esmaspäev, 29. märts 2010

Teeme ära

Koeraomanikud lähevad ja koristavad ära oma lemmikute junnid. Noored nopivad kokku tühjad krõpsu- ja joogipakendid. Suitsetajad korjavad maast suitsukonid.
Tallinnast saaks väga puhas linn.

pühapäev, 28. märts 2010

Geni lood 2 Elu mõte

Täites neid kastikesi tuleb kurvastavalt tihti märkida surmaajaks- lapsena.

Emotsionaalse inimesena lähevad need surmad mulle südamesse- need on ju Minu Inimesed.
Huvitav, kuidas tolleaegsed inimesed, kes kui palju just uskusid, aga olid kirikuga seotud,  seda endale selgitasid? Pragmaatikuna ma tean: olematu sünnitusabi, vilets toit, raske füüsiline töö. Looduslik valik.
Religioon peaks idee poolest pakkuma inimestele lohutust ning vastuseid ja mõtet. Kas võib olla kellegi elu ja eksistentsi mõte pakkuda vanematele 9 kuud rõõmsat- ärevat ootust ja seejärel mõni aeg hiljem lohutamatut kurbust? Pole vist midagi õudsamat, kui elada üle oma lapse surm...

Kuna andmete kokkuotsimine pole just väga kerge töö, siis viljatute harude puhul löön sageli käega- vahet ju pole. Kas ma olen endalegi ootmatult leidnud vastuse küsimusele- mis on elu mõte? Su elu on mõttekas vaid siis, kui see kestab edasi läbi järeltulijate ja/või mäletamisväärsete tegude?

laupäev, 27. märts 2010

Leevikesest vareseks.

Ja andke mulle andeks minu ülbus...

Lugesin Postimehest intervjuud ühe daamiga, kes avastas just tervisliku toitumise.
Tsitaat oli umbes selline"... ja te ju teate seda peale söömist tekkivat raskustunnet, mis muudab uimaseks.. jne". Vabandage väga, aga ei tea.
Ma olin siiani suhtunud väga skeptiliselt sellesse ph dieeti- ja üllatus-ülatus, ajalehes kirjutatu põhjal, ma juba pean seda dieeti.
Siia ritta sobib veel üks mõtteavaldus ühelt teiselt tervislikult toituvalt daamilt. Kes võrdles juustu- ja kanaburgerit ning sai üllatuseks teada, et kanaburger annab rohkem kaloreid (või oli see vastupidi). Miks te sellist jama üldse sööte??
Olin hiljuti külas, kus ootasime söögi valmimist. Lapsed olid näljased. Üks "varastas" Nutella purgi ja kühveldas sisse 4-5 saia. Teine kiibitses perenaise juures, kes hakkis borshi jaoks kapsast-porgandit... Kolmanda, lisatoiduga alustanud imiku osas, kurtis ema, et laps sööb ainult banaanipudi. Köögivilja üldse ei tahtvat. (Muuhulgas sain teada, et ka porgandi vastu on olemas allergia (oi aegu...))

reede, 26. märts 2010

Aegunud tarkus (töövestlused)

Lugesin miskit üleskutset töötutele blogida oma töövestlustest ja tuli samuti tahtmine meenutada. Kindlasti peab rõhutama, et kõik alljärgnev on toimunud nö headel aegadel. 
Vaid kord elus olen ma käinud töövestlustel nö töötuna. See oli päris kainestav kogemus. Olin just tulnud provintsist, kus ma olin "keegi", pealinna. Ja sain kiirelt selgeks, et oli mis oli, uues linnas algab kõik taaskord nullist.
Umbes iga kolme aasta tagant haarab mind rahutus, tööst saab siiber ja tahaks ära. Aastatega olen ma jõudnud arusaamiseni, et pole midagi halvemat paanikast. Häid tööandjaid, töökohti- kus tõepoolest tahaks töötada on Eestis tegelikult väga väga vähe. Ja mingil hetkel võibki tekkida kummaline olukord, kus selgub, et praktiliselt kõigisse normaalsetesse firmadesse oled sa juba kandideerinud. Ja mis veel piinlikum, neile ise "ei" öelnud. Karta on, et teist võimalust sulle enam ei anta... Ehk siis rahu ja 100% veendumust, et sinna kuhu kandideerid, tahad pärast ka tööle minna.

