teisipäev, 11. detsember 2018

Reinkarnatsioon

kas võis olla, et mu kass oli eelmises elus vaeslaps, kes pidi käsikiviga jahvatama, nõgestest siidi ketrama, jões käsitsi pesu pesema ja mis kõik veel.
Ja just sellepärast on ta oma järgmises elus, minu kassina, välja teeninud tõelise mugavuselu? Pikuta, maga, söö ...?

Huvitav, kas ma raban piisavalt et olla järgmises elus nt koaala. Või siis vähemalt väga rikka inimese abikaasa?

reede, 7. detsember 2018

Teel alkoholismile

Mul on katseaja lõpuni natuke rohkem kui kuu. Selle aja jooksul peaksin enda jaoks ära otsustama, kas ma tahan jätkata või mitte. Kõik on väga vahva, välja arvatud üks asi.
Mulle tundub, et minult oodatakse liiga palju, imesid. Ja ma ei suuda neile ootustele vastata. Mu loomusest puudub lineaarne must- valge mõtlemine. Otsuse tegemiseks pean ma viima end asjadega kurssi ja kaaluma erinevaid argumente. Kuna kõik on ju minu jaoks uus, siis on see võtnud kauem aega, kui ma ise arvasin. Ja tundub, et kurssisaamine ei lõppegi.. iga jumala päev toob mõne üllatuse, nüansi, idee, detaili, mis muudab kogupilti..
Lisaks on " töö käigus" muutunud ka lähteülesanne. Kui mind võeti tööle, siis eesmärgiga saada huvitavat, kvaliteetset lahendust. Töö käigus selgub järjest rohkem, et vaja oleks ikkagi kuluefektiivset lahendust. Ja teatavasti on need täiesti erinevad asjad..:)

Ma saan ootustest aru. Ma ise ootaks samuti alluvalt, kes on 3 kuud tööl olnud, et tuleks oma värskete ideedega ja viiks need ellu. Aga paraku ei suuda ma ise seda pakkuda. Mul on sohu uppumise tunne, mida rohkem ma rabelen, seda sügavamale vajun ja järjest rohkem tuleb uusi asju, probleeme jne peale.
Ka rohkem töötamine, ületunnid, ei aitaks. Sest mul on vaja värsket ja puhanud mõistust. Ja ma tean, et minu puhul lihtsalt arvutisse vahtimine ei aita. Mul tulevad parimad mõtted just mujal. Väljas.


pühapäev, 2. detsember 2018

Ka Eesti matus

Käisin matustel. Imetillukeses õigeusu kirikus Vene piiri ääres. See oli mu esimene õigeusu kogemus, ja päris huvitav. Kuna lahkunu polnud mulle väga lähedane, vaid olime seotud mu abikaasa kaudu, siis suutsin ringi vahtida.

Kirik, nagu öeldud, oli imetilluke, nurgas küdev ahi, aga sellest hoolimata jääkülm. Väljas oli tol päeval miinus 11. Esialgne imetilluke osutus, aga, illusiooniks, selgus, et seinad on tegelikult uksed ja tseremoonia alguses volditi ruum suuremaks.

Saatjatele anti peenikesed õigeusu küünlad. Küdev ahi, küünlad ja üsna pealetükkiva lõhnaga viiruk, millega papp ringi käis, moodustasid ühelt poolt müstilise ja teisalt suitsuse õhkkonna.
Kogu tseremoonia peeti retsitatiivselt. Mis mind hämmastas, et lahkunut mainiti vaid paaris palves. Ei meenutamist, kõnesid vms. Peamine sõnum oli: see, kes uinus, saaks ometi puhata; andestust talle ja et jääks igavene mälestus. Saatjaid manitseti mõtlema selle üle, kui lühike on inimese elu ja valmistuma viimsepäevaks.

Kirstu pandi kaasa ikoon, küünal ja paber palvega. Mingil põhjusel pidi need asetama kadunukese tütar, mitte poeg. Enne kirstu sulgemist visati kirstu kolm peotäit mulda. Ning kinnist kirstu välja kandes pöörati see peaga kiriku poole ning tõsteti kolm korda üles.


esmaspäev, 26. november 2018

Öko

Mõni päev on kuidagi kirkam kui teine.

Mu kassi pissikasti all on ajalehed. Kuna ta vahel satub pisut hoogu ja niimoodi on lihtsam seda koristada. Igal laupäeval vahetan ma saepuru ja ajalehed, loputan kasti ja pesen ka vannitoa ja vetsu puhtaks.

Nagu tavaliselt, kortsutan ajalehed kokku ja... küsin endalt. Miks? Need olid ju täiesti puhtad.
Järgmiseks jõuan vannituppa  ja jälle paistab hele päike. Miks ma loputan iga nädal vanni üle kange keemiaga kui kasutajaid on kaks ja vähemalt üks nendest peseb enne ja pärast kasutamist vanni põhjalikult üle. Ja teine kasutaja loodetavasti ka.

Säästsin  igaks nädalaks 5 minutit vaba aega ja loodust. Nii tubli.

neljapäev, 22. november 2018

Veel natuke

See on lihtsalt uskumatu KUI pehme mu kass on. Nagu udusulg, nagu jänku, nagu... kass...
Mulle tundub, et karusnaha pooldajatel on lisaks tavapärastele - naturaalne, taastuv, soojaandev, "kui juba looma tapad, siis kasuta ära kõik", puudu üks argument. Nostalgia.
Kui mu kass kunagi sureb, ja ma olen väärikas vanaproua, siis ma tahaksin, oma kassist kraed. Sooja. Pehmet. Mälestuseks.


Kõik uus on ammuunustatud vana,
Mu argipäeva liikumine piirdub autost toolini ja tagasi. Ma võtan ja võtan hoogu, et vähemalt vetsus käia alumisel korrusel, aga iga minut tundub selleks liiga väärtsuslik ja vajalik... Ja ootamatult tuli mulle meelde ballett.. Seistes suvalises balletipoosis, läheb selg iseenesest sirgu, sest muidu kukud lihtsalt ümber. Ja plieede või painutuste lisamine ei takista mitte kuidagi samal ajal telefoniga rääkimist.

Tead, millal naine on vana ja vormist väljas?. Siis kui enam sukki jalga ei saa

pühapäev, 18. november 2018

Natuke

Ma olen näinud viimasel ajal korduvalt üht unenägu. Ma olen võõras linnas, viimati Pariisis. Ma tean, et mul on lennukini teatud aeg tunde ja ma peaksin otsustama, mida selle aja jooksul teha, kuhu minna. Ma vaatan oma telefoni ja sellel pole levi ja aku on vaid 36 % ( ärgates selgus, et tegelikult oli 26%). Ja mul tekib paanika.
Mis edasi saab, ma ei tea, kuna kas kell heliseb või hüppab kass mu rinnale, ja ma ärkan üles.
Ma üldjuhul oma unenägusid ei mäleta. Aga see motiiv on juba mitmendat korda järjest ja meeles. Ja see ajab närvi. Mida mu aju üritab lahendada? Mida ta mulle öelda tahab?


Mul on praegu igas mõeldavas kehaosas põletik. Ma tarbin endiselt oma tavapärase koguse antioksüdante ( loe : puuvilju ja rohelist teed. Tõsi, punast veini pole ammu joonud?). Ma tean, et mu keha ei talu rafineeritud suhkrut. Kas võib olla et praegune hooaeg; hurmaa ja viinamarjad on lihtsalt liiga magusad?

kolmapäev, 14. november 2018

Kai Aareleid Vene veri

Meil kõigil on oma maailm. Näiteks Barbi Pilvre Eestis kuulavad eestlased Patust poolt ja söövad seljankat ning pelmeene. Minu Eestis kuulatakse pigem  välismaist muusikat või Vikerraadiot ja lisaks pelmeenidele armastatakse ka pizzat, burgerit, sushit, brüleekreemi, wokke, tortillasid ja paljude teiste rahvaste toite..

Samas, kui võrrelda Mailise ja Kai ja minu Peterbure, siis neis on midagi sarnast. Võimalik, et külalistena me ei jõua kunagi pealispinnast kaugemale ja ka Tallinna sisserännanutele on Eesti vanalinn, mitte Mustamäe.
Ses mõttes on endiselt kahju, et katmata jääb päris tavaliste peterburilaste igapäev. Aga ju selleks on teised raamatud.


neljapäev, 1. november 2018

Rõduaianduse märkmed

Seemned külvasin 2018 märtsi esimeses pooles.

kõige varem tasub panna saialill, petuunia, nelk ja lõvilõug. Ning neid mitmes jaos, kuna need õitsevad kõige pikemalt ( siiani on õied)

Kress pane eraldi, kuna võivad tulla kapsaussid, mis söövad ka teised taimed ära. Usse tõrjub saialill, münt ja rosmariin

Tomat kasvab koos hästi basiiliku, oregano ja peterselliga. Lisaks sobivad juurde astrid, saialill ja petuunia

Kurk armastab saialille, hernest ja tilli.

Lõvilõug ja astrid peaks olema eraldi.

Piparmünt ja salvei ei taha otsest päikest
basiilik ja oregano armastavad päikest

Lepi sellega, et sul ei õnnestu oma rõdul kasvatada tilli ega salatit.


