neljapäev, 24. september 2009

Pilvebaleriini lood vol 3

Ma avastasin praegu, et mul on jalas erinevast paarist kingad!!!!
Appi!! masurenpraeguhäbist ära.....
Õnneks mõlemad mustad ja kontsaga.
Keegi pole veel märganud.

Õnneks on mul ilusad silmad...:)

kolmapäev, 23. september 2009

Kui mossitamine on vajalik

Blogis Sesamy oli hiljuti üks postitus, mis tekitas tahtmise reageerida. Kuna tol päeval oli kiire, siis kirjutan oma arvamuse täna- parem hilja, kui üldse mitte, eks :)
Ma olen olnud mõlemas rollis: nii see, kes arusaamatusest kehitab õlgu ".. aga oled sa ISE teinud midagi selleks, et asi muutuks?" kui ka see, kes mossitab a la "minust ei sõltu nagunii midagi..."
Kusjuures on huvitav jälgida (ja kahju ka tegelikult) kuidas see esimene seisund muutub selleks teiseks. Reeglina alguses, kui lähed uuele töökohale oled täis energiat ja optimismi, valmis muutma ja muutuma. Ja õnnestub see alguses ka.  Kuna sa oled juba tööle võetud, siis sind eeldatavasti ka usaldatakse ning sinu ideid kuulatakse. Sa ei karda eksida ega naeruväärne näida (sest oled ju alles uus), mistõttu on enesekindlus samuti 100.
Ja siis ühel päeval saad vaikselt vaikselt aru, et tegelikult oled sa võimetu muutma kogu süsteemi.  Kas ei klapi sinu ja su bossi väärtushinnangud; on bürokraatia liigsuur, või on kogu firma liiga suur, et suuta seda muuta...
Või toimib firmas juhitud demokraatia. Näiliselt kuulatakse kõigi ideed ära, aga tegelikuses läheb ikkagi nii nagu boss tahab...:)
Lugesin hiljuti üht oma vana päevikut- firmast, kus tol hetkel töötasin- nagu põnevusromaan, millised intriiigid, suhtevõrgustikud, muudatused- täielik Santa Barbara! Ja see väsitas mingil hetkel ära- et sa pidid olema õige inimese sõber ja teadma, kes on tegelik nupulevajutaja; oskama prognoosida, kui isik X saab peale isikut Y ülemuseks, siis mis juhtub meie strateegiaga ja üldse minuga ja firmaga.
Mul oli ühel perioodil 5 aasta jooksul 7 erinevat ülemust- ja arvake ära, loomulikult! hakkas peaaegu igaüks neist oma jalgratast leiutama. Lõpuks õpid ära, et olemasolevat kausta riiulis tuleb esitleda kui uut, et Uus saaks öelda- midagi vanast pole alles, me teeme kõike omamoodi.
Väga sageli on optimismi kustumise põhjuseks see, et Jumalaks on Raha. Omanik on loonud firma, et teenida raha- ja õigesti teeb! Aga tänu sellele paljud head ideed ja mõtted kustuvad tõdemusse, et need pole kasumlikud, ei tasu ära...Lõpuks lööd käega, omaniku raha- ise teab. Kuni firmal läheb hästi, siis ongi ju kõik korras- milleks tõmmelda?... 
Jah, mõned inimesed ongi oma loomult sellised- negatiivsed ja sündinud mossitajad. Aga suurem osa neist nö virisejatest, vähemalt minu kogemuse põhjal- ei saa lihtsalt piisvalt tagasisidet. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Mul oli kunagi üks rootslasest ülemus. Parim kes mul kunagi olnud on. Tema stiil oli selline, et koosolekul küsiti alati kõigi arvamust. Ja neid koosolekuid peeti seni kuni kõiik lauasistujad olid nõus. (Pärast tegi ta ikka nii, nagu ise tahtis:)). Me olime tõsiselt õnnelik ja tulemuslik meeskond, sest meile tundus, et teeme vajalikku asja ja me kõik oleme kambas.

