neljapäev, 19. aprill 2018

kassipiss

Vahel mul on tunne, et peaks moodustama Ülemaailmse Prioriteetide Kehtestamise Komitee. Igasugu tühja-tähjaga tegeletakse. Kuidas koloniseerida Marssi või vähendada kliimasoojenemist. Aga tõeliselt oluliste asjadega ei tegele keegi.

Näiteks, kuidas veenda kassi sööma ussirohtu.

See on seda iroonilisem, et keerulised asjad on lahendatud. Me oskame kommi sisse panna moosi. Aga ussirohuteema.. on endiselt raketiteadus.

Selgus, et mu kass on juba viieaastane!!! Ehk siis, seda ussirohtu on ta manustanud mitmel korral. Aga kui küsida mu arvamust, siis ma julgeks väita, et organismi on sattunud sest rohust vaid mikroebemed.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Mõnusalt vastik

Ma ei ole tore inimene.
Aastaid ei ole see olnud ei oluline ega mõtlemist väärt.

Kuna mu kõrvale on alati sattunud sõber või kaaslane, kes võtab enda peale tänamatu PR töö ( ah ta ongi selline imelik), siis seda enam.
Eks kõik inimesed ongi imelikud moel või teisel. Viimastel aastatel, aga, olen ma aru saanud, et mõned imelikkused ja mittetoredused on popimad kui teised. 

Hiljuti oli juhus, kus kaks mu kolleegi kiitlesid, et kumb neist on suurem s.. pea. Nad arutasid omavahel ühe kolleegi edutamisšansse, hinnates neid väga heaks, sest too ei ole tore. Sama vastik kui mina- tujukas, otsekohene ja ebamugav, kiitles üks. Ei. Mina olen veel häirivam ja mind kardetakse, arvas teine.
Võttes kõik need omadused üksikuna: enesekindlus, ausus ja otsekohesus, nõudlikkus, pragmaatilisus, julgus avaldada arvamust jne, on need ju suurepärased omadused, mis peaks inimesest tegema teoreetiliselt väga toreda inimese.

Aga kui astuda samm edasi ja vaadata konteksti ning nende omaduste taha, siis tuleb välja enesekindlus, mis põhineb jäägitul usul omaenese eksimatusel; ausus, mis haavab ja teeb teistele haiget; nõudlikkus (mitte segamini ajada vingumisega ja kritiseerimisega, eks )... pragmaatilisus mis väljendub võimes leida igas heas asjas midagigi halba...oma arvamus, millest kõik on tüdinenud, kuna selle kõrvale ei mahu ühtegi teist arvamust....

esmaspäev, 2. aprill 2018

Kaks lugu

Ma lihtsalt pean neid jagama. Palun vabandust, kui keegi end või oma tuttavaid siit ära tunneb. Ütleme nii, et tegemist on ilukirjandusliku materjaliga, millel pole tegeliku eluga seost..:) :)


Grupp naisi  läksid spaasse motivatsioonipäevale. Tellitud oli muu hulgas ka massaaz ja muud lõõgastust.
kuna osa naisi olid sellises kohas esimest korda, siis pärast tunti huvi mis ja kuidas...
"Massaaz oli hea," vastab üks daam, "aga see mütsiasi oli imelik.."
"mütsi???..."
"nojah, kui lahti riietusin, siis massöör viitas, et näe, mütsid on seal. Panin siis mütsi pähe, aga ega ma lõpuni aru küll ei saanud, milleks see hea oli..."


tuttav käis Austraalias. Kuidas oli, uurime...
hmm.. Sidney jättis kustumatu mulje.. ja räägib edasi
oleme mingis pargis ja kange häda. Vaatan, et aia ääres on välikemmergud. Kuna üks pisike hiinlanna läheb, siis mina ka. Ajan oma asja ära ja järsku tunnen, et
seinad kõiguvad, põrand liigub. Paanika. Saan aru, et ma...liigun.
Olen valmis, et varsti pean neljarealisel kiirteel kempsust välja hüppama.
Piilun uksest välja.
Olen treileri peal ja auto kogub kiirust.
Mingil hetkel jääb tempo aeglasemaks ja otsustan, et kas nüüd või mitte kunagi... hüppan välja.
Auto pidurdab ja juhid jooksevad kabiinist välja... kas teid oli seal palju ?!
Ma olen nii šokis, et ei oska midagi vastata....
Hiljem mõtlen, et jumal teab. Äkki see hiinlanna on veel siiamaani seal...

