Viimati tegin ma seda kümme aastat tagasi. Vahepeal käisin rääkimas kutsenõustajaga. Sellepärast ma tean. Et mul on ideaalne CV, hindamatud kogemused, väga hea haridus, mõõdetavad tulemused...
Ja pots pots pots. Tuli mu postkasti kolm vastust. Esimene kurtis, et kuna valik oli nii nadi, siis nad tühistavad ja alustavad uuesti. Ja kaks vastust andis mulle lahkelt teada, et paraku ei osutunud ma valituks, vaid nad jätkavad kandidaatidega kelle professionaalne taust haakub paremini ettevõtte ootustega.
Ma pidin pikali kukkuma. Tõsiselt ka. See oli täielik külm dušš, sest kui minu professionaalne taust ei haaku ootustega, siis ma küsin siiralt, et milline peaks olema professionaalne taust, mis haakuks.
Üritasin aru saada, mis on valesti. Sest mind ei kutsutud ju isegi mitte intervjuule. Järelikult tehti otsus mu CV ja minust meedias leiduva põhjal,
Praegu on meedias teemaks kokkuvõte uuringust, mis andis lahkelt teada, et alates 40 eluaastast algabki karjääri allakäigutrepp.
nii et... ongi vanuseline diskrimineerimine?!
Ma olen nüüd guugeldanud ja tõesti, kõik niiöelda minu asemel tööle võetud on noored. Tausta ja haridust on raske võrrelda, sest nimekirjast olulisem on ju tähtsam, mida sa sellest kõigest õppisid ja selgeks said.
Kusjuures, ma olen hakanud töökuulustes märkama üht uue aja koodi. Kui vanasti sooviti hea õppimisvõimega inimesi, siis nüüd on märksõnaks " piisab baka- kraadist". Ehk siis, kui sul on magistrikraad, oled esiteks ülekvalifitseeritud ja teiseks usutavasti ka liiga vana...
Ma ei saa selles postituses isegi statistikaameti andmeid kasutada, kuna noorte tööhõive on vanuseni 35. Ja muu tööhõive vanusesegment on 50-75. Mis ei näita mitte midagi. Kuna pensionile minnakse teatavasti umbes 65 eluaasta paiku. Ehk siis, üle 50 aastased oleme me maha kandnud lausa riigi tasemel.
Sellel teemal on tegelikult väga raske sõna võtta.
Kui otse pole öeldud, on väga raske süüdistada vanuselises diskrimineerimises.
Äkki oligi su eluloos midagi väga olulist puudu, mis teistel olemas oli.
Äkki nad otsisidki midagi spetsiifilist.
Ma tunnustan 100% juhi õigust valida endale sobiv meeskond.
Ma ei tahaks ka ise töötada kollektiivis, kus kõik on 20-dates pikajalgsed blondiinid....
Äkki oled ise kehv ja laisk ja möku...Ole parem ja tublim ja küll saab. Eks.
Alati leidub keegi, kes ütleb, et aga mina ja minuga läks hoopis teisiti. Ja tõsi ta ju on. Suur osa üle 45 stest on ju tööga hõivatud. Ma isegi ju. Võiksin vabalt targutada, et vaadake mind- saab ju, suudab ju...
Nii et.. sinna see lugu jääb.
Lihtsalt kuidagi nii kurb on. Nii mina kui mu sõber valisime oma karjääripöördeks valdkonnad, kus meediamüra põhjal kõige karjuvam tööjõupuudus. Tema valis IT. Ma täna veel ei tea meie kummagi kohta, kuidas see kõik lõpeb. Eks ma siis kirjutan.
Aga mida ma juba täna näen. Meie missioonitunnet pole küll mitte kellelegi vaja.
Juhtusin ajalehest lugema, et ka IT sektoris on sama lugu. Me kurdame, et meil on töötajate puudus, aga tegelikult on meil puudus töötajatest, kes oleksid alla 30, kogemustega ning soovitavalt ka meessoost.
Täiesti uskumatu.
Või siis. Okei. Ütleme siis selle ka välja. Me vajame madala palgasooviga, kogemustega noori töötajaid. Ei ole vaja teistel pingutada ega katsetada ega üritada.
Me korraldame riigi ja Euroopa rahade eest koolitusi ja ümberõppeid... linnukese pärast. Tööandjad ootavad küll tõõjõudu, aga... mitte selllist. Miks me siis ometi seda teeme ja raha raiskame ??
Mida ma sellest loost järeldasin.
Kui tahad töökohta vahetada, või veel hullem, teha karjääripööret. Siis viimane taks on 45.
Vali noorena eriala, mida sa suudad ja tahad teha pensionini.
Ning vali valdkond, kus 65 aastane on tegija ja sobiv. Loomulikult, alati leiad näite, kus ka eakas laulja või modell on väga populaarne ja hõivatud. Aga vaata masse. Kas pigem eelistatakse sel erialal ja valdkonnas noori?