Selleks, et olla kaasatud, tuleb kogu aeg võidelda ja nähtav olla. Ja see kõik väsitab. Saad aru, et sa oledki tegelikult pisike mutter ja laeva üksinda pöörata ei jõua. Mõned meist tõmbuvad kaitsepositsiooni ja hakkavad mossitama. Mõned löövad käega ja teevad seda mida vaja arvamust avaldamata- sest vahel ju ikkagi õnnestub muuta ka!
Ja mõned meist lähevad ära. Aga äraminek võtab aega ning see aeg tuleb kuidagi üle elada.

teisipäev, 22. september 2009

Paralleelmaailmad

On vana tõde, et maailma sees on veel üks teine ja suurem maailm. Ma ei väsi hämmastumast kui palju erinevaid paralleelmaailmu eksisteerib. Me elame oma planeetidel ja imestame, miks teised meist aru ei saa.
Hiljuti kaalusin, kas teha endale samuti Twitteri konto. Sirvisin olemasolevaid ja mõtisklesin- kes on need inimesed, kel on aega istuda päevad läbi arvutis ja seda kõike lugeda? Ja miks nad seda teevad?
Samas on mu tutvusringkonnas väga üksikud, kes loevad blogisid. Neil kas pole aega, või saavad info mujalt või on lihtsalt teiste kanalite inimesed (MSN, Skype, Facebook...)
Kui me oleme postimees.online.ee  fannid, siis tundub meile, et kogu Eesti istub ja loeb samuti neidsamu uudiseid.
Ja tegelikult ei kehti see ainult meediakanalite osas. Hiljuti siin sm. Lang tõstatas taaskord päevakorda teema sellest, et väikese promilliga võiks lubada rooli. Taaskord paralleelmaailmade teema. Sellel planeedil, kus tema elab- kus vastuvõtul klaasike sampat või veini võetakse- pole tõesti lugu ja jagub piisavalt intelligentsi (ma loodan), et konverentsikeskusest koduni sõita. Aga kui nüüd mõelda hetkeks nö Võsapetsi maailma peale ja sellele, mida nende inimeste jaoks see seadus tähendaks, siis omandab see ju täiesti teise konteksti, eks?
Või see töölepinguseadus. Tänaseks juba vana teema. Aga kuulates aastajagu tagasi mõtet, et uus seadus  hakkab põhinema sellel, mida pooled suudavad omavahel kokku leppida? See on jälle Langide planeedi jaoks väga ok. Aga kujutame ette kõiki neid tootmis- ja teenindussfääris töötavaid naisi. Nad ei töötaks ju seal, kui oleksid vinged läbirääkijad ja enese"müüjad"....
Või võtame näiteks valimised. Vaadates kogu seda tolmutamist selle ümber, hakkab piinlik, et  õigupoolest ma isegi ei tea, millal need toimuvad.  Ma olen kursis, et mul on valida halva ja veel halvema vahel. Sõltumata sellest, milline on minu valik, saab Tallinna linnapeaks Savisaar või Pentus. Natuke paremal juhul Laar või Pihl- rõõmu ei tunne ma ühestki ja alternatiivide osas mul info puudub. Aga parteid kulutavad raha ja aega, iseenesest innustudes ja lootes, et teema on tähtis kõigi jaoks samavõrra kui neile endile.
Vene- ja eestikeelse meedia erinevustest on ka palju räägitud. Tänane päev on jälle hea näide- leidke venekeelsest meediast artikkel selle kohta, et täna on Tallinna okupeerimise aastapäev? Kaks erinevat maailma.
...et siis rohkem empaatiavõimet.