neljapäev, 29. märts 2018

Teel supersuhtlejaks

Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad.
Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama.. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.
Mida vähem tead, seda kergem on õpetada. Mida vähem tead, seda kummalisem näib, et miks nad küll (nii keeruliselt) teevad....
Mida rohkem tead, seda rohkem tuleb ka " see on sellepärast, et..." argumente. Sa tead, et miski on sellepärast nii mingitel põhjustel. Et teisiti on proovitud, aga mingil põhjusel ei saa.

Ehk siis, ma ei oska väga hästi suhelda, aga naljakas on see, et asjad, mida mina oma aruga pean headeks nippideks ja olulisteks, pole seda mitte.
Jälgides neid, kellele see oskus on kaasa antud... tekib error. Sest nemad nii ei käitu. Tegelik loogika töötab hoopis teistsugusena.
Ma igaks juhuks mainin, et "supersuhtleja" ei ole mõeldud irooniliselt  vms. Vaid ma tõepoolest pean neid inimesi suhtlemisgeeniusteks.

Üks huvitav paradoks on, millest ma näiteks aru ei saa.
Näiteks on juttu Peterburist. Supersuhtlejad räägivad sellest, mis ja kuidas neile meeldib ja meeldis ja räägivad ja räägivad.
Mind on programmeeeritud kaasama. Et ma üritan rääkida lühidalt ja kui ma olen oma kogemuse ära rääkinud, siis pöördun alati- aga sulle, aga sina.. Et teised saaks samuti oma kogemust jagada.
ja kui seltskonnas on mitu inimest, siis olen mina see korrapidaja, kes ei lase ainult ühel rääkida, vaid lõikan sisse, ma tahaks nüüd kuuda, Mari, mis sina arvad..

Sellega on seotud ka üks naljakas juhtum. Mingil ammusel töövestlusel tegime rühmatööd. Ma olin jälle see nn korrapidaja. Ja kui töö läbi sai, siis küsis personalispetsialist väga mõtlikult, et kas ma pole kunagi kaalunud ajakirjanikukarjääri. Kui ma suured silmad tegin, et mis link..., siis selgitas just sellega..:) Ehk olekski minusugust ajakirjanikku vaja, kes laseks kõikidel saatessekutsututel rääkida :)

esmaspäev, 26. märts 2018

Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.


neljapäev, 22. märts 2018

Vanuseline diskrimineerimine #karjääripööre

Kuna ma vaevlen siin indentiteedikriisis siis saatsin välja kolm CVd. Oma perfektse CV. Ametikohtadele, kuhu ma sobin, milles mul on pikaaegne kogemus.
Viimati tegin ma seda kümme aastat tagasi. Vahepeal käisin rääkimas kutsenõustajaga. Sellepärast ma tean. Et mul on ideaalne CV, hindamatud kogemused, väga hea haridus, mõõdetavad tulemused...

Ja pots pots pots. Tuli mu postkasti kolm vastust. Esimene kurtis, et kuna valik oli nii nadi, siis nad tühistavad ja alustavad uuesti. Ja kaks vastust andis mulle lahkelt teada, et paraku ei osutunud ma valituks, vaid nad jätkavad kandidaatidega kelle professionaalne taust haakub paremini ettevõtte ootustega. 

Ma pidin pikali kukkuma. Tõsiselt ka. See oli täielik külm dušš, sest kui minu professionaalne taust ei haaku ootustega, siis ma küsin siiralt, et milline peaks olema professionaalne taust, mis haakuks.

