reede, 29. juuli 2016

Minu president

Mul on lapsest saati olnud probleeme formaalsetele liidritele allumisega. Olen saanud selle eest korduvalt karistada, aga austama inimest ameti pärast ma hakanud pole.
Ja mida vanemaks saan, seda enam elukogemus kinnitab- mul on õigus.
Ütlemine: annab jumal ameti, annab ka mõistuse, on vale.
See on  masendav ja kurb, kui palju on maailmas juhte, kes on saanud oma koha juhuslikult. Kes ei oska ja vahel ka ei taha või ei suuda olla liidrid, juhid.
Kujutlege, kui palju parem paik oleks maailm, kui meid juhiks tegelikult võimekad  liidrid. Valgustatud monarhid...

Eriti ei saa ma aru kuninga (ja/või diktaatori-)võimust. Lihtsalt, et sündis mingisse perre on saanud juhikoha? Nagu mismõttes?

Aga ometi, kui räägime Eesti kontekstis, siis arvan, et meil on vaja presidenti. Lisaks peaministrile. Ja presidenti ei peaks valima rahvas. Või siis peaks olema vastupidi- parlament pannakse paika kompetentsi alusel ja presidendiks valib rahvas mõne toreda inimese.
Ma saan aru küll, et mu jutt on naiivne, aga ideaalses maailmas võiks niimoodi olla.
Et kui rahvas oma eufoorias laseb end lollitada populismist, siis on hea teada, et kusagil on akadeemiliselt tark ja karismaatiline inimene, kes saab öelda- ei. Tulge mõistusele.

kolmapäev, 27. juuli 2016

Harilik

Ma olen end alati pidanud eriliseks  inimeseks.

Viimase kevad- suve olen ma järjest viibinud mu tavapärasest erinevates seltskondades. On olnud avardav ja huvitav, aga samas ka kuidagi kõle.

Ma olen alati natuke liiga.

Kord olen ma liiga pehme, naiivne ja boheemlaslik lillelaps. Ja siis olen ma hoopis liiga ratsionaalne, pragmaatiline äriinimene.

Siis olen ma liiga nohiklik spordikauge raamatuhull. Ja teisalt saan teada et olen segane naine, kes minutitki paigal ei püsi, pidevalt tantsusamme teeb ja mööda metsa kolab.

Nad ütlevad, et ma olen liiga pealiskaudne, kärsitu võimetu süvenema. Ja siis saan ma mõttetule profiilipildile või kassiklõpsule 200 laiki. Kui, aga jagan midagi, mida peab lugema, millesse süvenema. Kas uut vaimukat blogi või huvitavat artiklit, on ütlejate reaktsioon null.

Ma olen friik, kes loeb pakendeid ja eelistab teatud asju ja siis kuulan, kuidas teised söövad ja saan aru, et ma toitun prügist.

Ma olen liiga vaene ja siis olen seltskonnas, kus ma pean tõsiselt kontrollima öeldut, kuna võin oma pillavate kulutuste selgitamisega teistele liiga teha.

Liiga konservatiivne, klassikalises igavas abielus ikka veel sama mehega. Ja siis lööme lahinguid inimese õiguse üle olla vaba igas mõttes.

Nii tüütu. Kogu aeg on vaja kohaneda, kohandada. Kogu aeg oled opositsioonis ja teistmoodi.
Kui need arusaamised juhtuvad järjest, siis saad aru, et mitte sina pole eriline, vaid vastupidi. Ma olen liiga keskmine, tavaline. Harilik.

Ja endiselt jääb küsimus, et kus on teised minusugused harilikud?

neljapäev, 21. juuli 2016

Imeline äriidee

Mõtle välja mingi sertifikaat või tunnistus või niisama märk.
Saada ettevõttele info, et palju õnne- ta on selle õnnelik saaja.
Palun maksta natuke raha selle eest ja selle võib täiesti vabalt lisada ettevõtte kodulehele, kui see leht olemas ikka on...
sest ilmselgelt pole enne helistamist sa isegi vaevunud vaatama, mis firmaga tegemist, kellele müügikõne teen. Millega ta tegeleb ja kas tal on koduleht(!)  või sotsiaalmeediakanalid. Ja mis ja miks tal sellest märgist üldse kasu on.

