reede, 27. märts 2020

#postapokalüptiline ma käisin poes

Ei õnnestunud 3 nädalat poeta vastu pidada. Nibin-nabin 2 nädalat.
Jah, toit ei saanud otsa, aga värsked asjad said.
Ja kuidagi totter oleks praegu, kui letid täis, hakata põhimõtte pärast koorepulbrit ja purgisuppe kasutama.

e-kaubandus on umbes.
Niisiis ees ootas missioon "Pood"
Valisin Selveri, sest Eesti. Poe, kuhu pääseb peamiselt autoga, sest ehk on vähem rahvast. Ja aja peale kell 12, kui  vanemad inimesed on eeldatavasti oma ostud teinud.
Kuna ma olen teatavasti see koduperenaine, kes ei saa mehe abita ei telekat käima, ega mahla pressitud, siis olin üsna mures, kuna paar ebaõnnestunud selveri-selvepuldi katsetust oli veel liiga värskelt meeles.
No ja oligi nii nagu ma arvasin. Päris mitu asja jäi ostmata, kuna ma ei suutnud neid läbi skanneerida... oh mind.

kolmapäev, 25. märts 2020

#postapokalüptiline uus elu

Enne kui mind valesti mõtlemise eest vangi pannakse, jagan veel poliitiliselt mittekorrektseid mõtteid.

Eile käisin paki järel. Automaat asub tillukeses kaubanduskeskuses. Rimi iseteeninduskassades haigutas tühjus. Eestimaalastest vanemaealised memmed olid moodustanud 10+ inimesest koosneva tiheda järjekorra ainsa töötava kassa taha.

Õhtul oli kooli kõrval olev jalkaplats tihedalt (taas) eestimaalastest teismelisi täis. Käis tõsine jalgpallilahing. Kuulasin uudist uutest piirangutest ja mõtlesin, et tegelikult on ju ka variant B.
Pakkida kõik need noored veoautokasti ja isoleerida see kamp nt tühja lasteada või motelli. Aed on nagunii ümber, tõmmata lisaks veel ümber elektrikarjus. Seal on köök, voodid, pesemisvõimalus. Viia neile toit, arvutid ja hügieenivahendid. Teismelised  saavad ise söönuks ja pestud ja õpitud. Ja las nad siis olla seal. Saavad suhelda, õues olla ja ellujäämisoskused.

Eile juhtusin kuulama esimest stuudiot. Teemaks oli distantsõpe. Lapsevanem esitas küsimuse, et mida teha, kui TEMAL käib 5.klassi matemaatika üle jõu.
Vastus oli megaarmas. Matemaatika õpetamine on kunst ja küsitagu õpetajatelt abi.
Ahh!!! Püha lihtsameelsus!!!
Ma südamest loodan, et see distantsõpe tekitab murrangu koolide loogikas ja tõeks saab (vaba tsitaat eksperdilt) "vanema asi on last toetada, aga teadmised annab õpetaja". Ehk siis lapsevanem EI peaks last aitama, kui õppetöö tundub liiga keeruline.
Ning kõik kodusantavad ülesanded on jõukohased sellele, kellele see mõeldud on.

esmaspäev, 23. märts 2020

#postapokalüptiline Sinu elu võimalus. Kodukontorist

leppigem, et elame nüüdsest uues maailmas ja muuhulgas saab reaalsuseks ka õhem struktuur,
Internetist. Banksi
sotsiaalne eraldatus ning kodukontorid.

Ma loen hämmingus, et inimestele ei meeldi selline elukorraldus.  Kogenud kodukontordajana soovitan sul esitada endale need kontrollküsimused. Sul on praegu elu võimalus, privileeg !! Võta sellest 100%.

1.  Kas sa veedad varasema hommikuse/õhtuse tööle mineku ja tuleku aja õues? Jooksed, jalutad, kiigud, mängid lastega lätsu?? Eriti oluline on see hommikul, kuna äratab üles+ lülitab ümber töömeeleolule + sunnib riideid vahetama.
2. Sa oled üle vaadanud oma kodused toiduvarud ja eemaldanud kõik selle, mida on võimalik tarbida töötlemata (välja arvatud puu- ja köögiviljad). Reegel on: kui tahad süüa, siis selleks peab püsti tõusma ja midagi spetsiaalselt tegema.

laupäev, 21. märts 2020

Kunstihuvilised, palun aidake

Kes Eesti illustraatoritest kasutab kollaazstiili a la Regina Lukk või Urmas Viik.
Tahaks ühe pildi üles leida, aga ei oska otsida.

reede, 20. märts 2020

#kriis Meelelahutused

Hei, hobipsühholoogid, aidake mõistatusi lahendada.

