teisipäev, 22. detsember 2020

Erinevate rahvaste jõululaulud

Peale nii jaburat aastat, tulevad vähemalt jõulud üle maailma täiesti stressivabad :)  Ei mingit kingipaanikat, sest poodi pole soovitav. Ei mingeid vaidlusi sinu/minu vanemate juures, laps tahab ka ema/isaga pidada. Sest külla ei tohi.

Kuulamiseks vajuta paremas ülaservas olevale ikoonide ja vali mängimiseks Spotify äpp

USA Straight No Chaseri laulu sõnad annavad mu meelest ideaalselt edasi kõik selle, mis ( vanasti?:)) jõuludega seostus. Kõige selle, milliseks Ameerika meie jõulud muutnud on. Tervitused Epule, ja see laul ei ole vihje. Vastupidi. Me muudame koos maailma paremaks :)


Venemaa. Eelmisel aastal käisin Moskvas  ja olin imestunud, et siiani kehtib see, mida ma mäletasin nõukaajast. Jõulud pole küll enam keelatud, aga avalikus meedias domineerib aastavahetus. Ja Vene aastavahetus, see on nali ja segadused: Karnevaliöö, Hüva leili ja see uuem film, kus üks lastekodutüdruk on Putini lapselaps.
Järgnevalt laul, mille sõnu teab ka see eestlane, kes vene keelt ei oska. Selle lauluga tervitan  endaealisi Lendavat Konna, Tegelinskit, Emmeliinat, Lindat ja Kaamost. Tervist!


Tõstke nüüd üles käed, kes teavad, peale Kauri, mõnd Läti jõululaulu? Piinlik, eks, kui vähe me oma naabritest teame. Ma päästan teid häbist :) Tuleb välja, et Raimond Paulsi imeilus hällilaul filmist "Pikk tee düünides" on hoopis jõulu laul Tervitused Kaurile ja Mmurcale


Saksamaa. Minu saksa keele oskus piirdub RTL reklaamide sõnavaraga ja täpselt kolme lauluga- Püha öö, O Du Fröhliche. Ja kes poleks kaheksakümnendate lõpus rõhutatult laulnud Nääripuu asemel Jõulupuu:)
Kunagi oli meil üks jõululaulude kassett, kus oli ka saksakeelne laul lumememme ehitamisest, aga kahjuks peale selle teema, ma laulust muud ei mäleta.
Pühendusega Marcale ja Kertule,  selline saksakeelne jõululaul Stille Nacht


Prantsusmaa jõululaul on tegelikult ettearvatav. Petit Papa Noël, mis siis veel :). Tervitused, ( jah ma tean, et teil on inglise keel) Tomile ja Killukesele, Anule.  Ja prantsuse keele fännile Rentsile. Olge hoitud!


Kui Lätist ei tea suurt midagi, siis kummalisel kombel tean ma päris mitut Soome, soomekeelset jõululaulu. Siia listi valisin ma Haldjate jõuluöö. Ma tervitan selle lauluga KK ja Triangel ja teie armsaid koeri.

 
Rootsiga on kummaline lugu. Ma teadsin eluaeg, et Santa Lucia on itaalia laul. Ja siis sain tuttavaks rootslastega, kelle jaoks on oluline pidada luutsinapäeva ja millegipärast just seda laulu laulda. Nii et minu jaoks on see laul Rootsi. Suured südamlikud jõulusoovid lähevad Nodsule, Tavainimesele ja Tildale !


Nii nagu Prantsuse jõululaul on ettearvatav, on seda ka Hispaania, täpsemalt Puertorico. Ma lisan siia Feliz Navidad versiooni, kus on muu hulgas ka hispaania keelt rohkem kuulda :) Rohkem energiat ja rõõmu uueks aastaks VVN!


