Inimeseks saamine

Eelmine nädal oli eneseabi nädal. 
Käisin kovisioonis. Või on õige alalütlev? (ei viitsi guugeldada). Kuna ma olen sellest palju kuulnud, aga mitte ise kogenud, siis olin väga põnevil. Aga läks nii, et olime juhendajaga kahekesi, üks hilineja ilmus mingi pool tundi hiljem. Teised olid kas haiged või puudusid muul põhjusel. Nii et mitte kovisioon vaid üksühele psühholoogiline nõustamine. Jaanuaris on uus võimalus, ehk läheb paremini,

Ja siis kuulasin Rita Rätsepa loengut kuidas tekib tööstress ja kuidas seda vältida. (Off topic kui hea on kuulata inimest, kes räägib selgelt, ei kasuta sõnu ikkagist, niiöelda. )
Loeng rääkis teada tuntud asjadest. Kontrolli ja suuna oma mõtteid, ära pisenda end, keskendu positiivsele jne. Üks asi ajas naerma. Soovitus naeratada (aju saab siis sõnumi jne). Ma olen viimased kümme aastat seda teinud. Aga täiesti teistel põhjustel. Ja siis mingil koolitusel pidime üksteise kohta kirjutama iseloomustused ning koolituse lõpus uuesti. Üks meestest kommenteeris mulle pärast: ma ei usalda inimesi, kes kogu aeg naeratavad- sellepärast olin alguses väga kriitiline. Aga tuttavamaks saades selgus, et sa oled tegelikult (hoopis) normaalne... Nii et võib ka nii minna.

Rita loengus oli ka üks väga hea definitsioon. Et keskmine stress on, kui tahaks (vot nüüd ma talle alles ütlen)öelda. Ja tugev, kui kõik on paha. 

Aga siis see mittekovisioon. Saime väga hea kontakti, hästi hea oli.  Sain rääkida oma probleemidest. Kas ka lahendusi?  Lahendused on minu sees ( mida oligi ju arvata)

Mälust

Morgie viitas artiklile, mida ma kahjuks lugeda ei saa ( loe: raatsi).

Aga ma tahaksin ajaloo huvides kirjutada oma mälust. Mulle on meeldinud kogu aeg rõhutada, et mul puudub mälu. Tõepoolest, kuna ma ei ole pea kunagi hetkes, vaid kusagil ära. Siis ma ei mäleta mitte midagi oma koolist, klassikaaslaste- õpetajate nimesid. Kokkutulekutel käies küsin endamisi, et kas ma ikka siin töötasin/õppisin jne.
Kui sa räägid mulle mõne põneva fakti, nalja või saladuse võid kindel olla, et tund aega hiljem ei mäleta ma isegi, mis teemal see oli.  Aga erinevalt Klarist ma mäletan, kes rääkis ( ja kelle blogi lugesin). Kord kvartalis ma ahastan, et kindlasti on mul kas a) algav dementsus b) üleminekuea- aju või c)kõvaketas sai täis.

Oma õpilaste nimesid vaatan veel 2 kuud hiljem oma märkmikust.

Telenädal

ah, suva. Kui ma juba nagunii  töötegemist teesklen, siis võib ju ka oma lemmiksaated kirja panna. Mae  pani siin ja Kristallkuul ka.

Mida ma siis vaatan. Kõik asjad tulevad läbi järelvaatamise, seega reklaamideta, kiiresti ja konkreetselt. Nagu KK, nii ka mina, kiidan seda, kes selle leiutas.

Igapäevane 15 küsimust. Hea selline 15 minutit enne magamaminekut tsutsakas.
"Pärast pidu" lõppes nüüd ära. Aga oli väga hea. Üleüldse, kiidan ERR programmijuhti. Neil on üldjuhul alati väga head seriaalid. Teisipäevane " Antiikmaailma suurvõimud" oli samuti väga hea. Mulle meeldivad viimasel ajal ajaloosündmustel põhinevad asjad. Mingist kanalist vaatasime näiteks seriaali " Elisabethiks saamine". Lugu sellest, kuidas Elisabeth Ist sai kuninganna. Megapõnev. Eriti, kuna sama lugu olen lugenud teistest vaatenurkadest mitmest raamatust, vaadanud filmidena jne. Nüüd siis lugu läbi tema silmade.

