Kõigi maade kudujad, ühinege ja aidake Austraaliat

Reet ja Kk ja teised näputööhuvilised, palun aidake koaalasid ..

Usutavasti olete seda üleskutset juba märganud, aga ma otsustasin igaks juhuks jagada,

Lihtsalt nii armas palve.

Vanasti sai saadetud abi Nicaraguasse, nüüd vajab abi Austraalia

Väga turvaline maailm

Üle kõige maailmas vihkan ma poodlemist.
Ja veel rohkem vihkan ma seda, et kui olen end siis kokku võtnud, ületanud ennast, higistanud proovikabiinides, elanud üle psühhotrauma, et ma ei vasta ühelegi standardile ja et mul on väga halb maitse....
ja lõpuks siis midagi leidnud ja saanud. Siis selgub, et see pole selle piinarikka protsessi lõpp vaid algus.


Kunagi ammu ostsin kaunid pika säärega saapad. Neist said mu lemmiksaapad, mille ma kandsin sõna otseses mõttes ribadeks.Jõudsin ostuga õnnelikult koju... ja avastasin, et saapa sääre küljes on turvaelement.
Mis valemiga ma turvaväravatest välja pääsesin, ei tea.

Kunagi olid mul suusapüksid, millega poodi minnes tekitasin alati häire. Mind on korduvalt läbi otsitud, aga elementi, mis  väravad karjuma pani, ma ei leidnudki. Üritasin küll meeles pidada, et nende pükstega poes ei käida, aga tuli uus talv ja kõik oli meelest läinud.

Aegade jooksul olen ma turvaelemente üritanud näpitsatega, lähimas poes, lihtsalt lõigates eemaldada erinevatelt asjadelt...

Vahepeal on olnud paus.

Nüüd tellisin neti teel mantli. Kena mantel, proovisin kuidas krae ära käib  ja.. leidsin krae vahelt.. loomulikult turvaelemendi....

Tarkusetera

Tõmbasin toitu kurku ning hakkasin läkastama. Nagu ikka, hakkas abivalmis kaaslane mind seljale peksma.

Stopp, ütles seltskonnas olnud lasteaiakasvataja. Tõuse püsti, siruta mõlemad käed välja, taevasse.
Selgus, et tänapäeva lastele õpetatakse lasteaias sellist nippi.

Ja mis kõige huvitavam, see toimibki.

Niisiis, lõpetage peksmine. Kuigi iga peks ei ole perevägivald (khm), siis olemas on kaasaegsem meetod.

A. Hvostov Kirjad Maarale

Väga hea raamat, päriselt ka.

Me ei ole maailmavaatelt Andreiga päris ühes parteis ja mind häirib tema, nagu ta ise seda kutsub " tiblakompleks", aga muus osas
imeline idee. Isegi, ma arvan, et seda raamatut ei peaks aadresseerima nii pika aja taha, Elu muutub lihtsalt masendava kiirusega. Ja tänane olevik on juba ülehomme segane ning arusaamatu.

Üks mis mind ses raamatus käivitas, oli seesama vene teema. Andrei tõi välja fenomeni, mis ka mind on tükk aega imestama pannud.
Nimed.
Ilmselgelt on rahvusidentiteedi aluseks eesnimi, mitte näiteks keel või sünnikoht. Ma toon näite oma lähikonnast. Neil on sageli mitte vene, vaid ukraina, valgevene ja juudi perekonnanimed. Nimed, mis võimaldavad rahvuse ära peita.
Aga ometi panevad nad lastele eesnimeks selgelt äratuntavad vene nimed.

Nad on ise reaalselt kogenud nimepõhist diskrimineerimist. Et sind kas ei kutsuta isegi vestlusele, või siis kutsutakse sellepärast, et on vaja täita näiteks mitmekesisuse kriteeriumit või oodatakse teatud rahvusele omaseid käitumisjooni ja teadmisi,  mis oleks selles töös vajalikud.
Jah ma tean, stereotüübid ja klišeed. Aga olles töötanud väga erinevatest rahvustest inimestega, siis kuigi erandid kinnitavad reegleid, siis paraku on mingid omadused, mida saab rahvusele kanda.
Andrei toob oma raamatus välja venelaste oskuse olla parem sõdur ja agressiivsemalt vaenlast hävitada.

Kiidan

Olukorrast riigist on minuga koos käinud lausa piinlikult mitmeid aastaid.
Igal pühapäeval panen ma kõrvaklapid pähe ja kuulan esiti vererõhku tõstvat "Olukorrast riigis" ja seejärel lõõgastuseks Juurt ja Kivirähki.

Nii Samost ja Muuli kui ka Lobjakas ja Karnau  ajasid mind närvi. Esiteks maailmavaatelise erinevuse pärast, aga rohkem veel kasutatava demagoogia ja suhtlemisstiili tõttu. Ma lähen väga närvi, kui keegi ütleb teisele " sa mõtled valesti". Aga mingi sadomaso vajadusega, ma ikkagi kuulan. Kõik need aastad.

Ja nüüd ma olen väga rahul. Lobjaka asemel on leitud Marju Himma. Tal on hea selge diktsioon, meeldiv tämber. Aga mis kõige olulisem, väga hea lastetuba. Ta ei sega vahele, ta jääb eriarvamusele oponenti solvamata ja ta oskab diskuteerida,

Lisaks armastan ma tema optimismi. Paraku on suur osa meie poliitikasaadete tegijatest üle-keskea mehed, kelles on väga palju viha, sarkasmi ja " mina tea paremini" hoiakut.

Noor, positiivne, eelarvamustevaba ja objektiivne naine on lihtsalt suurepärane vaheldus.

Newton ei tea midagi

Lugesin kusagilt huvitavast katsest, kuidas määrata vajadust iluoperatsioonide järele. Sa peaksid end vaatama peeglist nii püsti, kui ka pikaliasendist ja kui pilt on erinev, siis peaks broneerima facelifti.

Seedisin mõnd aega teemat ja üritasin aru saada, et kumb pilt peaks siis olema parem ja kumb halvem. Gravitatsioon peaks ju toimima nii põrandal, kui ka 1,6 m kõrgusel. Lihtsalt vertikaalselt vajuvad rippuvad osad alla ja horisontaalselt külgedele.

Igatahes, hakkas see asi mind huvitama.
Võtsin peegli ja vaatasin ennast. Põrandal vaadates, keerasin end üht ja teistpidi, proovisin erinevaid valguseid, kass muutus juba rahutuks, aga mina ei saanud mingist vahest arust.
Ehk siis vastupidiselt minu enda arvamusele, on kõik väga hästi.
Et on ikka seebist veest ja hommikusest kastest kasu olnud :)


Btw, kas keegi oskab öelda, kus müüakse tavalisi käsipeegleid. Millises poes ja millises osakonnas. Mitte kusagilt ei leia.