kolmapäev, 26. detsember 2018

2018 kokku

No oli see alles aasta!!!

Kui eelmise aasta kokkuvõttes tekkis mul tunne, et istun kui kinos: mu ümber juhtuvad kummalised, hämmastavad ja uskumatud asjad. Ma vaatan ja suudan vaid imestada, siis sel aastal juhtusid need kummalised asjad minuga.

Lugesin tagantjärele läbi nõid Nastja, Mae Taali ja Mangi horoskoobid. Ja peab tunnistama, et niipalju kujutlusvõimet polnud neil ühelgi. Kui väga otsida, siis kõige rohkem kokkupuutepunkte oli Mangi horoskoobiga. Naljaka kokkusattumusena ennustas ta, et mind kutsutakse saatesse Suud puhtaks. Ja kutsutigi..:) Õnneks sai pragmaatiline meel edevusest võitu. Ma teadsin, et seda lahingut ma ei võida ja lasin konkurendil sinna minna ja hävida. Haa.. :)

Aasta alguses tekkis kummaline situatsioon, et kolmel minu jaoks lähedasel inimesel ( ja mitmel kaugemal tuttaval ka) oli õhus elumuutus. Ja.. erinevatel põhjustel  läks see neil untsu, või lükkus edasi või jäi ära. Nii et, kuigi ma olin 2017 aasta lõpus teinud otsuse, et 20. jaanuaril annan lahkumisavalduse, siis lõin põnnama.

neljapäev, 20. detsember 2018

Raamatuaasta 2018

OO jee, parem kui mullu, lausa 21 raamatud eelmise aasta 16 asemel. Aga tegelikult ikkagi piinlikult vähe.
Parimad hinded on minult saanud "Vene veri", "Seltsimees laps" , mille lugesin peale filmi vaatamist veelkord ja uuesti üle. Endiselt on hea :) "Intrigo" , mis sai plusspunktid üllatuste eest. "Vanaema saatis mind ütlema et palub vabandust" ning see autor, Backman oli üle üldse positiivne avastus ja "Damned", Palahniuk oma tuntud headuses.
Mõtteainet pakkusid veel " Britt Marie was here" ja õpetused sellest, kuidas vananeda ja surra.

TOTALS
I read 6,431 pages across 21 booksImg bookstack 40


After Dark by Haruki Murakami
Img ruler
SHORTEST BOOK
191 pages
After Dark
by 
LONGEST BOOK
560 pages
Serafima ja Bogdan
by 
Serafima ja Bogdan by Vahur Afanasjev

AVERAGE LENGTH
306 pages


MOST POPULAR
392,802
people also read
Eikusagi
by 
Eikusagi by Neil Gaiman
Intrigo by Håkan Nesser
Img temp desktop 2x
LEAST POPULAR
28
people also read
Intrigo
by 

MY AVERAGE RATING FOR 2018
3.7

Seltsimees laps by Leelo Tungal
HIGHEST RATED ON GOODREADS
Seltsimees laps
by 

4.73 average
Img badge

After Dark by Haruki Murakami
My first review of the year
really liked it 
täiesti teistmoodi Murakami!!! ei ühtegi tuttavat tegelast ;)
Stiil, muidugi, on ikka sama :) Hästi filmilik raamat, kohati nagu stsenaarium. Ja lugu, nagu Murakamil ikka, on jälle hea ja sürr ja kohati väga naljakas.

Eriti jäi mind painama, heas mõttes, magamise teema. Ma tahaks ka niimoodi. Lihtsalt magada. Kuude kaupa. Magaks.
MY 2018 BOOKS
Eikusagi by Neil Gaiman
After Dark by Haruki Murakami
Damned by Chuck Palahniuk

Boy, Snow, Bird by Helen Oyeyemi
it was amazing
Fer-de-Lance by Rex Stout


Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust by Fredrik Backman
Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik by Peter Pomerantsev

Serafima ja Bogdan by Vahur Afanasjev
Britt-Marie Was Here by Fredrik BackmanMaking Rounds with Oscar by David DosaAn Early Wake by Sheila Connolly

French Women Don't Get Facelifts by Mireille Guiliano
The Graveyard Book by Neil Gaiman
Intrigo by Håkan Nesserit was amazi
A Thousand Days in Venice by Marlena de Blasi
Õnneteraapia by Matthew Quick
Seltsimees laps by Leelo Tungal
Daeshi pimedas öös by Sophie Kasiki
Uus hingamine by Philippe Pozzo di Borgo

Vene veri by Kai Aareleidit was am
Vene veri by Kai Aareleid
My last review of the year
it was amazing 

mulle meeletult meeldib autori stiil. Nagu pisikesed novellid. Mitmel juhul jäi tegelikult kripeldama, et mis siis ikkagi edasi sai..
mul on üldiselt ka silmad märja koha peal, aga see  raamat oli minu jaoks tõeline pisaratekiskuja.. päris mitu taskurätikut kulus


esmaspäev, 17. detsember 2018

Süüdi

Kas teil on ka nii, et vahel peab pingutama ebameeldiva tegemiseks, et pärast oleks hea?