Mis teema on isamaameestel sammastega. (Jätame, palun, Freudi kõrvale.)  Parts ja Lihula, Aaviksoo ja klaasrist. Ja nüüd pensionisammas. Kogu maailm vangub elu- ja surmapiiril. Aga taadil on kinnisidee. Miks? Kuidas?
Ja mis on minu mõtteviisis valesti, et ma juurdlen täpselt vastupidisel teemal. Milliseid aktsiaid osta. Ma olen seni lähtunud oma personaalsest eelistusest ja maailmavaatest. Ma eelistan energiat, telekommunikatsiooni, ravimeid ja loomse valgu asendamisega seotud ettevõtted.
Mida veel? Kas need? Nii keeruline....
Lisaks tasakaalu leidmine. Äkki on täna 1942, kus iga investeering  ja otsus on halb otsus?  Äkki ongi vanamehel õigus, elame päev korraga ja pärast meid tulgu või veeuputus?

neljapäev, 19. märts 2020

#kriis vandenõud

pilt on internetist varastatud
Alustame hoiatusest, et see on blogi. Ei ole ei ametlik, ega ka mitteametlik infoallikas. kõik mis kirjas, on väljamõeldis ja jama. Ja kommentaarides võib rahulikult kurta, viriseda. Ainus, mis on keelatud- minu kritiseerimine :) :) siis blokeerin ära.

Esimene vandenõuteooria. Mingil mulle teadmata hetkel on mind röövinud tulnukad ja eemaldanud pool mu ajust.
Ma kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas ma ei suuda ilma mehe abita sisse lülitada telekat.  Eile mõtlesin, et praegused apelsinid on sellised nirud. Teeks mahlaks,
Võtsin oma udupeene köögikombaini, leidsin ainsa sobiva augu, millesse see kaadervärk sobitus. Fikseerisin kannu. Panin pistiku seina. Ja.... õigus!!! Masin ei hakanud tööle.
Kui kass poleks lähedal olnud, oleksin kõvasti ja südamest vandunud.
See jublakas on meil eraldi juurde ostetud, seega pole selle käsitlemist ka juhendis kirjas. Mind siiralt huvitab, millise IQ tasemega koduperenaine on erinevate kodumasinate väljatöötamise sihtgrupiks? Mina jään ilmselgelt allapoole seda piiri.

Tuli siis mees koju. Muterdas ja selgus, et turvalisus, turvalisus. Selleks, et masin tööle hakkaks on vaja lisaks paigaldada selle protsessi jaoks absoluutselt mittevajalik kauss.


Ma näen suurima rõõmuga, et tüübid, kes valvasid Poola piiri enne EL-i, on endiselt elus, terved ja valmis täie professionaalsusega oma kodumaad kaitsma.
Kui ma just eile?? üleeile?? paar tundi tagasi? ( appi, sündmused ja olukord muutuvad nii kiiresti) juurdlesin, et kas suurem risk on lõuna- või põhjapiir, siis praegu on vastus käes.
Ootame pisut, kuni Venemaa veel nõrgeneb ja tekitame Soome-Eesti vahele maismaapiiri. diil?

kolmapäev, 18. märts 2020

#kriis esoteerikaminutid

Mäletate, kui universum üritas mind puugisüsti eest hoiatada.

Aga ma ignoreerisin seda ja leidsin need 40 eurot.
Ja palun väga. Helistati perearsti juurest ja paluti kordussüstile mitte tulla, enne kui kriis läbi.


Netist sain info, et ma saan anda kriisi lõpetamiseks 3 kuud.
Nii et oldagu mai lõpuks ühelpool...

teisipäev, 17. märts 2020

#kriis mis on oluline

Üks asi mulle kriisi juures meeldib Võimalus mitte teha nõmedaid, igavaid asju. "Sest see kriisiolukord praegu.." Jaa.. ", ütleb vestluspartner mõistvalt.

ja no väike manipuleerimine tuleb ka juba mängu. "Te tellige ja makske praegu kohe ära, me hoiame seni oma laos, kuni teil vaja läheb", ütleb partner. Ja me keegi ei tea kas see on " hirmul on suured silma või parem karta kui kahetseda".
Eks järgmised päevad näitavad.

Praegu on veel põnev ka. Eile oli väga tihe päev. Ma tundsin end tõelise kriisikorraldajana. Helistasin kliendid läbi, arvutasin, arvestasin, planeerisin, organiseerisin. Samas on õhus kogu aeg ebakindlus. Kas see jama kestab kuu? Kaks? Kas inimesed rahunevad maha või vastupidi, piiride sulgemine toob järgmise paanikalaine?

Ja siis küsib ajakirjanik... kuidas teil läheb? Ja siis teatab meie klient et ta vist tühistab kampaania, aga võibolla ka mitte... ma ei ole selgeltnägija !!! See on nagu rulett. Tooraine tuleb Poolast, Soomest, Saksast, Itaaliast, Hiinast, Peterburist... milline riik esimesena alla annab.. milline on nõrgim lüli.


Eile oli meil ka esimene online koosolek. Mu eelmises firmas oli see tavapärane. Siin aga... esimesed 15 min üritasime aru saada, kas suhelda skype, messengeri või outlook rakenduse kaudu. Siis ei ühendunud üks siis teine... lõpuks saime 5 punkti ühendatud.