Üritasin aru saada, mis on valesti. Sest mind ei kutsutud ju isegi mitte intervjuule. Järelikult tehti otsus mu CV ja minust meedias leiduva põhjal,
Praegu on meedias teemaks kokkuvõte uuringust, mis andis lahkelt teada, et alates 40 eluaastast algabki karjääri allakäigutrepp.
nii et... ongi vanuseline diskrimineerimine?!

Ma olen nüüd guugeldanud ja tõesti, kõik niiöelda minu asemel tööle võetud on noored. Tausta ja haridust on raske võrrelda, sest nimekirjast olulisem on ju tähtsam, mida sa sellest kõigest õppisid ja selgeks said.

esmaspäev, 19. märts 2018

Palun lugege e- raamatuid

Et sa teaksid, e- lugerist lugemine EI OLE sama, mis lugemine tahvlist, ekraanilt või telefonist.

Kui ma küsin potentsiaalsetelt e- raamatute sihtgrupilt, et miks nad ometi e- raamatuid ei loe, siis esimene vastus on: ma ei saa /taha/suuda lugeda ekraanilt.
Ses mõttes on nii Elisa, kui ka Rahva Raamatu äpid teinud karuteene, kinnistades seda eksitavat kuvandit nagu võrduks e- raamatu lugemine lugemisega ekraanilt. Kiidan mõlemat teenust, kuid nende sihtgrupp  on natuke teine. Need on nooremad inimesed - näiteks koolilapsed, kes peavad lugema kohustuslikku kirjandust. Või inimesed, kes loeks nagunii, lihtsalt  väljund  on teine. Nad ei loe raamatut paberilt, vaid ekraanilt. Ehk siis lugejaid ei saada juurde, vaid need suunatakse ühelt kanalilt teisele.

Mina räägin nendest inimestest, kes on nn lugemisturult lahkumas või lahkunud.

Ma armastan lugemist.  Aga ma ei taha osta paberraamatuid.
Esiteks olen raamatute ostmiseks täna liiga roheline ( ja kõik need, kes täna tselluloositehase vastu protestivad, peaks seda samuti olema).
Ja teiseks. Ei mahu. Aastaid tagasi, kui lahkusid mu äi ja ämm, olin püstihädas. Me oleme need põlvkonnad, kelle toad on raamatuid täis riiuleid. Samad raamatud kõikides kodudes. isegi samas järjekorras, kui naabril. Ma nägin vaeva, et neist raamatutest lahti saada, sest keegi neid ei taha. Ja ära visata ei luba mu usutunnistus. Mu vanemad, on tänu taevale, täna veel elus ja terved. Aga terve korteritäis sama probleemi ootab mind veel üks kord tulevikus ees.
Raamatuid ei ole maailma juurde vaja.


neljapäev, 15. märts 2018

Inimesed on erinevad

paari eaka daamiga tuleb juttu Eesti 100st  ja saja-aastastest inimestest. Imetleme koos nende elujõudu.
Mina lisan.. ja milline kohutav saatus neil on olnud. Kaks sõda, mitu riigikorra- ja rahamuutust, Mitmel korral kaotanud oma säästud...
Ise mõtlen samal ajal oma vanavanemate ja vanemate lugudele: orjatöö kolhooside loomise aegadel, õige poole valimise dilemmad, mänguks vanemate abistamine ja käbid ja pulgad, küüditamised ja vangilaagrid, lõputu vaesus ja nälg...

Jah, rasked ajad olid, ütleb üks prouadest. Mina olin siis alles laps, aga  ikkagi mäletan seda.
Et süüa osta, pidime maha müüma mu portselannukud ja meil oli kodus palju graafikat ja kunstioriginaale. Viiraltist on siiani kahju...



Jutustan naisega, kes on kirglik kogukonna fänn, pooldab  taimetoitu ja seda, et kõik peaks olema kohalik. Päris huvitav on kuulata ja siis.. tellib ta pooleliitrise klaasi Cocat. Suhkruvaba.



