Nädal 5

Sel nädalal ei juhtunud just ülearu palju, mida kirja panna.

Kõige põnevam oli tavakasutaja küberturbeteemaline OSINT võistlus. Kolmeliimelisel tiimil tuli kahe tunni jooksul lahendada 30 ülesannet - leida infot inimeste ja fotode kohta, tuvastada võltsandmeid,-uudiseid-AI fotosid jne. Lühidalt tegime kõike seda, mida me igapäevaselt inforuumis liikudes teeme või vähemalt peaksime tegema.  Ma väga väga loodan, et see õpe on tänapäeva kooliprogrammides. Kokku osales 75 tiimi, Nagu ikka, kujunes kõige raskemaks ülemõtlemise vältimine :) vahel tuli lihtsalt arvutada või kasutada lihtsat loogikat.... me esitasime viimase lahenduse kaks minutit enne lõppu ja jäime üldarvestuses viiendaks. Tallinna ringkonna arvestuses olime essad!  

Parafraseerides meie peaministrit, siis loll on siiski kerge olla ja tark raske. Paratamatult tekitavad sellised teadmised mõõduka  paranoia. Kaur on mul varasemalt aeg-ajalt juhtinud viiskalt tähelepanu, et see või teine foto pole mõistlik veebi panna. Ilma süvenemata  olen need kuulekalt eemaldanud. Nüüd, ise läbi tehes ja aru saades, kui lihtne on jõuda aadressi, telefoninumbri ja kellaajani... mnjah.

Veebruaris lubati see võistlus teha avalikuks st igaüks saab proovida. Siis jagan.

Siis oli mul veel kahepäevane nohu. Mu tatine nina on igapäevane seisund, seega nohuks loen ma olukorda, kui tatt jõuab pähe. Lisaks olen ma varemgi märganud, et ma olen seest tühi- ainult üks toru on. Kõik mis sisse kallan vuliseb imendumata välja. Ja tatt läheb otse üles pähe või alla, kurku (vabandust). Õnneks on tänapäeva rohud nii efektiivsed, et ega vist kõrvalseisjad aru ei saagi mu nohust.

Nädal 4

Käisin Draamateatris vaatamas etendust " Kunst". Ma ikka ei saa käia peale tööpäeva teatris. Seekord jälle. Istud vaatad ja tukk tükib peale. Kui sa küsid, millest etendus rääkis, siis ma ei oska midagi vastata. Nii kahju. Samas oli piisavalt naljakas. Täiesti sürr, tukud, üritad silmi lahti hoida, ja siis on mingi naljakas stseen, mis ajab ka unisest peast naerma. Veel sürrimaks muutis selle kogemuse asjaolu, et paaril korral hakkasid näitlejad ise naerma... Ja see ajas muidugi omakorda ka vaatajad naerma.

Vikerraadios toimub praegu raamatuaasta raames parima filmi valimine.  See pani mind mõtlema- kui palju on üldse väga häid raamatuekraniseeringuid. Sageli on raamat halb ja film hea (Viimne reliikvia) või vastupidi (Rehepapp). Või siis film on täiesti omaette teos (Naerata ometi), millel raamatuga suurt pistmist pole. Ja ilmselgelt on kategooria "hea" täiesti subjektiivne. Lisaks maitsele, sa kujutad raamatut lugedes ette ju mingit oma lugu- kuidas tegelased välja näevad, millise häälega räägivad jne. Mistõttu rezissööri nägemus võib sinu omast väga palju erineda.  Sellest nimekirjast on mu meelest parimad ekraniseeringuid, mis järgivad raamatut ning nii raamat kui ka film on suurepärased - Tõde ja õigus ja Seltsimees laps.

Laululaagris saime oma praktilised oskused käiku lasta. Jättes detailid kõrvale, siis üks tüdruk langes šokki. Kõik lõppes hästi ja saime hakkama. Aga hirmutav oli. Ja pani taas mõtlema, et ma peaksin kõiki neid väljaõppeid kordama. Ma nii vana peaga, noh ( nagu Mar ütleb :))

Huvitav on see, kuidas teoreetiline õppimiskõver taaskord toimib ka praktikas. harjutad harjutad harjutad ja ühel hetkel on kõik suurepärane. Ning pärast seda toimub väike tagasilangus. Alati. Ja seejärel uuesti tõus ning seejärel stabiilsus kõrgemal tasemel. Kui oli päris alguses.