esmaspäev, 21. september 2009

Kuidas peab hüüdma

"Aga miks? MINUL on ju mugavam, kui prill-laud on üleval?", küsis Mees*, kui olin temaga sel teemal noominud. Hea küsimus, eks?
See, et prilllaud peab olema all; et hambapasta tuubi pigistamist ei alustata keskelt; et mustade sokkide koht on pesukastis- need on minu, Naise, standardid. Miks minu standardid on õigemad ja paremad kui teiste pereliikmete omad?
Psühholoogid soovitavad "pean" laused ümber sõnastada "tahan " lauseteks. Näiteks lause " (Miks alati) mina pean koristama tube?" tuleks öelda hoopis nii:
Minu ümber olev kord muudab mu rahulikuks, sellepärast tahan koristada
Oletagem, et ma ei tea ühtki meetodi, kuidas pere valutult majapidamistöid tegema panna ja küsin alati viisakalt- kas nad sooviksid majapidamistöid teha. Sellisel juhul, kui neil oleks võimalus öelda samuti "tahan" lauseid, kõlaksid need vist umbes nii: 
Mees "Ma tahan, et kuu aja mustad nõud koguneksid kraanikaussi, sest korraga pestes on ökonoomsem"
Vanem: " Ma tahan, et tühjaksöödud jogurtitops  vedeleks mu kirjutuslaual, sest hallituse tekkimist on lahe vaadata"
Noorem "Ma tahan, et mu riided vedeleksid põrandal, sest niimoodi on mul asjast parem ülevaade (A. Kivirähkil on ülinummi " Isade õhtujutt" sellest, kuidas voodi alla jäetud sokid said pojad. Täpilised sukkpüksid... Vahel tundub, et mehed ja lapsed usuvad päriselt, et sokid võivad voodi all poegida:))

Kuna, minu, Naise, standardilävi on kõrgemal, siis selgub, et probleem segamini toaga ongi ainult Naisel. Mistõttu probleemi lahendada ja toad korras hoida saabki ainult Naine  (ups, selle järelduseni ma tegelikult jõuda ei tahtnud..:))
AGA kuna kogu perele tuleb kasuks kui ema on rahulik ja rõõmus, siis see ongi põhjus, miks Naise standardid on olulisemad kui Mehe ja Laste omad. M.O.T.T

Noorematele vastus "Kuidas peab hüüdma (vene keeles)
* sõna Mees võib vabalt asendada sõnaga Naine ja vastupidi :)

pühapäev, 20. september 2009

Pilvebaleriini lood vol 2

Praegu, kui ma seda kirjutan tundub endalegi uskumatu, et nii must päev võib olemas olla. Ju ma olin taaskord interplanetaarses narkouimas (v.hea!) nagu Vello hiljuti tabavalt kirjutas ..:)
Algas see jama reede õhtul, kui hammas hakkas valutama. Ikka Valutama, suure algustähega. Ehk siis laupäevahommikune esimene ja ainuke soov oli saada kiiresti hambaarsti juurde. Teatavasti on Tallinnas parkimiseks vaja sularaha. Mida mul loomulikult kunagi pole. Mistõttu - tühja sest valust, kõigepealt sularahaautomaadi juurde.
Masinale lähenedes näen, et ühel naisel on sama plaan. Lisan sammu, et esimesena jõuda. Ja (paras mulle) jõuangi. Panen kaardi sisse ja sekund hiljem saan aru, et midagi on valesti. Kaart läheb sisse kuidagi liiga kergelt ning jääb siis kuhugi kinni, nii et ainult väike servake jääb pilust välja. Appi! Algab operatsioon "päästa kaart". Postkasti võti osutub piisavalt peenikeseks, et mahtuda pilusse. Torgin kaarti, aga paraku otsustab ta minna teises suunas so on siis sissepoole. "Automaat suletud". Teatab ekraan. Ja minu kaart ka.
Kõne infoliinile annab lootust, et kõik pole veel kadunud. Saan asenduskaardi. Aga kuna on laupäev, siis avatakse pangakontor kell 10. (Tuletan meelde, et mu hammas valutab põrgulikult).
Siinkohal pean tänama saatust, et vastu hommikut õnnestus korraks uinuda ja seetõttu pole kell 8, vaid pool kümme. Pool tundi kannatan ära.
Kontoris selgub, et asenduskaart võimaldab välja võtta sularaha, aga mitte kaardiga maksta. Minu jahmunud nägu nähes küsib teller kelmikalt- millal te viimati sularahas arveldasite?. Ma tõesti ei mäleta. Ette rutates võib öelda, et õhtul poes külaliste jaoks moona ostes oli sularahaga opereerimine päris värskendav kogemus.
No vot.
Aga sellega see suurepärane päev veel ei lõppenud...
Hiljem, ristmikul rohelist tuld oodates, sõitsin eesseisvale autole tagant sisse. Lihtsalt. Mul pole ühtki ettekäänet, õigustust ega ka vabandust. Madalam kui muru autost välja roomates ja ahastades "eiolevõimalik", selgub, et sõitsin otsa suure vene hingega Sergeile. Ma näen vist nii hale välja, et Sergei, kelle auto ja nädalavahetuse ma lihtsalt peesse keerasin, hakkab lohutama mind.
See on minu elu esimene avarii (ja loodetavasti ka viimane), mistõttu pole mul halli aimugi, mida edasi teha. Õnneks Sergei teab. Ja taaskord peab tänama õnne, et on laupäev- nii kindlustus kui ka autoteenindus on (veel) avatud ja vähemalt saab paberid kohe korda. Kindlustuses tabab mind korraks veel minišokk, kui selgub, et tehnilise passi vahel olevast paberipakist puudub oluline- vabatahtliku kindlustuse poliis. Aga taaskord tänu mõistvale ametnikule ja e-riigile.
Kõik saab korda. Ja täna on juba teine päev. Pühapäev. Laupäev on läbi.