ETV2s algas uus seriaal " Kõik ja Eva". Algus on olnud väga lustakas. Skandinaavia seriaalid istuvad mulle üldse väga hästi. Sarnane huumorimeel.

Reede on tihe. "Ainulaadne aastakäik", "Ridley" ( või mõni muu krimka). Vaatame ka " Võsaga Lähis-idas. Head lühikesed osad.

Laupäeval on " Auschwitzi tätoveerija"

Pühapäeval "Professor T" ja SNKT, Kuldvillak.

Kui olen kodus, siis teen teleka ka Ringvaateks lahti. Uudiseid ei vaata, kuna see on copy paste, mida raadiost igal täistunnil kuulen.

Minu päev 9 aastat hiljem

Ehee, võid ju arvata, et oled spontaanne, avatud arenev inimene. Aga tegelikult oled üks stagneerunud konservatiiv. Kuna TT, KK, Epp ja Klari avaldasid oma päeva, otsisin üles vana postituse samal teemal aastast 2015.

Ja üllatus-üllatus.. :) mitte midagi ei ole muutunud. Või siis peaaegu....Mul pole enam lauatelefoni. Ma ei loe enam netist ei Postmeest, ega delfit- vahel harva err.ee-d...  Laps ei ela enam kodus ja suhtlus käib pigem veebi teel...

Õhtusse ning nädalavahetusse on lisandunud teleka, raamatu ja muusikaga konkureerima NK üritused, laulukoor, lisatöö koolis.  Tõusen nüüd 6.45 ja voodis üritan olla vähemalt kell 23.
aga kõik muu on sama. Ma elan endiselt sama igavat elu.

Elu aasta 2015 veebruaris:

Ma ei saada oma postitust ei Ritsikule ega ka Dakile.
Mul on oma blogi.
Lugesin sealseid sissekandeid ja sain aru, et ma elan imelist elu. Kõik see- kiired hommikud, aja peale lasteaeda tormamised, näljasena tehtud poeskäigud on olnud.
Nüüd on teisiti. Ma tean, et see ei kesta igavesti ja seda enam ma naudin seda ja kirjutan ka teile teadmiseks ja lootuseks, et ükskord tuleb see päev ka teile:)

B-koondis

nn mõtteline järg Kinoteatri Jalgpallistuudiole ja Katarsisele.

Ma ei tea spordist mitte midagi. Ei huvita. Mees kõrvalt kogu aeg sosistas- näe, see on ju see ja see too.  Seega suur osa viidetest võis minu jaoks minna kaduma, kuna ma konteksti ei teadnud. Aga mina vaatasin suuremat lugu. Ja see lugu oli väga kurb. Tragikomöödia, sest situatsiooninalja sai kõvasti. Aga suur pilt oli kurb.

Kuidas meil pole raha, talente, treenereid, metoodikat... ja kui siis minnakse võistlema, ei tule tulemusi. Ning kuna eesmärgi nimel antakse maksimum, on karjääri lõpuks alles vaid inimvare, kes ei sobitu tööturule, kuna tal pole haridust. sest oli ju trennis.

Kui natuke veel kritiseerida, siis isegi spordikauge inimesena oleks tahtnud rohkem Armastust 3 apelsini vastu st improvisatsiooni ja tänast päeva. Nii mõnedki skandaalid ja skandaalikesed oleks võinud veel üldistatuna etendusesse jõuda. Uued ministrid ja spordijuhid ja maailmapoliitiline diskursus. Peresuhted ja nõukaaegsed treeningmeetodid osati ka olid, aga oleks võinud rohkem.

Gladiaator 2

Te väitsite, et ka minu näo järgi loodud inimesed ei saa olla ilusad ja head.

Aga saavad. Ka Hollywoodis. Selle filmi suurim pluss oli sõjavastasus. Tänasel päeval väga värskendav sõnum. 

Muidu oli selline lihtsakene. Filmi vaadates mõtlesin kahele asjale. Esiteks, kui kerge on tänapäeval filmi teha.  Looga ei pea isegi vaeva nägema. Vägivald+ eriefektid+ seks= kassa. Selles filmis polnud isegi seksi.

Ja teine. Huvitav, kas neil on seelikute all trussikud. Kõik kaadrid olid sellised, et polnud näha. Paljas mees on Hollywoodis endiselt tabu.