neljapäev, 31. detsember 2009

Enesemuutmise kunst

Ma olen uskumatult vilets kommenteerija. Alati luban endale, et see kommentaar jääb viimaseks. Ja siis leidub taaskord teema, mis mind käivitab. Nagu Ramloffi lugu "Üks kõige rumalamaid soove"
***
-Sa ei saa teda muuta, muutuma pead sina.
- Miks alati MINA pean muutuma?
- Sest probleem on sinul, tema on ju olukorraga rahul. See on sinu probleem ja sina pead selle lahendama muutes OMA hoiakuid ja ootusi.
- Hmm.. ma arvasin, et paarisuhtes on kaks inimest. Kas saab olla nii, et kui üks pooltest on lõpmata õnnetu, siis teine saab olla õnnelik? Kas selleks, et koostöö toimiks, ei peaks mitte mõlemad pooled vaeva nägema?...
tõestisündinud jutuajamine psühholoogiga
 ***

kolmapäev, 30. detsember 2009

Jõuluving

Nonii, piisas kahest kirikukontserdist ja mu vaevaga ravitud nohu on tagasi:(
Kurk ka valutab, head vana aasta lõppu...
Aru ma ei saa, kas on välja antud mingi seadus, et detsembrikuus ei tohi kasutada ühtki normaalset esinemispaika ja kõik mis toimub, peab aset leidma kütmata kirikus??!!..:(

Positiivne on, et Maria Listra, Rannap, Sibul ja Birgit V olid seda siiski väärt.
Suvine ving oli siin.

teisipäev, 29. detsember 2009

Parkimiskontrolöri raskest elust

Meie maja juures on kahe mururiba vahel lai jalgtee, mille vasakusse serva pargitakse autosid. Hoolimata sellest, et teemat on ühistu koosolekul käsitletud korduvalt, leidub majas ikkagi kolm-neli autoomanikku, kellele asi kohale ei jõua. Pole harvad juhused, kus autod on hommikuks mõlemalt poolt blokitud ning väljapääsemiseks tulebki üle muru sõita.
Ja eile õhtul välja minnes- tabasin ma ühe neist otse teolt! Riigikeelse palve peale auto ümber parkida pööritas Mersukohuke muidugi silmi ja kehitas õlgu.
Kui ma naiivselt arvasin, et tegemist on eksitusega, inimene vabandab ja ajab oma auto mujale- siis, hoopiski mitte! Ah, et meil on selline kokkulepe, et üks teepool hoitakse vaba? Ah, et muidu ei pääse jalakäijad ja lapsevankriga emad mööda? Ah, et kõnnitee teine ots on lumeuputuses ning sealt välja sõites võib auto lumme kinni jääda? Aga turtsus mis turtsus, auto parkis ümber:)! Sõpradena me ei lahkunud, minu "Spassiibo" peale turtsatas daam vaid mühkamisi üle õla ning ilmselt saab nende peres siit alguse legend kurjadest eestlastest...

Tagasi tulles avastasin, et sissesõidutee oli blokitud järgmise idioodi poolt. Kirjutasin auto lumisele aknale rumala sõna..:) Lapsik? Aga lõbus.:)
Huvitav, kas mupo võtaks mind tööle?

esmaspäev, 28. detsember 2009

Disko ja tuumasõda

Hr. Kilmi eelmine teos- "Sigade revolutsioon" tekitas minus täielikku hämmingut. Ma olen õndsatel 80datel EÕMis veetnud 5 aastat, muuhulgas ka filmis kajastatud 1986. Aga kaelarättidega (!!) seksivad(!!) õmmikad revolutsiooni tegemas (!!!!). No andke andeks, see on isegi kunsti hüvanguks ilmne liialdus. 84-ndal sai mu klassiõde käskkirja "ebaõpilaslikku välimust" tekitavate keemiliste lokkide eest. Kuni keska lõpuni saatis meie autoriteetne matemaatikaõpetaja lakitud küüntega neidiseid "käsi pesema"... et siis seks? Kaelarätti kanti tol ajal vaid pidulikel malevakoosolekutel. Ja revolutsioon? Kogu meie revolutsioon seisnes Metsavendade laulu laulmises, millele eelnes venekeelne Den Pobedõ ja järgnes Slavsja Strana...:)

esmaspäev, 21. detsember 2009

Positiivselt 2010-st

Globaalses mõttes oli 2009 ilmselt paljudele üsna kehv aasta. Siiski 2 asja, mille üle olen väga rõõmus ja mida juba väga ootan.
1. Digiretsepti tulek. Rahaline võit pole just väga suur ca 2x 15 kr (parkimine) + 25 kr (retsepti väljakirjutamise tasu võikuidaiganessedanimetatakse) aastas, Aga kogu see aegade passitamine, kohale sõitmine, sularaha hankimine.. ehh.. Elagu digiretseptid!
2. Autosõidueksamite karmistamine. Ma usun, et need, kel eksamid ja lubade tegemine ees-käsil väga rõõmsad pole, aga uskuge, see vaev tasub ära. Teil endil ja teie kaasliiklejatel on tulevikus (loodetavasti) kergem .

neljapäev, 17. detsember 2009

Blue Christmas

Juba ligi paarkümmend (mooses, kui vana ma olen...) aastat on mul traditsioon aasta lõpus teha mööduvast aastast kokkuvõte- mis toimus, muutus jne.
Lugesin eile möödunud aastate kokkuvõtteid ja üllatus-üllatus- läbi aastate kordub kolm küsimust, mis senini ootavad vastust:
kelleks saada (elukutse mõttes)
miks ma ei võiks olla normaalne
milline on normaalne- ehk siis mida ma peaksin ja oleksin nõus enda juures muutma...(rõhk sõnadel "oleksin nõus")

Ehk 2010 annab vastused...:)

Minu kõige lemmikum jõululaul
Tegelikult meeldib see laul mulle eesti keeles V.Salumetsa tekstiga, Meelis Punderi esituses Karavani jõuluplaadilt. Aga Kelly Clarkson annab enam-vähem sama meeleolu edasi.
Pühendan selle laulu heade mõtetega kõigile lastele, kelle isad mustavad meedias nende ema ning kelle isad lärmavad kommentaariumites, kuidas naised on moodustanud meeste vastu ringkaitse, kuid ei vaevu  võtma telefonitoru või tegema msn kontot, et oma lapsega ise suhelda ....

kolmapäev, 16. detsember 2009

Paralleelmaailmad vol 2

Loen (suurest igavusest) turundus- ja juhtimisblogisid ja mõtisklen, kuidas inimesed täiesti siiralt selliseid jutukesi kirjutavad ja avaldavad.
No näiteks tänasest valikust.
5 asja, mida Sa pead enne aastavahetust tegema. Solgist ja tulemusjuhtimisest. Kõige tähtsam küsimus ehk mida sa tegelikult elult tahad? jne jne jne...

Tegelikult olen ma muidugi ülbe ja ülekoolitatud. Eks.


Igal õhtul süüdatakse tähed...

Eile netis surfates sattusin banneri kaudu lehele www.varjupaik.ee, kus imearmsad kiisud ja kutsud ootasid raha. Ülihästi tehtud reklaam, vähemalt minu peal töötas megahästi.
On kuidagi nii, et mõned teemad on seksikamad kui teised- ja mulle tundub, et isegi rohkem kui muudes valdkondades mängib heategevuses rolli ka see, kuidas teemat turundada.
Lisaks loomadele, on müüv teema ka lapsed. Kes meist poleks "lastehaiga hingamisaparaatidele" viiekat annetanud. Haiglateema suhtes on mul oma kiiks- kui väga mul ka poleks kahju lastest, tõrgub mu käsi otsekorraldusele alla kirjutamast. Ma leian, et see on riigi rida. Kas olete käinud Tallinna Lastehaiglas?

teisipäev, 15. detsember 2009

Duracelli jänese needus

mul on jälle niiii... igav. Sest ma töötan liiga kiiresti.
Ma tean, et mul poleks põhjust end pahasti tunda- see periood läheb mööda kiiremini, kui ma sooviksin, ja siis on mul jälle nii kiire, et pole aega hingatagi.
Ma olen kogu elu olnud sellega hädas.
Koolis, kui tegime kolmekäigulisi lõunaid ja ma sain alati ca 15-20 minutit kaaslastest varem oma road valmis. Kartulid keesid meil kõigil ühekaua...
Eksamitel, kui viisin uhkes üksinduses alati töö teistest varem ära. Oskasin palju oskasin, ega pastakakeerutamine teadmisi juurde ei toonud. Arusaamatus, kui teised kurtsid lühikeste tähtaegade üle- mul olid enne tähtaega asjad valmis.

esmaspäev, 14. detsember 2009

Pilvebaleriini lood vol 4- naine ostab auto

Tänud Reelikale, kes aitas meelde tuletada ühe 5 aastat tagasi juhtunud loo..:)