kolmapäev, 16. september 2009

Piima hind on 3,90 ! Minge ruttu poodi

Vahel tekib mul tahtmine minna punase lipuga tänavale ja karjuda: Inimesed, tulge mõistusele! Nõuan riikliku reguleerimist kauba hindadele! Nõuan, et riik otsustaks ja deklareeriks kas piimatootmine on Eesti jaoks oluline majandusharu ning kui vastus on "jah" siis kehtestaks riiklikud kokkuostu- ja väljamüügihinnad...

Mäletate valmi rohutirtsust ja sipelgast- täna toimub täpselt seesama. Me saeme oksa millel me ise istume. Jah, täna on väga lahe osta (tegelikult pole selle protsessi nimi isegi mitte "ostmine" aga "võtmine") ilma rahata piima, aga homme on selle piima hind topeltkõrge. Sest Eesti piimatootja pakib pillid kokku, sellevõrra väheneb turul pakkumine ja tõuseb hind.

Ja milleks- et sina, tarbija, tuleksid selle soodsa hinna pärast konkreetsesse kaubandusketti. Tänaseks on ka suhteliselt selge, et EPIKO sotsiaaleksperiment Eesti Piimaga kukkus läbi. Eesti inimene on ikka nii hinnatundlik (ja see on koht kus peaks sekkuma riik, mitte kaupmees), et igasugu üllad ideed jätavad külmaks. Neil, kes elavad piirkonnas kus pole kette R ja P- ärge muretsege- homme on sama hind ka kõigis teistes kettides üle Eesti.
Kurb.

Samal teemal ka siin ja siin.

teisipäev, 15. september 2009

Kas leevike võib olla ülekaaluline?

Mulle hullult meeldib nö leevikeseteooria. Hästi väikestele lastele anti võimalus mingi pikema perioodi jooksul süüa täpselt seda mida nad tahavad. Et kui laps tahtis süüa nädal aega järjest mannavahtu või makarone, siis lubati tal seda teha. Katse lõpus tehti analüüsid ja selgus- et lapsed on omandanud kõik vajalikud toitaineid. Selle katse järeldus oli, et vanemad ise rikuvad oma laste isu: sundides neid sööma ebameeldivat toitu või lihtsalt kergema vastupanu teed minnes (kiirtoit). Kui lasta neil imikust saati ise otsustada, siis käituvad nad nagu leevikesed: nokivad mida vaja ja toituvad tervislikult.

esmaspäev, 14. september 2009

T.Saar "Tee unistuste töökohani"

Ma olen tõeliselt ülekoolitatud. Ja see on nii kurb. Sa loed läbi raamatu, selleks, et nentida- seal pole minu jaoks midagi uut. Mitte ühtegi ohhoo- efektiga ideed. Kõike on kuuldud, neid küsimusi endale korduvalt esitatud.
Ja veel nukramaks muudab mind fakt, et endiselt ei ole mul vastust küsimusele- milline on MINU unistuste töö. (Järgnev jutt saab olema üks hala, soovijad võivad siinkohal lugemise lõpetada)
Mulle meenub üks vana vene film. Väga kahju, et ei mäleta pealkirja, seda oleks huvitav uuesti üle vaadata.

kolmapäev, 9. september 2009

Poisist sirgub mees ja tüdrukust inimene?

