teisipäev, 7. aprill 2020

Konservatiivsuse test

Jaaa, sa lugesid õigesti. Konservatiivsus, mitte koroona.
Lihtsalt täna hommikul on see päev, kui on viimane aeg kaardistada oma praegune maailmavaade, et seda siis kriisijärgsega võrrelda.

  1. Kas sul on põhimõtteid ja teemasid, mille nimel oled valmis minema tänavale protestima.
jah, neid on isegi 3

  • eesti keel. Eesti riigikeel on eesti keel. Tööloa saamise eeldus on eesti keele oskus. Ja alates 1. septembrist on kogu alg- ja põhiharidus eestikeelne. Gümnaasium on vabatahtlik, see olgu kasvõi poolakeelne. Ja  samuti on igal ühel õigus asutada sobiva õppekeelega erakool.  Oma traumaatilisest kogemusest olen ma kirjutanud siin.
    Ma ei taha, et nagu nt Valgevenes või Iirimaal õpivad lapsed koolis emakeelt, mida nad mitte kunagi ei kasuta. See keel on ainult meie hoida.
  • Eestis ei ole riigikirikut. Mittereligioossetel tähtpäevadel (jaanipäev, võidupühad jmt) ei taha ma näha mitte ühtegi jumalateenistust. Rahvusringhääling kannab üle ainult oikumeenilisi jumalateenistusi.
    Inimesel on õigus uskuda mida tahes, aga on range keeld sellega häirida teisi inimesi.
  • Lapsel on õigus saada võimetekohane ja kiusamisvaba haridus. Seega peavad säilima ülelinnalise vastuvõtuga ( et vältida hariduslikku kihistumist elukoha järgi) koolid võimekamatele ning nendele, kes vajavad aeglasemat tempot ja abi. Ma arvan, et ka katsed on okei, kuna näitavad lapsevanema motivatsiooni panustada. Ning need, kelle vanemad sellega ei tegele, saavad võimaluse 6. klassis või gümnaasiumis.

2. Kas geiabielud, ja geide õigus lapsendada peaks olema lubatud?

    Muidugi. Jõudu!

3. abordid?

   Jah. Tingimusel, kui kaasneb ja jätkub panustamine seksuaalharidusse

4. vabaabielud? lahutused?

    Loomulikult. AGA  Laste heaolu peab olema tagatud

5. Kuidas suhtud immigratsiooni.

    Jah, aga ülaltoodud tingimustel (tööloa saamise eeldus on eesti keele oskus suhtlustasemel ja lapsed saavad hariduse eestikeelses koolis). Keskmise palga nõue on samuti väga hea. Ja tegelikult peaks kuidagi jälgima ( aga ma ei tea kuidas), et ühte töökollektiivi ja linnaossa ei kuhjuks liigselt ühest rahvusest inimesi. Aga rahvastikuteadlastel ning linnaplaneerijatel on ilmselt hea lahendus olemas.

6. Kuidas talud isiklikus elus muudatusi? 
Nii ja naa
Ma olen olnud brünett, punapea ja blond. Lokkis ja sirge. Aga kui ma vaatan oma viimase 10 aasta nt reisipilte, siis ei suuda ma tuvastada millal ja kus on need tehtud. Mul on kõikidel piltidel sama soeng ja riietus :)
Samas on mul olnud ( kui jätta välja kooli kõrvalt teenitud raha) 11 töökohta, 25 otsest ülemust + mõned neist korduvalt  ja mul on olnud 7 kodu

7. kas sulle meeldivad igapäevaelu muudatused sinu ümber? uued seadmed? Kui lemmiktoode saab uue pakendi?

Jah ja ei. Uued seadmed ajavad mind närvi, sest reeglina on nad kehvemad ja ebafunktsionaalsemad, kui vanad. Ja seda väidan ma väga veendunult, kuna näiteks just hiljuti saabus meie perre uus pesumasin, keda ma lausa armastan, sest ta on kordades parem kui vana. Uus telefon oli parem kui vana. Aga vana köögikombaini nutan tänaseni taga.
nii et mind ei häiri uus asi, vaid see, kui disainer pole viitsinud kaasa mõelda.

8. kuidas peab tähistama jõule, jaanipäeva, sünnipäevi. Kas traditsioonid on olulised?

Mulle meeldivad traditsioonid, aga kurvastusega pean nentima, et mul ei ole neid (enam väga palju). Võib- olla, kui kunagi on lapselapsed, siis oleks jälle põhjust neid luua ja elus hoida.
Mulle meeldib saada sünnipäevaks lilli ja õnnesoove ( vanasti lauldi hommikul üles); mulle meeldivad vastlakuklid, piparkoogid ja verivorst nö õigel ajal. Aga ma pole kindel et see on sellepärast et.. võimalik, et pärast seda. Meeldivad, sest neid on saada. Ja muul ajal pole vajadust ja huvi?
Praegu, kirjutades ei meenu mulle mitte ühtegi püsivat traditsiooni? Huvitav..Kindlasti midagi on??

9. kas ideaalne juht on olemas ? Kas peab kuulama juhti, õpetajat, lapsevanemat sel põhjusel, et tal on selline positsioon?

Ei. Jah, on eriolukordi ( nt tulekahju ), kus olukorra arutamine viib katastroofini. Jah on (palju)inimesi, kes kuritarvitavad demokraatiat ning kes vajavad lasteaiakasvatajat. Ja on meeletult palju inimesi, kes armastavad jõudu.
Aga selle ravim on kogemus. Üldjuhul inimesed pole kogenud, kuidas toimib horisontaalne maatriksstruktuur.
mitte kellelgi pole absoluutse tõe monopoli, mitte keegi ei oska ega tohi öelda, kuidas ja mida sina tundma pead. Ja lollidele otsustele ja käskudele tuleb tähelepanu juhtida. Selleks me palka saamegi.
Mu ekskolleegidel oli ütlemine, et kui miski toimib, siis ei peaks seda parandama.
Ma olen vastupidisel arvamusel. Osati tingib seda ka mu töö. Aga keskkond ja kontekst muutub pidevalt. See mis eile ei toiminud, võib töötada täna. See mis täna töötab väidetavalt laitmatult, on lähemal uurimisel ebaefektiivne või kallis.
Alati peab proovima uuesti. Alati.
Ei ole
"me oleme seda proovinud, ei saa" on "me saame seda, tingimustel a, b, c" 

