esmaspäev, 9. oktoober 2017

Viljandi. Nagu Soomes, aga veel parem

pilt on varastatud internetist
Me oleme varasemalt üritanud kahel korral Amrita pizzasse sööma minna. Tagajärjetult, Eks kolm on kohtu seadus ja seega kolmas katse. Nagu juba tavaks saanud, oli kohvik taas puupüsti täis. Ilmselgelt läheb Viljandis elu väga hästi. Tundub, et me oleme liiga kaua ära olnud ja ilmselgelt täiesti vales kohas :)
No vot. Näeme, et on üks vaba laud. Ja küsime teenindajalt, et kas  võime istuda, sest võimalik, et see on reserveeritud, või midagi.
Ei, ütleb teenindaja, meil ei ole vabu kohti. Kui pole siis pole. Pöördume minekule. Uurin, et on ehk infot, millal laud vabaneb, Kulub minutit kümme või pool tundi. On mõtet oodata või mitte. Ei, nemad ei tea.
Igaks juhuks. Juhib mu mees tähelepanu vabale lauale, et reserveeringu kohta pole ühtegi silti, äkki saame seni söönuks.
Nonäe, rõõmustab teenindaja, ma ei teadnudki, et meil on vaba laud. Muidugi istuge...
Meie rõõmustame ka, et neil nii hästi läheb.

Kohe tuuakse kook ja joogid. Väidetavalt on neil väga hea pizza. Paraku, selgub, et see on mõeldud kahele inimesele. Kuna ma külma pizzat teatrisse kaasa ei taha ja ma olen ka raiskamise vastu, siis tuleb valida teised toidud.
Ja selgub, et see on viga.


kolmapäev, 4. oktoober 2017

Jääda iseendaks

Endaks jäämine on kui esimest korda mäesuusatamist teha.
Sa sööstad sirgjooneliselt mäest alla. Lumi tuiskab, adrenaliin, vau-vau-vau, aaaaa...., hirm ja ekstaas... Ja siis oled all. Kepid puru, käpikud kadunud, kraevahe ja silmad külma lund täis. Ja sul pole halli aimugi, kus sa asud ja kuidas algusesse ja mäest üles uuesti saada.

Ma olen alati öelnud, et endaksjäämine ei ole minusugustele. See on mõeldud toredatele, küpsetele täiskasvanud inimestele.

Mul on hetkel kolm dilemmat, mida ma ei oska lahendada. Isiklikus elus ma teaksin nende lahendust. Tööelus, aga.. on need minu jaoks keerulised. Sest lisaks egole ja haavatud uhkusele ja sisemistele moraali- eetika ja väärtusnormidele, tuleb ikkagi näha suuremat pilti.
Ma olen täna, käsi südamel, ja tõepoolest, jõudnud staadiumi, et mul on ükskõik. Ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb või ütleb, Mul on ainult üks eesmärk. Ma tahan koondamist.
Ehk siis, minu jaoks positiivse lahenduseni ja eesmärgini viib mind pigem destruktiivne käitumine.

Ma tean, et ma olen kaotanud. Seda on tänaseks juba mitu korda nii otse, kui ka kaudselt mõista antud. Kas ma peaksin loobuma, alla andma. Või peaks ikkagi viimase minutini üritama, selgitama, proovima...Võitlema. Võitlema nende nimel ja eest, kes jäävad. Võitlema oma kogemuste ja professionaalsuse tunnustamise eest. Võitlema oma töö tulemuste eest. Võitlema õiglase kohtlemise ja ausate mängureeglite eest jääjatele.
Kas see on minu asi?
Elu on õpetanud, et ei ole. Mitte kedagi ei huvita see tegelikult. Kõik elavad omaenese elu. Mitte ükski tegu, mida sa teed "teiste pärast", ei ole õige.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et näha mingitki positsiivset stsenaariumit. Aga vahel ju elu üllatab. Vahel juhtuvad imed. Millal peab lõpetama lootmise ja andma alla?
Minu mina on võitleja. Ma veedan mingi nädalajagu magusas enesehaletsuses kuidas kogu maailm on minu vastu. Ja siis saabub mu ratsionaalne mina, Hakka tegutsema. Aja end püsti. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ei juhtu imesid, ei tule mitte keegi, kes teeks ja lahendaks sinu eest.


reede, 29. september 2017

Karjäärinõustamine

Esimese kümne minutiga sain aru, et ma ei vaja karjäärinõustamist, vaid psühholoogi.
Või pigem isegi psühhiaatrit.
Ma olen oma isiksuse, tugevused nõrkused, plussid miinused, varjatud ja varjamata ambitsioonid nanoosadeks lahti võtnud... ma ei kujuta ette, kas mu olemuses on veel mõni koht või tunne või kompetents või oskus või iseloomujoon... mida ma ei tunne, või mis tuleks mulle üllatusena.
Mul on vaja kedagi, kes taastaks mu siiani kõige suurema konkurentsieelise. Enesekindluse. Kedagi, kes kuulaks ära ja julgustaks. Kes ei hakkaks esimesel minutil rääkima, " aga mina...". Mul on nii hea meel, et sattus õige inimene. Ja ausalt pean tunnistama, et ta suutis mind isegi paaril korral üllatada, pakkudes paari head nippi ja ideed, millele ma polnud varem mõelnud.

