reede, 21. veebruar 2020

Toitumisuuring 7 aastat hiljem

Jumal, kuidas aeg lendab. 
Hiljuti kirjutasin, et mul on vaja lahti saad 2st kilost. Vaja, sest muidu pean ma hakkama garderoobi uuendama ja poeskäimine on asi, mida ma tõeliselt ei salli.
Kuna mu kaal seisab paigal, kui raudnael (mis iseenesest on ju hea), siis mõtlesin, et paneks taas huvi pärast kirja. Viimati sai seda tehtud seitse aastat tagasi.
Ja kuigi selline grammide ja kalorite lugemine on painav ning muudab toidu kinnisideeks, sain ma sealt tookord päris huvitavat mõtteainet.
Mul oli toona väidetavalt krooniline süsivesikute alatarbimine. Alates tollest ajast olen nüüd hommikuti söönud putru.
Kolmapäeval on täisteraKaer, neljapäeval Neljavili, reedel Rukkihelves. Esmaspäeval ja teisipäeval kas odrahelves või 8 -vilja. veega teen ja söön kas külmutatud marja või või ja seemnetega.
Siis pani mind tookord imestama, et väidetavalt on mul elutegevuseks vaja oluliselt rohkem toitu. Siin ma muudatusi pole teinud:) Kõht mahutab ikka niipalju kui mahutab.

reede, 7. veebruar 2020

Kuidas saada täiskasvanud inimeseks?

Raadios rääkis üks naine. Veenvalt, selgelt, tarka juttu. Üliasjalik, mõtlesin,  nagu täiskasvanu.
Huvitav, millal mina täiskasvanuks saan, ja järgmisel hetkel jõudis mulle kohale, et ... appike, ma saan varsti viiskümmend, kui ma ei ole praegu täiskasvanu, siis millal veel..

Täiesti võimalik, et see arusaamine, et ma olen endiselt laps, istub mu peas ja kõrvalvaatajad näevad kortsulist vanainimest. Aga midagi ikkagi on mõnel inimesel, mida teistel pole.

Võtame näiteks poliitikud ( eksju, neil on palga sees see, et ma võin neid analüüsida??)
Ajavahemikus 1975-1979 + üks 1980, 1981 ja 1983, ehk siis, ma väidan, et tegemist on eakaaslastega, on sündinud:
Kaja, Mailis, Yoko, Kadri, Heidy, Kristina K, Maret M, Liisa, Oudekki, Keit, Kristina Š ja Liina, Viktoria, Riina Sikkut

(muuseas, kui kedagi huvitab, siis nende hulgas on 6 õhumärki ja 6 vee märki. Ainult Mailis ja Liina on erandid)
Ma ei tunne neid inimesi isiklikult, ainult meediast. Aga selle pildi põhjal, mille nad on loonud endast meediast, väidan ma et Kaja, Keit ja Kadri ei saa mitte kunagi poliitiliselt edukaks, sest nad on tüdrukud. Seevastu Maret, Yoko, Liisa, Riina  ja Mailis on prouad. Tõsiseltvõetavad täiskasvanud.
Ehk siis, vanusest see ei sõltu. Mõni on ja teine pole.


teisipäev, 4. veebruar 2020

Unistuste anatoomia

Mul on hästi palju unistusi. Ja suur osa neist on pakitud karpi " Järgmises elus". Tom kirjutas hiljuti väga loogilise loo, miks sel sajandil Marsile õunapuid ei istutata, nii et mu kosmosemissiooni unistus on lausa karbis "Ülejärgmises elus". Ja katsuge te vaid mulle mitte anda järgmist elu... :)

Nad on seal karpides, sest pole aega, raha, võimalusi, vanust, andeid, eeldusi, mõtet.