Ja siis selgus teine kogenematuse õppetund. Nn koosolek venis ca 2 tunni pikkuseks. Ka tavaline koosolek on piin. 2 tundi nägu arvutis istuda, mitte nägusid teha. Üritada aru saada, kes parasjagu rääkida tahab... ohh.
A eks me õpime ..

Tuleviku ajaloolastele mõeldes räägin ka oma eksperimendist #2nädalat poevaba

esmaspäev, 16. märts 2020

#kriis Elutähtsad teenused

Leedu ei lase kaupa üle piiri. Meitene. Just praegu tuli uudis.


Mind masendab teadmine, kui seotud me omavahel oleme ja kui globaalne on äri.
Kas sügavkülmik on elutähtis äri. EL kehtestas reegli, et külmikutel peab olema kiirkompressor ja sellel andur. Neid lüliteid toodetakse... Põhja-Itaalias. Tehas on karantiinis. Külmikute tarnes ja remondis tekib aprillis auk. See on juba ette teada. Kui su külmik läheb rikki? Ja pood on kinni? Või juhtub tõrge poekülmikuga?

Kas plastiku tootmine on eluks vajalik teenus?

Ma võtan ette praegu kodus oleva leivapaki.
plastikkott, koti trükk
julla, mis sulgeb pakendi
printer, mis trükib kuupäeva ( tahm, trükipea)
jahu. Jahukott
seemned, nende pakend
suhkur, selle pakend
sool, selle pakend,
pärm, selle pakend
nisuvalk, selle pakend,
guarkummi ja selle pakend

Keegi kusagil on need tootnud. Ja suur osa mitte Eestis.
Leib pannakse kasti. Kast pannakse autosse. auto sõidab poodi. Kui oleks muu kaup siis logistikakeskusesse.
Siis komplekteeritakse.
Keegi võtab kauba vastu ja sisestab andmed arvutisse. Viib kauba müügisaali.

Täpselt sama kehtib ka ravimitega. neid tuleb pakendada, säilitada, hoida õigel temperatuuril.

Seni kuni jätkub rahvusvaheline kaubavedu, on ok.
Aga kui selles tehases, kus toodetakse plastikgraanuleid on karantiin. Või inimesed ei tule tööle, kuna lasteaed on kinni, aga last pole kuhugi jätta.

Mingeid asju saab ümber korraldada, aga see võtab ka aega. Ka paberitehased ei oota täis ladudega uusi kliente.

Kõige olulisem on hoida inimesed terved.

PS. Hiinast toodava maskide sisematerjali tooraine hind on tõusnud 5000 (viis tuhat) protsenti.

reede, 13. märts 2020

film Talve

Lõpuks siis nähtud. Väga ILUS film.  Kusagil nimetati seda filmi "kartulisalatiks" ja ma nõustun, et see on üks paremini seda filmi iseloomustav omadussõna.
Tuttav, turvaline, kindlad komponendid, eesti.
Vorst, kurk, kartul... Püss, püksata Kiir, Tali pruudiga tantsima...
Ja kuigi keegi peres seda väga enam ei tahagi, siis "see on ju kogu aeg nii olnud, ja teeme ikka sel korral ka".
See film oli samuti vaja ära teha. Ja noored näitlejad on tublid, ägedad ja ilusad.

Koos teiste vaatajatega ei saanud ka mina aru, miks see oli "Talv". Ei olnud ta talv ei keskkonna, ega teema mõttes.  Pigem oleks võinud pealkiri olla " Kesksuvi", "suvi feat", " Suvi 2".

Kohe alguses kiidan ära, et mul on väga hea meel, et meie operaatorid on lõpuks tasemel. Nii nagu Eia jõulud " (need filmid oleks võinud omavahel visuaalid ära vahetada) nii oli ka see imeilus film. Nüüd peaks keegi tegema veel filmid  ilusast eestimaa kevadest ja sügisest.  On valgust, värve, puhast ilu.
Küll aga, on kõvasti arenguruumi endiselt heliinimestel. Kinos on hea, seal on subtiitrid all. Aga näiteks minu vanematel jääks see ( nagu paljud teised eesti filmid) telekast vaatamata, kuna sõnadest ei saa lihtsalt aru.


neljapäev, 12. märts 2020

päevakajaline

mulle nii meeldib see suhtumine
MINA töötan kodukontoris ja võtan ka lapse koolist ära, kuniks olukord rahuneb, sest toitu ja ravimeid saab tellida.

sest müüjad, logistikud, komplekteerijad, rekajuhid, kullerid, meedikud... on ju teatavasti immuunsed ja perevabad.