No näiteks. Sul hammas tuikab. Karjuvalt ei valuta, aga sa tead, et kui ei reageeri ja edasi lükkad, siis ühel päeval on katastroof. Ohkad raskelt, klapitad aegu, lased endal suus urgitseda, kannatad ja pärast maksad veel peale ka. Aga pärast on hea. Kiidad end, et olid nii tubli.

Üht varasemat postitust kirjutades sain aru, et mu elu juhib süütunne. Või kui soovite pehmemalt, siis võib seda ka kohusetundeks kutsuda. Miks? Ma ei tea. Ju on mingi õnnetu lapsepõlv või muud sarnast, ja mis vahet sel ongi. Selline ma lihtsalt olen.

Ma tunnen end süüdi. Ma tegelikult tahaks teha hoopis muud, aga võtan end kokku. Ja pärast saan aru, et see oli tegelikult hea mõte ja mulle kasulik.

Näiteks
Mu kass ärkab ilma kellata päevadel umbes üheksa ja tuleb voodisse pai nuruma. Tegelikult tahaks ma hoopis magada ning teda ignoreerida. Aga ma tunnen end süüdi. Kui oled taltsutanud pead vastutama. Ja niigi tegelen ma temaga liiga vähe. Ja ma võtan end kokku.
Ja mu kasu. Kui mu sõrmed upuvad ta pehmesse kasukasse ja husqvarna tõmmatakse käima. Ja sa saad aru et pisike usaldav elav habras hing on üdini tänulik ja rõõmus. Ning su mured ja stress sulavad kui kevadine lumi. Ja magada saan ma siis, kui pensionile jään.


teisipäev, 11. detsember 2018

Reinkarnatsioon

kas võis olla, et mu kass oli eelmises elus vaeslaps, kes pidi käsikiviga jahvatama, nõgestest siidi ketrama, jões käsitsi pesu pesema ja mis kõik veel.
Ja just sellepärast on ta oma järgmises elus, minu kassina, välja teeninud tõelise mugavuselu? Pikuta, maga, söö ...?

Huvitav, kas ma raban piisavalt et olla järgmises elus nt koaala. Või siis vähemalt väga rikka inimese abikaasa?

reede, 7. detsember 2018

Teel alkoholismile

Mul on katseaja lõpuni natuke rohkem kui kuu. Selle aja jooksul peaksin enda jaoks ära otsustama, kas ma tahan jätkata või mitte. Kõik on väga vahva, välja arvatud üks asi.
Mulle tundub, et minult oodatakse liiga palju, imesid. Ja ma ei suuda neile ootustele vastata. Mu loomusest puudub lineaarne must- valge mõtlemine. Otsuse tegemiseks pean ma viima end asjadega kurssi ja kaaluma erinevaid argumente. Kuna kõik on ju minu jaoks uus, siis on see võtnud kauem aega, kui ma ise arvasin. Ja tundub, et kurssisaamine ei lõppegi.. iga jumala päev toob mõne üllatuse, nüansi, idee, detaili, mis muudab kogupilti..
Lisaks on " töö käigus" muutunud ka lähteülesanne. Kui mind võeti tööle, siis eesmärgiga saada huvitavat, kvaliteetset lahendust. Töö käigus selgub järjest rohkem, et vaja oleks ikkagi kuluefektiivset lahendust. Ja teatavasti on need täiesti erinevad asjad..:)

Ma saan ootustest aru. Ma ise ootaks samuti alluvalt, kes on 3 kuud tööl olnud, et tuleks oma värskete ideedega ja viiks need ellu. Aga paraku ei suuda ma ise seda pakkuda. Mul on sohu uppumise tunne, mida rohkem ma rabelen, seda sügavamale vajun ja järjest rohkem tuleb uusi asju, probleeme jne peale.
Ka rohkem töötamine, ületunnid, ei aitaks. Sest mul on vaja värsket ja puhanud mõistust. Ja ma tean, et minu puhul lihtsalt arvutisse vahtimine ei aita. Mul tulevad parimad mõtted just mujal. Väljas.


pühapäev, 2. detsember 2018

Ka Eesti matus

Käisin matustel. Imetillukeses õigeusu kirikus Vene piiri ääres. See oli mu esimene õigeusu kogemus, ja päris huvitav. Kuna lahkunu polnud mulle väga lähedane, vaid olime seotud mu abikaasa kaudu, siis suutsin ringi vahtida.

