Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus).
Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika. Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)
(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.
Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.
No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.