esmaspäev, 13. august 2018

August

Kas teil on ka august olnud selline, et te lihtsalt vaatate ja imestate ja ei suuda ära imestada, mida elu toob. Nagu muinasjutt. Nagu unenägu. Ma küsin endalt ikka ja jälle, kas see kõik juhtub päriselt...ja minuga.
Üks selle augusti lugudest.

Eellugu on selline.
Olin kunagi aktiivne geni kasutaja ja sain ühel päeval kirja inimeselt Brasiiliast. Et tal on sama perekonnanimi, mis minu neiupõlvenimi ja äkki oleme sugulased ning ehk ma aitaks tal Eesti andmebaasidest uurida ja otsida juuri ja esivanemate kohta andmeid. Sugulased me siiski polnud, aga info aitasin üles otsida. Lisaks minule pöördus ta veel ühe Pärnu naise poole ( edaspidi pärnakas), kes samuti kaasa aitas. Nende inimeste loost olen ma kirjutanud siin,

Ja nüüd siis, millalgi kevadel andsid kolm naist sealt teada, et tulevad Eestisse, Ja sinna see jäi. Augusti alguses, aga palusid, et annaksin ideid kuhu minna ja mida teha ning et nad sooviksid kindlasti kohtuda ka minu ja Pärnakaga.
Esimese hooga ehmatasin väga ära. Kolm täiesti võõrast inimest, kes ka väga hästi inglise keelt ei oska. Ei-ei -ei, ma ütlen, et olen puhkusel või kusagil. Siis aga hakkasin mõtlema, et tegelikult, miks mitte. Äkki tahan ise kunagi Brasiiliasse minna ja siis on ju tore, kui keegi seal aitab ja juhatab.


kolmapäev, 8. august 2018

Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.


neljapäev, 26. juuli 2018

Seriaalispikker

Praegu jookseb telekast kaks suurepärast seriaali: Victoria ja Katariina.

Kuna ma enda jaoks kaevasin välja, kes on kelle poeg-tütar või õde, siis jagan ja salvestan selle siia.

Ehk siis Jelizaveta on Peetri tütar ja see, Peeter III kellele Katariina naiseks anti, on Jelizaveta õepoeg.
Väike poiss, kes oli vangis, on Jelizaveta isa poolvenna tütre tütre poeg. (skeemil kirjas valitsemisajad)

Nii Poldarki kui ka Võõramaalase tegevus toimub Elizaveta  ja Katariina ajal. Inglismaal olid sel ajal troonil Georg II ja III. Cullodeni lahing oli 1746, ning prantslased hakkasid revolutsioonidega müdistama 1789

Victoria oli võimul 1837- 1901
Venemaal oli samal ajal Nikolai I (1825-1855), Aleksander III (1881- 1894) ja Nikolai II (1894-1917)
Nikolai II abikaasa Aleksandra Fjodorovna (vene keeles Александра Феодоровна, enne abiellumist ja õigeusku ristimist Victoria Alix Helena Louise Beatrice von Hessen und bei Rhein, oli Victoria teise tütre Alice tütar, ehk siis Victoria lapselaps.

Lenin sündis teatavasti 1870 ja samal ajal tekkis ka Kolmas Prantsuse  Vabariik. Eestis algas ärkamisaeg- Jakobsonid, Hurdad jne.

Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....

esmaspäev, 23. juuli 2018

Tragikomöödia neljas vaatuses. Talendid koju

Lapsed hakkasid välismaalt koju tagasi kolima ning järjest asju pakkidega koju saatma.
Mõned pakid saime probleemideta kätte.
Aga siis juhtus nii, et üks oluliste asjadega pakk läks kaduma. Fedex suutis ühe paki Eesti asemel kosmosesse või siis Etioopiasse? islandile? Espaniasse? saata.
Igaljuhul, keegi kuskil sai varanduse võrra rikkamaks ja lapsed asjadest ilma.


Ja järgmistel pakkidel märkis ta väärtuseks pisut kõrgema summa, kui seni, 200 dollarit.

Vaatus 1
Saame Omnivast paberpostiga kirja, et pakk on, aga kätte ei anna. Mäletate Petškinit.
Vaja on teha deklaratsioon.
Hea küll.
mina olen see inimene, kes alati täidab käske ja loeb korralikult läbi juhendid ja eeskirjad. Seega teen kõik täpselt nii, nagu mulle saadetud kirjas on ette nähtud.

Lähen deklaratsiooni tegemise lehele. E- riik. Kõik kenasti. Jätan suurema osa lahtreid tühjaks, kuna mul pole ju aimugi. Isegi laps ei mäleta enam, kuna saatis paki mingi 2-3 kuud tagasi.

Aga nii põhimõtteliselt, kui ma olen paki SAAJA, mitte saatja, kuidas saan ma teada, mis on paki sees, millise väärtusega jne jne, kui mul pakki pole?
Kui vanaema saadab mulle ameerikast kingituse?
Selgituste lahtrisse panen kenasti kirja, et tegemist EI ole internetipoest tellituga, vaid eraisiku poolt tehtud kingitusega. Sest sellist lahtrit- saadan lihtsalt isiklikke asju, pole olemas.

reede, 20. juuli 2018

Hea juhi 10 käsku


  1. ära anna mitte kunagi korraldusi, mille täitmist ja/või tulemust sa ei kontrolli
    see on hämmastav, kui kiiresti " hammustatakse lahti" järelkontrolli puudumine. Ehk siis, sellega on seotud väga mitu tahku. Ühelt poolt kaotad autoriteeti, kui loobid korraldusi, mis tegelikult pole olulised.
    Ja mis tahes ei räägitaks praeguse koolisüsteemi kontekstis. Inimesed on loomult laisad. Keegi ei viitsi rohkem kui peab ja on mõistlik. Ning väga kiiresti saadakse selgeks, et esimest korraldust ei pea võtma tõsiselt.
  2. lepi kokku selged mõõdetavad eesmärgid
    see sõltub muidugi ka tööst ja inimestest. Aga üldiselt inimesed ei salli subjektiivsust. Üldiselt inimesed ei oska lugeda su mõtteid. Ja üldiselt ei oska nad aimata su maitset ja stiili. Kuigi. See viimane tuleb ja paraneb kogemuste kasvades.
    Ehk siis kõigil on lihtsam, kui eesmärk on selge, ratsionaalne, mõõdetav ja ühtemoodi arusaadav.
  3. Sul peab olema selge visioon ja arusaam, kuhu ja kuidas edasi
  4. samas ei tohi selle enesekindlusega üle pingutada,
    Kui sa alati kõike tead ja ainult sinu vastus on õige, siis suretad õige kiiresti inimeste initsiatiivi ja koostöötahte

teisipäev, 17. juuli 2018

reede, 13. juuli 2018

.. ja kuidas surra meeldivalt.

Kas sa tead juba, kuidas sa tahaksid surra?

Mina tean. Kõik mu sobivad kehaosad võib doonorluseks annetada. Ülejäänud keha võib ära tuhastada. Ning minu poolest ei ole vaja järeltulijatele kohustust käia kusagil riisumas. Mu poolest võiks tuha kusagile metsa alla puistata. (Mu laps ahastas selle stsenaariumi peale, et siis pole ju mu hingel kuhugi minna ja ma tulen teda kummitama!! Ma lubasin, et ei tule, kui just midagi väga olulist öelda pole) Mu matustel peaks mängima Maarja esituses " Head ööd" ja Margus Kappeli esituses " Unustuste jõel". Tänan.

Ja loomulikult suren ma vaikselt ja rahulikult täiesti tervena oma voodis. Eksole.

Kuidagi naljakalt juhtus, et järjest oli kaks raamatut. Üks, mis rääkis kuidas vananeda ning nüüd teine, mis räägib suremisest,
David Dosa Making Rounds with Oscar. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde.

Mu lähisugulaste surmade põhjuseks on peamiselt insuldid ja infarktid. Mõni vähk ka. Samas on mu mehe perekonnas olnud dementsust. Ma olen seda lähedalt näinud.

Kas see, et ma jälle unustasin täna hommikuks äratuskella panna ( õnneks on meil nn topseltsüsteem, raadio hakkab mängima)  ja et ma piimaleti ees mitte kunagi ei tea, mis kuupäev täna on. Kas see on algav dementsus.
Raamatus on näited küsimustest, millega tehakse algav dementsus kindlaks. Ja on näide ka inimestest, kes selleks testiks nn ette õpivad. Reaalsus on see, et ette õppida pole võimalik. Erinevalt krimiseriaalidest, kus iga inimene suudab sekundiga öelda, mida ta tegi eelmise aasta 16. märtsil kell 14, ei ole dementsus lihtsalt mälu ja mäletamine, vaid konkreetsed puudujäägid mäletamises

kolmapäev, 11. juuli 2018

Puhas, vagur ja (seksikas) vanainimene.

