esmaspäev, 10. september 2018

Ega meil mingi e-riik siin pole

Hästi tsill on olla.
Töömuresid pole. 
Ei meile ei kõnesid ei muresid.
Autot pole, arvutit pole. 

Algul polnud telefoni ka, sest iseteenindusest ei õnnestunud lepingut sõlmida.
Ega meil siin mingi e- riik pole. Kui tahad teliale raha maksta, siis tuleb esindusse kohale tulla...
Lõpuks viitsisin, sest totaalne netipaast oli rohkem, kui suutsin taluda.

Käin metsas. Vaatan napakaid romantilisi komöödiaid, taskurätipakk kõrval. Ja tunnen esimest korda, et ma tõepoolest puhkan.
Koduperenaise roll sobib mulle. Seda peakski järgmise karjäärivalikuna kaaluma. Kahjuks pole mul nii pikka puhkust, et jõuda äratundmiseni, kas mul tõesti hakkaks ühel päeval ka igav...

Ka poodi ei viitsi minna. Mingid aastad tagasi sai proovitud e-poode. Nüüd tundus uueks katseks olevat sobivaim aeg.
Esimene katse. e-coop
Olles sisestanud oma ligi 50 toodet, sain vastuse. 
Kahjuks on tegemist tehniliste probleemidega ja tellimust pole võimalik vastu võtta.
Vandusin.

kolmapäev, 5. september 2018

Kuidas saada blogile 1000 jälgijat

Aus vastus. Pole aimugi.
August oli müstiline ja segane kuu ja mingil hetkel hakkas blogi loetavus kasvama kui puravik.
Ma olen analüütika risti-põiki pulkadeks lahti võtnud, aga mitte mingit anomaaliat või loogikat või põhjust pole.
Mida saaks tulevikus näiteks korrata või kopeerida.
Lihtsalt.

Üks teema, mis mind alati käivitab on sotsiaalmeedia. Ma olen olnud alati üks esimestest, kes teeb uues kanalis konto ja katsetab omal nahal järele.
Facebook on olnud piisavalt pikalt, et selles osas järeldusi teha.

Esimene järeldus. Fännide arv ei ole võrdelises seoses turuosaga. On olnud lausa juhtumeid, kui see on pöördvõrdelises seoses.

Teine järeldus. Facebooki mängudest võtavad osa teatud inimesed. Inimesed, kes võtavad osa kõikidest mängudest, ka su konkurentide omadest. Ja pahatihti pole neil isegi meeles kus ja millal nad osalesid. Ning võit tuleb (halva) üllatusena.

Kolmas järeldus. Tänu algoritmide muutmisele on Facebook muutunud üsna mõttetuks reklaamikanaliks, aga kuni toimib ja leiba ei küsi, las tiksub. Kui kunagi oli reklaam Facebookis soodne, siis täna tänu " oksjonisüsteemile" ja muudetud algoritmidele enam mitte.
Rusikareegel paistab olevat, et buustimata postitusi " laigib" umbes 3% lehe fännidest. Vahel rohkem

Neljas reegel. Ma kordan ennast. Inimestele meeldivad lapsed, loomad ja koogid. Kõik muu võid ära unustada


esmaspäev, 3. september 2018

25 aastat hiljem

Ma ei armasta kokkutulekuid.
Üks peamistest põhjustest on see, et mul puudub mälu. Ma ei mäleta inimeste nimesid, ma ei mäleta õpetajate nimesid... Kui ma kuulan teiste meenutusi- mäletad, kui see tegi seda ja toda, siis mul on alati tunne et käisin mingis teises koolis, teisel ajal ja teiste inimestega. Sest see vähene, mis mul meeles on, erineb kardinaalselt sellest, mida mäletavad teised.
Ja kui sul pole ühiseid mälestusi, siis mis siis üldse on...

Teiseks ei huvita mind inimesed. Need, kes huvitavad, nende kohta tean ju nagunii. Need, aga, kes juba kooliajal jäid kaugemaks, ja kelle nimesid ma ei mäleta, ja pahatihti isegi seda, et olen temaga koos õppinud... siis. Päriselt ei huvita.

Kui üldse, siis mul on kontaktid säilinud pigem põhikoolikaaslastega. Kolm aastat keskkooli jäi minu jaoks liiga lühikeseks ajaks. Viis aastat ülikooli hakkas enam-vähem looma.
Noorematele teadmiseks, et vanasti kestis ülikool 5 aastat, ja see oli teistmoodi kui tänapäeval. Meil oli tunniplaan seinal ja nende paarikümne inimesega olime koos hommikust õhtuni, Välja arvatud rühmatunnid, kus olime tähestiku järgi jagatud pooleks. Paljudega, olime koos lausa ööpäev läbi :) Ühikas. Kus peol ja tööl ei olnud lõppu ega algust.
Ja need, kellega ühikas sai aega veedetud, ongi vast jäänud kõige lähedasemateks, kellega siiani suhtlen.


teisipäev, 21. august 2018

August 2

Millalgi kuuekümnendate alguses saadeti mu onu sõjaväkke.  Aja ära teeninud, kaugel Põhjas, otsustati sõpradega seiklust jätkata ja raha teenida. Rahateenimise kohaks sai Uglekamenski kaevandus Kaug-Idas. Kui raha oli juba kogutud ja plaan koju tulla, tegid aga vargad ta rahatuks. Varastati nii raha, riided ja muu vara kaasa arvatud. Tuli alata uuesti.
Üürikorteri sai naise juures, kelle tütrest sai peagi ta kaasa. Ja nii jäigi onu sinna elama.

Nii mu ema, kui ka isa on pärit suurest perest. Tädi- ja onulastega käime siiani üsna tihedalt läbi. Vaid onu Ants on jäänud müütiliseks tegelaseks kaugel idas. Onu oli oma pere vanim poeg, minu isa noorim, seega ka tema lastega on meil vanusevahe. Fotode ja juttude järgi ma tean, et nad on olemas ning tegelikult ka paar korda Eestis käinud. Aga algul olin ma mäletamiseks liiga laps ja teisel korral kohtumiseks liiga teismeline.

Kas teie teadsite, et juba neljandat aastat kogunevad sajad Venemaa lapsed Saaremaale Kamtštaka Campi?
Mina kuulsin sellest esimest korda oma elus. Sel aastal korraldati lisaks lastele, laager ka täiskasvanutele. Ning mu onu Antsu tütarde tütred otsustasin sinna laagrisse minna. Oma emadelt said nad kaasa korralduse ka oma vanaonu st minu isa üles otsida. Ja nad tegid seda.
Tõepoolest, millal siis veel, kui mitte 2018 aasta augustis...:) ootamatute juhtumiste kuul...:)


esmaspäev, 13. august 2018

August

Kas teil on ka august olnud selline, et te lihtsalt vaatate ja imestate ja ei suuda ära imestada, mida elu toob. Nagu muinasjutt. Nagu unenägu. Ma küsin endalt ikka ja jälle, kas see kõik juhtub päriselt...ja minuga.
Üks selle augusti lugudest.

Eellugu on selline.
Olin kunagi aktiivne geni kasutaja ja sain ühel päeval kirja inimeselt Brasiiliast. Et tal on sama perekonnanimi, mis minu neiupõlvenimi ja äkki oleme sugulased ning ehk ma aitaks tal Eesti andmebaasidest uurida ja otsida juuri ja esivanemate kohta andmeid. Sugulased me siiski polnud, aga info aitasin üles otsida. Lisaks minule pöördus ta veel ühe Pärnu naise poole ( edaspidi pärnakas), kes samuti kaasa aitas. Nende inimeste loost olen ma kirjutanud siin,

Ja nüüd siis, millalgi kevadel andsid kolm naist sealt teada, et tulevad Eestisse, Ja sinna see jäi. Augusti alguses, aga palusid, et annaksin ideid kuhu minna ja mida teha ning et nad sooviksid kindlasti kohtuda ka minu ja Pärnakaga.
Esimese hooga ehmatasin väga ära. Kolm täiesti võõrast inimest, kes ka väga hästi inglise keelt ei oska. Ei-ei -ei, ma ütlen, et olen puhkusel või kusagil. Siis aga hakkasin mõtlema, et tegelikult, miks mitte. Äkki tahan ise kunagi Brasiiliasse minna ja siis on ju tore, kui keegi seal aitab ja juhatab.


kolmapäev, 8. august 2018

Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.