Kirik, nagu öeldud, oli imetilluke, nurgas küdev ahi, aga sellest hoolimata jääkülm. Väljas oli tol päeval miinus 11. Esialgne imetilluke osutus, aga, illusiooniks, selgus, et seinad on tegelikult uksed ja tseremoonia alguses volditi ruum suuremaks.

Saatjatele anti peenikesed õigeusu küünlad. Küdev ahi, küünlad ja üsna pealetükkiva lõhnaga viiruk, millega papp ringi käis, moodustasid ühelt poolt müstilise ja teisalt suitsuse õhkkonna.
Kogu tseremoonia peeti retsitatiivselt. Mis mind hämmastas, et lahkunut mainiti vaid paaris palves. Ei meenutamist, kõnesid vms. Peamine sõnum oli: see, kes uinus, saaks ometi puhata; andestust talle ja et jääks igavene mälestus. Saatjaid manitseti mõtlema selle üle, kui lühike on inimese elu ja valmistuma viimsepäevaks.

Kirstu pandi kaasa ikoon, küünal ja paber palvega. Mingil põhjusel pidi need asetama kadunukese tütar, mitte poeg. Enne kirstu sulgemist visati kirstu kolm peotäit mulda. Ning kinnist kirstu välja kandes pöörati see peaga kiriku poole ning tõsteti kolm korda üles.


esmaspäev, 26. november 2018

Öko

Mõni päev on kuidagi kirkam kui teine.

Mu kassi pissikasti all on ajalehed. Kuna ta vahel satub pisut hoogu ja niimoodi on lihtsam seda koristada. Igal laupäeval vahetan ma saepuru ja ajalehed, loputan kasti ja pesen ka vannitoa ja vetsu puhtaks.

Nagu tavaliselt, kortsutan ajalehed kokku ja... küsin endalt. Miks? Need olid ju täiesti puhtad.
Järgmiseks jõuan vannituppa  ja jälle paistab hele päike. Miks ma loputan iga nädal vanni üle kange keemiaga kui kasutajaid on kaks ja vähemalt üks nendest peseb enne ja pärast kasutamist vanni põhjalikult üle. Ja teine kasutaja loodetavasti ka.

Säästsin  igaks nädalaks 5 minutit vaba aega ja loodust. Nii tubli.

neljapäev, 22. november 2018

Veel natuke

See on lihtsalt uskumatu KUI pehme mu kass on. Nagu udusulg, nagu jänku, nagu... kass...
Mulle tundub, et karusnaha pooldajatel on lisaks tavapärastele - naturaalne, taastuv, soojaandev, "kui juba looma tapad, siis kasuta ära kõik", puudu üks argument. Nostalgia.
Kui mu kass kunagi sureb, ja ma olen väärikas vanaproua, siis ma tahaksin, oma kassist kraed. Sooja. Pehmet. Mälestuseks.


Kõik uus on ammuunustatud vana,
Mu argipäeva liikumine piirdub autost toolini ja tagasi. Ma võtan ja võtan hoogu, et vähemalt vetsus käia alumisel korrusel, aga iga minut tundub selleks liiga väärtsuslik ja vajalik... Ja ootamatult tuli mulle meelde ballett.. Seistes suvalises balletipoosis, läheb selg iseenesest sirgu, sest muidu kukud lihtsalt ümber. Ja plieede või painutuste lisamine ei takista mitte kuidagi samal ajal telefoniga rääkimist.