Annan taas ära miljonidollari äriidee kirjutavale inimesele.
Teatavasti on eestlased ühed maailma pikemad ning PISA testide põhjal ka maailma targemad. Kindlasti leiab natuke otsides kinnituse ka meie rahulikkuse ning töökuse kohta.
Vaja oleks kirjutada ingliskeelsed bestsellerid:
Eestlaste Tarkuse Saladus ja Kuidas Saada Sama Targaks Kui Eestlased.
Eesti. Inrovertide Paradiis. 10 viisi, Kuidas Sina Saad Eesti Riigi Lahendusi Kasutada Oma Karjääri Edendamiseks

See on mul samalt autorilt teine raamat.
Mireille Guiliano " Prantsuse naised ei vaja iluoppe".
Ja kuigi ta nõuanded on mõistlikud ja asjakohased, siis see mõõdutundetu üldistamine ja prantslaste kiitmine hakkab vaikselt närvidele käima. Aga inimestele meeldib ja nad ostavad.

Seekord on juttu väärikast vananemisest. Ehk, nagu autor selle sõnastab. hoiakuga/ suhtumisega vananemisest ( agening with attitude)

Mulle jääb ikkagi siiamaani segaseks see punkt või piir, kus ma peaksin üle minema nn vanemate inimeste kategooriasse.
Mireille vihje on tegelikult nutikas. Kuni sa käid tööl, pead paratamatult olema läbilöögi- ja konkurentsivõimeline. Pead olema nooruslik ja äge. Ehk siis rahulikult vananema võib hakata pensionile minnes.

neljapäev, 5. juuli 2018

Igapäevased asjad

Lõhkusin mehe tassi kogemata ära. Selle, mis väidetavalt ei purune. Libises käest ja täiesti tavalisel põrandal kukkus kildudeks.
Õnne on mul kõvasti vaja. See on hea. Ja tasse on mul ka väga palju, seega pole tegemist suure kaotusega.
Nii mulle kui ka mu vanematele  ja mehe vanematele kingiti vanasti serviise. 12-le ja 6-le inimesele mõeldud komplektid. Taldrikud, vaagnad, tassid, pitsid, klaasid, pokaalid.. mõned ilusad, mõned mitte nii  väga. Mõned nagu uued- hoitud pidupäeviks. Ja teised trööbatud.
Meie kapid on nõusid täis.

Nüüd hakkavad lapsed oma elu seadma. Ära osta nõusid, räägib vanaema neile. Mul on terve kapp täis. Ma annan sulle.

Aga laps ei taha. Retroks veel liiga uued. Ja elu alustamiseks liiga vanamoodsad.
Nad ei tea, et need on purunevad nõud. Iga päev võib mõne " kogemata" maha pillata. Ja selleks ajaks kui rikkaks saad, on nõud otsas ja aeg osta uued ja moodsad...




esmaspäev, 2. juuli 2018

Kes leiutas toidu ?

Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt igas maailma nurgas leidus kunagi natuke terasem inimene, kes segas kokku purustatud teravilja ja vee ning küpsetas selle ära.
Tehnoloogia oli erinev, kasutatud vili oli erinev.  Aja möödudes  võidi lisada õli või piima või lasta segul enne hapneda...
ja nimi oli igas maailma nurgas erinev. Aga idee oli õhus ja algallikat leida pole võimalik.

Me teame falafele. Eesti rahvusköögist on teada oa- ja hernekäkid. Ehk siis ei olnud just raketiteadus tampida kaunvili puruks ja röstida, küpsetada ära.

Ja kindlasti juhtus nii mõneski maailma nurgas, et hapupiim unus pliidinurgale ja sellest sai (toor)juust-kohupiim. Sieras, Sõir, Sõr...

Loomulikult. Võtmesõna on kliima ja kohalik tooraine. On üsna keeruline leiutada riisitoite,  või lisada oliive, kui neid sinu piirkonnas ei kasva. Ja loogiline, et teatud kliimavöötme ja piirkonna toidud on sarnased.
Aga vaatama peaks suuremat pilti.


neljapäev, 28. juuni 2018

peldikujutud

Kes tahab saada miljonäriks?
Mul on tasuta ära anda kaks äriideed.

Inimkond on tubli. Nad on leiutanud sada asja, mis muudavad su elu mugavaks. Näiteks, kuidas teha kassile pissiproovi või panna moos kommi sisse.

Aga endiselt pimedal ja vaiksel ajal vetsu külastades pead arvestama sellega, et äratad kogu  maja. Vahel on see ainult tunne. Isolatsioon on tegelikult super, aga sa ise kuuled, kuidas sinu poolt paratamatult tekitatud helidele järgneb.. kosk.

Eriti delikaatne on see kellegagi, kes pole päris tuttav, ühes hotellitoas ööbides.
Sa poed iiimevaikselt voodist välja. Avad ülitasakesi vetsu ukse. Kirud, et valguslüliti teeb klõpus. Aga, ei. Kaaslane magab magusasti edasi.
Ajad oma asja ära. Ja.. tömbad vett peale.. ning äratad kogu püstiku.

No põhimõtteliselt on see sama hull, kui sina oled see, kes on voodis.
Ühesõnaga.
Inimkond vananeb . Vanem inimene tahab sagedamini vetsu. Tuldagu ja leiutatagu helisolatsioon, mis muudab su vetsuskäigu imevaikseks. Usu mind, sel tootel on turgu.

teisipäev, 26. juuni 2018

Etenduskunstidest

seljataga nüüd taas mõned lõpuaktused.
On heameel ja samas väga kurb tõdeda, et mitte midagi ei ole muutunud.
Ma ei saa midagi parata, aga mulle tuleb meelde, kuidas ca 30 aastat tagasi sai esitatud agitkava:
pioneerid üksteise järel, igaüks üks lause:
me oleme noored
ja noorus on lootus
ja noorus on minna ja muuta
sest noorus on tuli ja noorus on tahe
ja noorus on võimatut suuta
ja seejärel optimistlik lauluke.
Ehk on sõnum muutunud, aga formaat mitte.
Ikka on puised isetegevuslased, õpetaja poolt kokku pandud kava, mis kuidagi ei haaku noorte enda maailmanägemisega. Või vähemalt   mulle tundub nii.



Minu jaoks on isegi parem variant korralik koorilaul, või laps klaveripala esitamas. Põimikute osas on mul minevikust tingitud " allergia".

Või teen ma noortele liiga? Sest kui järele mõelda, ongi formaat kontsert-aktus väga keeruline. Seo omavahel kõned, isetegevus, tunnistuste/tunnustuste kätteandmine.
Kui mõelda proffide üritustele, siis pole igavamat formaati, kui igasuguste tele-filmi-muusikaauhindade kätteandmine. Põnev on ilmselt vaid nominentidel ja nende lähedastel. Ja asjaosalised ilmselt ei mäletagi, mis seal veel lisaks toimus. Ärevus ju. Mina lõpetan. Mu laps lõpetab.
ja jagada 90-le tunnistusi, et ülejäänud igavusest ei sureks. see ongi väljakutse.


reede, 22. juuni 2018

RMK Matkatee Kalmeoja- Aegviidu. Osa 2

Rabamurakas
Jehuu, umbes 70 käidud ja 300 km veel minna :) Ma tahtsin puhkuselt võtta maksimumi, aga kahjuks ei õnnestunud leida kahte järjestikust vaba päeva.

Seega seekord ühepäevamatk. Kalmeoja- Aegviidu 38 km. Eelmisel korral alustasin Aegviidust.  Nii et, võtsin tüki eespoolt.

Alustama samast kus eelmise matkapostituse lõpetasin. Kiidan endiselt RMKd loodud infrastruktuuri eest ja laidan info pärast. Neil oleks hädasti vaja tööle võtta üks IT tüüp ja nutikam turundusinimene.

