laupäev, 9. märts 2019

Film " Tõde ja õigus"

Tammsaare on üks u lemmikkirjanikest. ma olen Tõde ja Õiguse pentoloogiat ülistanud selles ja ka selles postituses.
Seepärast suhtusin filmi ka väga suure eelarvamusega. Kui kuulsin, et film oli töös, olin lausa paanikas- kindlasti nad rikuvad selle ära!! Kui kuulsin tegelastest, siis olin hämmingus- Maiken Schmidt EI ole Krõõt!!  Ja ega peale linastust puhkenud kiidukoor ka asja paremaks teinud.

Aga ma olen sunnitud oma eelarvamusi korrigeerima. Film oli tõepoolest suurepärane. Super režissööri-, operaatoritöö, Väga hea muusika. Ja Maiken ON Krõõt. Mõlemad Priidud tegid oma elurollid ja Ester Kuntu rolliareng oli muljetavaldav. Ning muidugi loomad. Stseen lehmadega jääb Eesti filmiklassikasse.
Ainus küsimus jäi rästiku osas. Ma loodan et ta leidis lõpu sipelgapesas loomulikul teel, mitte filmimeeskonna kaasabil.. :(
Mind ei häirinud ei parukad, ega kõrtsi- meeskoor. Btw. Kõik mu tuttavad mehed laulavadki nii...:)

Ma tunnustan EFI žürii otsust usaldada noori tegijaid. Minu maksuraha on investeeritud professionaalselt ja hästi. Me oleme saanud juurde ( teisi filme pole ma näinud) vähemalt kaks - Seltsimees laps ning Tõde ja Õigus, maailmatasemel filmi, mida pole piinlik ka mujal maailmas näidata.
Mul on hea meel näha, et peale on kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kes oskavad jutustada Eesti Lugu üle maailma arusaadaval viisil; kus lisaks novembrile on Eestis ka detsember, mai ja juuli. Kus pimedas toas toimuv on näha ning näitlejate poolt räägitu on arusaadav ka subtiitriteta. Tegijad, kes mõistavad, et lisaks kunstniku eneseväljendusele on filmil ka muud funktsioonid: jutustada lugu, meelelahutus ning hoiakute ja väärtuste kujundamine. Ja mu isiklik kiiks, et köitvat lugu on võimalik jutustada ka põhjendamata alasti- ja vägivallastseenideta.


teisipäev, 5. märts 2019

Hobipsühholoogidele. Käitumismustritest vabanemine.

Mees oli nädalajagu välismaal puhkusel, tuli nüüd koju, puhkus jätkub ja päeval helistab, et küsida, mida ta õhtuks süüa teeb.
Aiman halba ( mõttemuster: üldistamine, katastrofiseerimine) ja ütlen, et kui koju jõuan, siis teen ise, või et okei, kui ta väga tahab, siis kapis on seda ja teist.
Jõuan õhtul koju, mind ootab rikkalik õhtusöök. Mees on küpsetanud ahjus 12 suurt, rusikasuurust kartulit, teinud kõrvale kastet, salatit ja liha.
Aiman halba ja uurin, et kust ta sellised prisked kartulid on saanud, et meil on kapis ju väiksemad kartulid.
Käisin poes ostmas, ütleb mees. Pärast vaatan ja näen, et nagu tavaliselt. (MM: üldistamine, arvustamine), on lisaks kartulitele ostnud kõik asjad nn uuesti.
Hakkame sööma, uurin, et kust selline retsept. Reisil keegi tegi ( nad käisid sõpradega suusatamas) ja "seal me samuti mõtlesime, et huvitav, mitu kartulit peaks inimese kohta arvestama. Võtsime inimese kohta 2, aga hiljem selgus, et igaüks suutis süüa maksimaalselt 1,5, kui sedagi ".
Jätan küsimata (MM:peaks/tohiks mõtlemine, enesekriitilisus), et miks ta arvas, et me kahekesi suudame ära süüa 12 (MM: negatiivne filter).
Käitun tavapäraselt. Ehk siis blokeerin enda jaoks teema ning esitan paar suunavat küsimust, et ta saaks rääkida oma reisist.
Meil on kombeks, et mina teen süüa ja siis tema peseb nõud. Seega on loogiline ja aus, et seekord on vastupidi.
Nagu sellistel juhtudel kombeks ( MM: üldistamine, negatiivne filter, arvustamine), näeb köök välja, kui lahinguväli.
Blokeerin emotsioonid. Võtan seda kui paratamatust. Inimene on pingutanud, teinud enda meelest head, oleks väiklane ja nõme sellise pisiasja pärast norida  (MM. peaks/tohiks mõtlemine)
Lahkame päevapoliitikat, meil on lõbus.

pühapäev, 3. märts 2019

Elu enne plastikut

Kas sa tead või mäletad kuhu ja kuidas pakiti 70-ndatel poes mune?
Vastus on postituse lõpus.

Üks mu lapsepõlvelugudest on selline:
olin mingi 5 aastane ( toona oli tavaline, et koolieelikud käisid üksinda poes) ja pidin minema poodi. Poetee viis mööda mu ema töökohast. Ema kolleeg vaatab aknast ja kiidab mu emale: küll sul on lustakas tütar. Sammugi ei astu kõndides, vaid ainult lendab, tantsib ja hüpleb.
Appi, mõtleb ema, ta pidi ju poest mune tooma.

