Täidetud tühimikud

Mmurca kirjutas nagu alati, väga tabavalt ja huvitava nurga alt  postituse "Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud."

Mis seal salata. Teema, kus vaikimisi eeldatakse, et kõik inimesed omavad vajadust millessegi uskuda, käivitab mind alati.

Ma ei tea, kas teadlased on ikka tähele pannud, et näiteks meil, Eestis, on endiselt elus põlvkond, kes on usupropagandast puutumatu.
Nad pole ka mitte ateistid ega agnostikud, kuna selle eeldus on samuti, et vastandud just sellele konkreetsele ideoloogiale ja positsioneerid end ja oma ellusuhtumise just selle konkreetse loo suhtes.
Nende ellusuhtumine on pragmaatiline, ratsionaalne.

Ma olen kunagi lugenud uurimusest, et inimeste, kes usuvad mingitesse ideoloogiatesse  ja uskmatute  (ja me taas eeldame, et midagi ju peaks uskuma) ajud on erinevad. Minu ajust on 100% see neuronite link puudu.

Teateid elust

Iga kord, kui olen koos oma tädide lastega, ei väsi ma hämmastumast, kui suhteline on elu ja kui palju sõltub juhustest.
Meil on sarnased geenid, ühine minevik ja ühised lapsepõlvesuved, vaheajad, peod ja pühad. Meil on siiani sarnane huumorimeel ja ometi on meie elud nii erinevad.


Üks laps elab Tallinnas. Ta käib reaalkooli eelklassis, tegeleb tennise ja robootikaga. Nüüd leidsid vanemad, et nende tihedasse graafikusse mahub ka logistiline põige motokrossiringi. Koolivaheaegadel käiakse perega surfamas ja suusatamas. Loomulikult ei lase keegi väikelast Tallinnas üksinda kondama.

Teine laps elab Läti piiri ääres. Kuigi asulas on algkool, otsustasid vanemad anda lapsele parima hariduse. Nii käis ta liinibussiga  13 km kaugusel koolis. Kooli juures oli muusikakool ning kergejõustikutrenn. Nüüd selgus, et selles koolis pole enam matemaatikaõpetajat, seetõttu käib laps alates sellest õppeaastast liinibussiga teises, 20 km kaugusel koolis.
Ka selles koolis on muusikakool, aga kergejõustikutrenni pole. Õnneks on üks kohalik entusiast, kes õpetab lapsi vibu laskma.
Koolivaheaegadel aitab laps vanematel kanade ja mesilastega toime tulla. Lisaks põllumajadus ja meejääkidest napsi ning jahisaagist vorsti valmistamine.

3 kuud antidepressanti

Ma olen nüüd kolm kuud võtnud antidepressanti. Väga raske on teha vahet, mis on pärast seda ja mis sellepärast.
Fakt on see, et ikka on head ja halba tuju, ikka on vahel füüsiline, vaimne ja emotsionaalne vorm parem ja vahel halvem.
Kurgus ikka vahel nöörib, ning ma olen endiselt sarkastiline, mis tähendab, et mu sisemine viha on alles.

Ma olen terve elu saanud vähem magada, kui ma tahaksin ja vajaksin, aga nüüd olen VEEL unisem ja uimasem, kui varem? Vist? Raske on võrrelda, aga ma reaalselt olen nii väsinud. Eelmisel pühapäeval. Vedasin end jõuga välja, ja tavapärasel teel lihtsalt väsisin ära. Nii  palju kui tahaks, ei suuda  magada. Süda on väsinud. Ja ka see tunne on varasemast tuttav. (ennetades küsimusi. Füüsiliselt olen terve. Kontrollitud)
Arst ütles, et unisus on normaalne, et organism tahab taastuda. No ma ei tea. Halloo!! Kaua siis veel?? Hiljuti just viskasime mehega nalja, et kui nii jätkub, siis lähen kohe töölt tulles magama.