Kõik algas sellest, et mu kallis- armas vana auto jäi ühel kenal hommikul ristmikul seisma. Lihtsalt suri välja. Järgi mõeldes, see hommik muidugi nii kena polnudki. Oli hommikune tipptunni aeg ja minu seisva auto taha kogunes kiiresti ummik. Närvilised tööleruttavad inimesed lasid signaali  ja igaüks, kes minust mööda manööverdas, pidi mulle kindlasti sügavalt etteheitva pilguga otsa vaatama. Hea, et sõimu kuulda polnud, aga ma kujutasin kasutatavat sõnavara piisavalt elavalt ette.
Üritasin tagajärjetult autot veel paar korda käivitada, aga mida pole seda pole. Olin kontsakingadega, lühikeses seelikus ja heleda mantliga. Pealegi, ma teadsin, et ka tunkedes ei suudaks ma seda autot kaugele lükata. Lõin autoukse enda tagant kinni ja tippisin kõnniteele bussipeatusesse Autoabi ootama. Sealt, kaugemalt, oli suhteliselt turvaline ja hea hukkamõistva pilguga vaadata ning imestada, et kes see loll on, kes jätab oma auto keset teed niimoodi tipptunni ajal seisma….

reede, 11. detsember 2009

Juhtimine- see on lapsemäng

Ja see juhtus jälle. Osakonna juht lahkus "poolte kokkuleppel" ning tema asemele määrati tore ja tubli inimene. Kõrghariduseta.
Ma võiksin nende lugudega - kuidas juhtima määratakse "ebsi õhtuse osakonna 1. kursus kolmas aasta" haridusega noor inimene, täita oma blogiruumi ilmselt umbes paari kuu jagu. Seda juhtub nii sageli.
Kuidas neil läinud on? Nagu elus ikka. Mõned on põrunud täiega, teised teevad siiani edukat karjääri.
Küsimus, mis millele ma mõtlen, on hoopis teine.
Miks on nii, et oma laste õpetajatelt, meid esindavalt juristilt, meie maja projekteerivalt insenerilt ootame me kõrgharidust. Teisiti polegi ju mõeldav- olgu selle persooni kutsesobivus, milline tahes. Me kõik läheksime ilmselt endast välja, teada saades, et meid raviv arst on määratud oma kohale, kuna " ta on meil siin mitu aastat sanitarina töötanud- tunneb süsteemi läbi ja lõhki; tal on õige suhtumine ja motivatsioon- kõik muu on ju õpitav; meil on vaja siia kohale meesterahvast- keegi, kes suudaks meid esindada väljaspool; olulised on inimese iseloomuomadused ja võimed; haridus pole veel kedagi targaks teinud..."
Miks inimeste ja ressursside juhtimiseks ei peeta kõrgharidust vajalikuks?

teisipäev, 8. detsember 2009

Reklaamiklubi . Meeste kingid naiste kingid

Prisma jõulukataloog andis taaskord mõtteainet soorollidest ning neist tulenevatest stereotüüpidest. 
Nimetatud üllitises oli antud soovitusi, mida kellelegi kinkida sobib. Näiteks naistele sobib kõik millega kannatab süüa teha või end ilusamaks sättida. Kindlasti ka kaal, et asi kontrolli alt ei väljuks. Samas meestele on sobivaks kingituseks nii alkohol kui ka alkomeeter. IT-foto- ja muusikavidinad sobivad ainult meestele. Üks fotokamudel on tunnistaud siiski piisavalt "naiselikuks"  või lihtsalt ei mahtunud "meestelehele"?
Aga mis siin ikka norida, eks jaeketi turundusmeeskond oli ilmselt sama hädas kui me kõik kaubamajas riiuleid läbi tuhlates.

esmaspäev, 7. detsember 2009

Haabersti koolireform

Otsustasin Lukast pisut aidata ja Õismäel koolireformi läbi viia.  Ehk polegi asi nii traagiline, kui oma eelmises kirjutises paista lasksin?
Õismäel on kolm kooli- Õismäe Humanitaargümnaasium (ÕHG), Väike-Õismäe Gümnaasium (VÕG) ja Järveotsa Gümnaasium (JG). Neist esimene õpetab süvendatult keeli ja ahvatleb noori ladina keele õppega; teise kooli tugevuseks on majandus- ja arvutiõpetus ning kolmas pakub eksootilist jaapani keelt, kunsti ja samuti majandusõpet.
Tasemelt on koolid üsna erinevad. Kahjuks ei õnnestunud mul leida põhikooli eksamite statistikat, mis tundub olevat erinevalt gümnaasiumite tulemustest, riiklik saladus- aga gümnaasiumite tulemused on järgmised: ÕHG keskmine 64,39 (73. koht), VÕG 61,59 (106.) ja JG 59,50 (132.).  Kuna töötatakse nö kohaliku materjaliga, siis neile, kes armastavad targutada teemal, kuidas eliitkoolide head tulemused on tingitud ainult sellest, et on võimalik lapsi valida, võiksid nüüd 10 min mõelda selle üle, kuidas on need tulemused nii erinevad.

reede, 4. detsember 2009

Head on pahad ja pahad on head

Pange kirja oma 5 negatiivset ja positiivset iseloomuomadust.
Kas kadedus on hea või halb iseloomujoon? Traditsiooniliselt ju halb- kadedusest roheline, eks. Madal ja inetu tunne, mis muudab inimese väiklaseks ja õelaks. Aga kui see kadedus kombineerub auahnuse ja ambitsioonikusega (mis on ju ka halvad omadused) ning sellest saab trigger, mis paneb inimese liikuma

kolmapäev, 2. detsember 2009

Mõeldes Šveitsile

Järgnev postitus on teadlikult ultraksenofoobiline- keda teema häirib, pole mõtet süveneda.

Peale kaklust rusikatega ei vehita. Rentsil ja Gerdil oli muidugi õigus, et õigus järgida oma usku vs vähemuse emakeele kehtestamine riigikeeleks on kaks erinevat asja. Minu küsimuse püstitus on- kust jookseb sallivuse piir ? Milline neist nõudmistest on elementaarne inimõigus, milline neist on kultuurse inimese viisakas vastutulek. Milline neist mõistetav, kui konkreetse õiguse eest võitlejaid- vajajaid on juba... kui palju?

esmaspäev, 30. november 2009

Kui Eestist saab Tallinn (koolireformist)

Täna ma ilmselt palgatööni ei jõuagi- maailm tahab päästmist...:) on alles päev.
Ma saan aru, et see teema mind enam (varsti) ei puuduta ja poleks mingit põhjust sõna võtta. Tänu laste "õigele" sünniajale pole ma pidanud muretsema ei oma lastele võimaliku kehtestatava religiooniõppe, ei keskkooli katsete ega ka selle pärast, et lapsel tuleks kolmel korral uue klassiga kohaneda ning "oma kooli" ja "päris klassi" tunde puudumisega. (Jah, see viimane argument on muidugi selline so-so. Ma ise olen vahetanud kooli 3 korda. Ma sain hakkama- ma olen hea kohaneja. Aga kõik ju pole sellised...).
Aga kogu see demagoogiline loogika ajab lihtsalt jooma.

Kondoomita seksi juttu

Postimees avaldas hiljuti intrigeeriva pealkirjaga uudise- "Hirm kallimat kaotada sunnib neidusid nõustuma kondoomita seksiga". Lugesin uudise läbi ja kirjutasin isegi juba valmis kirgliku arvamusavalduse- siis, tuli pähe läbi lugeda ka antud uudise allikas.  http://www.tai.ee/failid/Noorte_fookusgrupid_kondoom_04.2009.pdf  ja nagu oligi arvata, siis loomulikult oli "uudiseks"nopitud  vaid killuke fookusgrupi uuringust. Kogu "uudis" oli taaskord kontekstist väljarebitud klikimagnet.


reede, 27. november 2009

Igasugu pudipadi

Üks koolilaps halas järjekordses masendusoos- milleks me koolis seda ja toda õpime, seda ei lähe mul ju kunagi elus vaja...
Lohutasin tavapäraselt a la sa saad koolist üldise põhja, vundamendi millelt edasi minna; õpitu aitab luua seoseid ja teha tulevikus järeldusi ning saadud baasteadmised aitavad õigesti infot juurde otsida jne jne bla-bla bla.
Hakkasin mõtlema, et kui palju siis tegelikult koolimaterjali elus vaja on läinud. Ma usun, et lugemis-kirjutamis - ja arvutamisoskuse vastu ei protesteeri ka kõige mässulisem teismeline. Ehk siis põhi- ja keskkool?

kolmapäev, 25. november 2009

Kuidas tekivad mälestused

Leidsin suvilas sobrades oma ema kirjad tema emale. (Noorematele lugejatele: oli kunagi aeg, kui inimesed ostsid ilusa pildiga postkaardi, kirjutasid sinna lähedastele paar rida, kleepisid margi peale ja saatsid ära. Ja siis käisid postkastis uurimas ja piilumas, kas vastus on juba kohal..)Ilmselt oli ema nad peale vanaema surma kokku korjanud ja endale võtnud, sest oma lapseajast, kui kodus sai elatud, ma neid ei mäleta. Sealt selgus päris üllatavaid asju, mille kohta mul täielikult mälestused puudusid. Näiteks, et olen ühe perioodi elanud vanaema-vanaisa juures.

