reede, 7. detsember 2018

Teel alkoholismile

Mul on katseaja lõpuni natuke rohkem kui kuu. Selle aja jooksul peaksin enda jaoks ära otsustama, kas ma tahan jätkata või mitte. Kõik on väga vahva, välja arvatud üks asi.
Mulle tundub, et minult oodatakse liiga palju, imesid. Ja ma ei suuda neile ootustele vastata. Mu loomusest puudub lineaarne must- valge mõtlemine. Otsuse tegemiseks pean ma viima end asjadega kurssi ja kaaluma erinevaid argumente. Kuna kõik on ju minu jaoks uus, siis on see võtnud kauem aega, kui ma ise arvasin. Ja tundub, et kurssisaamine ei lõppegi.. iga jumala päev toob mõne üllatuse, nüansi, idee, detaili, mis muudab kogupilti..
Lisaks on " töö käigus" muutunud ka lähteülesanne. Kui mind võeti tööle, siis eesmärgiga saada huvitavat, kvaliteetset lahendust. Töö käigus selgub järjest rohkem, et vaja oleks ikkagi kuluefektiivset lahendust. Ja teatavasti on need täiesti erinevad asjad..:)

Ma saan ootustest aru. Ma ise ootaks samuti alluvalt, kes on 3 kuud tööl olnud, et tuleks oma värskete ideedega ja viiks need ellu. Aga paraku ei suuda ma ise seda pakkuda. Mul on sohu uppumise tunne, mida rohkem ma rabelen, seda sügavamale vajun ja järjest rohkem tuleb uusi asju, probleeme jne peale.
Ka rohkem töötamine, ületunnid, ei aitaks. Sest mul on vaja värsket ja puhanud mõistust. Ja ma tean, et minu puhul lihtsalt arvutisse vahtimine ei aita. Mul tulevad parimad mõtted just mujal. Väljas.


pühapäev, 2. detsember 2018

Ka Eesti matus

Käisin matustel. Imetillukeses õigeusu kirikus Vene piiri ääres. See oli mu esimene õigeusu kogemus, ja päris huvitav. Kuna lahkunu polnud mulle väga lähedane, vaid olime seotud mu abikaasa kaudu, siis suutsin ringi vahtida.

Kirik, nagu öeldud, oli imetilluke, nurgas küdev ahi, aga sellest hoolimata jääkülm. Väljas oli tol päeval miinus 11. Esialgne imetilluke osutus, aga, illusiooniks, selgus, et seinad on tegelikult uksed ja tseremoonia alguses volditi ruum suuremaks.

Saatjatele anti peenikesed õigeusu küünlad. Küdev ahi, küünlad ja üsna pealetükkiva lõhnaga viiruk, millega papp ringi käis, moodustasid ühelt poolt müstilise ja teisalt suitsuse õhkkonna.
Kogu tseremoonia peeti retsitatiivselt. Mis mind hämmastas, et lahkunut mainiti vaid paaris palves. Ei meenutamist, kõnesid vms. Peamine sõnum oli: see, kes uinus, saaks ometi puhata; andestust talle ja et jääks igavene mälestus. Saatjaid manitseti mõtlema selle üle, kui lühike on inimese elu ja valmistuma viimsepäevaks.

Kirstu pandi kaasa ikoon, küünal ja paber palvega. Mingil põhjusel pidi need asetama kadunukese tütar, mitte poeg. Enne kirstu sulgemist visati kirstu kolm peotäit mulda. Ning kinnist kirstu välja kandes pöörati see peaga kiriku poole ning tõsteti kolm korda üles.


esmaspäev, 26. november 2018

Öko

Mõni päev on kuidagi kirkam kui teine.

Mu kassi pissikasti all on ajalehed. Kuna ta vahel satub pisut hoogu ja niimoodi on lihtsam seda koristada. Igal laupäeval vahetan ma saepuru ja ajalehed, loputan kasti ja pesen ka vannitoa ja vetsu puhtaks.