Ukraina üks ägedaimaid jõululaule on ilmselt Šedrik. Lisaks  sellele ka filmisoovitus. Kui teil pole pühade ajal midagi tarka teha, vaadake Huubist Rahva teenreid  (Слуга народу), peaosas praegune Ukraina president. Ajab samal ajal nutma ja naerma ja paneb aru saama, kui suurepärane riik on Eesti.
Tervitused Manjanale, Morgiele ja Allile, teil on olnud raske aasta. Pidage vastu!


 
Inglismaal on praegu rasked ajad. Brexit ja uus taud. Jõudu ja tervisi kõigile Inglismaaga seotud eestlastele! Ja Maailmaparandajale, Kristallkuulile, Klarile ning Triinule!
Amazing Grace Šotimaalt.


Eesti jõululauludest võiks teha muidugi terve nimekirja. Ritsik, Oravake, Jõhvikas, Reet ja Iibis ma tervitan teid ja teie imelisi peresid lauluga Talveöö!!


Häid kingi- ja keeruliste suhete vabu rohelisi jõule kõigile blogijatele ja lugejatele!
Vaid paar päeva veel, ja päev on jälle pikem!
Austraaliast tervitab meid Sia


DIQMZRAM

esmaspäev, 21. detsember 2020

2020 raamatud

Jee! see aasta on rekord 29 raamatut, ja kes teab, ehk lisandub veel mõni. Ja siin pole kirjas neid, mida ma üle lugesin.  Tekkis selline tahtmine ( ja sain aru, et ma endiselt neelan raamatuid, mitte halligi ei mäletanud).
No eks koroona ka soosis seda, istu kodus ja loe. Mida aasta edasi, seda kergemaks mu raamatud lähevad. 
5 punkti vääriliseks olen ma hinnaud vaid 2 raamatut, ja mitte seepärast, et nad oleks olnud ekstra
väga head, aga sel konkreetsel momendil lihtsalt väga sobisid. 
Towles Härrasmees Moskvas, olen ma kirjutanud pikemalt siin.
Siis lugesin Atwoodi "Testament" ja peale seda lugesin uuesti üle "Teenijanna loo", sest ma ei mäletanud tõepoolest mitte midagi. Ja arvasin nii:
Mis ma siis olen rääkinud. Naised on kavalad ja targad. Sa võid nad sõna otseses mõttes peadpidi sita sisse pista, aga nad ujuvad välja, jäävad ellu ja muudavad maailma.
Ma Teenijanna lugu väga ei mäleta. Vaatan et olen pannud keskmise hinde ja nentinud et tegelik elu on huvitavam. Nüüd sama. Kui Houellebecq on õudne ja loogiline, siis Margaret on ainult õudne. Lugedes, aga, sain aru et see loogika polegi eesmärk.
Raamat peaks olema kirjutatud 2019. Kui võimul on populistid ja düstoopia on muutumas tegelikkuseks. Ja mulle tundub, et Margaret lõbutseb sajaga. 
Mulle meeldis see raamat. Oli õudne, naljakas ja põnev.Ja mulle meeldivad õnnelikud lõpud.
Hiljem
Lugesin uuesti üle Teenijanna loo. Täna annaks parema hinde.
Kõige suurema metamorfoosi tegi läbi tädi Lydia. Aga seda on ajaloos varemgi ette tulnud.
Kas Offred võib olla Agnese ja Nicole ema. Kindlat vastust esimene raamat ei anna. Teoreetiliselt miks mitte, et Nicki ja Offred saidki lapse ja see lavastati poliitiliseks etenduseks.

Mis mind mõlema raamatu puhul üllatas, olid nn järelsõnad. Autor laseb oma tegelastel öelda et tegemist ei ole originaalse asjaga, et Gilead on laenanud siit ja sealt. Et siis kulla Margaret, miks üldse kirjutada ?

Väga palju lugesin sel aastal populaarteadust. Soovitaksin Outliers, mis pani mõtlema sellele, kuidas sünniaeg mõjutab saatust ja A nne Sverdrup-Thygesoni Putukate planeeti Niimoodi peaks lastele õpetama loodusõpetust. Kohustuslik kirjandus kõikidele, kes loodusega kokku puutuvad.