Juhtusin hiljuti jälle tunnistajaks olukorrale, kus kena noor ema karjus oma väikese poja peale. (Jättes vahele vandesõnad)  "Mis mees sa oled, mehed ei nuta ega ole sellised memmekad .."jne samas vaimus.
Kummalisel kombel pole ma juhtunud kunagi kuulma, kuidas keegi pahandaks oma väikese tütrega- mis naine sinust niimoodi kasvab... Asjad, mida tüdrukute puhul taunitakse on sellised, mida ei peeta kenaks kummagi soo puhul: vandumine, ropendamine, vägivald jne.
Mul on vahel väga kahju meestest, kelle puhul on stereotüübid endiselt jäigalt ja karmilt paigas. Me kõik ju teame täpselt, milline "õige mees" peab olema.
Naise puhul on aga võimalikud kõik variandid. Vanemad ei varja oma uhkust kui nende tütreke on tehniliselt taibukas ning veedab vaba aja puude otsas ronides. Naine võib olla tippjuht või president. Aga kui on soovi, siis võib olla vabalt ka loll blondiin selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Leida endale rikas sponsor, mitte käia tööl. Pühenduda emadusele või bakterite uurimisele. Vahet pole. Ühiskond tolereerib naiste puhul mõlemaid rolliäärmusi.

Õnneks hakkavad meestele seatud rolliootused vaikselt muutuma ja pehmenema. Aga kuna suuremad võimalused tähendavad ka rohkem kohustusi, siis tundub, et mehed väga ei kiirusta neid piire muutmast. Hästi lihtne on elada ainult ühe: "visiooni omava" töömesilase rolliga...

Looke on inspireeritud kahest blogipostitusest. Kaks erinevat maailma Elsa  ja Indrek . Mõlemad näitamas, kui erinevaid väärtusi mehed -naised ikka veel hindavad..:)

teisipäev, 8. september 2009

Eksperiment: Kodune matemaatika

Kumb on kallim , kas 1 liitri sooja või külma vee keema-ajamine?

Lähteandmed:
Pliidi küttekeha 2 kWh
elekter maksab 0,3814 kWh
külma vee hind on 32,870 kr/m3 (24,7 C)
sooja vee hind 50,060 kr/ m3- Ühe liitri sooja vee saamiseks kulub kokku 1,75 liitrit vett (st vesi (0,75 l)jookseb seni tühja, kuni saab võtta kraanist kuuma vett (43C))

Soe vesi kuumeneb keemiseni 6 minutit
Külm vesi soojeneb keemiseni 10 minutit

Õige vastus *: vahet pole.
* tulemus on saadud nö puhtmatemaatiliselt, kuna füüsikavalemid on mul üsna häguselt meeles. Arvesse pole võetud näiteks küttekeha energiakulu erinevatel temperatuuridel jne. Samuti ei viitsinud ma katset korrata. Kui õnnestub kuum vesi ilma tühjajooksmata kätte saada, siis on kuum muidugi soodsam ning kui vee kogus on suurem, siis külm vesi muutub nö külmemaks jne.

reede, 4. september 2009

Püsiannetus hüljatud lehmale

Jutt siis Eesti Piimast. Viidet ei anna, kuna kajastust on palju ja igal pool.
Kuigi ma olen sel teemal varem emotsionaalselt kirjutanud, siis ikkagi tekitab see projekt väga vastuolulisi tundeid.
Esiteks muidugi sügav kummardus Tere turundustiimi ees, kes on suutnud üles noppida ja endale kahmata ülihea PR kampaania. Respect!  Kajastust saab mehemoodi, teema on aktuaalne ja vastuoluline. Kuna Tere ja Alpenrose toodavad miinust, siis vähemalt üks piimapakk, millega on tööstusel võimalik ka natukene teenida. Kuna logo on pakil peal, siis ei kaota ka oma branding sellest- vastupidi, pigem võidab (kui sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte). Oma loorberid saavad kindlasti ka ketid, kes seda müüma hakkavad: nii tublid, ju. Rääkimata sellest, et tegemist saab olema kõige efektiivsema turu-uuringuga, mis eales tehtud. Näidake nüüd, eestlased, et te tõesti hoolite. Mitte sõnades aga tegudes.
Aga.. midagi jääb kripeldama. See on seesama tunne, mis mind valdab igal aastal, kui järjekordne haigla oma annetuskampaaniat alustab. Kas mina, kodanik, pean ära tegema riigi tegemata töö? Kas saab kunstlike vahenditega elus hoida majandusharu, mis pole rentaabel?  Ja kui riik leiab, et Eesti põllumajandus peab säilima (millega ma olen nõus), siis peaks selleks rakendatama tunduvalt tõhusamad meetmed, kui ühe firma eetilisi piire kompav PR kampaania. Keda me järgnevalt toetame...?

neljapäev, 3. september 2009

Las jääda ükski puu alles...

