuidas ikkagi saadakse õiged andmed. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olin päriselt ka aus, siis sügaval südames ma tean, et selle eksperimendi käigus jäi nii mõnigi jäätis, mida ma muidu oleks söönud, söömata. Ja ma sõin ilmselt midagi rohkem-vähem kui muidu. Kui ikka oli juba kaalutud, siis tuli süüa. Söögist saab su kinnisidee ja planeeritud tegevus.

Ilmselt oleks võimalik mõnevõrra õigemad numbrid saada, kui paluda inimestel jälgida mõne lähedase- mehe, naise, lapse söömist..

esmaspäev, 9. september 2013

Toitumisuuring 3

Kui ma varem kahtlustasin, et mul puudub pühendumuse-kire geen. siis nüüd olen selles veendunud. Mul on siiralt kahju inimestest, kes mingil põhjusel peavad pidevalt jälgima oma toidulauda. Söök on su elu ja mõtete keskpunkt. Mitte spontaanne isude järgmine vaid teadlik planeerimine ja valik. Mina nii ei suudaks. 

Ja ühes olen ma veel veendunud : Jamie Oliveril on õigus. Probleem pole eelkõige mitte inimeste soovimatuses tervislikult toituda, vaid selles, et nad lihtsalt ei oska.  Mina ka. Ning see, et retseptid on kättesaadavad, see pole piisav. Kui sa jõuad õhtul hilja näljasena koju, siis sa ei juurdle- oo, teeks midagi ägedat. Sa teed midagi, mida oled 100 aastat teinud, millele ei pea mõtlema, mis tuleb automaatselt. Ja seda automaatsust saab arendada ainult lastega koolis. Siis ehk tekib mingi lootus, et kasvab uus põlvkond, kes teeb teistmoodi toite kui nende vanemad ja ei pea lihtsaks lahenduseks valmistoite.  Sest on veel lihtsam lahendus.

reede, 6. september 2013

Toitumisuuring 2

Täitsa pekkis, KUI tüütu on toiduainete kaalumine.
Inimene, kes sa tahad dieeti pidada. Soe soovitus: ära pista enne suhu mitte ühtki pala kui oled selle kaalunud ja kirja pannud. Pane tähele, et hiljemalt nädala pärast loobud täielikult söögist.
Ja kirja peab panema toidu kohe. Vähemalt minul on täielik väga selektiivne mälu:) Uskumatu, kui kiiresti unustad söödu. Eriti just need näksid- jäätised jms.


neljapäev, 5. september 2013

Toitumisuuring 1

Palun ärge järgneva nädala jooksul mu blogi lugege, kuna ma kavatsen kirjutada ainult toidust.
Või õigemini sellest, mida mina söön.
Lugesin lehest, et plaanis on väga mahukas toitumisuuring ja lambike läks põlema.
Kui minult küsida, kas ma toitun tervislikult, siis ma vastan täiesti veendunult- loomulikult.

Aga tegelikult?  Ma ausalt öeldes, absoluutselt ei mõtle sellele. Söön, mida söön. Ei kalkuleeri, ei mõtle, ei tunne huvi.
Sellega seoses tekis idee, et panen nädal aega (ilma püüdluseta toituda kuidagi paremini) oma toidud kirja. Mina, kes ma alati teisi mõnitan ja manitsen tervislikult toituma, vaatame, kuidas ma ise tegelikult söön. Ei ole "tüüpilisi" päevi. On reaalsus.

Kunagi, lapsepõlves, kaevasime õega maa sisse tulevastele arheoloogidele leidmiseks kivikirved.
Olgu siis ajaloo huvides tulevastele uurijatele info. Mida sööb üks tavaline eesti naine.

Kalorid arvutas seesama uuringu planeerija. Tervisliku Arengu Instituut.

teisipäev, 3. september 2013

Strugatski Hääbuv linn

Selle raamatu võiks kokku võtta kolme sõnaga: geniaalne. Vaimustav. Suurepärane.
Aga üritan siiski mõned laused rohkem kirjutada, lootuses, et suudan seda head asja reklaamida.