Ma alati imetlen ja kadestan  inimeste enesekindlust uskuda oma tõde. Et  räägid võõrale vestlusparterile kirglikult näiteks  vaktsineerimise kahjulikkusest ning  esitad oma teooria sellest, kuidas tegelikult peaks d -vitamiini manustama... arstile


esmaspäev, 12. märts 2018

Muuda hobi oma tööks

hiljuti sain isiklikule mobiilile kõne ühelt ajakirjanikult, kes küsis luba materjalide kasutamiseks mu blogist. (niipalju siis interneti anonüümsusest :))
mõtlesin, ja ütlesin jah. Seejärel jätkasin oma tööd. Saatsin raamatupidamisse edasi arved täpselt selle sama teenuse eest. Mille olin oma tööandja jaoks tellinud teenusepakkujalt.

See juhtum ja eelmise postituse kommentaarid on mind viimasel ajal järjest pannud küsima, et .. aga miks ma neid asju ise ei tee. Ma oskan üsna paljut, millele on turgu, Vähemalt mu tööandja on nõus nende asjade eest maksma, ju siis mõni teine veel. Okei, endale arvete kirjutamine pole ei eetiline ega ilmselt ka juriidiliselt korrektne. Aga, kui oleks, siis ?
Ma olen natuke napakas, eks? On inimesi, kes suudavad iga oma liigutuse teha rahaks. Aga mina nüüd siin pirtsutan ?

Susan Cain soovitas oma kutsumuse äratundmiseks vaadata ja uurida, kelle peale sa oled kade. Kas ma olen kade nende peale, kes osutavad mulle teenuseid, mida ma ise suudaks teha? Ei ole.

Minu olemuse märksõnad on vaheldus ja vabadus.
ilmselt seetõttu  meeldib ja sobib mulle ka mu praegune töö. Seal on hästi tasakaalus loomingulisus ja analüütiline, numbrite pool; intensiivne suhtlemine ja arvutis nokitsemine. Ma jumaldan seda vabadust, mis mul praegu oma asjade organiseerimiseks ja otsustamiseks on ja mulle meeldib paindlik tööaeg.


reede, 9. märts 2018

repeat

Kas keegi tunneb kedagi, kes on päriselt ka, tegelikult muutunud.

Blogide ja päevikute üks imeline väärtus on reaalsuskontroll. Loed ajalugu ja saad aru, et see kõik on olnud. Sa oled juba varem sada korda lubanud, et ... midaiganes.
No näiteks, et oled avalikus kohas ainult rõõmsameelne. Või et ei ütle enam inimestele " see on suhteline, kui sellest küljest vaadata, siis on nii, aga teisest küljest naa.." või ...ja nii edasi.
Ma muidugi ei tea. Äkki suures plaanis, Kui võtta ette terve elu ja joonistada graafik, siis seesama rõõmsameelsusskaala ikkagi muutub? Et esimene kord lubasid, muutus 5 %, teisel korral ka 5% ja nii edasi? Ja elu lõpuks olen ma töepoolest mõne oma harjumuse, iseloomujoone või õpitud reaktsiooni, käitumise muutnud.

Ja  kõige nukram on see, et mitte ainult mu sõnad ja käitumine ei käi ringiratast vaid ka see, mis minuga elus juhtub.
Hiljuti juhtus minuga täielik deja vu olukorraga, mis juhtus 10 aastat tagasi.
Ma olin pikalt töötanud ühes firmas. Ja mulle tundus, et töö sai tehtud. Otsa. Ma tundsin, et olen mittevajalik ja kõrvalejäetud ja ebaoluline.  Ühesõnaga. Nagu täna. Hakkasin aktiivselt otsima ja vaatama uusi võimalusi.
Ja siis anti mulle teada, et tõstetakse palka ja saadetakse mind ühele pikemale koolitusele välismaale.
Ahastasin personalijuhi toas, et mida ma nüüd tegema peaksin. Ta kehitas õlgu. Need otsused tehakse mujal ja kõrgemal.

kolmapäev, 7. märts 2018

Soovide nimekiri

Ahoi, kallis Universum. Siin on mu soovid. Võid neid vabalt, kui aega saad, täita.  Tänan.

