Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 28. oktoober 2009

"Ebamoodsa keskealise naise" kaitseks

Keskea rõõmud on keegi humorist kirja pannud Oksepostis. Kui te pole veel lugenud, siis lugege-päris vaimukas. Kuna Daki samuti tolmu üles keerutas, siis lihtsalt olen sunnitud asjasse selgust looma:)
Kõigepealt- saagem tuttavaks- mina olengi keskealine.

Kas keskealine on liiga laisk, et moodsalt riides käia? Kas see on ikka laiskus? Või hoopis adekvaatne enesehinnang, enesekindlus, väike camp eneseirooniana. Olgem ausad, kui välja arvata inimesed, kelle jaoks mood on elustiil, siis me ülejäänud- teised, käime moodsalt riides ja lööme ennast üles  hoopis muudel põhjustel. Sest ühiskond peab seda oluliseks. Sest meis pole piisavalt julgust, et liiga palju silma paista. Sest õige riietus annab piisava kaitse ja võimalused.
Erinevalt Teismelisest Moepolitseist, kes peab olema olenevalt iseloomust  «nagu teised», "piisavalt eriline, et silma jääda", «mis nad arvavad», «kas ma ikka meeldin», tean ma keskealisena (juba) täpselt mis ma väärt olen. Ma ei pea enam kellelegi peale iseenda meeldima!
Selleks vanuseks olen ma aru saanud, kui selge signaal on riietus ning kuidas see mõjutab inimeste suhtumist ja arvamusi minust. Seega jäävad rollid, kus riietusega on vaja edasi anda signaal: olen enesekindel, nooruslik, edukas vms. Aga-räägime nö vabaaja riietusest.

Ma tean ja olen kogenud, kui iiveldamapanevalt lihtne on voodisse saada Meest. Liiga lihtne. Ja uskuge, ma ei ole kindlasti mitte modellivälimusega. Lähenemiskatsed pole mitte meelitavad vaid hirmutavad. Ok, ma olen kindlasti natuke sotsiofoob ka, aga, mulle pole vaja uut suhet. Mul pole vaja anda signaali- ma olen saadaval.

Mulle tundub, et keskealised sarnanevad lasteaialastega. Taaskord saab oluliseks minu mina. MINUL peab olema hea. Me ei hooli sellest, mida arvavad teised (kuigi, tundub, et lasteaeda enam varsti näiteks tuua ei saa..:(  Ühiskonna surve on jõudnud juba ka sinna.)

Ja, vabandust, aga pole minu süü, et moeloojad ei arvesta Eesti kliimaga. Ja pole ka minu süü, et kummikud ja rätik 16 aastase seljas on lahe, aga 2 x vanema seljas mage. Ning kui päris süvafilosoofiliseks minna- ettekujutus, mis on ilus ja moodne algab meie peadest.
Kuna rahvastik järjest vananeb, pole võimatu, et mõnekümne aasta pärast vaadatakse viltu hoopis  ilmastikule mittevastavatele ebapraktilistele riietujatele?:)

Ehk siis, naerge meie üle, kui tahate- trennis, poes ja metsas käin täpselt nii nagu tahan:) Sest mulle meeldib nii.

8 kommentaari :

  1. Üle pika aja kirjutan kellegi loole kahe käega alla :)
    Elagu mugav elu !

    VastaKustuta
  2. Jutt on mõistlik muidugi. Ei pea teiste pärast riietuma kuidagi, peaasi, et endale meeldiks. Ma ei kannaks kunagi ainult sellepärast teksapükse, et need moes on. Mul on enda maitse-eelistused ja enda kindel visioon sellest, mida ma enda seljas näha tahan, et endale ka peeglist meeldida.

    Aga kui mulle öelda "keskealine naine", siis tuleb mulle just Eesti kontekstis meelde üsna lühikeseks lõigatud juustega õige pisut ülekaaluline naine, kes on juuksed punakaks-lillakaks värvinud, kellel on lohvakad viigipüksid, pisut halvastiistuv rinnahoidja ja jakk seljas. See on nagu mingi univorm, üsna ilmetu (neutraalne, tõesti) univorm seejuures.

    Milleks see univorm, ma ei saa aru. Nicole Kidman on ~42, näeb välja hunnitu. Halle Berry on ~42 ja näeb välja hunnitu. Rääkimata siis Salma Hayekist, Elizabeth Hurleyst, Teri Hatcherist ja paljudest teistest, kes on 40-50 vahel ja ikka veel nooruslikud, ilusad, elujõulised.

    Vaevalt, et nad vahetaksid oma ilusa väljanägemise selle keskealiste eestlannade univormi vastu. Ja ma usun, et nad meeldivad endile ka.

