Mida teised räägivad

Mida pikemaks jääb kirjutamise vahe, seda raskem on kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest. Kirjutan seekord siis hoopis teiste mõtetest.  Nii nagu Friida ja SK, tunnen ka mina kirjutamisel identiteedikriisi.  
Uus elu vajaks uut lähenemist.  Lendav sõnastas selle geniaalselt.

Tsitaat: mu peas elab kratt, kes nõuab tööd ja kui ma ei suuda talle anda jõukohaseid mõistlikke ülesandeid, siis pöördub kratt (justkui muinasjutus) minu vastu ja võib lõpuks äragi tappa.

No kas saab paremini öelda?!
Minu igavlev kratt on muutnud mu hüperaktiivseks, Terve jaanuarikuu ja ka alanud veebruari jooksul olen ma liiga tihti tõstnud kätt- mina võin, las ma teen... Ma ootaks nüüd kellegi blogija postitust sellest, kuidas saada üle ning maha suruda süütunnet. Ma tunnen end süüdi selle tüdruku ees, kes nii väga tahtis saada valituks, aga valiti "ah, okei, ma võin ju siis olla" mind. Ma tunnen  süüdi selle tüdruku ees, kellele ma tuletasin kaks korda meelde " jaa, kohe kohe teen", lõpuks katkes kannatus ja tegin asja ise ära. Kas ta järgmisel korral enam üldse teeb, sest ma ju ei usaldanud teda, andsin sõnumi, et ta ei saa hakkama. Tunnen süüdi nende inimeste ees, kes pidid koolitustel kannatama mu lõputuid küsimusi ja vaidlemist..

Tegin üht küsitlust. Esimese korraga vastas veerand. Mõtisklesin arvuti ees kuidas sõnastada meeldetuletus. Kõll. Saabus sõnum, mis kutsus mind klassikokkutulekule. Kui see oleks olnud meil, siis oleksin seda ignoreerinud. Aga messengeris pidin leidma viisaka vastuse. Vastuse, mis jätab otsad ning võimalused lahti. Äkki mõtlen ümber?
Sain aru, et mu meeldetuletuskiri peaks olema- ma mõistan, et see on sinu jaoks nõme, tüütu ja üldseeihuvita. Aga tee mulle isiklik teene ja vastagi nii- jäta mind rahule.
Muidugi ma ei kirjutanud nii. Vaid ikka- hei-hei-happyfamily...
Kas teate, mis on levinuim vastus, miks ei saa osaleda/teha/ei jõua? Ma pean oma lapse trenni viima. 

Väsimus?

Ma kohtusin hiljuti inimesega, kes tunnistas- "mul ajavad Ukraina lipud linnapildis südame pahaks. Iga riik peaks ikka seisma ainult enda eest."

Eesti teatrites esietendusid hiljuti Prokofjevi "Petja ja hunt" ning Tšehhovi "Kirsiaed"*,

Eesti sportlased räägivad, kes otsem kes kaudsemalt. "Ma tahan teha oma karjääri ning ma ei saa " haiget" teha vene sportlastele, kes on mu sõbrad ning kellega ma olen olnud koos laagrites." Kurb on vaadata nõutuid reportereid- saatejuhte. Kuidas sa sellisele avaldusele reageerid.  Loomulikult on mõistetav, et kui inimese töö on kaugust hüpata, siis tahab ta oma tööd teha. 

Mu mees, kes tegeleb müntidega, nägi oma grupis postitust. Keegi oli saanud poest mündi. Võtnud luubi ja leidnud kümme minutit, et kustutada tekst. Slava Ukraini.

Eile kuulsin poole kõrvaga diskussiooni eestikeelsele koolile üleminekust.  Meis on ikka hämmastavalt palju tolerantsi, mõistmist. Neile peab jääma oma kultuur ja keel ja harjumused ja... Ning teiselt poolt äärmuslik- me ei tohi neid lasta kokku oma lastega, sest nad rikuvad ka meie lapsed ära.  (Minu isiklik maailmavaade- 1. septembrist 2023 avatakse ainult eestikeelsed lasteaiarühmad ning sealt edasi  peaksid õppima ühes koolis.  Ja loomulikult peavad lapsed teadma oma juuri ning emakeelt. Aga ma endiselt tuletan meelde, et neist väga paljud ei ole rahvuselt venelased. Nad lihtsalt räägivad vene keelt, sest emakeelt nad ei oska)

Nendel hetkedel saad aru, kuidas baasid Eestisse toodi. Kuidas küüditamised toimusid. Kuidas tekivad diktatuurid. 
Mis mõte on teha kiusamisvastaseid jmt programme. Alati on kusagil keegi, kes pole seda koolitust saanud ja kiusab. On tugevam. Ei huvita. Ning nagu Visa hing 4- sa võid olla nutikas, viisakas jamidaiganes. Lõpuks on ikka füüsiline jõud see, mis võidab.