Tõsi, ma tõesti ei tea, äkki enamik inimesi käib matkal nii, et sõidab autoga punkti A, jalutab seal ringi ja tuleb alguspunkti tagasi. Sellisel juhul ma vabandan. Ehk siis, mu pahameele põhjuseks on see, et ülitäpselt on kirjutatud kuidas saab alguspunkti autoga, palju on parkimiskohti jne. Aga kuidas saaks algusesse/lõppu ühistranspordiga?? Ilmselgelt ei käi buss iga telkimisplatsi juurde, aga nagu ma tänaseks tean, siis kilomeetri- kolme kaugusel on alati mingi bussipeatus või asustatud koht.
Jah, mul ei ole keeruline see guuglest ise välja otsida. Aga miks ma pean? Miks see eeltöö ei ole eelnevalt RMK infomaterjalide koostajate poolt tehtud.

pühapäev, 17. juuni 2018

Brighton. Inglismaa. Keelereis

Ma olen seda varem ka Eesti kontekstis soovitanud, et valitsus peaks siiski kehtestama mingi tsensuuri. Tõlgitavate raamatute ja filmide ja seriaalide ûle. Sest need kujundavad riigi mainet.
Ja just nende pärast oli mul Inglismaa osas eelarvamus. Konservatiivne suletud vanaaegne klassiühiskond. Brexit ja kuninganna. Riigikoolidest saadav naeruväärne haridus, rumalad lapsed kes on ülekaalulised ja ei oska noa ja kahvliga süüa ega käituda (oli üks selline realityshow, kus need noored inimesed käituma õpetati) vs maailmatasemel era- ja ülikoolid.
Naljakad kitsad ja kõrged majad. Ja pidevalt tapetakse  keegi ära.
klišeed

 

pühapäev, 10. juuni 2018

Soovitused 25 aastat nooremale minale

Ritsikul oli hea postitus kahetsemisest. Kirjutasin kommentaari ja jäin mõtlema. Kahetsemine pole õige termin, sest see on tagantjärele tarkus.
Tol hetkel polnud meil ilmselt neid kogemusi, elutarkust ja teadmisi..
Ehk siis . Me oleme igas hetkes käitunud oma parima teadmise järgi.
Seega, tehes õige otsuse.
Ja me ei saa iialgi teada kuidas oleks olnud variant b.
Mind hullult ahvatleb paralleelmaailmade teema. Et näha just seda. Kui... ma oleks teinud teise valiku... siis..
Mis siis oleks olnud.

Ja sellest veel ahvatlevam oleks võimalus anda nõu 25 aastat nooremale endale. Tänaste teadmiste, elutarkuse ja kogemustega

Ja see on juba lihtne mäng. Üks ja esimene on see, et ma oleksin tahtnud rääkida äiaga tema perest. Nii värvikas ja põnev saatus. Mu mees oli liiga väike, kui ta vanavanemad surid ja sellest ei räägitud.
Nojah. Võib olla poleks ka mulle rääkinud.
Aga ikka huvitav. Kuna Alma saatus oli mega intrigeeriv. Oli ta ohver või manipuleerija. Kas ta armastas Albertit elu lõpuni ja mis roll oli ülejäänud meestel... kust võttis ta selle jõu et võidelda...
 Ülejäänud soovid on seotud lapsega. Ooo.. KUI hea ema ma oleks, kui saaksin kasutada tänast tarkust :)

Muus osas. Ma ei teagi. Iga asi on millekski hea ja üks samm on viinud teiseni.
Kurb tõdeda, aga mu senise elu ainsad tarkused on : räägi inimestega, kuni nad on elus. Ja lähtu lapse kasvatamisel tema, mitte enda soovidest... :)
Asi seegi :)

neljapäev, 7. juuni 2018

Õiged vastused

kas sa tead, mis on su ettevõtte mission?
Ehk siis see, milleks te igal hommikul kogunete ja üldse kohal viitsite käia?
Aga kuidas on lood visiooniga- milline on teie ambitsioon? Kuhu te tahate jõuda?
aga väärtused? Mille järgi te inimesi tööle võtate, kuidas konflikte lahendate..?
(Eriti hästi tulevad su ettevõtte väärtused välja siis, kui lähed tööle teise firmasse või puutud pikemat aega mõne teise firma töötajatega kokku.)

Kui sa rahulikult järele mõtled, isegi kui sa töötad eesti firmas või mikrofirmas. Siis sa tegelikult tead neid vastuseid.
Ehk siis see teooria on õige ja nii peab ja see on loogiline ja kindlasti ka vajalik. Istuda aeg- ajalt maha ja arutada ning sõnastada ja kaardistada.Täiesti loomulikult peab ja võiks keegi kirjeldada mustri ja parimad praktikad ja selle kuidas üldjuhul on.
Aga.  Mul on mingi teema selliste asjadega, kus mult oodatakse õigeid vastuseid. Ma hetkel tõin näiteks selle missiooni- väärtuste teema, aga tegelikult kehtib see kõikide selliste asjade kohta.
Kui kogunetakse, raisatakse terve päev, seletatakse, arutatakse ja nimetatakse seda kõike minu motiveerimiseks.


esmaspäev, 4. juuni 2018

lase olla

Ma olen ilmselt varem kirjutanud, et mu arstist isa tavatses küsida, kui palavikku kurtsin, et miks sa üldse kraadid... ja kunagi kihutasin peale nõia juures käimist günekoloogi juurde diagnoosiga, et mul on munasarjas tsüst. Mispeale arst uuris, et kas kusagilt valutab, või et miks ma üldse arsti poole pöördun..

Ma tegelikult saan nende küsimiste mõttest aru.
Eks nad üritavad välja selgitada, et kas sul oli tõsine häda, mistõttu abi otsisid, või otsid lihtsalt diagnoosi ja õigustust sellele, et praegu on natuke paha

see kõik tuli mulle jälle meelde, kui käisin füsioterapeudi juures, kurtsin, et teatud harjutuste tegemisel hakkab pea valutama
Aga.. küsib ta, miks te neid harjutusi üldse teete??
Ma ei osand esiti midagi vastata. Sest. Sest inimesed ju lihtsalt teevadki vahetevahel mingeid harjutusi?
Jutt oli siis pearingidest ja muust turjapiirkonna lõdvestamisharjutustest.
Igaljuhul
Ma töesti ei osanud seda põhjendada.
Ta tegi küll natuke nõelravi ja venitas mind ette ja taha.

Aga lõpuks jäi mulle ikka maik suhu, et ma olen simulant. Nii nagu alati.
Iga kord kui ma kord 10 aasta järel tahtejõu ja julguse kokku võtan, nimekirja hädadest koostan ja arsti juurde lähen ( vaata ka #ennetamine on lihtsam #varakult diagnoositust saab raviga jagu #iga inimene peaks vähemalt kord aastas kontrollis käima jne jne ), selgub, et olen polkovniku lesk.
Kui olin noor, siis jalad kasvasid, nüüd on diagnoosiks vanus.
Olen saanud teada, et mul on tundlik nina ja tundlik kõht. Ehk siis psühhosomaatilised hädad.

Just sellepärast ma arsti juures ei käigi. Sest see lõpeb alati nii.
Ehk siis. Tegelikult poleks vajagi. Kui hädasti ei valuta, siis lase lihtsalt olla ja kulgeda. Kui just surema ei hakka. Lase asjadel olla
M.O.T.T.


reede, 1. juuni 2018

Kunstianalüüs


(Pildi autor on Anna Boyiazis. Kuna tegemist on autorikaitse objektiga, siis palun külasta pildi vaatamiseks juuresolevat linki)

Kas see pilt ütleb, et naine on samasugune kui prügi. Mõlemad hulbivad meres. Samuti saaks selle siduda rassistliku sõnumiga.
Või ütleb see pilt, et plastik võib olla ni prügi ja nuhtlus. Aga ka päästja. Päästeparv ja -vest.
Või on see laiem sümbol, et ka vees, meres, olles võid sa surra janusse. Ja su päästjaks saab olla plastikus vesi.
Või ehk on see seotud islamiga, mis väidab, et paradiisis ootavad sind neitsid ja vesi. Ja need naised ongi juba paradiisis, Mitte Euroopas, vaid vees.

Või on lihtsalt ilusad värvid. Ilma sügava tagamõtteta.