Tead, millal naine on vana ja vormist väljas?. Siis kui enam sukki jalga ei saa

pühapäev, 18. november 2018

Natuke

Ma olen näinud viimasel ajal korduvalt üht unenägu. Ma olen võõras linnas, viimati Pariisis. Ma tean, et mul on lennukini teatud aeg tunde ja ma peaksin otsustama, mida selle aja jooksul teha, kuhu minna. Ma vaatan oma telefoni ja sellel pole levi ja aku on vaid 36 % ( ärgates selgus, et tegelikult oli 26%). Ja mul tekib paanika.
Mis edasi saab, ma ei tea, kuna kas kell heliseb või hüppab kass mu rinnale, ja ma ärkan üles.
Ma üldjuhul oma unenägusid ei mäleta. Aga see motiiv on juba mitmendat korda järjest ja meeles. Ja see ajab närvi. Mida mu aju üritab lahendada? Mida ta mulle öelda tahab?


Mul on praegu igas mõeldavas kehaosas põletik. Ma tarbin endiselt oma tavapärase koguse antioksüdante ( loe : puuvilju ja rohelist teed. Tõsi, punast veini pole ammu joonud?). Ma tean, et mu keha ei talu rafineeritud suhkrut. Kas võib olla et praegune hooaeg; hurmaa ja viinamarjad on lihtsalt liiga magusad?

kolmapäev, 14. november 2018

Kai Aareleid Vene veri

Meil kõigil on oma maailm. Näiteks Barbi Pilvre Eestis kuulavad eestlased Patust poolt ja söövad seljankat ning pelmeene. Minu Eestis kuulatakse pigem  välismaist muusikat või Vikerraadiot ja lisaks pelmeenidele armastatakse ka pizzat, burgerit, sushit, brüleekreemi, wokke, tortillasid ja paljude teiste rahvaste toite..

Samas, kui võrrelda Mailise ja Kai ja minu Peterbure, siis neis on midagi sarnast. Võimalik, et külalistena me ei jõua kunagi pealispinnast kaugemale ja ka Tallinna sisserännanutele on Eesti vanalinn, mitte Mustamäe.
Ses mõttes on endiselt kahju, et katmata jääb päris tavaliste peterburilaste igapäev. Aga ju selleks on teised raamatud.


neljapäev, 1. november 2018

Rõduaianduse märkmed

Seemned külvasin 2018 märtsi esimeses pooles.

kõige varem tasub panna saialill, petuunia, nelk ja lõvilõug. Ning neid mitmes jaos, kuna need õitsevad kõige pikemalt ( siiani on õied)

Kress pane eraldi, kuna võivad tulla kapsaussid, mis söövad ka teised taimed ära. Usse tõrjub saialill, münt ja rosmariin

Tomat kasvab koos hästi basiiliku, oregano ja peterselliga. Lisaks sobivad juurde astrid, saialill ja petuunia

Kurk armastab saialille, hernest ja tilli.

Lõvilõug ja astrid peaks olema eraldi.

Piparmünt ja salvei ei taha otsest päikest
basiilik ja oregano armastavad päikest

Lepi sellega, et sul ei õnnestu oma rõdul kasvatada tilli ega salatit.


Salvei ja piparmünt peaks olema teoreetiliselt mitmeaastased taimed. Praktiliselt on mitmeaastased petersell ja murulauk.

Rukkilill, saialill ja aster lähevad väga kõrgeks, pane tahapoole

Rukkilill õitseb väga kiiresti ära, külva mitmes jaos
hernes tuleks eelidandada, muidu ei hakka kasvama

2018 oli eriline aasta, hästi kuum. Väljas oli tomat edukam, kui sees.
Ole nii kena ja guugelda tomatite kärpimist enne, kui sellest on jälle ootamatult mets saanud.

2018 kurgid õitsesid ja kasvasid meeletult, aga... siis tuli purpurlest ja sõi kõik ära :(


esmaspäev, 29. oktoober 2018

Bohemian Rhapsody

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal mõtlen ma järjest enam teemal elu mõte.

Milline on elu mõte vanematel, kes kaotavad korraga kolm last, Või hingel, kes pekstakse imikuna invaliidiks, Või inimesel, kes
elab
aastakümneid kannatades terrori ja vägivalla all, alanduses ja hirmus...

Võib leida suure pildi põhjusi ja vabandusi a la et kontrastid on olulised, et saaksime aru kui hea ja rahu ja ilus meie elu tegelikult on. Või et anda mingi sõnum, mis suunaks meid tegutsema parema maailma nimel. Või midagi veel,. aga tegelikult ma sellest aru ei saa...