  • ma tahaksin selgeks saada inglise keele. See soov on mul juba pikemat aega kirjas ja tänane seis on see. Et kodu lähedal kursuseid pole, kursustele peaksin sõitma tööpäeva lõpus teise linna otsa. Kuna ma olen läbinud umbes miljon kursust, siis puudub mul tegelikult usk ja motivatsioon. Olen üritanud e- lahendusi, aga see pole ka päris õige. Mul oleks vaja rohkem grammatikast lähtuvat a la carte lahendust, kuna mu lüngad on üsna spetsiifilised. Ma arvan endiselt, et tulemuslikuim oleks keelelaager keelekeskkonnas, aga pole sellist leidnud.
    Minu hinnang täitumisele: jätkan guugeldamist. See peab olema võimalik
  • ma tahan uuesti minna matkale. Jätkata RMK raja läbimist. Vaja oleks paar- kolm vihmavaba sooja päeva. Parem nädala sees.
    kättevõtmise asi
  • ma tahaks, et keegi kannaks mu kontole ilma tingimuste, kui-de ja aga-deta praeguste hindadega igal kuul 2000 eurot.
    välistatud
  • ma tahaks minna kuuks ajaks ilma töömeilide ja -kõnedeta puhkusele. Ja naastes  ei oota mind tegemata tööde kuhi ning pangaarvel on söögiraha :)
    oehh. ilmselt oleks korraldatav, aga keeruline
  • ma tahaks käia  ära Islandil, Antarktikas ja Arktikas, Ameerikas, Austraalias, Kanadas. Aga vt eelmist punkti.
    peab saama.

reede, 23. veebruar 2018

Miks mulle meeldib Eestis elada

Selle postituse avaldasin ma 2012 aastal.
Juhtusin internetis nägema ülihead postitust, 100 põhjust öelda Eestile aitäh ja mul tekkis tahtmine oma postitus uuesti avaldada,
Me elame imelises riigis. Täna on see päev kui märgata kõike kaunist ja öelda: aitäh, Eesti!
Palju õnne meile kõigile!
#eesti100





  1. Eesti keel
  2. Minu lähedased, sõbrad. Ühine taustsüsteem ja minevik
  3. Neli aastaaega
  4.  Eesti on väike, paindlik, hoomatav. Kõik tunnevad kõiki. Mis, tõsi, on samal ajal vahel ka miinus
  5. Inimtühjad piirkonnad ja privaatsus.
    Mul on õnnestunud sõita Pärnu Valga teeristist kuni Riidajani nii, et minust ei möödunud ühtki autot ja ma ei näinud ühtki inimest. Asulates ja külades seisis küll autosid tee ääres, kuid inimesi polnud. Oli suvi ja päevane aeg. Üsna kummastav kogemus.
  6. Ja privaatsus ka inimlikus mõttes. Vaikus. Rahu. Müüjad ei ela seljas ning peatuses ei pea small-talki veeretama. Keskmine eestlane räägib vaikselt ja rahulikult
  7. Tasuta wifi ja interneti lai levik ning kättesaadavus
  8. e-teenused. Võimalus ajada suurem osa elust korda kodust lahkumata

pühapäev, 18. veebruar 2018

Üleskutse. Teeme Eesti kuulsaks :)

Kui sa oled mu blogi lugeja, siis ehk mäletad, et mõned aastad tagasi kurtsin, et turist leiab küll infot Tallinna, Saare ja natuke ka Setu kohta. Aga muud Eesti piirkonnad on jäetud tähelepanuta.
Tänaseks on olukord tsutike parem.

Kuna Eesti saab 100, siis tekkis  mul mõte oma ingliskeelses blogis natuke rohkem Eesti erinevaid kohti tutvustada.