Kui firma ütleb, et ta ei soovi, siis ole väga kuri ja saada nad sajatustega pikalt. Sest õnn ja müügiedu peitub just sinu märgis.

Miks mulle sellised vahvad äriidee pähe ei tule. Ammu oleks rikas.

teisipäev, 19. juuli 2016

100 reisifotot

Kristallkuul viskas hiljuti õhku ühe väga aktuaalse teema.
Mida teha oma saja pildiga, mis nutitelefoni omades  paratamatult tekivad.

Kuna mu isa pildistas, siis on mul keskmisest eesti lapsest mitu korda rohkem lapsepõlvepilte. Ja kuna mul on kehv mälu, siis arvan, et nii 75-90% mu mälestustest on tänu ja alles fotodele ning nendega kaasnevatele lugudele.
Jah, ratsionaalselt võttes pole sel vahet ja seda pole vaja.
Aga mulle meeldib see ajalooline mälu: millised olid me riided, interjöör, laual olev toit ja nõud. Ja üldine olme ja masinad. Oma meelest pole ma teab mis vana, aga juba selle lühikese aja jooksul on väga palju muutunud.
Sel põhjusel olen ma ka kõik nn ajaloolised- vanavanematest jäänud fotod ära skänninud, et nad oleks olemas.
Ma ei tea, kas paber või internetipilv on turvalisem  valik säilitamiseks, aga olgu igaks juhuks mõlemad.
Ka juhul, kui need mitte kedagi peale minu mitte kunagi ei huvita.

Sellest, et vaatamisväärsusi pole mõtet pildistada, olen ma väga ammu aru saanud.  Aga ka muud loodusvaated jms- vaadake oma kontodel ringi, tegelikult on need reeglina klišeed.  Natuke rohkem või vähem kvaliteetne, aga tegelikult pole maailmale neid pilte vaja. Need on ammu tehtud ja olemas. Vaja on neid vaid meile endile ning meie isekuse  ja edevuse tasemest sõltub, kui palju neid teistele näidata.

esmaspäev, 18. juuli 2016

Reklaamiklubi 10 Palju rõõmu

Elu on muudetud liiga lihtsaks, kõik on selge ja nn kiirsöök- kergelt tarbitav. Seda rohkem on põhjust rõõmustada, kui keegi pakub sulle mõtteainet, paneb juurdlema ja küsima, et mida mulle nüüd siis tegelikult öelda taheti.

Hetkel on mul 2 lemmikut.

Olerex pakub " palju kraabitavaid auhindu"

ning Maxima teavitab siseraadios, et iseteeninduskassades " aitab ostude eest tasuda meie klienditeenindaja"

neljapäev, 14. juuli 2016

21 lihtsat õhtusööki

Mulle endale memo päevadeks, kui ma ahastuses taeva poole karjun: midamasüüateen!!

Need on toidud mida ma teen pidevalt nö kinnisilmi ja automaatselt. Enamik mu toite valmib ahjus ja selles nimekirjas  toitude tegemiseks kulub maksimaalselt tund aega koos ettevalmistusega.

Hoiatus! Tegemist on 20. sajandi vanakooli roogadega, mille valmistamisel on kasutatud liha, piima, mune, jahu, suhkrut, soola, rasva ja kõike muud, mis tapab.

esmaspäev, 11. juuli 2016

Remont

Me kolisime siia ca 20 aastat tagasi. Mõni aasta peale kolimist tegime ise remondi, paar aastat tagasi värskendasime kolme ruumi. Aga muu on püsinud muutumatuna.
Ja minu meelest väga hästi. Vast ehk natuke moraalselt vananenud.
Aga elu ju muutub. Ka kodumasinad, peale kohvimasina ja pliidiplaadi (ptüi ptüi ptüi) on järjest otsad andnud ja vajanud järsku, viimastel aastatel järjest väljavahetamist.