Neid erialasid, kus ka eakamad on hinnas, on tegelikult üsna mitu ja kui sa ei leia nende hulgast sobivat, siis kahju on. Sind ei ole ühiskonnale vaja.
Kui sul on töö, siis hoia sellest küvasti kinni ja unusta mingid udujutud " kutsumus, tööõnn" jms pläma. Kui juhtub, et jääd tööst ilma, sind koondatakse vms, siis ongi jama. Unusta tööturg ja katsu ise hakkama saada. Küll sa saad. Meievanused saavad alati.
ja hiljuti kuulsin üht väga positiivset mõtet.
Kõik lood lõppevad hästi. Kui ei ole veel hästi.. siis järelikult pole veel lugu läbi.
Kõige firmatruumad on 50+ naistöötajad. Olen 30 aastat eraettevõtluses(tõsi küll - väikefirmades) askeldanud ja üsna pea sai selgeks, et noored ja usinad kas jooksevad ise paremale marjamaale või ostetakse üle. Paarkümmend aastat tagasi hakkasingi sobivatele ametikohtadele võtma 50+ inimesi - võisin olla kindel, et nad töötavad pensieani ja ei tõmble. Nii ongi läinud:)
VastaKustutaÜtlen sõna sekka. Vanus 45+. Sisenesin eelmisel sügisel uuesti tööturule (sunnitud käik), soovisin teha karjääripööre - helesinine unistus, millest tööõnnespetsid räägivad, kuid milline teadmine ei ole veel jõudnud teistesse sfääridesse, et inimesed ei pruugi terve elu töötada nooruses õpitud erialal. Loobusin pärast mõne kuulist otsingut. Miks? Vaatamata motivatsioonile ja eelnevatele kogemustele valdkonnas - ei osutunud isegi intervjuule kutsutuks. Vaatasin siis teise pilguga, st ametikohti ja tööülesandeid, mis sobiksid minu oskuste/kogemustega. Laias laastus jagunesid ettevõtted kaheks: ühe osa moodustasid need, kes saatsid teate, et konkurss oli suur ja häid kandidaate palju ning ei läbinud CV vooru ja teise osa ettevõtted, kuhu kutsuti intervjuule, tegin kodutöö ja selle esitluse. Tulemused jagunesid samuti kaheks: olen üle kvalifitseeritud ning töökoht ei võimaldaks minu oskuste ja kogemuste maksimaalset realiseerimist või siis anti teada, et valisid kandidaadi, kes soovis vähem palka.
VastaKustutaOlen värvanud inimesi ja võtnud tööle nii noori (-30) kui ka vanemaid (so nii 45+ ja 50+) inimesi, vanus ei ole olnud kriteeriumiks, vaid suhtumine, väärtused ja hoiakud ning soov teha seda konkreetset pakutavat tööd ja kuidas inimesed end selles rollis näeksid ja tunneksid. Loomulikult olen värbamisega ka "puusse pannud", sellest õppinud ja edasi liikunud. Nüüd olles värvata rollis tunnen üha rohkem, et valituks osutamisel on peamiseks kriteeriumiks saamas vanus + liiga laialdased kogemused. Ühes kohas ütles personalijuht telefonis, et tulevane juht tundis, et olen talle potentsiaalseks ohuks, sest minu oskused ja enese kehtestamise ning esinemise oskus olid muljet avaldavad.
Aga 45+ daamidel on ju alati võimalus avada kristallipood või reikikoda. Kõik naisteajakirjad on neid lugusid täis.
VastaKustutano just :)
Kustutategelikult ma ka ise ei usu, et päris hätta jääme. Ma just rääkisin oma õega, kes siiralt küsis et miks ma oma sotsiaal/veebi/blogioskustest äri ei tee, tal mees maksvat ühele tüübile üle 1000 kuus.
Õde nõustan tasuta :)
Avalik sektor või era?
VastaKustutaTuttav just rääkis, et avalikus käivad asjad nii. Helistatakse, et saada kiiresti CV. Meil on küll siin juba 100 avaldust tulnud aga me lubame, et kutsume sind vestlusele.
Nii et vanusega ei pruugi olla mingit pistmist. Lihtsalt oli vaja teha konkurss aga kitsam ringi inimesi, kellega edasi minna, oli ilmslet juba eelnevalt välja selekteeritud.
Eestis saad hea koha, kui sul on ees head soovitajad. Isiklikud kontaktid loevad, kahjuks.
Diskalimer :) - kindlasti on erandeid aga nii palju kui ma tuttavatelt kuulen lugusid, kipuvad need olema kõik ühte väravasse. Vanuse mõttes kuulume me kõik sinna 40-50 gruppi hetkel.
ma ei hakka avalikku sektorisse isegi katsetama. Mul on mitu tuttavat seal tööl ja sinna avaliku konkursiga saamine on ilmselt ime.