Ma saan aru, milline on elu mõte näiteks Freddie Mercuryl ja Brian Mayl, ja nende vana-vana-vana vanematel, kes pidid sündima ja elama selleks, et saaksid sündida geeniused. Inimesed, kes suudavad oma loominguga muuta maailma palju paremaks kohaks.

neljapäev, 25. oktoober 2018

See teine Eesti

huvitav, kuidas soovidega peab olema ikka väga ettevaatlik. Aasta tagasi, otsustasin, et minust võiks saada õpetaja, kes õpetaks pisikestele venelastele eesti keelt. Lõin tookord põnnama, aga … palun. Mul on võimalik õpetada eesti keelt… aga suurtele.

Mu meeskonnas on kõrgema haridusega inimesed, kellest 2 räägivad eesti keelt tipptasemel, üks enam vähem, aga ta väga üritab ja püüab ja ma annan talle rõõmuga praktikavõimaluse.
Ja neli, kes väidavad, et saavad aru, aga… vaadates neile otsa, tõlgin ma enda rahustuseks ikkagi teksti nende emakeelde.
kui ma enda põlvkonna inimesi suudan mõista- aeg oli selline. Siis, see, kuidas on täna võimalik lõpetada tehnikaülikool, sry, taltech nii, et sa ei suuda riigikeeles suhelda. On müstika. Ja häbiväärne.

Aga tundub, et mingi murrang on toimunud. Ma ei tohi neile seda öelda, aga nende palgatase on hoopis teine, kui firmades, kus on peamiselt sama tööd tegevad eestlased. Ja tegelikult ma usun, et nad teavad seda. Kes ärksam,  õpib keelt. Ja kes mitte, see on löönud käega- kusagil peab ju inimene ometi töötama ja ma polegi rohkem väärt.
Ning sellest suhtumist on kurvastavalt palju.
Paratamatult osates vaid üht keelt ( on see siis misiganes) elad ja oled sa ainult ühes keele- kultuuri-meedia-trendide jne-ruumis. Ja see vähendab su konkurentsivõimet.


kolmapäev, 3. oktoober 2018

The Office

Ma olin töökohta vahetades kindel, ja see oli ka üks ajend vahetamiseks, et olen mugavustsoonis. Aga ma poleks iial arvanud KUI sügaval tsoonis ma olen. Lisaks olen ma selle kuu jooksul aru saanud, et töölkäimise nn ohud :
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
olid mul õigesti, kuid siiski ilustatult, meeles.

mõelda vaid. Me sünnime selleks, et alates mingist teisest eluaastast tõusta hommikul liiga vara ja minna kuhugi. Ja niimoodi 65 aastat järjest.
Minema Kuhugi, kus pole liiga sageli mitte just väga ergonoomilised tingimused. Esimesel 18 aastal on ka seltskond üsna suvaline, moodustatuna sinu vanuse ja elukoha põhjal. Hiljem on õnneks pisuke lootus, et vähemalt inimesed su ümber on sarnaste huvidega. Või siis vähemalt tegutsevad (teoreetiliselt) ühe eesmärgi nimel.
Ma mõistan, et inimesed on erinevad. Ja kindlasti on väga palju neid, kelle elu keskmeks pole "mina", vaid "teised"- soov anda, teenindada, aidata midaiganes teisi inimesi. Aga minusugused, kes tahaks elada kõikide kommentaatorite lemmik "päris elu", ehk siis elu iseeendale?
Ma töötan praegu kollektiivis, kus rõhuv osa kolleegidest töötab sotsiaaldemograafilistel põhjusel "sest kusagil peab ju töötama", "ja kust ma muidu raha saan". Ehk siis nende puhul ei saa iialgi rääkida eneseteostusest, kutsumusest ja muudest kaunitest motiividest. Nad käivad, sest peab ja peab, sest vaja on sissetulekut.

Mõelge. Kui kohutav see tegelikult ja päriselt on. Suur osa inimestest peab veetma oma päeva siseruumides. Paljud terve päev istudes ja üsna paljud kehvasti valgustatud ja halva õhuga ruumides.
Väidetavalt me ju enam ei ela industriaalühiskonnas. Et me peaks lapsed selleks ajaks kuhugi kokku koguma, kuniks nende vanemad kogunevad liini taha, sest nii on efektiivsem, kui igal ühel omaette toota, müüa, vahendada, teenindada... Miks selle muutmine siis ometi nii raske on?

Ma tõusen esmaspäeviti kell 6.30. Rohkem ei suuda, juuksed lihtsalt peavad vastu pidama kolm päeva. Ja ülejäänud osa nädalast peavad nad leppima kolmapäevaõhtuse pesemisega.
Muidu tõusen kell 6.50. Ja tagasi jõuan kell 18-19.

