reede, 30. oktoober 2009

Mida teie arvate

Kreisi, kuidas mulle meeldib Maaja Kallast. Tõeline leid- selliseid Vana Kooli Tõelisi Prouasid võiks rohkem kasutada. Vahelduseks natuke tervet mõistust, elukogemusi ja väärikust igapäevaelule...:)

neljapäev, 29. oktoober 2009

Twitterist, FB ja reklaamist

Ma olen küll paralleelmaailmade teemal juba kirjutanud, aga no ei anna rahu...
Olen ma nüüd endalegi teinud Twitteri ja Facebooki kontod. Peamiseks põhjuseks oma nahal järele proovida, kas ja kuidas töötab. Ja sellega seoses avastanud, et ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi... ehk siis, tänase seisuga olen ma leidnud vaid 2 klassikaaslast, kes on (õige nimega) ka Seal. Ei mu töökaaslased ja ekstöökaaslased ja klassi ja kursuse ja lasteaia... jne jne ei tegele selliste asjadega. Mis mind muidugi väga ei üllatanud, kuna enamike inimeste -erinevalt Tallinna reklaamigurudest- töö on selline, et nad ei istu hommikust õhtuni arvuti taga. Töö juures pole aega või pole võimalik (paaris firmas on sellised vidinad "kinni keeratud") ja kodus enam ei viitsi.
Teismelised räägivad, et Twitter ja blogid olevat sellised "vanainimeste asjad"- ehk siis out. Orkut ja FB olevat ok. Kui ma küsin, et mis sa seal siis teed, miks see vajalik on- niisama tšillivat.
Ehk siis mu skeptiline meel saab ikka ja jälle kinnitust ja ei hakka pöörduma: kuidas need kanalid ikkagi reklaamikanalina töötavad? Pole vaja viidata- ma olen kõik targad artiklid ja ülevaated läbi lugenud. Aga- väide a la, et Montonil on FB 400 fänni???- ärge ajage naerma. Selle nimi ei ole reklaam ega turundus.
Kui Sa praegu loed minu blogi, siis vasta endale hästi ausalt- mitut blogi Sa TEGELIKULT loed. Kaasa mõtled, vestlustes hiljem viitad, tuttavatele soovitad. Kui mitu säutsujat oled Sa pannud "follow", aga kas Sa tegelikult ka loed neid?

kolmapäev, 28. oktoober 2009

"Ebamoodsa keskealise naise" kaitseks

Keskea rõõmud on keegi humorist kirja pannud Oksepostis. Kui te pole veel lugenud, siis lugege-päris vaimukas. Kuna Daki samuti tolmu üles keerutas, siis lihtsalt olen sunnitud asjasse selgust looma:)
Kõigepealt- saagem tuttavaks- mina olengi keskealine.

Kas keskealine on liiga laisk, et moodsalt riides käia? Kas see on ikka laiskus? Või hoopis adekvaatne enesehinnang, enesekindlus, väike camp eneseirooniana. Olgem ausad, kui välja arvata inimesed, kelle jaoks mood on elustiil, siis me ülejäänud- teised, käime moodsalt riides ja lööme ennast üles  hoopis muudel põhjustel. Sest ühiskond peab seda oluliseks. Sest meis pole piisavalt julgust, et liiga palju silma paista. Sest õige riietus annab piisava kaitse ja võimalused.
Erinevalt Teismelisest Moepolitseist, kes peab olema olenevalt iseloomust  «nagu teised», "piisavalt eriline, et silma jääda", «mis nad arvavad», «kas ma ikka meeldin», tean ma keskealisena (juba) täpselt mis ma väärt olen. Ma ei pea enam kellelegi peale iseenda meeldima!
Selleks vanuseks olen ma aru saanud, kui selge signaal on riietus ning kuidas see mõjutab inimeste suhtumist ja arvamusi minust. Seega jäävad rollid, kus riietusega on vaja edasi anda signaal: olen enesekindel, nooruslik, edukas vms. Aga-räägime nö vabaaja riietusest.

Ma tean ja olen kogenud, kui iiveldamapanevalt lihtne on voodisse saada Meest. Liiga lihtne. Ja uskuge, ma ei ole kindlasti mitte modellivälimusega. Lähenemiskatsed pole mitte meelitavad vaid hirmutavad. Ok, ma olen kindlasti natuke sotsiofoob ka, aga, mulle pole vaja uut suhet. Mul pole vaja anda signaali- ma olen saadaval.