Oskus unistada

Hiljuti avaldatud inimarengu aruanne tõestas seda, mis oli niigi teada. Vaesus sünnitab vaesust ja Eestis kihistumine kasvab.
Keskharidus on meil veel (õnneks) tasuta ning kooli ja töö ühildamine on küll raske, kuid mitte võimatu. Rahast enam taandub minu meelest teema sellele, et inimesed ei oska unistada. Nagu näitas ka eelmainitud uuring, on eesti inimestel hämmastavalt väike saavutusvajadus.
Siinkohal tekib küll pisuke vastuolu peavoolumeediaga. Mis, nagu selgub taaskord, käsitleb siis vist taaskord ajakirjaniku lähituttavaid ja suhtlusringkonda. Näiteks me peksame mõnda-sada süvaõppega koolidesse püüdlevat lapsevanemat küsimata tuhandetelt- miks nad ei võitle selle nimel, et nende laps saaks parimat.

neljapäev, 25. märts 2010

teisipäev, 23. märts 2010

üksi

nii nii nii nii paha on olla. Varsti juba ca kaks nädalat. Mul on düsbakterioos. Diagnoos on pärit telereklaamist. Sümptomid klapivad ja näivad tugevnevat neil päevadel, kui trenni peaks minema... Väga nõme olukord ja ma ei tea mida teha. Arsti juurde ju ei lähe, et sorry, mul kõhus keerab, kempsupaberit kulub liiga palju ja s... on allaminekuks liiga kerge:(
Kõige suurem segadus on mul jogurtiga. Mu (elu)tarkus ütleb, et jogurt on sellises olukorras paha paha. Samas see rohi, mille järgi ma endale haiguse sain, sisaldab peamiselt lacto-batsille. Et siis jogurt- ja või ei? Täna proovisin ja sain teada, et mul on õigus (nagu alati) ning jogurt ON sellises olukorras out.
Proovime siis tabletti. Ja jätkame juustusaia-keedumuna-kange tee dieeti.

esmaspäev, 22. märts 2010

Eestlane ja venelane vol 4

Kolm parmuvälimusega meest istuvad pargipingil ja tühjendavad kolmandat pakiveini.
Dimake ja vanaema jalutavad. Elavaloomuline umbes viiene Dimake hüpleb eespool ja vanaema tuleb kelku vedades töntsi sammuga tagapool.
Dimake uurib elu ja inimesi ning jõuab ühel hetkel parmudega tutvust sobitama.
Vanaema jõuab pahandamiseks kohale täpselt sel hetkel, kui Dimake end ümber pöörab: suu kõrvuni, silmad säramas. Käes kuldsed isuäratavad pliinid.
- " Aga Dimake, miks sul KINDAID KÄES POLE!!!!"...

pühapäev, 14. märts 2010

Eurovisioonist

Miks Eesti eliidile ei meeldi estraad? Lähiminevikust kohe võtta kaks näidet: Baskini teatri- ma ei teagi mis sõna siinkohal kasutada- ärastamine, kantimine, reorganiseerimine?- NO teatri vastu ning Eurovisiooni muutmine Eesti lauluks. Kusjuures küsimus pole isegi mitte meeldimises/mittemeeldimises, vaid ühe teatud zanri alavääristamises ja teadlikus hävitamises.
Minu jaoks jaotub kultuur laias laastus kolmeks. Esiteks haltuura. Defineeriks seda nii, et tehakse eelkõige raha pärast, ilmselgelt lati alt läbi joostes. Siia punti läheb ka nn taidlus. Ehk hinge ja südamega tehtud asjad, mis paraku oma professionaalselt tasemelt jäävad küündimatuks ja piinlikuks. Kuigi, mis seal salata see viimane võib hea kommunikatsiooniga pöörduda campiks, mis on iseenesest lugupeetav zanr. See on segment, mida ma ei salli.

neljapäev, 11. märts 2010

Kuulsuse ahelad

Sain EPL-t  kingituseks Jaan Krossi mälestused. Ma pean ausalt tunnistama, et minu enese mälestused on paraku siiski kõige huvitavamad:) aga no üritan lugeda. Ja lk. 57 loen:
".... väga vaiksehäälne ja märkamatu näitsik, kelle edaspidine saatus seisnes peamiselt selles, et tast omal ajal sai proua Alliksaar".
Ahah. Väga armas. Sind mäletatakse kui kellegi nähtamatut abikaasat. 
Geni teemaga tegeledes olen jõudnud kurvastava teadmiseni, et olen pärit täiesti kuulsusetust suguvõsast.
Ma kahjuks ei tea, kas minu täiesti kuulsusetud esivanemad polnud kuulsad kirjanikud-poliitikud, kuna nad olid Võsa-Petsi stiilis räpased läbustavad joodikud või olid nad lihtsalt usinad tasased eestlased, kel polnud vahendeid lapsi kõrg-koolitada? Ma ei saa seda ilmselt kunagi teada. Kuigi mulle meeldiks uskuda teist varianti- sest nõukogude võimu tulekuga on ka sugulased kuidagi andekamaks-kuulsamaks muutunud.