Kuna ma lasin sel aastal endale lausa kahel raamatuklubil raamatuid pakkuda, siis  on palju krimkasid ( kas keegi teab, miks eeldatakse, et krimkad on masside lemmikud?). Ja nende hulgas oli ka üllatavalt häid. Näiteks Hendricki Nimetu tüdruk:
Ma unustasin enne lugemist vaadata, mis zanriga on tegemist. On see halb naistekas, amatöörlik psühoanalüüs, krimka... ?
Kas see on väga halb või väga hea raamat? Ja ilmselt see teadmatus andis juurde plusspunkte ja põnevust. Oli küll kohati amatöörlik, aga põnev ka, kuhu see kõik lõpuks välja tūürib :)
Meeldis. Väga hea meelelahutus.
Või Mackintoshi Ma näen sind 
Hea idee eest 10 punkti. Ja hoiatuseks kõikidele naistele: rutiin võib tappa ka otseselt. Väldi rutiini.
Põnev lugemine, kuigi ühe pahareti mõtlesin välja juba 75 % peal (e raamatu võlud :)) 
ja samalt autorilt "Ma lasen sul minna
Esimene osa oli nagu whaat... mingi lääge armastuslugu. Aga teine osa võttis hoo sisse ja üks pööre teise järel.. Hea raamat.

Pikema postituse vääriliseks olen veel pidanud Louvi Our Wild Calling . P. Wohlleben Puude salapärane elu, mis oli täis toortõlkeid ja kirjavigu, aga muidu tark ja tore lugemine. B. Bryson Inimkeha kasutusjuhend asukale, oli taas vajalik raamat, mis oli äraütlemata halvasti kirjutatud.
Ning A.Ivanov Isevärki kalmistu asukad, rahulik kulgemine, mis pani mõtlema saatuse keerdkäikude ja saatuste kohta üldisemalt. 

 


10,259
pages read
Indigoaalane
29
books read
This is my journey in books for 2020!

South of the Border, West of the Sun by Haruki Murakami
Shortest Book
190
pages
Surnud tüdrukute klubi by Gudule
Longest Book
560
pages

Average book length in 2020
 
353
pages

Kus laulavad langustid by Delia Owens
Most Popular
1,836,945
people also shelved
Isevärki kalmistu asukad by Andrei Ivanov
Least Popular
56
people also shelved

My average rating for 2020 3,6
Ka naabrid nutavad by Susan Luitsalu

My first review of the year

it was ok
Armas lihtne jutukas, mida näiteks juuksuris lugeda.
Kahju tegelikult, et autor oma potentsiaali ei rakenda

MY 2020 BOOKS
Ka naabrid nutavad by Susan LuitsaluIsevärki kalmistu asukad by Andrei Ivanov
really liked it
Putukate planeet by Anne Sverdrup-Thygeson
Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb by Mihkel RaudInimkeha by Bill Bryson
Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades by Aleksei TurovskiOhvrite ohver by Bo SvernströmKatharina kood by Jørn Lier HorstMa lasen sul minna by Clare Mackintosh
Outliers by Malcolm Gladwell
really liked it
Kus laulavad langustid by Delia OwensMa näen sind by Clare Mackintosh
Moskva ja moskvalased by Vladimir GilyarovskyNaine aknal by A.J. Finn
Puude salapärane elu by Peter WohllebenSurnud tüdrukute klubi by GuduleSina, mina ja kõik muu by Catherine IsaacSouth of the Border, West of the Sun by Haruki Murakami
Nimetu tüdruk by Greer HendricksPuudutuse kaugusel by Colleen OakleyHärrasmees Moskvas by Amor Towles
it was amazing
Ärevil inimesed by Fredrik BackmanMaikuu lumi by Antonio Manzini
Death's Disciple by James WhitworthLeap by Michael C. GrumleyA Trace of Death by Blake PierceOur Wild Calling by Richard Louv
The Testaments by Margaret Atwood
it was amazing
Darkness Peering by Alice Blanchard