Mulle tundub, et keskealised sarnanevad lasteaialastega. Taaskord saab oluliseks minu mina. MINUL peab olema hea. Me ei hooli sellest, mida arvavad teised (kuigi, tundub, et lasteaeda enam varsti näiteks tuua ei saa..:(  Ühiskonna surve on jõudnud juba ka sinna.)

Ja, vabandust, aga pole minu süü, et moeloojad ei arvesta Eesti kliimaga. Ja pole ka minu süü, et kummikud ja rätik 16 aastase seljas on lahe, aga 2 x vanema seljas mage. Ning kui päris süvafilosoofiliseks minna- ettekujutus, mis on ilus ja moodne algab meie peadest.
Kuna rahvastik järjest vananeb, pole võimatu, et mõnekümne aasta pärast vaadatakse viltu hoopis  ilmastikule mittevastavatele ebapraktilistele riietujatele?:)

Ehk siis, naerge meie üle, kui tahate- trennis, poes ja metsas käin täpselt nii nagu tahan:) Sest mulle meeldib nii.

teisipäev, 27. oktoober 2009

Unesõppimise eelistest

Hiljuti ühel koolitusel, mis oli üllatuslikult üle väga pika aja väga huvitav, istus esineja, kes oma reipa ja laheda ettekande oli ära rääkinud, minu ette. Ühel hetkel märkan, kuidas eesistuja pea vajub-vajub-vajub ja... siis järsu nõksatusega lööb mees pea sirgu. Selge. Magab. Tunnen kaasa, sest tavaliselt olen mina see, kes unega võitleb.
Teoreetiliselt on kõik ok: magatud sai korralikult, ärgatud normaalsel ajal, loeng on huvitav... aga ikka mõne sekundi pärast nõksatab pea ja saan aru, et olen tukastanud.
Ajan silmad pärani. Teen pea ja kaela ja õlgade ringe. Nihelen ja üritan leida ebamugava asendi. Pea muutub raskeks. Silmad vajuvad kinni, pea käib ringi. Jutt mida räägitakse muutub õige varsti monotoonseks pominaks.... olemine seevastu kergeks ja helgeks...ja siis nõksatan, sest olen tukastanud. Lektor vaatab etteheitva pilguga. Naeratan vabandavalt.
Äkki jääkski magama- toetan pea kätele ja silmi varjates panen silmad kinni. Süütunne ja ebamugav positsioon ei luba siiski päris magama jääma. Painaja. Painaja.
Läheks välja ja magaks kempsus natuke...
No ja milline on lahendus? Polegi.  Lohutuseks võiksin esinejale öelda, et unesõppimine töötab samuti.
Näiteks mu kooliaegsed unustamatult unised füüsikatunnid. Õpetajaks oli vanem meesterahvas (rahu tema põrmule), kes põhimõtteliselt tüdrukutele üle 3-e hindeks ei pannud. Ja kes nõudis materjali sõnasõnalist päheõppimist (on olemas taustsüsteeme, mille suhtes liikuvad kehad säilitavad oma kiiruse jäävana kui neile ei mõju teised kehad või teiste kehade mõjud neile kompenseeruvad...- Tehke järele!:)). Õpetaja üksluine ja igav jutt ja siis järsku - raksaki, kaardikepp lendab vastu lauda pooleks klassiõe ees, kes ongi magama jäänud.Taaskord.
Ok, loengulaua taga tukkuda on ebaviisakas aga vähemalt turvaline.
Huvitav, et öised sõidud pole minu jaoks nii painavad kui hommikused. Sõidan. Kella peale minek, saja kilomeetri jagu veel sõita. Uni-uni-uni. Haigutused muutuvad järjest suuremaks. Haigutus on hea, muudab silmad märjaks- ma usun, millegipärast, et märg silm ei saa samal ajal olla unine.
Uni tapab. Silm vajub kinni. Keeran muusika põhja ja sunnin end kaasa laulma. Teen akna lahti ja keeran kütte maha. Söön. Joon. Kui suu liigub, siis ei saa ju magada, või...? Peatan auto, teen paar võimlemisharjutust ning jooksen ümber masina. Aga paraku aitab see vast 10-ks minutiks, siis algab jälle kõik otsast peale... Ühel hetkel on kõik kerge ja kadunud. Nii hea, nii hea...Ja siis järsku võpatan, sest olen jõudnud kraavile ohtlikult lähedale... Õnneks äratab hirm ja arusaamine lähedal olnud ohust pikemaks ajaks ärkvele....
Palun andke mulle padi, ma tahan magada....