10. Riigi osakaal majanduses?

Riik peab tagama kodanikele esmaabi. Meditsiin, keskharidus, min palgaga võrdne pension, politsei, pääste. Elekter, vesi, transport Eesti piires. Ja nii nagu täna, saab ja peab lisama kõigele erateenused/kindlustused. Eesti on väga väike riik, ning paljudes valdkondades meil konkurents ei toimi ( sest turg on väike; sest kõik on omavahel tuttavad). Aga selle esmärgi nimel peab pingutama.
Transpordi all pean ma silmas praamiühendusi. raudteeühendust Berliiniga (NB! läbi Tartu)/Helsingiga/Peterburi ja Novgorodiga. raudtee kulgeb peamiselt tunnelites ja sildadel ning kiirusega 300 km/h ning bussiühendusi kõikide maakonnakeskuste vahel.
Väga hea oleks omada ka lennuühendust, aga... siin oleks vaja asjatundjate abi. Miks see ei toimi.

Muudes valdkondades ei ole vaja riigi sekkumist (eeldus, et piirid jäävad avatuks)

11. Keskkond?

mets on elukeskkond mitte tootmisvahend. Me peame leidma teenimiseks muud võimalused.
Eestis on tühja maad küll ja veel. Kasvõi Vene piiri võiks tuulegeneraatoreid täis panna.

12. kas inimest peaks tema lolluste eest kaitsma?

Inimesel on õigus vabalt arvata mida iganes ta tahab. Aga. Selle eeldus on koolides toimuv meediaõpe. Sõnavabaduse piir on isiklik solvamine. Oma sõnade eest peab vastutama. julgesid öelda, julge ka otsa vaadata.
Inimesel on õigus end ka lolliks juua ja rahatuks laenata, kuni ta ei kahjusta sellega lähedasi. Võtmesõna on hoiakud, teadmised.
Piirangute, sundide ja keeldude asemel panustaks teavitustöösse ja hoiakute muutmisesse. Head näited on olemas (turvavöö, helkur, suitsetamine, rahvasport jne). Sama saab teha ka alkoholiga. Ma olen sel teemal tegelikult 100 korda kirjutanud.

13. Sooneutraalsus?

Ei ole olemas tüdrukute tööõpetust, ei ole tüdrukud tublid ja püüdlikud. Kõik inimesed on tublid. Mitte kedagi ei tohi dikrimineerida tema soo, rahvuse, rassi, usutunnistuse põhjal. Ja nii nagu eelmises punktis, on siin samuti võtmekohaks laste koolitamine.

14. Kuidas suhtud II samba kaotamisesse st vabatahtlikuks muutmisesse.

Kindel ei, seni, kui pole gümnaasiumilõpetanud lend , kes on saanud (vähemalt elementaarse) finantskirjaoskuse. (raha ei tule seinast; pensioni ei maksa meile riik vaid meie ise; rikkad ei ole sellepärast rikkad, et vaesed on vaesed jne)

15. Spontaansus vs planeerimine

Ma kutsuks seda spontaanne planeerimine:) Ja tegelikult hoopis ajajuhtimine. Ma olen pidanud esimesest klassist oma aega ise planeerima. Esimeses klassis: kool, muusikakool, rahvatants, kodutööd (söök soojaks, poeskäimine, koristamine), sõbrad ja ühiskondlik tegevus (ma olin väga aktiivne oktoobrilaps). Selleks, et kõik saaks enne tähtaega ( see on mu teine  nimi) tehtud, oli vaja teada, mida millal, mõelda 3 sammu ette.
Ja ma teen seda siiani.
Ma ei lähe närvi, kui soojal maal sajab vihma. Mind ei sega, kui tellitud hotellitoas pole lubatud mugavusi (õigupoolest ma ei märkagi ümbritsevat :() kui kokakursus jääb ära, siis lähen hoopis Pisasse jne. suva.
aga kuna aeg on kallihinnaline ressurss, siis pean ma teadma detaile, et midagi ei jääks tegemata sellepärast, et ma ei teadnud ( nt Pühaõhtusöömaaeg ja ooperi piletid tuleb ette osta jne).  Kuidas nt lennujaamast hotelli saab, sest varasem halb kogemus näitab, et alles kohapeal otsima hakates läheb terve päev raisku jne.
Ma ei talu niisama passimist, ootamist teadmata, millal.

16. Ja väike tulevikuennustus. Kes on Eesti järgmine peaminister ja president.

Järgmised kaks valitsusperioodi on peaminister Jüri Ratas ja president Mart Helme.

17. Kas Euroopa Liit jääb praegusel kombel püsima.?

Ma arvan, et toimub siiski restart. Julgen arvata, et tööjõu ja kaupade vabast liikumisest on huvitatud isegi Poola ja Ungari. Aga muud küsimused... ma arvan, et me näeme tulevikus teistsugust Euroopa Liitu. Majandusliitu. Ehk?

47 kommentaari :

  1. Peaaegu kõigi punktide juures tundsin, et ohoo, me mõtleme üsna ühtemoodi. Mtte nagu kaksikud, kuid mõtted on nagu ühe puu kaks oksa.
    Siis tuli küsimus 16. Täiesti teine maailm, ma ei tee nalja öeldes, et võpatasin.
    Hiljem mõtlesin, et see on ju lihtsalt ennustus, mitte soov. Need on kaks ise asja. No ehk (loodan) ei lähe täide.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see on ennustus (loodetavasti mitte isetäituv :( )

      Kustuta
  2. - Ma vist ei läheks kunagi tänavale, vähemalt praguses olukorras küll mitte. See ei tähenda, et põhimõtteid ei oleks. Ikka on.

    - Tööloa või elamisloa? (ma pole kursis, äkki need on seotud).
    Meil on siin Ukraina ehitajad. Tulevad rongiga hommikul ja õhtul lähevad tagasi. Ma ei eelda, et nad peaksid eesti keelt rääkima. Nagunii ajutiselt. Viisakad, toredad tegelased, enamasti keskealised. Räägivad venet, nooremad ja inglist. Mind ei häiri.
    Kui juba sisseseadmist planeerivad, siis eeldaks küll keeleoskust. Ja teenindussfääris loomulikult ka, olgu siis kas ajutine või alaline.