Darkness Peering by Alice Blanchard

My last review of the year

liked it
Iseenesest ei olnud halb krimka. Kolm punkti . Ja saab selle pärast, et 2 mõrva jäi lahendamata. St vihjeid anti, aga selgelt välja ei öeldud.
Üks viimase aja julmemaid raamatuid. Kassid ja puudega lapsed ei tohiks olla ohvrid...

reede, 18. detsember 2020

Miks marineeritud seened on sinised

Sel aastal ei olnud männiriisikaid. Aga oli kuhjades kaseriisikaid. Igal metsaskäigul tassisin dressipluusitäie välja, kuniks taipasin  koti metsa minnes taskusse pista.
Mulle kaseriisikad maitsevad, seega polnud sellest midagi hullu. Marineerisin nad ära ja saabus talv, kui oli aeg esimene purk lahti teha.

Ja seened olid sinised. Õige toon on tegelikult vist türkiis.

Seda, et kurkide sissetegemisel ei tohi kasutada Hiina küüslauku ja jodeeritud soola, ma juba teadsin. Sinine küüslauk on tavaline, ja sellest on isegi teadustöid kirjutatud.

Aga siniseid seeni nägin ma küll esimest korda. Kuna ma olen tänaseks 2 purki neid ära söönud, siis võin kinnitada, et tervisele ( halba) mõju ei avalda, nii nagu küüslaugudki, Lihtsalt veider on seda värvi toitu süüa. 

Kuid endiselt, miks?
Taaskord saab kinnitust, et minu puhul ütlemine "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas"; ei kehti. Ma võin oma keemiadiplomiga... ee... aknaid kuivatada. Aga mingi hüpotees mul on.

pühapäev, 13. detsember 2020

Laugaste pääl on jää

 


Nagu ülejäänud 100 000 eestlast vaatasin ka mina kuidas Grete uisutab rabajääl. Ja tõdesin, et kuigi mu päris unistus on uisutada Antarktikas, siis rabas tahan ma ju kaasa...

Guugeldasin kiirelt ja leidsin võimaluse. Ja siis läks kõik ligadi-logadi. Kodulehel ja Facebookis oli erinev info. Erinevad kellaajad ja päevad. Regasin end igaks juhuks ära ja siis hakkasin uurima. 

Reklaamis lubati päikeseloojangu pikniku. No tere. Päike loojub kell 4. Kell 6 on juba kottpime. Aga päevased ajad olid kõik välja müüdud.    

Saatsin kirja küsimusega, et mis värk ja mis kuupäev siis õige on. Hommikuks polnud ikka veel vastust ja ausalt öeldes olin ma üsna pahur. Mulle ei meeldi kui ma ei tea.

Siis tuli vastus, et kõik välja müüdud. Saatsin uue kirja, et aga ma ju registreerisin, läks see siis kirja või mitte.

Otsustasin mitte ootama jääda. Helistasin. Meeldiv daam vastas, et jaa, teil oli vale meiliaadress, aga olete kirjas ja tulge..

Panin telefoni ära. Ja hakkasin mõtlema, et kuidas ta teab et mina olen mina. Ma unustasin end ju tutvustada.

Ja siis sain vastuse Messengeri et ainult üks minu on perekonna nimega on registreeritud st mitte mina. Otsustasin usaldada telefoni lubadust ja ikkagi läksime.

Loomulikult oli kell 6 kottpime. 

Meid viidi Vene järvele. Vaid pisike pealamp valgust andmas. Esimesed kaks meetrit ma arvasin et suren.  Appi, ma ei oska! Appi kui valus !! Aga siis sain sammu kätte ja edasi läks lauluga.

See oli IMELINE !!!

Lõpmata pimedus. Vaikus. Ainult jää laulab.

Minge jääle!!

Särab rõõmust

Ei pea grupiga. Varustust saab ka eraldi laenutada.