Vapustavalt lummav pilt. Ma magasin kaks trammi maha seda uurides ja vaadates ja mõista püüdes



PS.Tänu internetile ma tean, et tegelikult on tegemist hoopis Zanzibari tüdrukute ujumistunniga.

esmaspäev, 21. mai 2018

10 parimat leiutist, mis on muutnud mu elu


Tundub, et mu ellu on saabunud nimekirjade aeg. Ükspäev jälle õhkasin taeva poole, et küll on ikka hea, et on leiutatud... ja siis mõtlesin, et panen need asjad kirja.
Kümme leiutist, mis on elukvaliteeti hüppeliselt parandanud ja millede leiutajatele olen ma südamest ja siiralt tänulik.
Aitäh teile.
  • messenger, või muud internetipõhised suhtluskanalid. Kusjuures, skype ma eriti ei armasta, ma olen pigem "kirjutajainimene". Aga ma ei kujutaks enam ette maailma, kus ma saaksin teisel pool maakera oleva lapsega suhelda ainult posti teel saadetud kirjadega.
    Muuseas. Ma saatsin talle oktoobri lõpuks sünnipäevaks paberil kirja. No et ta saaks oma elu lõpus öelda, et jah, ta on oma elu jooksul paberkirja saanud :) Ja selle kirja sai ta kätte jõuluks :) :)
    Lisaks on nende programmide eelis telefoni ees see, et ma saan vastamist edasi lükata, aega valida ja tegelikult ka ignoreerida. Ma saan lisada pilte ja videosid ja näidata end konkreetses praeguses situatsioonis.
  • taimerid ja eriti ajamasin. Jumal, KUI tänulik ma nende eest olen. Alates pliidist kuni pesumasinani. Ja teleka toon veel eraldi välja. Ma naudin seda vabadust, et masinad toimetavad, alustavad ja lõpetavad ise. Ning ma ei sõltu. Ma ei pea seisma pliidi taga või pesema pesu siis, kui olen kodus. Või tulema teleka ette kindlaks kellaajaks. Tänan seda inseneri, kes need leiutas. 

neljapäev, 17. mai 2018

Hommikusöögikriis

Esimese maailma probleemid.
Mulle ei maitse enam toit.
Kõht on endiselt iga kolme. nelja tunni tagant tühi aga isu pole mitte millegi järele. Üks osa probleemist on see, et mu maitsemeeled on viimasel ajal  liiga teravaks muutunud. Näiteks väljas süüa ma ei saa. Isegi nn tipprestoranides  on toit minu jaoks liiga ülemaitsestatud ja pole tasakaalus. Aga peamine on ikkagi see, et lihtsalt puudub isu millegi järele...

Päevasega saab hakkama, aga hommikusöögiga olen ma kinni jooksnud, sest selle toidukorraga on mul, lisaks kõhutäitele, veel sada nõudmist.
Hommikusöök peab lauale jõudma kõige kiiremat teed pidi, ilma vaeva ja tööta. Isegi, kui ma suudaks hommikuti süüa praetud asju, siis praadimine, kui protsess ise, oleks hommikul liiga vastunäidustatud ja keeruline. Või siis hakkimine. Või keetmine.

Nädalavahetustel on see kõik okei.  Selle söögi eest hoolitseb mul mees. Ja kui ma peaks ka ise seda tegema, poleks probleemi keeta ja küpsetada. Nädala sees ei ole aega ja energiat.


teisipäev, 15. mai 2018

K.A.

Mu lasteaiaaegne bestikas oli Kaili. Me olime lahutamatud ja tegime palju rumalusi, mida praegu on piinlik meenutada. Ma poleks täna see, kes ma olen, kui poleks olnud Kailit.
Elu viis meid lahku.

Möödus kümme ja natuke rohkem aastat ja mu elu keeras pea peale Kadri. Ma sain abi ja asjad hakkasid laabuma.
Ning kümme ja natuke peale aasta pärast lisandus mu ellu ja vapustas mind taas alusväärtusteni Karin.
Te ei usu mind, aga tõsiselt ka. Mu elus on nende aastate jooksul olnud Kristisid, Kristasid, Kristeleid, Kristinasid... aga mitte ühtegi Ka algusega naisterahvast.

Aasta tagasi tundus ilmselt kellelegi, et ma olen piisavalt tugev ning mu ellu lisati veel kuus Kad Kuus.

Kõik need Kad on olnud toredad. Aga.  Tuumaenergiaga, ülimalt intensiivsed. Nad on muutnud  ja kujundanud mu isiksust nii halvemas kui paremas suunas, Nad on sundinud mind muutuma ja peeglisse vaadates küsima, kes ma olen ja miks ma olen selline.
Nad on olnud rollis, kus me lihtsalt peame suhtlema ja teineteisega hakkama saama. Nendega sõbrunemine on käinud üle kivide ja kändude ja pisarate. Aga me oleme lõpuks hakkama saanud ja ühise keele leidnud.

See aegrida ja loogika tuli mulle pähe eile, kui ma taas meeleheites oma pead vastu seina tagusin.
Ja ma ei teagi nüüd.
kas see on mingi sõnum. Et olen juba piisavalt tugev ning eelmistest kogemustest õppinud ja saan nüüd raskete inimestega mängeldes hakkama...

Või. On see lihtsalt juhus :)

neljapäev, 10. mai 2018

Täiesti ebainimlik

Silitasin kassi ja mõtlesin, et ta on ikka täiesti ebainimlikult pehme.


Ja siis sain aru, et nii ju peabki.
Ta ju ongi ebainimlik....

:)

esmaspäev, 7. mai 2018

juurte juurde

Helid ja audio on uus kuum trend.
Räägiti viimatisel konverentsil.

Kui soomlased omal ajal sms leiutasid, siis ennustati sellele kiiret kadu, rääkisid esinejad. Eriti lõunamaades tundus täiesti absurdne, et inimesed võiksid tahta omavahel suhelda kirjalikult. Et helistamise või rääkimise asemel, sa kirjutad, või annad pildiga edasi oma tunde ja emotsiooni.

Mõte seal taga, selle konverentsi seisukohast, et masinad, seadmed, reklaamid räägivad sinuga järjest rohkem. Mitte tekst, vaid heli. Mitte staatiline vaid liikuv pilt.

Kui lisada siia hiljuti meedias olnud arutelu, kas ja kuidas peaksid lapsed üleüldse kirjutamist õppima.
Ning kuulates vanemate lugusid sellest, kuidas nad meelitavad lapsi lugema- ainult 1 lehekülg veel, sa suudad!!

Siis oleme aegade alguses tagasi. Pole vaja osata lugeda ja kirjutada, lugu saab edastada  audio-visuaalselt.

Mu süda lõhkeb, kui ma vaatan poes, et ikka veel on emasid kes tassivad oma väikelapsi kaasa. Loomulikult on neil igav ja palav ja nad karjuvad. Miks nad ei telli internetist? Raske uskuda, et meil on leibkondi, kel pole ei tööl ega ka kodus internetile juurdepääsu. Hinnad on samad mis poes. Ja kena tugev mees tassib kauba ukse taha.

Ei kõla usutavalt, et lastele tahetakse õpetada rollilahendusi. No mis rollid ja tegevus on tänapäeva poes?! Vaevalt et need emad- isad ka meelega oma lapsi piinavad.
Ju on põhjus seesama. Helid tulevad tagasi.

Tummalt kodus istudes ja lapsega lihtlauseid vahetades tahad rohkem suhtlemist, kaasatust. Kinnitust, et oled olemas.

Seda vaadates tundub mulle, et see vahepealne kirjaoskuse aeg oligi üks eksitus ning anomaalia.
Me oleme tagasi alguses.
Šamaanitrumm. Lõkkesuits. Külaklatš...:)

neljapäev, 3. mai 2018

Sõltuvused

Kas see, kui teismelised seisavad grupina õues, lobisedes ja käest kätte sigaretti edasi andes.

On hea, sest " nad on vähemalt õues" ja " ei ole kogu aeg ninapidi arvutis" ja " suhtlevad silmast silma".

Või on see halb?

esmaspäev, 30. aprill 2018

Kuhu minna mida näha

esimese maailma probleemid.
Leidsin delfist sellise nimekirja Mitmes neist paikadest oled käinud ja neid põnevaid asju teinud? Poolsada kohta Euroopas, mida peaksid elu jooksul nägema

Ausalt tunnistades, on need soovitused pisut imelikud. Aga umbes pooled neist tehtud. Noppisin välja need, millega ma olen hakkama saanud.

Kuhu siis veel edasi, ma küsin :) :)
Ma väga tahaks minna Inglismaale- kogu saar on läbi käimata. Ma pole käinud Norras ja Islandil. Eriti see viimane kõlab väga ahvatlevalt. Taanis olen ma käinud pigem nime poolest- komandeeringutel ja läbisõidul ja korduvalt lennujaamas :).
Horvaatias pole käinud, aga tahaks kindlasti minna. Mu blogisõprade hulgas on mitu Rumeeniast ja Horvaatiast pärit kirjutajat, nende köögid ja riigid  näivad võrratud.


