Haa!! Aga mina olen vajutanud tuumanuppu! Kahjuks või õnneks ei saanud ma seda suunata Moskvale..
Käisime Sinimägedes ja Sillamäel ekskursioonil.
Nende vahepealsete aastatega, mis ma viimati Sillamäel käisin, on palju muutunud. Imeilus linn, promenaad on korda tehtud, uued kaasaegsed söögikohad tekkinud. Ja lillemuru!! kuidas saaks, et Tallinna linnavalitsus läheks sinna õppusele?
Minu jaoks oli uus fakt, kuidas peale sõda Sillamaa asustati. Kohalikel elanikel, kes veel maatasa jäänud linna ning ümbrusesse olid jäänud elama, paluti lahkuda. Neid ei küüditatud, vaid maksti ka kompensatsiooni. Kuna kinnise linna puhul oli soov, et elanikel oleks võimalikult vähe nn sugulasi- mahajääjaid., siis eelistati lastekodulapsi, keda peale sõda oli palju. Giidi vanaisa oli üks neist noortest. Terve rühm astus tehnikumi õppima, seejärel pandi rühm täies koosseisus rongile ja saadeti siia. Giidi vanaisa on meenutanud, et mingit infot ei antud. Noored aeti loomavagunisse ja pandi teele. Kui nad olid juba Leningradist mööda saanud- ohkasid kergendatult- vähemalt mitte Siber. Kohapeal ootas neid paradiis. Üle liidu erinevatest maakohtadest noored, kes polnud näinud ehk isegi mitte käimlat, said mugavustega korterid, küll ühiskorterid, aga mõistlikult paigutatuna, töö, korraliku palga. Kaubarohked kauplused, sanatooriumituusikud jne.
Aga tuumanupp. Kui ma Berliinist kirjutades vaimustusin sealsetest muuseumitest, siis Sillamäe muuseumis on võimalik liit/virtuaalreaalsusena vaadata uraani aatomi sisse ning olla kohal Nl esimesel tuumaplahvatusel. Megakogemus. Soovitan soojalt!
Tõele au andes, siis igasugu nõukaajaloost on tegelikult kopp ees. Ma olen selle poolt, et Sillamäe stalinistlik arhitektuur ja linnavalitsuskirik võiksid säilida nii nagu nad on tulevaste põlvede jaoks: linn-muuseum. Aga venelastest tahaks mõneks ajaks rahu. Sillamäel, kui õigesti mäletan, pidi praegu ca 16% eestlasi elama.
Olen nüüd esimese tööpäeva olnud uute, ainult arvutiprillidega. Aju on iga megaveider. Mingil hetkel taas avastan, et mul on lõug püsti ja kael kange. Ei ole vaja, ütlen endale. Sa näed nüüd ka otse ja alla vaadates. Siis avastan, et kissitan silmi. Taas korrigeerin iseennast. Pole vaja. Tee silmad lahti, sa näed täiesti normaalselt.
Näis, kaua aega läheb, kuni ära harjun.
Käisin vanematel abiks uut id kaarti taotlemas. Tükk aega jamasin piltide suurusega, kord said liiga väiksed kord liiga suured. Arumaeisaa, sest mul endal õnnestus kõik probleemita. Siis hammustasin läbi, et iga allalaadimine vähendab mahtu, drive oli ainus variant, kuidas saada fotod mahtu muutmata minu telost isa arvutisse.
Ja siis ma mõtlen, et kuidas saavad hakkama need eakad, kel abilisi pole. Sõidavad bussiga, ümber istudes kohale ja ootavad mitu tundi järjekorras?
Ning kõige olulisem. Miks ei võiks 75+ inimeste id kaart kehtida surmani? Mis selle inimesega vahepeal juhtub?
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!