neljapäev, 27. jaanuar 2011

Diskrimineerimise kroonika

Kuna viimasel ajal on soolise diskrimineerimise teema taaskord õhus, siis ajalugu vajab jäädvustamist. Küll on tore, et on blogi, eks?:)
Juhin tähelepanu, et lood on juhtunud juba mõni aeg tagasi ning kuigi mulle meeldiks mõelda, et minu elu on olnud nii peadpööritavalt huvitav, siis nii see pole- suur osa lugudest on juhtunud mu kolleegide ja sõpradega. Nimed on muudetud.

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

"Hecuba pärast" Linnateatris

Kas te tulite ka "Hecuba pärast" vaatama?
Ei, enda pärast.
(pealtkuuldud kõnelus Linnateatri fuajees)

Ma pole ikka väga-väga kaua nii head tükki näinud. Väga meeldis lavakujundus-aplaus Mihkel Ehalale. Tõeline ökonoomia tipp:) Saavutada muusika, valguse ning 5 tooliga vapustav tulemus!
Teine, mis silma jäi. Etenduse filmilikkus. Võigemast võiks kindlasti kätt proovida filmi lavastamisel. Ja üldse mulle tundub, et Avandi-Oti üleeksplauteerimisel on kahe silma vahele jäänud terve hulk suurepäraseid komöödianäitlejaid- Aadli, Tubin, Võigemast...

teisipäev, 25. jaanuar 2011

Valijakompass

Ma olen kodanikuühiskonna häbiplekk. Selline inimene, keda loodetavasti ühiskonnaõpetuse tunnis näitena tuuakse, et kuidas EI tohi valikuid teha.

On ainult üks erakond-IRL, kelle poolt ma ei saa hääletada maailmavaatelistel põhjustel. Ma lihtsalt ei saa anda häält erakonnale, mis tahab kehtestada usuõpetust, usub et õppimine algab alles gümnaasiumis ning taunib samasooliste partnerlust.
Ülejäänute osas on juba keerulisem.  Iga partei programmis on head ja halba, sellist, millega ma kahel käel nõus olen ja sellist, mis ei lähe kohe mitte. Seega, olen siiani lähtunud ühest vähesest veendumusest, mis mul on, (aga võimalik, et see on ka ettekääne)- ma pooldan poliitilist mitmekesisust. Ja seega ma isegi ei kaalu hääletamist kahe suurema, antud hetkel siis Keski ja Reformi poolt- nad saavad omadega niigi hakkama. Jäävad siis järele sotsid, rohelised ning üksikkandidaadid.

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Paralleelmaailmad 3- vastus hr. L. Vahtrele

Ma olen siin maailmas juba omajagu aastaid elanud, aga ikka veel ei saa ma aru, millises etapis inimesest poliitikuks ellimineeritakse empaatia. Mus tekitab lühise, et poliitik isegi ei vaevu teesklema, et ta mõistab- ning arusaamatust, kuidas on võimalik (enne valimisi) nii arrogantse demagoogiaga alandada oma võimalikke valijaid.
Laupäevases EPL-s oli artikkel Lauri Vahtrelt. Teemapüstitus iseenesest asjalik, mõttearendus huvitav ja loogiline- ja siis trahh... lõpp. Ülbe. Õel. Ma ei saa üle mõttest, et äkki oli tegemist sarkasmi, naljaga? Aga kirjutava inimesena peaks ju hr. Vahtre teadma, et kirjalikus kommunikatsioonis peab olema eriti tähelepanelik sõnade ja sõnastusega. Lühidalt neile, kes ei viitsi artiklit lugeda. Hr. Vahtre väidab, et ENSV igatsejad on inimesed, kes igatsevad vanglaelu ning soovitab nad paigutada tugeva riikliku kontrolli all klubidesse, kus oleks võimalik neid jälgida ning silm peal hoida.

neljapäev, 20. jaanuar 2011

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

K.Hosseini Lohejooksja

Kui ma olin punaseks nutetud silmadega ja tühja pilguga seina umbes viis minutit  põrnitsenud, ütlesid kaks toas viibinud inimest mulle korraga, täpselt ühel ajal- ära loe enam seda raamatut.
Aga ma võtsin uue paki taskurätikuid ja lugesin ikkagi edasi. Ma pole ammu midagi nii head lugenud.