Salvei ja piparmünt peaks olema teoreetiliselt mitmeaastased taimed. Praktiliselt on mitmeaastased petersell ja murulauk.

Rukkilill, saialill ja aster lähevad väga kõrgeks, pane tahapoole

Rukkilill õitseb väga kiiresti ära, külva mitmes jaos
hernes tuleks eelidandada, muidu ei hakka kasvama

2018 oli eriline aasta, hästi kuum. Väljas oli tomat edukam, kui sees.
Ole nii kena ja guugelda tomatite kärpimist enne, kui sellest on jälle ootamatult mets saanud.

2018 kurgid õitsesid ja kasvasid meeletult, aga... siis tuli purpurlest ja sõi kõik ära :(


esmaspäev, 29. oktoober 2018

Bohemian Rhapsody

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal mõtlen ma järjest enam teemal elu mõte.

Milline on elu mõte vanematel, kes kaotavad korraga kolm last, Või hingel, kes pekstakse imikuna invaliidiks, Või inimesel, kes
elab
aastakümneid kannatades terrori ja vägivalla all, alanduses ja hirmus...

Võib leida suure pildi põhjusi ja vabandusi a la et kontrastid on olulised, et saaksime aru kui hea ja rahu ja ilus meie elu tegelikult on. Või et anda mingi sõnum, mis suunaks meid tegutsema parema maailma nimel. Või midagi veel,. aga tegelikult ma sellest aru ei saa...

Ma saan aru, milline on elu mõte näiteks Freddie Mercuryl ja Brian Mayl, ja nende vana-vana-vana vanematel, kes pidid sündima ja elama selleks, et saaksid sündida geeniused. Inimesed, kes suudavad oma loominguga muuta maailma palju paremaks kohaks.

neljapäev, 25. oktoober 2018

See teine Eesti

huvitav, kuidas soovidega peab olema ikka väga ettevaatlik. Aasta tagasi, otsustasin, et minust võiks saada õpetaja, kes õpetaks pisikestele venelastele eesti keelt. Lõin tookord põnnama, aga … palun. Mul on võimalik õpetada eesti keelt… aga suurtele.

Mu meeskonnas on kõrgema haridusega inimesed, kellest 2 räägivad eesti keelt tipptasemel, üks enam vähem, aga ta väga üritab ja püüab ja ma annan talle rõõmuga praktikavõimaluse.
Ja neli, kes väidavad, et saavad aru, aga… vaadates neile otsa, tõlgin ma enda rahustuseks ikkagi teksti nende emakeelde.
kui ma enda põlvkonna inimesi suudan mõista- aeg oli selline. Siis, see, kuidas on täna võimalik lõpetada tehnikaülikool, sry, taltech nii, et sa ei suuda riigikeeles suhelda. On müstika. Ja häbiväärne.

Aga tundub, et mingi murrang on toimunud. Ma ei tohi neile seda öelda, aga nende palgatase on hoopis teine, kui firmades, kus on peamiselt sama tööd tegevad eestlased. Ja tegelikult ma usun, et nad teavad seda. Kes ärksam,  õpib keelt. Ja kes mitte, see on löönud käega- kusagil peab ju inimene ometi töötama ja ma polegi rohkem väärt.
Ning sellest suhtumist on kurvastavalt palju.
Paratamatult osates vaid üht keelt ( on see siis misiganes) elad ja oled sa ainult ühes keele- kultuuri-meedia-trendide jne-ruumis. Ja see vähendab su konkurentsivõimet.


kolmapäev, 3. oktoober 2018

The Office

Ma olin töökohta vahetades kindel, ja see oli ka üks ajend vahetamiseks, et olen mugavustsoonis. Aga ma poleks iial arvanud KUI sügaval tsoonis ma olen. Lisaks olen ma selle kuu jooksul aru saanud, et töölkäimise nn ohud :
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
olid mul õigesti, kuid siiski ilustatult, meeles.

mõelda vaid. Me sünnime selleks, et alates mingist teisest eluaastast tõusta hommikul liiga vara ja minna kuhugi. Ja niimoodi 65 aastat järjest.
Minema Kuhugi, kus pole liiga sageli mitte just väga ergonoomilised tingimused. Esimesel 18 aastal on ka seltskond üsna suvaline, moodustatuna sinu vanuse ja elukoha põhjal. Hiljem on õnneks pisuke lootus, et vähemalt inimesed su ümber on sarnaste huvidega. Või siis vähemalt tegutsevad (teoreetiliselt) ühe eesmärgi nimel.
Ma mõistan, et inimesed on erinevad. Ja kindlasti on väga palju neid, kelle elu keskmeks pole "mina", vaid "teised"- soov anda, teenindada, aidata midaiganes teisi inimesi. Aga minusugused, kes tahaks elada kõikide kommentaatorite lemmik "päris elu", ehk siis elu iseeendale?
Ma töötan praegu kollektiivis, kus rõhuv osa kolleegidest töötab sotsiaaldemograafilistel põhjusel "sest kusagil peab ju töötama", "ja kust ma muidu raha saan". Ehk siis nende puhul ei saa iialgi rääkida eneseteostusest, kutsumusest ja muudest kaunitest motiividest. Nad käivad, sest peab ja peab, sest vaja on sissetulekut.

Mõelge. Kui kohutav see tegelikult ja päriselt on. Suur osa inimestest peab veetma oma päeva siseruumides. Paljud terve päev istudes ja üsna paljud kehvasti valgustatud ja halva õhuga ruumides.
Väidetavalt me ju enam ei ela industriaalühiskonnas. Et me peaks lapsed selleks ajaks kuhugi kokku koguma, kuniks nende vanemad kogunevad liini taha, sest nii on efektiivsem, kui igal ühel omaette toota, müüa, vahendada, teenindada... Miks selle muutmine siis ometi nii raske on?

Ma tõusen esmaspäeviti kell 6.30. Rohkem ei suuda, juuksed lihtsalt peavad vastu pidama kolm päeva. Ja ülejäänud osa nädalast peavad nad leppima kolmapäevaõhtuse pesemisega.
Muidu tõusen kell 6.50. Ja tagasi jõuan kell 18-19.

Kõik need hommikul pool ja õhtul ca 45- kuni tund autos ma mõtlen sellele, et.. ma saaksin praegu liikuda. Aga ma istun. Autos. Ummikus. Ja mul ei ole valikut,

Ma ei ole veel välja suutnud mõelda ja graafikusse sobitada liikumist, trenni. Ma lihtsalt ei mäleta, et kuidas mul varem oli. Kui ma kell 6 jõuan koju. Teen süüa ja söön. Siis ma ju täiskõhuga trenni ei lähe.
Minna kell 9? aga siis on ju adrenaliin enne magamaminekut laes? Pole ju ka hea mõte. Ja varsti on õhtul pime ja külm. Kuidas normaalsed inimesed selle probleemi lahendavad?
Ma töötan mitmekorruselises majas. Ja siia tulles lubasin endale, et üritan vähemalt kord tunnis joosta treppe mööda üles alla ja lifte mitte kasutada. Reaalsus on see, et sellist aega ei olegi. Reaalselt liigun ma nädala sees vaid hommikul trepist üles, õhtul alla ja võimalikult kaugele pargitud autosse....

Õnneks. Ei ole kaal (veel?) tõusnud. Sest mul pole lihtsalt isu. Aga ühel päeval saab stress otsa ja asi muutub rutiiniks. Siis tuleb selle teemaga tegeleda.

Riietuse teema on samuti huvitav.
Ma olen väga moekauge inimene. Ma oskan alati osta selle rõivatüki, mis hiljem allahindlusesse jääb:) ... Sellepärast ma üritan peegeldada ümbritsevaid inimesi. Kui kõik on ülikondades, siis ma ikkagi dressidega ei lähe. Ja olen püüdnud järgida soovitust " riietu sellena, kes sa olla tahad, mitte kes sa praegu oled".

Mu eelmises töökohas oli stiiliks casual.  Hästi mugav. Uuendatud firmasse tuli tööle väga palju noori inimesi, ja casual muutus trendikaks, moodsaks, ägedaks. Mulle see meeldis.
Praeguses firmas on keskmine vanus kõrgem. Ja stiiliks on smart casual, pigem konservatiivsema suunaga. Ehk siis, kui ma läheks tööle nii nagu eelmises kohas- lühike kleit, värvilised sukad ja tossud.. siis ma paistaks silma. Sest teised prouad on jakkide, kostüümide ja kontsakingadega.

Ma olen nõus ametlikuma riietusega, sest mu positsioon on kõrgem ja ma ei tööta enam turunduses ja mu osakonnas on sellise taustaga prouad, et mul on end formaalses riietuses kergem kehtestada.
Aga. Jalatsid.
Minu meelest on kontsakingad (st siis 10 cm kõrgusega), mida mu kolleegid kannavad,  eelmine sajand. Ja ebamugavad ka ja mul lihtsalt pole neid.
Ja niimoodi olen ma nüüd kuu aega testinud ja katsetanud ja proovinud, kust jooksevad hea maitse vs mugavuse vs hea tava piirid. Ja tänaseks mul veel vastust ja lahendust pole.

