teisipäev, 19. juuli 2016

100 reisifotot

Kristallkuul viskas hiljuti õhku ühe väga aktuaalse teema.
Mida teha oma saja pildiga, mis nutitelefoni omades  paratamatult tekivad.

Kuna mu isa pildistas, siis on mul keskmisest eesti lapsest mitu korda rohkem lapsepõlvepilte. Ja kuna mul on kehv mälu, siis arvan, et nii 75-90% mu mälestustest on tänu ja alles fotodele ning nendega kaasnevatele lugudele.
Jah, ratsionaalselt võttes pole sel vahet ja seda pole vaja.
Aga mulle meeldib see ajalooline mälu: millised olid me riided, interjöör, laual olev toit ja nõud. Ja üldine olme ja masinad. Oma meelest pole ma teab mis vana, aga juba selle lühikese aja jooksul on väga palju muutunud.
Sel põhjusel olen ma ka kõik nn ajaloolised- vanavanematest jäänud fotod ära skänninud, et nad oleks olemas.
Ma ei tea, kas paber või internetipilv on turvalisem  valik säilitamiseks, aga olgu igaks juhuks mõlemad.
Ka juhul, kui need mitte kedagi peale minu mitte kunagi ei huvita.

Sellest, et vaatamisväärsusi pole mõtet pildistada, olen ma väga ammu aru saanud.  Aga ka muud loodusvaated jms- vaadake oma kontodel ringi, tegelikult on need reeglina klišeed.  Natuke rohkem või vähem kvaliteetne, aga tegelikult pole maailmale neid pilte vaja. Need on ammu tehtud ja olemas. Vaja on neid vaid meile endile ning meie isekuse  ja edevuse tasemest sõltub, kui palju neid teistele näidata.
See standard ja klišee on tegelikult ju aegade algusest. Mul on olemas fotod lapsukesest potil, rattal, esimesel koolipäeval jne jne jne
Vanaemast, emast, endast ja oma tütrest. See standardkaader on midagi suuremat, kui uhkus oma lapsukese esimesest sammust,
Jube naljakas ja äge on neid kõrvutada ning võrrelda, kuidas on aeg ning moed muutunud.
Aga kaader jäänud.

Nüüd pole vist enam kombeks paljaid väikelapsi pildistada, aga kaader kadedatele kolleegidele kuumal rannaliival oma varvastest, kokteiliklaasist või sellest, kuidas mesimumm õiel on... Kuidas sa jätad selle tegemata.
Sa ahmid endasse ilu ja sa lihtsalt pead seda jagama. Ja et siis 10 aasta pärast saaks kõrvutada erinevatel aegadel tehtud karikakrapilte...

Nagu ma seal kommentaarides kirjutasin, siis mul on piltide jagamiseks ja säilitamiseks facebooki konto. Kui nüüd järele mõelda, siis muud funktsiooni, peale arhiivi, ma sellel kontol ei näegi. Ma jagan seal just neidsamu mõttetuid pilte, mida pole kellelegi vaja. Ainult mulle.
Ma ei pane reeglina mitte kunagi üles pilte, kus on peal inimesed ja ka neid lilli ja liblikaid näevad vaid mu sõbrad. Kui nad viitsivad. Ega nad eriti ei viitsi, nii nagu ma ka ise ei viitsi teiste pilte vaadata.
Ja ma arvan, et see on okei.
Pildid, kus on peal ka mõni inimene, ja mis on ka säilitamise mõttes oluline, on mul kenasti arvutis ja varundatud. Ja mõned on picasas ka.

Hiljuti tegin endale instagrammi konto. Just sel samal eesmärgil. Et oleks oma lilli ja liblikaid kuhugi üles panna. Ja minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks selgus, et sinna saab laadida foto ainult mobiilist.
Ma ei saa sellest kontseptsioonist aru.
Kas maailmas pole juba liiga palju keskpäraseid ja lausa viletsaid mobiilifotosid?
Ehk siis, teen oma kvaliteetkaameraga foto. Saadan selle  arvutisse, et asi suurel ekraanil üle kontrollida ja seejärel tõstan mobiili, et sealt laadida instagrammi. Kus on loogika.

Reisifotodele on tegelikult päris mitu head lahendust.