KustutaMulle tundub, et sinna sisenemiseks on 3 võimalust.
Noorena sebid praktikakoha. Või oled väga vinge tegija (Nõgene ja Jesse nt) + oledki kõikidega tuttav.
Mis?? Minu amet võttis just yhe tippjuhi tööle läbi avaliku konkursi. Inimene luges cv-onlines kuulutust, kandideeris ja sai. Tõsi - meesterahvas.
KustutaIsiklikud kontaktid loevad igal pool maailmas, kas just kahjuks on iseküsimus ;)
KustutaMina sain ka avalikku sektorisse läbi konkursi, ei tundnud kedagi. Mitte küll tippjuhiks, kuid avalikus sektoris on minu kogemuse kohaselt väga lihtne asutusesisest karjääri teha ja ka erinevate asutuste vahel liikuda. Iseasi, kuidas sealne töö ja asutuse sisekliima sobivad. Aga kui oled süsteemis sees, siis üldiselt on soe koht garanteeritud (ja mõned saavad isegi millegi huvitavaga tegeleda).
Kustutaloomulikult Sa said :) Aga kas täna saaksid ( kui CVs puuduks see rida, et oled seal kunagi töötanud). proovi huvi pärast nii 5 aasta pärast ! :)
KustutaIlmselgelt on olemas erandid, kui kõik üle 45 aastased oleks töötud, siis oleks see ju katastroof. Pigem tuleb sellest uuringust välja see, et töö vahetamine on väga keeruline. Kui oled juba paigas, siis üldjuhul ikka hinnatakse ja hoitakse.
Nõus muidugi, lihtsalt avalikku sektorit päris maha kanda pole ka mõtet, seal võib päris häid võimalusi olla.
KustutaNo mu näide oli reaalsete juhtumite baasilt. Kindlasti on valdkondi, kuhu alati otsitakse (IT nt). Aga on ka massiliselt hetkel neid, kes MV reorg tulemusel ripakil jäid. Tööd on leidnud pigem need, kes pakkujatel eelnevalt juba pildil, kogemustega ja omas valdkonnas tegijad.
Kustuta"...ülekvalifitseeritud ja teiseks usutavasti ka liiga vana" = järelikult võid rohkem palka nõuda,mida pole vaja...
VastaKustutaVau, teil õnnestub isegi eitavaid vastuseid saada!
VastaKustutaNeid erialasid, kus ka eakamad on hinnas, on tegelikult üsna mitu ja kui sa ei leia nende hulgast sobivat, siis kahju on.
Palun vihjeid nendele erialadele.
mulle on jäänud mulje, et näiteks arstinduses ja teadlaste hulgas? Samuti pole ilmselt vahet su vanusel kui teed nn ettevõtjana/kodus tööd tõlgid, raamatupidajad, andmesisestajad, kunstivaldkonnad, programmeerijad. Lihtsalt kontorisse neid mingil põhjusel ei taheta.
KustutaMa töötasin kunagi ühes jaeketis, mille välismaises harus oli kombeks, et kõik pensionieelikud ( kes ise soovisid) said tööd sealsamas koolitajatena.
Ja mitmed kaubagruppide müüjad on aru saanud, et mõne kauba puhul mõjub eakam müüja usaldusväärsemana.
Nagu ülal ja all on kirjas, siis paljud ettevõtted võtavad lihtsamate tööde peale. Kui kaheldakse, siis füüsise üle. Aga kui väga raske töö pole, siis võetakse.
Aga tõsi, ma ei tea, ma arvan. Ja võibolla kehtib ka neis valdkondades pigem see, et sul lastakse väärikalt jätkata, aga kui soovid sinna sektorisse siseneda, siis on ikkagi raske?
Ma kommenteerin raamatupidajate osas. Meil on raamatupidaja 70+, tubli ja tore inimene. Seda teada saades teatas üks ärimees, ise 60+, et selline tuleks küll juba lahti lasta, ei jaga ju enam ööd ega mütsi, põhimõtteliselt pomm toanurgas tiksumas...
KustutaTalle vastaks, et meeste eluiga on lühem :P
KustutaTõepoolest suurepärane tulemus. Kolm saadetud CV-d ja kolm copy-paste negatiivset vastust. See on ju 100-protsendiline tabamus! Meie personalijuhid on teinud oma arengus suure hüppe. Minu kogemus vähese kirjaoskusega noorte kirjavahetuses tööandjatega on seni andnud tulemuse: 10-15 väljasaadetud CV+motivatsioonikirjast saab vastuse 2-3.
VastaKustutaEakad on hinnas kooliteenijatena ja majahoidjatena. Kas eakamaid inimesi ka tasuvamatele töödele otsitakse, ei tea.