Ja teine tore steitment. Lapsed jäävad koolist koju.
Mulle selgitati, et e-koolis kaudu antakse lastele siiski ülesandeid, aga rohkem kui 1 ema on facebookis kurtnud, et
....Ei taha mõelda kuidas laps peab iseseisvalt kõigepealt koostama valguse murdumise rakendusliku sisuga osaülesanneteks taandatavaid kompleksülesandeid ( põhikooli füüsika õppeprogramm 8 klass) ja siis järgmisena võtab iseseisvalt käsile keemias õppeprogrammi: Happed ja alused – vastandlike omadustega ained ning plaanib ja teeb ohutult lihtsamaid keemiakatseid, mõistab igapäevaelus kasutatavate kemikaalide ja materjalide ohtlikkust ning rakendab neid kasutades vajalikke ohutusnõudeid....
Kas keegi oskab mulle selgitada, miks meie "e- riigis" pole endiselt kõik õppetükid juba täna youtuubis. Ja jooksvatele küsimustele saaks õpetaja vastata ju skypes. Kas täna ja praegu poleks viimane aeg see ära teha, enne kui kõik koolid kinni pannakse... Et ka taudivabal ajal ei peaks lapsukesed öösel kooli minema. Kool on ju nii eelmine sajand. Industriaalühiskonna jäänuk?


Paanika nakatab. Alles eile rääkisin vanematele kirglikult, et mul on iga jumala päev võimalus nakatuda entsefaliiti või borrelioosi. Mida koroona...
Täna, nähes järjest sotsiaalmeedias videoklippe tühjadest eesti poodidest..
tegin e- coopis tellimuse. Igaks juhuks. Mul on küll kõike, aga...
Ma olen sellest põlvkonna laps, kus poed olid tühjad ja siis kui sai, siis tuli osta. Mu vanematel on endiselt alles erinevaid tekstiile. Toonased seebid ja viinad on kahjuks vahepeal otsa saanud.
Leiba, kohupiima, juustu oskan ma teha. Lõket ka. Sokke oskan kududa ja pluusi õmmelda.

tegelikult ei ole naljakas.
Üks idioot otsustas võrkpalli mängida. Ja täna võib tulla teade, et Saaremaa pannakse lukku.

kolmapäev, 11. märts 2020

Suva

perearsti kabineti vastuvõturuumis on desinfitseerimisvahendi pudel.Vaatan hajameelselt, kuidas  keegi härra seal juba viiendat minutit aega veedab.  No kas pole tubli...
Mees pöördub ja keerab vahendit täis topsil kaane pealt kinni.
Hiljem selgub, et ka meie töö turvakaamerad on tuvastanud paar tüüpi, kes endale niimoodi joogipoolist hangivad. See, et tegemist pole puhta piirituse, vaid mingi seguga, on pigem eelis. Täidabki kõhtu paremini.


Mind vaevab juba pikemalt küsimus, et kummad on tugevamad, kas varesed või oravad? Ajakirjanduses oli kurb lugu sellest, kuidas varesed kiusasid oravat. Mina jälle, nägin pealt, kuidas orav ronis varese pessa. Ja varesed meeleheitlikult kõrval kraaksusid.


Minu viimase kümne aasta parim otsus on olnud kass. Ta ei armasta süllevõtmist, hakates haledalt hädaldama. Aga, Kui olen end tugitooli sisse seadnud. Siis sobib küll. Toetada oma väike karvane pea mu käsivarrele ja lasta end silitada ja sügada eest ja tagant, alt ja pealt. Istume niimoodi vaikselt. Ma näen seal istudes aknast ainult taevast ja pilvi. Vaatame koos kuidas pilved sõuavad ja linnud lendavad. 

esmaspäev, 9. märts 2020

A.Ivanov Isevärki kalmistu asukad


Mulle lihtsalt meeldib Ivanov. Kuigi ma olen teda siiani lugenud alati tõlgituna, siis, ikkagi tajud sellist värvikat, lopskat metafooridest täis keelt. 
Näed, minul ei ole sõnu, et väljendada oma tundeid ja emotsioone, mida see tekst minus tekitab. Samas on Andreil sõnad nende emotsioonide tekitamiseks. Mõned inimesed lihtsalt oskavad.
Väidetavat oleme me kõik pärit oma lapsepõlvest. Ja minu noorus oli täis rohkelt vene kirjandust. Ehk see ongi see põhjus, miks ta mulle meeldib?

Huvitaval kombel ei tea teda mitte ükski mu tuttav eestivenelane. ka need, kes väidetavalt väga palju loevad.

See raamat pani mind taas mõtlema sellest, kuidas ja kas me oma elu kontrollime. Et ongi mingi regulaarsusega ajaloos perioodid, kust inimestelt võetakse kontroll oma elu üle. Et kui ühel hetkel algab sõda, või sõidab maja ette veoauto ja sind laaditakse loomavagunisse, või saadetakse vangilaagrisse, või sõidutatakse laevaga üle ookeani orjaks. ja sa ei saa mitte midagi teha, muuta. See ei sõltu absoluutselt sellest mida sa arvad, tahad või otsustad. Ainus, mida sa saad kontrollida on su suhtumine.
Sa oledki mingi etenduse osatäitja, ettur, ja sinuga mängitakse.
Ja tegelikult ongi hämmastav, et väga paljud inimesed tulevad sellest nn välja. Elu on ju edasi läinud.