Lisaks välimusele ja välimisele on lisandunud veel isiklik probleem. Mul on hakanud jalad krambitama. Algselt süüdistasin kingi, siis käisin paar päeva tossudega, aga ikka.
Ma olen varasemalt oma veejoomisest kirjutanud st et ma ei suuda juua. Nüüd kulub vett pangedega. Ma ei tea. Algav diabeet, stress, kuiv õhk.. aga ju on need asjad omavahel seotud. Vähene liikumine ja vedelikupuudus. Ja sobivad jalatsid, mida ma pole siiani suutnud leida.

Liikumise st liikumise puudumise kõrval on teiseks suureks probleemiks söök. Ma küsisin liiga vähe palka :) Süües iga päev kohalikus sööklas kulub mul  u 4 eurot. Kuus kokku on seega,  mu kulud suurenenud u 50 eurot.
Poes ma enam ei käi. Viimase kuu jooksul olen toidukauba tellinud ainult e- poest. Ootamatult otsa saanud koore toob mees möödaminnes ära.
Kui ma varem sõin oma öhtusöögi kell 17, siis nagu ülalpool kirjas jõuan ma koju alles 18, või isegi hiljem.
Kokkuvõtteks. Lisaks igipõlisele " mida teha õhtuks süüa" teemale on lisandunud veel kaks täiendavat väljakutset. Mõelda nädala alguses menüü läbi, et e- poest saaks kogu kaup tellitud ja ei peaks poodi minema. Ning teine, ja keerulisem. Kuidas. Ehk siis, mida süüa nii hilja õhtul, et see ei koormaks ja et selle valmistamine ei oleks väga töömahukas. Suur osa mu igapäevasöökidest ongi nö pooletunniretseptid. Nüüd on eesmärk lühendada valmistamine veerandtunnini ja kogu asi niipalju ette mõelda, et vajaduse korral oleks mingid töömahukad etapid ette tehtud, nt tainas või liha on  juba marinaadis jne.
Näis. Kaua ma viitsin. Ja mis päeval ma annan alla ja lähen üle valmistoidule. Ja sellest oleks kahju.

Vot nii.
Selline kokkuvõte. Ma pean veel harjuma. Et see, mis ma siia kirja panin ongi " päris elu", nagu Sa ilmselt mõtlesid mulle kommentaariks kirjutada.
Minu jaoks on "päris elu" vabadus liikuda, töötada, süüa ja riietuda mulle sobival ajal, kohas ja viisil.
Ma väidan, et kontoris töötamine on tervisele kahjulik. Ja kui me tahame, et meie inimesed oleksid terved, siis tuleks lasteaia/kooli/kontori ruumides olemise st siseruumis paigal istumise kohustus seadusega reguleerida maksimaalselt 3-le päevale nädalas :)

Ma võtan päev korraga, katseaja lõpuni. Eks siis näis. Kas töö sisu kaalub selle kõik üles, kas ma harjun.
Või otsin uue töö. Ükskõik mis, aga .. kodus :) :)

kolmapäev, 26. september 2018

Äriidee nutikale disainerile

kui sul on vaja koosolekule kaasa võtta läpakas, hiir, prillid, telefon ja taskurätik. Ja vahel tahaks ka näiteks joogitassi sellesse koormasse lisada.
ja sul ei ole juhtumisi seljas taskutega riideid.
ehk siis, sa oled nagu pisike koormaeesel.

siis kuidas seda lahendada.
Ideid? Mõtteid?

esmaspäev, 10. september 2018

Ega meil mingi e-riik siin pole

Hästi tsill on olla.
Töömuresid pole. 
Ei meile ei kõnesid ei muresid.
Autot pole, arvutit pole. 

Algul polnud telefoni ka, sest iseteenindusest ei õnnestunud lepingut sõlmida.
Ega meil siin mingi e- riik pole. Kui tahad teliale raha maksta, siis tuleb esindusse kohale tulla...
Lõpuks viitsisin, sest totaalne netipaast oli rohkem, kui suutsin taluda.

Käin metsas. Vaatan napakaid romantilisi komöödiaid, taskurätipakk kõrval. Ja tunnen esimest korda, et ma tõepoolest puhkan.
Koduperenaise roll sobib mulle. Seda peakski järgmise karjäärivalikuna kaaluma. Kahjuks pole mul nii pikka puhkust, et jõuda äratundmiseni, kas mul tõesti hakkaks ühel päeval ka igav...

Ka poodi ei viitsi minna. Mingid aastad tagasi sai proovitud e-poode. Nüüd tundus uueks katseks olevat sobivaim aeg.
Esimene katse. e-coop
Olles sisestanud oma ligi 50 toodet, sain vastuse. 
Kahjuks on tegemist tehniliste probleemidega ja tellimust pole võimalik vastu võtta.
Vandusin.

kolmapäev, 5. september 2018

Kuidas saada blogile 1000 jälgijat

Aus vastus. Pole aimugi.
August oli müstiline ja segane kuu ja mingil hetkel hakkas blogi loetavus kasvama kui puravik.
Ma olen analüütika risti-põiki pulkadeks lahti võtnud, aga mitte mingit anomaaliat või loogikat või põhjust pole.
Mida saaks tulevikus näiteks korrata või kopeerida.
Lihtsalt.

Üks teema, mis mind alati käivitab on sotsiaalmeedia. Ma olen olnud alati üks esimestest, kes teeb uues kanalis konto ja katsetab omal nahal järele.
Facebook on olnud piisavalt pikalt, et selles osas järeldusi teha.

Esimene järeldus. Fännide arv ei ole võrdelises seoses turuosaga. On olnud lausa juhtumeid, kui see on pöördvõrdelises seoses.

Teine järeldus. Facebooki mängudest võtavad osa teatud inimesed. Inimesed, kes võtavad osa kõikidest mängudest, ka su konkurentide omadest. Ja pahatihti pole neil isegi meeles kus ja millal nad osalesid. Ning võit tuleb (halva) üllatusena.

Kolmas järeldus. Tänu algoritmide muutmisele on Facebook muutunud üsna mõttetuks reklaamikanaliks, aga kuni toimib ja leiba ei küsi, las tiksub. Kui kunagi oli reklaam Facebookis soodne, siis täna tänu " oksjonisüsteemile" ja muudetud algoritmidele enam mitte.
Rusikareegel paistab olevat, et buustimata postitusi " laigib" umbes 3% lehe fännidest. Vahel rohkem

Neljas reegel. Ma kordan ennast. Inimestele meeldivad lapsed, loomad ja koogid. Kõik muu võid ära unustada


esmaspäev, 3. september 2018

25 aastat hiljem

Ma ei armasta kokkutulekuid.
Üks peamistest põhjustest on see, et mul puudub mälu. Ma ei mäleta inimeste nimesid, ma ei mäleta õpetajate nimesid... Kui ma kuulan teiste meenutusi- mäletad, kui see tegi seda ja toda, siis mul on alati tunne et käisin mingis teises koolis, teisel ajal ja teiste inimestega. Sest see vähene, mis mul meeles on, erineb kardinaalselt sellest, mida mäletavad teised.
Ja kui sul pole ühiseid mälestusi, siis mis siis üldse on...

Teiseks ei huvita mind inimesed. Need, kes huvitavad, nende kohta tean ju nagunii. Need, aga, kes juba kooliajal jäid kaugemaks, ja kelle nimesid ma ei mäleta, ja pahatihti isegi seda, et olen temaga koos õppinud... siis. Päriselt ei huvita.

Kui üldse, siis mul on kontaktid säilinud pigem põhikoolikaaslastega. Kolm aastat keskkooli jäi minu jaoks liiga lühikeseks ajaks. Viis aastat ülikooli hakkas enam-vähem looma.
Noorematele teadmiseks, et vanasti kestis ülikool 5 aastat, ja see oli teistmoodi kui tänapäeval. Meil oli tunniplaan seinal ja nende paarikümne inimesega olime koos hommikust õhtuni, Välja arvatud rühmatunnid, kus olime tähestiku järgi jagatud pooleks. Paljudega, olime koos lausa ööpäev läbi :) Ühikas. Kus peol ja tööl ei olnud lõppu ega algust.
Ja need, kellega ühikas sai aega veedetud, ongi vast jäänud kõige lähedasemateks, kellega siiani suhtlen.


teisipäev, 21. august 2018

August 2

Millalgi kuuekümnendate alguses saadeti mu onu sõjaväkke.  Aja ära teeninud, kaugel Põhjas, otsustati sõpradega seiklust jätkata ja raha teenida. Rahateenimise kohaks sai Uglekamenski kaevandus Kaug-Idas. Kui raha oli juba kogutud ja plaan koju tulla, tegid aga vargad ta rahatuks. Varastati nii raha, riided ja muu vara kaasa arvatud. Tuli alata uuesti.
Üürikorteri sai naise juures, kelle tütrest sai peagi ta kaasa. Ja nii jäigi onu sinna elama.