Kui me joonistame väga täpselt üles mõne kena päikeseloojangu, siis saame üsna kindlasti kriitikutelt sarjata. Suure tõenäosusega pole kompositsioon paigas ning kindlasti oleks see elutruu pilt ka liiga magus. Kui me elus kiigume või peegli lõhume, siis üldjuhul teeme me seda lihtsalt. Et meeldib või juhtus nii. Kui see aga sellisena raamatusse kirja panna, siis muutub see klišeeks. Kas pole veider?
Mina, selle raamatu toimetajana, oleksin päris karmilt mitu tegevusliini ära kärpinud. Samuti poleks vaja olnud hollywoodlikke "saatusepöördeid". Aga kas saab kirjanik parata, kui elu ise mängib sulle need piltlikud kujundid ja tasapinnad ning sümbolid kätte? Külm puhas valge lumi ja suured värvilised lohed sinise taeva, vabaduse, poole püüdlemas. On see kirjaniku tarkus need hetked elust üles noppida või mugavus ja mõttelaiskus?

teisipäev, 18. jaanuar 2011

Küsimus

Ma saan aru, et tagasiside on vajalik,
aga kallid küsitlejad- mina ei tee teie eest arengukavasid. Ma ei taha vastata küsimustele stiilis- "mis peaks teie meelest muutuma ettevõtluskeskkonnas". Ma ei viitsi, mul pole aega ja see ei huvita mind ka.
Miks ja õigupoolest mida peaks vastama küsimustele stiilis- "miks valisite just selle regiooni oma ettevõtte asukohaks". P..sse see maja tehti siia üle 50 aasta tagasi.
Ma ei taha jagada teiega oma organisatsiooni struktuure ja meil pole ka udupeeneid strateegiaid.
Ja kõige olulisem. Ärge saatke mulle  ankeete, mille pean välja trükkima ja käsitsi täitma. Fk, me elame e-riigis.

Vabandan oma emotsionaalsust, aga viimastel päevadel olen ma üle ujutatud igasugu ankeetidest ja tagasiside lehtedest. Palun minge ja läbige mõni turuuuringute ankeedi koostamise koolitus.
Kõige lihtsam reegel, küsige ainult seda, mille vastusega on teil hiljem midagi peale hakata. Ma väga loodan, et olen ainuke, kes saadab teile vastuseid kinnisilmi ristikesi pannes ja lakke vaadates peeneid lauseid välja mõeldes:(

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Igaühest võib saada lendur 2

Kui ma esimest korda nägin sotside valimisplakatit seebistaariga, siis pidin hange sõitma. Seejärel valdas mind sügav pettumus erakonna suhtes (ka sina, Brutus) ning seejärel tegelikult häbi. Tegin järelduse seniste tegemiste põhjal, inimest tegelikult tundmata  .
Erinevalt minust, näib Verni Leivak neid inimesi tundvat- defineerides wannabe-inimesi "Inimene, kes kangesti tahaks olla keegi, kes ta pole ja kuuluda sinna, kuhu ta ei kuulu".

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Eurokiirus

Ma mäletan veel seda aega, kui sai vaieldud kas sõlmida pankadega kaarditerminali lepingut või mitte.
Et see paneb järjekorra seisma, võtab aega- anda kaart kassapidajale ja tagasi; ja siis ei lähe see kaart veel läbi; ja siis vaja allkiri kirjutada ning pastakas kadunud; kallis nagunii- milleks panku nuumata, öeldi.

Täna tehakse eraldi kassad neile, kes kaardiga maksavad. Sest sularaha on liiga aeglane...

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Horoskoop

Teismeeas olin ma klassis ülipopp kaardiennustaja. No ei ole väga keeruline tuttavale teismelisele tulevikku ennustada..:)
Olles mõne aja inimesega suhelnud, võin ma 90% täpsusega öelda, kas tegemist on pere vanima või noorema lapsega. Kui keegi teismeline varakult kooselu alustab, võib olla üsna kindel, et tema kodus pole kõik korras ning kui keegi paar lahutab, tasub eeskuju otsida vähemalt ühe paariliikme vanematelt. (selle viimase seaduspära paikapidavus küll viimasel ajal väga enam ei kehti).

