Kõrvalnähud

Tallinn- Viljandi maantee on mu kodutee. Nii ülikooli ajal kui hiljem sai lugematud kordi vanemaid külastatud. Seda teed mööda sai külla vanavanematele, mehevanematele ja nüüd tädidele-onudele.
Ka Tallinn- Tartu maantee on  liiga tuttav. Eelmises töökohas sai vähemalt paar korda kuus edasi-tagasi sõidetud.

Meil toimusid firma suvepäevad Kopra talus. Imearmas koht Viljandi lähedal. Ma olen ka seal korduvalt käinud, seega tee tuttav.

Mina roolis, kolleegid autos asume teele. Kui neli naist, siis on ka juttu ja naeru.
Üks kolleeg küsib, et kas see koht, kuhu sõidame on Tartu lähedal. Mina vastu, et ei, Viljandi.
Teine palub teha Puhu ristis kohvipeatuse. Teeme. Joome kohvi ja sõidame rõõmsalt edasi, kuni...
ma sõidan peaaegu kraavi, sest tee ääres on... Valio.
Me oleme kohe TARTUS ????

Kuidas. Mismoodi.
Õnnestus mul mööda sõita Imavere ristist, ignoreerida Põltsamaad ja Adavere...

Müstika.

Suvepäevadel toimus orienteerumisvõistlus. Mul oli end päris raske meeskonda soovitada:) Aga viimaseks me ei jäänud :)

Normaalseks

Ära loe seda postitust, mul on vaja end lihtsalt välja elada.

Mind on treenitud olema terve. Mu isa oli enne pensionile minekut arst See tähendas, et palavik alla 38 on kindel kooliminek. Mu stampdiagnoos- äge respiratoorne haigestumine andis küll vabastuse ujumis- ja suusatundidest, aga mitte koolist, trennidest ja muusikakoolist.

Kui hädad ei lakanud, siis lükati mind õigetest ustest sisse. Ma sain teada, et jalad valutavad, sest nad kasvavad, peavaludele põhjust ei leitudki. Sondi neelamine ja erinevad uuringud välistasid ka seedimisega seotud tõved. Simulant. Psühhosomaatilised hädad.

Pekki, isegi oma lapseootuses pidin arsti veenma. Et on päriselt ka rasedus, mitte tsüklihäire.

Mu kurk on roheline

Jee, mu esimene kurk!!
Kuna tomatitega on mul aastaid õnnestunud, üritasin eelmisel aastal rõdul ka kurke kasvatada. Algus oli paljutõotav. Õitses kui pöörane ja pisikesi kurke oli palju. Aga. Hoolimata Coca-Cola ja seebiveega kastmisest, tuli kuri punane lest ja sõi mu kurgid ja taimed ära..:(

Sel aastal üritasin uuesti, aga sel aastal oli kaua külm. Küll ma neid tassisin tuppa, katsin ja peitsin, aga ikkagi külmusid kolm taime.
Kaks jäid ellu.

Olgugi, et käin neid iga päev silitamas ja kallistamas, ei pannud ma tähelegi, et üks kurk on juba suur :)

Täitsa kurgi maitsega. Ei ole mõru ega midagi.
Saab küll rõdul potis kurki kasvatada :)

Kutse

Ühel päeval oli postkastis kutse. Päris postkastis. Ümbrikus, tugeval paberil, ilukirjas. Nagu vanasti.

Kutses paluti meil osaleda "jaanipäeva järellainetusel Muuseumis, kus tähistame elu maasikate ja vahuveiniga".

Mis toimub ? Peoperenaisel on paar nädalat varem juubel,  kas ta tähistab oma sünnipäeva? Aga miks on siis all mõlema nimed? Nad on kahekesi vabaabielus suureks kasvatanud toredad lapsed. Pulmad?
Jah, inimesed võivad tõepoolest korraldada ka " lihtsalt peo", aga miks siis fänsil paberil?

Kuhu on jäänud vana hea "palun tule minu sünnipäevale/juubelile/pulma/matustele". Ja kui sa ei taha lilli ja pärgi ja  kingitusi ja tähelepanu, siis lisada, et las kingitus mahub ümbrikusse või et annetage lilledele planeeritud raha heategevuseks...

Suure peo korraldamine on tänapäeval kallis. Neid tuleb harvem ette kui varem, ja seda tõsisemalt ma neisse suhtun. Just seepärast ei meeldi mulle need peitusemängud.

Kord läksime enda meelest ka "lihtsalt peole". Paari mõlemal on sünnipäevad lähestikku ja see, et nad koos kutsusid, oli loogiline, ju on sünnipäev. Soovisime õnne ja siis järsku kuulen, et osa külalisi õnnitleb neid registreerimise puhul. Selgus, et päevad varem olid nad privaatselt abiellunud. Lähisugulased teadsid, meie, teised, mitte. Nõme tunne oli. Eks pöörasime asja naljaks ja õnne sai soovitud veelkord, aga.. ikkagi. Miks?