Nii mu ema, kui ka isa on pärit suurest perest. Tädi- ja onulastega käime siiani üsna tihedalt läbi. Vaid onu Ants on jäänud müütiliseks tegelaseks kaugel idas. Onu oli oma pere vanim poeg, minu isa noorim, seega ka tema lastega on meil vanusevahe. Fotode ja juttude järgi ma tean, et nad on olemas ning tegelikult ka paar korda Eestis käinud. Aga algul olin ma mäletamiseks liiga laps ja teisel korral kohtumiseks liiga teismeline.

Kas teie teadsite, et juba neljandat aastat kogunevad sajad Venemaa lapsed Saaremaale Kamtštaka Campi?
Mina kuulsin sellest esimest korda oma elus. Sel aastal korraldati lisaks lastele, laager ka täiskasvanutele. Ning mu onu Antsu tütarde tütred otsustasin sinna laagrisse minna. Oma emadelt said nad kaasa korralduse ka oma vanaonu st minu isa üles otsida. Ja nad tegid seda.
Tõepoolest, millal siis veel, kui mitte 2018 aasta augustis...:) ootamatute juhtumiste kuul...:)


esmaspäev, 13. august 2018

August

Kas teil on ka august olnud selline, et te lihtsalt vaatate ja imestate ja ei suuda ära imestada, mida elu toob. Nagu muinasjutt. Nagu unenägu. Ma küsin endalt ikka ja jälle, kas see kõik juhtub päriselt...ja minuga.
Üks selle augusti lugudest.

Eellugu on selline.
Olin kunagi aktiivne geni kasutaja ja sain ühel päeval kirja inimeselt Brasiiliast. Et tal on sama perekonnanimi, mis minu neiupõlvenimi ja äkki oleme sugulased ning ehk ma aitaks tal Eesti andmebaasidest uurida ja otsida juuri ja esivanemate kohta andmeid. Sugulased me siiski polnud, aga info aitasin üles otsida. Lisaks minule pöördus ta veel ühe Pärnu naise poole ( edaspidi pärnakas), kes samuti kaasa aitas. Nende inimeste loost olen ma kirjutanud siin,

Ja nüüd siis, millalgi kevadel andsid kolm naist sealt teada, et tulevad Eestisse, Ja sinna see jäi. Augusti alguses, aga palusid, et annaksin ideid kuhu minna ja mida teha ning et nad sooviksid kindlasti kohtuda ka minu ja Pärnakaga.
Esimese hooga ehmatasin väga ära. Kolm täiesti võõrast inimest, kes ka väga hästi inglise keelt ei oska. Ei-ei -ei, ma ütlen, et olen puhkusel või kusagil. Siis aga hakkasin mõtlema, et tegelikult, miks mitte. Äkki tahan ise kunagi Brasiiliasse minna ja siis on ju tore, kui keegi seal aitab ja juhatab.


kolmapäev, 8. august 2018

Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.


neljapäev, 26. juuli 2018

Seriaalispikker

Praegu jookseb telekast kaks suurepärast seriaali: Victoria ja Katariina.

Kuna ma enda jaoks kaevasin välja, kes on kelle poeg-tütar või õde, siis jagan ja salvestan selle siia.

Ehk siis Jelizaveta on Peetri tütar ja see, Peeter III kellele Katariina naiseks anti, on Jelizaveta õepoeg.
Väike poiss, kes oli vangis, on Jelizaveta isa poolvenna tütre tütre poeg. (skeemil kirjas valitsemisajad)

Nii Poldarki kui ka Võõramaalase tegevus toimub Elizaveta  ja Katariina ajal. Inglismaal olid sel ajal troonil Georg II ja III. Cullodeni lahing oli 1746, ning prantslased hakkasid revolutsioonidega müdistama 1789

Victoria oli võimul 1837- 1901
Venemaal oli samal ajal Nikolai I (1825-1855), Aleksander III (1881- 1894) ja Nikolai II (1894-1917)
Nikolai II abikaasa Aleksandra Fjodorovna (vene keeles Александра Феодоровна, enne abiellumist ja õigeusku ristimist Victoria Alix Helena Louise Beatrice von Hessen und bei Rhein, oli Victoria teise tütre Alice tütar, ehk siis Victoria lapselaps.

Lenin sündis teatavasti 1870 ja samal ajal tekkis ka Kolmas Prantsuse  Vabariik. Eestis algas ärkamisaeg- Jakobsonid, Hurdad jne.

Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....

esmaspäev, 23. juuli 2018

Tragikomöödia neljas vaatuses. Talendid koju

Lapsed hakkasid välismaalt koju tagasi kolima ning järjest asju pakkidega koju saatma.
Mõned pakid saime probleemideta kätte.
Aga siis juhtus nii, et üks oluliste asjadega pakk läks kaduma. Fedex suutis ühe paki Eesti asemel kosmosesse või siis Etioopiasse? islandile? Espaniasse? saata.
Igaljuhul, keegi kuskil sai varanduse võrra rikkamaks ja lapsed asjadest ilma.


Ja järgmistel pakkidel märkis ta väärtuseks pisut kõrgema summa, kui seni, 200 dollarit.

Vaatus 1
Saame Omnivast paberpostiga kirja, et pakk on, aga kätte ei anna. Mäletate Petškinit.
Vaja on teha deklaratsioon.
Hea küll.
mina olen see inimene, kes alati täidab käske ja loeb korralikult läbi juhendid ja eeskirjad. Seega teen kõik täpselt nii, nagu mulle saadetud kirjas on ette nähtud.

Lähen deklaratsiooni tegemise lehele. E- riik. Kõik kenasti. Jätan suurema osa lahtreid tühjaks, kuna mul pole ju aimugi. Isegi laps ei mäleta enam, kuna saatis paki mingi 2-3 kuud tagasi.

Aga nii põhimõtteliselt, kui ma olen paki SAAJA, mitte saatja, kuidas saan ma teada, mis on paki sees, millise väärtusega jne jne, kui mul pakki pole?
Kui vanaema saadab mulle ameerikast kingituse?
Selgituste lahtrisse panen kenasti kirja, et tegemist EI ole internetipoest tellituga, vaid eraisiku poolt tehtud kingitusega. Sest sellist lahtrit- saadan lihtsalt isiklikke asju, pole olemas.

reede, 20. juuli 2018

Hea juhi 10 käsku


  1. ära anna mitte kunagi korraldusi, mille täitmist ja/või tulemust sa ei kontrolli
    see on hämmastav, kui kiiresti " hammustatakse lahti" järelkontrolli puudumine. Ehk siis, sellega on seotud väga mitu tahku. Ühelt poolt kaotad autoriteeti, kui loobid korraldusi, mis tegelikult pole olulised.
    Ja mis tahes ei räägitaks praeguse koolisüsteemi kontekstis. Inimesed on loomult laisad. Keegi ei viitsi rohkem kui peab ja on mõistlik. Ning väga kiiresti saadakse selgeks, et esimest korraldust ei pea võtma tõsiselt.
  2. lepi kokku selged mõõdetavad eesmärgid
    see sõltub muidugi ka tööst ja inimestest. Aga üldiselt inimesed ei salli subjektiivsust. Üldiselt inimesed ei oska lugeda su mõtteid. Ja üldiselt ei oska nad aimata su maitset ja stiili. Kuigi. See viimane tuleb ja paraneb kogemuste kasvades.
    Ehk siis kõigil on lihtsam, kui eesmärk on selge, ratsionaalne, mõõdetav ja ühtemoodi arusaadav.
  3. Sul peab olema selge visioon ja arusaam, kuhu ja kuidas edasi
  4. samas ei tohi selle enesekindlusega üle pingutada,
    Kui sa alati kõike tead ja ainult sinu vastus on õige, siis suretad õige kiiresti inimeste initsiatiivi ja koostöötahte

teisipäev, 17. juuli 2018

reede, 13. juuli 2018

.. ja kuidas surra meeldivalt.

Kas sa tead juba, kuidas sa tahaksid surra?

Mina tean. Kõik mu sobivad kehaosad võib doonorluseks annetada. Ülejäänud keha võib ära tuhastada. Ning minu poolest ei ole vaja järeltulijatele kohustust käia kusagil riisumas. Mu poolest võiks tuha kusagile metsa alla puistata. (Mu laps ahastas selle stsenaariumi peale, et siis pole ju mu hingel kuhugi minna ja ma tulen teda kummitama!! Ma lubasin, et ei tule, kui just midagi väga olulist öelda pole) Mu matustel peaks mängima Maarja esituses " Head ööd" ja Margus Kappeli esituses " Unustuste jõel". Tänan.

Ja loomulikult suren ma vaikselt ja rahulikult täiesti tervena oma voodis. Eksole.

Kuidagi naljakalt juhtus, et järjest oli kaks raamatut. Üks, mis rääkis kuidas vananeda ning nüüd teine, mis räägib suremisest,
David Dosa Making Rounds with Oscar. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde.

Mu lähisugulaste surmade põhjuseks on peamiselt insuldid ja infarktid. Mõni vähk ka. Samas on mu mehe perekonnas olnud dementsust. Ma olen seda lähedalt näinud.