Kõik need hommikul pool ja õhtul ca 45- kuni tund autos ma mõtlen sellele, et.. ma saaksin praegu liikuda. Aga ma istun. Autos. Ummikus. Ja mul ei ole valikut,

Ma ei ole veel välja suutnud mõelda ja graafikusse sobitada liikumist, trenni. Ma lihtsalt ei mäleta, et kuidas mul varem oli. Kui ma kell 6 jõuan koju. Teen süüa ja söön. Siis ma ju täiskõhuga trenni ei lähe.
Minna kell 9? aga siis on ju adrenaliin enne magamaminekut laes? Pole ju ka hea mõte. Ja varsti on õhtul pime ja külm. Kuidas normaalsed inimesed selle probleemi lahendavad?
Ma töötan mitmekorruselises majas. Ja siia tulles lubasin endale, et üritan vähemalt kord tunnis joosta treppe mööda üles alla ja lifte mitte kasutada. Reaalsus on see, et sellist aega ei olegi. Reaalselt liigun ma nädala sees vaid hommikul trepist üles, õhtul alla ja võimalikult kaugele pargitud autosse....

Õnneks. Ei ole kaal (veel?) tõusnud. Sest mul pole lihtsalt isu. Aga ühel päeval saab stress otsa ja asi muutub rutiiniks. Siis tuleb selle teemaga tegeleda.

Riietuse teema on samuti huvitav.
Ma olen väga moekauge inimene. Ma oskan alati osta selle rõivatüki, mis hiljem allahindlusesse jääb:) ... Sellepärast ma üritan peegeldada ümbritsevaid inimesi. Kui kõik on ülikondades, siis ma ikkagi dressidega ei lähe. Ja olen püüdnud järgida soovitust " riietu sellena, kes sa olla tahad, mitte kes sa praegu oled".

Mu eelmises töökohas oli stiiliks casual.  Hästi mugav. Uuendatud firmasse tuli tööle väga palju noori inimesi, ja casual muutus trendikaks, moodsaks, ägedaks. Mulle see meeldis.
Praeguses firmas on keskmine vanus kõrgem. Ja stiiliks on smart casual, pigem konservatiivsema suunaga. Ehk siis, kui ma läheks tööle nii nagu eelmises kohas- lühike kleit, värvilised sukad ja tossud.. siis ma paistaks silma. Sest teised prouad on jakkide, kostüümide ja kontsakingadega.

Ma olen nõus ametlikuma riietusega, sest mu positsioon on kõrgem ja ma ei tööta enam turunduses ja mu osakonnas on sellise taustaga prouad, et mul on end formaalses riietuses kergem kehtestada.
Aga. Jalatsid.
Minu meelest on kontsakingad (st siis 10 cm kõrgusega), mida mu kolleegid kannavad,  eelmine sajand. Ja ebamugavad ka ja mul lihtsalt pole neid.
Ja niimoodi olen ma nüüd kuu aega testinud ja katsetanud ja proovinud, kust jooksevad hea maitse vs mugavuse vs hea tava piirid. Ja tänaseks mul veel vastust ja lahendust pole.

Lisaks välimusele ja välimisele on lisandunud veel isiklik probleem. Mul on hakanud jalad krambitama. Algselt süüdistasin kingi, siis käisin paar päeva tossudega, aga ikka.
Ma olen varasemalt oma veejoomisest kirjutanud st et ma ei suuda juua. Nüüd kulub vett pangedega. Ma ei tea. Algav diabeet, stress, kuiv õhk.. aga ju on need asjad omavahel seotud. Vähene liikumine ja vedelikupuudus. Ja sobivad jalatsid, mida ma pole siiani suutnud leida.