Tee laevareis Amsterdami kanalitel. Vänta jalgrattaga Amsterdamis — see linn on rattasõiduks loodud
Esimene pool on tehtud, ja tõeliselt kiidan. Kuigi ekskursiooni kvaliteet sõltub giidist. Võib olla nii, aga võib olla ka naa. Samas, see teine soovitus. Jah, teoreetiliselt on Amsterdam rattasõiduks loodud linn. Aga mulle peaks ikka väga kõvasti maksma, et ma seda seal prooviks. Kuna ratturite tempo ja nahaalsus on lihtsalt.. kohutav. Minu jaoks. Aga kui oled prof rattur, siis muidugi proovi.
Amsterdam on mu lemmiklinn!! Ja ma soovitan kõigil kord elus minna. Imeline klišeelik nukulinnake. Minu Amserdami- mida teha, soovitus, on hoopis: Osta kaasa süüa ja  pea mõnes neist imelistest parkides piknikku.
Loe rohkem siit.


neljapäev, 26. aprill 2018

Narva-Jõesuu SPA ja Sanatoorium

Ma  olen lõunaeestlane, mistõttu Virumaast palju ei tea. Umbes 15 aastat tagasi saabus mu ellu Virumaa. Läbi töö.
Mu toonased juhid Portugalist ja Rootsist, kes niigi ei suutnud ära imestada, miks küll vajab üks tilluke Baltikum kolme erinevat keelt, said veel suurema väljakutse. Kuidas hääldada Virumaa linnade nimetusi:Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli, Järve ja Jõesuu... jne.
Mingil põhjusel lähtusid nad inglise keelest ja Jõhvi on minu jaoks siiani Dzõuvi. Tänaseks võin öelda, et käin Virumaal väga tihti. Tallinn- Narva maantee on peas. 
Aga näinud.
Olen ma Virumaad endiselt väga vähe.

Mehele kingiti Narva Jõesuu kinkekaart ja kuna ta oli nii armas, et võttis ka minu kaasa, siis läksin rõõmuga.

esmaspäev, 23. aprill 2018

Kuidas minust ei saanud õpetajat. #karjääripööre

Mulle meeldivad hommikud. Kui päike paistab, õhk on karge ja helesinine, linnud laulavad. Kõik on nii ilus ja helge ning lootusrikkalt õnnelik. Mulle meeldib see teadmine, et kõik on ees ja teadmatus... mis on ees. Kas järgmise nurga taga ootab midagi ülihead või hoopis väga halba.

Just selline hommikutunne oli ka eelmise aasta lõpus.  Paljud mu tuttavad olid samal lainel. Karjääripööre. Elumuutus. Kui põnev. Ja samas see teadmatus... ta teeb täna seda ja... kas läheb nii või hoopis naa.

täna, pool aastat hiljem on teada... et ei läinud nii hästi. Ja see on tegelikult väga kurb. Just selles kontekstis, kui raske on tegelikult teha oma elus 180 kraadine pööre.

Nii et järgnevalt pessimisminurgake.

M valis IT. Euroopa rahadega finantseeritud programm. Läbis testid ja katsed.
Räägib sellest nii.
Mitu korda küsiti ja rõhutati- ega teil ju ometi EI ole eelnevat kogemust. Ega te ju ometi pole varem seda õppinud. Ei ole, vastan. See tähendab, et jah, omal ajal ülikoolis õppisime, aga see oli ammu ammu, nii et põhimõtteliselt ei.
Ja siis esimesel loengul selgub, et... veerand osalejatest omab eelteadmisi. Lausa nii eelteadmisi, et on lõpetanud IT kolledzi (miks neil küll erialast tööd pole ?!). Ehk siis. Esimesel loengul saab selgeks, et  kui pooled ütlevad - möh?! siis pooled .. iiigav...
M on nutikas tüüp ja saab kiiresti järjele.  Aga siis selgub, et praktikakoha saavad peale kursuse lõpetamist vaid kolmandik ja sealt edasi tööd pakutakse.. ..mul info puudub, aga eelmiste kursuste statistika põhjal,  vähestele.
Õnneks oli M nii tark, et ust seljataga kinni ei löönud. Võttis välja saamata jäänud tasulised ja tasuta puhkused. Aga mul on siiralt kahju neist, kelle jaoks see oli VÕIMALUS. Kel polegi tööd ja kes jäid uskuma naiivset lubadust, et meil on IT spetside puudus.


neljapäev, 19. aprill 2018

kassipiss

Vahel mul on tunne, et peaks moodustama Ülemaailmse Prioriteetide Kehtestamise Komitee. Igasugu tühja-tähjaga tegeletakse. Kuidas koloniseerida Marssi või vähendada kliimasoojenemist. Aga tõeliselt oluliste asjadega ei tegele keegi.

Näiteks, kuidas veenda kassi sööma ussirohtu.

See on seda iroonilisem, et keerulised asjad on lahendatud. Me oskame kommi sisse panna moosi. Aga ussirohuteema.. on endiselt raketiteadus.

Selgus, et mu kass on juba viieaastane!!! Ehk siis, seda ussirohtu on ta manustanud mitmel korral. Aga kui küsida mu arvamust, siis ma julgeks väita, et organismi on sattunud sest rohust vaid mikroebemed.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Mõnusalt vastik

Ma ei ole tore inimene.
Aastaid ei ole see olnud ei oluline ega mõtlemist väärt.

Kuna mu kõrvale on alati sattunud sõber või kaaslane, kes võtab enda peale tänamatu PR töö ( ah ta ongi selline imelik), siis seda enam.
Eks kõik inimesed ongi imelikud moel või teisel. Viimastel aastatel, aga, olen ma aru saanud, et mõned imelikkused ja mittetoredused on popimad kui teised. 

Hiljuti oli juhus, kus kaks mu kolleegi kiitlesid, et kumb neist on suurem s.. pea. Nad arutasid omavahel ühe kolleegi edutamisšansse, hinnates neid väga heaks, sest too ei ole tore. Sama vastik kui mina- tujukas, otsekohene ja ebamugav, kiitles üks. Ei. Mina olen veel häirivam ja mind kardetakse, arvas teine.
Võttes kõik need omadused üksikuna: enesekindlus, ausus ja otsekohesus, nõudlikkus, pragmaatilisus, julgus avaldada arvamust jne, on need ju suurepärased omadused, mis peaks inimesest tegema teoreetiliselt väga toreda inimese.

Aga kui astuda samm edasi ja vaadata konteksti ning nende omaduste taha, siis tuleb välja enesekindlus, mis põhineb jäägitul usul omaenese eksimatusel; ausus, mis haavab ja teeb teistele haiget; nõudlikkus (mitte segamini ajada vingumisega ja kritiseerimisega, eks )... pragmaatilisus mis väljendub võimes leida igas heas asjas midagigi halba...oma arvamus, millest kõik on tüdinenud, kuna selle kõrvale ei mahu ühtegi teist arvamust....

esmaspäev, 2. aprill 2018

Kaks lugu

Ma lihtsalt pean neid jagama. Palun vabandust, kui keegi end või oma tuttavaid siit ära tunneb. Ütleme nii, et tegemist on ilukirjandusliku materjaliga, millel pole tegeliku eluga seost..:) :)


Grupp naisi  läksid spaasse motivatsioonipäevale. Tellitud oli muu hulgas ka massaaz ja muud lõõgastust.
kuna osa naisi olid sellises kohas esimest korda, siis pärast tunti huvi mis ja kuidas...
"Massaaz oli hea," vastab üks daam, "aga see mütsiasi oli imelik.."
"mütsi???..."
"nojah, kui lahti riietusin, siis massöör viitas, et näe, mütsid on seal. Panin siis mütsi pähe, aga ega ma lõpuni aru küll ei saanud, milleks see hea oli..."


tuttav käis Austraalias. Kuidas oli, uurime...
hmm.. Sidney jättis kustumatu mulje.. ja räägib edasi
oleme mingis pargis ja kange häda. Vaatan, et aia ääres on välikemmergud. Kuna üks pisike hiinlanna läheb, siis mina ka. Ajan oma asja ära ja järsku tunnen, et
seinad kõiguvad, põrand liigub. Paanika. Saan aru, et ma...liigun.
Olen valmis, et varsti pean neljarealisel kiirteel kempsust välja hüppama.
Piilun uksest välja.
Olen treileri peal ja auto kogub kiirust.
Mingil hetkel jääb tempo aeglasemaks ja otsustan, et kas nüüd või mitte kunagi... hüppan välja.
Auto pidurdab ja juhid jooksevad kabiinist välja... kas teid oli seal palju ?!
Ma olen nii šokis, et ei oska midagi vastata....
Hiljem mõtlen, et jumal teab. Äkki see hiinlanna on veel siiamaani seal...

neljapäev, 29. märts 2018

Teel supersuhtlejaks

Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad.
Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama.. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.
Mida vähem tead, seda kergem on õpetada. Mida vähem tead, seda kummalisem näib, et miks nad küll (nii keeruliselt) teevad....
Mida rohkem tead, seda rohkem tuleb ka " see on sellepärast, et..." argumente. Sa tead, et miski on sellepärast nii mingitel põhjustel. Et teisiti on proovitud, aga mingil põhjusel ei saa.

Ehk siis, ma ei oska väga hästi suhelda, aga naljakas on see, et asjad, mida mina oma aruga pean headeks nippideks ja olulisteks, pole seda mitte.
Jälgides neid, kellele see oskus on kaasa antud... tekib error. Sest nemad nii ei käitu. Tegelik loogika töötab hoopis teistsugusena.
Ma igaks juhuks mainin, et "supersuhtleja" ei ole mõeldud irooniliselt  vms. Vaid ma tõepoolest pean neid inimesi suhtlemisgeeniusteks.