VastaKustutaLendav võttis sõnad suust! Kui tutvusi süsteemis ei ole, siis koristajaks või nõudepesijaks ehk võetakse. CV tuleb ka vastavalt muuta ja mitte esineda oma haridus- või ametialaste saavutustega.
VastaKustutaTutvused on Eestis kulla hinnaga. See on fakt. Seepärast olen ma ka alati mures, kui inimene läheb välismaale tööle. Tuled tagasi ja suhteringkond on kadunud/ei mäleta sind enam. Oma kogemus.
KustutaMa ei tea Su eriala, aga kas FIEna oleks võimalik tegutseda? Oled enda peremees.
KustutaVaataks õige tööandja seisukohast:
VastaKustuta1. Tutvused loevad: Loomulikult võtan ma tööle pigem inimese keda ise tunnen või keda keegi sõber/tuttav soovitab. Isegi CV põhiselt väga hea kuid võõras kandidaat on siiski tundmatu väärtus.
2. Vanus loeb: Vanemad inimesed kipuvad laias laastus rohkem haiged olema, pole võimelised nii kiirelt uute või muutuvate nõuetega kohanema, ... jne ... Vanema inimese stereotüüp. Muidugi on erandeid, aga kuidas võib tööandja kindel olla et just sina see oled.
3. Kogemused ja kvalifikatsioon loevad: Vabale töökohale otsitakse just selliste konkreetsete oskuste/võimetega inimest. Tööd on suurem lootus saada vähemkvalifitseeritud noorel kui kõrgema kvalifikatsiooniga vanemal. Üheks põhjustest just tulevase ülemuse mure oma töökoha pärast. Teiseks põhjuseks kõrgema kvalifikatsiooniga paratamatult kaasnev kõrgem palgaeeldus.
4. Tööpakkumise saamiseks tuleb tavaliselt väljasaadetavate CV'de arvu lugeda kümnetes või ka sadades. Õnnelikud erandid, esimese või teise küsimise peale töö saamisest ei muuda reeglit.
Ise olen üle 50 ja praegust töökohta vastu võttes jõudsin suht siva järeldusele, et vean sellel pensini välja. Milleks oma elu "põnevaks" muuta kui tasu mõistlik ja puhkus piisav, ehkki töö iseenesest suurt miskit ei paku. Enda arust oleks ehk küll seda, teist ja kolmandat pakkuda ka mõnel ägedamal töökohal aga pole sugugi kindel, et tööandja olukorda sama nurga alt näeks. Ju ma lihtsalt olen liiga mugav, nagu viisakas eas inimesed kipuvad tavaliselt olema :P
Minu meelest on pea iga teist kuulutust lugedes tunne, et otsitakse imeinimest - kes on võimeline tegema väga erinevaid töid ja seda võimalikult väikese palga eest.
KustutaViimase aja imestamiskoht - Vabaõhumuuseum (vt aedniku tööülesanded) ning see http://seiklejatevennaskond.blogspot.co.uk/2018/03/toopakkumine-tule-seiklejate.html
Jah. Ja need näited wow!
KustutaMa olen tänaseks maha rahunenud. Ma enam ei kandideeri aj teen oma tööd. Kuigi ma tean, et aasta- kolme pärast saab see otsa. Seni üritan mitte muretseda. Eks saab siis mis saab.
KustutaAga bruto 550... Masendav. Aga ju siis on soovijaid. Pakkumine vs nõudlus töötab. See konkreetne viide oleks 100 % minu töö :)
Dziisas, need töökuulutused. :D Ja no ju siis leitaksegi selle palga eest. TT-le vastaks, et meil siin noored haritud terved inimesed lahkuvad pidevalt tööl, sest a) tegid oma firma (või on firma kogu aeg paralleelselt kõrval olnud ja nüüd sai nö tuule tiibadesse) või b) tahaks veel maailma näha. Seda teist osa annab vältida, kui palkad lapsevanemaid, aga meil siin moodsad inimesed, mehed jäävad ka haige lapsega koju nagu naksti. Nii et nokk kinni, saba lahti, igaühega omad riskid.
KustutaÜks autoremondi töökoda otsis hiljuti mehhaanik-copywriterit. Kahjuks ei ole see enam aktiivne kuulutus. Aga ma üldse ei kahtle, et ka sellise töö jaoks on kuskil keegi.
Kustutamul on meeles, et kui Tartu kunstimuuseum otsis mingile juhtivale kohale töötajat - ikka vastutusega töökoht ja haridust vajas ka - siis oli kah sinna suurusjärku palganumber.
KustutaSee seiklejate kuulutus on küll väärt leid :D Tahaks neile kirjutada, et tööülesannete ja nõuete põhjal võib arvata, et palganumbri eest on kogemata nr 2 ära jäänud...