Ühel mu tuttaval on kõik fotod aegade algusest välisel kõvakettal ja kui tal tulevad külalised siis paneb ta helita telekasse need pildid juhuslikult jooksma. Kes vaatab, see vaatab ja kui mingil hetkel tekib tühi paus, siis ekraanil olevast pildist saab taas alguse mõni teema või vaidlus.
Ja kui värskelt on kusagil käidud, siis lisandub piltide kõrvale temaatiline muusika, söök ja jook ja muljed. Ehk siis ongi spets pildiõhtu.

Teine tuttav võttis end kokku ja tegi reisipiltidest raamatu. Nö kaasaegne album. Kommentaarid, tekstid juurde. Väga mõnus on vaadata. Vahel.
Ma ise olen teinud vaid kahest reisist. Sest sellega on ikkagi omajagu pusimist ning mis seal salata, sellise raamatu tegemine pole just maailma odavaim.

No ja siis on muidugi võimaluseks blogi. Aga selleks peab reis olema natuke tavapärasest erinevam. Viietärnihotellis, all inclusive just väga palju ei juhtu.

Kui mu laps veel mu sõna kuulas, siis meisterdas ta movie makeriga reisidest show-klipid. Mu mehel on kombeks teha hästi palju videoklippe, mis tuleb ses kontekstis vaid kasuks. Muusika monteeriti peale, mõned kommentaarid ja märksõnad juurde..
Mäletan, et esimese meistritöö valmimisel panin talle südamele, et maksimaalne pikkus võiks olla maksimaalselt 15 minutit. Sest keegi ei viitsi kauem vaadata.
Ja kui siis esilinastus lõppes, ütlesid vaatajad ühest suust- nii lühike...
Võta siis kinni.

Nii nagu kunst pole enam väga ammu naturaalne realism ja tegelikkuse täpne peegeldus- selleks on fotograafia. On mul tunne, et ka fotograafia tähendus hakkab ajas muutuma.  Ilusaid, lummavaid kaadreid suudavad täna luua miljonid.
Öeldakse küll, et pilt ütleb rohkem kui sõna, aga mida aeg edasi, seda rohkem kaldun ma vastupidist arvama. Ja siinkohal on positiivne näide Mmurca, kes suudab tabava pealkirjaga anda pealtnäha tavalisele pildile loo ja sisu. 
Aga tema on erand.

Ja see, et säiliks praegune olme ja mälestused, on ka põhjus, miks ma siiski pildistan.
Ning mu reisipostitused võite te ju vabalt vahele jätta...:)


9 kommentaari :