    - muudatused, hmmm. Kui sisemine valmisolek on olemas (inimene ei pruugi omale seda tunnistada aga no saate aru, mida ma mõtlen. Mingi piir, jama, igatsus jne), siis on muutused väga toredad. Kui muudatused on muudatuste pärast (karjääriredeli osa mõnel, iga hinna eest mingi projekt ellu viia, mille tulemus või vajadus on kaheldav), siis ei meeldi. Mingi sisetunde ajel saad nagu aru ja mina kipun lollidele muudatustele vastu hakkama. Enamasti on elu kinnitanud, et need ka iseenesest vaibuvad.

    Traditsioonid ka aga mitte tähistamise pärast. Pigem nagu rütm aastas, midagi mida oodata. Tähistada (inimesi kutsuda, külla minna) ei taha. Aga mingid märgid peavad olema (piparkoogid, püha öö ja jaanipäevalõkke vaatamine kasvõi 1minut).

    Ma ei raatsi sinu blogi rohkem ekspluateerida, need kõnetasid enam.
    Miks täna on viimane päev?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest varsti saab kriisist uus normaalsus:)
      tegelikult oli see mõeldud illustratiivse liialdusena :)

      Kustuta
  3. Ma ei viitsinud
    lugeda kõiki neid sinu punkte,
    sel ei ole reaalse eluga pidepunkte.

    Reaalne elu, konservatiividest sõltumata,
    käibki hetkel enamvähem 100% võõrtööjõu peal.
    Lätlased lahkusid kiiresti, jah, nad valisid.

    Venekeelsel tööjõul ei ole valikut,
    kuhu nad peaks minema? Või kuidas neid teavitada?
    Eesti riik toimib hetkel ja tulevikus võõrtööjõul.

    Võiksid kohendada oma nimekirja veidi kaasaegsemaks?

    VastaKustuta
  4. Mul enamus vaateid kattub su omadega, v.a immigratsiooni koha pealt - esiteks on mu arust hooajatöölistelt mõttetu nõuda, et nad paari kuu pärast keele ära õpiks; teiseks kahtlen ma selle produktiivsuses isegi pikemaajalise tööloa puhul. Meil on vaja töötajaid, keda alati koha pealt ei saa, ja kui see töö ei eelda suhtlemist, ei ole tal vaja seda ENNE Eestisse tulemist osata. Õigupoolest on mul raske ette kujutada, kuidas siia üldse kedagi värvata saaks, kui selleks peaks kuskil välismaal eesti keele ära õppima. Kuidas sa seda tehniliselt ette kujutad? Asjade käik, kus inimene tuleb kõigepealt kohale ja siis õpib siin keele ära, tundub kergemini korraldatav.

    VastaKustuta
  5. Kas su Helme-prognoos eeldab, et ta saab riigikogus 2/3 hääli (tundub ebatõenäoline) või valimiskogus absoluutse hääleenamuse?

    VastaKustuta
  6. Kus sa selle küsimustiku leidsid? Ise mõtlesid välja?
    Esimesed viis lugesin läbi, pea kõigega nõus välja arvatud kaks punkti.
    1. Jumalateenistusi ei peaks üldse riiklikus ringhäälingus kajastama, riik ja kirik ju lahus.
    2. Geiabielud jah (minu pärast abiellu kas või oma kassi või golfikepiga), lapsendamine ei (see jäägu traditsioonilise peremudeli juurde). Aga kui lubatakse peaks loogiliselt võttes lubama ka üksikisikul lapsendada. Kokkuvõttes pole nii oluline, et viitsiksin tänavale minna oma arvamust avaldama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üksikisik võib lapsendada.
      Perekonnaseadus, 11. peatükk, §148.

      Kustuta
    2. ja geivanemate lapsendamise teema seisneb tüüpiliselt selles, et neil juba de facto ON pere, kus kasvab laps; kui midagi peaks juhtuma selle paarilisega, kes on lapse bioloogiline vanem, siis tekiks ilma lapsendamiseta risk, et teisel paarilisel - kellega laps on üles kasvanud kui de facto vanemaga - ei lubataks enam last hooldada ja laps lahutataks inimesest, kellega ta on üles kasvanud. Eriti kui bioloogilised sugulased juhtuvad tropid olema.

      Kustuta
    3. see oli kusjuures kooseluseaduse point. et see mittebioloogiline vanem ei peaks hakkama ekstra üksikisikuna lapsendamisega võimlema.

      Kustuta
    4. Nagu näete olen kooselu seaduse probleemistikus täielik võhik seoses huvi puudumisega. Isegi igavusest kiusu pärast ei viitsi vaidlust üles tõsta😉 Et asi täitsa liberaalne ja võrdne oleks võiks ju mitme naise või mehe pidamist lubada. Paarisuhe mingi ristirüütlite toodud kristlik igand.

      Kustuta
    5. Mul poleks sellele muide ühtki põhimõttelist vastuväidet, aga nähtavasti pole siinsed mitmiksuhte pidajad olnud selle legaliseerimisest küllalt huvitatud. Ja kui huvigruppi pole, pole mõtet ka seadust niisama igaks juhuks muuta.

      Ristirüütlid olid idee järgi üldse mungad, nii et isegi kui nad praktikas eriti munklikult ei elanud ja neil oli armukesi ja lapsi, siis polnud neil mingit varianti oma suhet legaliseerida.

      Kustuta
  7. IT firmadel on kaks valikut - maksta makse siin ja tuua spetsialistid väljast sisse või maksta makse kuskilt mujal ja tõmmata helgemad pead (mh Eestist) sinna. Öelda, et "kui eesti keelt ei oska, siis võtke see raha ja viige kuskile mujale ja võtke meie oma IT-töötajad kaasa, kui juba minekul olete" on ... huvitav seisukoht riigis, kus IT majandust edasi veab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mhmh.

      avalikus sektoris on iseküsimus, sest ma leian, et Eestis peab võimudega suheldes eesti keeles hakkama saama.

