Mida emad söövad?

Mida söövad emad, kui nende pere on puhkusele komandeeritud. No näiteks seafileed grillitud ananassi, maasikate, tšilli ja sinihallitusjuustu ning karamelliseeritud kreeka pähklitega.

Emad ei söö sellist toitu iga päev esiti selleks, et raha pole, aga peamiselt seetõttu, et tšilli on teadagi(!) saatanast, soolase ja magusa kokkupanek on pühaduseteotus ja sinihallitusjuust on out-out-out.
Kuidas tekib inimeste maitsemeel ja kujuneb eelistus toitude suhtes?
Millal see juhtus, et sinu oma liha ja veri hakkas armastama suppe, kala ning tatraputru. Ja oh õudust- lammast. Ning suvel, kui kõik normaalsed inimesed ( st mina) vohmib maasikaid ning virsikuid, pugib tema banaane ja apelsine....
Sa oled teda ju kogu aeg ise toitnud.
Andnud ette paremaid palakesi. Üritanud silmist aimata soove. Siis õppis ta rääkima ja teatas, et tahab hoopis sprotte.
Naljakas, eks.
Kui järele mõelda, siis minul oma vanematega on väga sarnased maitseelistused. Viljakates sotsialismitingimustes oli lihtsalt valikut vähem ja maitsenäsad jäidki eelajaloolisele tasemele? Ma ei tea, aga küsimus on huvitav mu meelest.

Kellele on vaja ajalehti 3

Mul kulus täpselt 2 tundi, et lugeda läbi laupäevane Postimees ja Päevaleht. Loomulikult, ei lugenud ma kõike- vaid 21 lehekülge osutusid minu jaoks sellest pakist huvitavateks. Kuna neist 7 oli Päevalehest, siis saab ta ka napi võidu PM ees, mis laupäeviti koosneb kolmest osast.
Ehk siis 5,7 minutit lehekülje (artikli) kohta. Ma ei tea, kas see aeg on hea või halb või normaalne.
Jama on, et niipea, kui lehe käest panen, ei mäleta ma mitte midagi.
Okei, hetkel ma muidugi liialdan, sest nende artiklite kokkulugemiseks võtsin lehed uuesti kätte  ning eilse meedia osas võin julgelt kaasa rääkida:)

Spliin

Mu pleieris on sadu lugusid ning mitmed neist on aegade jooksul olnud "repeat" peal- ikka uuesti, uuesti uuesti. Sest nad nii on. Sellel hetkel, sellel ajal. Minu jaoks.
Ma tahaksin panna kirja kahe loo loo.

Üks neist on Šostakovitši Romanss filmist "Kiin". Ma ei tea kust ja kunas ma seda esimest korda kuulsin. Võimalik, et nägin lapsena seda filmi, pidin olema ikka väga noor- kuigi, ausalt öeldes, ei mäleta ma isegi seda, millest- mis teemal võis  see film olla. Tollal mängiti klassikalist muusikat palju raadiost, ehk kuulsin sealt. Ei tea. Jäi meloodia, igatsev, nukker. Väljendamas armastust ja pettumust.

Kui sain 7 ja läksin kooli,. Siis marssisin esimesel septembril üle staadioni muusikakooli. Katsetele. Ma tahtsin õppida viiulit ja mängida SEDA lugu.

Teine lugu on olnud minuga samuti nii kaua, kui olen end mäletanud. Teadmata autorit. Teatud aja möödudes tuleb see lugu jälle mu ellu ja jääb painama.

Mis mõttes

Mismõttes sulle see toit ei maitse? Kas tead, kui paljud lapsed Aafrikas nälgivad?
Mismõttes pea valutab? Inimesed võitlevad vähiga ja saavad hakkama.
Mismõttes on lapsepõlv raske? Meie omal ajal läksime viieselt karja ja käisime kooli jala 14 kilomeetrit.
Mismõttes ei suuda nominaalajaga ülikooli lõpetada? Meie tegime diplomitöö kõrvalt lapse, asutasime oma firma ja samas toitusime vaid talongide- toidust. Ja lõpetasime kooli õigel ajal.
Mismõttes palk on väike? Kas tead kui paljud saavad veel vähem palka kui sina?
Mismõttes tahad palka juurde? Kas me peame selleks nüüd siis hakkama laenu võtma/Hakka ise ettevõtjaks, siis näed kui raske on.
Mismõttes valitsuse poliitika ei meeldi? Tahad siis et kommunistid tuleks võimule või? Nagu Venemaal? Nagu Põhja-Koreas?
...

Nüüd üles, keda needus rõhub

Ilmselt esindan ma üsna tüüpilist eestlast, kelles streigimõte tekitab vastakaid tundeid. Kas ma toetan õpetajate streiki? Jah, toetan. Võiks muidugi irooniliselt väita, et kui see puudutaks mind otseselt, oleks vast mu suhtumine teistsugune. Rongi ja ühistranspordiga ma ei sõida ning õpetajate streigist võiks laste meelest kujundada meeldiva iga-aastase traditsiooni.
Aga ma usun, et isegi, kui mu kokkupuude oleks otsesem, siis toetaksin ikka.

Ma kaotasin vaikides võimaluse saada koondamisel 6 kuu töötasu ning töölt ära minnes saamata jäänud puhkusetasud. Kui järeltulijal õnnestuks edukalt kõrgkooli saada, poleks see enam meeldiv uudis, vaid mulle, kui sponsorile, vajadus valmisolekuks rahakoti raudu avada ligi viieks järgnevaks aastaks. Ma olen lammas, fooliummütsiga lumpenproletariaat ja selle kõigega leppinud. Seetõttu suhtun suure austusega neisse, kel selg sirgu aetud ning kes valmis väljendama oma soove avalikult ning selgelt. Ma olen nõus, et minu laste õpetajad peavad saama vähemalt eesti keskmist palka, ja soovitavalt veel rohkem.
Sinnamaani on kõik selge.

Actaania

Olen nüüd nädalajagu seedinud ja püüdnud harjuda oma identideedi uue rolliga. Noh, et ma varas olen:) Eile lugesin Rentsi blogist ühe kommenteerija kurjustamist selle kohta, et tema blogi olevat võetud ilma loata tsiteerida ja juhe jooksis jälle kokku.

Tollases Acta vaidluses armastati tuua paralleeli nö pärispoest, et sa ju ei lähe ega võta lihtsalt riiulilt kaupa. Mõtlen, kuidas mõtlen, aga mu meelest see võrdlus ei päde- esiteks ei saa sul olla mingeid (põhjendatud, õigustatud) ootusi selles osas, et kaup võiks olla tasuta. Kaupmees on ilmselt kõigi võimalike vahenditega andnud teada kauba väärtusest ning selle eest maksmise võimalusest. Teiseks on ta üsna suure tõenäosusega investeerinud rohkelt turvasüsteemidesse. Ja kolmandaks käsib seadus kaubale lisada info tootja või edasimüüja kohta, kes vastutab kvaliteedi jm eest. Ehk siis tootel on puust ning punaseks omanik ja hind.
Me võiksime siinkohal polemiseerida, et kui kaup oleks poe ees, seda ei valvaks keegi, hinnasilt ja vastav info puuduks - kas siis võiks niisama võtta? Ma ei tea, kui mul hädasti vaja oleks (no näiteks olen nälga suremas vm), siis ma kiikaks üle poe ukse ja uuriks, kes ja miks ning seejärel kaaluks küll.