Kas see, et ma jälle unustasin täna hommikuks äratuskella panna ( õnneks on meil nn topseltsüsteem, raadio hakkab mängima)  ja et ma piimaleti ees mitte kunagi ei tea, mis kuupäev täna on. Kas see on algav dementsus.
Raamatus on näited küsimustest, millega tehakse algav dementsus kindlaks. Ja on näide ka inimestest, kes selleks testiks nn ette õpivad. Reaalsus on see, et ette õppida pole võimalik. Erinevalt krimiseriaalidest, kus iga inimene suudab sekundiga öelda, mida ta tegi eelmise aasta 16. märtsil kell 14, ei ole dementsus lihtsalt mälu ja mäletamine, vaid konkreetsed puudujäägid mäletamises

kolmapäev, 11. juuli 2018

Puhas, vagur ja (seksikas) vanainimene.

Annan taas ära miljonidollari äriidee kirjutavale inimesele.
Teatavasti on eestlased ühed maailma pikemad ning PISA testide põhjal ka maailma targemad. Kindlasti leiab natuke otsides kinnituse ka meie rahulikkuse ning töökuse kohta.
Vaja oleks kirjutada ingliskeelsed bestsellerid:
Eestlaste Tarkuse Saladus ja Kuidas Saada Sama Targaks Kui Eestlased.
Eesti. Inrovertide Paradiis. 10 viisi, Kuidas Sina Saad Eesti Riigi Lahendusi Kasutada Oma Karjääri Edendamiseks

See on mul samalt autorilt teine raamat.
Mireille Guiliano " Prantsuse naised ei vaja iluoppe".
Ja kuigi ta nõuanded on mõistlikud ja asjakohased, siis see mõõdutundetu üldistamine ja prantslaste kiitmine hakkab vaikselt närvidele käima. Aga inimestele meeldib ja nad ostavad.

Seekord on juttu väärikast vananemisest. Ehk, nagu autor selle sõnastab. hoiakuga/ suhtumisega vananemisest ( agening with attitude)

Mulle jääb ikkagi siiamaani segaseks see punkt või piir, kus ma peaksin üle minema nn vanemate inimeste kategooriasse.
Mireille vihje on tegelikult nutikas. Kuni sa käid tööl, pead paratamatult olema läbilöögi- ja konkurentsivõimeline. Pead olema nooruslik ja äge. Ehk siis rahulikult vananema võib hakata pensionile minnes.

neljapäev, 5. juuli 2018

Igapäevased asjad

Lõhkusin mehe tassi kogemata ära. Selle, mis väidetavalt ei purune. Libises käest ja täiesti tavalisel põrandal kukkus kildudeks.
Õnne on mul kõvasti vaja. See on hea. Ja tasse on mul ka väga palju, seega pole tegemist suure kaotusega.
Nii mulle kui ka mu vanematele  ja mehe vanematele kingiti vanasti serviise. 12-le ja 6-le inimesele mõeldud komplektid. Taldrikud, vaagnad, tassid, pitsid, klaasid, pokaalid.. mõned ilusad, mõned mitte nii  väga. Mõned nagu uued- hoitud pidupäeviks. Ja teised trööbatud.
Meie kapid on nõusid täis.

Nüüd hakkavad lapsed oma elu seadma. Ära osta nõusid, räägib vanaema neile. Mul on terve kapp täis. Ma annan sulle.

Aga laps ei taha. Retroks veel liiga uued. Ja elu alustamiseks liiga vanamoodsad.
Nad ei tea, et need on purunevad nõud. Iga päev võib mõne " kogemata" maha pillata. Ja selleks ajaks kui rikkaks saad, on nõud otsas ja aeg osta uued ja moodsad...




esmaspäev, 2. juuli 2018

Kes leiutas toidu ?

Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt igas maailma nurgas leidus kunagi natuke terasem inimene, kes segas kokku purustatud teravilja ja vee ning küpsetas selle ära.
Tehnoloogia oli erinev, kasutatud vili oli erinev.  Aja möödudes  võidi lisada õli või piima või lasta segul enne hapneda...
ja nimi oli igas maailma nurgas erinev. Aga idee oli õhus ja algallikat leida pole võimalik.

Me teame falafele. Eesti rahvusköögist on teada oa- ja hernekäkid. Ehk siis ei olnud just raketiteadus tampida kaunvili puruks ja röstida, küpsetada ära.

Ja kindlasti juhtus nii mõneski maailma nurgas, et hapupiim unus pliidinurgale ja sellest sai (toor)juust-kohupiim. Sieras, Sõir, Sõr...

Loomulikult. Võtmesõna on kliima ja kohalik tooraine. On üsna keeruline leiutada riisitoite,  või lisada oliive, kui neid sinu piirkonnas ei kasva. Ja loogiline, et teatud kliimavöötme ja piirkonna toidud on sarnased.
Aga vaatama peaks suuremat pilti.


neljapäev, 28. juuni 2018

peldikujutud

Kes tahab saada miljonäriks?
Mul on tasuta ära anda kaks äriideed.

Inimkond on tubli. Nad on leiutanud sada asja, mis muudavad su elu mugavaks. Näiteks, kuidas teha kassile pissiproovi või panna moos kommi sisse.

Aga endiselt pimedal ja vaiksel ajal vetsu külastades pead arvestama sellega, et äratad kogu  maja. Vahel on see ainult tunne. Isolatsioon on tegelikult super, aga sa ise kuuled, kuidas sinu poolt paratamatult tekitatud helidele järgneb.. kosk.

Eriti delikaatne on see kellegagi, kes pole päris tuttav, ühes hotellitoas ööbides.
Sa poed iiimevaikselt voodist välja. Avad ülitasakesi vetsu ukse. Kirud, et valguslüliti teeb klõpus. Aga, ei. Kaaslane magab magusasti edasi.
Ajad oma asja ära. Ja.. tömbad vett peale.. ning äratad kogu püstiku.

No põhimõtteliselt on see sama hull, kui sina oled see, kes on voodis.
Ühesõnaga.
Inimkond vananeb . Vanem inimene tahab sagedamini vetsu. Tuldagu ja leiutatagu helisolatsioon, mis muudab su vetsuskäigu imevaikseks. Usu mind, sel tootel on turgu.

teisipäev, 26. juuni 2018

Etenduskunstidest

seljataga nüüd taas mõned lõpuaktused.
On heameel ja samas väga kurb tõdeda, et mitte midagi ei ole muutunud.
Ma ei saa midagi parata, aga mulle tuleb meelde, kuidas ca 30 aastat tagasi sai esitatud agitkava:
pioneerid üksteise järel, igaüks üks lause:
me oleme noored
ja noorus on lootus
ja noorus on minna ja muuta
sest noorus on tuli ja noorus on tahe
ja noorus on võimatut suuta
ja seejärel optimistlik lauluke.
Ehk on sõnum muutunud, aga formaat mitte.
Ikka on puised isetegevuslased, õpetaja poolt kokku pandud kava, mis kuidagi ei haaku noorte enda maailmanägemisega. Või vähemalt   mulle tundub nii.



Minu jaoks on isegi parem variant korralik koorilaul, või laps klaveripala esitamas. Põimikute osas on mul minevikust tingitud " allergia".

Või teen ma noortele liiga? Sest kui järele mõelda, ongi formaat kontsert-aktus väga keeruline. Seo omavahel kõned, isetegevus, tunnistuste/tunnustuste kätteandmine.
Kui mõelda proffide üritustele, siis pole igavamat formaati, kui igasuguste tele-filmi-muusikaauhindade kätteandmine. Põnev on ilmselt vaid nominentidel ja nende lähedastel. Ja asjaosalised ilmselt ei mäletagi, mis seal veel lisaks toimus. Ärevus ju. Mina lõpetan. Mu laps lõpetab.
ja jagada 90-le tunnistusi, et ülejäänud igavusest ei sureks. see ongi väljakutse.


reede, 22. juuni 2018

RMK Matkatee Kalmeoja- Aegviidu. Osa 2

Rabamurakas
Jehuu, umbes 70 käidud ja 300 km veel minna :) Ma tahtsin puhkuselt võtta maksimumi, aga kahjuks ei õnnestunud leida kahte järjestikust vaba päeva.

Seega seekord ühepäevamatk. Kalmeoja- Aegviidu 38 km. Eelmisel korral alustasin Aegviidust.  Nii et, võtsin tüki eespoolt.

Alustama samast kus eelmise matkapostituse lõpetasin. Kiidan endiselt RMKd loodud infrastruktuuri eest ja laidan info pärast. Neil oleks hädasti vaja tööle võtta üks IT tüüp ja nutikam turundusinimene.