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Bearnaise kaste

Vaheaeg on vaheaeg ka vanematele:) nagu Laborihiir oma laborihiir   blogis väga tabavalt kirjutas.  Kui lapsed-mehed puhkama komandeeritud, siis on emade jaoks võimalus teha vahelduseks ka sööke, mis tavapärasemast rohkem sekeldamist, aega ja arenenumat maitsemeelt nõuavad.
Kuna mul oli eelmisest Pariisi reisist jäänud kripeldama Bearnaise kaste- siis voila! on prantsuse söögi aeg!:)
Sellest, kui keeruline on teha süüa ühele, olen ma juba kirjutanud.
Millegipärast oli mul kinnisidee teha seda kastet veiseliha kõrvale, mis oli ilmselge viga, arvestades meie kaubanduse võimalusi. Sealiha- aga palun- nii palju ja sellises vormis, nagu soovite... Samuti poleks probleeme tekkinud ei kana ega ka kalaga. Pariisis sain seda kastet koos nende kuulsa pardiga- näiteks.
Aga loomaliha. Natuke keerulisem. Iseteenindusletis oli võimalik osta vaid praetükki. Ettepakendatud fileed, antrekoodid algasid alates 700 grammistest pakkidest. Pool kilo liha, vabandage väga- on minu jaoks natuke liiga palju korraga ära süüa... Ma saan aru, et iseteenindusletis pole mõtet väikese nõudlusega kraami hoida- kuivab ära, läheb pahaks. Aga vaakumisse pakendada 200 grammi või 700- mis vahet seal on?
Ja proovige otsida "natuke" kastme jaoks vajaminevat kogust veini. Midagi on, aga valikut mitte. Kuigi- olgem ausad, head veini pole kunagi liiga palju..:)
Samuti ei tunne meie kaubandus estragoni. Stockmani ei viitsinud ka selle pärast sõita. Usun, et kuivatatud estragon ajab ära asja küll. Samuti kasutasin värsket peterselli.
Iseesenest on tegemist majoneesi ja hollandi kastme sugulasega- ehk siis eesmärk on omavahel mõnusaks vahuseks seguks saada munakollane, hape ja või. Paberil tundub keerulisem, kui asi on. Retsepti leidsin nami-namist. Linki ei pane, keda huvitab, see leiab ise.
Idee poolest tuleb hakitud šalottsibul ja estragon hautada valge veini äädika ja valge veini segus (1:1) seni, kuni vedelik on välja aurustunud. Segu lisada vahustatud munakollastele, sinna sisse sulatatud või. Ning kogu kraam kuumutada vesivannil kuni paksenemiseni. Võtmesõna on vahustamine.
Kuna vaja läheb vaid munakollast, siis magustoit tasuks planeerida munavalgetest.
Minu jaoks jäi kaste pisut liiga happeliseks, võrreldes Pariisi benchmarkiga,- märkust, et hape tuleb hautada peaaegu olematuks, tuleb võtta tõsiselt. Samas haakus hapukas maitse päris kenasti liha tummise olemusega. Ilmselt järgmisel korral jätan äädika ära ja kasutan siiski ainult veini.
Samuti võttis hautamine üllatavalt kaua aega- kes just päris raw liha ei soovi (nagu mina), jõuab selle aja sees rahulikult liha valmis teha, salati segada ja munavalged (besee jaoks) vahtu ajada.
Aga tulemus oli nagu päris Pariisis. Väga hea:)

pühapäev, 25. oktoober 2009

J.Powell Julie & Julia

See raamat õigupoolest blogipostitust ei vääri. Aga kuna ma raamatu ostust saadud sooduskupongide eest ka filmi ära nägin- siis, ok, ajaloo huvides paar rida.
Millest see raamat on- on hea küsimus. Naisest, kes kirjutab kokandusblogi. Kusjuures, me ei saa lugeda tema postitusi, ega ka - nagu teemast võiks eeldada retsepte, mida ta katsetab. Toitudest ja sellest, mida ja kuidas teha räägitakse vaid vihjamisi. Kogu raamat ongi sellest, kuidas ta kirjutab. Kuna ma lugesin seda raamatut nö reisiraamatuna, oli see suht ok- lahe ja mõnus lugemine, mida on võimalik igal hetkel rahulikult käest panna.