Zanri poolest on tegemist ulmekaga: tegevus toimub väljamõeldud kohas. Samas, pole see ainult ulmekas.
See on  harvaesinev kombinatsioon põnevusest ning sügavusest.
Lugedes pidin korduvalt teadlikult tempot alandama- nii oleks tahtnud ju teada, millega see kõik lõppeb.
Aga samas oli vaja aega, et mõelda. Seedida ja nautida. Värskeid ja vaimukaid mõttearendusi inimeseks olemisest ja inimkonna olemusest.
Ning raamatu esimeses kolmes osas ka "mõttepärle". Demagoogia meistriklassi kuuluvat retoorikat eelmisest sajandist. Absurdse  totalitarismi iroonilist satiiri ja ühiskonnakriitikat. Naerad ja nutad. See kõik on päriselt olnud. Ma tean seda. Ma mäletan seda.

pühapäev, 1. september 2013

Viis riiki

Mul on teile väga hea uudis: EL pealinnades on kõik hästi. Ilm on ilus, inimesed rõõmsad ja rahulikud. Naeratavad. Tõsi, bürokraatide armee ei taha enam olemasolevatesse büroohoonetesse hästi ära mahtuda-aga uute ehitused juba käivad.

Ma leidsin endale uue lemmikriigi: Belgia. Imeline  loodus ja valged albiinolehmad, toredad inimesed. Ja loomulikult võrratud vahvlid ning friikad, "mispoleüldsesellised nagu macis". Väidetavalt ei tehta neid külmutatud kartulist, vaid tädi lõikab õli sisse värskeid. Natuke kahtlen selles, aga head on ikka. Belgiasse tahaks tagasi.

Mida ma Belgias eriti armastasin: isegi minusugune loll turist saab erilisi pingutusi tegemata  söönuks. Euro eest vahvel, teise eest friikad. 3-5 euro eest supp või salat või pasta. Ja kui raha on veel rohkem, siis praad.

esmaspäev, 19. august 2013

K.Sepp Hetk enne homset

Ma kohe kardan kaasaegseid noorteraamatuid. Klassikalises moodsas  noortekas pole lastel ema ja isa. Parimal juhul on vanemad kaugel taustal, halvemal surnud või Soomes või asotsiaalid. Kindlasti on peategelasel olnud väga raske lapsepõlv. Ning kui ta pole tõrjutu ja heidik, siis on ta langenud liider. Neis raamatutes on palju seksi, ropendamist, vägivalda, lõikumisi, äng ja depressioon, hiv, sageli tapab keegi end ka ära, on narkot-alkot jm "noortepärast". (Igaks juhuks täpsustan, et üldistan muidugi oma lugemuse baasilt. Kindlasti on ka teistsuguseid raamatuid? Või?).

Kasvasin üles raamatuhulluna. Fiction ja action. Hingemattev armastus. Ajastukohased lood kangelaslikest pioneeridest pakkusid unustust ja unistusi. Aga selle kõrval oli mul veel üks suur pakk. Lisaks  Silvia Rannamaa ja Truu klassikale, õhukesi ja pisut paksemaid noorteraamatuid. Hind 20- 55 kopikat. Keskmisele ja vanemale koolieale. Trükiarv 25 000.
Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks ma neid niiväga vajasin. Ja kui vaadata nende raamatute hulka ja kuluvusastet, siis vajasin väga. Enamik neist on loetud sõna otseses mõttes ribadeks. Kui järele mõelda, siis ega neis mingit erilist sisu polnud. Üsna must-valged lood tavalistest poistest ja tüdrukutest. Aga ilmselt ongi märksõna "tavaline", et samastuda, teada saada mis on hea ja halb, õige ja vale.  Nende raamatutega toimus vähemalt minu puhul väärtuskasvatus. 

esmaspäev, 12. august 2013

Reklaamiklubi 8. Otsepost

Ühel hommikul oli mu meilikastis kiri, mille teemaks: Inkassoteade. Peale hetkelist paanikat, appimaeiolejumittekellelegivõlgu, avasin kirja ning sain teada, et on olemas firma X, kes pakub mulle lahkelt teenust võlgade väljapeksmiseks.