Ja ma pean veel kord minema. Et ka valges sõita.

esmaspäev, 7. detsember 2020

Tere tulemast Tammetallu


Ma usun, et see oli Tiina Jõgeda, kes oma ekspressi rubriigis kirjutas põhjustest, miks vanainimesed on pahurad. Et surmahirm ja kroonilised haigused. Ma lisaks veel ühe. Üllatus, et sa enam ei oskagi asju, milles sa enne olid vaikimisi maailma parim.

Ma ei suuda orienteeruda linnas ja maanteedel. Ma olen sõitnud Rakverest Kundasse 2 tundi ja jõudnud Tallinnast Viljandi asemel kogemata Tartusse. Nii on, mina olen mina.

Aga metsas ma ära ei eksi. Ma uitasin juba koolieelikuna üksi metsas ja see on olnud lihtne.

Mul on kolm- neli rutiinset metsateed, mida mööda ma nädalavahetusel kõnnin. Mulle ei meeldi käia mööda suurt teed, ma eelistan metsaradu, maastikku. 
No vot kõnningi. Tuttav rada, kuulan raadiost Olukorrast riigist ja otsustan, et lähen seekord pisut veel edasi. Kõnnin kõnnin ja ... jõuan Tammetalu teele. Mingisse erateesiltidega elurajooni. Lageraielankidele. Kõrval on suur maantee, kus sõidavad autod. Mets on järsku kadunud. 
Õnneks on guugle maps. Guugeldan, et tuvastada, millises Eesti nurgas ma üldse asun. Sügavas hämmingus- kuidas ma küll siia sain sattuda- tuvastan asukoha ja suuna, kuspool kodu asub. (kodu asub kaugel).

Hakkan kodupoole astuma, otsustan loomulikult lõigata ( et metsarada on ju huvitavam jne). Ja pool tundi hiljem, olen ma taas...Tammetalu teel. 
Mingil arusaamatul viisil olen ma teinud.. ringi.

Võtan seekord telefoni kätte ja luban endale, et ei astu enam sammugi suurelt teelt eemale. Ja olen taas.. Tammetalu teel.
Lõpuks, end jõuga suurel teel hoides, jõuan tuttavasse paika. Hiljem kodus guugle mapsi radu uurides , olen endiselt hämmingus. Loogika lihtsalt puudub.

Järgmisel nädalavahetusel võtan selle raja ette juba teadlikult. Ma tahan teada saada, kuidas ma ometi sinna jõudsiin. Seekord pööran ära sealt, kus varasemalt, tavaliselt. Lähen mööda radu, mida ma tunnen ja... jõuan Tammetalu teele...

Seekord olen ma kaval ja tean juba, et kust saab. Lõikan siit ja sealt ja lõpetan taas Tammetalu teel. Ma tahaks nutta, aga see olukord ajab naerma. 

Järgmisel nädaavahetusel proovin uuesti. Aga küsimused jäävad.
Millal ehitati sinna metsa Tammetalu tee?
Miks kõik teed ja rajad viivad Tammetalu teele?
Miks need teed sinna varem ei viinud?
Kuidas on otse kõndides võimalik jõuda vasakule või teha hoopistükkis ring?



reede, 4. detsember 2020

#postapokalüptiline #virtuaalmess

Külastage meie boksi! :)
Ma olen praegu suurel rahvusvahelisel messil oma ettevõtte boksis ja ootan külastajaid.  Paar tundi on veel sulgemiseni jäänud.
Tegelikult, muidugi, igavlen ma kodus ekraani taga ja kass külitab klaviatuuril. 
Me kaalusime kaua, kas osalemine mitte tühistada, aga lõpuks jäi ... sest, ehk see ongi uus reaalsus ja nii jääbki. Ja siis on kogemused hindamatud. 