teisipäev, 24. november 2009

Rongaisadest

Eilne Saladuste perelugu (isa läks uue naise juurde ning jättis oma kolme lapse ema virelema), võttis mu pehmelt öeldes ikka päris tummaks. Jah, ma tean, et selliseid lugusid juhtub maailmas iga päev ning mina oma planeedil olen lihtsalt üks suur erand, kel on meeletult vedanud.
Kuidas, kuidas on see võimalik, et isa ei hooli oma lastest? Ma suudaks leida mingi loogika, kui naine on see, kes asjad kokku pakib ja teise juurde läheb. Aga kui sina oled teinud valiku elada koos uue partneriga?

esmaspäev, 23. november 2009

Tüdrukud

Ühel võistlusel oli vaja nimetada eestikeelseid laule, mis nimetavad mõne naise nime. Nagu ikka, kui vaja, siis on pea tühi. Ajaloo huvides panen siis oma mõttetöö vilja kirja. Kes oskab täiendada, siis palun (vähemalt ühe rea peaks suutma sellest laulust ka ümiseda)..:)
  1. Aile-Lii, oled kaksikrõõm (Joala)
  2. Aino on ainus (Singer Vinger)

neljapäev, 19. november 2009

Väikelinn Eesti

Üht minu hiljutist  postitust luges avaldamise päeval ca 5 korda(!) rohkem lugejaid kui loeb minu tavalist keskmist postitust. Kuigi mulle meeldiks ju mõelda, et põhjuseks oli minu üleöö paranenenud kirjutamisoskus, siis tegelikult oli põhjuseks, et postitus rääkis kahest inimesest, keda enamik blogijaid isiklikult tunnevad.

kolmapäev, 18. november 2009

Targad inimesed palun aidake

Kas on võimalik ühendada Twitter Google Analyticsiga? Tahaks näha palju reaalselt loetakse, mitte end jälgijateks märkinute arvu:
Tänan ette, kui keegi viitsib vastata.

Õhtusöök pannidega

Eile õhtul kell pool üheksa heliseb telefon.

-Tere, helistan firmast X - kas te teate meie firmat?
-Ei..?
-Te osalesite suvel Ivo Linna kontserdi ajal meie firma loteriis.. (oi, kui piinlik. Tuleb meelde küll. Oli vist mingi reisifirma. Kas ma tõesti võitsin reisi?!)
Mul on hea meel teile teatada, et võitsite peaauhinna!
-Tänan! Oi, kui hea uudis !
-Peaauhinnaks on õhtusöök teile ja teie kaaslastele. Lisaks võib sõpru ka kaasa võtta. Milline kuupäev sobiks?
-Sõpru kaasa...? Kui palju siis?
-No kokku 8 inimest, aga soovi korral võib ka rohkem.
-?? Mis seal siis täpsemalt toimub? Õhtusöök, midagi veel?
-Jah. Kõigepealt toimub meie firma toodete esitlus ja seejärel pakutakse suupisteid....

No comments.

esmaspäev, 16. november 2009

Heathcliffi blogi eksnaisest ja hukkunud pojast

Kukus käimas Vox Populi saade. Saatejuht palub inimestel avaldada arvamust erakorraliste valimiste teemal. Saatesse helistab vanahärra, kes sissejuhatuseta hakkab saatejuhti sõimama- "Mis saade see teil on?  Mida see Vox Populi tähendab? Kas see on vene keeles? Miks pole saate nimi eesti keeles? Ja miks ma Ansipi valitsusest rääkida ei saa..." jne jne jne samas vaimus.
Ma ei esita küsimust, kust sellised inimesed tulevad. Sellele saab kiiresti vastuse, kui viibida tunnike lasteaias või koolis. Kus on masendavalt palju lapsi, kes sõna otseses mõttes kisendavad armastuse ja tähelepanu järele: "Vaata mind, ma olen ilus tark ja hea!".
Paljudest neist saab asja. Nad kasvavad suureks. Peavad blogi. Valivad elukutse, kus on avalikku tähelepanu või osalevad reality saates. Saavad kätte vajaliku tähelepanu ja on rahul.

neljapäev, 12. november 2009

J.Petrone "Minu Eesti"

Ma ei tea, kas põhjus oli selles, et see raamat on niivõrd üle(s) haibitud. Sellest, et mu ootused olid tänu positiivsetele arvamustele ülikõrged? Selles, et mu eelmine raamat - Julie ja Julia põhines samuti koomikal, mis tulenes peategelase saamatusest; Sellest, et mulle ei meeldi peeglist vastu vaatav pilt...? Ma ei tea. Ma saan aru, et saan järgnevalt hakkama pühaduseteotusega. Aga ma tegelikult pettusin.
Eelkõige häirib mind selle raamatu stilistiline ebaühtlus. Paralleelselt jookseb 3 raamatut. Näpuotsaga  ameeriklaste juhtumisi Eestis, Minu Epp- kena armastuslugu ja Epu Eesti ehk siis Epu üldistused eestlastest ja oma perest.
Esimene, ehk Minu Eesti- muudab kurvaks ja nõutuks.

kolmapäev, 11. november 2009

Peldikuprobleem

Mul on üks tööülesanne eurobürokraatidele. Võiks ära standardiseerida Euroopa Liidus kasutatavad kempsupotid. Kui sinu reisitee viib õnnetuseks läbi mitme riigi lennujaama ja magamata ka oled, siis lõpuks mingis riigis jooksed omadega täiesti kinni.
Kas see on nüüd see riik, kus vesi pahiseb tõustes (ja tegelikult ka siis, kui asi veel pooleli, urr..:( ) peale. Või peab jalaga kuhugi vajutama. Või käega seina kohal liigutama andurit otsides . Või...
Ühesõnaga. Tööle, seltsimehed. Direktiivid ootavad vormistamist.

teisipäev, 10. november 2009

Seagripist teismelistele

Kopeeritud ühe kooli kodulehelt. Minu meelest väga vaimukas, ega nende jõmmidega muudmoodi suhelda vist ei annagi...:)
Meie 740 õpilase hulgas on ikka veel 6-7 keskmist kasvu või suuremat last, kes pole siiani märganud, et mitte üksnes suvi, vaid ka sügis on juba läbi saanud. Käia meie kliimas riides nagu Küprosel on mitte ainult rumalus, vaid lausa idiootsus. Neil päevil kohtasin kooli peatrepil neidu, kelle naba oli paljastatud circa 24 cm ulatuses. Ka koolist lahkumisel torkas silma, et jope ei katnud selle kaunitari paljastatud kehaosa. Väljas oli temperatuur lausa –3°C. Sellest on ääretult kahju, sest valikuid on vähe: kas seagripp lähitulevikus või kaugemas perspektiivis steriilsus. Meestega on asi veelgi hullem: kas seagripp neil päevil või eesnäärmeproblemaatika ja kiilaspäisus juba tudengipõlves.

esmaspäev, 9. november 2009

Kui mul oleks 3 miljardit eurot...

..siis esimese asjana kirjutaksin lahkumisavalduse.Ja terve aasta ei teeks mitte midagi- magaks, vedeleks, reisiks, loeks. Kindlasti ei koristaks ma kunagi oma elus enam tube ning ei triigiks pesu.
Kõik lähedased kindlustaks materiaalselt. Ja ülejäänud raha eest asutaks 3 fondi.
Esimene. Koolidel oleks võimalik esitada taotlusi järgmiste projektide elluviimiseks.
1. Keeleõpe.
Eesmärk, et põhikoolilõpetaja valdaks õpitavat võõrkeelt suhtlemistasemel. Toetust saab taotleda kõikide võõrkeelte- vene, prantsuse, eesti, saksa jne õpetamiseks v.a. inglise.
Fond katab järgmised kulud:
Ühes õpperühmas õpib maksimaalselt 10 õpilast. Õpetajad vahetuvad üle nädala (nagu eliitkoolides). N-ö sõpruskooli leidmine ja sellele järgnevad õpetajate ja õpilaste vahetused, keelepraktikad. Välisriigist Eestisse

neljapäev, 5. november 2009

Põrgulik Taevas

Ma mõtlesin päris pikalt, kas seda postitust avaldada või mitte. Teemade puhul, mis puudutavad miskitpidi religiooni, näivad Eesti kristlased kaotavat oma eneseiroonia ja huumorimeele- kristlased on siin riigis puutumatud, kelle vaated ei kuulu kritiseerimisele. Samas, nagu keegi kuskil väga tabavalt märkis, on täiesti okei visata sinu üle nalja ning kritiseerida sinu vaateid ja uskumusi, kui oled näiteks venelane, keskerakondlane, homo, blondiin või lihtsalt naine...:) (Selektiivne poliitkorrektsus on hea teema. Kui kellelgi on rohkem aega, võiks sellest oma mätta otsast kirjutada- jätke mulle link, loen hea meelega).
Aga, ok. Erinevad arvamused muudavad maailma rikkamaks, eks?:)