Tõsi, ma tõesti ei tea, äkki enamik inimesi käib matkal nii, et sõidab autoga punkti A, jalutab seal ringi ja tuleb alguspunkti tagasi. Sellisel juhul ma vabandan. Ehk siis, mu pahameele põhjuseks on see, et ülitäpselt on kirjutatud kuidas saab alguspunkti autoga, palju on parkimiskohti jne. Aga kuidas saaks algusesse/lõppu ühistranspordiga?? Ilmselgelt ei käi buss iga telkimisplatsi juurde, aga nagu ma tänaseks tean, siis kilomeetri- kolme kaugusel on alati mingi bussipeatus või asustatud koht.
Jah, mul ei ole keeruline see guuglest ise välja otsida. Aga miks ma pean? Miks see eeltöö ei ole eelnevalt RMK infomaterjalide koostajate poolt tehtud.

pühapäev, 17. juuni 2018

Brighton. Inglismaa. Keelereis

Ma olen seda varem ka Eesti kontekstis soovitanud, et valitsus peaks siiski kehtestama mingi tsensuuri. Tõlgitavate raamatute ja filmide ja seriaalide ûle. Sest need kujundavad riigi mainet.
Ja just nende pärast oli mul Inglismaa osas eelarvamus. Konservatiivne suletud vanaaegne klassiühiskond. Brexit ja kuninganna. Riigikoolidest saadav naeruväärne haridus, rumalad lapsed kes on ülekaalulised ja ei oska noa ja kahvliga süüa ega käituda (oli üks selline realityshow, kus need noored inimesed käituma õpetati) vs maailmatasemel era- ja ülikoolid.
Naljakad kitsad ja kõrged majad. Ja pidevalt tapetakse  keegi ära.
klišeed

 

pühapäev, 10. juuni 2018

Soovitused 25 aastat nooremale minale

Ritsikul oli hea postitus kahetsemisest. Kirjutasin kommentaari ja jäin mõtlema. Kahetsemine pole õige termin, sest see on tagantjärele tarkus.
Tol hetkel polnud meil ilmselt neid kogemusi, elutarkust ja teadmisi..
Ehk siis . Me oleme igas hetkes käitunud oma parima teadmise järgi.
Seega, tehes õige otsuse.
Ja me ei saa iialgi teada kuidas oleks olnud variant b.
Mind hullult ahvatleb paralleelmaailmade teema. Et näha just seda. Kui... ma oleks teinud teise valiku... siis..
Mis siis oleks olnud.

Ja sellest veel ahvatlevam oleks võimalus anda nõu 25 aastat nooremale endale. Tänaste teadmiste, elutarkuse ja kogemustega

Ja see on juba lihtne mäng. Üks ja esimene on see, et ma oleksin tahtnud rääkida äiaga tema perest. Nii värvikas ja põnev saatus. Mu mees oli liiga väike, kui ta vanavanemad surid ja sellest ei räägitud.
Nojah. Võib olla poleks ka mulle rääkinud.
Aga ikka huvitav. Kuna Alma saatus oli mega intrigeeriv. Oli ta ohver või manipuleerija. Kas ta armastas Albertit elu lõpuni ja mis roll oli ülejäänud meestel... kust võttis ta selle jõu et võidelda...
 Ülejäänud soovid on seotud lapsega. Ooo.. KUI hea ema ma oleks, kui saaksin kasutada tänast tarkust :)

Muus osas. Ma ei teagi. Iga asi on millekski hea ja üks samm on viinud teiseni.
Kurb tõdeda, aga mu senise elu ainsad tarkused on : räägi inimestega, kuni nad on elus. Ja lähtu lapse kasvatamisel tema, mitte enda soovidest... :)
Asi seegi :)

neljapäev, 7. juuni 2018

Õiged vastused

kas sa tead, mis on su ettevõtte mission?
Ehk siis see, milleks te igal hommikul kogunete ja üldse kohal viitsite käia?
Aga kuidas on lood visiooniga- milline on teie ambitsioon? Kuhu te tahate jõuda?
aga väärtused? Mille järgi te inimesi tööle võtate, kuidas konflikte lahendate..?
(Eriti hästi tulevad su ettevõtte väärtused välja siis, kui lähed tööle teise firmasse või puutud pikemat aega mõne teise firma töötajatega kokku.)

Kui sa rahulikult järele mõtled, isegi kui sa töötad eesti firmas või mikrofirmas. Siis sa tegelikult tead neid vastuseid.
Ehk siis see teooria on õige ja nii peab ja see on loogiline ja kindlasti ka vajalik. Istuda aeg- ajalt maha ja arutada ning sõnastada ja kaardistada.Täiesti loomulikult peab ja võiks keegi kirjeldada mustri ja parimad praktikad ja selle kuidas üldjuhul on.
Aga.  Mul on mingi teema selliste asjadega, kus mult oodatakse õigeid vastuseid. Ma hetkel tõin näiteks selle missiooni- väärtuste teema, aga tegelikult kehtib see kõikide selliste asjade kohta.
Kui kogunetakse, raisatakse terve päev, seletatakse, arutatakse ja nimetatakse seda kõike minu motiveerimiseks.


esmaspäev, 4. juuni 2018

lase olla

Ma olen ilmselt varem kirjutanud, et mu arstist isa tavatses küsida, kui palavikku kurtsin, et miks sa üldse kraadid... ja kunagi kihutasin peale nõia juures käimist günekoloogi juurde diagnoosiga, et mul on munasarjas tsüst. Mispeale arst uuris, et kas kusagilt valutab, või et miks ma üldse arsti poole pöördun..

Ma tegelikult saan nende küsimiste mõttest aru.
Eks nad üritavad välja selgitada, et kas sul oli tõsine häda, mistõttu abi otsisid, või otsid lihtsalt diagnoosi ja õigustust sellele, et praegu on natuke paha

see kõik tuli mulle jälle meelde, kui käisin füsioterapeudi juures, kurtsin, et teatud harjutuste tegemisel hakkab pea valutama
Aga.. küsib ta, miks te neid harjutusi üldse teete??
Ma ei osand esiti midagi vastata. Sest. Sest inimesed ju lihtsalt teevadki vahetevahel mingeid harjutusi?
Jutt oli siis pearingidest ja muust turjapiirkonna lõdvestamisharjutustest.
Igaljuhul
Ma töesti ei osanud seda põhjendada.
Ta tegi küll natuke nõelravi ja venitas mind ette ja taha.

Aga lõpuks jäi mulle ikka maik suhu, et ma olen simulant. Nii nagu alati.
Iga kord kui ma kord 10 aasta järel tahtejõu ja julguse kokku võtan, nimekirja hädadest koostan ja arsti juurde lähen ( vaata ka #ennetamine on lihtsam #varakult diagnoositust saab raviga jagu #iga inimene peaks vähemalt kord aastas kontrollis käima jne jne ), selgub, et olen polkovniku lesk.
Kui olin noor, siis jalad kasvasid, nüüd on diagnoosiks vanus.
Olen saanud teada, et mul on tundlik nina ja tundlik kõht. Ehk siis psühhosomaatilised hädad.

Just sellepärast ma arsti juures ei käigi. Sest see lõpeb alati nii.
Ehk siis. Tegelikult poleks vajagi. Kui hädasti ei valuta, siis lase lihtsalt olla ja kulgeda. Kui just surema ei hakka. Lase asjadel olla
M.O.T.T.


reede, 1. juuni 2018

Kunstianalüüs


(Pildi autor on Anna Boyiazis. Kuna tegemist on autorikaitse objektiga, siis palun külasta pildi vaatamiseks juuresolevat linki)

Kas see pilt ütleb, et naine on samasugune kui prügi. Mõlemad hulbivad meres. Samuti saaks selle siduda rassistliku sõnumiga.
Või ütleb see pilt, et plastik võib olla ni prügi ja nuhtlus. Aga ka päästja. Päästeparv ja -vest.
Või on see laiem sümbol, et ka vees, meres, olles võid sa surra janusse. Ja su päästjaks saab olla plastikus vesi.
Või ehk on see seotud islamiga, mis väidab, et paradiisis ootavad sind neitsid ja vesi. Ja need naised ongi juba paradiisis, Mitte Euroopas, vaid vees.

Või on lihtsalt ilusad värvid. Ilma sügava tagamõtteta.

Vapustavalt lummav pilt. Ma magasin kaks trammi maha seda uurides ja vaadates ja mõista püüdes



PS.Tänu internetile ma tean, et tegelikult on tegemist hoopis Zanzibari tüdrukute ujumistunniga.

esmaspäev, 21. mai 2018

10 parimat leiutist, mis on muutnud mu elu


Tundub, et mu ellu on saabunud nimekirjade aeg. Ükspäev jälle õhkasin taeva poole, et küll on ikka hea, et on leiutatud... ja siis mõtlesin, et panen need asjad kirja.
Kümme leiutist, mis on elukvaliteeti hüppeliselt parandanud ja millede leiutajatele olen ma südamest ja siiralt tänulik.
Aitäh teile.
  • messenger, või muud internetipõhised suhtluskanalid. Kusjuures, skype ma eriti ei armasta, ma olen pigem "kirjutajainimene". Aga ma ei kujutaks enam ette maailma, kus ma saaksin teisel pool maakera oleva lapsega suhelda ainult posti teel saadetud kirjadega.
    Muuseas. Ma saatsin talle oktoobri lõpuks sünnipäevaks paberil kirja. No et ta saaks oma elu lõpus öelda, et jah, ta on oma elu jooksul paberkirja saanud :) Ja selle kirja sai ta kätte jõuluks :) :)
    Lisaks on nende programmide eelis telefoni ees see, et ma saan vastamist edasi lükata, aega valida ja tegelikult ka ignoreerida. Ma saan lisada pilte ja videosid ja näidata end konkreetses praeguses situatsioonis.
  • taimerid ja eriti ajamasin. Jumal, KUI tänulik ma nende eest olen. Alates pliidist kuni pesumasinani. Ja teleka toon veel eraldi välja. Ma naudin seda vabadust, et masinad toimetavad, alustavad ja lõpetavad ise. Ning ma ei sõltu. Ma ei pea seisma pliidi taga või pesema pesu siis, kui olen kodus. Või tulema teleka ette kindlaks kellaajaks. Tänan seda inseneri, kes need leiutas. 

neljapäev, 17. mai 2018

Hommikusöögikriis

Esimese maailma probleemid.
Mulle ei maitse enam toit.
Kõht on endiselt iga kolme. nelja tunni tagant tühi aga isu pole mitte millegi järele. Üks osa probleemist on see, et mu maitsemeeled on viimasel ajal  liiga teravaks muutunud. Näiteks väljas süüa ma ei saa. Isegi nn tipprestoranides  on toit minu jaoks liiga ülemaitsestatud ja pole tasakaalus. Aga peamine on ikkagi see, et lihtsalt puudub isu millegi järele...

