teisipäev, 31. oktoober 2017

Nostalgianeljapäev. Täna 25 aastat tagasi

Täna 25 aastat tagasi sadas laia valget lund. Oli laupäev ja mul sündis tütar.

Ma ei mäleta enam, kas oli tollal juba rasedustestid või sai see tuvastatud arsti juures, aga lõpuks, peale pikka pikka proovimist olin ma lõpuks rase. Läksin üle tee postkontorisse ja tellisin kaugekõne, et Sinu isale teatada. Õnneks reageeris ta väga õigesti st rõõmustas..:)

1994 ja 1939
ja siis mingi paar nädalat hiljem, hakkas järsku määrima. Läksin arsti juurde, kus mind võttis vastu üks vanem vene proua. “Kas te tahate selle lapse säilitada?”, küsis ta. Ma jätsin ilmselt nii meeleheitliku ja kurva mulje, kui ma jaa… ütlesin, et doktor mõtles päris - päris pikalt ning andis mulle siis saatekirja Nõmme haiglasse säilitamisele.

Haiglas oli suhtumine hoopis teine. Kõigepealt viidi läbi äärmiselt piinlik ristküsitlus, sõna otseses mõttes- millal, kellega ja mis asendis seksite. Väga piinlik ja nõme oli. Ning kui siis selgus, et mul on rasedust vaid 3 nädalat, arvas eestlasest arst, et ” see pole ju rasedus, see on tsüklihäire!!” Miks ma üldse haiglasse tulin, sain sõimata. Lõpuks mu pisarate peale siiski halastas ja välja ei kihutanud. Hakkasin saama väga-väga valusaid süste. Ja hiljem veel tablette ja muidu ranget reziimi,
Mu palatis oli peale minu veel 3 naist, neist ühel oli rasedus katkenud tänu gripile ja ülejäänud 2 olid tulnud aborti tegema.
Ja mina ootasin sind. 
Kui ma voodis pikali olin, nägin aknast kolme mändi ja siis ma seal unistasin, kuidas need oleme meie kolmekesi. Mul on pagana kahju, et ma tookord Sind ei joonistanud, sest täna ei usu enam keegi, et ma kujutasin Su nägu tookord absoluutselt täpselt ette! Just sellised suured ümmargused silmad ja armas naeratus pidigi tulema! Ja ka selles olin ma kindel, et Sa oled tüdruk. Variant b polnud lihtsalt olemas.

Millalgi raseduse keskel oli ultraheli, kus arst arvas, et vist on poiss. see polnud lihtsalt võimalik! Nii nagu ma täna tunnetan Su haiguseid ja tujusid, nii olen ma Sind tundnud esimesest hetkest alates.

Ja siis vahepeal juhtus palju. Eesti sai krooni, sinu isa lõpetas kooli ja läks tööle, kolisime omaette elama. Oli väga kuum suvi. Suvel olid Barcelonas olümpiamängud- sõbrad kutsusid meid kaasa sinna autoreisile. Ma olin tookord ikka naiivsus kuubis. Mingil suvalisel põhjusel jäi kaasa sõitmata ja jumal tänatud. Kuumal suvel pole just väga vahva olla rase.

reede, 27. oktoober 2017

Trendilõhn

selle sügise lõhn...
antistaatik


(ma võiks ilmselt väiksema majapidamise elektriga varustada...:)

esmaspäev, 23. oktoober 2017

MiTu

Mu elu eredaim ahistamine toimus teismeeas. Olin just kätte saanud tervsietõendi. Et mul pole süüfilist ega tuberkuloosi. Päike paistis, elu oli ilus. Kõndisin piki eramajade rajooni sirget tänavat kodupoole. Minu selja taga kõndis üks mees. Mingil hetkel tegi paar kiiremat sammu. Haaras mu ümbert kinni, kiskus riideid seljast rebima  ja aktiivselt käperdama.
Sel momendil sain teada enda kohta olulise asja: ma ei suuda kriisiolukorras teha piuksugi. Isegi mitte sosistada. Sest häält pole. Võitlesin hääletult.
Ühel momendil tulid kõrvaltänavast inimesed. Paharet lasi mind lahti ja põgenes. Hiljem lugesin kohalikust lehest, et linna teises otsas toimus vägistamine.

Ja mina ei suuda siiani kõndida nii, et keegi on mu selja taga.


reede, 20. oktoober 2017

Palun välja

Blogimaailm on hetkel täis õhkamist, kui õige ja õilis on ilma rahata elada.
Ehk ongi ... Ja päris kindlasti ei ole see nii traagiline, kui ma arvan. Aga kahju on ikkagi. Kõige rohkem jään ma taga nutma reise. Ja ma tahaksin ikkagi  endale majakest metsa lähedal…ja võimalikult head pensioni.
ja ma tahaks robottolmuimejat.

Irooniline moment selle kõige juures on see, et kuidas ma olen peale ca 25 aastat töötamist 24/7 jõudnud selleni, et kaalun madalapalgaliste ametikohtade vahel . Et mitte keegi ei kutsu mind nõukogusse või juhatusse. Või et ma ei kuulu meeskonda, mis käib järjest firmasid üle võtmas. 