Nö prantsuse Julia teema on raamatus sees suht vihjamisi ja ausalt öeldes jättis üsna ükskõikseks- väga segane ja arusaamatu lugu. Raamat räägib eelkõige ameerika Juliest. Kui lõpuni jõuad, siis tehakse raamatu point puust ja punaseks selgeks: tegelikult räägib see sellest, et alati tuleb järgida oma kutsumust (loe ka T. Saare raamatut) ning ebaõnnestunud näitlejast ( filmis oli ta tehtud läbikukkunud kirjanikuks) kes töötab ametnikuna- töö, mida ta vihkab, alustades projekti ehk siis söögitegemist, mida ta oma saamatul kombel jumaldab; jõuab ta läbi katsumuste oma tegeliku kutsumuseni- temast saab kuulus kirjanik.
Meie, kes me neid blogisid kirjutame- võiks olla ju meie american dream? Paraku pole see raamat , vähemalt minu arvates küll väärt bestselleri nimetust- ja Julie võiks rahulikult jääda ametniku tööd edasi tegema- ma usun, et inimkond sellest ainult võidaks.

Tegemist on suht lahja koopiaga Bridget Jonesist. Võimalik, et see oli nö ilukirjanduslik liialdus, aga mind ikka ja jälle hämmastab- kas tõepoolest on tänapäeva noored naised kõik alkohoolikud??!! masendav.
Teine masendav nüanss, mis ilmselt oli mõeldud huumorina, mis kohale ei jõudnud- kui sa kirjutad toidutegemisest... siis, vaglakesed sinu köögis, toidujäätmetest ummistunud kraanikauss ja rasva-tolmusegusse kleepunud kassikarvad ei ole naljaks. Vaid õõvastav ja jälk.

Filmis oli Bridget , sorry- Julie natuke puhtamaks, hoolsamaks ja nutikamaks tuunitud. Aga. Meryl Streep on lihtsalt NII HEA näitleja. Film oli prantsuse Julia lugu. Ma arvan, et film poleks mitte midagi kaotanud, kui ameerika Julie lugu oleks üldse välja jäetud. Vähemalt tundus, et Julia elas huvitaval, keerulisel ajal, millest oleks saanud samuti täiesti tegija filmi. Minul jäi pigem kripeldama Julia lugu, mida tahaks rohkem teada ja edasi uurida.

Üks praktiline mõte tekkis ka. Sügav kummardus nii Julie kui ka Julia mehe ees. Peab ikka olema kannatust ja armastust et elada koos kas üliemotsionaalse või siis laisa-lohaka, räpase ja depressiivse naisega. Väidetavalt ju mõlemad tõsilood...
filmi soovitan- hea laupäevaõhtune meelelahutus. Raamatu võib vabalt ostmata jätta.

reede, 23. oktoober 2009

Karjuv hamster?!:)


Tuttav rääkis just praegu täiesti uskumatu loo. Võtsid endale koju väikese hamstribeebi. Terve öö ei saanud magada, kuna pisike hamster raputas puurivõret ja karjus nagu väike laps "Äää..."..
???
kas tõesti hamstrid karjuvad? Ja kuidas neid lohutatakse? Nii nummi ja nii kurb:(