Üks huvitav paradoks on, millest ma näiteks aru ei saa.
Näiteks on juttu Peterburist. Supersuhtlejad räägivad sellest, mis ja kuidas neile meeldib ja meeldis ja räägivad ja räägivad.
Mind on programmeeeritud kaasama. Et ma üritan rääkida lühidalt ja kui ma olen oma kogemuse ära rääkinud, siis pöördun alati- aga sulle, aga sina.. Et teised saaks samuti oma kogemust jagada.
ja kui seltskonnas on mitu inimest, siis olen mina see korrapidaja, kes ei lase ainult ühel rääkida, vaid lõikan sisse, ma tahaks nüüd kuuda, Mari, mis sina arvad..

Sellega on seotud ka üks naljakas juhtum. Mingil ammusel töövestlusel tegime rühmatööd. Ma olin jälle see nn korrapidaja. Ja kui töö läbi sai, siis küsis personalispetsialist väga mõtlikult, et kas ma pole kunagi kaalunud ajakirjanikukarjääri. Kui ma suured silmad tegin, et mis link..., siis selgitas just sellega..:) Ehk olekski minusugust ajakirjanikku vaja, kes laseks kõikidel saatessekutsututel rääkida :)

esmaspäev, 26. märts 2018

Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.


neljapäev, 22. märts 2018

Vanuseline diskrimineerimine #karjääripööre

Kuna ma vaevlen siin indentiteedikriisis siis saatsin välja kolm CVd. Oma perfektse CV. Ametikohtadele, kuhu ma sobin, milles mul on pikaaegne kogemus.
Viimati tegin ma seda kümme aastat tagasi. Vahepeal käisin rääkimas kutsenõustajaga. Sellepärast ma tean. Et mul on ideaalne CV, hindamatud kogemused, väga hea haridus, mõõdetavad tulemused...

Ja pots pots pots. Tuli mu postkasti kolm vastust. Esimene kurtis, et kuna valik oli nii nadi, siis nad tühistavad ja alustavad uuesti. Ja kaks vastust andis mulle lahkelt teada, et paraku ei osutunud ma valituks, vaid nad jätkavad kandidaatidega kelle professionaalne taust haakub paremini ettevõtte ootustega. 

Ma pidin pikali kukkuma. Tõsiselt ka. See oli täielik külm dušš, sest kui minu professionaalne taust ei haaku ootustega, siis ma küsin siiralt, et milline peaks olema professionaalne taust, mis haakuks.

Üritasin aru saada, mis on valesti. Sest mind ei kutsutud ju isegi mitte intervjuule. Järelikult tehti otsus mu CV ja minust meedias leiduva põhjal,
Praegu on meedias teemaks kokkuvõte uuringust, mis andis lahkelt teada, et alates 40 eluaastast algabki karjääri allakäigutrepp.
nii et... ongi vanuseline diskrimineerimine?!

Ma olen nüüd guugeldanud ja tõesti, kõik niiöelda minu asemel tööle võetud on noored. Tausta ja haridust on raske võrrelda, sest nimekirjast olulisem on ju tähtsam, mida sa sellest kõigest õppisid ja selgeks said.

esmaspäev, 19. märts 2018

Palun lugege e- raamatuid

Et sa teaksid, e- lugerist lugemine EI OLE sama, mis lugemine tahvlist, ekraanilt või telefonist.

Kui ma küsin potentsiaalsetelt e- raamatute sihtgrupilt, et miks nad ometi e- raamatuid ei loe, siis esimene vastus on: ma ei saa /taha/suuda lugeda ekraanilt.
Ses mõttes on nii Elisa, kui ka Rahva Raamatu äpid teinud karuteene, kinnistades seda eksitavat kuvandit nagu võrduks e- raamatu lugemine lugemisega ekraanilt. Kiidan mõlemat teenust, kuid nende sihtgrupp  on natuke teine. Need on nooremad inimesed - näiteks koolilapsed, kes peavad lugema kohustuslikku kirjandust. Või inimesed, kes loeks nagunii, lihtsalt  väljund  on teine. Nad ei loe raamatut paberilt, vaid ekraanilt. Ehk siis lugejaid ei saada juurde, vaid need suunatakse ühelt kanalilt teisele.

Mina räägin nendest inimestest, kes on nn lugemisturult lahkumas või lahkunud.

Ma armastan lugemist.  Aga ma ei taha osta paberraamatuid.
Esiteks olen raamatute ostmiseks täna liiga roheline ( ja kõik need, kes täna tselluloositehase vastu protestivad, peaks seda samuti olema).
Ja teiseks. Ei mahu. Aastaid tagasi, kui lahkusid mu äi ja ämm, olin püstihädas. Me oleme need põlvkonnad, kelle toad on raamatuid täis riiuleid. Samad raamatud kõikides kodudes. isegi samas järjekorras, kui naabril. Ma nägin vaeva, et neist raamatutest lahti saada, sest keegi neid ei taha. Ja ära visata ei luba mu usutunnistus. Mu vanemad, on tänu taevale, täna veel elus ja terved. Aga terve korteritäis sama probleemi ootab mind veel üks kord tulevikus ees.
Raamatuid ei ole maailma juurde vaja.


neljapäev, 15. märts 2018

Inimesed on erinevad

paari eaka daamiga tuleb juttu Eesti 100st  ja saja-aastastest inimestest. Imetleme koos nende elujõudu.
Mina lisan.. ja milline kohutav saatus neil on olnud. Kaks sõda, mitu riigikorra- ja rahamuutust, Mitmel korral kaotanud oma säästud...
Ise mõtlen samal ajal oma vanavanemate ja vanemate lugudele: orjatöö kolhooside loomise aegadel, õige poole valimise dilemmad, mänguks vanemate abistamine ja käbid ja pulgad, küüditamised ja vangilaagrid, lõputu vaesus ja nälg...

Jah, rasked ajad olid, ütleb üks prouadest. Mina olin siis alles laps, aga  ikkagi mäletan seda.
Et süüa osta, pidime maha müüma mu portselannukud ja meil oli kodus palju graafikat ja kunstioriginaale. Viiraltist on siiani kahju...



Jutustan naisega, kes on kirglik kogukonna fänn, pooldab  taimetoitu ja seda, et kõik peaks olema kohalik. Päris huvitav on kuulata ja siis.. tellib ta pooleliitrise klaasi Cocat. Suhkruvaba.



Ma alati imetlen ja kadestan  inimeste enesekindlust uskuda oma tõde. Et  räägid võõrale vestlusparterile kirglikult näiteks  vaktsineerimise kahjulikkusest ning  esitad oma teooria sellest, kuidas tegelikult peaks d -vitamiini manustama... arstile


esmaspäev, 12. märts 2018

Muuda hobi oma tööks

hiljuti sain isiklikule mobiilile kõne ühelt ajakirjanikult, kes küsis luba materjalide kasutamiseks mu blogist. (niipalju siis interneti anonüümsusest :))
mõtlesin, ja ütlesin jah. Seejärel jätkasin oma tööd. Saatsin raamatupidamisse edasi arved täpselt selle sama teenuse eest. Mille olin oma tööandja jaoks tellinud teenusepakkujalt.

See juhtum ja eelmise postituse kommentaarid on mind viimasel ajal järjest pannud küsima, et .. aga miks ma neid asju ise ei tee. Ma oskan üsna paljut, millele on turgu, Vähemalt mu tööandja on nõus nende asjade eest maksma, ju siis mõni teine veel. Okei, endale arvete kirjutamine pole ei eetiline ega ilmselt ka juriidiliselt korrektne. Aga, kui oleks, siis ?
Ma olen natuke napakas, eks? On inimesi, kes suudavad iga oma liigutuse teha rahaks. Aga mina nüüd siin pirtsutan ?

Susan Cain soovitas oma kutsumuse äratundmiseks vaadata ja uurida, kelle peale sa oled kade. Kas ma olen kade nende peale, kes osutavad mulle teenuseid, mida ma ise suudaks teha? Ei ole.

Minu olemuse märksõnad on vaheldus ja vabadus.
ilmselt seetõttu  meeldib ja sobib mulle ka mu praegune töö. Seal on hästi tasakaalus loomingulisus ja analüütiline, numbrite pool; intensiivne suhtlemine ja arvutis nokitsemine. Ma jumaldan seda vabadust, mis mul praegu oma asjade organiseerimiseks ja otsustamiseks on ja mulle meeldib paindlik tööaeg.


reede, 9. märts 2018

repeat

Kas keegi tunneb kedagi, kes on päriselt ka, tegelikult muutunud.