Ma tegelikult tean ka vastust, Sellepärast, et mul on selline iseloom ja sellepärast et ma olen selline nagu ma olen. Ja selle teadmisega ei oska ma midagi peale ka hakata. Vaid ainult tänada oma esi- esi-esivanemaid, kes otsustasid täiesti süüdimatult ja vastutustundetult saada lapse ja siis need järgmised tegid sama ja nende lapsed sama…

Mõtlemata, et kogu see geneetiline komplekt kandub järjest ja järjest edasi. Ja et kui iseloom oligi ehk juhus, siis väärtushinnangud ja käitumismustrid on pärandus.
Ma olen üritanud neid muuta, aga paraku pole mul mitte kusagilt võtta õiget vastust, et milliseks siis...peaks end muutma. Et oleks õigesti.
Midaiganes. Selline ma olen. Mu iseloom on mu saatus. Ja sellega tuleb hakkama saada.


esmaspäev, 9. oktoober 2017

Viljandi. Nagu Soomes, aga veel parem

pilt on varastatud internetist
Me oleme varasemalt üritanud kahel korral Amrita pizzasse sööma minna. Tagajärjetult, Eks kolm on kohtu seadus ja seega kolmas katse. Nagu juba tavaks saanud, oli kohvik taas puupüsti täis. Ilmselgelt läheb Viljandis elu väga hästi. Tundub, et me oleme liiga kaua ära olnud ja ilmselgelt täiesti vales kohas :)
No vot. Näeme, et on üks vaba laud. Ja küsime teenindajalt, et kas  võime istuda, sest võimalik, et see on reserveeritud, või midagi.
Ei, ütleb teenindaja, meil ei ole vabu kohti. Kui pole siis pole. Pöördume minekule. Uurin, et on ehk infot, millal laud vabaneb, Kulub minutit kümme või pool tundi. On mõtet oodata või mitte. Ei, nemad ei tea.
Igaks juhuks. Juhib mu mees tähelepanu vabale lauale, et reserveeringu kohta pole ühtegi silti, äkki saame seni söönuks.
Nonäe, rõõmustab teenindaja, ma ei teadnudki, et meil on vaba laud. Muidugi istuge...
Meie rõõmustame ka, et neil nii hästi läheb.

Kohe tuuakse kook ja joogid. Väidetavalt on neil väga hea pizza. Paraku, selgub, et see on mõeldud kahele inimesele. Kuna ma külma pizzat teatrisse kaasa ei taha ja ma olen ka raiskamise vastu, siis tuleb valida teised toidud.
Ja selgub, et see on viga.


kolmapäev, 4. oktoober 2017

Jääda iseendaks

Endaks jäämine on kui esimest korda mäesuusatamist teha.
Sa sööstad sirgjooneliselt mäest alla. Lumi tuiskab, adrenaliin, vau-vau-vau, aaaaa...., hirm ja ekstaas... Ja siis oled all. Kepid puru, käpikud kadunud, kraevahe ja silmad külma lund täis. Ja sul pole halli aimugi, kus sa asud ja kuidas algusesse ja mäest üles uuesti saada.

Ma olen alati öelnud, et endaksjäämine ei ole minusugustele. See on mõeldud toredatele, küpsetele täiskasvanud inimestele.

Mul on hetkel kolm dilemmat, mida ma ei oska lahendada. Isiklikus elus ma teaksin nende lahendust. Tööelus, aga.. on need minu jaoks keerulised. Sest lisaks egole ja haavatud uhkusele ja sisemistele moraali- eetika ja väärtusnormidele, tuleb ikkagi näha suuremat pilti.
Ma olen täna, käsi südamel, ja tõepoolest, jõudnud staadiumi, et mul on ükskõik. Ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb või ütleb, Mul on ainult üks eesmärk. Ma tahan koondamist.
Ehk siis, minu jaoks positiivse lahenduseni ja eesmärgini viib mind pigem destruktiivne käitumine.

Ma tean, et ma olen kaotanud. Seda on tänaseks juba mitu korda nii otse, kui ka kaudselt mõista antud. Kas ma peaksin loobuma, alla andma. Või peaks ikkagi viimase minutini üritama, selgitama, proovima...Võitlema. Võitlema nende nimel ja eest, kes jäävad. Võitlema oma kogemuste ja professionaalsuse tunnustamise eest. Võitlema oma töö tulemuste eest. Võitlema õiglase kohtlemise ja ausate mängureeglite eest jääjatele.
Kas see on minu asi?
Elu on õpetanud, et ei ole. Mitte kedagi ei huvita see tegelikult. Kõik elavad omaenese elu. Mitte ükski tegu, mida sa teed "teiste pärast", ei ole õige.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et näha mingitki positsiivset stsenaariumit. Aga vahel ju elu üllatab. Vahel juhtuvad imed. Millal peab lõpetama lootmise ja andma alla?
Minu mina on võitleja. Ma veedan mingi nädalajagu magusas enesehaletsuses kuidas kogu maailm on minu vastu. Ja siis saabub mu ratsionaalne mina, Hakka tegutsema. Aja end püsti. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ei juhtu imesid, ei tule mitte keegi, kes teeks ja lahendaks sinu eest.