Teise hommikul sain miniinfarkti, kui nägin kirja " Kiri tööandjalt".  Neil hetkedel su loogika ei tööta, sa ei juurdle, et miks postitab su tööandja sulle kirja reklaamsõnumiteks mõeldud postkasti. Ikka läheb selg higiseks ning aju töötab paaniliselt valimaks kas positiivset või negatiivset varianti. Ning kui selgub, et see on "kõigest" tööportaal, siis... oled isegi pisut pettunud. Vahel võiks mind ju üllatada kiri tööandjalt, mis teataks, et tõstetakse nt palka, aga ametlik aadress selle teatamiseks on natuke liiga tavaline ja igav...:)

Järjest sagedamini küsin ma endalt, kumb on tegelikult halvem reklaam. Kas see, mida mitte keegi ei märka või see, mida märgatakse, aga negatiivses kontekstis.  Vähemalt märgati.

reede, 9. august 2013

Huumor ja sõnavabadus

See postitus on otse loomulikult inspireeritud Mallu skandaalsest postitusest ja mõtlema pani ka Tavainimese meeldetuletus, et naermise asemel peaksime me olema tänulikud ja  suuremeelsed, et meile on antud vaimset ja füüsilist tervist.

Piir, kus alates on alati naljakas, näib jooksvat minu ja nemad vahel. Oluliselt rohkem on aksepteeritud, kui sa naerad iseenese üle. Siis võid pilgata ka seda, mis muidu tabu: rahvust, vanust, sugu, usku...
Samas on minu jaoks siiski teatud väärtused, kus ka iseenda üle naermine enam naljakas ei tundu: kui inimene on jahmatavalt rumal, räpane  (vt Julie ja Julia) jne.

Mind isiklikult ärritab naermine vanade ja abitute üle. Seevastu noored ja rumalad, näiteks lapsed ajavad mind küll naerma.  Kuigi, tõsi, mingis vanuses lisandub koomikale traagika a la no kui ikka 16 aastane ei suuda teha seda või teist, siis pole see naljakas vaid pigem traagiline.
Youtube on täis "naljakaid koduvideoid" mis balansseerivad hea maitse piiril.  Vaatad, naerad. Mõtled ja kurvastad. Ehk ei peaks niipalju mõtlema?

teisipäev, 6. august 2013

E. Petrone Kas süda on ümmargune 2

See raamat ärritas mind ja tegi samaaegselt väga kurvaks.

Ma tean täpselt mis tunne on olla vastutus- ja kohusetunne ruudus. Ajada inimesi närvi sellega, et sa ei suuda aega lihtsalt surnuks lüüa ja tundide viisi lämiseda. Vaid, et sa otsid tähendust, mõtet.
Jälgid ja ei ole. 
Ka see, millest jutt, oli täielik äratundmine. Aeg- ajalt tabasin end sellelt, et paar lehekülge oli loetud nii, et ma polnud arugi saanud, millest jutt. Sest ma olin mõtetega oma  "saartel". Oma minevikus. Aga ma ei taha. Ma ei taha mäletada. See kõik on möödas, unustatud, maha maetud. Oli mis oli.

Ma olen raamatu peategelasega uskumatult sarnane inimene. Meie suurim erinevus on empaatias. Peategelane muretseb teda ümbritsevate inimeste pärast. Mul on oma suurepärase isikuga niipalju tegemist, et pole aegagi teistele mõelda. Ma ei karda manipuleermist ja vale- sest kogu mind ümbritsev elu ongi manipuleerimine ja vale.

esmaspäev, 5. august 2013

Päästke vanaemad!