Kolleegil oli õigus, ma olingi selline laps:Mother says I was a dancer before I could walk...
tulin keksides poest, viskasin poekoti munadega diivanile ja läksin oma asju toimetama.

Õhtul tuli ema töölt ja.. istus diivanile munadekotile. Ehk, kui mu hüplemisest ka mõni oli terveks jäänud, siis peale seda enam kindlasti mitte :)

Räägin seda lugu oma lapsele ja üritan meenutada. Aga kuidas munad olid pakitud?


neljapäev, 28. veebruar 2019

Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.


pühapäev, 17. veebruar 2019

Eesti Laul 2019

Kuna keegi ei kirjuta, siis pean seda ise tegema :)
Tundub, et 2019 on plagiaadiaasta. Plagiaadid akadeemilises maailmas ja ka muusikamaailmas. Swingersi laul oli vist ainus, mis plagiaadisüüdistust ei saanud? Peale lõputiitreid algas Koduigatsus, mille teemameloodia…. oli täpselt võidulaul...:)
Kas tänapäeval on veel midagi originaalset ja on see üleüldse võimalik. Ma olen sel teemal varem kirjutanud pikalt ja veel.  Las praegu jääb.

Ma tahan enda jaoks kirja panna selle, et mulle väga meeldis, mida Tomi Rahula tegi. Meeldis et eelvoorus oli rohkem laule, et eelvoorud toimusid Tartus. Ja mis eriti oluline, lauldi otse. Ma saan aru, et fännidel on üsna ükskõik kui puhtalt su iidol laulab, aga  ilmselt sai nii mõnigi noor laulja aimu, mida eurovisioon päriselt tähendab. Ja äge oli näha, kuidas võrreldes poolfinaaliga oli mõni teinud tõsise arenguhüppe ja teine samas, vastupidi, hävis veel hullemini.
Aga olgem ausad, see pole mingi naljaasi tuhandetele otse laulda. Nii et tublid olid kõik.

Mulle meeldisid õhtujuhtidena Piret ja Taukar, Otiga jäi asi kuidagi nõrgaks. Mulle tohutult meeldisid Kosmosemuttide vaheklipid .. ma olen Keilast, mägiteleviisor...

ja viimased plusspunktid selle eest et kaasatud oli väliszürii. Okei, kas see peaks olema just Ameerikast, kellel pole Euroga midagi pistmist ning teine maitse ja stiil. Aga. Me enam ei lollita end mõttega - valime Eesti laulu. Meil on selge siht. Me valime laulu Eurovisioonile. Miljonite ette. Ja selle eest Tomile 10 punkti.

Võitja Victor, peaks nüüd kõvasti välja tegema. Niimoodi üle noatera pole vist ükski võit tulnud …:) Ta finaali esitus oli kordades parem, kui žürii hinnanuks selle järgi, oleks võit olnud vast kindlam. Aga olulisem on Eesti rahva palav armastus :)
Ma soovin talle edu. Kena esitus ja lollikindel laul.

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”

Ma võin arvata venelastest midaiganes, aga üht peab tunnistama. Kirjutada, nad sunnikud, oskavad. Või on meil siis nii head vene kirjanduse tõlkijad.

Eelmine Gluhhovski raamat, mida lugesin "Metro 2033" vapustas mind positiivses mõttes ja ma ei saagi aru, miks ma tookord selle autori unarusse jätsin ja rohkem juurde ei otsinud. See kirjanik on täiesti kindlasti minu teetassike ja stiil.

" Sõnum" on lihtsam ja kergem lugemine, aga kindlast mitte tavapärane krimka. Kindlasti olen, aga praegu kohe ei meenu ühtegi näidet, et oleksin varem lugenud sellise ülesehitusega kriminulli. Ma olen piisavalt blaseerunud, et kõik, mis suudab mind üllatada, vaimustab mind lausa lapsikult.

Üsna kohe alguses saab selgeks, et sel lool saab olla ainult üks lõpp. Aga see lugu haaras mind hooga kaasa. Jälle antakse pisut lootust, äkki.. ja siis kohe võetakse see ära. Ja siis jälle.. kuni ühel hetkel pead vaatama peeglisse ja endalt küsima: mis inimene ma küll olen, et sellist lõppu soovin. Eetika. Väärtused.

Mingil põhjusel viis see raamat mu mõtted Dostojevski " Kuritööle ja karistusele", tegemist on kindlasti teise zanri ja kergema lugemisega, aga neile, kelle lapsed peavad Dostojevskit lugema, soovitaksin esimese sammuna hoopis Gluhhovskit. Seesama õiguse ja õigluse ja kättemaksuteema. Ja venelaste suhe religiooniga on maailmanähtus.
Isegi kõige korrumpeerunumal tõpral on sisemine õigeusklik eetikakoodeks ja mingi ainult venelastele omane nihestunud moraal, suhe jumalasse ja religiooni.

Patused ajavad issandat taga, käperdavad, sirutavad sõrmi. Vagal inimesel pole issandaga millestki rääkida, nagu bussijuhigagi. Marsruut on selge: viis kohale- lähed maha.