Blogide ja päevikute üks imeline väärtus on reaalsuskontroll. Loed ajalugu ja saad aru, et see kõik on olnud. Sa oled juba varem sada korda lubanud, et ... midaiganes.
No näiteks, et oled avalikus kohas ainult rõõmsameelne. Või et ei ütle enam inimestele " see on suhteline, kui sellest küljest vaadata, siis on nii, aga teisest küljest naa.." või ...ja nii edasi.
Ma muidugi ei tea. Äkki suures plaanis, Kui võtta ette terve elu ja joonistada graafik, siis seesama rõõmsameelsusskaala ikkagi muutub? Et esimene kord lubasid, muutus 5 %, teisel korral ka 5% ja nii edasi? Ja elu lõpuks olen ma töepoolest mõne oma harjumuse, iseloomujoone või õpitud reaktsiooni, käitumise muutnud.

Ja  kõige nukram on see, et mitte ainult mu sõnad ja käitumine ei käi ringiratast vaid ka see, mis minuga elus juhtub.
Hiljuti juhtus minuga täielik deja vu olukorraga, mis juhtus 10 aastat tagasi.
Ma olin pikalt töötanud ühes firmas. Ja mulle tundus, et töö sai tehtud. Otsa. Ma tundsin, et olen mittevajalik ja kõrvalejäetud ja ebaoluline.  Ühesõnaga. Nagu täna. Hakkasin aktiivselt otsima ja vaatama uusi võimalusi.
Ja siis anti mulle teada, et tõstetakse palka ja saadetakse mind ühele pikemale koolitusele välismaale.
Ahastasin personalijuhi toas, et mida ma nüüd tegema peaksin. Ta kehitas õlgu. Need otsused tehakse mujal ja kõrgemal.

kolmapäev, 7. märts 2018

Soovide nimekiri

Ahoi, kallis Universum. Siin on mu soovid. Võid neid vabalt, kui aega saad, täita.  Tänan.

  • ma tahaksin selgeks saada inglise keele. See soov on mul juba pikemat aega kirjas ja tänane seis on see. Et kodu lähedal kursuseid pole, kursustele peaksin sõitma tööpäeva lõpus teise linna otsa. Kuna ma olen läbinud umbes miljon kursust, siis puudub mul tegelikult usk ja motivatsioon. Olen üritanud e- lahendusi, aga see pole ka päris õige. Mul oleks vaja rohkem grammatikast lähtuvat a la carte lahendust, kuna mu lüngad on üsna spetsiifilised. Ma arvan endiselt, et tulemuslikuim oleks keelelaager keelekeskkonnas, aga pole sellist leidnud.
    Minu hinnang täitumisele: jätkan guugeldamist. See peab olema võimalik
  • ma tahan uuesti minna matkale. Jätkata RMK raja läbimist. Vaja oleks paar- kolm vihmavaba sooja päeva. Parem nädala sees.
    kättevõtmise asi
  • ma tahaks, et keegi kannaks mu kontole ilma tingimuste, kui-de ja aga-deta praeguste hindadega igal kuul 2000 eurot.
    välistatud
  • ma tahaks minna kuuks ajaks ilma töömeilide ja -kõnedeta puhkusele. Ja naastes  ei oota mind tegemata tööde kuhi ning pangaarvel on söögiraha :)
    oehh. ilmselt oleks korraldatav, aga keeruline
  • ma tahaks käia  ära Islandil, Antarktikas ja Arktikas, Ameerikas, Austraalias, Kanadas. Aga vt eelmist punkti.
    peab saama.

reede, 23. veebruar 2018

Miks mulle meeldib Eestis elada

Selle postituse avaldasin ma 2012 aastal.
Juhtusin internetis nägema ülihead postitust, 100 põhjust öelda Eestile aitäh ja mul tekkis tahtmine oma postitus uuesti avaldada,
Me elame imelises riigis. Täna on see päev kui märgata kõike kaunist ja öelda: aitäh, Eesti!
Palju õnne meile kõigile!
#eesti100





  1. Eesti keel
  2. Minu lähedased, sõbrad. Ühine taustsüsteem ja minevik
  3. Neli aastaaega
  4.  Eesti on väike, paindlik, hoomatav. Kõik tunnevad kõiki. Mis, tõsi, on samal ajal vahel ka miinus
  5. Inimtühjad piirkonnad ja privaatsus.
    Mul on õnnestunud sõita Pärnu Valga teeristist kuni Riidajani nii, et minust ei möödunud ühtki autot ja ma ei näinud ühtki inimest. Asulates ja külades seisis küll autosid tee ääres, kuid inimesi polnud. Oli suvi ja päevane aeg. Üsna kummastav kogemus.
  6. Ja privaatsus ka inimlikus mõttes. Vaikus. Rahu. Müüjad ei ela seljas ning peatuses ei pea small-talki veeretama. Keskmine eestlane räägib vaikselt ja rahulikult
  7. Tasuta wifi ja interneti lai levik ning kättesaadavus
  8. e-teenused. Võimalus ajada suurem osa elust korda kodust lahkumata

pühapäev, 18. veebruar 2018

Üleskutse. Teeme Eesti kuulsaks :)

Kui sa oled mu blogi lugeja, siis ehk mäletad, et mõned aastad tagasi kurtsin, et turist leiab küll infot Tallinna, Saare ja natuke ka Setu kohta. Aga muud Eesti piirkonnad on jäetud tähelepanuta.
Tänaseks on olukord tsutike parem.

Kuna Eesti saab 100, siis tekkis  mul mõte oma ingliskeelses blogis natuke rohkem Eesti erinevaid kohti tutvustada.

Ja kutsun ka teid appi :)


  • Kui tõused hommikul üles ja mõttled, et iigaav... teeks midagi
  • kui oskad natuke inglise keelt
  • kui sa ei ela Tallinnas
  • siis kirjuta ingliskeelne postitus oma kodukohast. Lisa pilte ja soovitusi- mida vaadata, miks tulla, kus süüa jne.
  • Tallinnast võib ka kirjutada, aga pigem siis mitte vanalinnast vaid muudest peidetud pärlitest ja huvitavatest kohtadest.
  • Pane pealkirjaks ja postituse esimestesse ridadesse hashtagid- #visitestonia, #eesti100, #estonia100 ja koha nimi
  • Kontrolli, et piltide allkirjad ja failide nimed oleksid vastava koha nimega
  • kui sa ei taha ise oma blogi nn rikkuda, saada see info meiliga mulle.

Welcome to Estonia ! :)

neljapäev, 8. veebruar 2018

Kõik prussakad lähevad põrgusse?

Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!

Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Sõltuvus on positiivne

Ma olen oma elu jooksul tegelenud väga paljude asjadega. Või, siis, mul on olnud palju hobisid.

Ma olen tantsinud rahvatantsu, peotantsu, karaktertantsu, mänginud viiulit, klaverit ja kitarri, laulnud kooris ja ansamblis, interpreteerinud ja kirjutanud muusikat, korraldanud üritusi, kogunud marke, kleepekaid, vesipilte. Loonud terveid maailmu pabernukkudele ja hiljem lihtsalt, kuni maksusüsteemi peensusteni.. Joonistanud ja maalinud. Õppinud keeli. Osalenud näiteringis, kirjutanud näidendeid ja neid lavastanud.
Mulle on meeldinud metsas uitamine, matkamine, taimede tundmine. Lugude kirjutamine ja nüüd blogimine. Genealoogia. Etümoloogia. Lugemine. Aiandus ja taimede kasvatamine. Mul on lausa paber et olen tubli kokkaja, pildistaja, veebiprogrammeerija, kalligraaf.

Kõike nimetatut pole ma teinud sutsukese vaid vähemalt paar aastat. Ja siis on see aeg mingil põhjusel otsa saanud. Otsa on saanud aeg, või muutunud olud ja võimalused.
Kui Saagasse tuevad uued dokumendid, sukeldun ma meelsasti taas arhiivimaterjalidesse. Kui on vaja sünnipäevaks kaarti, teen ma selle ise. Aga mingi periood elus on läbi.
Ja see on normaalne ja okei, sest nii elu käibki. Kõik muutub. Elukohad muutuvad. Töökohad muutuvad. Firmad ühinevad ja lähevad  pankrotti, ülemused ja kolleegid vahetuvad. Kallid inimesed kolivad, võõrduvad, reedavad, surevad. Lapsed kasvavad suureks. Kord tahab su keha viinamarju ja homme hoopis suitsuangerjat. On perioodid kui pead olema omaette ja tasakesi ning teised, kui vajad liikumist ja rohket suhtemist.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Pilvede all. Neljas õde

Võid rahulikult lugeda, ma ei spoilerda sisu.

