reede, 6. november 2020

Kui loomad räägiksid


Naljakas, aga mul on ka varem juhtunud, et juhuslikult valitud raamatud räägivad samal teemal. Ulmekas "Leap", mida lugesin, rääkis, kuidas teadlased suhtlevad arvuti abil loomadega. Ja nüüd siis raamat, Richard Louv  Our Wild Calling, mis räägib sellest nö päriselt.

Mu esimene mõte oli, et mis sellest teemast enam uurida. Niipalju kui ma aru saan, siis suurema osa elukate keele oleme me nn kaardistanud, millised on toidu- jahi- hoiatuse, armuhüüud jne.

Ja kas on vahet, kas vares ütleb täpsemalt "Jou, varrod, rumal inimene jättis prügikasti lahti, sööma". või "Lugupeetud kaasvaresed, meile on kaetud pidulik mitmekäiguline õhtusöök. Palun teid, auväärsed, lauda".

Ulmekas aitasid delfiinid leida laevavrakki lõksu jäänud inimesed ning ahvike paljastas mõrvari. Aga kujutlege, kui me saaks suhelda kõikide loomadega.. (muuhulgas mainitakse, et kassidel on väga lai sõnavara) Ning varestel olevat lausa 250 erinevat häälitust ( vs Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga.)  suhtlemiseks teiste varestega ja teiste liikidega. ja siin ei räägi me ainult sõnadest. Vaid ka miimikast, mühatustest jne . 
Ühe näitena tuuakse Aafrikas juba kasutusel olevad SMS hoiatused, kui närvilised elevandid hakkavad teedele lähenema.
Meil on sarnased (küll teisel tehnoloogial põhinevad) radarid paigaldatud Tallinn- Tartu maanteele. Ja mõtle, kui äge, kui tõesti suudaksime kinni püüda konnade või kitsede arutelu, et läheks üle tee... ja siis liiklusmärgid reageerivad, et neid üle lasta.

Parafraseerides elavat klassikut " See on üks samm pikast reast, millega üritatakse ühiskonnale vegetaarlust peale sundida"... ( kuidas need tüübid küll suudavad leida selliseid veidraid seoseid. A la psühhiaatriabist homoseksuaalsuseni ja karusloomakasvandutest veganluseni?? Imeline)
See ei puutu nüüd küll raamatusse, vastupidi, seal propageeritakse loomulikku looduslikku ringi, kus üks liik sööb ära teise, aga sellega kaasneb vastutus: tappa tohib ainult nälja eesmärgil ning ohvrit kohelda austuse ja väärikusega. Ja lõpuks annab inimene selle kõik loodusele tagasi oma surnukeha näol.

kolmapäev, 4. november 2020

Vana kirjutuslaud

Ma tahaksin endale kangesti seda uut moodsat kirjutuslauda, mille kõrgust saab reguleerida. Et kui tahad, töötad püsti, kui tahad, siis istud põrandal. Aga ma ei saa. Sest mul on päranduseks saadud massiivne, suur ja korralik täispuidust kirjutuslaud. Ei näita ühtegi kulumismärki.
No tegelikult, jah, muidugi, teoreetiliselt saaks selle ju viia taaskasutusse või ära müüa või midagi. Aga see tundub kuidagi vale ja ebaõiglane nii meistri kui ka selle puu suhtes, kes lauaks pidi saama ja kes on väärikalt ja väsimatult eelnevaid põlvkondi teeninud. 

Vahel ma tunenn end selle lauana. Et kõik nagu toimib ja on okei, aga. Muutuv maailm on muutnud keskkonda, kus ma olen ja ma kuidagi ei sobitu...

*****

esmaspäev, 2. november 2020

Möödunud aegade toidulaud

90 -date laud

Telekriitikat

ETVs jookseb väga hea sari, (Back in Time for Dinner), Üks perekond on viidud tagasi konkreetsesse ajastusse, siiani on näidatud 1950 ja 1960-dad. Tollased seadmed, sisustus, toiduained. Ja kuna britid on teinud pikki aegu ka toiduuuringuid, siis ka konkreetne tollel ajal tavalises keskmises peres kasutusel olnud menüü.

Kui piriseda, siis eksperimendiks on valitud natuke vale perekond. Nimelt on tegemist perega, kus tavaliselt st kaasajas teeb süüa mees, mistõttu pereemale pole väljakutseks mitte ainult konkreetne ajastu, vaid ka söögitegemine, kui niisugune. Ja sellest on natuke kahju. 

Sest kui järele mõelda, siis 50-date perenaine oli 30-datel sündinud tüdruk, kes oli sõja-aja teismeline. Ta nägi ja elas läbi puuduse, normid, talongd, nälja. Usutavasti ei võtnud ta kodus olemist ja kodutööde tegemist traagiliselt, vaid tavapärase nähtusena, sest see oli keskkond, kus ta kasvas. Tõsi, kaasajast on sellise taustaga inimesi raske leida, aga seda enam oleks võinud peategelaseks valida köögiga kodus oleva naisterahva.