Foto on pärit siit
http://ibexinc.files.wordpress.com/2009/04/hamster.jpg

äratuskellalugu

Kell oli pandud helisema kella poole seitsmeks.
Ärkan öösel selle peale, et üleval korrusel käib kõva mütakas. Seejärel  hakkavad lapsed hüsteeriliselt nutma ja naabrinaine röökima. Olgu öeldud, et tavaolukorras ma läbi seina oma naabritest suurt ei kuule, mistõttu peab kisa olema eriti kõva.
Rehman uniselt kella vaadata- 2 öösel...No mida, koduvägivald keset ööd. Kui see jama ei lõppe, siis hommikul on esimene kõne politseisse ja lastekaitsesse...
Üritan uuesti magama jääda. Aga uni on rikutud ja otsustan vetsus ära käia.
Teises toas jääb pilk kogemata kellale. Ei ole. Sama kinnitavad ka telekakell ja muusikakeskuse oma, mis kohe mängima hakkab... - kell on 7 läbi 10 minutit.... ei ole!!!!
Tänud sulle, naabrinaine- karju ikka hommikuti laste peale, sest minu kell võib olla jälle seisma jäänud. Aga teinekord alusta natuke varem...:(

teisipäev, 20. oktoober 2009

Pensionist . Sammastest. Valikust.

Ma olen tõsiselt nõutu, mida oma pensionisammastega edasi teha. Jätkata või mitte? Hädasti oleks vaja OBJEKTIIVSET arvamust, nõuannet.
Ma EI TAHA selle teemaga tegeleda. Nii, nagu ma usaldan oma tervise või auto jne spetsialistide hoolde- nii tahaks ma ka nende pagana penisonisammastega. Me leppisime kokku tingimustes ja järgmine kord kohtume minu 55 sünnipäeval, kui ma saabun Maldiivide piletitega raha välja võtma.Aga nii meeletult tahaks pensionile. Ma olen mõelnud, et pensionile võikski minna keskel, mitte lõpus. Ma usun, et kui keskealine saaks rahulikult mõned aastad olla kodus pensionil, siis on ta pärast seda valmis oluliselt suurema lustiga edasi töötama:)

Tõele au andes sai kolmas sammas sõlmitud ülihea müügitöö tulemusena. Neiu hansapangast rääkis, et 55 aastaselt võin ma oma raha välja võtta ning rahulikult pensionile minna. Seepeale olin ma loomulikult valmis kohe lepingu alla kirjutama. 55-ni on jäänud küll veel omajagu aastaid, kuid kui vaadata, et raha on alles jäänud ainult õige pisut rohkem, kui mu kuupalk, siis... helget pensionipõlve Costa del Solis vist ees ootamas pole.
Viimati võtsin end kokku 2007 aasta lõpus- tuletasin meelde koolis õpitu, surfasin internetis- muuseas, väga palju head materjali nii investeerimise, mõõdikute ja valikute kriteeriumite kohta. Kuna raha teema oli aktuaalne, siis süvenesin muu hulgas ka oma pensionirahadesse ja avastasin, et erinevalt teistest fondidest toodab minu pensionikindlustus mulle kahjumit. Ilmselt suutsin tekitada hansapanga müügiosakonnas tordi ja sampaga pidupäeva- ei saatnudki pakkujat pikalt, vaid nõustusin tulema konsultatsioonile. Tädi tegi kiirelt ühe testi, mille põhjal selgus, et pensionikindlustus on täiesti vale toode ja soovitas raha ümber tõsta V3-e. Nojah. Seda ma tegingi ja pole vist vaja öeldagi, mis mu rahast sai. Ma olen sellest ajast alates kaotanud ligi 30% sissemakstud rahast. Asja muudab kurbkoomiliseks, et sel ajal tehtud teised, nö oma peaga tehtud investeeringud, on oluliselt paremas seisus. Kommentaarid on liigsed.
Pole vist vaja öelda, et hansapanga- ja tegelikult mitte ühegi teise panga  finantskonsultatsioone ma enam ei usalda.
Täna taandub küsimus muidugi teisele sambale. Tegelikult oli tegemist üsna hea investeeringuga. Aga täna. Puudub igasugune garantii, et riik paari aasta pärast jälle ümber ei mõtle.
Mul pole ka niipalju nutti, aega ja õigupoolest viitsimist, et Kiyosaki moodi kinnisvara spekulatsioonidega endale pappi kokku ajada ja/või teha see investeerimise asi endale täiesti selgeks. Kui ma mõtlen sellele, et aastal 1995 oli mu palk 3500 krooni, siis saan ma loogiliselt võttes aru, et inflatsioon ja raha tulevikuväärtus ei ole 100% ennustatav. Devalveerimise ja inflatsiooni seisukohast pole ju vahet, kus täpsemalt mu raha seisab. 
Kui täna on ära kaotatud mõlemad rosinad- riigipoolne panus ja tulumaksuvabastus (see vist jäi või ei??), siis loogiliselt võttes kogudes seda summat mingile säästuhoiusele, kus mulle on garanteeritud 5% tootlust- on see õigem valik? Ma ei saa teha ka võrdlevaid arvutusi, kuna seis kontol on viimastel kuudel küll kasvanud, aga siiski endiselt väiksem, kui sissemakstud summa. 