Mu ema oli päris õnnetu. Telefonioperaator, kelle klient ta on olnud ilmselt selle ettevõtte asutamisest, oli saatnud kurja kirja, et alates kuupäevast see ja see küsitakse iga saadetud arve eest lisaks veel umbes euro suurune raha.

Asjasse süvenedes pidin pikali kukkuma. Mu ema keskmine telefoniarve oli ca 14-15 eurot kuus. Ta võtab kuus paar-kolm kõnet. Sms-e ei saada ning tema museaalne Nokia ei võimalda ka internetti kasutada. Isegi, kui ta peaks seda tahtma.

neljapäev, 1. august 2013

Kassapidajate salaelust

On vähe ameteid, mis on viimase 25 aastaga teinud läbi suurema mainemuutuse, kui kauplusetöötaja oma. Maailmavalisejast, kelle võimuses oli jagada defitsiiti ametini, "kuhu lähevad need, kes õppida ei suuda".
Skandaalsed reportaazid ja eksperimendid meedias- millist orjatööd poes nõutakse ja kuidas töötajaid koheldakse. Markantseimaks näiteks ilmselt skandaal Lidlis.

Alati, kui Jürgen Ligi hakkab rääkima sellest, et "töölepingu seadus ei peagi kõike reguleerima, sest töötingimused lepivad omavahel kokku töövõtja- ja andja", tulevad mulle silme ette minu tuttavad kassapidajad. Just sellepärast nad seda tööd teevadki, et neis puudub ambitsioon ja julgus paremate tingimuste nimel võidelda...

Ma olen hea mitu aastat töötanud jaekaubanduses. Oma 10 aastat tagasi tuli meile ülemuseks ca 30 aastase jaekaubanduskogemusega härrasmees Rootsist.  Kes oli hämmingus: meie poed on täis naisi. Tänaseks on olukord muutumas- vähemalt minu kodupoodide kassadesse on tekkinud hullult noormehi. Ja te ju teate eesti mehi. nad ei läheks tööle, kus puudub karjäärivõimalus ja palgast pole võimalik ära elada.
Samuti ei suutnud ta ära imestada müüjatöö kehva maine üle. Rootsis olevat nii, et väga hea müüja võib teenida isegi rohkem kui kaupluse juhataja. On  inimesi, kes ei taha teha karjääri. Nad tahavad teha tööd mida nad armastavad ning teevad seda nii hästi, et inimesed tulevad just nende pärast sinna poodi. Ning neid inimesi väärtustakse ja hoitakse.  See kõlas kui muinasjutt. ( ja on paraku ka tänases Eestis veel muinasjutt)

kolmapäev, 31. juuli 2013

Heade laste vabrik

Käisin ühel keskkooli lõpetamisel, kus oivikute vanematele jagati tänukirju: lapse hea kasvatamise eest.  Ja siis natuke hiljem juhtusin lugema läbi Rentsi jäetud lingi üht lugu.
Kui jätta kõrvale esimese juhtumi intrigeeriv hüpotees: võimalus parandada kesist akadeemilist võimekust läbi parema kasvatuse, siis ühendab neid kaht lugu üks. Sõnum, mis kordub iga lapsekasvatusest rääkiva loo kommentaariumis: emad ja isad, te olete oma lapsi kasvatanud valesti ja halvasti.


esmaspäev, 29. juuli 2013

Eesti ajalugu II *

Olen Eesti ajaloo II köite arvustamisega üle poole aasta hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi:) Ei olnud kerge. Väga tahaks "tänada" seda kena inimest, kes otsustas raamatu trükkida peenikeses fondis läikivale paksule paberile. Seda raamatut on lausa füüsiliselt raske lugeda. Ja kui tohiks paluda, siis järgmistes väljaannetes võiks olla rohkem pilte-skeeme-kaarte-jooniseid:)

