reede, 21. veebruar 2020

Toitumisuuring 7 aastat hiljem

Jumal, kuidas aeg lendab. 
Hiljuti kirjutasin, et mul on vaja lahti saad 2st kilost. Vaja, sest muidu pean ma hakkama garderoobi uuendama ja poeskäimine on asi, mida ma tõeliselt ei salli.
Kuna mu kaal seisab paigal, kui raudnael (mis iseenesest on ju hea), siis mõtlesin, et paneks taas huvi pärast kirja. Viimati sai seda tehtud seitse aastat tagasi.
Ja kuigi selline grammide ja kalorite lugemine on painav ning muudab toidu kinnisideeks, sain ma sealt tookord päris huvitavat mõtteainet.
Mul oli toona väidetavalt krooniline süsivesikute alatarbimine. Alates tollest ajast olen nüüd hommikuti söönud putru.
Kolmapäeval on täisteraKaer, neljapäeval Neljavili, reedel Rukkihelves. Esmaspäeval ja teisipäeval kas odrahelves või 8 -vilja. veega teen ja söön kas külmutatud marja või või ja seemnetega.
Siis pani mind tookord imestama, et väidetavalt on mul elutegevuseks vaja oluliselt rohkem toitu. Siin ma muudatusi pole teinud:) Kõht mahutab ikka niipalju kui mahutab.

reede, 7. veebruar 2020

Kuidas saada täiskasvanud inimeseks?

Raadios rääkis üks naine. Veenvalt, selgelt, tarka juttu. Üliasjalik, mõtlesin,  nagu täiskasvanu.
Huvitav, millal mina täiskasvanuks saan, ja järgmisel hetkel jõudis mulle kohale, et ... appike, ma saan varsti viiskümmend, kui ma ei ole praegu täiskasvanu, siis millal veel..

Täiesti võimalik, et see arusaamine, et ma olen endiselt laps, istub mu peas ja kõrvalvaatajad näevad kortsulist vanainimest. Aga midagi ikkagi on mõnel inimesel, mida teistel pole.

Võtame näiteks poliitikud ( eksju, neil on palga sees see, et ma võin neid analüüsida??)
Ajavahemikus 1975-1979 + üks 1980, 1981 ja 1983, ehk siis, ma väidan, et tegemist on eakaaslastega, on sündinud:
Kaja, Mailis, Yoko, Kadri, Heidy, Kristina K, Maret M, Liisa, Oudekki, Keit, Kristina Š ja Liina, Viktoria, Riina Sikkut

(muuseas, kui kedagi huvitab, siis nende hulgas on 6 õhumärki ja 6 vee märki. Ainult Mailis ja Liina on erandid)
Ma ei tunne neid inimesi isiklikult, ainult meediast. Aga selle pildi põhjal, mille nad on loonud endast meediast, väidan ma et Kaja, Keit ja Kadri ei saa mitte kunagi poliitiliselt edukaks, sest nad on tüdrukud. Seevastu Maret, Yoko, Liisa, Riina  ja Mailis on prouad. Tõsiseltvõetavad täiskasvanud.
Ehk siis, vanusest see ei sõltu. Mõni on ja teine pole.


teisipäev, 4. veebruar 2020

Unistuste anatoomia

Mul on hästi palju unistusi. Ja suur osa neist on pakitud karpi " Järgmises elus". Tom kirjutas hiljuti väga loogilise loo, miks sel sajandil Marsile õunapuid ei istutata, nii et mu kosmosemissiooni unistus on lausa karbis "Ülejärgmises elus". Ja katsuge te vaid mulle mitte anda järgmist elu... :)

Nad on seal karpides, sest pole aega, raha, võimalusi, vanust, andeid, eeldusi, mõtet.

Kunagi põhikoolis oli mu geograafiaõpikus pilt Antarktikast. Päikese käes sätendav jääväli. Ma pean saama seal kunagi uisutada, lubasin endale. Sellest sai üks unistus. 
Õnneks pakkus elu ja kliima ja maastik ( siis kui mina veel noor olin) pidevalt võimalusi seda unistust katsetada, et kuidas oleks...
Näiteks oli meil kombeks vastlapäeval 15 kilomeetrine suusamatk. Suusatamine ei ole üldse minu teetass. Ja minu mälestustest oli alati sel päeval tuisk ja torm. Ja mina üksinduses, vere maitse suus rühkimas hernesupi ja kuklite poole. Aeg- ajalt peatudes, villase käpikuga lund suusa alt ära rapsides ja taskus oleva valge majapidamisküünla jupiga suuski siledamaks määrides...

Ja siis meeldis mulle läbi lume koju sumbata. Saapad lund täis, sukad märjad. Ei, ma ei elanud metsakülas, vaid täiesti ontlikus väikelinnas, kus teid koristati korralikult. Lihtsalt see tunne, kuidas tuul näkku vihiseb. sügavad hanged takistavad liikumist, kauguses ja su ümber on tühjus... Võimas. 

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Nõrk ja väeti naesterahvas

Ühel kaunil päeval olin üksinda kodus ja otsustasin end ületada ja koduseid töid teha. Alles me siin perega oksendasime, väike desinfitseerimine ei teeks külmutuskapile paha.
Ülemised riiulid tulid kenasti välja. Päris külmutuskapi põhjas on mul sahtel, mida katab kahekordne, poorne ja aukudega kaas-plaat. 