Selle raamatu teema iseeenest on väga huvitav, mulle ei meenu, et olen midagi taolist varem lugenud. Elu Prantsusmaal läbi vene emigrantide pilgu. Ja dilemma, kas sõita tagasi, nüüdseks Nõukogude kodumaale või mitte.
Meie, täna teame mis sai ja juhtus.
Aga kui sa oledki seal. Selja taga kaks sõda, revolutsioon, vangistamised, kümned surmad. Ja mõtled. Olgu, mina ise. Aga mu lapsed. Äkki ma peaks nad saatma tagasi. Võimaldama elu uhiuues riigikorras, kommunismis, kus kõik on tasuta ja kõik on võrdsed. Kui meie ei ehita oma kodumaad üles ja ei aita seda muuta paremaks, siis kes seda tegema peaks. Kas olla patrioot või pragmaatik.
Äkki nad peavad lubadust, ja annavad andeks. Ei saada tagasisaabujaid vangilaagrisse.
Mida sa teeksid?

pühapäev, 8. märts 2020

Naistepäev

Meie linnaosas oli täna pidulik päev. Poe ette oli pargitud kaubik, millest müüdi lilli.
Ja kuigi rahvakogunemised on out out out, oli kõik ometi turvaline.
Härrasmehed desinfitseerisid end hoolega.
Head naistepäeva !

#kusmaelan

esmaspäev, 2. märts 2020

Nipp lastevanematele

Mu kergliiklusteel on palju vanemaid kärudega. Ja ikka lapsed nutavad. Kas on lutt suust välja tulnud või palav või külm ...

Kõnnin. Minu ees emme käruga. Laps karjub kui ratta peal. Ema kohendab pisut ja hakkab kõva selge ja heleda häälega laulma
 .. ei see kõik tee uhkeks Pipit...
Minu hämminguks katkeb nutt . Ja lapsuke jääbki vait.


Ma olen siiralt imestunud. Ma oma meelest laulan päris normaalselt. Kui mu laps oli väike, siis üritasin samuti talle laulda, misjärel titt röökis meeleheitlikult. Ja esimeste sõnade hulgas õppis ära lause: emme, ära laula.. !!

Vale laul ? Ei  mingit alleaad.. pipi ruulib ;)

reede, 28. veebruar 2020

Pilvebaleriini lood 13. Raha

Kui mu laps oli väike, siis enne kooliminekut käisime alati läbi kontrollnimekirja-
võtmed, rahakott, telefon, kindad...?
Ja kui ma midagi neist unustasin, siis võis 75% olla kindel, et seesamune oligi koju jäänud, sest.. sa ju ei küsinud hommikul...:)

Jõudsin hommikul koosolekule ja avastasin, et mul pole.. prille. Ma ei näe ilma suurt midagi, rääkimata kogu sellega kaasnevast jamast, et uusi muretseda.
Töötasin mõttes teekonna läbi, et kus ma viimati prille kasutasin ja oletasin, et jätsin nad hotelli. Kihutasin tagasi, õnneks oli maa lühike, ja hotellis nad olidki.

Õhtul sõidan rahus kodu poole. Väljas on imeilus talvevõlumaa. Otsustan teha pisikese peatuse ja natuke süüa osta. Hakkan maksma ja.. mul ei ole rahakotti!!!!
Vabandan, punastan. Ütlen ausalt, et mul kahjuks raha pole. Müüja haarab mult asjad tagasi. õnneks pole ma jõudnud midagi tarbida.

reede, 21. veebruar 2020

Toitumisuuring 7 aastat hiljem

Jumal, kuidas aeg lendab. 
Hiljuti kirjutasin, et mul on vaja lahti saad 2st kilost. Vaja, sest muidu pean ma hakkama garderoobi uuendama ja poeskäimine on asi, mida ma tõeliselt ei salli.
Kuna mu kaal seisab paigal, kui raudnael (mis iseenesest on ju hea), siis mõtlesin, et paneks taas huvi pärast kirja. Viimati sai seda tehtud seitse aastat tagasi.
Ja kuigi selline grammide ja kalorite lugemine on painav ning muudab toidu kinnisideeks, sain ma sealt tookord päris huvitavat mõtteainet.
Mul oli toona väidetavalt krooniline süsivesikute alatarbimine. Alates tollest ajast olen nüüd hommikuti söönud putru.
Kolmapäeval on täisteraKaer, neljapäeval Neljavili, reedel Rukkihelves. Esmaspäeval ja teisipäeval kas odrahelves või 8 -vilja. veega teen ja söön kas külmutatud marja või või ja seemnetega.
Siis pani mind tookord imestama, et väidetavalt on mul elutegevuseks vaja oluliselt rohkem toitu. Siin ma muudatusi pole teinud:) Kõht mahutab ikka niipalju kui mahutab.

reede, 7. veebruar 2020

Kuidas saada täiskasvanud inimeseks?

Raadios rääkis üks naine. Veenvalt, selgelt, tarka juttu. Üliasjalik, mõtlesin,  nagu täiskasvanu.
Huvitav, millal mina täiskasvanuks saan, ja järgmisel hetkel jõudis mulle kohale, et ... appike, ma saan varsti viiskümmend, kui ma ei ole praegu täiskasvanu, siis millal veel..

Täiesti võimalik, et see arusaamine, et ma olen endiselt laps, istub mu peas ja kõrvalvaatajad näevad kortsulist vanainimest. Aga midagi ikkagi on mõnel inimesel, mida teistel pole.

Võtame näiteks poliitikud ( eksju, neil on palga sees see, et ma võin neid analüüsida??)
Ajavahemikus 1975-1979 + üks 1980, 1981 ja 1983, ehk siis, ma väidan, et tegemist on eakaaslastega, on sündinud:
Kaja, Mailis, Yoko, Kadri, Heidy, Kristina K, Maret M, Liisa, Oudekki, Keit, Kristina Š ja Liina, Viktoria, Riina Sikkut

(muuseas, kui kedagi huvitab, siis nende hulgas on 6 õhumärki ja 6 vee märki. Ainult Mailis ja Liina on erandid)
Ma ei tunne neid inimesi isiklikult, ainult meediast. Aga selle pildi põhjal, mille nad on loonud endast meediast, väidan ma et Kaja, Keit ja Kadri ei saa mitte kunagi poliitiliselt edukaks, sest nad on tüdrukud. Seevastu Maret, Yoko, Liisa, Riina  ja Mailis on prouad. Tõsiseltvõetavad täiskasvanud.
Ehk siis, vanusest see ei sõltu. Mõni on ja teine pole.


teisipäev, 4. veebruar 2020

Unistuste anatoomia

Mul on hästi palju unistusi. Ja suur osa neist on pakitud karpi " Järgmises elus". Tom kirjutas hiljuti väga loogilise loo, miks sel sajandil Marsile õunapuid ei istutata, nii et mu kosmosemissiooni unistus on lausa karbis "Ülejärgmises elus". Ja katsuge te vaid mulle mitte anda järgmist elu... :)

Nad on seal karpides, sest pole aega, raha, võimalusi, vanust, andeid, eeldusi, mõtet.

Kunagi põhikoolis oli mu geograafiaõpikus pilt Antarktikast. Päikese käes sätendav jääväli. Ma pean saama seal kunagi uisutada, lubasin endale. Sellest sai üks unistus. 
Õnneks pakkus elu ja kliima ja maastik ( siis kui mina veel noor olin) pidevalt võimalusi seda unistust katsetada, et kuidas oleks...
Näiteks oli meil kombeks vastlapäeval 15 kilomeetrine suusamatk. Suusatamine ei ole üldse minu teetass. Ja minu mälestustest oli alati sel päeval tuisk ja torm. Ja mina üksinduses, vere maitse suus rühkimas hernesupi ja kuklite poole. Aeg- ajalt peatudes, villase käpikuga lund suusa alt ära rapsides ja taskus oleva valge majapidamisküünla jupiga suuski siledamaks määrides...

Ja siis meeldis mulle läbi lume koju sumbata. Saapad lund täis, sukad märjad. Ei, ma ei elanud metsakülas, vaid täiesti ontlikus väikelinnas, kus teid koristati korralikult. Lihtsalt see tunne, kuidas tuul näkku vihiseb. sügavad hanged takistavad liikumist, kauguses ja su ümber on tühjus... Võimas. 

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Nõrk ja väeti naesterahvas

Ühel kaunil päeval olin üksinda kodus ja otsustasin end ületada ja koduseid töid teha. Alles me siin perega oksendasime, väike desinfitseerimine ei teeks külmutuskapile paha.
Ülemised riiulid tulid kenasti välja. Päris külmutuskapi põhjas on mul sahtel, mida katab kahekordne, poorne ja aukudega kaas-plaat. 

Vahemärkus: kallid noored, kes te seda loete ja planeerite disaineri karjääri. Palun, palun , palun, ärge mitte kunagi oma elus disainige toodet, mida te ise reaalselt ei kasuta. No näiteks, kui te olete oma elus näinud külmutuskappi ainult kinnises olekus või olete näinud ainult seda, kuidas teie ema sealt midagi välja võtab.. siis palun unustage see. Mitte keegi ei pane lahtist koorepakki sahtlisse. Ja köögivilju ei  saa planeerida alasse, kus nad ära külmuvad. Ning munad, muuseas on ümmargused- ovaalsed.. kõikidel inimestel ei ole vanade külmkappide reste alles
No ja sama kehtib ka autode kohta. Oli mul hiljuti uus Toyota. Väljast väga normaalne, nägi välja nagu auto. Aga seest... esiteks oli ta lihtsalt kole. Väga kole. Selline tunne, et sisekujundus oli võetud odava allhankena Põhja- Koreast. No ja et kole. Aga päris kindlasti pole sellel disaineril olnud lapsi, poekotte, arvutikotti, käekotti, taskurätti, päikseprille, jooki... 
nii et lepime kokku, ei disaini neid tooteid, mida ise ei kasuta, eks?

reede, 17. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 3/3

Eelmine

Ülemus oli talle alguses soovitanud moodustada oma meeskond, võtta tööle uued inimesed. Kena soovitus, mida oli tegelikult võimatu rakendada.

Mingil hetkel hammustas ta läbi, miks selles Firmas pole võimalik keeleolukorda muuta.

Kui madalamal tasemel töötavad inimesed eesti keelt ei räägi, siis peab nende ülemuseks olema keegi, kes neist aru saab ja nii edasi, kuni tipuni välja. Kui veel hiljuti võis kohalikke venelasi süüdistada eesti keele mitteoskamises (50 aastat jne), siis nüüd on tööturule tulnud ukrainlased. Ilmselgelt nad eesti keelt ei oska. Nende ülemus, aga, peab suutma nendega suhelda.
Miks ukrainlased? Miks mitte bulgaarlased või rumeenlased? Ka Itaalias ja Kreekas olevat suur tööpuudus. Aga sellepärast, et ukrainlased oskavad seda Eesti teist ametlikku keelt. Ja nad on väga motiveeritud. Neil on kohalikest parem palk, neile meeldib Eesti toimiv infrastruktuur ja Eesti riigi poolt pakutav venekeelne haridus.

Oi, aga meil on ju ka mitmekeelseid eestlasi? Jah on. Aga neid on vähe. Nad küsivad õigustatult kõrgemat palka ja nii on lihtsam võtta ükskeelne, kes suudaks alluvatega suhelda.

Vika läks ära.
Nii poliitiliselt ebakorrektne, kui see ka ei ole, siis ta tahtis oma osakonda eestlasi. 
Täiesti venekeelses meeskonnas oli tal hakanud tekkima süütunne. Ta sundis ju iga päev neid suhtlema ja töötama võõrkeeles. Ilma temata oleks neil olnud lihtsam, kiirem, arusaadavam kommunikatsioon.  See oli päris õõvastav kogemus tunda end oma kodumaal vähemusena. 

Intervjuudel selgus, et eestlased ei oska vene keelt ja venelased eesti keelt. Seega, valik oli kohe ca 60% väiksem. Lisaks kahe keele perfektsele oskusele, pidi inimene olema veel hea spetsialist ning ka isikuomadustelt tore inimene...Valik jäi väga ahtakeseks.
Ta oli aus. Rääkis, mis ees ootamas on ja andis kõigile võitjatele võimaluse tulla vaatama, ekskursioonile. Et nad hiljem ei pettuks, et nad saaksid aru, kuhu nad tulevad.

Tiina tuli enne vormistamist üheks päevaks end asjaga kurssi viima. Järgmisel päeval saatis SMSi, et ta ikkagi loobub.
Triin vormistas end tööle. Õhtul tuli ütlema, et ta ei jää... Pika veenmise peale, ka mul oli raske, sa harjud ja kohaned, oli nõus paariks nädalaks jääma. Ja siis läks ära. 
Katri pidas kauem vastu. Ta oli avatud, suhtlemisaldis, optimistlik. Aga kolmanda kuu lõpus andis alla.

kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 2/3


Eelmine

Firmas oli ka juhte ja töötajaid, kes üldse vene keelt ei osanud. Jah, kindlasti neil oligi selles mõttes parem, et nad ei saanud aru, kui palju infot jääb saamata. Et peale eestikeelset koosolekut jätkub töö paralleelmaailmas. Kus keeleoskajad võtavad juhtimise üle ja selgitavad oma arusaamise ja teadmistega, mida tegema peaks.

Inimesed on erinevad ja on neid, keda see ei häiri. Teda häiris.

Koosolek Marje osakonnaga. Probleemiks taas, et tellimiskogused on valed. Koosolek toimub eesti keeles, tema osakonna inimesed pakuvad variante ja ideid. Marje osakonna Natalja ja Marina on juba loomu poolest tagasihoidlikud, aga koosolekutel alati vait.  Väga pühendunud spetsialistid, kes tegid oma tööd tõepoolest südamega ning elasid kõiki ebaõnnestumisi väga tugevalt üle. 
Arutame asja nii ja naa, aga lahendust ei leia. Koosolek saab läbi. Ja nagu ikka, toimub tema osakonnas koosolekujärgne tõlkebriifing. Tõlgime Nataljale mis teemaks oli. „Jah, „ütleb Natalja“ mul on kalkulaatoris mingi viga, numbrid on valed. Niipalju kui olen jõudnud, siis olen käsitsi parandanud...“
Aahhh. Miks sa sellest koosolekul ei rääkinud, tahaks ta karjuda. Aga pole mõtet, sest ta teab vastust. Natalja häbeneb oma viletsat eesti keelt ning lisaks võib ju Ülemus saada pahaseks.


esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 1/3

Väsinud ja hämar lift liikus kägisedes allapoole, peatudes viiendal. Ülemus avas talle oma  kaardiga raske klaasukse.