Osavõtjad on üsna palju, kuna registreeriti ju aasta tagasi eeldusel, et mess toimub 2020 aasta kevadel, aga läks nagu läks ja ilmselt paljud jäid osalema samal põhjusel, kui meie, et vaatame siis...
Taustaks pean ütlema, et tegemist on väga professionaalse (päris)messiga. Selle pileti hind on niipalju kallis, et niisama uitajaid pea polegi. Kõik kes käivad, on eesmärgiga. Ja mis mulle selle messi puhul eriti meeldis, et lõpus tuli vastav organisatsioon, kes kogus kokku järelejääud toidu ja toimetas selle abivajajateni.

Juba ettevalmistus oli imelik.  Tükk aega kõikus toimub/ei toimu vahel. Kuu varem saadeti info, milline "messiboks" välja hakkab nägema. No kuuga on võimalik teha imesid, siis, aga, tuli järsku info, et materjalid peavad olema üleval paar nädalat varem, sest vaja kinnitada jne. Arusaadav jah. Ega riigi jaoks, kus siiani saadetakse messil osalemise taotlusi faksi teel, pole veebilehtede haldamine mingi pisiasi...)

neljapäev, 3. detsember 2020

#postapokalüptiline #mask ja haridus

 kevadel õnnestus mul kuidagi maskidest eemale jääda.

Poes ma ei käi, tellin kulleri. Ühistranspordiga ei sõida ja pittu ja


teatrisse praegu ei kipu. Kevadel toimusid ka kõik tööalased asjad netis. Ja nii saingi.

Nüüd enam niisama kodus vedeleda ei lasta, koosolekud siiski toimuvad. Maskidega. Ja ka juuksuris otsustasin ära käia, enne kui ptüi-ptüi, kõik jälle kinni pannakse. Maskiga.

Ja ma pean tegema suure kummarduse inimestele, kes sellega iga päev töötavad. Tublid olete. 

Mu esimene šokk oli, pidin peaaegu oksele hakkama, kui halvasti mu hingeõhk haiseb.. Peale esimest koosolekut guugeldasin, kuidas ja miks hingeõhku tuunida saaks ja leidsin hoopis teise artikli, mis ütles, et hoopis hiina maskid haisevad.
No vot. Vahetasin maski. Natuke parem on. Aga ma olen ju lõhnafriik, ja ka täesti tavaline sülje-hambaarsti aroom ajab mind iiveldama.

reede, 6. november 2020

Kui loomad räägiksid


Naljakas, aga mul on ka varem juhtunud, et juhuslikult valitud raamatud räägivad samal teemal. Ulmekas "Leap", mida lugesin, rääkis, kuidas teadlased suhtlevad arvuti abil loomadega. Ja nüüd siis raamat, Richard Louv  Our Wild Calling, mis räägib sellest nö päriselt.

Mu esimene mõte oli, et mis sellest teemast enam uurida. Niipalju kui ma aru saan, siis suurema osa elukate keele oleme me nn kaardistanud, millised on toidu- jahi- hoiatuse, armuhüüud jne.

Ja kas on vahet, kas vares ütleb täpsemalt "Jou, varrod, rumal inimene jättis prügikasti lahti, sööma". või "Lugupeetud kaasvaresed, meile on kaetud pidulik mitmekäiguline õhtusöök. Palun teid, auväärsed, lauda".

Ulmekas aitasid delfiinid leida laevavrakki lõksu jäänud inimesed ning ahvike paljastas mõrvari. Aga kujutlege, kui me saaks suhelda kõikide loomadega.. (muuhulgas mainitakse, et kassidel on väga lai sõnavara) Ning varestel olevat lausa 250 erinevat häälitust ( vs Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga.)  suhtlemiseks teiste varestega ja teiste liikidega. ja siin ei räägi me ainult sõnadest. Vaid ka miimikast, mühatustest jne . 
Ühe näitena tuuakse Aafrikas juba kasutusel olevad SMS hoiatused, kui närvilised elevandid hakkavad teedele lähenema.
Meil on sarnased (küll teisel tehnoloogial põhinevad) radarid paigaldatud Tallinn- Tartu maanteele. Ja mõtle, kui äge, kui tõesti suudaksime kinni püüda konnade või kitsede arutelu, et läheks üle tee... ja siis liiklusmärgid reageerivad, et neid üle lasta.