Vahemärkus: kallid noored, kes te seda loete ja planeerite disaineri karjääri. Palun, palun , palun, ärge mitte kunagi oma elus disainige toodet, mida te ise reaalselt ei kasuta. No näiteks, kui te olete oma elus näinud külmutuskappi ainult kinnises olekus või olete näinud ainult seda, kuidas teie ema sealt midagi välja võtab.. siis palun unustage see. Mitte keegi ei pane lahtist koorepakki sahtlisse. Ja köögivilju ei  saa planeerida alasse, kus nad ära külmuvad. Ning munad, muuseas on ümmargused- ovaalsed.. kõikidel inimestel ei ole vanade külmkappide reste alles
No ja sama kehtib ka autode kohta. Oli mul hiljuti uus Toyota. Väljast väga normaalne, nägi välja nagu auto. Aga seest... esiteks oli ta lihtsalt kole. Väga kole. Selline tunne, et sisekujundus oli võetud odava allhankena Põhja- Koreast. No ja et kole. Aga päris kindlasti pole sellel disaineril olnud lapsi, poekotte, arvutikotti, käekotti, taskurätti, päikseprille, jooki... 
nii et lepime kokku, ei disaini neid tooteid, mida ise ei kasuta, eks?

reede, 17. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 3/3

Eelmine

Ülemus oli talle alguses soovitanud moodustada oma meeskond, võtta tööle uued inimesed. Kena soovitus, mida oli tegelikult võimatu rakendada.

Mingil hetkel hammustas ta läbi, miks selles Firmas pole võimalik keeleolukorda muuta.

Kui madalamal tasemel töötavad inimesed eesti keelt ei räägi, siis peab nende ülemuseks olema keegi, kes neist aru saab ja nii edasi, kuni tipuni välja. Kui veel hiljuti võis kohalikke venelasi süüdistada eesti keele mitteoskamises (50 aastat jne), siis nüüd on tööturule tulnud ukrainlased. Ilmselgelt nad eesti keelt ei oska. Nende ülemus, aga, peab suutma nendega suhelda.
Miks ukrainlased? Miks mitte bulgaarlased või rumeenlased? Ka Itaalias ja Kreekas olevat suur tööpuudus. Aga sellepärast, et ukrainlased oskavad seda Eesti teist ametlikku keelt. Ja nad on väga motiveeritud. Neil on kohalikest parem palk, neile meeldib Eesti toimiv infrastruktuur ja Eesti riigi poolt pakutav venekeelne haridus.

Oi, aga meil on ju ka mitmekeelseid eestlasi? Jah on. Aga neid on vähe. Nad küsivad õigustatult kõrgemat palka ja nii on lihtsam võtta ükskeelne, kes suudaks alluvatega suhelda.

Vika läks ära.
Nii poliitiliselt ebakorrektne, kui see ka ei ole, siis ta tahtis oma osakonda eestlasi. 
Täiesti venekeelses meeskonnas oli tal hakanud tekkima süütunne. Ta sundis ju iga päev neid suhtlema ja töötama võõrkeeles. Ilma temata oleks neil olnud lihtsam, kiirem, arusaadavam kommunikatsioon.  See oli päris õõvastav kogemus tunda end oma kodumaal vähemusena. 

Intervjuudel selgus, et eestlased ei oska vene keelt ja venelased eesti keelt. Seega, valik oli kohe ca 60% väiksem. Lisaks kahe keele perfektsele oskusele, pidi inimene olema veel hea spetsialist ning ka isikuomadustelt tore inimene...Valik jäi väga ahtakeseks.
Ta oli aus. Rääkis, mis ees ootamas on ja andis kõigile võitjatele võimaluse tulla vaatama, ekskursioonile. Et nad hiljem ei pettuks, et nad saaksid aru, kuhu nad tulevad.

Tiina tuli enne vormistamist üheks päevaks end asjaga kurssi viima. Järgmisel päeval saatis SMSi, et ta ikkagi loobub.
Triin vormistas end tööle. Õhtul tuli ütlema, et ta ei jää... Pika veenmise peale, ka mul oli raske, sa harjud ja kohaned, oli nõus paariks nädalaks jääma. Ja siis läks ära. 
Katri pidas kauem vastu. Ta oli avatud, suhtlemisaldis, optimistlik. Aga kolmanda kuu lõpus andis alla.

kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 2/3


Eelmine

Firmas oli ka juhte ja töötajaid, kes üldse vene keelt ei osanud. Jah, kindlasti neil oligi selles mõttes parem, et nad ei saanud aru, kui palju infot jääb saamata. Et peale eestikeelset koosolekut jätkub töö paralleelmaailmas. Kus keeleoskajad võtavad juhtimise üle ja selgitavad oma arusaamise ja teadmistega, mida tegema peaks.

Inimesed on erinevad ja on neid, keda see ei häiri. Teda häiris.

Koosolek Marje osakonnaga. Probleemiks taas, et tellimiskogused on valed. Koosolek toimub eesti keeles, tema osakonna inimesed pakuvad variante ja ideid. Marje osakonna Natalja ja Marina on juba loomu poolest tagasihoidlikud, aga koosolekutel alati vait.  Väga pühendunud spetsialistid, kes tegid oma tööd tõepoolest südamega ning elasid kõiki ebaõnnestumisi väga tugevalt üle. 
Arutame asja nii ja naa, aga lahendust ei leia. Koosolek saab läbi. Ja nagu ikka, toimub tema osakonnas koosolekujärgne tõlkebriifing. Tõlgime Nataljale mis teemaks oli. „Jah, „ütleb Natalja“ mul on kalkulaatoris mingi viga, numbrid on valed. Niipalju kui olen jõudnud, siis olen käsitsi parandanud...“
Aahhh. Miks sa sellest koosolekul ei rääkinud, tahaks ta karjuda. Aga pole mõtet, sest ta teab vastust. Natalja häbeneb oma viletsat eesti keelt ning lisaks võib ju Ülemus saada pahaseks.