Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

pühapäev, 25. veebruar 2024

Nostalgianeljapäev. Õppige inseneriks

Appikene, mis ma leidsin. Oma ülikooli esimese kursuse tunniplaani. 1988 TPI..

Ja võtan tagasi kõik oma sõnad tänapäeva ülikoolihariduse osas, et kaasaegsed insenerid õpivad ainult "psühholoogiat" ja "filosoofiat". Mul oli tervelt 4 tundi erialaga seotud tundi nädalas :) ülejäänud väga olulised ained: kehaline kasvatus, NLKP ajalugu, vene keel, kultuuriajalugu ...

Olid ajad.


Muuseas, kas olete juba näinud Andrus Vaariku ajaloosarja ? Vaimustav. Kui saaks eestikeelsed subtiitrid ka alla, oleks ideaalne.
Panime kalendrisse kirja Madise, Jüri ja Ümera aastaarvud. Ehk jääb lõpuks meelde....

reede, 23. veebruar 2024

Minu kommentaar

Kuna viidatud blogis pole lubatud eriarvamused ( sry! olen jah õel :) :)), siis kirjutan siin.
Lihtsalt sõbralikuks meeldetuletuseks, et tarbijate meeleolud mõjutavad majanduse käekäiku küll ja veel. Ma ei viitsinud oma majandusõpikuid välja otsida, aga pisike guugeldamine annab huvilistele vastused. Teadlased on saanud nende teooriate eest noobeleid ning kindlustunde indikaator on pideva jälgimise all.
Aga no, Eesti ajakirjanikud on ikkagi targemad ju.

Ma kuulan erinevaid poliitikasaateid igast vaatenurgast- konservatiividest kuni liberaalideni. Ja võin kinnitada, et vingumine on eesti meesajakirjanike tehaseseadistus. Miks "meesajakirjanike", ma ei tea, aga nii on. Saadetes, kus osalevad naised (olukorrast riigis, Poliitikaguru, aeg-ajalt Rahva teenrid), on tonaalsus teine.
Pole oluline, et saime seljatatud  oma väikses avatud riigis koroona ja oleme vee peale jäänud majanduskriisis. Pole tähtis, et saime õiglasemaks tehtud peretoetused, meie kaitsevõime on hüppeliselt kasvanud  (kaitsekulud, Nursipalu jne), saime vastu võetud abieluvõrdsuse. Meil on nüüd kliimaministeerium(tulemusi küll veel ei tea, aga lootus on), väga hea rahvusvaheline nähtavus ja hea maine.  Teadvustatud, et sellist kulubaasi ei suuda me sellise rahvaga üleval pidada. Käeulatuse kauguses on eestikeelne haridus(+reform), kõrgem tulumaksuvaba miinimum, vähem bürokraatiat, automaks ja õiglasem maa hind, immigratsiooniteemad. Kaugemal paistavad ka reaalsed sammud energiajulgeolekus ning regionaalpoliitikas.
Tõsi, siinkohal tuleb tõe huvides mainida, et vingutakse nii naiste, kui ka meeste üle. Alati.
Kas negatiivsele keskendumine mõjutab  laiemas vaates meie majandust? Jah. Mõjutab. (vt lause nr. 4 ja 5)

Samas pean toetama Mustkaareni väljaöeldut.  Kõike, mida kirjutatakse Kaja Kallase kohta, tuleks võtta läbi tugeva filtri. Suur osa ajakirjandusest on kallutatud ja seksistlik. Ainult üks näide (aga neid on palju palju, aga küllap tehakse sellest mitu doktoritööd). Sama/sarnane sündmus. Sama põhjus. Erinev pealkiri.

ERR 26.12.2019 Peaminister Ratas ei lähe presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule
Delfi 20.08.2019 Peaminister Jüri Ratas täna president Kersti Kaljulaidi roosiaia vastuvõtule ei läinud, vaid otsustas pidupäeva oma perega tähistada.

ERR 22.02.2024 Kallas ei kavatse presidendi vastuvõttu ka teleri vahendusel vaadata
EPL  26.01.2024 Kaja Kallas solvab Eesti riiki ja ajalugu


Palju õnne Eesti, kõik on tegelikult hästi!


reede, 19. jaanuar 2024

Nüüd üles, keda needus rõhub

Ajaloo ilu :)  12 aastat tagasi 5. mä'rts 2012  ilmunud postitus.
MITTE MIDAGI ei ole muutunud. Kaksteist aastat...


Ilmselt esindan ma üsna tüüpilist eestlast, kelles streigimõte tekitab vastakaid tundeid. Kas ma toetan õpetajate streiki? Jah, toetan. Võiks muidugi irooniliselt väita, et kui see puudutaks mind otseselt, oleks vast mu suhtumine teistsugune. Rongi ja ühistranspordiga ma ei sõida ning õpetajate streigist võiks laste meelest kujundada meeldiva iga-aastase traditsiooni.
Aga ma usun, et isegi, kui mu kokkupuude oleks otsesem, siis toetaksin ikka.