Ja kutsun ka teid appi :)


  • Kui tõused hommikul üles ja mõttled, et iigaav... teeks midagi
  • kui oskad natuke inglise keelt
  • kui sa ei ela Tallinnas
  • siis kirjuta ingliskeelne postitus oma kodukohast. Lisa pilte ja soovitusi- mida vaadata, miks tulla, kus süüa jne.
  • Tallinnast võib ka kirjutada, aga pigem siis mitte vanalinnast vaid muudest peidetud pärlitest ja huvitavatest kohtadest.
  • Pane pealkirjaks ja postituse esimestesse ridadesse hashtagid- #visitestonia, #eesti100, #estonia100 ja koha nimi
  • Kontrolli, et piltide allkirjad ja failide nimed oleksid vastava koha nimega
  • kui sa ei taha ise oma blogi nn rikkuda, saada see info meiliga mulle.

Welcome to Estonia ! :)

neljapäev, 8. veebruar 2018

Kõik prussakad lähevad põrgusse?

Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!

Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Sõltuvus on positiivne

Ma olen oma elu jooksul tegelenud väga paljude asjadega. Või, siis, mul on olnud palju hobisid.

Ma olen tantsinud rahvatantsu, peotantsu, karaktertantsu, mänginud viiulit, klaverit ja kitarri, laulnud kooris ja ansamblis, interpreteerinud ja kirjutanud muusikat, korraldanud üritusi, kogunud marke, kleepekaid, vesipilte. Loonud terveid maailmu pabernukkudele ja hiljem lihtsalt, kuni maksusüsteemi peensusteni.. Joonistanud ja maalinud. Õppinud keeli. Osalenud näiteringis, kirjutanud näidendeid ja neid lavastanud.
Mulle on meeldinud metsas uitamine, matkamine, taimede tundmine. Lugude kirjutamine ja nüüd blogimine. Genealoogia. Etümoloogia. Lugemine. Aiandus ja taimede kasvatamine. Mul on lausa paber et olen tubli kokkaja, pildistaja, veebiprogrammeerija, kalligraaf.

Kõike nimetatut pole ma teinud sutsukese vaid vähemalt paar aastat. Ja siis on see aeg mingil põhjusel otsa saanud. Otsa on saanud aeg, või muutunud olud ja võimalused.
Kui Saagasse tuevad uued dokumendid, sukeldun ma meelsasti taas arhiivimaterjalidesse. Kui on vaja sünnipäevaks kaarti, teen ma selle ise. Aga mingi periood elus on läbi.
Ja see on normaalne ja okei, sest nii elu käibki. Kõik muutub. Elukohad muutuvad. Töökohad muutuvad. Firmad ühinevad ja lähevad  pankrotti, ülemused ja kolleegid vahetuvad. Kallid inimesed kolivad, võõrduvad, reedavad, surevad. Lapsed kasvavad suureks. Kord tahab su keha viinamarju ja homme hoopis suitsuangerjat. On perioodid kui pead olema omaette ja tasakesi ning teised, kui vajad liikumist ja rohket suhtemist.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Pilvede all. Neljas õde

Võid rahulikult lugeda, ma ei spoilerda sisu.

Ma armastan Pilvede all seriaali. Koos ülejäänud ligi 200 tuhande eestimaalasega istun ma kolmapäeviti teleka ees ja elan kaasa Piretile, Marile ja Kertule.

See on üks huvitav fenomen. Sest, kui ma küsin endalt, miks, Siis on raske vastata, Kergem on vastata, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, et kuigi peaosalised ja stsenarist on naised, on see seriaal masendavalt šovinistlik.
Ja ebaloogiline.
Kuidas saab nii enesekindel, egoistlik ja tugev kehtestaja kui Mari, elada koos nii kontrolliva ja patroneeriva mehega kui Indrek?
Kuidas saab nii mitmest muudatusest, ehk siis avatud ja paindlik, leebe ja rahulik naine nagu Kertu elada koos nii väiklase ja armukadeda mehega kui Andres?
Kuidas on võimalik, et aastaid ja aastaid hiljem ei anta andeks Eerikule ja täiesti tõsimeeli arutatakse varianti, et laps ei peaks oma isaga kohtuma.
Kui meid huvitaks küsimus, kes on Eestis need inimesed, kes vahetavad igal kuul autot, Siis seriaal annab vastuse: väikefirmaomanikud....