Päevasega saab hakkama, aga hommikusöögiga olen ma kinni jooksnud, sest selle toidukorraga on mul, lisaks kõhutäitele, veel sada nõudmist.
Hommikusöök peab lauale jõudma kõige kiiremat teed pidi, ilma vaeva ja tööta. Isegi, kui ma suudaks hommikuti süüa praetud asju, siis praadimine, kui protsess ise, oleks hommikul liiga vastunäidustatud ja keeruline. Või siis hakkimine. Või keetmine.

Nädalavahetustel on see kõik okei.  Selle söögi eest hoolitseb mul mees. Ja kui ma peaks ka ise seda tegema, poleks probleemi keeta ja küpsetada. Nädala sees ei ole aega ja energiat.


teisipäev, 15. mai 2018

K.A.

Mu lasteaiaaegne bestikas oli Kaili. Me olime lahutamatud ja tegime palju rumalusi, mida praegu on piinlik meenutada. Ma poleks täna see, kes ma olen, kui poleks olnud Kailit.
Elu viis meid lahku.

Möödus kümme ja natuke rohkem aastat ja mu elu keeras pea peale Kadri. Ma sain abi ja asjad hakkasid laabuma.
Ning kümme ja natuke peale aasta pärast lisandus mu ellu ja vapustas mind taas alusväärtusteni Karin.
Te ei usu mind, aga tõsiselt ka. Mu elus on nende aastate jooksul olnud Kristisid, Kristasid, Kristeleid, Kristinasid... aga mitte ühtegi Ka algusega naisterahvast.

Aasta tagasi tundus ilmselt kellelegi, et ma olen piisavalt tugev ning mu ellu lisati veel kuus Kad Kuus.

Kõik need Kad on olnud toredad. Aga.  Tuumaenergiaga, ülimalt intensiivsed. Nad on muutnud  ja kujundanud mu isiksust nii halvemas kui paremas suunas, Nad on sundinud mind muutuma ja peeglisse vaadates küsima, kes ma olen ja miks ma olen selline.
Nad on olnud rollis, kus me lihtsalt peame suhtlema ja teineteisega hakkama saama. Nendega sõbrunemine on käinud üle kivide ja kändude ja pisarate. Aga me oleme lõpuks hakkama saanud ja ühise keele leidnud.

See aegrida ja loogika tuli mulle pähe eile, kui ma taas meeleheites oma pead vastu seina tagusin.
Ja ma ei teagi nüüd.
kas see on mingi sõnum. Et olen juba piisavalt tugev ning eelmistest kogemustest õppinud ja saan nüüd raskete inimestega mängeldes hakkama...

Või. On see lihtsalt juhus :)

neljapäev, 10. mai 2018

Täiesti ebainimlik

Silitasin kassi ja mõtlesin, et ta on ikka täiesti ebainimlikult pehme.


Ja siis sain aru, et nii ju peabki.
Ta ju ongi ebainimlik....

:)

esmaspäev, 7. mai 2018

juurte juurde

Helid ja audio on uus kuum trend.
Räägiti viimatisel konverentsil.

Kui soomlased omal ajal sms leiutasid, siis ennustati sellele kiiret kadu, rääkisid esinejad. Eriti lõunamaades tundus täiesti absurdne, et inimesed võiksid tahta omavahel suhelda kirjalikult. Et helistamise või rääkimise asemel, sa kirjutad, või annad pildiga edasi oma tunde ja emotsiooni.

Mõte seal taga, selle konverentsi seisukohast, et masinad, seadmed, reklaamid räägivad sinuga järjest rohkem. Mitte tekst, vaid heli. Mitte staatiline vaid liikuv pilt.

Kui lisada siia hiljuti meedias olnud arutelu, kas ja kuidas peaksid lapsed üleüldse kirjutamist õppima.
Ning kuulates vanemate lugusid sellest, kuidas nad meelitavad lapsi lugema- ainult 1 lehekülg veel, sa suudad!!

Siis oleme aegade alguses tagasi. Pole vaja osata lugeda ja kirjutada, lugu saab edastada  audio-visuaalselt.

Mu süda lõhkeb, kui ma vaatan poes, et ikka veel on emasid kes tassivad oma väikelapsi kaasa. Loomulikult on neil igav ja palav ja nad karjuvad. Miks nad ei telli internetist? Raske uskuda, et meil on leibkondi, kel pole ei tööl ega ka kodus internetile juurdepääsu. Hinnad on samad mis poes. Ja kena tugev mees tassib kauba ukse taha.

Ei kõla usutavalt, et lastele tahetakse õpetada rollilahendusi. No mis rollid ja tegevus on tänapäeva poes?! Vaevalt et need emad- isad ka meelega oma lapsi piinavad.
Ju on põhjus seesama. Helid tulevad tagasi.

Tummalt kodus istudes ja lapsega lihtlauseid vahetades tahad rohkem suhtlemist, kaasatust. Kinnitust, et oled olemas.

Seda vaadates tundub mulle, et see vahepealne kirjaoskuse aeg oligi üks eksitus ning anomaalia.
Me oleme tagasi alguses.
Šamaanitrumm. Lõkkesuits. Külaklatš...:)

neljapäev, 3. mai 2018

Sõltuvused

Kas see, kui teismelised seisavad grupina õues, lobisedes ja käest kätte sigaretti edasi andes.

On hea, sest " nad on vähemalt õues" ja " ei ole kogu aeg ninapidi arvutis" ja " suhtlevad silmast silma".

Või on see halb?

esmaspäev, 30. aprill 2018

Kuhu minna mida näha

esimese maailma probleemid.
Leidsin delfist sellise nimekirja Mitmes neist paikadest oled käinud ja neid põnevaid asju teinud? Poolsada kohta Euroopas, mida peaksid elu jooksul nägema

Ausalt tunnistades, on need soovitused pisut imelikud. Aga umbes pooled neist tehtud. Noppisin välja need, millega ma olen hakkama saanud.

Kuhu siis veel edasi, ma küsin :) :)
Ma väga tahaks minna Inglismaale- kogu saar on läbi käimata. Ma pole käinud Norras ja Islandil. Eriti see viimane kõlab väga ahvatlevalt. Taanis olen ma käinud pigem nime poolest- komandeeringutel ja läbisõidul ja korduvalt lennujaamas :).
Horvaatias pole käinud, aga tahaks kindlasti minna. Mu blogisõprade hulgas on mitu Rumeeniast ja Horvaatiast pärit kirjutajat, nende köögid ja riigid  näivad võrratud.


Tee laevareis Amsterdami kanalitel. Vänta jalgrattaga Amsterdamis — see linn on rattasõiduks loodud
Esimene pool on tehtud, ja tõeliselt kiidan. Kuigi ekskursiooni kvaliteet sõltub giidist. Võib olla nii, aga võib olla ka naa. Samas, see teine soovitus. Jah, teoreetiliselt on Amsterdam rattasõiduks loodud linn. Aga mulle peaks ikka väga kõvasti maksma, et ma seda seal prooviks. Kuna ratturite tempo ja nahaalsus on lihtsalt.. kohutav. Minu jaoks. Aga kui oled prof rattur, siis muidugi proovi.
Amsterdam on mu lemmiklinn!! Ja ma soovitan kõigil kord elus minna. Imeline klišeelik nukulinnake. Minu Amserdami- mida teha, soovitus, on hoopis: Osta kaasa süüa ja  pea mõnes neist imelistest parkides piknikku.
Loe rohkem siit.


neljapäev, 26. aprill 2018

Narva-Jõesuu SPA ja Sanatoorium

Ma  olen lõunaeestlane, mistõttu Virumaast palju ei tea. Umbes 15 aastat tagasi saabus mu ellu Virumaa. Läbi töö.
Mu toonased juhid Portugalist ja Rootsist, kes niigi ei suutnud ära imestada, miks küll vajab üks tilluke Baltikum kolme erinevat keelt, said veel suurema väljakutse. Kuidas hääldada Virumaa linnade nimetusi:Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli, Järve ja Jõesuu... jne.
Mingil põhjusel lähtusid nad inglise keelest ja Jõhvi on minu jaoks siiani Dzõuvi. Tänaseks võin öelda, et käin Virumaal väga tihti. Tallinn- Narva maantee on peas. 
Aga näinud.
Olen ma Virumaad endiselt väga vähe.