      Kustuta
    2. See on väga hea ja kasulik seisukoht, kui sa selle abil valitavale või valitsevale ametikohale saad.

      IT-majandus toidab muide ainult väikest osa riigist. Valga või Ristna kodaniku jaoks tähendab see ebavõrdsuse kasvu ja suhtelise vaesuse süvenemist. Tallinna valgekraede sissetulekud kasvavad, aga tema omad ei muutu.

      Kustuta
    3. Nojah, meil ju tavainimesele kasulik IT töötab suurepäraselt. SMITi inimesed kõik laulavad kiidulaulu ja tavainimesele suunatud rakendused on kõik nii kasutajasõbralikud ja ... s/ Oled ise näinud, et meil tehakse koosolekuid rohkem kui tööd - ja pool sellest "tööst" on selline bürokraatia, mis eksisteerib ainult bürokraatia pärast. Pool neist inimestest tootva töö peale suunata, polekski vaja väljast kedagi sisse tuua.

      Aga avalikest teenustest - kuidas te reaalselt kujutate ette olukorda, kus te ütlete näiteks 15aastasele Narva vägistamisohvrile, et kui sa nüüd end eesti keeles arusaadavaks ei oska teha, siis uks on seal? Et see on nagu õigustatud käitumine, sest me kaitseme oma emakeelt? Või kui mõni turist siin paljaks varastatakse, nagu neil kesklinnatuuridel ikka juhtub, siis laiutame käsi, sest turisti oma süü, et enne tulekut eesti keelt selgeks ei õppinud? Vähemalt politseis ja traumapunktis võiks ikka üritada kõigile abi anda.

      Kustuta
    4. Rents, ma räägin avalikest teenustest vastupidises mõttes. Mitte et võimudega suheldes PEAB eesti keelt RÄÄKIMA, vaid PEAB SAAMA eesti keelt rääkida.

      Kustuta
    5. st see võimalus peab olema.

      Kustuta
    6. sa oled vist niipalju noorem, et sa ei mäleta seda, kui see ei olnud alati võimalik. mina mäletan. seega pean ma seda klauslit vajalikuks - et pliis, ma tahan, et mul oleks võimalik avaliku sektoriga suheldes eesti keelega hakkama saada.

      Kustuta
    7. sõnastan algse lause ümber (sest "peab hakkama saama" oli seal kaheti loetav): ma arvan, et kui keegi Eestis avaliku võimuga suhtleb, peab sellel eraisikust kellelgi olema õigus eesti keelega piirduda.

      Kustuta
    8. Ahjaa, selles mõttes muidugi. Mul on jah ainult toidupoes juhtunud, et ma küsin, kus on maasikamoos ja müüja küsib, et a sto eta, maasikamoos? Ametiasutustes vist mitte kunagi. Vastupidist olukorda tean küll, tuttaval prantslasel varastati ratas ära ja ta pidi lõpuks ühe eestlase leidma, kellega koos avaldust esitama minna, sest ei õnnestunudki inglise keeles esitada.

      Kustuta
    9. Proovi Narva-Jõesuusse suvila ehitada ja vaata, kas sa siis ka eesti keelega hakkama saad.. Notsul on õigus, riigiga suheldes peab eesti keelega hakkama saama.

      Ja just täna ja praegu feilib riik selles täiega. Mis te arvate, mis keeles laste kaugõppe jaoks vajalikud Zoomid ja sajad muud keskkonnad kõik on...?

      Kustuta
    10. Ja see keeleoskus võiks olla sisuline, mitte formaalne. Mul oli hiljuti telco sektoriga pikemalt asjaajamist. Paketimuutused, eraldi arved, kokku-lahku aadressid jms. Slaavi aktsendiga tüdruk rääkis väga ilusat eesti keelt aga sisulistest asjadest aru ei saanud. Ehk et baastasemel treenitud ja petab ära aga nüansse absull ei adu. Ja milline enesekindlus.

      Kustuta
    11. No mul oli hiljuti olukord, kus ma ütlesin uuele venelasest kolleegile, et "vabandust, ma unustan ära, kas sinuga peaks rääkima inglise või eesti keeles," ja ta hakkas selle peale südamest naerma, sest noh ... mõte eesti keele rääkimisest on ju lihtsalt naljakas. Tegu siis Eestis kasvanud inimesega.

      Samuti tunnen ma mitut venelast, kes on viimase viie aasta jooksul Venemaalt siia kolinud - ja huvitaval kombel nende hulgast täitsa mitmed õpivad eesti keelt, kuigi vajadust ju selleks otseselt pole. Kuigi üks neist ütles mulle küll mõne aja eest ronimistrennis, et "ma tunnen end siin vist kodusemalt kui sina," sest parajasti oli peale meie trennis veel ca 10 inimest, neist 8 venelased, kes loomulikult oma keeles jutustasid. :D

      Kustuta
    12. Venelastega oleme me õppinud koos elama ja hakkama saama, nemad ei ole kultuuri mõttes risk. (Riigi julgeoleku mõttes on, aga see on teine teema.)

      Kustuta
    13. Minu meelest tekib kultuuri mõttes risk just siis, kui osakaal suureneb. Näiteks kui ma peaksin ameeriklasega lapse saama, on tema isapoolsed sugulased ju kuskil kaugel, loomulikult kasvab temast igati eestlane. Kui ma saaksin selle lapse aga Eestis elava venelasega, on hulga suurem tõenäosus, et ka lapsest venelast üritatakse kasvatada, sest vanaema-vanaisa ja sada onu-tädi on ju siin samas ning laps on pidevalt nende mõjusfääris.

      Kustuta
    14. Kui haridus ja muusika on inglisekeelsed, töökeskkond on inglisekeelne, raamatud / kirjandus on inglisekeelsed, kogu tehnoloogia on inglisekeelne, siis ei kasva sul mingit "igati eestlast".

      Mis teeb eesti lapsest eestlase?