teisipäev, 3. november 2009

Asjad meie ümber

Üks müügimees käis kontoris külas ja jättis nö näidisteks lauatäie asju. See pole esimene kord kui ma (heast südamest tehtud) kingituste kohal nõutult istun. Headel kolleegidel kulus minut, et laud puhtaks teha. Mida, te kulla inimesed, nende asjadega küll teete?
Eks ma olen pirtsakas ka. Aga ma ei taha oma vannituppa Coca-Cola saunalina, või kööki EMT kruusi, lisaks lugematud kaelapaelad, nokamütsid, t-särgid, käpikud ja logokalendrid... jne jne jne.
Samuti ei viitsi ma messidelt kaasa korjata värvilisi pabereid- ma tean, et ei loe neid mitte iialgi, aga paberipakk lauaservas ainult kasvab. Piisab firma kontaktidest, ja kodulehel on ju kõik kirjas? Ma olen tänulik koolitajatele, kes saadavad materjalid elektrooniliselt ning kes rinnasildid pärast tagasi korjavad või kasutavad nende jurakate asemel hoopis kleepse. Ma ei väsi ikka veel imestamast kõiksugu kleepsukampaaniate edu üle. Kas tõesti on olemas nii palju inimesi, kes siiani on elanud ilma nugade ja pannideta?
Ma olen ka see friik, kes ammu on loobunud reisidelt kaasa toomast suveniire. Ma tean, et mul pole neid kusagil hoida ja ma ei taha endale kohu tolmukogujaid.
Vabandust, kui see eelnev ülbena tundus, aga ausalt- siin, minu planeedil, on täpselt vastupidine probleem. Minu probleem on see, et asju on liiga palju. Lisaks tundub, et mu kodus on asjadel paljunemiseks ideaalsed tingimused- kuigi ma (enda meelest) neid liigselt juurde ei osta, suudan ma ikkagi vähemalt kord aastas kotitäie taaskasutuse ja/või prügikasti jaoks kokku koguda. Asjad ei mahu muidu lihtsalt ära. Vähem asju, palun.

esmaspäev, 2. november 2009

"Eesti Naise" isakuju

Viimane "Eesti Naise" number oli pühendatud nö isateemale. Et siis isadepäev on varsti tulekul.
Huvitav oli see, et näidisisadeks olid Hannes Kaljujärv ja Mart Helme. Mõlemad mehed, kes on teisel ringil. Mõlemas artiklis ka vihje, kuidas "esimesed" lapsed lahutust üle elasid.
Nii Kaljujärv ja Helme on väga sümpaatsed mehed, kindlasti head isad ja hinnatud tegijad oma alal. Ma pole kursis nende eraelu detailidega ja ei huvita ka. Kuna mõlemad mehed on ajakirjas ka varem figureerinud, ju siis oli ajakirjanikul moblanumber intervjuu kokku leppimiseks lihtsalt kiirvalikute all?
Aga. Kas selles kontekstis- näidisisa, peab esile tooma ja upitama teise ringi mehi? Mehi, kes ei suuda hoida ja tööd teha suhetega, kelles pole piisavalt püsivust ja koostööoskust. Või siis oleks võinud kommentaarid olla ka esimestelt lastelt- mida nad tundsid, kui isa ühel päeval kolis nendevanuse naise juurde ja esimeste laste emadelt- kas ka tema peab seda meest heaks isaks ...?
Või oli see mõeldud lohutuseks lastele, kes seda ajakirja ehk loevad- et pole viga midagi. Isa läheb küll ära ja loob uue pere, aga elu läheb edasi ja ajakirja pildi peale kutsub ta sind ikka...
Ma ei tea. Niimoodi me ju loome väärtushinnanguid. Natuke oleks võinud ajakirjanik ikka pingutada ja leida näidiseks isad, kes on suutnud lapsed suureks kasvatada nii heas kui ka halvas. Selliseid peresid veel on. Ausalt.

reede, 30. oktoober 2009

Mida teie arvate

Kreisi, kuidas mulle meeldib Maaja Kallast. Tõeline leid- selliseid Vana Kooli Tõelisi Prouasid võiks rohkem kasutada. Vahelduseks natuke tervet mõistust, elukogemusi ja väärikust igapäevaelule...:)

neljapäev, 29. oktoober 2009

Twitterist, FB ja reklaamist

Ma olen küll paralleelmaailmade teemal juba kirjutanud, aga no ei anna rahu...
Olen ma nüüd endalegi teinud Twitteri ja Facebooki kontod. Peamiseks põhjuseks oma nahal järele proovida, kas ja kuidas töötab. Ja sellega seoses avastanud, et ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi... ehk siis, tänase seisuga olen ma leidnud vaid 2 klassikaaslast, kes on (õige nimega) ka Seal. Ei mu töökaaslased ja ekstöökaaslased ja klassi ja kursuse ja lasteaia... jne jne ei tegele selliste asjadega. Mis mind muidugi väga ei üllatanud, kuna enamike inimeste -erinevalt Tallinna reklaamigurudest- töö on selline, et nad ei istu hommikust õhtuni arvuti taga. Töö juures pole aega või pole võimalik (paaris firmas on sellised vidinad "kinni keeratud") ja kodus enam ei viitsi.
Teismelised räägivad, et Twitter ja blogid olevat sellised "vanainimeste asjad"- ehk siis out. Orkut ja FB olevat ok. Kui ma küsin, et mis sa seal siis teed, miks see vajalik on- niisama tšillivat.
Ehk siis mu skeptiline meel saab ikka ja jälle kinnitust ja ei hakka pöörduma: kuidas need kanalid ikkagi reklaamikanalina töötavad? Pole vaja viidata- ma olen kõik targad artiklid ja ülevaated läbi lugenud. Aga- väide a la, et Montonil on FB 400 fänni???- ärge ajage naerma. Selle nimi ei ole reklaam ega turundus.
Kui Sa praegu loed minu blogi, siis vasta endale hästi ausalt- mitut blogi Sa TEGELIKULT loed. Kaasa mõtled, vestlustes hiljem viitad, tuttavatele soovitad. Kui mitu säutsujat oled Sa pannud "follow", aga kas Sa tegelikult ka loed neid?

kolmapäev, 28. oktoober 2009

"Ebamoodsa keskealise naise" kaitseks

Keskea rõõmud on keegi humorist kirja pannud Oksepostis. Kui te pole veel lugenud, siis lugege-päris vaimukas. Kuna Daki samuti tolmu üles keerutas, siis lihtsalt olen sunnitud asjasse selgust looma:)
Kõigepealt- saagem tuttavaks- mina olengi keskealine.

Kas keskealine on liiga laisk, et moodsalt riides käia? Kas see on ikka laiskus? Või hoopis adekvaatne enesehinnang, enesekindlus, väike camp eneseirooniana. Olgem ausad, kui välja arvata inimesed, kelle jaoks mood on elustiil, siis me ülejäänud- teised, käime moodsalt riides ja lööme ennast üles  hoopis muudel põhjustel. Sest ühiskond peab seda oluliseks. Sest meis pole piisavalt julgust, et liiga palju silma paista. Sest õige riietus annab piisava kaitse ja võimalused.
Erinevalt Teismelisest Moepolitseist, kes peab olema olenevalt iseloomust  «nagu teised», "piisavalt eriline, et silma jääda", «mis nad arvavad», «kas ma ikka meeldin», tean ma keskealisena (juba) täpselt mis ma väärt olen. Ma ei pea enam kellelegi peale iseenda meeldima!
Selleks vanuseks olen ma aru saanud, kui selge signaal on riietus ning kuidas see mõjutab inimeste suhtumist ja arvamusi minust. Seega jäävad rollid, kus riietusega on vaja edasi anda signaal: olen enesekindel, nooruslik, edukas vms. Aga-räägime nö vabaaja riietusest.

Ma tean ja olen kogenud, kui iiveldamapanevalt lihtne on voodisse saada Meest. Liiga lihtne. Ja uskuge, ma ei ole kindlasti mitte modellivälimusega. Lähenemiskatsed pole mitte meelitavad vaid hirmutavad. Ok, ma olen kindlasti natuke sotsiofoob ka, aga, mulle pole vaja uut suhet. Mul pole vaja anda signaali- ma olen saadaval.

Mulle tundub, et keskealised sarnanevad lasteaialastega. Taaskord saab oluliseks minu mina. MINUL peab olema hea. Me ei hooli sellest, mida arvavad teised (kuigi, tundub, et lasteaeda enam varsti näiteks tuua ei saa..:(  Ühiskonna surve on jõudnud juba ka sinna.)