Ma olen oma blogis tihti arutlenud teemal, miks Eesti on väike. Nüüd ma tean vastust. Koostöö ja meeskonnatöö puudumine, umbusaldamine ei ole mitte tagajärg, vaid põhjus. Põhjus, miks me oleme väike riik. Arheoloog Marika Mägi viitab eestlaste Kollektiivsele võimukorraldusele
EA lugedes saab selgeks, et autoritaarse liidri puudumine oli see, miks meid oli võimalik vallutada ning miks Eesti on just nii mikroskoopiline, nagu ta on.


neljapäev, 18. juuli 2013

Vassa Železnova

Kukruse mõisas näidatakse Gorki "Vassa Železnovat", mis väärib ainult kiidusõnu. Väga hea energiaga kirglik lavastus. Ülle Lichtfeldt teeb taas superrolli ning ka teised osatäitmised on emotsionaalselt haaravad. Ülihea muusikaline kujundus ning väga tahaks kiita kunstniku- Reili Evarti tööd, kes on osavalt ära kasutanud kõik ruumi võimalused, valguse  ja suvise õhtu.

Aga ikkagi, 2013 aastal Gorki? Võib ju öelda, et probleemid on samad: laste hülgamine töö pärast. Vägivaldse armastuse talumine raha pärast. Hea nime eest võitlemine kõikvõimalike vahenditega. Ups, seda viimast vist siiski enam pole....
Kuid ikkagi, klassivõitlus aastal 2013? Ma ei saa kogu etenduse aja lahti küsimusest, kas see on paroodia või on lavastaja seda kõike mõelnud täiesti siiralt. Väga tahaks lugeda originaali: kas autoril oli samuti see klišeelik lõpp ja kas on lavastaja midagi muutnud, lisanud, teistmoodi tõlgendanud?

teisipäev, 16. juuli 2013

Südasuvi

Millest kirjutada, kui kõik on hästi. Lausa suurepärane.
Nii tihedat graafikut, kui sel suvel, ei mäleta ammu. Ja nii septembrini välja. Pidu ja pidu ja vahele mõni etendus ja kontsert ja palju reisimist.
Naljakas on see, et aju, mille osas oled siiani olnud kindel, et ta on väga multimõtlev, on tegelikult väga monofunktsionaalne. Kui su ümber on tegevus ja kiirus siis ei jagu ajus ruumi, et mõtiskleda elu mõtte ( või blogipostituste) üle. Kui oled kohal, siis ei ole võimalik jälgida. Jne. Aga ehk on see isegi hea.

reede, 5. juuli 2013

Vanemate pärand

Käisin üle pika-pika aja kunagises kodulinnas ühel peol. Peale tutvumist, kui saadi teada mu nimi, möödus mu õhtu suheldes paljude inimestega, kes teadsid ja mäletasid mu vanemaid.
Rääkisid mulle pikki lugusid sellest, mida kõike head nad tollal tegid ning saatsid kuhjaga sooje tervitusi.
Mul oli see tunne meelest läinud. Kuidas olla tütarlaps heast perekonnast.  Saada tähelepanu, kiitust ja tunnustust mitte enese vaid oma vanemate tegude eest.
Ja mitte ainult minul, vaid ka mu abikaasal ning tuhandetel põlvkonnakaaslastel väikelinnast on vanemate nimi ja teod avanud ( ja vahel ehk ka sulgenud) päris mitu-mitu-mitu ust. Ilmselt on see nii tänaseni kehtiv väikestes kohtades.

neljapäev, 4. juuli 2013

Ma ei oska guugeldada

Mu kallis HTC sai täna 2 aastaseks. Palju õnne.

Kuid tundub, et telefoni üks eluaasta võrdub inimese 50 aastaga? Viimastel aegadel saan ma talt sõnumit, et mälu on täis.

Loen ajalehest rubriike "minu äpid" ja nutan. Ma olen ära kustutanud kõik. Siiani pole ma raatsinud loobuda vaid kahest: shush! ja angry birds. Aga kardetavasti olen sunnitud ka need kustutama, sest mu vanake ei suuda muidu mäletada...