Viimased kümme aastat oleme mänginud mõttega siit minema kolida. Aga oleme oodanud kui laps lõpetab...selle ja selle ja selle ka.... ja mis siis temast üldse saab.
Nüüd on kohale jõudnud, et saab mis saab. Me ei saa plaane tema järgi sättida. Ja pole vajagi.
Me oleme teinud ringi peale kinnisvaraturule ja saanud kinnituse, et summa eest, mida oleme nõus investeerima, me oma unistuste kodu ei saa. Me ei saa isegi mitte mitte-unistuste kodu, sest meie maitsele vastavat kinnisvara lihtsalt ei eksisteeri. Mõned miinused saaks muuta plussideks, aga enamik plusse muutuks hoopis miinusteks.
Rohkem raha selle alla panna ei taha- tahaks ikka edasi sama kenasti elada, ja vanus juba selline, et kui peaks tööta jääma, siis peaks mingid reservid olema, ja...

kolmapäev, 6. juuli 2016

geenitestid.ee

Mu laps oli imikust saati tervisliku toitumise musternäide. Ma olen albumisse kirja pannud tema lemmiktoidud: kana, kapsas, tatar, supid....
Talle lihtsalt maitsesid köögiviljad, supid, kana ja kala.

Tol ajal tuli Eestisse mac, eks sai ka seal käidud ja ka kommi on meie kodus olnud, kui on poes meelde tulnud. Aga see pole kunagi olnud teema.

Millalgi kooliea alguses selgus, et " ta on paks". Õnneks on tal kuri ema. Aga situatsioonid, kus ma õhtul koju tulles uurisin, et mida sa täna sõid- ja vastuseks oli" ma ei mäleta" ja siis selgus, et ei söönudki midagi. Või siis küsimuse peale, kas sa oled juba söönud, tuli vastus, et jah, ma olen täna juba söönud: jõin hommikusöögiks vett, ja minu irvitamise peale- magustoiduks võta siis kuuma vett, täiesti siiras nõustumine, väga hea mõte.
Olid tavalised.
Ta teeb kõvasti trenni, liigub. Joob palju vett ning jälgib pakenditel olevat infot, nagu vist kõik tema põlvkonna inimesed.
Ja sellest hoolimata on ta, nagu mu tädi teda lapsena iseloomustas " prink".

esmaspäev, 4. juuli 2016

Kust sai Annika 10 000 eurot

Kes ei tahaks olla rikas?

Mina ilmselt ei taha.
Loomulikult, esimese hooga vastan ma loomulikult- jah. Aga järele mõeldes ja süvenedes, vastan pigem ei.
Ühelt poolt on põhjuseks vanus: aastad on maha lihvinud naiivsed illusioonid igavesest armastusest ja süllekukkuvast rikkusest. Mul poleks midagi arvele laekuva raha vastu, aga ma ei taha viia end kurssi börsi, kinnisvaraga või tegeleda ettevõtte juhtimisega. Ma tahaks pikutada, reisida ja olla lihtsalt kohustusteta.

Ja kui mul ka oleks soov seda kõike saada ja teha, siis puuduvad selleks vajalikud eeldused, võimed ja oskused ning isikuomadused.

Ma tunnen nn vana kooli rikkaid. Tänapäeva it geeniustel on ilmselt teised lood, aga neid ma ei tea. Väga sageli on tuttavate  loo alguseks see, et välismaal olid sugulased, kelle juures sai tehtud tööd, kogutud esmane kapital, et siis seejärel hakata midagi maale tooma, vahendama. Kolm mu tuttavat tegelevad ka tootmisega. Üks neist on praegu uurimise all. Teised õnneks mitte.

Või siis tagastati neile esivanemate majad ja korterid. Saadud kinnisvara tehti korda ja üüriti välja.

reede, 1. juuli 2016

Kahanemine

Elukogemus ütleb, et suureks ja väikseks jäänud lemmikriided tuleb alles hoida. Pea see ümbermõõt ei muutu ning ka vana mood tuleb alati tagasi.

Mida, aga, teha suureks jäänud kingadega.
Selle suve alguses avastasin, et mul pole midagi jalga panna, kuna kõik mu suvekingad on mulle suured. R
eaalselt loksuvad jalas.
Müstika.