Tegevuste listi, mida mulle meeldib väga teha, võib lisada veel ühe. Mulle väga. Kohutavalt. Pööraselt meeldib suhelda, vestelda, väidelda, vaielda intelligentsete, haritud, professionaalsete suhtlejatega. Sellest ei peaks nüüd järeldama, et ma muidu suhtlen rumalatega. Aga kahetsusväärselt paljud meist ei oska kuulata. Ja päris paljud väidelda. Nii, et suled lendavad, aga mõlemal poolel on väga hea tunne ja te olete samal lainel.
Kas tahab keegi mulle selle eest palka maksta? Keegi? Äkki? :)


esmaspäev, 25. september 2017

Avalik kiri KOV kandideerivale poliitikule.

Teatavasti puudub mul maailmavaade. Või siis. Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
Aga ju hakkavad mängima vanuselised iseärasused, sest mind lihtsalt ärritab, kui ma näen enne KOV valimisi lubadusi stiilis- ehitame Helsingi tunneli, Tartu-Tallinna neljarealise maantee ja mida veel.
Ausõna.
Mul on nendest täiesti kama.

Ma üritasin leida kohta, kuhu ma saaksin oma ettepanekud saata. Facebookis ma seda kohta ei leidnud. Parteide-erakondade kodulehtedel samuti.
Neiukestele, kes jagavad mulle poe juures pastakaid ja kalendreid, pole mõtet oma muresid kurta.

Kuidas saab tavaline linnakodanik oma poliitikutega suhelda?
Mina tõesti ei tea, ja mul pole ka aega, et see välja uurida. Põhimõtteliselt võiks see ju olla, sinu, poliitiku mure. Et minu, elanikud mured ja probleemid sinuni jõuaksid?
Või siis mitte??

reede, 22. september 2017

Minu näoga onu

Eesti filmid on endiselt eraldi kategoorias. Mitte midagi pole teha.
Kas oli hea film. Oli. Oli super kaameratöö. Väga hea muusika. Roman Baskin tegi väga hea rolli. Lihtsalt suurepärase. Oli naljakas, ja mitte labaselt naljakas, vaid selline armas kurb nali ja naer. 

Ja samas. Kas ma vaataks seda korra veel? Ei. Kas ma vaatasin kõik need paar tundi keskendunult, laskmata sekunditki raisku. Ei. Tool oli ebamugav, selg väsis ära. Mingil hetkel avastasin, et mõtted olid taas päevase koosoleku juures ja paar takti filmist igavikku kadunud. 

Eesti filmis puudub endiselt mingi tempo või pinge või mina ei tea mis. Ei ole ju ka näiteks Skandinaavia seriaalid/filmid hollywoodliku tempoga, aga neis on mingi pinge, midagi, mis hoolimata aeglasest tempost ja meeleolust haarab.

Ma ei tea, mis meil puudu jääb. Isegi halba diktsiooni ei saa enam süüdistada, sest inglis- ja venekeelsed subtiitrid jooksevad all, ning kogu sisu on seetõttu arusaadav.

teisipäev, 19. september 2017

Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat ja miks minust ei saa toidublogijat

Mu eesmärk on täidetud. Mu ingliskeelsel blogil on 500 jälgijat Wordpressis ja kõikide muude kanalitega kokku üle 2000. (Kui sa oled mu blogis esimest korda, siis loo lõpus on kokkuvõte eelmistest seeriatest.)
See oli üks vaevaline ja ajamahukas eksperiment. Tösi. Huvitav. Ja ma õppisin väga palju. Sain teada, et ma ei oska inglise keelt ning ma olen andetu pildistaja:)
Aga. Ühtteist ma õppisin. Ja seda ma jagan ka teiega.

Kas Blogger või Wordpress

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu.
miinuspool on ka piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.
See blogi, mis sa praegu loed on Bloggeris. Ma olen siia juurde pannud igasugu vidinaid, minu meelest piisavalt. Ja see kõik on tasuta.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta.
Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne.
Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.
Blogloviniga ei saa teoreetiliselt siduda, aga peale pisukest pusimist ma tegin selle siiski ära.
Piltide paigutamise asi on parem,
Kui postitad retsepte, siis on olemas spetsiaalne Retseptide template.
Ja SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad