Strugatski Hääbuv linn

Selle raamatu võiks kokku võtta kolme sõnaga: geniaalne. Vaimustav. Suurepärane.
Aga üritan siiski mõned laused rohkem kirjutada, lootuses, et suudan seda head asja reklaamida.

Zanri poolest on tegemist ulmekaga: tegevus toimub väljamõeldud kohas. Samas, pole see ainult ulmekas.
See on  harvaesinev kombinatsioon põnevusest ning sügavusest.
Lugedes pidin korduvalt teadlikult tempot alandama- nii oleks tahtnud ju teada, millega see kõik lõppeb.
Aga samas oli vaja aega, et mõelda. Seedida ja nautida. Värskeid ja vaimukaid mõttearendusi inimeseks olemisest ja inimkonna olemusest.
Ning raamatu esimeses kolmes osas ka "mõttepärle". Demagoogia meistriklassi kuuluvat retoorikat eelmisest sajandist. Absurdse  totalitarismi iroonilist satiiri ja ühiskonnakriitikat. Naerad ja nutad. See kõik on päriselt olnud. Ma tean seda. Ma mäletan seda.


Vahel ma mõtlen, et olen õnnelik inimene- ma olen sündinud väga õigel ajal: olen saanud elada kahes, ei tegelikult kolmes, sest 90 aastate Eesti oli midagi muud, kui tänane; riigis.
Raamatu sissejuhatuses on mainitud, et tõlkida oli päris keeruline- viited ja kontekst võivad tänasele vabas riigis kasvanud lugejale olla arusaamatud. Kuid mida edasi, seda rohkem saad aru, et naiivsel ajupestud idealistlikul stalinistil ja manipuleerival kapitalistil on rohkem ühist,  kui tahaks ja peaks. See, mis peaks mulle lugedes paistma tolmunud minevikuna, on üllatavalt tuttav ja sarnane sellega, mis on mu ümber praegu.

Mõtlema paneb see, et minu teada pole Strugatskid seda raamatut kirjutades kapitalismis elanud. Teadmine, et puhtalt loogikaga, üldistusvõime ja intelligentsusega on võimalik täiesti täpselt prognoosida, mis saab pärast. See on õõvastav.  Näljaste mässust saab rasvaste mäss.
Pseudotegevused igavusest. Asendustegevused, et näida vajalik. Kas teie olete kellelegi andnud mandaadi alkomüügi keelustamiseks peale 10t, suitsetavate rasedate trahvimiseks, Haljala ja Mäo viaduktide ehituseks?...
Täpselt nii nagu tollal on võim mäng iseenesest, mitte rahva teenimine. Aastad mööduvad, impeeriumid varisevad, aga inimene on ikka endine.

Ma rohkem ei targuta, sest see tundub nii mage.

Vaid üks stiilinäide isu äratamiseks.

Kas teate, mis on müüt?
Müüt on tegeliku sündmuse kirjeldus idioodi vaatevinklist ja poeedi töötluses.