  1. Mulle tundub, et Sul on lihtsekoeline küllastus lihtsalt :) Ja see on vägagi inimlik ja loomulik. Mäletan veel selgelt aega, kui koolis fotot õppisin, kuidas meile näidati üht esimest digifotokat. Kuidas selle sai juhtme abil telekaga ühendada ja kohe näha pildistamise tulemust :) See oli umbes 14-15 aastat tagasi. Tõsi - eks juba siis oli kõvematel meestel tõsisemad digipillid õlal kõlkumas, aga tavainimese jaoks oli digi siiski veel imelik - lillakat nahatooni tootev mõttetu itividin. Ja oh jumal siis see esialgne 4:3 pildiformaat, mis kuidagi ei jätnud paberpildile (vanasti olid ka sellised asjad moes :) 100% tähtsast 2345-st rannakaadrist. Ja kui palju kordi pidi inimestele seletama, et ringi ei ole võimalik ristkülikule ilma valgete äärte/lõikamata 100% printida. Isver kui banaaalne tundub see nüüd, kus mu mobla teeb paremat pilti kui tolleaegne profi stuudiokaamera(ok, objektiivi võimalustest ma hetkel ei räägi - pigem sensori/protsessori võimekusest). Kuidas isegi odavama otsa digiseebikad peavad alla vanduma keskklassi moblale. Ja veel ajaloost. Kui K-Arvutisalong tuli turule ja viis paberpildi hinna 5 kroonilt 0,5 kroonile. Oh seda draamat :) Lisaks kadus mõne aastaga see tüütu filmide ostmine ja nende ilmutamine ning 24/36 kaadri piirang - foto läks massidesse.
    Ja kui Rate.ee oli kosmosest saadetud imeprogramm, kuhu said pilte panna ja neid arvustada - panna 5 ja kümneid - raha eest kusjuures veel(oli vist - mul endal kontot pold, aga no midagi nagu meenub). Ja nüüd siis tänapäeva. Kus igal esimesse klassi mineval lapsel(ilmselgelt kunstiline liialdus, aga see sobib mu meelest siia) on taskus telefon, mis teeb pilti. Sellest, et edasi tulevad juba 5-6 kuuenda klassi poistel/tüdrukutel telefonid, millega mängitakse mänge, milleks vanadel aegadel (2000ndad) oli vaja eraldi suurt pea 10 kilost kasti nurka ja kuvarit. Ja no loomulikult on foto kaotanud oma võlu ja valu. Esimene laine oli K-Arvutisalong ja digifotokate võidukäik, mis lasi tuimalt printida kõik oma reisi 500+ fotot paberile ja selleks ei pidanud 3 aastat raha kogumise eesmärgil tööl käima. Lisame siia veel moblade arengu (tuletan meelde, et elame ajal, kus NOKIA on muutunud ajalooliseks rudimendiks), mille massidesse viis NOKIA. Lisaks veel FB ja FLICKr.
    Et jah. Maailm on pilte täis. Oleks huvitav teada mitu lõpmatut arvu kuubis pilte hetkel veebis üleval ripub? Ja kui rääkida veel piltide tegemisest, siis kui keskmise odavama poolse fotokatiku eluiga on tsirka 5-10 tuhat(ma panen umbes ei viitsi otsida, aga no umbes nii see keskmine ehk tuleb) klõpsu...siis korrutada see müüdud kaameratega - eh ma kahtlustan, et 20 aastaga on tehtud triljon korda kuubis rohkem pilte kui terve fotoajaloo 100 aasta vältel. No wonder, et "veidi" mõttetuks muutub :)
    (irw ja siis need blogid, kus inimesed panevad kõik oma söödu ja selga pandu avalikuse ette - et ma mäletan veel aegu, kus inimene tõusis hommikul üles, pani riidesse, sõi ja läks tööle. Nüüd tuleb iga selle tegevusega liita veel väikene fotosessioon...ning siis need lapsed ja nende riided ja...kuule ma saan sust täitsa aru. Ausalt öeldes selle kõige kõrval on mu meelest reisipilt kõrgem süvakunst :D
    Ei hakka siinkohal pimikust ja muust tolmu mattunud nähtustest rääkima.

    VastaKustuta
  2. ...Ja no veidi maapealsemad numbrid kangastuvad ehk raamatute näol - ka neid on mu meelest teise vabaduse ajal eestis prinditud rohkem kui ülejäänud ajaloo jooksul kokku. Hetkelgi on kaupsis lõputuna näiv "soodus" raamatutele, mille vastu huvi ei näi lõppevat. Ja ma saan aru, et raamat on keskmise eestlase (jah, see loom on olemas) jaoks püha lehm ning neid ei ole kunagi liiga palju(kõik see keele suremise hirm ja rahvuslus jms), aga no tõesti....ma õudusega vaatan ja mõtlen kõigile neile metsadele mida enam ei ole, sest keegi on kuskilt pulgast imenud järjekordsed 100 lehekülge oma igapäevaelu või fantaasiaid:)

    Raamatute kuldaega ma ei mäleta, olen selleks liiga noor. Aga selge on, et sama agaralt, kui keskmine eestlane oma nõuka-aegsed raamatud prügikasti viskas või ära andis, sama uljalt ostab ta hetkel uusi raamatuid asemele.
    Ja ma lihtsalt observeerin - ei hinda :D
    Hmm - ei tea kas me elame tarbimise kuldajastul või mitte ;)?

    VastaKustuta
  3. Ma olen selline inimene, kellel nutitelefoni pole ja fotokaga pildistada ma eriti ei oska. Mees ostis mingi kalli peegelkaamera, see niisama seisab, sest ka tema ei ole viitsinud seda endale selgeks teha. Ausalt öeldes mind natuke segab, kui pean mingi ürituse nautimise asemel seda dokumenteerima. Mingid puhkusepildid on meil olemas küll, enamasti ikka nii, et vaatamisväärsus + perekond selle ees. Kui inimesi pole, siis tõesti ei viitsi keegi neid igal pool nähtud vaatamisväärsusi kaeda ju. Pildid on meil kopeeritud nii oma arvutisse kui ka välisele kõvakettale, sealt ma siis nii poole aasta tagant sorteerin välja paremad ning lasen need paberile ilmutada ja panen albumisse. Albumeid on meil juba omajagu (no ikka nii, et esimesest lapsest on iga eluaasta kohta album, teisest hakkab neljandaks eluaastaks esimene album täis saama...). Huvitav, kas keegi veel nii vanamoodne on?

