reede, 13. september 2019

Suka Püksid

Ma kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et naisterahva vaimse ja füüsilise võimekuse määramiseks on väga hea mõõdik: võime panna iseseisvalt jalga sukkpükse. Tookord pidasin ma silmas painduvust. Nüüd olen sunnitud oma teooriat täiendama.

Ma panin täna hommikul reaalselt, ilma liialdamata sukkpükse jalga 10 minutit!!
Ja ma ei saanud neid ikka otseks. Lihtsalt aeg sai otsa, ma pidin tööle minema..


Vabandage, ma tulen täna hiljem. pean hommikul sukkpükse jalga panema....
?!


Kui mu postitust peaks lugema mõni tootja, siis pakun tasuta äriidee. Mõelge ka vanematele prouadele ja paigaldage sukkadele abistavad nooled. Tänan :)

kolmapäev, 11. september 2019

Kättemaks

Iga kord kui sõidan lennukiga, siis nean neid tüüpe, kes kaksitornidesse põrutasid,
Jah, neil on õigus. Pärast seda sündmust pole maailm enam mitte kunagi endine.

Kuid irooniline on selle asja juures see, et kuigi nende ametlike motiivide hulgas oli pigem kättemaks moslemite vastu suunatud metsikuste eest, siis ühe alateemana käis läbi ka ameerikavastasus. Ning Ameerika, teatavasti, on kapitalismi ja tarbimise kuningriik.
Iroonia seisnebki selles, et selle teoga  on nad andnud tubli panuse, et kapitalismil ja tarbimisel läheks veel paremini.
Miniröntgenid ja udupeened seadmed minu kontrollimiseks ja vedelike tuvastamiseks. Need plastpudelis veed, mida ma kalli hinna eest lennujaamas olen sunnitud ostma. Üleliigsed liitrisse mite mahtuvad äravisatavad tooted ja " vedelikud", mis käsipagasisse ei mahu ja mida ma sihtkohas ostan, et need siis vaevu kasutatuna taas prügikasti visata.

"Suur tänu".
Loodetavasti ei ole teie põrgu selline, kui Palahniukil. Vaid see on veevaba prügimägi, kus ei ela mitte ühtegi neitsit. On hea?

neljapäev, 5. september 2019

Kõik kordub

Mu kassil on tulnud uus komme. Kui hakkan hommikul tööle minema, siis viskab ta end risti välisukse ette põrandale ja anub silitamist. Paitad teda ja paitad ja paitad..

Tõeline deja vu.

Mäletate?

Kui viisid lapse lasteaaeda ja siis ta rippus su küljes viimase hetkeni. Nuttis ja palus, et sa ei läheks.

Aga sa alati läksid, sest ... suured peavad ju tööl käima.

Käima tööl, et lastele ja kassidele süüa osta...



Ja kuigi sa tead, et nii nagu laps omal ajal on ka kass paar minutit hiljem juba muude tegevustega hõivatud ja ei mäletagi seda hetke. On sinul paha ja süüdi.

Süda puruneb sees.

teisipäev, 3. september 2019

keelesegadik

Minu jaoks on olnud alati keeruline erinevate keelte vaheldumisi rääkimine, Ja tundub, et lisanduv vanus pole abiks.
Ja ka ühes võõrkeeles rääkimine pole naljaaasi. Õhtuks olen ikka täiesti kapsas.
Lohutuseks mõtlen, et see on ju see, mida me eeldame ja ootame Eestis elavatelt võõrkeelsetelt. Et nad peakski võõrkeeles rääkima, õppima, kirjutama..
Kas sellega on võimalik harjuda?

Täpselt nii nagu erinev juuksevärv annab mulle teise identiteedi, nii on ka keelega. Erinev keel tähendab erinevad suu asendit, tämbrit, rääkimise kiirust. Ja ma ise tunnen, et ka mu loomus ja roll muutub erinevat keelt rääkides. Kuigi need on stereotüübid, mis tegelikult tõele ei vasta. Ikkagi. Ma tunnen end vene keelt rääkides agressiivsemana, julgemana, aktiivsemana.
Inglise keeles tunnen end rohkem office inimesena, moodsamana, nooruslikumana..