      Kustuta
    15. Oot, aga selle loogika järgi pole ju mina ka eestlane? Okei, baka oli eesti keel ja kirjandus, seega eestikeelne, aga pärast seda on kogu haridus vähemalt poolenisti ingliskeelne või prantsuskeelne olnud. Kirjandus, muusika, filmid, sarjad on ainult in English või en francais. Mingit Jüri Kolgi kogu sirvisin, aga see oli rohkem kui aasta eest, see oli minu viimane kokkupuude eestikeelse kirjandusega. Töökeskkond on juba kolm aastat ingliskeelne, lõputööd kirjutan inglise keeles ... Kas peaksin oma ID-kaardi kuskile hoiule viima?

      Ja no ekskjuus mii, aga sellest kirjutati juba 90ndatel, et keskmisel 15aastasel ameeriklasel on rohkem ühist 15aastase prantslase või eestlasega kui oma 50aastase vanaemaga. See kehtib paramatult siiani, mul ei oleks midagi eestikeelsete saadete vaatamise vastu, kui need oleks head saated, aga kuni valikus on a la Õnne 13 ja Maskis laulja, siis ma ei vaata neid, ükskõik, mis keeles need on. Tõlkekirjanduse lugemine on riski peale minek - eriti kui me räägime millestki, mis on tõlgitud näiteks mandariini keelest vms, siis võib kindel olla, et sa ei loe mitte lihtsalt tõlget, vaid tõlke tõlget (sh eesti keelde on see tõenäoliselt jõudnud läbi inglise keele, mitte otse). Sinu loogika kohaselt mul JUBA ei ole rahvust. Ja samas ise leian ma, et ma väärtustan meie kultuuri ja keelt tunduvalt rohkem kui mõned valjuhäälsed natsid.

      Kustuta
    16. Muide, venelased võitlevad aktiivselt selle kirjanduse-filmide-sarjade kaudu amerikaniseerumisega - neil on kõigist moodsatest USA sarjadest jms lihtsalt oma variandid oma näitlejatega ja muidugi vene keeles, liiga Ameerikalikud stseenid tehakse venepärasemaks ümber jne. Mingite autoriõiguste peale lihtsalt kustakse kõrge kaarega ja keegi ei köhi. Ja oma keele/kultuuri alalhoidmise mõttes on see kahtlemata õige lähenemine.

      Kustuta
    17. No täpselt. Kust läheb kultuurikeele ja köögikeele piir? Kas kultuur on veel rahvuskultuur, kui teda tehakse teises keeles? Kui palju toetada eestikeelset haridust ja kunsti, kui tarbija seda enam ei tarbi? Ja kas Eestil kui riigil on siis enam üldse mõtet?

      Me liigume hoogsalt selles suunas, mida kirjeldab Indigoaalase lause tema kõige esimesest punktist:
      "Ma ei taha, et nagu nt Valgevenes või Iirimaal õpivad lapsed koolis emakeelt, mida nad mitte kunagi ei kasuta."

      Kustuta
    18. Tuletaksin meelde, et kogu meie armastatud eestikeelne kirjakultuur sai alguse sellest, et seda õppisid inimesed, kes seda muidu ei kasutanud. Lydia Koidula emakeel ja kodune keel oli ju siiski saksa keel. Koidula lapsed said alles pärast ema surma teada, et ema oli eestlane, sest no sellised tühiasjad ei tulnud jutuks. Tema puhul oleme me siiski leidnud, et oluline on eesmärk ja vorm, mitte taust. Kas me oleksime sama meelt ka siis, kui taust venepärane oleks?

      Kustuta
    19. Ja Kreutzwald tegi "Kalevipoja" mõttega, et kohe-kohe väljasurev keel saaks vähemalt monumendi.

      Kustuta
    20. Aga mis tõlkimisse puutub, siis Eestis tõlgitakse hämmastavalt palju asju originaalist. Mingid suvakirjastused lasevad jah ka teiste keelte vahendusel, aga meil on inimesi, kes tõlgivad mandariini keelest, akadi keelest, muinaspõhja keelest...

      Klassika on tüüpiliselt originaalist tõlgitud ja seda eelistan ma lugeda ee. k just sel põhjusel, et kui ma juba nagunii tõlget loen, siis loen parem oma emakeelset tõlget.

      Marju Lepajõe arutas kunagi veel, et meie tõlkekultuuri noorus on teatud mõttes isegi eelis - meile ei ole kõik vanad tekstid ladina keele kaudu tulnud ja üldse ei ole sellist ladina pitserit kõigel peal. Eesti keelde on Konfutsiust tõlgitud otse ja Platonit samamoodi otse.

      Kustuta
    21. Lisaks: see oli vist Janika Päll, kes mainis, et klassikaliste (sõna otseses mõttes klassikaliste) autorite lugemine on eesti keeles mõttekam, kui inglise, sest inglise tõlketraditsioon on teine, vähem originaalikeskne (olulisem eesmärk on saada hästi ladus tekst - ja võimalik, et ka tekst, mis sobiks varasemate ingliskeelsete tõlgete traditsiooniga -, aga sisust võib üht-teist kaotsi minna, rohkem kui meie tõlkekommete juures).

      Kustuta
    22. Õnne ja maskid :D Eriti hea ettekujutus meie telemeediast. Soovitan Plekktrummi vahelduseks, saab ka järelvaadata.
      Raamatutest proovi nt Vadist alustada.

      Enda positsioonilt vaadates maailm, milles ma täiskasvanuna elan, mu rahvust ja keelekeskkonda küll ei mõjuta. Pigem avardab suunal, mis muidu oleks vbla keele tõttu kättesaamatu (nt mu huvi Läti kirjanduse vastu).
      See hakkab ikka titest peale. Kodused traditsioonid, meediaruum, taust, sõbrad. Mina elasin veel esimese EW nn mõjusfääris vanaema tõekspidamiste järgi. Rahvakalendrist pärit tähtpäevad mixituna luterisse, uskumused, ütlemised. Looduse rütm ja külaühiskonna normid. Eetika ja kogukonnareeglid jne. Vanad laulud ja muinasjutud, videvikupidamine, jne. Raamatuarmastus veel lisaks, mille ilmselt pärisin isapoolsest suguvõsast.
      Ma olen elanud väljaspool Eestit, töötanud 15a ingliskeelses keskkonnas, vägagi veidras seltskonnas kohati (raha, müük, kavaldamine, äri-äri-äri) aga minu tõekspidamisi või keele-eelistusi see pole kõigutanud. Mistõttu kaldnun arvama, et mõjutab ikka see kui tugeva pagasi sa titepõlvest kaasa saad. Ma blogin aastaid eesti keeles, eelistan lugeda emakeeles (praegu teadlik valik, et grammatikat hoida värksena). Miski ilmselt ei võta mult ära seda, mille olen vanaemalt kaasa saanud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem olulisemana ma seda ka tajun.