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Ma lihtsalt nutan

Karjääripöörde raames kandideerisin ühte programmi.

Kutsuti konkursile. Ja.. see pidi toimuma päeval, kui olin lõunameresaarel. Kõik ülejäänud 358 päeva oleksid sobinud suurepäraselt....
Nutsin natuke, siis kirjutasin südantlõhestava kirja, et äkki saaks muul ajal.
Vastati, et saab. Jaanuaris.

Kolm kuud on kolm kuud. Esialgne entusiasm ja põnevus on vähehaaaval maha käinud, motivatsioon langenud. Ma olen hakanud mõtlema realistlikumalt. Programmi haldajate seisukohast on see muidugi õige. Mida motiveeritumad osalejad, seda parem.
Spontaansed, emotsionaalsed otsused- vau, seiklus, Hüppan tundmatusse- lahe.
Võivad olla tegelikult õiged ja vajalikud.
Aga kui see muutus pöörab pea peale kogu su senise elu, siis on vist õigem pikemalt kaaluda ja ka mitu kuud hiljem olla endas kindel.


neljapäev, 18. jaanuar 2018

Rutiinitapja

Aju on üks imelik asi.
Mmurca kirjutas mõni aeg tagasi asjadest, mis on igavad. Lugesin ja noogutasin.
Lauamängud, sudokud.... aaaappppii... mul tuleb ainuüksi neile mõeldes haigutus peale.

Nüüd oli mul vaja meelde tuletada, kuidas lahendada matemaatikaülesandeid.
Ja see tunne, kuidas aju nn särama lõi, oli hämmastav.

Spetsiifilisemalt tekstülesannete põhjal võrrandi koostamine  ja lahendamine. Mu matemaatikaõpetaja minestaks, kui kuuleks, kuidas see mulle meeldib ja täiesti vabatahtlikult tegin... :)


esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Reaalsuskontroll

Me räägime täiskasvanute ümberõppest. Reaalsus on see, et vaid kahes valdkonnas (palun parandage mind, kui ma eksin) - hariduses ja ITs võimaldatakse reaalset, garanteeritud töökohaga ümberõpet.
Eeldus, lisaks kutsesobivusele, on muidugi see, et oled rikas koduperenaine. Sul on piiramatult aega ja piisavalt sääste, et kogu see koolitus- praktikaperiood läbida.
Jah, loomulikult võid minna suvalisse kooli ja kursustele, aga siis alustad karjääri nullist st kandideerimisel eelisolukorda pole.

Me nutame, et meil pole noori ja tahame noori ja eelistame noori. Reaalsus on see, et neid noori ei ole ega tule, sest nad ei taha teha sellist tööd sellistel tingimustel, nagu see oleks võimalik. 

Reaalsus on see, et meil on terve hulk üle keskea inimesi, kes on erinevatel põhjustel valmis tegema karjäärimuudatuse. Reaalsus on see, et neid me ei märka.

Reaalsus on ka see, et paljudes EL riikides on tööpuudus. Mõnd põhjust me likvideerida ei saa (kliima) aga suurt osa põhjustest, miks me eelistame neile pigem kolmandate riikide tööjõudu, me ei viitsi ja vaevu muutma.

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Aidake musta pesu pesta

Ma vaatasin järele. Samal teemal kirjutasin ma 2010. Ja vahepeal ei ole mitte midagi kahjuks muutunud.
Ma ei saa endiselt hakkama musta värvi pesuga.
Olen nende aastate jooksul teinud erinevaid katsetusi ja tulemus on ikka see, et tumedat värvi pesule jäävad peale  pesuvahendiplekid, mis vajavad eraldi loputamist.