PS. kas keegi on viitsinud süveneda sellesse teatesse bloggeri analytics muutumise kohta? peab midagi tegema?

* näidendi kümnes lavaversioon sellel sajandil

Naiste teemad

Mul on nii nii nii hea meel, et vahel midagi ka muutub. Paremuse suunas. Mäletate, kuidas ma saatsin kaebekirju, et eetrisse rohkem naisi lubataks. Hiljuti ka Ainar Ruussaar kaebles raadios, et ... (toimetus) näeb, KUI palju olen ma naisi kutsunud, aga nad lihtsalt ei taha.
Nüüd siis lõpuks ometi on üks ohver leitud ja alates järgmisest nädalast hakkab vingupilli asemel Olukorrast Riigis kommenteerima Marju Himma. Super! 

Ma annan siinkohal vihje ka Ruusssaarele- Viktoria Ladõnskaja. Lisaks sellele, et naine, on ka mitteeestlane, sobib ka parteiliselt sellesse kontserni- lõpetab kevadel oma riigikogukarjääri....  

Kiidan igatahes. Ja jään lootma, et varsti kuuleb lisaks naistele raadioeetris ka mitteeestlasi ning noori.
Uskuge, mida rohkem tasakaalus on maailm, seda parem see on.

Kuna mu silmad ei paista enam laugude alt välja, hakkasin katsetama kunstripsmetega. Kui lõpuks paika saad, on ilus, aga. Igavene mökerdamine. Liimiga. 
Noorem kolleeg küsib, et aga kasuta magnetripsmeid. Klõps klõps kenasti kinni.
Ostsin. Eylure. Juhend ütleb, et määri laule 3 kihti, lase iga kiht korralikult kuivada. Tegin. Ripsmed kinni ei jää. Tegin teise ja kolmandagi korra. Kahtlustades, et äkki sai liiga palju või liiga vähe kuivada. Tagajärjetult. Ei jää kinni.
Mida ma valesti teen?

Ma olen avastanud, et järjest rohkem on meie ümber inimesi, kes ei võta asju tõsiselt. Inimene lubab midagi ära teha. Ja siis, kui tähtaeg on käes, ütleb- ma ei jõudnud. Mul polnud aega. Ta ei ütle seda mitte kuu. Või nädal Või isegi tund aega enne tähtaega. Vaid siis, kui on juba lootusetult hilja.
TT tõi välja toreda termini- scholzing. Aga nimeta kuidas tahad, käib see mul üle mõistuse. Kuidas nii saama?? Miks sa ei hoiata?? Ja miks minul on alati aega??

Psühholoogidele, palun, täiesti tasuta, pakun kaks empiirilist avastust.

See, kes on kõva häälega ning armastab esineda, ei tarvitse sobida liidriks

See, kes armastab struktuuri ja reegleid, ei tarvitse ise nende kasutamises/ järgimises hea olla

Horvaatia ja Sloveenia

Head lugejad. Olete teretulnud mulle jätma kommentaare või viiteid oma postitustele Horvaatia ja Sloveenia vaatamisväärsuste kohta.

Ma eelistan interaktiivseid atraktsioone :) et kui kirik, siis kontsert, kui muuseum, siis töötuba. Sportlikke tegevusi, milleks ei pea olema erivarustust või - riideid.  Loodust, rahvuslikku sööki ja muid vajalike soovitusi.
Tänan!

Tallest ja lillest 4, D.Rogdgers ja R.Wolf Püha lehm

Me elame huvitaval ajal. Ajal, mil peab välja andma raamatuid,  mis veenavad- vaja on magada, vaja on normaalselt süüa ja nüüd siis, süüa nii, et saad toidust kõik toitained, ilma et vajaksid toidulisandeid. Ja need raamatud pole suunatud koolieelikutele vaid täiskasvanutele ning vajadust sellisteks teadmisteks tõestab kõikide nende raamatute müügiedu.  