Ma kaotasin vaikides võimaluse saada ( kui  muudeti seadust)koondamisel 6 kuu töötasu ning töölt ära minnes saamata jäänud puhkusetasud. Kui järeltulijal õnnestuks edukalt kõrgkooli saada, poleks see enam meeldiv uudis, vaid mulle, kui sponsorile, vajadus valmisolekuks rahakoti raudu avada ligi viieks järgnevaks aastaks. Ma olen lammas, fooliummütsiga lumpenproletariaat ja selle kõigega leppinud. Seetõttu suhtun suure austusega neisse, kel selg sirgu aetud ning kes valmis väljendama oma soove avalikult ning selgelt. Ma olen nõus, et minu laste õpetajad peavad saama vähemalt eesti keskmist palka, ja soovitavalt veel rohkem.
Sinnamaani on kõik selge.

esmaspäev, 15. jaanuar 2024

Õel ja kuri ERR

Ma jätsin eelmise aasta lõpus ühe postituse tegemata. 
Kuna ma olin Elisa peale tige, siis tundus, et kriitikat saab liiga palju. Ja tegijatel ikka juhtub, miks väikseid äpardusi võimendada, eks.

Ja täna hommikul pidin toolilt maha kukkuma. Selgus, et " väikesest äpardusest" on saanud Eesti ühe kuulatavaima hommikuprogrammi osa, nii et jaama vahetamata pole seda võimalik isegi vältida.
Ma räägin poliitilisest"huumori"-teatrist- "Pohlad". 
Aasta lõpus kuulasin järelkuulamisest ja ahmisin uskumatusest õhku. Ei, küsimus pole huumoris. Inimestel ongi erinev naljataju. See, mis ühe jaoks naljakas, pole seda teise jaoks. 
Ma kirjutan sajandat korda- panen ainult ühe lingi vanale postitusele, autori vastutusest avaliku arvamuse kujundamisel.

Hiljutise Kinoteatri juhtumi taustal on eriti irooniline, et eetrisse on lubatud inimeste isiklik nimeline solvamine ja mõnitamine. Kui tegevpoliitikutel olevat see nn palga sees. Siis inimesed, kes pole enam ammu-ammu poliitikas? No näiteks- mida halba on eesti rahvale teinud Signe Kivi. (Esimene nimi, mis saatest meelde tuli.) Mõnitati nii mehi kui naisi ja erinevatest erakondadest.
Aga eelkõige avaliku vastutuse teema. Kas antud saate autor saab ikka aru, et sotsiaaldemokraate halvustades ja mõnitades kujundab ta avalikku arvamust? Kas eesmärgiks on kahepartei süsteem? Kas saate autor saab aru, et iga selline saade kujundab fooni, kus vingumine ja mõnitamine on norm? Kas saate autor saab aru, et iga selline saade on samm selles suunas, et targad inimesed ei taha tulla poliitikasse?

Hiljuti tegime Huubi-maratoni. Vaatasime ära Reeturi, Papsid, Alo, Täiusliku sõbranna. Osa neist originaallood, osa adapteeritud. Aga. Eestis ON häid kirjutajaid. On oskust teha nalja nii, et personaalselt ei solvata.

Ma polnud R2 õhtuse vööndi sihtgrupp ega kuulaja, aga tehtud valikud nii R2"s kui ka Vikerraadios on pannud küll kulmu kergitama.

kolmapäev, 3. jaanuar 2024

Elisa Elamused

Uue aasta soov. 

Et tuleks tagasi järgmised funktsioonid.

  • Värvilised nupud päevade valikuks
  • Pildiga kerimine
  • Otsing, mis hõlmaks taas ka telekanaleid
  • "Viimati vaadatud" võimalus 


Ette tänades. 

reede, 29. detsember 2023

2023 aasta. Kokkuvõte.


Mõelda. 4 aastat tagasi käisin ma Iisraelis. Ja Moskvas. Kolm aastat tagasi oli koroona. Ikka uskumatu, kui kiiresti aeg läheb ning kuidas kõik me ümber muutub.
Kaks eelmist aastat tundus mulle, et pidur on peal. Nagu lubas muudatusi, aga miski takistas. 2023 lükkas universum jala pidurilt paremale ja vajutas sügavalt põhja. 

No oli see alles aasta.

Ma olen end siiani pidanud päris heaks multitaaskijaks. Kuid nüüd, nelja ametikoha ja ühiskondlike kohustuste vahel zonglöörides tunnen, kuidas aju kärssab. Ma ei suuda enam taustaks kuulata muusikat ning olen hakanud isegi banaani ja šokolaadi sööma. Kaks kuud veel ja siis.. Oota. Eiju?
Mõni nädal tagasi istusin Tenerife hommikusöögilauas, kui helistas mu kooli-ülemus. Meil siin jäi raha üle, kas tahaksid veel ühes projektis osaleda? 
Jaa, muidugi. Vastas mulk minus. Neelasin suusoleva võileivatüki alla ja uurisin, et mis projektis.
Vaataksime selle õppekava üle ja teeksime parandused..
No ikka. Kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda, eks. Ise olen need kohustused endale võtnud. Vastastikusel nõusolekul, kui parafraseerida klassikuid.

Mu motiiv polnud tegelikult raha. Lootus oli, et tänaseks päevaks on tekkinud rutiin, Ja et on selgus, millisega neist neljast suunast tahaksin ma jätkata. 
Rutiin ei ole tekkinud. Ja ma ei tea endiselt, kelleks ma tahan saada. 
Aga ma olen siiralt tänulik selle võimaluse eest.

Miljonid elu jooksul läbitud koolitused ja õppetunnid tõestavad, et ma pole õppimisvõimeline.  Selle aasta põhjal võin tänulikult tõdeda, et midagi on siiski külge jäänud. Kõige valusam õppetund on olnud ilmselt teadmine, et ... iga amet vajab teadmisi, kogemusi, praktikat. Polegi nii lihtne, kui paistab.