Parafraseerides elavat klassikut " See on üks samm pikast reast, millega üritatakse ühiskonnale vegetaarlust peale sundida"... ( kuidas need tüübid küll suudavad leida selliseid veidraid seoseid. A la psühhiaatriabist homoseksuaalsuseni ja karusloomakasvandutest veganluseni?? Imeline)
See ei puutu nüüd küll raamatusse, vastupidi, seal propageeritakse loomulikku looduslikku ringi, kus üks liik sööb ära teise, aga sellega kaasneb vastutus: tappa tohib ainult nälja eesmärgil ning ohvrit kohelda austuse ja väärikusega. Ja lõpuks annab inimene selle kõik loodusele tagasi oma surnukeha näol.

kolmapäev, 4. november 2020

Vana kirjutuslaud

Ma tahaksin endale kangesti seda uut moodsat kirjutuslauda, mille kõrgust saab reguleerida. Et kui tahad, töötad püsti, kui tahad, siis istud põrandal. Aga ma ei saa. Sest mul on päranduseks saadud massiivne, suur ja korralik täispuidust kirjutuslaud. Ei näita ühtegi kulumismärki.
No tegelikult, jah, muidugi, teoreetiliselt saaks selle ju viia taaskasutusse või ära müüa või midagi. Aga see tundub kuidagi vale ja ebaõiglane nii meistri kui ka selle puu suhtes, kes lauaks pidi saama ja kes on väärikalt ja väsimatult eelnevaid põlvkondi teeninud. 

Vahel ma tunenn end selle lauana. Et kõik nagu toimib ja on okei, aga. Muutuv maailm on muutnud keskkonda, kus ma olen ja ma kuidagi ei sobitu...

*****

esmaspäev, 2. november 2020

Möödunud aegade toidulaud

90 -date laud

Telekriitikat

ETVs jookseb väga hea sari, (Back in Time for Dinner), Üks perekond on viidud tagasi konkreetsesse ajastusse, siiani on näidatud 1950 ja 1960-dad. Tollased seadmed, sisustus, toiduained. Ja kuna britid on teinud pikki aegu ka toiduuuringuid, siis ka konkreetne tollel ajal tavalises keskmises peres kasutusel olnud menüü.

Kui piriseda, siis eksperimendiks on valitud natuke vale perekond. Nimelt on tegemist perega, kus tavaliselt st kaasajas teeb süüa mees, mistõttu pereemale pole väljakutseks mitte ainult konkreetne ajastu, vaid ka söögitegemine, kui niisugune. Ja sellest on natuke kahju. 

Sest kui järele mõelda, siis 50-date perenaine oli 30-datel sündinud tüdruk, kes oli sõja-aja teismeline. Ta nägi ja elas läbi puuduse, normid, talongd, nälja. Usutavasti ei võtnud ta kodus olemist ja kodutööde tegemist traagiliselt, vaid tavapärase nähtusena, sest see oli keskkond, kus ta kasvas. Tõsi, kaasajast on sellise taustaga inimesi raske leida, aga seda enam oleks võinud peategelaseks valida köögiga kodus oleva naisterahva.

reede, 30. oktoober 2020

Ütle, mis on su kotis...


Meil oli kunagi sekretär Maire, kel oli tõeline Mary Poppinsi käekott. Küsi, mida vaja. Kõik alates torutangidest kuni aspiriinini oli seal olemas.

Aastake tagasi oli mul ees üks oluline koosolek. Mu eesmärk oli nõukogu väga tõsistele õigeusu ja katoliku taustaga  meestele maha müüa üks oluline idee. Sõnaga. Ma pidin jätma tõsiselt võetava täiskasvanud inimese mulje.