Ma armastan Pilvede all seriaali. Koos ülejäänud ligi 200 tuhande eestimaalasega istun ma kolmapäeviti teleka ees ja elan kaasa Piretile, Marile ja Kertule.

See on üks huvitav fenomen. Sest, kui ma küsin endalt, miks, Siis on raske vastata, Kergem on vastata, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, et kuigi peaosalised ja stsenarist on naised, on see seriaal masendavalt šovinistlik.
Ja ebaloogiline.
Kuidas saab nii enesekindel, egoistlik ja tugev kehtestaja kui Mari, elada koos nii kontrolliva ja patroneeriva mehega kui Indrek?
Kuidas saab nii mitmest muudatusest, ehk siis avatud ja paindlik, leebe ja rahulik naine nagu Kertu elada koos nii väiklase ja armukadeda mehega kui Andres?
Kuidas on võimalik, et aastaid ja aastaid hiljem ei anta andeks Eerikule ja täiesti tõsimeeli arutatakse varianti, et laps ei peaks oma isaga kohtuma.
Kui meid huvitaks küsimus, kes on Eestis need inimesed, kes vahetavad igal kuul autot, Siis seriaal annab vastuse: väikefirmaomanikud....

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Ma lihtsalt nutan

Karjääripöörde raames kandideerisin ühte programmi.

Kutsuti konkursile. Ja.. see pidi toimuma päeval, kui olin lõunameresaarel. Kõik ülejäänud 358 päeva oleksid sobinud suurepäraselt....
Nutsin natuke, siis kirjutasin südantlõhestava kirja, et äkki saaks muul ajal.
Vastati, et saab. Jaanuaris.

Kolm kuud on kolm kuud. Esialgne entusiasm ja põnevus on vähehaaaval maha käinud, motivatsioon langenud. Ma olen hakanud mõtlema realistlikumalt. Programmi haldajate seisukohast on see muidugi õige. Mida motiveeritumad osalejad, seda parem.
Spontaansed, emotsionaalsed otsused- vau, seiklus, Hüppan tundmatusse- lahe.
Võivad olla tegelikult õiged ja vajalikud.
Aga kui see muutus pöörab pea peale kogu su senise elu, siis on vist õigem pikemalt kaaluda ja ka mitu kuud hiljem olla endas kindel.


neljapäev, 18. jaanuar 2018

Rutiinitapja

Aju on üks imelik asi.
Mmurca kirjutas mõni aeg tagasi asjadest, mis on igavad. Lugesin ja noogutasin.
Lauamängud, sudokud.... aaaappppii... mul tuleb ainuüksi neile mõeldes haigutus peale.

Nüüd oli mul vaja meelde tuletada, kuidas lahendada matemaatikaülesandeid.
Ja see tunne, kuidas aju nn särama lõi, oli hämmastav.

Spetsiifilisemalt tekstülesannete põhjal võrrandi koostamine  ja lahendamine. Mu matemaatikaõpetaja minestaks, kui kuuleks, kuidas see mulle meeldib ja täiesti vabatahtlikult tegin... :)


esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Reaalsuskontroll

Me räägime täiskasvanute ümberõppest. Reaalsus on see, et vaid kahes valdkonnas (palun parandage mind, kui ma eksin) - hariduses ja ITs võimaldatakse reaalset, garanteeritud töökohaga ümberõpet.
Eeldus, lisaks kutsesobivusele, on muidugi see, et oled rikas koduperenaine. Sul on piiramatult aega ja piisavalt sääste, et kogu see koolitus- praktikaperiood läbida.
Jah, loomulikult võid minna suvalisse kooli ja kursustele, aga siis alustad karjääri nullist st kandideerimisel eelisolukorda pole.

Me nutame, et meil pole noori ja tahame noori ja eelistame noori. Reaalsus on see, et neid noori ei ole ega tule, sest nad ei taha teha sellist tööd sellistel tingimustel, nagu see oleks võimalik. 

Reaalsus on see, et meil on terve hulk üle keskea inimesi, kes on erinevatel põhjustel valmis tegema karjäärimuudatuse. Reaalsus on see, et neid me ei märka.

Reaalsus on ka see, et paljudes EL riikides on tööpuudus. Mõnd põhjust me likvideerida ei saa (kliima) aga suurt osa põhjustest, miks me eelistame neile pigem kolmandate riikide tööjõudu, me ei viitsi ja vaevu muutma.

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Aidake musta pesu pesta

Ma vaatasin järele. Samal teemal kirjutasin ma 2010. Ja vahepeal ei ole mitte midagi kahjuks muutunud.
Ma ei saa endiselt hakkama musta värvi pesuga.
Olen nende aastate jooksul teinud erinevaid katsetusi ja tulemus on ikka see, et tumedat värvi pesule jäävad peale  pesuvahendiplekid, mis vajavad eraldi loputamist.

Ning jah,
ma puhastan pesumasinat regulaarselt
jah, ma kasutan lisaloputusfunktisooni
olen jõudnud selleni, et kasutan puhastusvahendit 25% pakil soovitatust
olen läbi proovinud nii pulbrid, kui vedelikud ja erinevad margid, riigid. Üks asi siiski. Ma ei talu tugevat lõhna, seega töö käib peamiselt nn allergia/lõhnavabadega.

Mõni hea idee? Kes oskab soovitada? Mida ette võtta? Mida veel proovida?

esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Ohtlik elu

No kuidas ma üleüldse saaksingi normaalne olla, kui olen terve elu söönud mürgiseid asju?

Täiesti tavaline oli kevadine rabarberilehesupp, metsast sai pangedega toodud ja sisse tehtud tõmmuriisikaid,
Rabas seeni otsides olen suhu pistnud nii mõnegi sinika ja hinganud täiel rinnal sisse sookailu aroomi.

Janukustutamiseks panen ma siiani metsas suhu pihlakamarju  ja kevadel teevad suu paksuks toomingamarjad.

Rohkem kui ühe kirsikivi olen oma elus alla neelanud. Ning ka kompotte keedeti meil alati kividega kirssidest.

Ma pakun et pea pooltel elamistel, kus olen elanud, on olnud eterniitkatus  ja  mu hammastes olid elavhõbedaplommid. Elavhõbedaga olen ma veelgi lähedamalt kokku puutunud. Ülikooliajal läks laboris elavhõbe põrandale laiali. Enne, kui meid evakueeriti, saime ikka mitu tundi seal tööd tehtud.

Täiesti loomulikult olen ma aastavahetusel valanud tina ( pliisisaldus) Ja koolis olid meil
alumiiniumist nõud. Mõnel fänsimal juhul, vanema juures, kasutati lausa vasknõusid.

Vähemalt. Nüüd ma tean. Sellel, et ma olen mürgine, on põhjus :)


neljapäev, 4. jaanuar 2018

Nii nunnu

Mu kassile meeldib aeg- ajalt mind hammustada. Näiteks ei salli ta, kui ma telefoniga räägin.
Mida aeg edasi, seda vähem, aga ikka tuleb ette, et lööb hambad sisse.

Mul tekkis selline teooria.

Kass on nii soe, pehme, karvane ja armas, et vahel tahaks ta lihtsalt ära süüa.
Äkki kass mõtleb samuti? Et ma olen nii kõva, sile ja külm, et tahaks lihtsalt ära süüa ?! :)
Ja selleks ta mind aeg- ajalt hammustabki ???...


Muidugi, kui tulla nüüd selle juurde, et hammustamist on jäänud vähemaks....siis...
ta armastab mind vähem? Ma olen muutunud pehmemaks? karvasemaks???  ....


kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Näärid ja hümn

See aasta tuli teisiti.

Oleme mitu viimast aastat võtnud uut aastat vastu koos ühe seltskonnaga.
Tavaliselt on viktoriin ja mängud ja söök. Nagu ikka.
Kui kell hakkab saama, siis kuulame telekast, mida president räägib. Seejärel pakime end riidesse, lööme õues klaase kokku ja aitame lastel raha õhku lasta.

Sel aastal sai klaasid kokku löödud. Ning tekkis korraga tunne, et peaksime laulma Eesti hümni. Lihtsalt. Tuli tunne. Laulsime ka. Korraliku segakoorina.
Kuigi meil kipub segi minema millal on kallis ja millal armas sünni- või kodumaa. Aga väga eesti tunne tuli peale :)

Ja hommikul kuulen uudistest, et ametlikult polevatki sel aastal hümni lastud.
Me pole mitte kunagi varem niimoodi hümni koos aastavahetusel laulnud.
Ju me siis tundsime, et on vaja.... :)

Kallid kodanikud. Ärge küsige, mida riik saab sinu heaks teha. Vaid küsi, mida sina saad riigile teha. Laula ise :)


Olgu siis ajaloo huvides see kirja pandud...:)