Kuidas küll sellised mõtted tekivad ja miks?
Peatoimetaja tormab kabinetti ja ahastab: " Meie ostujuht tellis kogemata topeltkoguse punast paberit, mis oleks vaja kiiresti ära kasutada, sest muidu ähvardavad meid koledad trahvid! Me peame ruttu ühe ajalehe juurde tegema!!"
Või.
Peatoimetaja tormab kabinetti: "Minu sõber otsepostitusfirmast on pankrotti minemas. Teeme talle kiiresti ühe ajalehe, mida ta saaks postitada!!..."
Või
Heliseb telefon. Helistab peatoimetaja sõber firmaomanik. "Kuule, mul on kõvasti raha üle, aga majanduskriisi tingimustes ei taha reklaamida. Äkki konkurendid näevad. Tee mulle selline ajaleht, kus on palju reklaame koos, nii et minu oma silma ei paistaks"...

12 lehte A3 formaadis. Sellest 1 leht teksti, 1 leht fotosid ning ülejäänud reklaam. Miks küll antakse välja Äripäeva Kaubanduse ja Media Planeti taolisis üllitisi?
Kivi muidugi ka reklaamiostjate kapsaaeda, kes on valmis ostma pinda "sedeliuudistes". Töötab hästi see reklaam, või?

kolmapäev, 2. september 2009

Nii pikk nii pikk on kodutee...

Minu ülekaalukas ja konkurentsitu lemmik on Peterburi maantee. Sile ja sirge tee, neli rida. Paned püsikiirusehoidja peale. Sulged silmad ja oled varsti Rakveres. Tee ääres imekaunid männimetsad, mis peale Rakvere asenduvad maaliliste orgude, pankranniku ja merevaatega. Ka peale neljarealise lõppu on piisavalt pikki sirgeid, kus võimalik möödasõitu teha.
Miinuseks on raadiolevi, mis idapoole minnes muutub järjest viletsamaks (siit vihje raadiojaamadele paigutada tee äärde reklaame, et inimesed leiaksid õige jaama üles). Ning külmal ajal muutuvad rannikuäärsed kurvid väga libedaks.

Teisel kohal on Pärnu maantee. Ilmselt on liikluskoormus väiksem, kui Tartu maanteel, sest möödasõiduvõimalusi ikka jagub. Ka sõidavad sellel trassil suhteliselt viisakad rekkajuhid, kes annavad möödumisvõimalustest märku ja tõmbavad kõrvale, kui vaja. Pärnu on paraja koha peal, et tankida, süüa-juua. Ja tänu Saulkrasti ümbersõidule läheb tee Riiani lauluga. Pärnust lõuna suunas on ümbritsev loodus hingematvalt kaunis, tekitades soovi metsavahele põigata või väike suplus teha. Miinuseks on see, et sellel trassil tekib millegipärast väga tihti tihe udu ja metsloomi satub samuti üsna tihti teele. Peab olema väga tähelepanelik.

Viimase koha saab Tartu maantee. Sellest ma juba kirjutasin, nii et midagi väga rohkem lisada polegi. Nõme tee.

jamade likvideerimine

DIQMZRAM

teisipäev, 1. september 2009

Septembrispliin

Kõik on täna ümberringi nii rõõmsad, et lausa piinlik on seda postitust avaldada...
Nüüd siis lõpuks on majanduskriis jõudnud minuni, minu tutvusringkonnani. Lisaks eelnevate päevade kahele, sain täna teada veel kolme oma tuttava koondamisest. Nii kurb on olla. Abitu tunne. Tahaks aidata, aga ei oska.
Ja hirm ka. Sest äkki olen mina homme järgmine?...
Ja süütunne. Selle asemel, et blogis istuda, peaksin usinalt tegema tööd, seni kuni seda veel on...