Ja, vabandust, aga pole minu süü, et moeloojad ei arvesta Eesti kliimaga. Ja pole ka minu süü, et kummikud ja rätik 16 aastase seljas on lahe, aga 2 x vanema seljas mage. Ning kui päris süvafilosoofiliseks minna- ettekujutus, mis on ilus ja moodne algab meie peadest.
Kuna rahvastik järjest vananeb, pole võimatu, et mõnekümne aasta pärast vaadatakse viltu hoopis  ilmastikule mittevastavatele ebapraktilistele riietujatele?:)

Ehk siis, naerge meie üle, kui tahate- trennis, poes ja metsas käin täpselt nii nagu tahan:) Sest mulle meeldib nii.

teisipäev, 27. oktoober 2009

Unesõppimise eelistest

Hiljuti ühel koolitusel, mis oli üllatuslikult üle väga pika aja väga huvitav, istus esineja, kes oma reipa ja laheda ettekande oli ära rääkinud, minu ette. Ühel hetkel märkan, kuidas eesistuja pea vajub-vajub-vajub ja... siis järsu nõksatusega lööb mees pea sirgu. Selge. Magab. Tunnen kaasa, sest tavaliselt olen mina see, kes unega võitleb.
Teoreetiliselt on kõik ok: magatud sai korralikult, ärgatud normaalsel ajal, loeng on huvitav... aga ikka mõne sekundi pärast nõksatab pea ja saan aru, et olen tukastanud.
Ajan silmad pärani. Teen pea ja kaela ja õlgade ringe. Nihelen ja üritan leida ebamugava asendi. Pea muutub raskeks. Silmad vajuvad kinni, pea käib ringi. Jutt mida räägitakse muutub õige varsti monotoonseks pominaks.... olemine seevastu kergeks ja helgeks...ja siis nõksatan, sest olen tukastanud. Lektor vaatab etteheitva pilguga. Naeratan vabandavalt.
Äkki jääkski magama- toetan pea kätele ja silmi varjates panen silmad kinni. Süütunne ja ebamugav positsioon ei luba siiski päris magama jääma. Painaja. Painaja.
Läheks välja ja magaks kempsus natuke...
No ja milline on lahendus? Polegi.  Lohutuseks võiksin esinejale öelda, et unesõppimine töötab samuti.
Näiteks mu kooliaegsed unustamatult unised füüsikatunnid. Õpetajaks oli vanem meesterahvas (rahu tema põrmule), kes põhimõtteliselt tüdrukutele üle 3-e hindeks ei pannud. Ja kes nõudis materjali sõnasõnalist päheõppimist (on olemas taustsüsteeme, mille suhtes liikuvad kehad säilitavad oma kiiruse jäävana kui neile ei mõju teised kehad või teiste kehade mõjud neile kompenseeruvad...- Tehke järele!:)). Õpetaja üksluine ja igav jutt ja siis järsku - raksaki, kaardikepp lendab vastu lauda pooleks klassiõe ees, kes ongi magama jäänud.Taaskord.
Ok, loengulaua taga tukkuda on ebaviisakas aga vähemalt turvaline.
Huvitav, et öised sõidud pole minu jaoks nii painavad kui hommikused. Sõidan. Kella peale minek, saja kilomeetri jagu veel sõita. Uni-uni-uni. Haigutused muutuvad järjest suuremaks. Haigutus on hea, muudab silmad märjaks- ma usun, millegipärast, et märg silm ei saa samal ajal olla unine.
Uni tapab. Silm vajub kinni. Keeran muusika põhja ja sunnin end kaasa laulma. Teen akna lahti ja keeran kütte maha. Söön. Joon. Kui suu liigub, siis ei saa ju magada, või...? Peatan auto, teen paar võimlemisharjutust ning jooksen ümber masina. Aga paraku aitab see vast 10-ks minutiks, siis algab jälle kõik otsast peale... Ühel hetkel on kõik kerge ja kadunud. Nii hea, nii hea...Ja siis järsku võpatan, sest olen jõudnud kraavile ohtlikult lähedale... Õnneks äratab hirm ja arusaamine lähedal olnud ohust pikemaks ajaks ärkvele....
Palun andke mulle padi, ma tahan magada....

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Bearnaise kaste

Vaheaeg on vaheaeg ka vanematele:) nagu Laborihiir oma laborihiir   blogis väga tabavalt kirjutas.  Kui lapsed-mehed puhkama komandeeritud, siis on emade jaoks võimalus teha vahelduseks ka sööke, mis tavapärasemast rohkem sekeldamist, aega ja arenenumat maitsemeelt nõuavad.
Kuna mul oli eelmisest Pariisi reisist jäänud kripeldama Bearnaise kaste- siis voila! on prantsuse söögi aeg!:)
Sellest, kui keeruline on teha süüa ühele, olen ma juba kirjutanud.
Millegipärast oli mul kinnisidee teha seda kastet veiseliha kõrvale, mis oli ilmselge viga, arvestades meie kaubanduse võimalusi. Sealiha- aga palun- nii palju ja sellises vormis, nagu soovite... Samuti poleks probleeme tekkinud ei kana ega ka kalaga. Pariisis sain seda kastet koos nende kuulsa pardiga- näiteks.
Aga loomaliha. Natuke keerulisem. Iseteenindusletis oli võimalik osta vaid praetükki. Ettepakendatud fileed, antrekoodid algasid alates 700 grammistest pakkidest. Pool kilo liha, vabandage väga- on minu jaoks natuke liiga palju korraga ära süüa... Ma saan aru, et iseteenindusletis pole mõtet väikese nõudlusega kraami hoida- kuivab ära, läheb pahaks. Aga vaakumisse pakendada 200 grammi või 700- mis vahet seal on?
Ja proovige otsida "natuke" kastme jaoks vajaminevat kogust veini. Midagi on, aga valikut mitte. Kuigi- olgem ausad, head veini pole kunagi liiga palju..:)
Samuti ei tunne meie kaubandus estragoni. Stockmani ei viitsinud ka selle pärast sõita. Usun, et kuivatatud estragon ajab ära asja küll. Samuti kasutasin värsket peterselli.
Iseesenest on tegemist majoneesi ja hollandi kastme sugulasega- ehk siis eesmärk on omavahel mõnusaks vahuseks seguks saada munakollane, hape ja või. Paberil tundub keerulisem, kui asi on. Retsepti leidsin nami-namist. Linki ei pane, keda huvitab, see leiab ise.
Idee poolest tuleb hakitud šalottsibul ja estragon hautada valge veini äädika ja valge veini segus (1:1) seni, kuni vedelik on välja aurustunud. Segu lisada vahustatud munakollastele, sinna sisse sulatatud või. Ning kogu kraam kuumutada vesivannil kuni paksenemiseni. Võtmesõna on vahustamine.
Kuna vaja läheb vaid munakollast, siis magustoit tasuks planeerida munavalgetest.
Minu jaoks jäi kaste pisut liiga happeliseks, võrreldes Pariisi benchmarkiga,- märkust, et hape tuleb hautada peaaegu olematuks, tuleb võtta tõsiselt. Samas haakus hapukas maitse päris kenasti liha tummise olemusega. Ilmselt järgmisel korral jätan äädika ära ja kasutan siiski ainult veini.
Samuti võttis hautamine üllatavalt kaua aega- kes just päris raw liha ei soovi (nagu mina), jõuab selle aja sees rahulikult liha valmis teha, salati segada ja munavalged (besee jaoks) vahtu ajada.
Aga tulemus oli nagu päris Pariisis. Väga hea:)

pühapäev, 25. oktoober 2009

J.Powell Julie & Julia

See raamat õigupoolest blogipostitust ei vääri. Aga kuna ma raamatu ostust saadud sooduskupongide eest ka filmi ära nägin- siis, ok, ajaloo huvides paar rida.
Millest see raamat on- on hea küsimus. Naisest, kes kirjutab kokandusblogi. Kusjuures, me ei saa lugeda tema postitusi, ega ka - nagu teemast võiks eeldada retsepte, mida ta katsetab. Toitudest ja sellest, mida ja kuidas teha räägitakse vaid vihjamisi. Kogu raamat ongi sellest, kuidas ta kirjutab. Kuna ma lugesin seda raamatut nö reisiraamatuna, oli see suht ok- lahe ja mõnus lugemine, mida on võimalik igal hetkel rahulikult käest panna.

Nö prantsuse Julia teema on raamatus sees suht vihjamisi ja ausalt öeldes jättis üsna ükskõikseks- väga segane ja arusaamatu lugu. Raamat räägib eelkõige ameerika Juliest. Kui lõpuni jõuad, siis tehakse raamatu point puust ja punaseks selgeks: tegelikult räägib see sellest, et alati tuleb järgida oma kutsumust (loe ka T. Saare raamatut) ning ebaõnnestunud näitlejast ( filmis oli ta tehtud läbikukkunud kirjanikuks) kes töötab ametnikuna- töö, mida ta vihkab, alustades projekti ehk siis söögitegemist, mida ta oma saamatul kombel jumaldab; jõuab ta läbi katsumuste oma tegeliku kutsumuseni- temast saab kuulus kirjanik.
Meie, kes me neid blogisid kirjutame- võiks olla ju meie american dream? Paraku pole see raamat , vähemalt minu arvates küll väärt bestselleri nimetust- ja Julie võiks rahulikult jääda ametniku tööd edasi tegema- ma usun, et inimkond sellest ainult võidaks.