Mehele kingiti Narva Jõesuu kinkekaart ja kuna ta oli nii armas, et võttis ka minu kaasa, siis läksin rõõmuga.

esmaspäev, 23. aprill 2018

Kuidas minust ei saanud õpetajat. #karjääripööre

Mulle meeldivad hommikud. Kui päike paistab, õhk on karge ja helesinine, linnud laulavad. Kõik on nii ilus ja helge ning lootusrikkalt õnnelik. Mulle meeldib see teadmine, et kõik on ees ja teadmatus... mis on ees. Kas järgmise nurga taga ootab midagi ülihead või hoopis väga halba.

Just selline hommikutunne oli ka eelmise aasta lõpus.  Paljud mu tuttavad olid samal lainel. Karjääripööre. Elumuutus. Kui põnev. Ja samas see teadmatus... ta teeb täna seda ja... kas läheb nii või hoopis naa.

täna, pool aastat hiljem on teada... et ei läinud nii hästi. Ja see on tegelikult väga kurb. Just selles kontekstis, kui raske on tegelikult teha oma elus 180 kraadine pööre.

Nii et järgnevalt pessimisminurgake.

M valis IT. Euroopa rahadega finantseeritud programm. Läbis testid ja katsed.
Räägib sellest nii.
Mitu korda küsiti ja rõhutati- ega teil ju ometi EI ole eelnevat kogemust. Ega te ju ometi pole varem seda õppinud. Ei ole, vastan. See tähendab, et jah, omal ajal ülikoolis õppisime, aga see oli ammu ammu, nii et põhimõtteliselt ei.
Ja siis esimesel loengul selgub, et... veerand osalejatest omab eelteadmisi. Lausa nii eelteadmisi, et on lõpetanud IT kolledzi (miks neil küll erialast tööd pole ?!). Ehk siis. Esimesel loengul saab selgeks, et  kui pooled ütlevad - möh?! siis pooled .. iiigav...
M on nutikas tüüp ja saab kiiresti järjele.  Aga siis selgub, et praktikakoha saavad peale kursuse lõpetamist vaid kolmandik ja sealt edasi tööd pakutakse.. ..mul info puudub, aga eelmiste kursuste statistika põhjal,  vähestele.
Õnneks oli M nii tark, et ust seljataga kinni ei löönud. Võttis välja saamata jäänud tasulised ja tasuta puhkused. Aga mul on siiralt kahju neist, kelle jaoks see oli VÕIMALUS. Kel polegi tööd ja kes jäid uskuma naiivset lubadust, et meil on IT spetside puudus.


neljapäev, 19. aprill 2018

kassipiss

Vahel mul on tunne, et peaks moodustama Ülemaailmse Prioriteetide Kehtestamise Komitee. Igasugu tühja-tähjaga tegeletakse. Kuidas koloniseerida Marssi või vähendada kliimasoojenemist. Aga tõeliselt oluliste asjadega ei tegele keegi.

Näiteks, kuidas veenda kassi sööma ussirohtu.

See on seda iroonilisem, et keerulised asjad on lahendatud. Me oskame kommi sisse panna moosi. Aga ussirohuteema.. on endiselt raketiteadus.

Selgus, et mu kass on juba viieaastane!!! Ehk siis, seda ussirohtu on ta manustanud mitmel korral. Aga kui küsida mu arvamust, siis ma julgeks väita, et organismi on sattunud sest rohust vaid mikroebemed.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Mõnusalt vastik

Ma ei ole tore inimene.
Aastaid ei ole see olnud ei oluline ega mõtlemist väärt.

Kuna mu kõrvale on alati sattunud sõber või kaaslane, kes võtab enda peale tänamatu PR töö ( ah ta ongi selline imelik), siis seda enam.
Eks kõik inimesed ongi imelikud moel või teisel. Viimastel aastatel, aga, olen ma aru saanud, et mõned imelikkused ja mittetoredused on popimad kui teised. 

Hiljuti oli juhus, kus kaks mu kolleegi kiitlesid, et kumb neist on suurem s.. pea. Nad arutasid omavahel ühe kolleegi edutamisšansse, hinnates neid väga heaks, sest too ei ole tore. Sama vastik kui mina- tujukas, otsekohene ja ebamugav, kiitles üks. Ei. Mina olen veel häirivam ja mind kardetakse, arvas teine.
Võttes kõik need omadused üksikuna: enesekindlus, ausus ja otsekohesus, nõudlikkus, pragmaatilisus, julgus avaldada arvamust jne, on need ju suurepärased omadused, mis peaks inimesest tegema teoreetiliselt väga toreda inimese.

Aga kui astuda samm edasi ja vaadata konteksti ning nende omaduste taha, siis tuleb välja enesekindlus, mis põhineb jäägitul usul omaenese eksimatusel; ausus, mis haavab ja teeb teistele haiget; nõudlikkus (mitte segamini ajada vingumisega ja kritiseerimisega, eks )... pragmaatilisus mis väljendub võimes leida igas heas asjas midagigi halba...oma arvamus, millest kõik on tüdinenud, kuna selle kõrvale ei mahu ühtegi teist arvamust....

esmaspäev, 2. aprill 2018

Kaks lugu

Ma lihtsalt pean neid jagama. Palun vabandust, kui keegi end või oma tuttavaid siit ära tunneb. Ütleme nii, et tegemist on ilukirjandusliku materjaliga, millel pole tegeliku eluga seost..:) :)


Grupp naisi  läksid spaasse motivatsioonipäevale. Tellitud oli muu hulgas ka massaaz ja muud lõõgastust.
kuna osa naisi olid sellises kohas esimest korda, siis pärast tunti huvi mis ja kuidas...
"Massaaz oli hea," vastab üks daam, "aga see mütsiasi oli imelik.."
"mütsi???..."
"nojah, kui lahti riietusin, siis massöör viitas, et näe, mütsid on seal. Panin siis mütsi pähe, aga ega ma lõpuni aru küll ei saanud, milleks see hea oli..."


tuttav käis Austraalias. Kuidas oli, uurime...
hmm.. Sidney jättis kustumatu mulje.. ja räägib edasi
oleme mingis pargis ja kange häda. Vaatan, et aia ääres on välikemmergud. Kuna üks pisike hiinlanna läheb, siis mina ka. Ajan oma asja ära ja järsku tunnen, et
seinad kõiguvad, põrand liigub. Paanika. Saan aru, et ma...liigun.
Olen valmis, et varsti pean neljarealisel kiirteel kempsust välja hüppama.
Piilun uksest välja.
Olen treileri peal ja auto kogub kiirust.
Mingil hetkel jääb tempo aeglasemaks ja otsustan, et kas nüüd või mitte kunagi... hüppan välja.
Auto pidurdab ja juhid jooksevad kabiinist välja... kas teid oli seal palju ?!
Ma olen nii šokis, et ei oska midagi vastata....
Hiljem mõtlen, et jumal teab. Äkki see hiinlanna on veel siiamaani seal...

neljapäev, 29. märts 2018

Teel supersuhtlejaks

Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad.
Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama.. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.
Mida vähem tead, seda kergem on õpetada. Mida vähem tead, seda kummalisem näib, et miks nad küll (nii keeruliselt) teevad....
Mida rohkem tead, seda rohkem tuleb ka " see on sellepärast, et..." argumente. Sa tead, et miski on sellepärast nii mingitel põhjustel. Et teisiti on proovitud, aga mingil põhjusel ei saa.

Ehk siis, ma ei oska väga hästi suhelda, aga naljakas on see, et asjad, mida mina oma aruga pean headeks nippideks ja olulisteks, pole seda mitte.
Jälgides neid, kellele see oskus on kaasa antud... tekib error. Sest nemad nii ei käitu. Tegelik loogika töötab hoopis teistsugusena.
Ma igaks juhuks mainin, et "supersuhtleja" ei ole mõeldud irooniliselt  vms. Vaid ma tõepoolest pean neid inimesi suhtlemisgeeniusteks.

Üks huvitav paradoks on, millest ma näiteks aru ei saa.
Näiteks on juttu Peterburist. Supersuhtlejad räägivad sellest, mis ja kuidas neile meeldib ja meeldis ja räägivad ja räägivad.
Mind on programmeeeritud kaasama. Et ma üritan rääkida lühidalt ja kui ma olen oma kogemuse ära rääkinud, siis pöördun alati- aga sulle, aga sina.. Et teised saaks samuti oma kogemust jagada.
ja kui seltskonnas on mitu inimest, siis olen mina see korrapidaja, kes ei lase ainult ühel rääkida, vaid lõikan sisse, ma tahaks nüüd kuuda, Mari, mis sina arvad..

Sellega on seotud ka üks naljakas juhtum. Mingil ammusel töövestlusel tegime rühmatööd. Ma olin jälle see nn korrapidaja. Ja kui töö läbi sai, siis küsis personalispetsialist väga mõtlikult, et kas ma pole kunagi kaalunud ajakirjanikukarjääri. Kui ma suured silmad tegin, et mis link..., siis selgitas just sellega..:) Ehk olekski minusugust ajakirjanikku vaja, kes laseks kõikidel saatessekutsututel rääkida :)

esmaspäev, 26. märts 2018

Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.