Raamatu stiil on ameerikalikult pisut hüsteeriline, aga lugedes saad ka aru, miks. Näited, mida ta toob, on kohati uskumatud. Meil Eestis on seni(?) veel hästi(?). Vastavalt maailmavaatele oleme me kas mahajäänud provints või jäänuk ratsionaalsest talupojamõistusest. Olen jälginud, kuidas TAI vaidleb veganitega, kas ja kustmaalt on "normaalne".  Nende seisukoht on kõikvõimalike enesepiiratud toitumisviiside pealesurumine imikutele ja väikelastele, samuti rasedatele, ei ole millegagi õigustatud ja on tõsiselt ohtlik. Tänaseks on nad leppinud ja 2020 oma kodulehel andnud välja juhised, kuidas toituda veganlust valides teadlikumalt ja jääda terveks.

Fakt 1 Loomsed valguallikad ( liha, piim, munad, kala ) on kõrge bioväärtusega täisväärtuslikud valgud, Sisaldavad asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates kogustes ja sobivates vahekordades

Fakt 2 Mäletsejad ( ja teised loomad, linnud) on mulla tervise, liikide mitmekesisuse ja keskkonna jätkusuutlikkuse seisukohast hädavajalikud. 

Isegi radikaalsed veganid on ilmselt nende väidetega nõus. Aga ikkagi.
Nagu tellitult oli eile uudis, et 1000 TalTech tudengit nõuavad kampuse sööklasse odavat taimetoitu ( eriti irooniline, et need on tulevased toidutehnoloogid ja majandusinimesed, kes Nõuavad. Odavat. Aga see on juba teine lugu).
Mul on omalt poolt lisada raamatus toodud numbritele, et Kantar Food360 study  2022 leidis, et 41%  Euroopa vastajatest tunneb end liha süües süüdi. 

Minu jaoks kõige huvitavam küsimus on, kuidas me selleni oleme jõudnud. ( uskudes, et magamine pole vajalik või) et liha söömine on midagi lubamatut, vanaaegset.  

Praktilised küsimused

Esiteks, kui mul on villane sokk katki. Ma korjan üles silmad, koon kuni nn augu lõpuni. Aga kuidas seda lõpetada, et sinna ei jääks nn kõrgendikku. 
( Ma ei saa minna kapi juurde ja otsida välja raamatut Silmuskudumine või Käsitöö V klassile. Sest ei saa. Sry :))

Ma olen nüüd vilksamisi vaadanud Anna Pihli suguvõsa saadet. Ma saan aru selle saate pointist, leida kuulsad ja sama tegevusala teinud sugulased. Mis mind aga alati mõtlema paneb on- "meie esivanemad". keda tegelikult sellega silmas peetakse ?
Igal isal on ju ema ja isa ja igal emal isa ja ema. Minu isiklikus sugupuus on neid nelja sajandi jagu, ma hetkel ei viitsi isegi üle lugeda. Minu sugupuu liikmed on õnneks(?) elanud ühes kohas. Ema omad Hallistes ja isa omad Harglas, seega mul on kerge öelda, et mu esivanemad on pärit sealt ja sealt.. aga nt mu mehe sugupuu on nii kirju ja segane, et tema puhul ühe koha välja toomine on väga keeruline.
Ma saan aru sellest, miks inimkond on hakanud sugupuud esitama isaliini pidi. Aga kas tegelikult päriselt, ei peaks ma pidama oma esivanemaks ikkagi emaemaemaemaema jne jne?  Ning esiisaks. isa emaemaemaema jne?

Ja kolmas küsimus. Olen nüüd käinud uisutamas, see nii meeldib mulle, nagu ka tantsimine. Ma olen omas elemendis ja mul on mugav seda teha. Kas see on nüüd see koht, kus " peaks kuulama oma keha", "jumal on mind loonud selliseks", " mu geenid ei taha, et mu käed oleksid tugevad", " peaasi, et liigud" jne. Või vastupidi, ma peaksin ikkagi punnitama ja pingutama ka neid alasid, mis on ebamugavad ja mõjuvad neile lihastele, mis on nõrgad, ja mida mul on paha ja raske liigutada?. Mul on praegu füsioteraapia pooleli ja ma olen arstiga seda teemat arutanud. Tema- täiesti õigesti, sest muidu ma ju ei käiks seal- arvab, et ikkagi peaks end pisut ületama. Ta sunnib mind isegi rattaga sõitma, et jah, põlvedel on valus, aga peab neid töös hoidma ning ettevaatlikult koormust andma.  Aga ikkagi.
Kuidas ma siis oma keha kuulan?