      Üldse mitte üldistades aga pigem konkreetseid keisse meenutades, vanemad sageli ise ju suunavad lapsi jubevara inglise keele juurde. Nagu kardaks, et noortel jääksid tulevikus seetõttu osa võimalusi kasutamata. Eks iga pere valik. Minule isiklikult suht naeruväàrne kuulda, et vanem pisikese lapsega kodus inglist räägib, et “harjutada” (on ette tulnud eestlaste seas aga ka väljaspool Euroopas, end Jugo-maades).
      Nii et võibolla tasub mõtiskleda, mida me kodust kaasa oleme saanud ja mida me ise anname teistele kaasa. Muidugi juhul KUI oma keel oluline on.

      Kustuta
    23. Mina alustasin ka inglise keele õpet väga vara, kindlasti enne kooliminekut. Mul on hea meel, et alustasin, koolis oli selle võrra kergem. Ja eesti keelt ma armastan küll. Lisaks olen ma keeleoskuse suhtes nii kriitiline, et ma ise ei blogiks iial inglise keeles - st kunagi enne Austraaliasse minekut just harjutamise mõttes tegin paar postitust, aga tundus vale ja võlts. Kui pidevalt keelekeskkonnas elaksin, siis ehk ei tunduks, aga praegu on mul ju ka kodune keel inglise keel, aga inglise keeles blogimine tundub vale lihtsalt. Ja ma pole kriitiline mitte sugugi ainult enda pihta, näiteks ei suuda ma lugeda Stella K.Wadowsky blogi, kohmakas tundub. Ja tema inglise keel on mõne teise eestlanna ingliskeelse blogiga võrreldes täiesti imeline, aga ma ikka ei suuda.

      Kui meil oleks ükskeelne pere, siis ma ilmselt suunaksin last jubevara prantsuse keele juurde, selle loogikaga, et õppigu varakult raskemat, inglise keel on lihtne ja jääb ise külge. Kuna pole ükskeelne pere, siis ei koormaks last liiga vara kolmanda keelega. Aga minu tutvusringkonnas on kõik need, kus lapsega kodus kahte keelt räägitakse, pered, kus vanemad on kahest rahvusest, nii et on ka loogiline, et kumbki vanem räägib lapsega oma emakeeles. (Keeleteadlased vähemalt ütlevad, et nii peaks olema, mis tähendab, et meie pere oleks lapsele väga segadusttekitav, sest mu mees ütleb vahel asju nagu "maybe we should make some tatar täna," sest ta üritab kasutada neid sõnu, mida ta teab - aga lapse ajule on hea, kui ta saab kaks keelt algusest peale selgelt erinevatesse sahtlitesse panna.) Ahjaa, seda huvitavat asja olen küll märganud neis kakskeelsetes peredes, et ingliskeelne lapsevanem ei räägi lapsega üldiselt mitte samas keeles, milles ta räägib oma sugulastega, vaid selles keeles, milles ta räägib oma abikaasa ja töökaaslastega. St näiteks iirlane, kes oma emaga suheldes räägib iiri aktsendiga, räägib kodus ikkagi normatiivset inglise keelt jne.

      Muide, siin tulevad kohe klassivahed. Keegi ei pilguta silma ka, kui päris rikkad ütlevad, et "võtsime prantsuskeelse/hispaaniakeelse lapsehoidja, et laps varakult veel ühe keele selgeks saaks". Aga kui lapsevanem ise räägib lapsega teist keelt, pööritatakse silmi. Mina ise ka pööritaksin silmi, aga selle pärast, et enamasti need vanemad, kes seda teevad, räägivad ise sellist kohmakat puukeelt, et no milleks seda õpetada. MINA oma lapsega ei räägiks inglise keelt, sest õppigu seda loomulikuma aktsendiga allikast. Aga samas olen kohanud venelannasid, kes räägivad prantsuse keelt niimoodi, et minu kõrv ei erista seda kuidagi "päris" prantsuse keelest, nii et sellises olukorras ei näeks ma ka põhjust silmi pööritada. Esimesed kolm aastat on lapse aju kõige plastilisem, isegi kui ta seda keelt mitte kunagi kasutama ei hakka, on see olnud hea ajutreening ja teeb teiste keelte õppimise lihtsamaks.

      Kustuta
    24. Minu selle nädala uudised:
      LOV saatis kaks kirja. (nagu tavaliselt ) vene keeles.
      Andsin Eestis vene raadiole intervjuu. Vene keeles. Loomulikult
      Sain koostööpartnerilt kommenteerimiseks/allkirjastamiseks ingliskeelse lepingu. Ilma tõlketa. Miks mitte.
      Sain tõlkebüroolt ENG/FI/RUS tõlked ja veetsin tunnikese terminoloogiat parandades.
      Lisaks kirjutas Agur hiljuti oma püüdlustest pidada Kohtla-Järvel eestikeelset kooli.
      Aastal 2020. mitte 19. sajandil (Koidula??? wtf??)
      See on okei, sest ma olen eestlane ja Eestis ongi see normaalne.
      MIKS??

      Ma olen selline õrnake, sest see solvab mind. Sest see pole põhjus vaid tagajärg. Meie, eestlaste tegemata jätmiste tagajärg.
      Minu, Rentsi, Kauri, Notsu, KK pärast. Sest meil on ükskõik, me ei hooli. Meie meelest on äge osata erinevaid keeli, see on loomulik; on tore omada praktikat, me oleme avatud ja eeldame, et teised on ka.

      Ma olen varem kirjutanud, et enamik vene keeles rääkijatest ei ole rahvuselt venelased (on vaid 25%) ja kuigi mu valim on väike, siis ma oletan, et ka enamik IT spetse pole pärit Inglismaalt või USAst. Ehk siis vene/inglise keel on nende jaoks võõrkeel.

      Mistõttu ei näe ma mingit probleemi, kui nende lapsed õpiksid lasteaias ja põhikoolis eesti keeles. Võõrkeel on see nii ehk naa, ja teise võõrkeele (vene/inglise) omandavad nad nagunii.
      Ma olen kirjutanud, et mu lapsel oli 5 klassikaaslast venekeelsetest peredest. Vanemad vajasid koosolekutel tõlkeabi, aga lapsed olid oivikud. Üks tüdrukutest sai oma lennus parima eesti keele eksami tulemuse.
      On võimalik.

      Ma tean, et võõrkeelsel kõrgharidusel on konkreetne põhjus (raha), aga retooriliselt. Miks? Kui meil pole emakeelset terminoloogiat, siis pole ka emakeelset teadust. Ja kui pole teadust, siis milleks üldse riik.

      Kustuta
    25. Ja mees räägib just praegu teises toas Eestis elava mündisõbra Igoriga.
      Vene keeles.

      "Õpi keeli, neist on ikka kasu.."
      D.Kareva
      :) :)
      Nii on.meid lapsest peale õpetatud :)

      Kustuta
    26. "Meie, eestlaste tegemata jätmiste tagajärg.
      Minu, Rentsi, Kauri, Notsu, KK pärast. Sest meil on ükskõik, me ei hooli. Meie meelest on äge osata erinevaid keeli, see on loomulik; on tore omada praktikat, me oleme avatud ja eeldame, et teised on ka."

      Vat kui tavaliselt on mul tunne, et kuna ma suudan kõike jne ja järelikult olen ma süüdi kõiges, mis halvasti on, sest miks ma ometi maailma ära ei paranda, siis selles asjas saan küll kulmu kergitada - ma teengi pidevalt midagi selleks, et eesti keeles saaks rohkem asju ajada. Mu igapäevatöö on tõlkida kohtuasju, mille lahendid hakkavad meile siduvad olema - ja ma püüan tõlkida neid ka võimalikult heasse eesti keelde, hoolimata sellest, et mul tuleb selleks vahel juristidega maadelda. Ja ma olen kaks raamatut eesti keelde tõlkinud, üks neist on üks Euroopa tüvitekste.

      Võõrkeelte oskajaid on Eesti kultuuri elusana hoidmiseks vaja - muidu oleksime selle keelega pisike surev umbsopp, ühtegi teksti ei tõlgitaks; kes tahaks väliskirjandust või -kino või -mänge kogeda, saaks seda teha ainult võõrkeeltes.

      Küllap saaksin teha ka rohkem, näiteks ise kirjandust kirjutada, aga ausalt öeldes arvan ma, et minu talentidest on tõlkimiseks rohkem kasu.

      Kustuta
    27. Siit ühel kõrvalteemal edasi mõeldes: mõelda vaid, kui palju Euroopa Liit on eesti keelele staatust juurde andnud. Eesti keel on võrdses staatuses keeltega, mille kõnelejaskond on mitu korda suurem ja EL maksab hunnikute viisi raha eesti keelde tõlkimise eest; ja mis ehk veel olulisem, ka _eesti keelest_ tõlkimise eest. Miks olulisem? sest see tähendab, et kui muidu oleks eesti keele õppimine olnud teistele eurooplastele lihtsalt ekstsentriline hobi, siis nüüd on selle oskusega võimalik päris paljudel inimestel raha teenida. Ja need inimesed võivad tõlkida ka meie kirjandust.

      Kustuta
    28. Jah, ma isegi tunnen ühte prantslasest eesti filli. On ka selliseid inimesi.

      Kustuta
    29. Kusjuures pärast Brexitit on pmst õhus ka võimalus, et inglise keel kukub Eli ametlike keelte hulgast välja (sest Iirimaa ja Malta on esindatud vastavalt iiri ja malta keelega). Ma usun, et praktilistel põhjustel jääb ta siiski alles, aga kui ei, siis tekib selline olukord, kus Euroopa Parlamendis saab eesti keelt kasutada, aga inglise keelt mitte.

      Kustuta
  8. Minu mõte oli pigem see, et eesti keel pole 13. sajandist saadik isegi mitte põhikeel olnud ega ka Eesti kirjanike kodune keel ning sellest hoolimata on see need aastasajad üle elanud. Ja see pole tegelikult ainult väikerahvaste probleem, ka vene keele vedasid ju Puškinisugused rentslist välja (Puškin šokeeris oma naistki sellega, et saatis talle venekeelseid kirju, korralik naine kirjutas ikka haritud inimese kombel prantsuse keeles vastu, mitte ei hakanud matsirahva keeles kirjutama).

    Tartu Ülikool oli alguses rootsikeelne, siis saksakeelne, siis venekeelne, siis taas saksakeelne, siis mõneks ajaks eestikeelne. Vene ajal oli vist ainult nominaalselt eestikeelne, st eeldusega, et kõik loevad venekeelset kohustuslikku kirjandust ning artiklid jms teadustöö kirjutatakse ikka vene keeles? Noh ja nüüd on meil siis nominaalselt eestikeelne ülikool, aga on automaatne eeldus, et kõik suudavad lugeda ingliskeelset kohustuslikku kirjandust ja saavad aru ingliskeelsetest loengutest (mis muidugi on selles mõttes kasulik, et professorite valik on tunduvalt suurem, kui ei pea ainult kohalikega piirduma - ja ei pea ootama, kuni raamatud ükskord aasta ajaga eesti keelde tõlgitakse, saab kasutada päriselt ajakohast kirjandust). Ehk siis meil pole faktiliselt kunagi olnud eestikeelset kõrgharidust (mööndustega võime seda väikest vaheperioodi küll arvestada), nii et võib selle riigi vist tõesti laiali saata. Äkki Rootsi võtab jälle oma hõlma alla või midagi.