Olin parasjagu närvis ja väga hoolikalt valinud õiged riided. Selline ilus kleit, mille seljapeal on avar lõhik, mis on siivsalt nööbiga suletud. Ootan koosoleku algust, teen ühe hooletu liigutuse ja vupsti.. nööp lendab, kuhugi...
Otsin paaniliselt käekotist, juba ette teades, et mul pole ei nõela- niiti, rääkimata tagavaranööbist või haaknõelast. Lähemad kolleegid ei saanud samuti aidata. Ma ju ei saa minna palja seljaga!!
Mis muud, kui tuiskasin esimesse poodi ja ostsin kõige vähem blingi rinnanõela.
Seejärel tõotasin, et tänasest alates hoian kotis alati nõela ja niiti või vähemalt haaknõelu.

Eelmisel nädalal oli ministeeriumis kohtumine. Küll mitte nii nõudlik, kui toona nõukogus, aga ikkagi. Seal töötavad tõsised inimesed.
Käin enne kempsus ja vurrr..... kleidi allserv hargneb lahti...
Proovin tõmmata kogu serva lahti. Et mul ju võibki olla säbrulise äärega kleit. Aga. Kiusu pärast. Lisaks küljeõmblustele on veerandijagu kleidi servast traadiga kinnitatud...

Surfan kotis. Ja loomulikult, pole mul seal endiselt ühtegi kinnitusvahendit. Aga! Mul on kotis eelmisel päeval ostetud ja kotti ununenud plaastrid! Plaasterdan serva kinni ja tõotan jälle, et...


Kas üks inimene kunagi ka kogemustest õpib?!


reede, 23. oktoober 2020

Ilu päästmine


Lugesin Koolmeisterdaja  postitust ja millegipärast viis see mu mõtted kirjandusele ja kunstile ja ilule. 

Hiljuti esitas üks meesterahvas väite, et "Ilu ei päästa maailma. Et ei ole vaja kultuuri- kunsti, muusikat, kirjandust jne.."
noo, aga sa ju valid ühe ja teise auto vahel, su jalgpallimeeskonna särgid ja pall.. need kõik on ju disaineri poolt kujundatud?.. ja sain aru, et ma räägin tarbekultuurist.

Aga kunst kunsti pärast?
Kas sellist asja üldse ongi olemas? Usutavasti on maailmas igale teosele vähemalt üks tarbija ( autori ema, näiteks?) ja kui ka pole, siis kõik, kes on kunagi midagigi teinud, teavad, et üks loomisrõõm kaalub üles tuhat tarbimisrõõmu. 
Ja õnnelikud inimesed on ju ometi hea asi?

samas olen ma ilmselt juba nii roheline. Meie ümber on niipalju müra. Et tegelikult peaks iga autor 3 korda enne mõtlema, kui midagi juurde "toota". (käige mu sõnade järgi :))

Ma olen sama küsimust- kas ilu päästab maailma- nüüd erinevatelt inimestelt küsinud. Levinumaid vastusi on, et me vajame kultuuri.. põgenemiseks (unustamiseks). Hea tuju loomiseks. Selleks, et nad juhiks tähelepanu millelegi, paneks mõtlema.
Ma ise lisaksin siia ühe minu jaoks väga olulise põhjuse. Ma pean vaimustuma, üllatuma. See peab tekitama minus heas mõttes kadedust (kuidas ta suudab). Inspiratsiooni. 

Selge see, et nn kõrgkultuuri peaks tegelikult enne arutlemist defineerima ja see on iga inimese jaoks erinev. Ning lõpuks polegi see oluline. Ma tean, et mul on eklektiline, halb ja magus maitse. Mulle meeldib harmoonia, Ma tahan enda ümber rõõmu, naeru ja positiivsust. 
Nojah. Bach, Tammsaare, Hesse pole tegelikult mingid päikesekiired. Aga, nii üldiselt.
See, mis mulle meeldib, ongi ju minu jaoks subjektiivselt väärtuslik.