Uus elu vajaks uut lähenemist. Lendav sõnastas selle geniaalselt.
No kas saab paremini öelda?!Tsitaat: mu peas elab kratt, kes nõuab tööd ja kui ma ei suuda talle anda jõukohaseid mõistlikke ülesandeid, siis pöördub kratt (justkui muinasjutus) minu vastu ja võib lõpuks äragi tappa.
Minu igavlev kratt on muutnud mu hüperaktiivseks, Terve jaanuarikuu ja ka alanud veebruari jooksul olen ma liiga tihti tõstnud kätt- mina võin, las ma teen... Ma ootaks nüüd kellegi blogija postitust sellest, kuidas saada üle ning maha suruda süütunnet. Ma tunnen end süüdi selle tüdruku ees, kes nii väga tahtis saada valituks, aga valiti "ah, okei, ma võin ju siis olla" mind. Ma tunnen süüdi selle tüdruku ees, kellele ma tuletasin kaks korda meelde " jaa, kohe kohe teen", lõpuks katkes kannatus ja tegin asja ise ära. Kas ta järgmisel korral enam üldse teeb, sest ma ju ei usaldanud teda, andsin sõnumi, et ta ei saa hakkama. Tunnen süüdi nende inimeste ees, kes pidid koolitustel kannatama mu lõputuid küsimusi ja vaidlemist..
Tegin üht küsitlust. Esimese korraga vastas veerand. Mõtisklesin arvuti ees kuidas sõnastada meeldetuletus. Kõll. Saabus sõnum, mis kutsus mind klassikokkutulekule. Kui see oleks olnud meil, siis oleksin seda ignoreerinud. Aga messengeris pidin leidma viisaka vastuse. Vastuse, mis jätab otsad ning võimalused lahti. Äkki mõtlen ümber?
Sain aru, et mu meeldetuletuskiri peaks olema- ma mõistan, et see on sinu jaoks nõme, tüütu ja üldseeihuvita. Aga tee mulle isiklik teene ja vastagi nii- jäta mind rahule.
Muidugi ma ei kirjutanud nii. Vaid ikka- hei-hei-happyfamily...
Kas teate, mis on levinuim vastus, miks ei saa osaleda/teha/ei jõua? Ma pean oma lapse trenni viima.