Lisaks uus asi, et ma mäletan hommikul oma unenägusid. Ja kuna unenäod on reeglina napakad ja ajuvabad, siis ma pigem liigitaks selle negatiivse kõrvalmõju alla :)

Elu suurimad saladused vol 3

Te ju kõik teate seda nippi, et ütled endale.... ma ärkan 15 minuti pärast. Paned silmad kinni, magad ja ärkadki 15 minuti pärast.
Huvitav, kas  see on seotud sellega, et aju loendab alateadlikult sekundeid? Kas see toimiks ka juhul, kui hoones on ainult elektroonilised, tiksumisvabad kellad?



Kas  kassipisssised saepurugraanulid, mis on paberkotis on a) paberiprügi b) biojääde c) segaprügi?


Kas Kalev Cramo tantsutüdrukutel on juuste lõikamine keelatud või kuidas on võimalik, et kõikidel on pikad juuksed?


Kas Lennal on aega veel ka laulmise ja muusikaga tegeleda? ta kokkab, lüpsab kitse ja disainib riideid ja ....

Elektriahjus kuivatatud õunad

 

Näedsa, olemegi jõudnud aega, kus esivanemate tarkusest ja omaenda kogemustest pole halligi kasu. Ja ka internetis olev info on iganenud..
Mul ei ole puuküttega ahju, pole sauna, ega ka vana head ahju, mille ukse vahele sai panna puulusika, et niiskus välja pääseks.

Minu uuel udupeenel kaasaegsel ahjul ei saa jätta ust lahti või paokile, kuna ta lõpetab sellisel juhul töötamise. Nagu ohutuse eesmärgil või nii.

Aga õunu oli vaja kuivatada.

Esimesel korral lõikasin õunad väga õhukesteks viiludeks ja kuivatasin 40 c juures, ringõhuga st ventilaatoriga, kokku ca 12 tundi.
Kõrgemat temperatuuri ei julgenud alguses panna, kuna kuivatatud moos poleks olnud mu eesmärk :)
Keset päeva vaatasin, ja kuna õunad ei näidanud mingeid kuivamise märke, vaid vesi sirises mööda ahju klaasi, siis lisasin ahju põhja kausi soolaga ning suurendasin kuumuse 60 kraadi peale.

Öösel lasin õuntel niisama köögipaberi all seista ja järgmisel päeval panin õunad peale koogi küpsetamist järelsoojusesse st siis 200 kraadi juurest alates ahju, kuni ahi jahtus. 

Õunad tulid head, aga kogu protsess tundus liiga energiakulukas. 

Enne lõppu

Kõik see, mida me räägime bla-bla aktiivsest vananemisest ja vanadekodudest ja kommunidest. See kõik on selle hetkeni lihtsalt jutt.  Koli kohe täna kommuuni elama. Ole kohe täna aktiivne.

Sest sel hetkel,  kui sa oled tegelikult vana, on olukord hoopis teine. Ma olen seda muudatust näinud oma sugulastel, kellega iga päev kokku ei puutu. See on ehmatav, kuidas inimene on jäänud järsku  vanaks. Aga sa lohutad end, et ammu pole näinud ja ju seepärast pole seda ka märganud,

Mu isal leidi kasvaja, opereeriti. Kõik läks füüsiliselt hästi.
Mind hirmutas see, kuidas isa oli peale operatsiooni üleöö vanaks jäänud.
See moment, kus sa saad aru,  et inimene ei ole enam eakas, vaid vanur. Rauk. Jume on kadunud, nägu on tuhkhall. Liigutused on aeglased. Tal on kogu aeg külm. Ja väsib kiiresti.
Ta ei jäta midagi tulevikuks. Kevadel toimuva lapselapse sünnipäevakingituse ostab ära juba täna ja kui midagi on vaja elus muuta või ära teha, siis on seda vaja teha kohe ja täna.
Ta tahab olla lähemal sugulastele ja perele. Teha inventuuri elus, suhetes. Olla veel nii palju kui võimalik tuttavas turvalises keskkonnas.