Liikumise st liikumise puudumise kõrval on teiseks suureks probleemiks söök. Ma küsisin liiga vähe palka :) Süües iga päev kohalikus sööklas kulub mul  u 4 eurot. Kuus kokku on seega,  mu kulud suurenenud u 50 eurot.
Poes ma enam ei käi. Viimase kuu jooksul olen toidukauba tellinud ainult e- poest. Ootamatult otsa saanud koore toob mees möödaminnes ära.
Kui ma varem sõin oma öhtusöögi kell 17, siis nagu ülalpool kirjas jõuan ma koju alles 18, või isegi hiljem.
Kokkuvõtteks. Lisaks igipõlisele " mida teha õhtuks süüa" teemale on lisandunud veel kaks täiendavat väljakutset. Mõelda nädala alguses menüü läbi, et e- poest saaks kogu kaup tellitud ja ei peaks poodi minema. Ning teine, ja keerulisem. Kuidas. Ehk siis, mida süüa nii hilja õhtul, et see ei koormaks ja et selle valmistamine ei oleks väga töömahukas. Suur osa mu igapäevasöökidest ongi nö pooletunniretseptid. Nüüd on eesmärk lühendada valmistamine veerandtunnini ja kogu asi niipalju ette mõelda, et vajaduse korral oleks mingid töömahukad etapid ette tehtud, nt tainas või liha on  juba marinaadis jne.
Näis. Kaua ma viitsin. Ja mis päeval ma annan alla ja lähen üle valmistoidule. Ja sellest oleks kahju.

Vot nii.
Selline kokkuvõte. Ma pean veel harjuma. Et see, mis ma siia kirja panin ongi " päris elu", nagu Sa ilmselt mõtlesid mulle kommentaariks kirjutada.
Minu jaoks on "päris elu" vabadus liikuda, töötada, süüa ja riietuda mulle sobival ajal, kohas ja viisil.
Ma väidan, et kontoris töötamine on tervisele kahjulik. Ja kui me tahame, et meie inimesed oleksid terved, siis tuleks lasteaia/kooli/kontori ruumides olemise st siseruumis paigal istumise kohustus seadusega reguleerida maksimaalselt 3-le päevale nädalas :)

Ma võtan päev korraga, katseaja lõpuni. Eks siis näis. Kas töö sisu kaalub selle kõik üles, kas ma harjun.
Või otsin uue töö. Ükskõik mis, aga .. kodus :) :)

kolmapäev, 26. september 2018

Äriidee nutikale disainerile

kui sul on vaja koosolekule kaasa võtta läpakas, hiir, prillid, telefon ja taskurätik. Ja vahel tahaks ka näiteks joogitassi sellesse koormasse lisada.
ja sul ei ole juhtumisi seljas taskutega riideid.
ehk siis, sa oled nagu pisike koormaeesel.

siis kuidas seda lahendada.
Ideid? Mõtteid?

esmaspäev, 10. september 2018

Ega meil mingi e-riik siin pole

Hästi tsill on olla.
Töömuresid pole. 
Ei meile ei kõnesid ei muresid.
Autot pole, arvutit pole. 

Algul polnud telefoni ka, sest iseteenindusest ei õnnestunud lepingut sõlmida.
Ega meil siin mingi e- riik pole. Kui tahad teliale raha maksta, siis tuleb esindusse kohale tulla...
Lõpuks viitsisin, sest totaalne netipaast oli rohkem, kui suutsin taluda.

Käin metsas. Vaatan napakaid romantilisi komöödiaid, taskurätipakk kõrval. Ja tunnen esimest korda, et ma tõepoolest puhkan.
Koduperenaise roll sobib mulle. Seda peakski järgmise karjäärivalikuna kaaluma. Kahjuks pole mul nii pikka puhkust, et jõuda äratundmiseni, kas mul tõesti hakkaks ühel päeval ka igav...

Ka poodi ei viitsi minna. Mingid aastad tagasi sai proovitud e-poode. Nüüd tundus uueks katseks olevat sobivaim aeg.
Esimene katse. e-coop
Olles sisestanud oma ligi 50 toodet, sain vastuse. 
Kahjuks on tegemist tehniliste probleemidega ja tellimust pole võimalik vastu võtta.
Vandusin.

kolmapäev, 5. september 2018

Kuidas saada blogile 1000 jälgijat

Aus vastus. Pole aimugi.
August oli müstiline ja segane kuu ja mingil hetkel hakkas blogi loetavus kasvama kui puravik.
Ma olen analüütika risti-põiki pulkadeks lahti võtnud, aga mitte mingit anomaaliat või loogikat või põhjust pole.
Mida saaks tulevikus näiteks korrata või kopeerida.
Lihtsalt.

Üks teema, mis mind alati käivitab on sotsiaalmeedia. Ma olen olnud alati üks esimestest, kes teeb uues kanalis konto ja katsetab omal nahal järele.
Facebook on olnud piisavalt pikalt, et selles osas järeldusi teha.

Esimene järeldus. Fännide arv ei ole võrdelises seoses turuosaga. On olnud lausa juhtumeid, kui see on pöördvõrdelises seoses.