Tegemist on suht lahja koopiaga Bridget Jonesist. Võimalik, et see oli nö ilukirjanduslik liialdus, aga mind ikka ja jälle hämmastab- kas tõepoolest on tänapäeva noored naised kõik alkohoolikud??!! masendav.
Teine masendav nüanss, mis ilmselt oli mõeldud huumorina, mis kohale ei jõudnud- kui sa kirjutad toidutegemisest... siis, vaglakesed sinu köögis, toidujäätmetest ummistunud kraanikauss ja rasva-tolmusegusse kleepunud kassikarvad ei ole naljaks. Vaid õõvastav ja jälk.

Filmis oli Bridget , sorry- Julie natuke puhtamaks, hoolsamaks ja nutikamaks tuunitud. Aga. Meryl Streep on lihtsalt NII HEA näitleja. Film oli prantsuse Julia lugu. Ma arvan, et film poleks mitte midagi kaotanud, kui ameerika Julie lugu oleks üldse välja jäetud. Vähemalt tundus, et Julia elas huvitaval, keerulisel ajal, millest oleks saanud samuti täiesti tegija filmi. Minul jäi pigem kripeldama Julia lugu, mida tahaks rohkem teada ja edasi uurida.

Üks praktiline mõte tekkis ka. Sügav kummardus nii Julie kui ka Julia mehe ees. Peab ikka olema kannatust ja armastust et elada koos kas üliemotsionaalse või siis laisa-lohaka, räpase ja depressiivse naisega. Väidetavalt ju mõlemad tõsilood...
filmi soovitan- hea laupäevaõhtune meelelahutus. Raamatu võib vabalt ostmata jätta.

reede, 23. oktoober 2009

Karjuv hamster?!:)


Tuttav rääkis just praegu täiesti uskumatu loo. Võtsid endale koju väikese hamstribeebi. Terve öö ei saanud magada, kuna pisike hamster raputas puurivõret ja karjus nagu väike laps "Äää..."..
???
kas tõesti hamstrid karjuvad? Ja kuidas neid lohutatakse? Nii nummi ja nii kurb:(

Foto on pärit siit
http://ibexinc.files.wordpress.com/2009/04/hamster.jpg

äratuskellalugu

Kell oli pandud helisema kella poole seitsmeks.
Ärkan öösel selle peale, et üleval korrusel käib kõva mütakas. Seejärel  hakkavad lapsed hüsteeriliselt nutma ja naabrinaine röökima. Olgu öeldud, et tavaolukorras ma läbi seina oma naabritest suurt ei kuule, mistõttu peab kisa olema eriti kõva.
Rehman uniselt kella vaadata- 2 öösel...No mida, koduvägivald keset ööd. Kui see jama ei lõppe, siis hommikul on esimene kõne politseisse ja lastekaitsesse...
Üritan uuesti magama jääda. Aga uni on rikutud ja otsustan vetsus ära käia.
Teises toas jääb pilk kogemata kellale. Ei ole. Sama kinnitavad ka telekakell ja muusikakeskuse oma, mis kohe mängima hakkab... - kell on 7 läbi 10 minutit.... ei ole!!!!
Tänud sulle, naabrinaine- karju ikka hommikuti laste peale, sest minu kell võib olla jälle seisma jäänud. Aga teinekord alusta natuke varem...:(

teisipäev, 20. oktoober 2009

Pensionist . Sammastest. Valikust.

Ma olen tõsiselt nõutu, mida oma pensionisammastega edasi teha. Jätkata või mitte? Hädasti oleks vaja OBJEKTIIVSET arvamust, nõuannet.
Ma EI TAHA selle teemaga tegeleda. Nii, nagu ma usaldan oma tervise või auto jne spetsialistide hoolde- nii tahaks ma ka nende pagana penisonisammastega. Me leppisime kokku tingimustes ja järgmine kord kohtume minu 55 sünnipäeval, kui ma saabun Maldiivide piletitega raha välja võtma.Aga nii meeletult tahaks pensionile. Ma olen mõelnud, et pensionile võikski minna keskel, mitte lõpus. Ma usun, et kui keskealine saaks rahulikult mõned aastad olla kodus pensionil, siis on ta pärast seda valmis oluliselt suurema lustiga edasi töötama:)

Tõele au andes sai kolmas sammas sõlmitud ülihea müügitöö tulemusena. Neiu hansapangast rääkis, et 55 aastaselt võin ma oma raha välja võtta ning rahulikult pensionile minna. Seepeale olin ma loomulikult valmis kohe lepingu alla kirjutama. 55-ni on jäänud küll veel omajagu aastaid, kuid kui vaadata, et raha on alles jäänud ainult õige pisut rohkem, kui mu kuupalk, siis... helget pensionipõlve Costa del Solis vist ees ootamas pole.
Viimati võtsin end kokku 2007 aasta lõpus- tuletasin meelde koolis õpitu, surfasin internetis- muuseas, väga palju head materjali nii investeerimise, mõõdikute ja valikute kriteeriumite kohta. Kuna raha teema oli aktuaalne, siis süvenesin muu hulgas ka oma pensionirahadesse ja avastasin, et erinevalt teistest fondidest toodab minu pensionikindlustus mulle kahjumit. Ilmselt suutsin tekitada hansapanga müügiosakonnas tordi ja sampaga pidupäeva- ei saatnudki pakkujat pikalt, vaid nõustusin tulema konsultatsioonile. Tädi tegi kiirelt ühe testi, mille põhjal selgus, et pensionikindlustus on täiesti vale toode ja soovitas raha ümber tõsta V3-e. Nojah. Seda ma tegingi ja pole vist vaja öeldagi, mis mu rahast sai. Ma olen sellest ajast alates kaotanud ligi 30% sissemakstud rahast. Asja muudab kurbkoomiliseks, et sel ajal tehtud teised, nö oma peaga tehtud investeeringud, on oluliselt paremas seisus. Kommentaarid on liigsed.
Pole vist vaja öelda, et hansapanga- ja tegelikult mitte ühegi teise panga  finantskonsultatsioone ma enam ei usalda.
Täna taandub küsimus muidugi teisele sambale. Tegelikult oli tegemist üsna hea investeeringuga. Aga täna. Puudub igasugune garantii, et riik paari aasta pärast jälle ümber ei mõtle.
Mul pole ka niipalju nutti, aega ja õigupoolest viitsimist, et Kiyosaki moodi kinnisvara spekulatsioonidega endale pappi kokku ajada ja/või teha see investeerimise asi endale täiesti selgeks. Kui ma mõtlen sellele, et aastal 1995 oli mu palk 3500 krooni, siis saan ma loogiliselt võttes aru, et inflatsioon ja raha tulevikuväärtus ei ole 100% ennustatav. Devalveerimise ja inflatsiooni seisukohast pole ju vahet, kus täpsemalt mu raha seisab. 
Kui täna on ära kaotatud mõlemad rosinad- riigipoolne panus ja tulumaksuvabastus (see vist jäi või ei??), siis loogiliselt võttes kogudes seda summat mingile säästuhoiusele, kus mulle on garanteeritud 5% tootlust- on see õigem valik? Ma ei saa teha ka võrdlevaid arvutusi, kuna seis kontol on viimastel kuudel küll kasvanud, aga siiski endiselt väiksem, kui sissemakstud summa. 

Lugesin läbi ka Swedpanki ja SEBi vastavad kodulehed. Kurb tõdeda, et väga veenev polnud. Kummalgi lehel tuli vastuseks erinev number- aga, suurusjärgus kaotaksin ma mittemakstes ca 40 000 krooni. No andke andeks... ja kui palju ma kaotaksin lepingu sõlmimise korral?

Kas jätkata või paigutada raha mujale? Selles on küsimus ja saan aru, et ostustamiseks on jäänud aega vähem kui kuu.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

"Palju õnne", Tallinn:(

Rahvas on rääkinud. Me tahame et jätkuks populism, demagoogia, korruptsioon ja lauspropaganda. Masendav.
Ma usun, et midagi sellist võisid enne revolutsiooni tunda menševikud- miks sulle ei meeldi nõukogude kord? Tasuta haridus, tasuta arstiabi...
Miks sulle ei meeldi keskerakonna võim?: valitsejad suhtlevad oma rahvaga (jätkuvad iganädalased "vassiljevite" doosid), abistatakse abivajajaid (küttepuud paneelmaja elanikele), hoolitakse omadest (Parbused, Sepad ja sundparteistamised), tõelised kangelased kes suudavad jääda ellu kui kõik on nende vastu (lihtsalt fenomenaalne omadus mitte võtta vastutust vaid leida alati süüdlane mujalt ja/või "teised tegid ju ka") jne.? Ilmselt on täna meedia täis asjatundlikku analüüsi, miks inimesed sellise valiku tegid- nii et, lõpetan siin.
Kanal 2 sai keski valimispeolt väga head kaadrid. Hetkeks oli mul väga kahju nendest inimestest, kes kuuluvad sinna maailmavaatelistel põhjustel. Ma usun, et siin on IRL väljakutse ja võimalus- pakkuda alternatiivi neile kenadele pensionäridele, kes ei taha ennast samastada lärmavate vene noortega...