Haudvaikne koridor. Ühes seinas suletud uksed. Teises musti nõusid täis kraanikauss, mille kohal silt " Ärge unustage pesta musti nõusid". Kriuksuv linoleum ja ere valgus.
Nad peatusid ja Ülemus koputas uksele. Personaliosakond.
„Kui lõpetad, tule minu juurde,“ ütles Ülemus ja kadus.


Kabinetis istusid neli vene naist. Personalijuht palus tal, kenasti teietades, istuda ja andis läbilugemiseks paksu hunniku kaustu.
Neli personalitöötajat tegid oma laudade taga usinalt tööd, aeg-ajalt pause tehes, et oma emakeeles päevasündmusi või laste käekäiku arutada. Ukse tagant kostis aeg-ajalt kontsaklõbinat ja venekeelset vadistamist, kui seltskonnad, nagu hiljem selgus, suitsetama läksid.
Avas esimese kausta.
Seal olid vigases või toortõlkes koostatud protsesside ja reeglite kirjeldused. Ma pean laskma  need ära parandada, mõtles ta. 

Sellel korrusel oli koos temaga 5 eestlast. 10%, kui kõvasti ümmardada...
Väljas ulus sügistuul, peksis puid ja katuseid, Oli pime ja kole. Sadas.
Akna taga oli Tallinn. Eesti Vabariik. Aasta 2019.

reede, 10. jaanuar 2020

Tuuleallergia

kallis internet, palun aita mind.
Lisaks päikeseallergiale on mul viimased aastad tekkinud ka tuuleallergia. See ei sõltu niivõrd temperatuurist. Ka soe tugev tuul paneb mu põsed punetama ja tekitab lööbe.

Ma olen asjatult otsinud kreemi, mis aitaks seda ennetada. Selliseid, mis aitavad tagajärgi ravida on mitmeid- alates Elisabeth Ardenist kuni allergiaravimiteni, aga et seda üldse ei tekiks....

Kusagilt internetist lugesin, et süüdi on vesi, et kuna kreemid on nii suure veesisaldusega, siis tekibki tuulega lööve. Et hea on näiteks vaseliin. Läksin apteeki, rääkisin oma mure ära ja tead mis... apteeker keeldus mulle seda müümast. Räägi veel, et ketiapteegi proviisorid on ainult käibe peal väljas..:)
Põhjendas sellega, et vaseliini all ei saa nahk hingata. Olgu, soovitage siis midagi muud, palusin. Andis mulle mingi beebide kaitsekreemi. Mis ei aita ja mul on kodus juures taas üks mõttetu kreemipudel.

Praegu üritan siis ennetada sellega, et kannan nn suusamaski ja määrin põski tavalise toiduõliga. Õli samuti ei aita ja kui metsaminekul on see okei, siis meigituna ma siiski ei tahaks end õlitada :)
Mask, aga, on praeguste soojade ilmadega pisut palju. Hakka või burkat kandma.

Ideid? Mõtteid?

teisipäev, 7. jaanuar 2020

Vaba kuu

Esmaspäeval pidi algama puhkus. Seetõttu oli reede väga tihe. Asjad üle anda, viimased koosolekud, pooleliolevad projektid niimoodi kirja panna, et tagasi tulles mäletaks, kus pooleli jäi..
Siis sain ülemuselt SMSi et kas leian 15 min aega temaga kohtumiseks,

Ma ei tea miks, aga süda aimas halba. Mõtlesin paaniliselt läbi, et kas midagi on valesti või pahasti. Aga kõik oli hästi, viimased pool aastat on tulemused järjest paremaks läinud, mitu põnevat pilooti on pooleli, uue asja lansseerimine oli edukas ja peale puhkust oli plaanis suur pressiüritus.

Nii, ütleb ülemus. Kulude kokkuhoid, struktuuri muutus, sina jääd üle ja .. me koondame su ära...

Edasi oli veel bla-bla.. aga ma enam ei kuulanud, Ma hoidsin end tagasi, et mitte naerma hakata ja teda kallistada. Ausalt. Ülemus ja hiljem personalidirektor, kellele asjad üle andsid, said ilmselt kinnituse ammusele kahtlusele et ma pole normaalne. Sest tõesti, mul oli siiralt hea meel. Esimest korda elus! Jõudsin ma ära oodata koondamise enne, kui ma ise ära tulen!
Minu soov- et mul on sissetulek, aga ma ei pea töötama, läks täide!! :)

Sain helde kompensatsiooni, soovisime teineteisele edu ja tänasime koostöö eest.
Logisin end kontodelt välja, andsin varanduse ära, kallistasin kolleege ja kõndisin minema.
Ma ei tea, kas uskuda märkidesse, aga päeval, mil seal tööd alustasin oli pime, tormine ilm, taevast sadas jäätist ja tuul peksis katuseid ning puid.
Sel päeval, kui lõpetasin, oli imeline päikeseline soe sügispäev... :)