    Kui eesmärgiks on muidugi välistada tõesti lähenemiskatsed, siis on enda "tädiks" muutmine muidugi õigustatud ja selles mõttes arusaadav. Aga miks peaks enesele meeldimise ja enda kuidagi hooletusse jätmise või ebanaiselikult-ebailusalt riietumise vahele võrdusmärgi panema, ei tea.

    Mälu järgi tsiteerides Leelo Tungla lasteraamatut "Kirju liblika suvi": "Riie meest ei riku, aga on ikka hea tunne küll, kui ilus seelik seljas on!"

    Isegi mu 75 aastane vanaema jumestab enne väljumist huuli ja passitab seeliku-pluusi sobivates värvides kokku. Vaevalt, et ta kavatseb mehi lantida. Hea välja nägemine on siiski osa inimese eneseteadvusest.

    VastaKustuta
  3. Miks mind puudutab Nirti kommentaar kuidagi ebamugavalt?
    Muidugi, see keskealine tädi lühikeseks lõigatud juuste ja lohvakate viigipükste jms-ga olen ju mina!!!
    "univormi" ette heitmas!! Kauneid näitlejatare eeskujuks toomas!!!
    Kes ei tahaks olla ka 40-50 nooruslik, kaunis, hästi rõivastet!
    Aga alati pole selleks võimalusi, oskusi ja motivatsiooni!

    VastaKustuta
  4. Siit on veel puudu kommentaarid, kus öeldakse, et "ärge siis imestage ja mehi süüdistage, kui nad teid maha jätavad teie jubedate ebanaiselike univormide, lühikeste juuste ja loppis kehaga" ja "kes ennast nii palju ei austa, et omada hunnitut välimust, see ei vääri ka teiste lugupidamist".

    VastaKustuta
  5. Nii, ja räägime nüüd eelarvamustest:) Miks tähendab mugav riietus = "hoolitsemata","vormist väljas" "tädiks" muutma"?? Ahh??
    Ja miks on mehe äraminek traagika, mida peaks iga hinna eest vältima?
    see ei puutu küll teemasse, aga keskmine keskealine mees on tõepoolest vormist väljas ja hoolitsemata. Mida ei saa öelda suurema osa naiste kohta:)

    VastaKustuta
  6. Viimase moe tagaajamine ei pea kuuluma ka minu arust keskealise naise maailmapilti. Nagu autor õieti ütles, läbi selle pole ennast enam vaja defineerida. Ei samastumise ega eristumise mõttes. Siiski ei tohiks see tähendada oma väljanägemisele käegalöömist. Mugavuse eelistamine on hoopis teine asi.

    Mina olen keskealine. Mõnikord olen tõesti hoolitsemata või vormist väljas. Kui ei viitsi sellega tegelda. Kui aga mu välimus hakkab mulle närvidele käima, siis võtan enda käsile. Nii lihtne ongi. Kas hoolid või ei hooli sellest, kuidas sa välja näed. Oma väljanägemisele käegalöömine on ikkagi mingil määral märk allaandmisest ja sageli kaasneb sellega ka vaimne minnalaskmine. Minu arust viitab "tädistumine" teatavale igavusele ja pretentsioonitusele. Samas võib välimuse poolest "tädiks" peetud inimene olla tegelikult väga huvitav isiksus nende jaoks, kes teda tunnevad. Paraku võõraste jaoks jätab ta ilmetu mulje. On see oluline, kui võõrad sind "tädiks" peavad? Pea-asi, kui sa ise ennast maha pole kandnud.

    VastaKustuta
  7. +30 +40 hea on olla, juba tead ,mida tahad, mitte ei tea, mida teised tahavad. Võib ju tahta fotošoppida ja mõned kortsud vähemaks saada, kuid neid kogemusi ja seda tunnet , et olen midagi väärt ja olen naine, sellest küll loobuda ei taha. Ja need kes vaatavad ja mõtlevad, et hmm tolmukord peal, neile pean kahetsusega ütlema, et ükspäev olete te samas punktis ja mõtlete, uskumatu...

    VastaKustuta
  8. Oleneb moest. Mina ei kahetse midagi. Ei enda, ega teiste eest.

    Viigipükse ma ka ei kanna. Leopardimustrilisi stretchpükse küll :P Mulle meeldivad - ja on mugavad. Nööritavad saapad ja tanksaapad on ka mugavad. Ja soojad. Vaat sellised asjad on tähtsad. Et villased sokid sisse mahuksid. Mu meelest praegu keskealise naise univormiks peetavatesse jalatsitesse ei mahu ega sobi villased sokid. Jama ju.

    Viigipüksid ei ole mugavad. Viigipükste juurde tanksaapaid kanda oleks ka väga veider.

    Tikkontste otsas pole elus meeldinud turnida, aga kui mul selline kalduvus oleks, siis ainult aastanumbri pärast küll kontsakõrgust vähendama ei hakkaks.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!