Aga - nagu igal asjal, on ka sellel võidul oma hea pool. Kesk saab võimaluse kokku keeratud supp ise ära süüa. Väga aus on, et nad peavad võetud võlgadega ise edasi minema. Suurepäraste demagoogidena leiavad nad loomulikult süüdlase, miks tänane eelarve on seisus nagu ta on, aga see ei muuda fakti.
Ja sellise toetuse baasil tahab Edgar kindlasti presidendiks saada. Amet, mis talle väga kenasti sobiks- ohutu ja väärikas koht, kust pensionile minna. Mul on muiudgi väga kahju neist kümnetest tuhandetest vene inimestest, kes siis järgmisel valimistel avastaksid, et ei saagi Edgari poolt hääletada, aga ....Hoian talle pöialt!

reede, 16. oktoober 2009

E-rõõmud

Eestis on ikka hea elada. Suvalises kohas võid teha arvuti lahti ja üsna tõenäoliselt on seal Wifi. Ja veel suurema tõenäosusega tasuta.
Välismaale arvutit kaasa võttes on see aga alati üks suur loterii. Kas seekord õnnestub... või siis mitte. Lisaks on ju arvuti nii paganama raske. (Peab ikka tööandjalt popima telefoni välja kauplema..:))
Kord Prantsusmaal, kus hotelli kodulehel lubati tasuta wifit, selgus kohapeal, et toas kasutades tuleb siiski maksta. Peale mitmekordset paroolide ületäpsustamist ei õnnestunud siiski internetiühendust saada. Seepeale saadeti tuppa patsiga poiss, kes peale edasi-tagasi jooksimist võimaldas lõpuks internetiühenduse kaabliga. Niipalju siis wifist. Selleks hetkeks oli kulunud juba üle tunni aega, mis peale väsitavat päeva tundus ikka hullult pikk. Kui selgus, et toas ootab ühendust veel ka teine arvuti (ööbisime kollegiga ühes toas), siis jooksid prantslased omadega täiesti kinni... aga me lihtsad inimesed. Kasutasime kaablit lihtsalt vaheldumisi.
Või teine kord, jälle Prantsusmaal. Lubatud wifi küll toimis, aga meile ei õnnestunud lugeda mingi valemiga. Kaua sa postimehe, delfi ja blogidega ikka meelt lahutad- eriti, kui oled arvestanud töö tegemisega. See oli ka see õnnetu kord, kui mu kohvri vedamise sang (või kuidas seda kutsustakse) katki läks. Igal läbitud meetri järel, seda rasket kohvrit ja arvutit mööda linna vedades, needsin ma maapõhja selle hetke, kui otsustasin arvuti kaasa võtta...:(
Siis Saksamaa variant. Wifi küll, aga .ee lõpuga lehti ja meile lugeda pole võimalik. Peale tunnist pusimist helises kelluke ja tekkis hea mõte proovida läbi ettevõtte serveri. Meilidele pääsesin ligi aga veebisaitide avamine väsitas vaest arvutit niivõrd, et iga loetud uudis vajas restarti. Kui ma esimesel korral jõudsin lugeda ära pealkirja " Solarise laeva ring oli 3 korda suurem", siis pani see õlgu kehitama. Peale restarti avanes järgmise uudise pealkiri, mis teatas, et inimohvreid polnud. Laeva ringidel? Ahhaaa... lae varing hoopis...seejärel andsin alla...

off topic.  Viimati lennukis oli meiega koos grupp maskidega asiaate. Vaesekesed, mõtlesin, seagripp on küll teie väikseim probleem... Tallinnas oli 4 kraadi ja torm ning nimetatud aasia turistid vaid kampsikutes ja jakikestes. Loodetavasti oli neid ootav buss piisavalt soojaks köetud, et kallid külalised kohe nohusse ei jääks. welcome to estonia...

neljapäev, 15. oktoober 2009

otseülekanne valimisstuudiost:)

Ükspäev oli postkastis kõigi suuremate- Keskerakonna, Reformi ja IRL reklaamid. Neist kahe esimese omad ilmselt samast trükikojast tellitud- täpselt üks formaat:)
Pere noorim töötas materjalid hoolega läbi ja küsib: "kle, a miks teile keskerakond ei meeldi, ta on ju nii palju ära teinud..."  (Braavo, Paavo- super töö taaskord!).
Anna veel lastele valimisõigus....:)
sellega seoses meenus mulle ühe neljateistaastase poolt animeeritud lauluke, mis sobib hetkel toimuvat illustreerima 100%. Vaata kindlasti heliga!
http://video.delfi.ee/contest-video/51/
muusika:Berlin  "Anything You Can Do, I Can Do Better"

pühapäev, 11. oktoober 2009

Tüngal

Noor papp oli oma esimese jutluse ajal kirikus nii närvis, et ei suutnud isegi korralikult rääkida. Enne teist  jutlust, järgmisel pühapäeval, õpetas peapiiskop, kuidas end lõdvestada. Ta pakkus välja järgmise lahenduse: Valage paar tilka viina klaasitäie vee hulka ja jooge see ära. Siis näete, kuidas pärast paari klaasitäie ärajoomist tunnete end juba palju rahulikumalt. Järgmisel pühapäeval tegi papp nii, kuidas õpetatud oli ja tundis end peatselt tõeliselt lõdvestununa. Jutlus läks kenasti ja kõne suisa voolas.

Pärast jutlust leidis papp oma toast kirja peapiiskopilt:
Lugupeetud Isa,
Järgmisel korral valage paar tilka viina klaasi vee hulka - mitte paar tilka vett klaasi viina hulka. Kirjutan teile mõnedest tähelepanekutest, et samad vead ei korduks järgmisel pühapäeval:

- ei ole mingit vajadust torgata sidrunilõiku kirikuviina karikasse;

- see väike kamber altari kõrval ei ole wc;

- proovige vältida Püha Maarja kujule naaldumist ja eelkõige Tema kallistamist ja rindade kompimist;

- käskusid on 10, mitte 12;

- see-eest apostleid oli kaksteist mitte seitse ja keegi neist ei olnud Pöialpoiss;

- me ei viita Meie Issandale Jeesusele Kristusele sõnadega "JC & tema boys" ;

- Taavet tappis Koljati kivi ja linguga, mitte ei "retsinud";

- me ei viita Juudasele sõnadega "kuradi persevest";

- ärge nimetage Ristija Johannest "Ristiisaks";

- Bin Ladenil ei ole Jeesuse surmaga midagi pistmist;

- ärge lugege palvet kiriku trepil ja päris kindlasti ei tohi seda teha jalg piibli peal;

- armuleib tuleb jagada armulauast osavõtjatele, see ei ole kirikuviinale pealehammustamiseks;

- kui õhutate inimesi andma vabatahtlikku kümnist, võtke ära silt "kümnis on minu palk";

- patustajad lähevad Põrgusse mitte "hobuse perse";

- Meie Isa palvet tuleb lugeda käed taeva poole, mitte neid lainetuselaadselt lehvitades;

- see oli hea, et kutsusite kirikulised Jumalale tantsima, kuid jenka-rivi ei olnud siiski kõige parem idee.

TÄHTIS! See tüüp, kes istus seal altari nurga juures ja kellest rääkides Te kasutasite sõnu "homo" ja "seelikus transvestiit", olin mina.