Kunagi põhikoolis oli mu geograafiaõpikus pilt Antarktikast. Päikese käes sätendav jääväli. Ma pean saama seal kunagi uisutada, lubasin endale. Sellest sai üks unistus. 
Õnneks pakkus elu ja kliima ja maastik ( siis kui mina veel noor olin) pidevalt võimalusi seda unistust katsetada, et kuidas oleks...
Näiteks oli meil kombeks vastlapäeval 15 kilomeetrine suusamatk. Suusatamine ei ole üldse minu teetass. Ja minu mälestustest oli alati sel päeval tuisk ja torm. Ja mina üksinduses, vere maitse suus rühkimas hernesupi ja kuklite poole. Aeg- ajalt peatudes, villase käpikuga lund suusa alt ära rapsides ja taskus oleva valge majapidamisküünla jupiga suuski siledamaks määrides...

Ja siis meeldis mulle läbi lume koju sumbata. Saapad lund täis, sukad märjad. Ei, ma ei elanud metsakülas, vaid täiesti ontlikus väikelinnas, kus teid koristati korralikult. Lihtsalt see tunne, kuidas tuul näkku vihiseb. sügavad hanged takistavad liikumist, kauguses ja su ümber on tühjus... Võimas. 

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Nõrk ja väeti naesterahvas

Ühel kaunil päeval olin üksinda kodus ja otsustasin end ületada ja koduseid töid teha. Alles me siin perega oksendasime, väike desinfitseerimine ei teeks külmutuskapile paha.
Ülemised riiulid tulid kenasti välja. Päris külmutuskapi põhjas on mul sahtel, mida katab kahekordne, poorne ja aukudega kaas-plaat. 

Vahemärkus: kallid noored, kes te seda loete ja planeerite disaineri karjääri. Palun, palun , palun, ärge mitte kunagi oma elus disainige toodet, mida te ise reaalselt ei kasuta. No näiteks, kui te olete oma elus näinud külmutuskappi ainult kinnises olekus või olete näinud ainult seda, kuidas teie ema sealt midagi välja võtab.. siis palun unustage see. Mitte keegi ei pane lahtist koorepakki sahtlisse. Ja köögivilju ei  saa planeerida alasse, kus nad ära külmuvad. Ning munad, muuseas on ümmargused- ovaalsed.. kõikidel inimestel ei ole vanade külmkappide reste alles
No ja sama kehtib ka autode kohta. Oli mul hiljuti uus Toyota. Väljast väga normaalne, nägi välja nagu auto. Aga seest... esiteks oli ta lihtsalt kole. Väga kole. Selline tunne, et sisekujundus oli võetud odava allhankena Põhja- Koreast. No ja et kole. Aga päris kindlasti pole sellel disaineril olnud lapsi, poekotte, arvutikotti, käekotti, taskurätti, päikseprille, jooki... 
nii et lepime kokku, ei disaini neid tooteid, mida ise ei kasuta, eks?

reede, 17. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 3/3

Eelmine

Ülemus oli talle alguses soovitanud moodustada oma meeskond, võtta tööle uued inimesed. Kena soovitus, mida oli tegelikult võimatu rakendada.

Mingil hetkel hammustas ta läbi, miks selles Firmas pole võimalik keeleolukorda muuta.

Kui madalamal tasemel töötavad inimesed eesti keelt ei räägi, siis peab nende ülemuseks olema keegi, kes neist aru saab ja nii edasi, kuni tipuni välja. Kui veel hiljuti võis kohalikke venelasi süüdistada eesti keele mitteoskamises (50 aastat jne), siis nüüd on tööturule tulnud ukrainlased. Ilmselgelt nad eesti keelt ei oska. Nende ülemus, aga, peab suutma nendega suhelda.
Miks ukrainlased? Miks mitte bulgaarlased või rumeenlased? Ka Itaalias ja Kreekas olevat suur tööpuudus. Aga sellepärast, et ukrainlased oskavad seda Eesti teist ametlikku keelt. Ja nad on väga motiveeritud. Neil on kohalikest parem palk, neile meeldib Eesti toimiv infrastruktuur ja Eesti riigi poolt pakutav venekeelne haridus.

Oi, aga meil on ju ka mitmekeelseid eestlasi? Jah on. Aga neid on vähe. Nad küsivad õigustatult kõrgemat palka ja nii on lihtsam võtta ükskeelne, kes suudaks alluvatega suhelda.