Nagu tavaliselt, kortsutan ajalehed kokku ja... küsin endalt. Miks? Need olid ju täiesti puhtad.
Järgmiseks jõuan vannituppa  ja jälle paistab hele päike. Miks ma loputan iga nädal vanni üle kange keemiaga kui kasutajaid on kaks ja vähemalt üks nendest peseb enne ja pärast kasutamist vanni põhjalikult üle. Ja teine kasutaja loodetavasti ka.

Säästsin  igaks nädalaks 5 minutit vaba aega ja loodust. Nii tubli.

neljapäev, 22. november 2018

Veel natuke

See on lihtsalt uskumatu KUI pehme mu kass on. Nagu udusulg, nagu jänku, nagu... kass...
Mulle tundub, et karusnaha pooldajatel on lisaks tavapärastele - naturaalne, taastuv, soojaandev, "kui juba looma tapad, siis kasuta ära kõik", puudu üks argument. Nostalgia.
Kui mu kass kunagi sureb, ja ma olen väärikas vanaproua, siis ma tahaksin, oma kassist kraed. Sooja. Pehmet. Mälestuseks.


Kõik uus on ammuunustatud vana,
Mu argipäeva liikumine piirdub autost toolini ja tagasi. Ma võtan ja võtan hoogu, et vähemalt vetsus käia alumisel korrusel, aga iga minut tundub selleks liiga väärtsuslik ja vajalik... Ja ootamatult tuli mulle meelde ballett.. Seistes suvalises balletipoosis, läheb selg iseenesest sirgu, sest muidu kukud lihtsalt ümber. Ja plieede või painutuste lisamine ei takista mitte kuidagi samal ajal telefoniga rääkimist.

Tead, millal naine on vana ja vormist väljas?. Siis kui enam sukki jalga ei saa

pühapäev, 18. november 2018

Natuke

Ma olen näinud viimasel ajal korduvalt üht unenägu. Ma olen võõras linnas, viimati Pariisis. Ma tean, et mul on lennukini teatud aeg tunde ja ma peaksin otsustama, mida selle aja jooksul teha, kuhu minna. Ma vaatan oma telefoni ja sellel pole levi ja aku on vaid 36 % ( ärgates selgus, et tegelikult oli 26%). Ja mul tekib paanika.
Mis edasi saab, ma ei tea, kuna kas kell heliseb või hüppab kass mu rinnale, ja ma ärkan üles.
Ma üldjuhul oma unenägusid ei mäleta. Aga see motiiv on juba mitmendat korda järjest ja meeles. Ja see ajab närvi. Mida mu aju üritab lahendada? Mida ta mulle öelda tahab?


Mul on praegu igas mõeldavas kehaosas põletik. Ma tarbin endiselt oma tavapärase koguse antioksüdante ( loe : puuvilju ja rohelist teed. Tõsi, punast veini pole ammu joonud?). Ma tean, et mu keha ei talu rafineeritud suhkrut. Kas võib olla et praegune hooaeg; hurmaa ja viinamarjad on lihtsalt liiga magusad?

kolmapäev, 14. november 2018

Kai Aareleid Vene veri

Meil kõigil on oma maailm. Näiteks Barbi Pilvre Eestis kuulavad eestlased Patust poolt ja söövad seljankat ning pelmeene. Minu Eestis kuulatakse pigem  välismaist muusikat või Vikerraadiot ja lisaks pelmeenidele armastatakse ka pizzat, burgerit, sushit, brüleekreemi, wokke, tortillasid ja paljude teiste rahvaste toite..

Samas, kui võrrelda Mailise ja Kai ja minu Peterbure, siis neis on midagi sarnast. Võimalik, et külalistena me ei jõua kunagi pealispinnast kaugemale ja ka Tallinna sisserännanutele on Eesti vanalinn, mitte Mustamäe.
Ses mõttes on endiselt kahju, et katmata jääb päris tavaliste peterburilaste igapäev. Aga ju selleks on teised raamatud.