kolmapäev, 10. märts 2010

Karjapoisi hundist

Varahommikul ärkasin suitsuanduri sireeni peale. Tõmbasin teki üle pea ja üritasin edasi magada.

Ma vihkan seda seadeldist. Mul on nüüd koridori seinas auk. Ja mööda lage jookseb juhe. Üks mu pereliikmetest magab nüüd kinnise ukse taga, kuna öö läbi kestev "videodisko" ei lase uinuda. Kui alarm käivitub, siis jäävad liftid seisma- nii et pisuke põnevusmoment kaasneb iga sõiduga...Paar korda kuus toimuv "tuletõrjehäire" on muutunud rutiiniks.

Samas on minuni jõudnud arusaamine, et ma tegelikult ei tea kuidas peaksin käituma, kui ükskord see vidin mulle TEGELIKUST ohust märku annab. Rõdule jooksma? Öösärgis koridori lippama??

PS. Loodetavasti ei saabu kunagi päeva kui ma loen seda postitust tänutundega, et suitsuandur päästis mu elu.

esmaspäev, 8. märts 2010

Burkadebatist

Teismeline tüdruk kirjutab oma kooli-essees

Igal naisel peaks olema õigus- kui näkku ilmub ootamatu punn või ohatis, on pahade juuste päev või väike ülekaal või lihtsalt ei viitsi pead pesta- enda nägu ning keha kinni katta...

Ilusat naistepäeva!

neljapäev, 4. märts 2010

Igaühest võib saada lendur

Eile vihastasin taaskord ühe artikli peale, kus faktidega oli loominguliselt ümber käidud (et mitte öelda lausa valetatud) ning paar wikipedia artiklit läbi lugenud profaani arvamusi tituleeriti spetsialisti pähe. Olin juba valmis emotsionaalse blogisissekande tegema, kui aru sain, et selliseid on mul siin juba oma paar-kolm tükki.

Esitasin endale küsimuse siis hoopis sedapidi- miks see mind nii ärritab ja vihale ajab?
Sekretärist "toitumisspetsialist", koomikust "pressiesindaja", diskorist "kunstnik", fotograafist "kokatädi"  jne. jne. Mind, kes ma pean elementaarseks inimõiguseks enda puhul õigust muutuda ja muuta oma arvamusi, hobisid, midaiganes. Mina, kes ma suhtun suure lugupidamisega saatejuhist geniaalseks meediaõppejõuks transformeerunusse, endisest sportlasest edukasse ärimehesse jne.. seda rida võib samuti lõputult jätkata- miks kaob mu tolerantsus teatud inimeste puhul täielikult???

PS: Veel üks lootusetu katse oma  blogi avaldada 
DIQMZRAM  Pärast seda nõustun Ieska vandenõuteooriaga..:)

teisipäev, 2. märts 2010

Geni lood vol1

jess!!! Valma.
Või tegelikult on korrektsem öelda, et sugupuu on olemasolevate materjalide põhjal põhimõtteliselt valmis. Sest su esivanemad on Murphi seaduse põhjal juhtunud ju elama just selles paikkonnas, mille materjale veel pole üles laaditud/olemas või unistas sissekannete tegija arstiametist (e käekiri loetamatu).

esmaspäev, 1. märts 2010

Pärast surma- asjadest

Kirjutamise väärtus on selles, et sa näed enda muutumist ja kasvamist. 
Umbes 13 aastat tagasi, mattes üht väga armast Inimest ja nähes kui palju kogunes ta matustele inimesi, tabas mind paanika. Kes tuleks minu matustele? Peale sugulaste ja perekonna. Nii alateadlikult kui ka teadlikult olin ma elanud ainult omaenese elu, käies seda rada mis mulle meeldis. Sealsamas tegin otsuse hakata rohkem sõbrustama, inimeste vastu huvi tundma, võrgustikku mis kannaks, kasvatama. Käisin hambad ristis ära isegi klassi- ja kursakokkutulekul....:)