Suures kustutamishoos olen ma ilmselt ära kustutanud midagi olulist, sest telefoniga algselt kaasas olnud ekraanil olev kella-kuupäeva vidin näitab mulle New-Yorgi aega ja ilma. Võib-olla on see vihje?
Asja point ja iroonia on selles, et mul on käes internet ja ka kümnete katsetuste tagajärjel ei suuda ma välja mõelda märksõna, mille abil leida internetist abi. Ja tuua mu telefon tagasi Eestisse.

reede, 28. juuni 2013

Laulud suvest

Tänud kommentaatoritele, muudan endise alguse ära.
Aga väike sohk on ikka sees. Aga päriselt ka - kui on lilled ja liblikad ja linnud ja inimesed on rannas või kastemärjas rohus jaaniööl. Siis ON ju suvi? 
  1. Anne Veski "Suveaeg, suveöö"
  2. Anne Veski " Veel.. suve nukker.."
  3. Apelsin Jaaniöö imedeöö 
  4. Apelsin Kodu ja ristikhein... on suvi ja puhkab tuul
  5. Ardo Juhkov Selle suve tuul
  6. Best B4 Suveöö tuliseid tundeid toidab 
  7. Birgit Õigemeel Eestimaa suvi on käes
  8. Black Velvet Jennifer ... suveöö valgus 
  9. Black Velvet Kingitus... ootan suve ja sind
  10. Boris Lehtlaan Päike on hõõguvalt kuum liivasel rannal..
  11. Chalice, T-Boy & Kozy - "Eesti suvi", see on suvi mees, see on suvi, mees...
  12. Code one - Sellest saab meie suvi

teisipäev, 25. juuni 2013

Pole Midagi Selga Panna

Ma käin riideid ostmas nii harva kui võimalik. Ja mul on väga konservatiivne ning klassikaline maitse. Mu riidekapis ja aktiivses kasutuses on veel brändid Christine ja Respect (mäletate??).
Mis on, selle kannan reeglina ribadeks. Sõna otseses mõttes. Ühe mu peenest linasest lemmikseeliku tagumiku kohale kulus näiteks auk, Teise, Ivo Nikkolo imelisse siidiseelikusse otsustas hüpata tuttava kass, et seal pisut aega rippuda.
Pükstega juhtus aga see, et ma olen talve jooksul kokku tõmmanud ( mis on tore). Mu lemmikpüksid on jäänud ( või tuleks öelda saanud?) laiaks ja pikaks.
Ma pidasin liiga vallatuks katta valge seeliku tagumik punase lille või helkurlapiga. Seega oli missioon leida uued (viigi) püksid ning pikk seelik.

reede, 21. juuni 2013

Kes tegelikult valitseb maailma?

Kas te sooviksite seda teada- pöördus minu poole tänaval üks kena tütarlaps. Muidugi, keda see siis ei huvitaks?
Voldiku kujundus ei andnud ühtki vihjet. Kas pole veider. Sõltuvalt voldiku autorist võib see olla kes iganes: Ansipist-Savisaarest kuni vabamüürlaste, juutide ja homodeni. Ma ei jätaks kergekäeliselt kõrvale ka Douglas Adamsi hüpoteesi, et just valged hiired ja delfiinid teevad inimkonnaga katseid.

Lühikese aja jooksul on 3 ajakirja: Eesti Naine, Digi ja Imeline Ajalugu teatanud 20% (!)-lisest hinnatõusust.
Üks saatis lakoonilise kirja ilma ühegi põhjenduseta. Teine helistas, et hoiatada: kui otsekorralduse limiiti ei suurenda, siis tekib võlg. Ning kolmas helistas, et teatada- teie tellimus lõppeb varsti. Kas soovite uuendada- ups, hind on tõusnud. Kuna kahe viimasega oli võimalik vestelda, uurisin põhjust. Vaest müügiinimest polnud ilmselt piisavalt informeeritud, sest midagi tarka ta vastata ei osanud.
Miks just 20%, miks just juulis? Miks just kõik ajakirjad? Kartelli kokkulepe???