Teine järeldus. Facebooki mängudest võtavad osa teatud inimesed. Inimesed, kes võtavad osa kõikidest mängudest, ka su konkurentide omadest. Ja pahatihti pole neil isegi meeles kus ja millal nad osalesid. Ning võit tuleb (halva) üllatusena.

Kolmas järeldus. Tänu algoritmide muutmisele on Facebook muutunud üsna mõttetuks reklaamikanaliks, aga kuni toimib ja leiba ei küsi, las tiksub. Kui kunagi oli reklaam Facebookis soodne, siis täna tänu " oksjonisüsteemile" ja muudetud algoritmidele enam mitte.
Rusikareegel paistab olevat, et buustimata postitusi " laigib" umbes 3% lehe fännidest. Vahel rohkem

Neljas reegel. Ma kordan ennast. Inimestele meeldivad lapsed, loomad ja koogid. Kõik muu võid ära unustada


esmaspäev, 3. september 2018

25 aastat hiljem

Ma ei armasta kokkutulekuid.
Üks peamistest põhjustest on see, et mul puudub mälu. Ma ei mäleta inimeste nimesid, ma ei mäleta õpetajate nimesid... Kui ma kuulan teiste meenutusi- mäletad, kui see tegi seda ja toda, siis mul on alati tunne et käisin mingis teises koolis, teisel ajal ja teiste inimestega. Sest see vähene, mis mul meeles on, erineb kardinaalselt sellest, mida mäletavad teised.
Ja kui sul pole ühiseid mälestusi, siis mis siis üldse on...

Teiseks ei huvita mind inimesed. Need, kes huvitavad, nende kohta tean ju nagunii. Need, aga, kes juba kooliajal jäid kaugemaks, ja kelle nimesid ma ei mäleta, ja pahatihti isegi seda, et olen temaga koos õppinud... siis. Päriselt ei huvita.

Kui üldse, siis mul on kontaktid säilinud pigem põhikoolikaaslastega. Kolm aastat keskkooli jäi minu jaoks liiga lühikeseks ajaks. Viis aastat ülikooli hakkas enam-vähem looma.
Noorematele teadmiseks, et vanasti kestis ülikool 5 aastat, ja see oli teistmoodi kui tänapäeval. Meil oli tunniplaan seinal ja nende paarikümne inimesega olime koos hommikust õhtuni, Välja arvatud rühmatunnid, kus olime tähestiku järgi jagatud pooleks. Paljudega, olime koos lausa ööpäev läbi :) Ühikas. Kus peol ja tööl ei olnud lõppu ega algust.
Ja need, kellega ühikas sai aega veedetud, ongi vast jäänud kõige lähedasemateks, kellega siiani suhtlen.


teisipäev, 21. august 2018

August 2

Millalgi kuuekümnendate alguses saadeti mu onu sõjaväkke.  Aja ära teeninud, kaugel Põhjas, otsustati sõpradega seiklust jätkata ja raha teenida. Rahateenimise kohaks sai Uglekamenski kaevandus Kaug-Idas. Kui raha oli juba kogutud ja plaan koju tulla, tegid aga vargad ta rahatuks. Varastati nii raha, riided ja muu vara kaasa arvatud. Tuli alata uuesti.
Üürikorteri sai naise juures, kelle tütrest sai peagi ta kaasa. Ja nii jäigi onu sinna elama.

Nii mu ema, kui ka isa on pärit suurest perest. Tädi- ja onulastega käime siiani üsna tihedalt läbi. Vaid onu Ants on jäänud müütiliseks tegelaseks kaugel idas. Onu oli oma pere vanim poeg, minu isa noorim, seega ka tema lastega on meil vanusevahe. Fotode ja juttude järgi ma tean, et nad on olemas ning tegelikult ka paar korda Eestis käinud. Aga algul olin ma mäletamiseks liiga laps ja teisel korral kohtumiseks liiga teismeline.

Kas teie teadsite, et juba neljandat aastat kogunevad sajad Venemaa lapsed Saaremaale Kamtštaka Campi?
Mina kuulsin sellest esimest korda oma elus. Sel aastal korraldati lisaks lastele, laager ka täiskasvanutele. Ning mu onu Antsu tütarde tütred otsustasin sinna laagrisse minna. Oma emadelt said nad kaasa korralduse ka oma vanaonu st minu isa üles otsida. Ja nad tegid seda.
Tõepoolest, millal siis veel, kui mitte 2018 aasta augustis...:) ootamatute juhtumiste kuul...:)