Isamaa on hädaohus, päästke Eesti

Juuli alguses avaldas Rimi pressiteate, et toob turule uue private label (PL) sarja.
Jälle riiulis üks koht vähem kodumaisele brandile... ja saamata jääb tulu kodumaistele disaineritele, reklaamiagentuuridele ja meediakanalitele. Ja nielsen saab deklareerida: PL müük kasvab ja selle tulemi põhjal saab ostujuht öelda kodumaisele tootjale- inimesed ei taha osta sinu toodet, sest vaata milline on PL turuosa...(NB! kindlasti ei taha ma väita, et PL pakendis müüakse viletsaid asju. Kindlasti mitte!!)
Jah, paljud PL tooted on toodetud Eesti tootjate poolt. Kuid ka see on mitme otsaga asi. Ühelt poolt madalad püsikulud ning head suhted ketiga+ kui sina ei tee, teeb seda keegi teine. Teisalt- ega sa sellelt tehingult suurt midagi ei teeni ja risk, et homme toodab seda toodet sinu asemel keegi teine varitseb pidevalt peakohal. Keskendudes PL tootmisele jääb oma brand ja tootearendus soiku, mis omakorda takistab ettevõtte arengut. Ametlikult öeldes: su ettevõtte jääb odava allhanke tegijaks selle asemel et toota lisaväärtusega ekspordipotentsiaaliga brandi.

Jah, vabalt võib ka väita, et ära siis tooda PL. Aga tegelikkuses me teame, et see on demagoogia ja Eesti ettevõtte surm. Jahutuspinda vajavate toodete müügipind on limiteeritud külmiku suurusega- mitte üks vorst ei mahu kahjuks rohkem kui külmikus pinda on. Parem siis juba toota PL. Vähemalt masinad töös ja inimestele palka.
Juba täna on ühe keti strateegiaks- oma PL ja turuliider. Rohkem pole vaja. Keti seisukohast on see õige ja arusaadav. Tõepoolest ei vaja kliendid 5-te erinevat lastevorsti või maasikajogurtit. Kaks on täiesti piisav. Lisaks on kahe toote käitlemis- ja logistikakulud madalamad, kui 100 erineva toote omad oleksid. Sellest tulenevalt kujuneb lõpptarbijale soodsam hind. Ja kui on soodsam hind, siis ka rohkem kliente. Ja nii ta läheb.
Idee mõttes peaks PL soodsam hind tulenema sellest, et brandi arengule ja reklaamile raha ei kulu. (Tegelikult ootan ma huviga, millega Rimi eksperiment lõppeb. PL promomise eest hankijatelt enam raha välja pumbata ei saa (või noh, küll Rimi midagi välja mõtleb). Ja Rimi pole Tesco. Eesti müügimahud ei anna iial sellist tulu kui kasvõi Briti omad, et omavahenditest veel ka PL promo kinni maksta.)
Juhtusin kord poes seisma kassasabas naise taga, kelle ostukorvis olid ainult nn derivaadid: salatikaste, kohvipiim, juustulaadne toode, kohupiimadesserdid (s.o. taimerasvakohuke), odavad kalapulgad, nektar...On arusaadav, et kui me oleme Maslow alumisel tasemel, siis nõuda patriotismist kallimate hindade maksmist on võimatu. Me oleme kahjuks nii vaesed, et ikka ja veel (ja järjest enam) on hind väga suurele osale inimestest peamiseks müügiargumendiks.
Nagu näitavad uuringud, siis enamik Eesti inimesi täna tegelikult ei teadvustagi, et ostavad PL toodet- Rainbow, Meieri, Aasa, Armas, Alpenrose, Säästu... kui nimetada vaid mõned. Lihtsam on nendega, mis kannavad keti nime.
Ma olen suhteliselt kindel, et umbes 10 aasta pärast pole Eestis ühtki kodumaisel kapitalil põhinevat keskmist ja suurt (ehk siis maailmamastaabis väikest) (toiduainete)tööstust. Parimal juhul on Eestis tootmisüksus, kuigi logistilisest seisukohast oleks ka see mõistlikum ehitada/jätta Lätti. Meie lastel, kui nad tahavad töötada nn suures tegijas firmas on valik kas Riia, Helsingi, Moskva või veel mõni kaugem riik. Juba täna on suuremate firmade esindused oma peakontori kolinud Tallinnast välja. Me oleme juba täna väike provints.

Kurb on öelda, aga ausalt öeldes olen ma suhteliselt kindel, et meie ettevõtetel ei saa olema iialgi ressursse, et minna oma brandiga tõsiselt välisturule. Ma ei suuda nimetada vist isegi mitte 5-te Eestis väljatöötatud ja oma nimekuju säilitanud kaubamärki, mis omaks väljaspool Eestit arvestatavat turuosa- rõivatootja, ehitusfirma, ehitusmaterjalid... mis veel?
Soome turg on selleks liiga kaitstud ja sealne jaekaubandus kontsentreerunud. Läti ja Leedu on sinnapoole teel, et 2 ketti omavad tugevat turujõudu-mistõttu müügilepääs sõltub järjest rohkem kettide armulikkustest.
Baltikumis on teemaks ka erinevad keeled. Paigutades pakendile 3 keelt, pole see esiteks atraktiivne ja teiseks jätab mingile riigile tahes-tahtmata välismaise mulje. Kavalamad kasutavad juba täna inglise keelt.
(Eesti keelse nimekuju säilitamine on veel täiesti omaette teema. Pole mina veel kohanud firmajuhti ja lätlast-leedukat, kes usuks eestikeelse nime potentsiaali. Samas töötavad ju täiesti kenasti Seppälä, Mötivi, Karums...:))
Välismaise jogurtitootja reklaamieelarve on ca 10 korda suurem, kui kohalikul turuliidril. Et teisel juhul on tegemist kohapeal, meie oma teadlaste poolt välja töötatud probiootikumiga ei morjenda kedagi. Reklaam on see, mis loeb. Kuigi ma loen uuringutest, et hoiak on "eelistame eestimaist" näen ma ostkorvides ikka Arieli ja Omo kohaliku Mayeri ja Puhta Looduse asemel. Reklaam loeb.

Aga võib olla peabki nii olema. 50 aasta pärast tegutsevad Eestis Unileveri, Krafti, Nestle jt suurkorporatsioonide tootmisüksused. Piima tuuakse meile Leedust ja leiba Lätist. Ja friikide jaoks, kes tahavad kodumaist on pisikesed niššitootjad. Kohalikku põllumajandust enam ei eksisteeri. Enam ei koolitata äri-turundus-reklaami jne juhte, sest puudub nõudlus. Poola reklaamide adapteerimiseks pole kõrgharidust vaja.

Pragmaatikud ütlevad: riik ei peagi tegelema aladega, mis siin kliimas/majandusruumis pole rentaablid. Näiteks siis põllumajandus, tootmine jne. (N.Klein oma raamatus "No logo" kirjutab väga kenasti mis juhtub riikidega, kus pole enam kohalikku tootmist). Lahendus oleks leida mingi muu nišš. Paraku pole me seda 18 aasta jooksul veel leidnud? Või oleme?

Vahemärkusena meenub USA professor, kes meie väite peale, et Eesti on eriti tegija IT riik küsis pragmaatiliselt- mitu IT spetsialisti lõpetab Eestis igal aastal ja kui palju lõpetab neid näiteks Indias...

Palun eelistage Eesti tooteid.