    VastaKustuta
  4. Ma hoian paremaid pilte FB-s, osad on päris kinnised albumid, osad on sõpradele näha. Mulle meeldib pilte teha ja meeldib teiste pilte vaadata, eriti reisipilte. Vahel on äratundmisrõõm, et olen ka seal olnud, vahel on lihtsalt inspiratsiooniks kas sinna kohta minna või kodus midagi taolises stiilis teha. Kasvõi lillevaas või keraamiline pott aianurka. Samuti meeldib vaadata teiste söögipilte, mõnikord tuleb siis ka endal tuju söök ilusalt serveerida. Ja ma olen nii kade nende peale, kel on palju pilte lapsepõlvest, sest ma ise olin nähtamatu laps - üks pilt aastavanuselt, järgmine 6-aastaselt õpilaspileti jaoks. Ja siis kord aastas klassipildid kuni täiskasvanuks sain ja kaamera ostsin ise.

    VastaKustuta
  5. Ma olen hakanud kasutama pilveteenuseid, kuhu on juurdepääs nii arvutist kui telefonist. Väga mugav on. ja mu 5a vana vähe kobedam kaamera ei pildista enam nii reipalt kui paar kuud vana töötelefon. Lisaks on fotokas raske nagu telliskivi ja ma viimasel ajal ei viitsi teda kaasa isegi vedada. Pildistan mälestuseks telefoniga. Raamatuversiooni olen teinud neist trippidest, mis mul ristilapse perega. Neile mälestuseks, jutud juurde jne. Omale prindin kord aastas suure valikuga mõned fotod lõppenud aastast fotopoes välja ja panen albumisse. Mulle omale väga meeldib pilte vaadata, just perekonnalbumeid. Kahju seetõttu, et enamik pilte tänapäeval kuskile telefonisse jääb.

    VastaKustuta
  6. Igasugu pilveteenuste, sh Facebook, eluiga on lühem kui piltide soovitud eluiga. Varundage hoolikalt!

    VastaKustuta
  7. No mis. Mul just tuttav küsis viimase reisi pilte ja ma saatsin need talle 5 min tagasi. Pildistas kaaslane, mitte mina, õigemini mu omad pole lihtsalt veel üles pandud, aga vahet ju pole. Terskei matk 2016, facebookis, 115 pilti.

    Enne matka me vaatasime omakorda varasema seal rajoonis tehtud matkade pilte, osa neist oli ise paberile trükitult kaasas.

    Ja ma kindlasti korraldan piltide vaatamise õhtu. Ja aastaid oleme reisipilte vaadanud vana-aasta õhtul sõprade ja sugulastega.

    Ehk. Inimestel on reaalne HUVI teiste tehtud reisipiltide vastu. Miks sa üldse arvad, või kuidas sa tuled sellele, et ei ole?

    Siis on veel küsimus, et kas FB on hea kanal. Jah ja ei. FB ei ole mu arust arhiiv, FB on selline jooksev värk. Just pikema väärtusega pildid võiks kuhugi mujale toppida ja neid siis soovi korral sealt viidata. Mul on selleks Smugmug (http://kaur.smugmug.com/, aga käivad ka kõik muud keskkonnad. Insta on mu arust ebamugav, sest ma tahan viidata korraga tervele pakile: "2010 aasta Himaalaja" või mistahes teine üritus siis.

    VastaKustuta
  8. Eks sõltub vist piltidest, mida näidatakse ja kes näitab.
    Ja kas ja kuidas osatakse piiri pidada. ma olen ise küll ja veel vaevelnud lõppematut pildijada vaadates, kus pereliikmeid eest ja tagant pildistatud, kehva kvaliteediga linnapilte jms.
    Sotsiaalmeedia eelis ongi see, et ei pea.
    Kui juba külla oled läind, siis ma olen küll liiga viisakas, et mitte avalikult haigutada:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks peaks keegi kellelegi oma pereliikmetest tehtud tavalisi reisipilte näitama??? Või neid tegema? Inimesed pildistavad üldiselt ikka mingeid nähtusi (mis võivad ka muidugi igavad olla - kirik X siitpoolt ja sealtpoolt), aga üksteist?

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!