Muuda hobi oma tööks

hiljuti sain isiklikule mobiilile kõne ühelt ajakirjanikult, kes küsis luba materjalide kasutamiseks mu blogist. (niipalju siis interneti anonüümsusest :))
mõtlesin, ja ütlesin jah. Seejärel jätkasin oma tööd. Saatsin raamatupidamisse edasi arved täpselt selle sama teenuse eest. Mille olin oma tööandja jaoks tellinud teenusepakkujalt.

See juhtum ja eelmise postituse kommentaarid on mind viimasel ajal järjest pannud küsima, et .. aga miks ma neid asju ise ei tee. Ma oskan üsna paljut, millele on turgu, Vähemalt mu tööandja on nõus nende asjade eest maksma, ju siis mõni teine veel. Okei, endale arvete kirjutamine pole ei eetiline ega ilmselt ka juriidiliselt korrektne. Aga, kui oleks, siis ?
Ma olen natuke napakas, eks? On inimesi, kes suudavad iga oma liigutuse teha rahaks. Aga mina nüüd siin pirtsutan ?

Susan Cain soovitas oma kutsumuse äratundmiseks vaadata ja uurida, kelle peale sa oled kade. Kas ma olen kade nende peale, kes osutavad mulle teenuseid, mida ma ise suudaks teha? Ei ole.

Minu olemuse märksõnad on vaheldus ja vabadus.
ilmselt seetõttu  meeldib ja sobib mulle ka mu praegune töö. Seal on hästi tasakaalus loomingulisus ja analüütiline, numbrite pool; intensiivne suhtlemine ja arvutis nokitsemine. Ma jumaldan seda vabadust, mis mul praegu oma asjade organiseerimiseks ja otsustamiseks on ja mulle meeldib paindlik tööaeg.


Kui ma oleksin oma eelmise aasta loomingu maha müünud, oleks mu ühe hobi teoreetiline brutokäive olnud ca 10 tuhat eurot. Ja isegi praegu, kui veel alguse õhin sees ning kogu see tegemine minu vaba tahe ja põnevus, tundus mulle et asi kiskus ikkagi kohati konveieriks ja võtsin jõuga hoogu maha. Aga kui ma peaksin seda asja tegema 2 aastat? 5 aastat? 10 aastat? Ja niimoodi iga päev, et maksta arved ja saada söönuks?

Näiteks seesama blogi. Selle suurim võlu ja väärtus on see, et ma ei pea. Kui mul ei tule kuu aega vaimu peale või kui pole lihtsalt aega. Siis ma ei kirjuta. Ma ei pea ja kelle asi.
Kui tahan, siis vilistan grammatikareeglitele. Ja kirjutan sellest, millest ma tahan, mitte mis ühiskonda kõnetab ja/või klikke toob. Tõsi, ka selle blogiga on seotud filtrid. Kuna suur osa mu lugejatest on vasakpoolsete vaadetega, siis ma üritan mitte avaldada siin maailmavaatelisi ja poliitilisi üllitisi. Selleks on teised väljundid ja teised seltskonnad. Ma ei pea eetiliseks avaldada blogis töö- ja eraelu detaile, mistõttu mu postitused on kohati nii segased, et ka ise hiljem üle lugedes ei saa ma vahel aru, et milles point oli :) Ja ma  väga väga väga üritan, raskustega, mitte avaldada maailmavalu- mittekeegimindeiarmasta- postitusi. Lihtsalt. Igal ühel oma probleemid ja need peab ise lahendama. Ja samas. Kas pole ka see osa vabadusest, et sa saad näidata vaid paari külge iseendast. Jätta endale õigus olla keegi, mingis rollis.
Minu hobid on osa minu privaatsfäärist. Eksklusiivne vaba aja veetmise vorm. Minu saladus ja minu privileeg.

Kui ma loen artikleid inimestest, kes on oma hobist teinud sissetuleku ja töö, siis ma ausalt ei teagi, kuidas suhtuda. Mulle see ei sobiks. Ma ei kujuta ette, et suudaksin 30-40 aastat leida inspiratsiooni, motivatsiooni, uusi vaatenurki ühest ja samast. Aga ma tean, et inimesed ongi erinevad. Mu kõrval on väga palju nn ühe teema inimesi, keda ma kadestan ja pean väga õnnelikeks inimesteks.

Ma ei taha, et lohutusest  saaks kohustus. Ma ei taha seda teha raha eest. Ei. Ma sõnastan ümber. Härra Maurus on alati kodus, kui raha pakutakse, aga ma ei taha, et aiavärvimisest saaks kohustus :)

Samas on ju hea teada, et on nii nii palju tegevusi ja oskusi, mille eest ma saaksin raha küsida, kui ma ühel päeval olen näljas ja paljas.