Kustutanoh, selle puhul - arvestades, et tegemist on vabatahtlike tegevust korraldava organisatsiooniga - saab veel ehk välja vabandada sellega, et neil ongi kogu tegevus heategevaks otstarbeks ja saadav raha ei ole tglt palk, vaid päevaraha. a aednikukuulutusega on teine lugu - ja teisalt, igasugustes muuseumides ja raamatukogudes täiesti igapäevane.
KustutaMinukogemus ütleb, et vanad inimesed on palju tervemad kui noored. Meil kollektiivis kõik vanurid tööl ja noored riburadapidi haiged. Triangel
Kustutaaa ja need tuttavad, kes on ise millalgi töötajate otsimisega tegelenud, on rääkinud, et keskealised naisterahvad on kõige usaldusväärsem tööjõud. noored mehed putkavad poole aasta pärast minema - isegi mitte tingimata oma firma pärast, vaid näiteks teisele tööle.
VastaKustutatervisega on kah nii ja naa. 50 ringis naised on üldiselt suht kõva tervisega. on mingeid hädasid küll, aga need on pigem sellised stabiilsed ja vähe üllatusi pakkuvad hädad, mitte stiilis "lambist 40 kraadi palavikku" nagu noorest peast (noortel on äkilisem immuunsüsteem ja seetõttu põevad haigusi ägedamalt läbi).
Kogemus õpetas, et kandideerides vaata täpselt tingimusi ja mõtle, mida sinu oskustest vaja läheb ja mis on selle töökoha jaoks müra.
VastaKustutaKeskealisel inimesel on kogemusi ja koolitusi ikka juba kogunenud ka - kõike pole mõtet esitleda, osutud ülekvalifitseerituks. Näiteks tavapäratu võõrkeele oskus või paar aastat tagasi omandatud huviharidus tekitab personalijuhtides arusaamatust.
Selline kogemus siis.
Mis räägib keskealise tehnilist tööd tegeva naise kasuks on see, et neil on veel säilinud insenerimõtlemine. Noorem põlvkond, kes peale tuleb sarnaneb üha enam Euroopas aastakümneid kasvatatud mitte kitsalt spetsialiseerunutega, vaid kitsalt nägema õpetatutega. Jah, nad on reisinud, oskavad keeli, valdavad mõnda arvutiprogrammi, kuid kui võtad nad projekti liikmeks, siis pead neile konkreetsed käsud andma - loov mõtlemine on kusagil kooliastmete sees eemaldatud. Võimalik, et ka internetti lennanud. Võib-olla polegi see midagi traagilist - kui peaegused keskealised kunagi eest ära lähevad, siis on praegused tehnika-ja kõrgkoolidest tulijad omakorda keskealised ja töötavad omade arusaamade järgi ja sel hetkel on just täpselt nii õige. Praegu aga hindab mõistlik tootmisettevõtte tööandja inimest, kel "profiil laiem".
See usaldusväärsus. Kas 2018 eeldab keegi, et võetud töötaja on samal kohal rohkem kui kolm aastat, tegemata karjääri või tüdimata ise ära?
VastaKustutaMa ei tea, keda te palkate või kelleks kandideerite. Aga minu ümbruses on ainult ja AINULT sellised töökohad, kus "usaldusväärsus" rutiini taluvuse tähenduses on täiesti sekundaarne. 21. sajandil on inimese ülesanne midagi ära teha - midagi muuta, välja mõelda, analüüsida, mõjutada. Selleks on vaja nutikust, loovust, suhtlemist, pealehakkamist, muidugi ka ette võetu lõpetamise oskust. Aga eelkõige ikkagi neid eelmisi. Ükskõik kas sa projekteerid maja, lood uut seadust või kirjutad järgmist skaipi - "võtame tädi/onu tööle, see ei lähe enne pinssi kuhugi" suhtumisega võetud töötajalt / kolleegilt seda nagu ei saa.
Mina jälle vaatan enda ümber ja näen põhiliselt kooliõpetajaid, kassapidajaid, perearste, tehasetöölisi, raamatupidajaid, kultuuritöötajaid... Üks skaibi arendaja on ka tuttavate ringis, aga see on erand. Ja usaldusväärsus on hinnas (kuigi ega selle usaldusväärsuse eest keegi rohkem palka ei maksa). Eakate rahvatantsurühm Hõbemänd on ütlemata nukker ja hädas, kui nende 90-aastane tantsujuht (olnud grupi juht juba 50 aastat) täiesti vastutustundetult lusika nurka viskab.
KustutaMa ise eelistaks küll maja, mille on projekteerinud 50+ arhitekt, selle asemel, et talvel lõdiseda 25 aastase baka-kraadiga jumbu tehtud "modernses" elamus
Kustutaasi pole mitte rutiini talumises, vaid selles, et oleks niikauagi tööl, et hakkab selle töö spetsiifikast aru saama. no ja kui siis on töötaja, kes asjast juba aru saab, siis loomulikult ei taheta tal minna lasta.
Kustutano näiteks siis kui on vaja kombineerida IT-oskusi hoopis muu valdkonna seadustega. siis on päris kasulik, kui see inimene ka tunneb seda valdkonda, selle seadusi ning oskab juba prognoosida, kus seaduse sõnastus on nii halb, et kui ettevaatamatu või ükskõikne olla, arvutab programm pärast välja selliseid tulemusi, mida keegi ei tahtnud.
sel puhul aitab muidugi ka lihtsalt kogemus, mis on tehtava tööga piisavalt sarnane. ja seal tulebki vahe sisse kogenud 50-aastase tädi ja just ülikoolist tulnud või selle pooleli jätnud tegelase vahel. kes on küll õpivõimeline, aga laseb jalga kohe, kui on vajalikud oskused ära õppinud. ja jälle tuleb uut töötajat otsima hakata ja toda välja õpetama.
Kustutaühesõnaga - usaldusväärne = see, kes on kogenud ja oskab asja. selle vastand - keegi, keda peab järjekordselt välja õpetama, aga kes haihtub niipea, kui väljaõpe hakkab tulemusi andma.
Kustutama olen kuulnud, et heade kokkade otsimisega on sama häda - otsustad, et n.ö valmis kokka ei leiagi (eriti väiksemas kohas), õpetad noore inimese välja ja siis läheb ta paar kuud hiljem ära, nt sõjaväkke.
Me ju ei taha oma lastele õpetajat, kes on valitud selle järgi, et töötaks kuni surmani samas koolis? Eks? EKS??? Öelge "jaa" palun.
VastaKustutaLendava nimetet ametitega on nii, et neid jääb aina vähemaks. Kassapidajad on surev tõug. Tehasetöölised - tootmine automatiseerub või kolib Hiina ära. Arhitektid - maailm on täis kataloog-maju ja nende osakaal aina suureneb. Võimalus, et tavakodanik elab spetsiaalselt talle projekteeritud elamus, on aina väiksem.
Kindlasti jäävad alles mingid kohad, kus kliendilt raha küsimine või täpne töö jääb endiselt inimese hooleks, aga neid on aina vähem.
Nii et. Kas see "stabiilsus" on ikka nii suur voorus?
Kui tulevikku vaadata, siis jah. Küsimus on, millal see tulevik kätte jõuab, millal inimesele jääb ainult loominguline töö ja rutiinsed ametid robot üle võtab? Mõnigi 55-ne saab senikaua usaldusväärselt ja stabiilselt pensioni oodata.
KustutaNo tegelikult, KAur, võtad Sa mu jutu ja selle uuringu kokku nii nagu mõeldud, aga teise nurga alt.
KustutaProbleem ongi selles, et 45+ tahaks ka olla stabiilne ja edasi liikuda, ja põnevaid väljakutseid jne. Aga ei usaldata, sest millegipärast tundub see 15 aastat, mis vaja veel tööturul olla kuidagi lühem, kui 25 aastase puhul, kes vaevalt, et 15 aastaks ühte kohta jäämist üldse kaalubki...
Kuna ma olen töötanud homogeenses ja heterogeenses kollektiivis, siis mina usun mitmekesisuse sünergiasse. Kindlasti sõltub konkreetsest tööst, aga paljudel juhtudel on tulemus parem, kui kollektiivis on kõikide sihtgruppide esindajaid.
Ühes jaeketis näeme me varsti muudatust, mis on tehtud noorte ostuspetsialistide poolt. Ma kuulen seda ja ei usu oma kõrvu. Ma saangi aru, et noortel üksikutel on teistsugused tarbimisharjumused ja nad ei kujutagi ette, et on olemas teistsuguseid tarbijaid.
IT pole mingi erand. Ma olen järjest kokku puutunud programmi-tarkvaralahendustega, mis on reaalsest elust valgusaastate kaugusel.
Ja siin olekski vaja et kollektiivis oleks mõni suurpere, venelane, vanemaealine jne esindaja, kes aitaks maapeale tulla, kui looduse poolt pole niipalju empaatiat antud.
Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin. Üle 35 aastaseid on 60%. Ja neil on raha.
st mitte stabiilne vaid mobiilne ;)
KustutaIndigoaalane, ma ei kirjuta ju keskealiste (50+ vms) palkamise vastu. Kogemused ja elutarkus ja empaatia jne on vajalikud, loodetavasti!!!
KustutaMa kirjutan, et enam pole väärtus see, et inimene oleks samas kohas 10 aastat sama asja teinud. Või et ta kavatseks seda edaspidi teha. Ja et rutiiniga tööd (raamatukoguhoidja, müüja, autojuht) hääbuvad. Ebameeldivalt kiiresti.
jah ja ei. Jälle sõltub ( vabanadust, ma olen selline inimene). Uus inimene toob värskeid tuuli, aga samas on sisseelamisaeg ikka üldjuhul kõigile valus ning peale paari kuud võib selguda, et uus inimene ei sobigi.
Kustutama olen see inimene, kes on palju töökohti vahetanud ja loen seda suureks plussiks. Aga tööandjale on tegelikult odavam, kui inimene on paigal ( ja ei lange stagnatsiooni, rutiini ja on pidevalt motiveeritud, koolitab end ja areneb koos ajaga )
Mulle öeldi praegusele tööle tulles, et kui sa, Kaur, kavatsed sama kohal peal üle viie aasta istuda, siis laseme ise lahti ja anname jalaga tagumikku ka veel.
KustutaPalju jäänud on ? :) Me oleme ühevanused. Ootan huviga Su järgmisele töökohale minekust postitust. :)
KustutaJärgmine esmaspäev on esimene tööpäev uues kohas. Sisuliselt olin ametis kaks aastat - 01.01.2016 tulin tööle, detsembris 2017 teatasin lahkumisest. Kaks aastat on veidi liiga vähe. Jah, midagi kirjutan sellest blogisse kindlasti. Väga, väga huvitavad kaks aastat on olnud.
Kustutanoh, tõlkesfääris eelistatakse näiteks juba n.ö äraproovitud tõlkijat - st kui kellegagi rahul ollakse, siis on see, et temaga on juba n aastat rahul oldud, positiivne argument. kas või sellepärast, et ta ei pea hakkama jalgratast leiutama, vaid juba teab selliseid nüansse, mida just see klient tahab (ja millel pole midagi pistmist õigekeelsuse ega keele headusega, vaid mis on just sellised maitseküsimused - või otsustamise küsimused).
Kustutapluss muidugi teadmine, kas ta teeb ikka tähtajaks valmis, uue tõlkijaga ei pruugi seda teada.
ma olen praeguseks kolm korda sama asutuse hankel kandideerinud (saanud ka) ja ma usun küll, et see, et ma juba olen neile varem teinud, annab minu CV-le eelise. olgu või sedapidi, et nad saavad kohe kõrvalt minu paari kuu taguse töö võtta ja üle kontrollida, mis kvaliteeti ma pakun.
kirjastustega sama lugu, nad eelistavad tavaliselt tõlkijaid, keda nad juba teavad, ja tõstavad kogemuse pealt poogna hinda.
Jaa, jaa, kogemus loeb, appsaluutselt. Aga kas inimene ise tahab olla homme, kolme või kümne aasta pärast samal tööl?
KustutaKapitalismi (kui majandusmudelisse) on sisse kirjutatud ahnus, mis palgalise vaatest tähendab, et kõik peavad tahtma teha karjääri. Saada rohkem palka, vastutust, alluvaid, jne.
Ja kui sul on rohkem kogemusi, siis sa ju tahadki neid teistele jagada, mitte neid ainult iseenda jaoks kasutada? Mis tähendab, et sa hakkad (kas või osaliselt) koolitajaks, õpetajaks, juhiks..
mina näiteks ei viitsi eriti kedagi koolitada. v.a tantsus, kus mul on nagunii vaja teisi inimesi juba kasvõi selleks, et mingeid tantse üleüldse teha saaks. seal jah jagan kogemusi. mõtlen lausa, et peaks rohkem seda kraami tõlkima või artikleid kirjutama, sest ma ei ela igavesti ja ma ei tea Eestis kedagi teist, kes selle materjali tõlkimisega hakkama saaks.
Kustuta(näedsa, isegi tantsukogemuste jagamisega tulevad mul kõigepealt sellised kaudsed lahendused pähe, mida saab rahulikult oma kirjutuslaua taga teha.)
ahnust on mul vähem kui laiskust. st mul on motti saada sama suure töö eest rohkem raha, aga eelkõige selleks, et siis saaks samal tasemel ära elada suurema vabadusega oma aja üle otsustada. ma olen ses mõttes nagu keskaja käsitööline. Englund kirjutas ka, kuidas varakapitalistid nende peale püha viha täis olid. "mismõttes inimesed hakkavad siis, kui tööjõupuuduses palgad lakke lendavad, lihtsalt vähem tööd tegema, selle asemel, et püüda rikkaks saada." höhöhö.
see on muide regulaarse uuesti kandideerimise sunduse hea külg. ühest küljest jõle tüütu esitada uus pakkumus, et saada sama tööd edasi teha. teisest küljest saab uues pakkumuses jälle kõrgemat hinda küsida.
oletan, et rutiini lämbumise tunnet ei teki mul juba seetõttu, et ma võin iga hetk asja katki jätta või pausi teha - öeldes lihtsalt, et ei, aitäh, ma praegu seda tööd vastu ei võta.