Lugesin läbi ka Swedpanki ja SEBi vastavad kodulehed. Kurb tõdeda, et väga veenev polnud. Kummalgi lehel tuli vastuseks erinev number- aga, suurusjärgus kaotaksin ma mittemakstes ca 40 000 krooni. No andke andeks... ja kui palju ma kaotaksin lepingu sõlmimise korral?

Kas jätkata või paigutada raha mujale? Selles on küsimus ja saan aru, et ostustamiseks on jäänud aega vähem kui kuu.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

"Palju õnne", Tallinn:(

Rahvas on rääkinud. Me tahame et jätkuks populism, demagoogia, korruptsioon ja lauspropaganda. Masendav.
Ma usun, et midagi sellist võisid enne revolutsiooni tunda menševikud- miks sulle ei meeldi nõukogude kord? Tasuta haridus, tasuta arstiabi...
Miks sulle ei meeldi keskerakonna võim?: valitsejad suhtlevad oma rahvaga (jätkuvad iganädalased "vassiljevite" doosid), abistatakse abivajajaid (küttepuud paneelmaja elanikele), hoolitakse omadest (Parbused, Sepad ja sundparteistamised), tõelised kangelased kes suudavad jääda ellu kui kõik on nende vastu (lihtsalt fenomenaalne omadus mitte võtta vastutust vaid leida alati süüdlane mujalt ja/või "teised tegid ju ka") jne.? Ilmselt on täna meedia täis asjatundlikku analüüsi, miks inimesed sellise valiku tegid- nii et, lõpetan siin.
Kanal 2 sai keski valimispeolt väga head kaadrid. Hetkeks oli mul väga kahju nendest inimestest, kes kuuluvad sinna maailmavaatelistel põhjustel. Ma usun, et siin on IRL väljakutse ja võimalus- pakkuda alternatiivi neile kenadele pensionäridele, kes ei taha ennast samastada lärmavate vene noortega...

Aga - nagu igal asjal, on ka sellel võidul oma hea pool. Kesk saab võimaluse kokku keeratud supp ise ära süüa. Väga aus on, et nad peavad võetud võlgadega ise edasi minema. Suurepäraste demagoogidena leiavad nad loomulikult süüdlase, miks tänane eelarve on seisus nagu ta on, aga see ei muuda fakti.
Ja sellise toetuse baasil tahab Edgar kindlasti presidendiks saada. Amet, mis talle väga kenasti sobiks- ohutu ja väärikas koht, kust pensionile minna. Mul on muiudgi väga kahju neist kümnetest tuhandetest vene inimestest, kes siis järgmisel valimistel avastaksid, et ei saagi Edgari poolt hääletada, aga ....Hoian talle pöialt!