Uus pereliige

Hea uudis on see, et ei pea meest välja vahetama:)
kulus vaid kolm aastat, ja mu mees nõustus laskma meie koju peresõbra. No okei, tegelikult oli see mu sünnipäevakingitus mulle endale. Aga mees valis ja ostis ja tassis koju.

Tulin reisilt ja toad säravad puhtusest. "No, kuna tulevikus laseme põrandad vaid kergelt üle ja korralikult enam ei korista, siis tegin selle viimase korra põhjalikult", õelutseb mees.
Pakime looma pakendist lahti ja sel hetkel saab "minu kapriisist" mehe mänguasi (mehed mehed mehed...:))

Ta on vaikne ja mahub igale poole alla.
Tore on see, et kui näiteks Elektroluxi mu kass kardab ja põgeneb hirmunult teise tuppa voodi alla või kapi otsa, siis Koboldisse suhtub kass ettevaatliku uudishimuga. Õige ka. Teine koduloom. Rahulik ja tasane ;), ei lärma.

Kuigi mees nühkis maja läikima, siis õnneks on mul kass, kes hoolitseb karvatootlikkuse eest... Vähemalt need esimesed korrad on Kobold nad rõõmuga nahka pistnud, ja mu erilist lemmikkohta- vaipa, nühib ikka hoolega.
Minu üllatuseks neelas ta alla isegi kassi okse st karvapalli, enne kui suutsin reageerida.

Päris üksi ma teda toimetama ei jäta, kuna mul on põrandal üllatavalt palju asju, mida eest ja tagasi tõsta.
Ja magamistoa kaltsuvaip on natuke liiga kerge, läheb kortsu. Seni on masin ise hakkama saanud, aga parem mitte riskida.

Üks halb asi siiski on. Kappe ta ei korista ja ka aknaid ei viitsi pesta.
Ehh, mul on ikka vaja veel paar robotit juurde:)

Otsin hullu sõpra

Ekskolleeg helistab.
Ma olen Itaalias, annan teada.
Oo, kui lahe, vastab ta. Tahaks ka, aga mul ei õnnestu saada mehega samal ajal puhkust....

Ma tegelikult olen sellest mitu korda kirjutanud. Et üksi matkamisel ja reisimisel on omad plussid. Ja hiljuti kirjutas sellest ka Imeline maailm.
Aga Kauri kommentaar
Ma ei tea ühtegi sõpra, kes teeks seda rada nii nagu sina: jupiti ja üksi....Aga võta sõbranna kaasa ja saab üldiselt lihtsam JA lõbusam :)

Jäi kuidagi häirima. Sest.. ka mina ei tea kahjuks ühtegi sellist sõpra.
See postitus sai FB mingi sada laiki ja kümmekond kommentaari, üks vaimukam kui teine. Aga mitte keegi neist ei pakkunud, et oo... ma tulen järgmisel korral kaasa. 

Ma tunnen inimesi, kes leidsid lasteaiast inimese, kellega mõeldakse, hingatakse koos. Aga minu elu ei ole selline. Jah, ma suudaks mehe meelitada ooperisse. Aga milleks, kui ma tean, et tegelikult elaks ta parema meelega kaasa Oti seiklustele Sardiinias.
Ma tunnen palju toredaid inimesi, aga neile meeldib hoopis golf, tennis, sukeldumine, surfamine, rattasõit, ralli, ujumine, päevitamine, suusatamine, laste kantseldamine, shoppamine, lauamängud....
Ma võin neid asju teha, aga see oleks kompromiss. See, kui nemad järgiksid minu plaane, oleks nende jaoks kompromiss. Milleks?
Mul on oluliselt rohkem ühist suvalise kutiga Prantsusmaalt, kellele meeldib matkata ja Hipiga Itaaliast või abielupaariga Inglismaalt, kes tahavad minuga rääkida ooperi detailidest ja taustast...

Üksi reisimine ei ole üksinda olemine. Metsas on loodushelid, seal ei tohigi rääkida. Linnas on teised inimesed. Vestluse alustamiseks piisab naeratusest ja kommentaarist. Inimestele meeldib üldjuhul väga suhelda ja üksinda leiad oluliselt huvitamaid tüüpe, kui paaris või seltskonnas olles.


Mul on lihtsalt sellised naljakad huvid ja paraku ma ei tea, et maailmas oleks teisi selliseid inimesi, kellele samad asjad meeldiksid.
Otsustasin teha eksperimendi. Kas ma ARVAN, et minusuguseid inimesi ei ole. Või EI OLE päriselt.

Ahoi maailm!!!
Eeldame, et me suudame 24/7 teineteist taluda.
Kas seal kusagil, internetiavarustes on keegi, kel on piisavalt ressurssi ja tahet kõndida metsas või tulla Itaalia ooperisse?
Kirjuta mulle ja tõesta, et selline inimene on olemas :)