Ning jah,
ma puhastan pesumasinat regulaarselt
jah, ma kasutan lisaloputusfunktisooni
olen jõudnud selleni, et kasutan puhastusvahendit 25% pakil soovitatust
olen läbi proovinud nii pulbrid, kui vedelikud ja erinevad margid, riigid. Üks asi siiski. Ma ei talu tugevat lõhna, seega töö käib peamiselt nn allergia/lõhnavabadega.

Mõni hea idee? Kes oskab soovitada? Mida ette võtta? Mida veel proovida?

esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Ohtlik elu

No kuidas ma üleüldse saaksingi normaalne olla, kui olen terve elu söönud mürgiseid asju?

Täiesti tavaline oli kevadine rabarberilehesupp, metsast sai pangedega toodud ja sisse tehtud tõmmuriisikaid,
Rabas seeni otsides olen suhu pistnud nii mõnegi sinika ja hinganud täiel rinnal sisse sookailu aroomi.

Janukustutamiseks panen ma siiani metsas suhu pihlakamarju  ja kevadel teevad suu paksuks toomingamarjad.

Rohkem kui ühe kirsikivi olen oma elus alla neelanud. Ning ka kompotte keedeti meil alati kividega kirssidest.

Ma pakun et pea pooltel elamistel, kus olen elanud, on olnud eterniitkatus  ja  mu hammastes olid elavhõbedaplommid. Elavhõbedaga olen ma veelgi lähedamalt kokku puutunud. Ülikooliajal läks laboris elavhõbe põrandale laiali. Enne, kui meid evakueeriti, saime ikka mitu tundi seal tööd tehtud.

Täiesti loomulikult olen ma aastavahetusel valanud tina ( pliisisaldus) Ja koolis olid meil
alumiiniumist nõud. Mõnel fänsimal juhul, vanema juures, kasutati lausa vasknõusid.

Vähemalt. Nüüd ma tean. Sellel, et ma olen mürgine, on põhjus :)


neljapäev, 4. jaanuar 2018

Nii nunnu

Mu kassile meeldib aeg- ajalt mind hammustada. Näiteks ei salli ta, kui ma telefoniga räägin.
Mida aeg edasi, seda vähem, aga ikka tuleb ette, et lööb hambad sisse.

Mul tekkis selline teooria.

Kass on nii soe, pehme, karvane ja armas, et vahel tahaks ta lihtsalt ära süüa.
Äkki kass mõtleb samuti? Et ma olen nii kõva, sile ja külm, et tahaks lihtsalt ära süüa ?! :)
Ja selleks ta mind aeg- ajalt hammustabki ???...


Muidugi, kui tulla nüüd selle juurde, et hammustamist on jäänud vähemaks....siis...
ta armastab mind vähem? Ma olen muutunud pehmemaks? karvasemaks???  ....


kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Näärid ja hümn

See aasta tuli teisiti.

Oleme mitu viimast aastat võtnud uut aastat vastu koos ühe seltskonnaga.
Tavaliselt on viktoriin ja mängud ja söök. Nagu ikka.
Kui kell hakkab saama, siis kuulame telekast, mida president räägib. Seejärel pakime end riidesse, lööme õues klaase kokku ja aitame lastel raha õhku lasta.

Sel aastal sai klaasid kokku löödud. Ning tekkis korraga tunne, et peaksime laulma Eesti hümni. Lihtsalt. Tuli tunne. Laulsime ka. Korraliku segakoorina.
Kuigi meil kipub segi minema millal on kallis ja millal armas sünni- või kodumaa. Aga väga eesti tunne tuli peale :)

Ja hommikul kuulen uudistest, et ametlikult polevatki sel aastal hümni lastud.
Me pole mitte kunagi varem niimoodi hümni koos aastavahetusel laulnud.
Ju me siis tundsime, et on vaja.... :)

Kallid kodanikud. Ärge küsige, mida riik saab sinu heaks teha. Vaid küsi, mida sina saad riigile teha. Laula ise :)


Olgu siis ajaloo huvides see kirja pandud...:)