reede, 16. oktoober 2009

E-rõõmud

Eestis on ikka hea elada. Suvalises kohas võid teha arvuti lahti ja üsna tõenäoliselt on seal Wifi. Ja veel suurema tõenäosusega tasuta.
Välismaale arvutit kaasa võttes on see aga alati üks suur loterii. Kas seekord õnnestub... või siis mitte. Lisaks on ju arvuti nii paganama raske. (Peab ikka tööandjalt popima telefoni välja kauplema..:))
Kord Prantsusmaal, kus hotelli kodulehel lubati tasuta wifit, selgus kohapeal, et toas kasutades tuleb siiski maksta. Peale mitmekordset paroolide ületäpsustamist ei õnnestunud siiski internetiühendust saada. Seepeale saadeti tuppa patsiga poiss, kes peale edasi-tagasi jooksimist võimaldas lõpuks internetiühenduse kaabliga. Niipalju siis wifist. Selleks hetkeks oli kulunud juba üle tunni aega, mis peale väsitavat päeva tundus ikka hullult pikk. Kui selgus, et toas ootab ühendust veel ka teine arvuti (ööbisime kollegiga ühes toas), siis jooksid prantslased omadega täiesti kinni... aga me lihtsad inimesed. Kasutasime kaablit lihtsalt vaheldumisi.
Või teine kord, jälle Prantsusmaal. Lubatud wifi küll toimis, aga meile ei õnnestunud lugeda mingi valemiga. Kaua sa postimehe, delfi ja blogidega ikka meelt lahutad- eriti, kui oled arvestanud töö tegemisega. See oli ka see õnnetu kord, kui mu kohvri vedamise sang (või kuidas seda kutsustakse) katki läks. Igal läbitud meetri järel, seda rasket kohvrit ja arvutit mööda linna vedades, needsin ma maapõhja selle hetke, kui otsustasin arvuti kaasa võtta...:(
Siis Saksamaa variant. Wifi küll, aga .ee lõpuga lehti ja meile lugeda pole võimalik. Peale tunnist pusimist helises kelluke ja tekkis hea mõte proovida läbi ettevõtte serveri. Meilidele pääsesin ligi aga veebisaitide avamine väsitas vaest arvutit niivõrd, et iga loetud uudis vajas restarti. Kui ma esimesel korral jõudsin lugeda ära pealkirja " Solarise laeva ring oli 3 korda suurem", siis pani see õlgu kehitama. Peale restarti avanes järgmise uudise pealkiri, mis teatas, et inimohvreid polnud. Laeva ringidel? Ahhaaa... lae varing hoopis...seejärel andsin alla...

off topic.  Viimati lennukis oli meiega koos grupp maskidega asiaate. Vaesekesed, mõtlesin, seagripp on küll teie väikseim probleem... Tallinnas oli 4 kraadi ja torm ning nimetatud aasia turistid vaid kampsikutes ja jakikestes. Loodetavasti oli neid ootav buss piisavalt soojaks köetud, et kallid külalised kohe nohusse ei jääks. welcome to estonia...

neljapäev, 15. oktoober 2009

otseülekanne valimisstuudiost:)

Ükspäev oli postkastis kõigi suuremate- Keskerakonna, Reformi ja IRL reklaamid. Neist kahe esimese omad ilmselt samast trükikojast tellitud- täpselt üks formaat:)
Pere noorim töötas materjalid hoolega läbi ja küsib: "kle, a miks teile keskerakond ei meeldi, ta on ju nii palju ära teinud..."  (Braavo, Paavo- super töö taaskord!).
Anna veel lastele valimisõigus....:)
sellega seoses meenus mulle ühe neljateistaastase poolt animeeritud lauluke, mis sobib hetkel toimuvat illustreerima 100%. Vaata kindlasti heliga!
http://video.delfi.ee/contest-video/51/
muusika:Berlin  "Anything You Can Do, I Can Do Better"

pühapäev, 11. oktoober 2009

Tüngal

Noor papp oli oma esimese jutluse ajal kirikus nii närvis, et ei suutnud isegi korralikult rääkida. Enne teist  jutlust, järgmisel pühapäeval, õpetas peapiiskop, kuidas end lõdvestada. Ta pakkus välja järgmise lahenduse: Valage paar tilka viina klaasitäie vee hulka ja jooge see ära. Siis näete, kuidas pärast paari klaasitäie ärajoomist tunnete end juba palju rahulikumalt. Järgmisel pühapäeval tegi papp nii, kuidas õpetatud oli ja tundis end peatselt tõeliselt lõdvestununa. Jutlus läks kenasti ja kõne suisa voolas.

Pärast jutlust leidis papp oma toast kirja peapiiskopilt:
Lugupeetud Isa,
Järgmisel korral valage paar tilka viina klaasi vee hulka - mitte paar tilka vett klaasi viina hulka. Kirjutan teile mõnedest tähelepanekutest, et samad vead ei korduks järgmisel pühapäeval:

- ei ole mingit vajadust torgata sidrunilõiku kirikuviina karikasse;

- see väike kamber altari kõrval ei ole wc;

- proovige vältida Püha Maarja kujule naaldumist ja eelkõige Tema kallistamist ja rindade kompimist;

- käskusid on 10, mitte 12;

- see-eest apostleid oli kaksteist mitte seitse ja keegi neist ei olnud Pöialpoiss;