esmaspäev, 17. juuni 2013

Kollektiivne sünnipäev

Üks, mida ma ei salli on sünnipäeva pidamine kollektiivis- ei tööl, ei koolis, ei lasteaias. Ja nagu mulle kõrvalt vaadates tundub, siis ei meeldi see ka väga mitmele teisele inimesele. Mul on tegelikult vedanud, mu sünnipäev on suvel. Nüüd, täiskasvanuna olen ma üritanud võtta selleks ajaks puhkuse, aga alati pole see võimalik. Ning siis on üks suur peavalu. Mida ja kuidas pakkuda kollektiivile.

Koolis tõi sünnipäevalaps tavaliselt kommi. Millalgi keskkoolis tekkis aga segadus. Need, kes kommi ei toonud oli nõmedad ( sest kes ei tahaks kommi) ja kes kommi tõid olid ka nõmedad (sest kes see siis kooli kommi toob). Meil oli kombeks kinkida sünnipäevalapsele isetehtud kaart ja siis tekkis või ei tekkinud pisike piinlik hetk, kus sünnipäevalaps sai öelda kas lihtsalt aitäh ja tund jätkus, või siis ütles aitäh ja pidulik moment venis kommide jagamise ja nahkapistmise tõttu pikemaks. Ning klassikollektiiv oli sünnipäevalapsele tänulik, sest koduste ülesannete kontrollimiseks jäi vähem aega.

kolmapäev, 12. juuni 2013

J.K. Rowling Ootamatu võimalus

Ma ikkagi kirjutan ka sellest raamatust, sest üks teema jäi mind painama.

Kokkuvõtteks. See raamat on just täpselt selline, nagu te ilmselt olete juba kuulnud. Nagu BBC seep(kultussari, esilinastus, kvaliteetseriaal) väiksest Inglise linnakesest. Umbes 100 tegelast, kes meelde ei jää.
Millegipärast oli mulle jäänud teadmine, et tegemist on kriminulliga. Ja nii ma ootasin asjatult lõpuni, millal selgub, et surnud mees oli hoopis mõrvatud. Aga polnud. Kõik kes surid, surid ise.

Kõige veidram oli  minu jaoks väga arusaamatu jutukat kooshoidev ja tegevusliine ohjav kandev teema. Et siis haldusprobleemid. Kohalikule tasandile tuues: a la kas Peetri alevik peaks olema Rae valla, Tallinna või Mõigu haldusalas. Väga intrigeeriv, kas pole.
Kui ma oleksin selle raamatu toimetja, siis ütleksin. kallis J.K. või kuidas iganes nad omavahel teineteist kutsuvad- ära püüa kirjutada sellest, mida sa ei oska. Kirjuta sellest, mida sa suudad maailmatasemel. Nimelt lastest ja noortest.

teisipäev, 11. juuni 2013

Ma ei viitsi tööle minna !!!!!

Puhkus on üks  naljakas asi.

Ma olen kord oma elus puhanud järjest 3 nädalat ja see oli ikka tõesti Puhkus. Nädala elasid puhkusesse sisse, teise lebotasid ja kolmandal hakkasid moraalselt valmistuma tööle minekuks.
Nüüd on olnud nädala- kahe pikkused sutsakad ja seda on vähe. Aga kauem ei saa, sest taevas kukub alla ja maailm läheb sinuta hukka.

Vanasti, läksid välismaale ja oli vähemalt ettekääne- oi, ma olen välismaal, kõne nii kallis, räägime lühidalt. Nüüd. On igas jumala kolkas internet. Ja ma ei saa, ma pean kontrollima meile ja rikkuma oma tuju.
Terve aasta olen ma üritanud muuta end asendamatuks ja vajalikuks. Et siis see nädal imestada, miks mu kolleegid küll ilma minuta sammugi astutud ei saa....