Vika läks ära.
Nii poliitiliselt ebakorrektne, kui see ka ei ole, siis ta tahtis oma osakonda eestlasi. 
Täiesti venekeelses meeskonnas oli tal hakanud tekkima süütunne. Ta sundis ju iga päev neid suhtlema ja töötama võõrkeeles. Ilma temata oleks neil olnud lihtsam, kiirem, arusaadavam kommunikatsioon.  See oli päris õõvastav kogemus tunda end oma kodumaal vähemusena. 

Intervjuudel selgus, et eestlased ei oska vene keelt ja venelased eesti keelt. Seega, valik oli kohe ca 60% väiksem. Lisaks kahe keele perfektsele oskusele, pidi inimene olema veel hea spetsialist ning ka isikuomadustelt tore inimene...Valik jäi väga ahtakeseks.
Ta oli aus. Rääkis, mis ees ootamas on ja andis kõigile võitjatele võimaluse tulla vaatama, ekskursioonile. Et nad hiljem ei pettuks, et nad saaksid aru, kuhu nad tulevad.

Tiina tuli enne vormistamist üheks päevaks end asjaga kurssi viima. Järgmisel päeval saatis SMSi, et ta ikkagi loobub.
Triin vormistas end tööle. Õhtul tuli ütlema, et ta ei jää... Pika veenmise peale, ka mul oli raske, sa harjud ja kohaned, oli nõus paariks nädalaks jääma. Ja siis läks ära. 
Katri pidas kauem vastu. Ta oli avatud, suhtlemisaldis, optimistlik. Aga kolmanda kuu lõpus andis alla.

kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 2/3


Eelmine

Firmas oli ka juhte ja töötajaid, kes üldse vene keelt ei osanud. Jah, kindlasti neil oligi selles mõttes parem, et nad ei saanud aru, kui palju infot jääb saamata. Et peale eestikeelset koosolekut jätkub töö paralleelmaailmas. Kus keeleoskajad võtavad juhtimise üle ja selgitavad oma arusaamise ja teadmistega, mida tegema peaks.

Inimesed on erinevad ja on neid, keda see ei häiri. Teda häiris.

Koosolek Marje osakonnaga. Probleemiks taas, et tellimiskogused on valed. Koosolek toimub eesti keeles, tema osakonna inimesed pakuvad variante ja ideid. Marje osakonna Natalja ja Marina on juba loomu poolest tagasihoidlikud, aga koosolekutel alati vait.  Väga pühendunud spetsialistid, kes tegid oma tööd tõepoolest südamega ning elasid kõiki ebaõnnestumisi väga tugevalt üle. 
Arutame asja nii ja naa, aga lahendust ei leia. Koosolek saab läbi. Ja nagu ikka, toimub tema osakonnas koosolekujärgne tõlkebriifing. Tõlgime Nataljale mis teemaks oli. „Jah, „ütleb Natalja“ mul on kalkulaatoris mingi viga, numbrid on valed. Niipalju kui olen jõudnud, siis olen käsitsi parandanud...“
Aahhh. Miks sa sellest koosolekul ei rääkinud, tahaks ta karjuda. Aga pole mõtet, sest ta teab vastust. Natalja häbeneb oma viletsat eesti keelt ning lisaks võib ju Ülemus saada pahaseks.


esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 1/3

Väsinud ja hämar lift liikus kägisedes allapoole, peatudes viiendal. Ülemus avas talle oma  kaardiga raske klaasukse.

Haudvaikne koridor. Ühes seinas suletud uksed. Teises musti nõusid täis kraanikauss, mille kohal silt " Ärge unustage pesta musti nõusid". Kriuksuv linoleum ja ere valgus.
Nad peatusid ja Ülemus koputas uksele. Personaliosakond.
„Kui lõpetad, tule minu juurde,“ ütles Ülemus ja kadus.


Kabinetis istusid neli vene naist. Personalijuht palus tal, kenasti teietades, istuda ja andis läbilugemiseks paksu hunniku kaustu.
Neli personalitöötajat tegid oma laudade taga usinalt tööd, aeg-ajalt pause tehes, et oma emakeeles päevasündmusi või laste käekäiku arutada. Ukse tagant kostis aeg-ajalt kontsaklõbinat ja venekeelset vadistamist, kui seltskonnad, nagu hiljem selgus, suitsetama läksid.
Avas esimese kausta.
Seal olid vigases või toortõlkes koostatud protsesside ja reeglite kirjeldused. Ma pean laskma  need ära parandada, mõtles ta. 