- me ei viita Meie Issandale Jeesusele Kristusele sõnadega "JC & tema boys" ;

- Taavet tappis Koljati kivi ja linguga, mitte ei "retsinud";

- me ei viita Juudasele sõnadega "kuradi persevest";

- ärge nimetage Ristija Johannest "Ristiisaks";

- Bin Ladenil ei ole Jeesuse surmaga midagi pistmist;

- ärge lugege palvet kiriku trepil ja päris kindlasti ei tohi seda teha jalg piibli peal;

- armuleib tuleb jagada armulauast osavõtjatele, see ei ole kirikuviinale pealehammustamiseks;

- kui õhutate inimesi andma vabatahtlikku kümnist, võtke ära silt "kümnis on minu palk";

- patustajad lähevad Põrgusse mitte "hobuse perse";

- Meie Isa palvet tuleb lugeda käed taeva poole, mitte neid lainetuselaadselt lehvitades;

- see oli hea, et kutsusite kirikulised Jumalale tantsima, kuid jenka-rivi ei olnud siiski kõige parem idee.

TÄHTIS! See tüüp, kes istus seal altari nurga juures ja kellest rääkides Te kasutasite sõnu "homo" ja "seelikus transvestiit", olin mina.

Loodan, et need vead on järgmiseks pühapäevaks parandatud.
allikas: Rahvaluule:)

reede, 9. oktoober 2009

Trans-meedia-ajupesu

Tundub, et samaväärselt looduses langevate lehtedega on ka meedias kätte jõudnud "pärlite langemise aeg". Viimased ei pane enam isegi naerma, vaid sõna otses mõttes nutma. Kui anonüümsete kommentaatorite puhul võib veel andestada- ok, keemiatunnid said koolis maha magatud, siis see, kuidas ajakirjandus lollusi võimendab on lihtsalt masendav. Kuna hetkel aktuaalne piimade ja rasvade teema, siis mõned näited sellest vallast:
" 2,5% piima saamiseks lahjendatakse  seda veega "*
"Piima tehakse Eestis piimapulbrist"**
"Kohuke koosneb taimerasvast"***
ja loomulikult kuulus transrasvade surmav toime****.
Siinkohal võib igaüks seda nimekirja jätkata...:(

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Minu Itaalia

Huvitav, et igal inimesel on oma nö unistusteriik. Mõni leiab, et ei sure enne ära ka kui on käinud Indias, teine õhkab Austraalia ja kolmas Ameerika järele. Minu unistuste maa on Itaalia. (Mõnele psühholoogiatudengile siit hea lõputöö teema- miks sellised kinnisideed tekivad ja kas on nad seotud kuidagi inimese iseloomuga vms). Mingil hetkel lubasin endale, et pean 40-da sünnipäeva Milanos, La Scalas kuulates Itaalia ooperit ja pärast kena õhtusöök... Elu andis võimaluse unistuse teostumiseks juba enne 40-t :)
Ükskõik, kuidas ma ei ürita kaevata mälestuses, ei oska ma siiski vastata küsimusele- miks just Itaalia?
Ma ei tea vastust.
***

neljapäev, 1. oktoober 2009

Õhusõit on ajavõit...:(

Kui teil on küsimusi Praha ja/või Kopenhaageni lennujaama infrastruktuuri ja kaubanduse kohta- siis palun, ma olen ekspert!:)
Juba see päev algas nõmedalt. Lennujaama sõitvas transfeeris istus mu kõrval keegi ilmselt Indiast pärit mees, kes kõik need 50 minutit rääkis mobiiliga... Kell pool seitse hommikul!! Üks kõne lõppes ja teine algas. Mingil hetkel oleks tahtnud selle mobla talle kurku kinni lüüa. Andke ometi aega inimesele ärgata...
Lennujaamas selgus, et lennuk väljub 30 minutit hiljem, mis venis mõne aja pärast veel 15 minutit pikemaks hilinemiseks ja reaalselt koos kõigi jokutamistega väljus lennuk tund lubatust hiljem. Mis tähendas, et Tallinna lennukist olime me juba õhku tõustes maha jäänud.

Uudistoode Kalevilt:)


Pr. KRÄPP on saanud nüüd siis ka omanimelise toote. Suurepärane mainekujundus.