    Ma olen siiski tiba positiivsem ja leian, et kui me oleme kõik need aastasajad tunduvalt kehvemates oludes suutnud oma keelt säilitada, saame ehk ka edaspidi hakkama. Ohtu näen siis, kui inimesed ei taha enam oma keeles luua, ja vähemalt mina seda jätkuvalt üritan. Kirjutan koolis võimaluse korral eesti keeles, blogin eesti keeles. Kui Maximas eesti keeles aru ei saada, siis räägin aeglasemalt ja teen monoteatrit, mitte ei lähe vene keelele üle. Ehk siis mingil määral saame me kõik valida, kui palju me eesti keelele rõhku paneme.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, ma igaks juhuks ütlen, et ma pooldan igati eestikeelseid lasteaedu ja üldharidust - ja ei näe selles mingit vastuolu, kui me arvame, et pisikesed eestlased peaksid innukalt keeli õppima, peaksid seda tegema ka kõik teised pisikesed pägalikud, kes siin juhuslikult on. Aga minu isiklik kogemus ütleb ausalt öeldes, et väga paljude teiste kultuuride jaoks tundub see normaalne, et koolikeel pole kodukeel - minu Nepaali või India kolleegid ilmselt lihtsalt kehitaksid õlgu ja ütleksid, et no kui on vaja koolis rääkida keelt X, on vaja, mis seal ikka, sest keegi neist pole koolis rääkinud sama keelt, mida nad kodus emaga rääkisid. (Või kui tahavad ilmtingimata ingliskeelset haridust, paneksid lapsed erakooli.) Emakeelset haridust nõuavad pigem need, kel on juba see traditsioon ees (khm, venelased, khm). Ja ingliskeelset haridust ilmselt nõuaksid pigem need, kes nagunii ei taha Eestisse jääda, vaid on siia tulnud konkreetseks perioodiks - või need, kelle lapsed on juba põhikooli teises pooles ja nad ei taha lastel poolt õppeaastat ära rikkuda. St otse öeldes, mina näen siin eelkõige venekeelseid inimesi vastu põtkimas, mitte teisi.

      Kustuta
    2. Ääremärkus: 13. sajandi keel oli praegusest üsna erinev ja suur osa muutusi johtus just sellest, et tugev võõrmõju tuli peale. Kui ma oma õpingutest valesti ei mäleta, siis nt kolmevältesüsteem on selle tulemus (ja selle tulemus võib omakorda kaude olla regivärsi hääbumine, sest meetriline värss ei tööta kolmevältesüsteemiga enam nii hästi).

      Me ei ole kultuuriliselt ega keeleliselt ainult siinsete 13. sajandi läänemeresoomlaste järeltulijad, vaid ka nende alamsakslaste ja hiljem ülemsakslaste, kes siia pidama jäid.

      Kustuta
    3. Jah, seda küll, ma olen koolis isegi eksamit pidanud tegema, kus muuhulgas tuli tõlkida eeldatavast vanaeesti keelest. See oli ikka väga erinev.

      Aga minu point on jätkuvalt, et ühe keele oskus ei takista teise keele edendamist. Lisaks on need ikkagi isiklikud ja firmasisesed valikud. Meie ettevõttes maksti välismaalastele eesti keele kursused kinni ja väga paljud mittevenekeelsed kasutasid seda võimalust aktiivselt. Mina käisin tihti lõunal hispaanlasega, kellega rääkisime vahel eesti ja vahel hispaania keeles - ma ehk tagasihoidlik, aga ma ütleksin, et tema eesti kõnekeel oli lõpuks parem kui minu hispaania oma, ma keerulisemates vestlustes ikka kokutan ja otsin õiget verbivormi. Ta on vist viis aastat siin elanud ja aktiivselt ise keelt õppinud, täna on ta olukorras, kus ta suudaks tòötada eestikeelses ettevõttes. Umbes sama kaua siin elanud ameeriklane ka - kui temaga aeglaselt rääkida, saab kõigest aru, räägib kenasti vastu, ämma ja äiaga suhtleb eesti keeles. Noor britt abiellus eestlannaga (kellega nad tutvusid Inglismaal, naine tõi välismaalt mehe koju) - suhtlustase veel pole, aga poiss näeb aktiivselt vaeva. Kanadalased vanuses ca 50, naine töötab kodust (st pole vajadust rääkida) - mõlemad õpivad aktiivselt ja üritavad suvalisi lauseid moodustada. Eestlased nägid ise vaeva, et sellistega aeglast eesti keelt rääkida, mitte inglise keelt, kui vähegi aega oli / olukord võimaldas. Julgelt pooled õppisid meil eesti keelt ning "välismaalane, kes on 10 aastat Eestis elanud, aga eesti keelt ei räägi," oli meil selline running joke, mida ka need vähem siin olnud omavahel tegid, st ka välismaalaste meelest on selline olukord naeruväärne.

      Minu isiklik õpib aeglaselt (mitte ainult keelt, ta on see Ameerika töökultuuri pooldaja, kes teeb 12tunniseid tööpäevi ja vahel ärkab öösel üles, et kohe proovida, kas mõni lahendus töötab, nii et muude asjade jaoks jääb vähem aega), aga tal on kodus kohustuslikud arenguvestlused teemal "ütle mulle mõni uus sõna". Viimasel ajal on sõnavara küll murettekitav, uued sõnad on viirus, mask ja paanika. 🙄

      Aga eeldada, et nende välismaalaste lapsed AINULT eesti keelt räägiksid, on naeruväärne ja see pole mingi riigi armastamise seisukohast ka vajalik. Vähemalt mina tunnen end solvatuna, kui keegi väidab, et see, et ma mitut teist keelt räägin, tähendab, et ma Eestit ja/või eesti keelt kuidagi rohkem armastaksin. Seda enam, et koolis näen risti vastupidist - ma olen üks vähestest, keda huvitab see, et ka ITst rääkides üritataks eestikeelset oskussõnavara kasutada ja seda vajadusel juurde loodaks, selmet lihtsalt inglise keelest üle võetaks (näiteks convolutional neural network on eesti keeli sidumnärvivõrk, MITTE konvolutsiooniline jne). Eesti keele alalhoidmine sõltub lõpuks isiklikest valikutest ja kui kodus pead vangutada, aga samas iga venelasega lahkelt vene keelt rääkida, on see sinu isiklik valik. Minu oma see ei ole.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!