Sellel korrusel oli koos temaga 5 eestlast. 10%, kui kõvasti ümmardada...
Väljas ulus sügistuul, peksis puid ja katuseid, Oli pime ja kole. Sadas.
Akna taga oli Tallinn. Eesti Vabariik. Aasta 2019.

reede, 10. jaanuar 2020

Tuuleallergia

kallis internet, palun aita mind.
Lisaks päikeseallergiale on mul viimased aastad tekkinud ka tuuleallergia. See ei sõltu niivõrd temperatuurist. Ka soe tugev tuul paneb mu põsed punetama ja tekitab lööbe.

Ma olen asjatult otsinud kreemi, mis aitaks seda ennetada. Selliseid, mis aitavad tagajärgi ravida on mitmeid- alates Elisabeth Ardenist kuni allergiaravimiteni, aga et seda üldse ei tekiks....

Kusagilt internetist lugesin, et süüdi on vesi, et kuna kreemid on nii suure veesisaldusega, siis tekibki tuulega lööve. Et hea on näiteks vaseliin. Läksin apteeki, rääkisin oma mure ära ja tead mis... apteeker keeldus mulle seda müümast. Räägi veel, et ketiapteegi proviisorid on ainult käibe peal väljas..:)
Põhjendas sellega, et vaseliini all ei saa nahk hingata. Olgu, soovitage siis midagi muud, palusin. Andis mulle mingi beebide kaitsekreemi. Mis ei aita ja mul on kodus juures taas üks mõttetu kreemipudel.

Praegu üritan siis ennetada sellega, et kannan nn suusamaski ja määrin põski tavalise toiduõliga. Õli samuti ei aita ja kui metsaminekul on see okei, siis meigituna ma siiski ei tahaks end õlitada :)
Mask, aga, on praeguste soojade ilmadega pisut palju. Hakka või burkat kandma.

Ideid? Mõtteid?

teisipäev, 7. jaanuar 2020

Vaba kuu

Esmaspäeval pidi algama puhkus. Seetõttu oli reede väga tihe. Asjad üle anda, viimased koosolekud, pooleliolevad projektid niimoodi kirja panna, et tagasi tulles mäletaks, kus pooleli jäi..
Siis sain ülemuselt SMSi et kas leian 15 min aega temaga kohtumiseks,

Ma ei tea miks, aga süda aimas halba. Mõtlesin paaniliselt läbi, et kas midagi on valesti või pahasti. Aga kõik oli hästi, viimased pool aastat on tulemused järjest paremaks läinud, mitu põnevat pilooti on pooleli, uue asja lansseerimine oli edukas ja peale puhkust oli plaanis suur pressiüritus.

Nii, ütleb ülemus. Kulude kokkuhoid, struktuuri muutus, sina jääd üle ja .. me koondame su ära...

Edasi oli veel bla-bla.. aga ma enam ei kuulanud, Ma hoidsin end tagasi, et mitte naerma hakata ja teda kallistada. Ausalt. Ülemus ja hiljem personalidirektor, kellele asjad üle andsid, said ilmselt kinnituse ammusele kahtlusele et ma pole normaalne. Sest tõesti, mul oli siiralt hea meel. Esimest korda elus! Jõudsin ma ära oodata koondamise enne, kui ma ise ära tulen!
Minu soov- et mul on sissetulek, aga ma ei pea töötama, läks täide!! :)

Sain helde kompensatsiooni, soovisime teineteisele edu ja tänasime koostöö eest.
Logisin end kontodelt välja, andsin varanduse ära, kallistasin kolleege ja kõndisin minema.
Ma ei tea, kas uskuda märkidesse, aga päeval, mil seal tööd alustasin oli pime, tormine ilm, taevast sadas jäätist ja tuul peksis katuseid ning puid.
Sel päeval, kui lõpetasin, oli imeline päikeseline soe sügispäev... :)