Nädal 3

kord nädalas kirjutamine- et saaks nädalasündmused kirja, toob väga hästi välja selle, kui palju on meie elus sündmusi, mis ei ole sündmused. Ei ühtegi mõtet, emotsiooni. Nad lihtsalt on.

no näiteks on sel nädalal pea igal õhtul olnud pikad pikad aastat kokkuvõtvad koosolekud.  Ja palju palju aruandeid, analüüse. Rohkem ei oskagi siia lisada.
Mul on praeguseks 24 vabatahtliku töö tundi. Ma olen nii väsinud.

Kõik mu kliendid on korraga hulluks läinud. Suured tellimused ja neid on vaja KOHE. Tegelikult on see ju tore, aga meie protsessid on pea peal ja kolleegid meeleheitel.

Lõpuks õnnestus mul läbi teha ka kovisioon. Väga äge oli. Ma kujutan ette, et umbes sellisel viisil toimivad ka AA ja muud tugigrupid?
Suures plaanis on see juhtumi lahendamine. Nii mida sina teeksid tema asemel, mida tema ise teeks jne. Protsessi juhitakse,  reeglid on ees. Konstruktiivne. Jõudsime läbi võtta kolm erinevat teemat, igaühe erineva metoodikaga. 
Järgmisel korral on teemaks negatiivse tagasiside andmine. Ootan põnevusega.

Sel nädalal ravis mind kaks erinevat meedikut. Ma isegi ei tea, miks, lugesin läbi ravimi  infolehe, kus oli mustvalgel kirjas, et seda rohtu ei tohi kasuta sellel eesmärgil, milleks see mulle välja kirjutati. Hm.. kuna ma tavaliselt infolehti ei loe, siis usaldan arsti.

Nädal 2

Linkedin andis teada, et mul sai praeguses töökohas täis 5 aastat. Kõlab uskumatult. Kiiresti läheb aeg. Ja kui palju on selle ajaga muutunud. Kõik on muutunud. Suurem osa inimestest on vahetunud. Tööülesanded muutunud.
Paratamatult tekitab see väikese tagasivaatamise momendi. Mu elus korduvad mingid mustrid. Kui soovite poeetilisemalt, siis refrään. No näiteks, nagu tavaliselt, on mul ka nüüd selle viie aasta jooksul juba teine otsene juht. Lisaks muudki. Ja ma piinan end taas mõttega, et miks ma küll ei muutu ja kui palju sellest on üleüldse minu võimusest ja et minu puhul toimib küll mingi saatus või karma või ettemääratus. Las jääb. 

Juhtusin kuulama ühe oma ekskolleegi, kellega olime kunagi väga lähedased, intervjuud. Viis nostalgialainele. Kui palju on mu elus inimesi, kes on  kunagi olnud nii olulised, kallid, minu inimesed jne jne.. ja elu viib meid lahku. Alguses suhtled, saad kokku. Ja aja möödudes jääb see järjest harvemaks. Võib olla juhuslikult kohtumised üritustel. Sotsiaalmeedia õnnitlused. Ning elu ongi edasi läinud. Nii kahju.
Ma kordan oma vana mõtet- sõpruse säilimiseks on vaja aega ja uusi emotsioone, ühised kogemusi. Ainult nostalgia ning meenutuste peal pikalt ei purjeta.