Ego Trip

Ei saa sest raamatust veel küll. Painama jäi (mitte küll uudne) mõttekäik, et need, kes eralduvad igapäevasest elust ning valivad üksinduse (kloostri, vaimse puhastumise jne) on isetud ning kõrgemal oma egost?!
Ilmselt päädis see idee millalgi minevikus, kui inimesed olid ellujäämiseks sunnitud elama kogukonnas. Siis võis tõepoolest eraldumine paista ülla ja ohtlikuna. Kuidas ta küll suudab.
Meie keskel elab järjest enam inimesi, kellel pole kohustusi. Ei millegi ega ka kellegi ees. Mismoodi on nende põgenemine "igava reaalsuse" eest isetu? 
Üksindus on järjest tavapärasem. Üksiku lapsena kasvanud, üksikul vaba (karjääri)inimesel, kelle vanemad on edukad ja järjest pikema elueaga kaasaegsed vanainimesed on piisavalt privaatset ruumi, et mõelda oma elu mõttest ja mõtekusest (täiesti kohatuna tuli praegu meelde Wall-E)
Ning isetuteks võib pidada pigem inimesi, kes suudavad suures peres elada. Hoolitseda, hoolida ja vastutada.

Ja priviligeeritud üksikud jätavad oma isekuse ja lähevad isetuna ennast leidma hoopis Sudaani või Argentiina privaatsusvabasse slummi.

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Üksinda poliitikas(t)

Juhtusin nädalavahetusel kuulama kaht poliitilist raadiosaadet ning jäin mõtlema. Kui palju me teeme asju asja enese pärast, selleks et lihtsalt midagi öelda. Esitades vastuolulisi soove, mis ei saagi tõeks saada kuna välistavad teineteist. Ma arvan, et targad mehed saavad ka ise sellest aru, aga alternatiive on raske, kui mitte võimatu pakkuda. Jutt käib siis valimisloosungitest ning üksikandidaatide osalemistes valimistel.

reede, 7. jaanuar 2011

Eestlane ja venelane 9, Parkimine

Minu meelest oli alles öö. Igaljuhul oli väljas pime ja ma magasin. Pikalt ja nõudlikult helises alumise välimise ukse kell. Kõiki teadaolevaid vandesõnu kasutades loivasin ukseni- möh?
Izvinite, eta vaša mašina....?
...
Eemisel aastal panin ma kojameeste vahele ahastavaid 3-es riigikeeles kirjakesi , sest ikka veel leidub kodanikke, kes pargivad oma auto. Ja keda absoluutselt ei huvita, kuidas teised võiksid välja saada. Nüüd siis otsustas aktiivsem naaber rakendada personaalset lähenemist.
Minu sisetunne ütleb, et veel paar sellist äratust ning kõik majaelanikud, kui neil ka kunagi autot pole olnud ega saa ka olema, on varsti äärmiselt motiveeritud, et autod õigesti pargitaks...

neljapäev, 6. jaanuar 2011

Multitasking

Level 1
kuulata raadiost uudiseid, rääkida oma lapsega, triikida ning jälgida toidu valmimist.
Status: ok

Level 2
jälgida telekast seepi. Kuulata kuidas mehel tööl läks, tsättida messengeris ning kirjutada samal ajal esseed.
Status: ok

Level 3
Vaadata uudiseid. Märgata ekraani ülaservas lendlevat reklaamividinat, kuulata mida diktor räägib, vaadata sellekohaseid klippe nng lugeda allservas jooksvat tekstivoogu. Ülesanne loetakse sooritatuks kui katsealune suudab vastata kontrollküsimustele päevakorras olnud uudiste kohta.
Status: try again.

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Minu € + Sotsiaalvõrgustik

Krooni saabumist ma eriti ei mäleta. Eelneva õhtu peost oli kõva pohmell, ja õigust öelda oli  "raha" aastal 1992 minu jaoks äärmiselt ebaoluline teema. Armastus, noh:)
Sellepärast siis saagu ajalookroonikatesse jäädvustatud kirjand teemal "minu euro"...

Otsustasin oma talveuneks planeeritud puhkuse katkestada ning kinno minna. Ja mitte autoga, sest a) ma ei viitsi autot välja kaevata; b) linnas parkimskohta otsida ning c) närveldada, kas tagasi jõudes on mu eelmine parkimiskoht veel alles. Ma olen tänaseks majale ringi ümber kaevanud, Jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Viimase krooniostuna- appi kui labane, ostsin ma leiba (11,40 kr), euro tuleks pidi natuke kultuursema alguse saama.
Niisiis, vaatasin üle oma kodus olevad reisidest allesjäänud eurovarud- ja juhhuu, mul oli lausa 17 eurot ja (pidin juba ütlema mõned sendid peale, aga olgem täpsed- iga kopikas on nüüd raha) 15 senti. Vinnasin rahakoti selga ja teele.