Tegusad inimesed leiavad alati tööd sest, neile pakutakse seda. Ma kujutan ette, et see cv-de kogumine annab ainult julgema tunde, et valik on, aga tegelikult? Elamine riiklikus meediaruumis kus kõik käib mingite teemamullide kaudu see tekitabki asjatuid ärevushäireid ja arutelu mis viib ei kuhugi.
VastaKustutaMa küsisin mitmelt firmajuhilt, mida nemad arvavad sellest teemast. Otsene ülemus soovitas mitte igasugust jama lugeda. Kõigil juhtidel oli värvikaid lugusid noorte inimeste palkamisest ja kõik eelistasid selgelt palgata pigem 40 aastaseid ja mitte madalapalgalisele ja vähest haridust nõudvale tööle.
VastaKustutaEnda karjäärimuutus vanuses 45+ läks kiirelt ja valutult ja ilma ühegi tutvuseta
Tundub et juhusel on siin suurem roll kui diskrimineerimisel. Olen praegu konverentsil ja kuna teema on õhus, siis ka jutuks.
KustutaKõik küsitletud juhid on vastanud, et nad (endavanuseid) vanu tööle ei võta.
Miks?
Sellepärast, et... ah ma ei teagi.
On standardvastus.
Eelarvamused ja mõttelaiskus.
Raamatukoguhoidjad traditsioonilises mõttes ei ole enam ammu teema. Ma töötan suurettevõttes, kus 5a tagasi oli 1 virtuaalraamatukoguhoidja ja tänaseks neid on kolm. Infomaht on nii hullumeelselt kasvanud, et on vajadust juristi taustaga inimese järele, kes suudaks online teenuseid sisse osta ja lepinguid läbirääkida. Lisaks jõud, kes oskaks professionaalselt kõiki olemasolevaid võimalusi (täistekst raamatud, ajakirjad, ärivaldkonna baasid, jne) refereerida ja serveerida segmenteeritult õigele sihtgrupile. Lisaks juurdepääsuhaldus ja ettevõtte tasemel teenuste kasutusuuringud, eelarveläbirääkimised, teenuste sisumuutuste osas pidevad läbirääkimised jne.
VastaKustutaEhk et see amet ei kao, vaid teiseneb. Infohulk kasvab ja hämmastavalt vähe on neid oma valdkonna (mitte rmtknds) inimesi-spetsialiste, kes oskaks otsida nii nagu seda tegelikult teha tuleks.
Tavalugeja, kes läheb külaraamatukogusse krimkat võtma, ei puutu selle maailmaga kunagi kokku muidugi. Aga väita, et amet kui selline kaob, ma hetkel seda küll ei näe.
Ma olen omale saanud oma tausta tõttu hyydnime "...pedia", kuna ma lihtsalt tean otsistrateegiaid ja oskan meeletust infost vajaliku üles leida. Vahel on lausa koomiline, et mõni nii elementaarne otsikäik muidu targale inimesele üle jõu käib :)
KK
KK, selle viimasega on mul alatasa see lugu, et keegi küsib paaniliselt mingit infokildu, ma guugeldan natuke ja annan talle vastuse. "KUIDAS sa leidsid?" "ee... lõin otsisõnad guuglisse ja võtsin esimese vastuse lahti?"
Kustutanähtavasti kõik ei oska lihtsalt adekvaatseid otsisõnu valida.
Jaa, jaa. Aga ma kirjutasin: rutiinne raamatukoguhoidmine kaob. Rõhk tüvel "rutiin". See on - ka sinu kinnitusel - täiega juhtumas.
KustutaSiin üks artikkel karjääripöörajatest:
VastaKustutahttps://eneseteostus.wordpress.com/2018/04/04/avan-veidi-ust-karjaarinoustaja-too-telgitagused-ja-veidi-ka-kristeli-lugu/
Mulle ikka ei anna see teema rahu. Äkki su ideaalne CV ei olnudki nii ideaalne kui sa arvad? Tegelikult ei ole vanuse küsimine CVs viisakas ning selle kirjutamine kohustuslik. Proovi ima vanuseta uuesti. Tegelikult ei pea ju professionaalsed inimesed oma CVd enam kuhugi saatma, neid otsitakse ise konkursside jaoks ülesse,või ei? Proovi leida endale isik head hunter, kes sind sobivatele konkurssidele pakub.
VastaKustutaMa hetkel ei otsi tööd. Aga kui vaja tulevikus, siis peoovin vanuseta :)
KustutaJäi silma üks põnev lugemisvara, ehk huvi.
VastaKustutaGet a Life, Not a Job: Do What You Love and Let Your Talents Work For You
by Ph.D. Paula Caligiuri
Publisher: PH Professional Business
Release Date: March 2010
ISBN: 9780137080922