Ühe kinnise blogi kommentaariumis oli huvitav diskussioon koduloomade rollist meie elus. Ma ütlen ausalt, et ma küll ei oska tekitada hierarhiat, et armstan "nagu last" või siis mitte. Mida üldse tähendab- armastama? Kuidas seda defineerida? 
Selle teema osas on mu peamine mõte, et mu loom on  ju täiesti üksi. Tal pole pere, ema, isa, õdesid, vendi. Ta ei puutu kokku mitte ühegi liigikaaslasega. Ta sõltub ainult ja ainult minust ( alles oli meedias üks õõvastav lugu kahest hüljatud kassist). Ja loomulikult ma ju vastutan. Nagu ma vastutasin ka lapse eest- et ta oleks söönud, terve, hooldatud, haritud... Ma ei saa oma kassi usaldada, sest ta võib rünnata ja see on väga valus. Ma tean, et tema armastus minu vastu pole päris siiras- ta lähtub oma kasust. Aga kas see pole vastastikku nii? Ka mina lähtun oma kasust- pehme, rahustav seltsiline. Ma pean talle vahel nn haiget tegema, sundima arsti juurde ja rohtu võtma. Ja kas see pole ka inimeste vahel nii?

Ära tundmine

Aastavahetuse " kui nõmedad naljad" tuules mõtlesin, et viga pole mitt ainult naljade kvaliteedis. Eestis osatakse ju endiselt head nalja teha- näiteks vaatasime ära uue hooaja " Uus algus". Kait Kalli stsenaaarium. Väga muhe argipäeva meelelahutus.
Ja probleem pole ka mitte ainult solvumises. Aga mullides. Vaadates SNKT või Edekabelit pidin tunnistama, et suurt osa parodeeritavatest pole ma iial näinud ega kuulnud. Olgu, saad vaadata lihtsalt kui esitust aga suurem osa naljast (olgu siis nii hea või halb kui tahes) läheb seetõttu kaduma. Nalja tegemiseks on vaja mingit ühisosa, ühist konteksti. Ja seda on meil järjest vähem.

Jätkame ka zooloogiatunniga. Huvitav, et kass, kes on põlvkondade kaupa elanud toas, tunneb ära ja reageerib telekast nähtud lindudele. Põtradele ja nugistele näiteks mitte. Heli osas on see arusaadav- mingid sagedused jne. Küsisin ka ai-lt, ta vastas, et instinktid.
Raadiost kuusin, kuidas keegi rääkis oma teadustööst. Nimelt uurib, kas ja kuidas põtrade sõrad käituvad ja toimivad mudas ja soos.
Nendel hetkedel tahaksin töötada teadlasena. 
Mitte minutitki oma elust ei pea sa mõtlema, kuidas omanikele raha teenida või väärtust luua. 

Algus

Head uut aastat.

Üritaks sel aastal nii, et rohkem, mida ma tegin ja vähem, mida ma sellest kõigest arvasin?:) 

Ma ei tea mida vanarahva ennustused selle kohta ütlevad, aga uus aasta tuli kassi kõhulahtisusega. Kuna ta on väga karvane, siis paratamatult jäi ka ta taguots mustaks. Ja ega ta hullukene ju paigal ei passi, vaid kondab ühest kohast teise. 
Otsustasime teda siis pesta. Kõik, kellel on kassid, teavad, mis edasi sai. Õnneks jäin mina terveks, mees on haavatud. Järgmise portsuga põgenes kass juba ainuüksi mind nähes voodi alla. Katsin kogu elamise käterätikutega.. lõpuks kui tüüp mind taas lähemale usaldas, siis üritasin niiskete lappide ja kammiga.. las need detailid jäävad. Olen kogu elamise tekstiili ja põrandad korduvalt üle pesnud. Aga ikkagi on vedela väljaheite lõhn ninas.. ( kõlas see piisavalt viiskalt?) Täna tundub okei olevat. Aga päev alles noor.

Eile käisime raamatuviktoriinil, saime tavapärase viienda koha:) Nagu me juba mitmendat korda tõdesime, siis ülespoole saaksime kerkida vaid siis, kui hakkaksime ka sporti jälgima. Ei, jälgimisest tegelikult ei piisa- üks küsimus oli näiteks, et kes spordiaasta tähtedel sai võistkonna auhinna. Ma vaatasin seda koos mehega. Null mälestust. Kodus kurtsin mehele- ta küsis, et kas nimesid oli ka vaja öelda ja et ta võiks kogu ajaloo ka juurde rääkida....