Loodan, et need vead on järgmiseks pühapäevaks parandatud.
allikas: Rahvaluule:)

reede, 9. oktoober 2009

Trans-meedia-ajupesu

Tundub, et samaväärselt looduses langevate lehtedega on ka meedias kätte jõudnud "pärlite langemise aeg". Viimased ei pane enam isegi naerma, vaid sõna otses mõttes nutma. Kui anonüümsete kommentaatorite puhul võib veel andestada- ok, keemiatunnid said koolis maha magatud, siis see, kuidas ajakirjandus lollusi võimendab on lihtsalt masendav. Kuna hetkel aktuaalne piimade ja rasvade teema, siis mõned näited sellest vallast:
" 2,5% piima saamiseks lahjendatakse  seda veega "*
"Piima tehakse Eestis piimapulbrist"**
"Kohuke koosneb taimerasvast"***
ja loomulikult kuulus transrasvade surmav toime****.
Siinkohal võib igaüks seda nimekirja jätkata...:(

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Minu Itaalia

Huvitav, et igal inimesel on oma nö unistusteriik. Mõni leiab, et ei sure enne ära ka kui on käinud Indias, teine õhkab Austraalia ja kolmas Ameerika järele. Minu unistuste maa on Itaalia. (Mõnele psühholoogiatudengile siit hea lõputöö teema- miks sellised kinnisideed tekivad ja kas on nad seotud kuidagi inimese iseloomuga vms). Mingil hetkel lubasin endale, et pean 40-da sünnipäeva Milanos, La Scalas kuulates Itaalia ooperit ja pärast kena õhtusöök... Elu andis võimaluse unistuse teostumiseks juba enne 40-t :)
Ükskõik, kuidas ma ei ürita kaevata mälestuses, ei oska ma siiski vastata küsimusele- miks just Itaalia?
Ma ei tea vastust.
***

neljapäev, 1. oktoober 2009

Õhusõit on ajavõit...:(

Kui teil on küsimusi Praha ja/või Kopenhaageni lennujaama infrastruktuuri ja kaubanduse kohta- siis palun, ma olen ekspert!:)
Juba see päev algas nõmedalt. Lennujaama sõitvas transfeeris istus mu kõrval keegi ilmselt Indiast pärit mees, kes kõik need 50 minutit rääkis mobiiliga... Kell pool seitse hommikul!! Üks kõne lõppes ja teine algas. Mingil hetkel oleks tahtnud selle mobla talle kurku kinni lüüa. Andke ometi aega inimesele ärgata...
Lennujaamas selgus, et lennuk väljub 30 minutit hiljem, mis venis mõne aja pärast veel 15 minutit pikemaks hilinemiseks ja reaalselt koos kõigi jokutamistega väljus lennuk tund lubatust hiljem. Mis tähendas, et Tallinna lennukist olime me juba õhku tõustes maha jäänud.

Uudistoode Kalevilt:)


Pr. KRÄPP on saanud nüüd siis ka omanimelise toote. Suurepärane mainekujundus. 

neljapäev, 24. september 2009

Pilvebaleriini lood vol 3

Ma avastasin praegu, et mul on jalas erinevast paarist kingad!!!!
Appi!! masurenpraeguhäbist ära.....
Õnneks mõlemad mustad ja kontsaga.
Keegi pole veel märganud.

Õnneks on mul ilusad silmad...:)

kolmapäev, 23. september 2009

Kui mossitamine on vajalik

Blogis Sesamy oli hiljuti üks postitus, mis tekitas tahtmise reageerida. Kuna tol päeval oli kiire, siis kirjutan oma arvamuse täna- parem hilja, kui üldse mitte, eks :)
Ma olen olnud mõlemas rollis: nii see, kes arusaamatusest kehitab õlgu ".. aga oled sa ISE teinud midagi selleks, et asi muutuks?" kui ka see, kes mossitab a la "minust ei sõltu nagunii midagi..."
Kusjuures on huvitav jälgida (ja kahju ka tegelikult) kuidas see esimene seisund muutub selleks teiseks. Reeglina alguses, kui lähed uuele töökohale oled täis energiat ja optimismi, valmis muutma ja muutuma. Ja õnnestub see alguses ka.  Kuna sa oled juba tööle võetud, siis sind eeldatavasti ka usaldatakse ning sinu ideid kuulatakse. Sa ei karda eksida ega naeruväärne näida (sest oled ju alles uus), mistõttu on enesekindlus samuti 100.
Ja siis ühel päeval saad vaikselt vaikselt aru, et tegelikult oled sa võimetu muutma kogu süsteemi.  Kas ei klapi sinu ja su bossi väärtushinnangud; on bürokraatia liigsuur, või on kogu firma liiga suur, et suuta seda muuta...
Või toimib firmas juhitud demokraatia. Näiliselt kuulatakse kõigi ideed ära, aga tegelikuses läheb ikkagi nii nagu boss tahab...:)
Lugesin hiljuti üht oma vana päevikut- firmast, kus tol hetkel töötasin- nagu põnevusromaan, millised intriiigid, suhtevõrgustikud, muudatused- täielik Santa Barbara! Ja see väsitas mingil hetkel ära- et sa pidid olema õige inimese sõber ja teadma, kes on tegelik nupulevajutaja; oskama prognoosida, kui isik X saab peale isikut Y ülemuseks, siis mis juhtub meie strateegiaga ja üldse minuga ja firmaga.
Mul oli ühel perioodil 5 aasta jooksul 7 erinevat ülemust- ja arvake ära, loomulikult! hakkas peaaegu igaüks neist oma jalgratast leiutama. Lõpuks õpid ära, et olemasolevat kausta riiulis tuleb esitleda kui uut, et Uus saaks öelda- midagi vanast pole alles, me teeme kõike omamoodi.
Väga sageli on optimismi kustumise põhjuseks see, et Jumalaks on Raha. Omanik on loonud firma, et teenida raha- ja õigesti teeb! Aga tänu sellele paljud head ideed ja mõtted kustuvad tõdemusse, et need pole kasumlikud, ei tasu ära...Lõpuks lööd käega, omaniku raha- ise teab. Kuni firmal läheb hästi, siis ongi ju kõik korras- milleks tõmmelda?... 
Jah, mõned inimesed ongi oma loomult sellised- negatiivsed ja sündinud mossitajad. Aga suurem osa neist nö virisejatest, vähemalt minu kogemuse põhjal- ei saa lihtsalt piisvalt tagasisidet. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Mul oli kunagi üks rootslasest ülemus. Parim kes mul kunagi olnud on. Tema stiil oli selline, et koosolekul küsiti alati kõigi arvamust. Ja neid koosolekuid peeti seni kuni kõiik lauasistujad olid nõus. (Pärast tegi ta ikka nii, nagu ise tahtis:)). Me olime tõsiselt õnnelik ja tulemuslik meeskond, sest meile tundus, et teeme vajalikku asja ja me kõik oleme kambas.

Selleks, et olla kaasatud, tuleb kogu aeg võidelda ja nähtav olla. Ja see kõik väsitab. Saad aru, et sa oledki tegelikult pisike mutter ja laeva üksinda pöörata ei jõua. Mõned meist tõmbuvad kaitsepositsiooni ja hakkavad mossitama. Mõned löövad käega ja teevad seda mida vaja arvamust avaldamata- sest vahel ju ikkagi õnnestub muuta ka!
Ja mõned meist lähevad ära. Aga äraminek võtab aega ning see aeg tuleb kuidagi üle elada.

teisipäev, 22. september 2009

Paralleelmaailmad

On vana tõde, et maailma sees on veel üks teine ja suurem maailm. Ma ei väsi hämmastumast kui palju erinevaid paralleelmaailmu eksisteerib. Me elame oma planeetidel ja imestame, miks teised meist aru ei saa.
Hiljuti kaalusin, kas teha endale samuti Twitteri konto. Sirvisin olemasolevaid ja mõtisklesin- kes on need inimesed, kel on aega istuda päevad läbi arvutis ja seda kõike lugeda? Ja miks nad seda teevad?
Samas on mu tutvusringkonnas väga üksikud, kes loevad blogisid. Neil kas pole aega, või saavad info mujalt või on lihtsalt teiste kanalite inimesed (MSN, Skype, Facebook...)
Kui me oleme postimees.online.ee  fannid, siis tundub meile, et kogu Eesti istub ja loeb samuti neidsamu uudiseid.
Ja tegelikult ei kehti see ainult meediakanalite osas. Hiljuti siin sm. Lang tõstatas taaskord päevakorda teema sellest, et väikese promilliga võiks lubada rooli. Taaskord paralleelmaailmade teema. Sellel planeedil, kus tema elab- kus vastuvõtul klaasike sampat või veini võetakse- pole tõesti lugu ja jagub piisavalt intelligentsi (ma loodan), et konverentsikeskusest koduni sõita. Aga kui nüüd mõelda hetkeks nö Võsapetsi maailma peale ja sellele, mida nende inimeste jaoks see seadus tähendaks, siis omandab see ju täiesti teise konteksti, eks?
Või see töölepinguseadus. Tänaseks juba vana teema. Aga kuulates aastajagu tagasi mõtet, et uus seadus  hakkab põhinema sellel, mida pooled suudavad omavahel kokku leppida? See on jälle Langide planeedi jaoks väga ok. Aga kujutame ette kõiki neid tootmis- ja teenindussfääris töötavaid naisi. Nad ei töötaks ju seal, kui oleksid vinged läbirääkijad ja enese"müüjad"....
Või võtame näiteks valimised. Vaadates kogu seda tolmutamist selle ümber, hakkab piinlik, et  õigupoolest ma isegi ei tea, millal need toimuvad.  Ma olen kursis, et mul on valida halva ja veel halvema vahel. Sõltumata sellest, milline on minu valik, saab Tallinna linnapeaks Savisaar või Pentus. Natuke paremal juhul Laar või Pihl- rõõmu ei tunne ma ühestki ja alternatiivide osas mul info puudub. Aga parteid kulutavad raha ja aega, iseenesest innustudes ja lootes, et teema on tähtis kõigi jaoks samavõrra kui neile endile.
Vene- ja eestikeelse meedia erinevustest on ka palju räägitud. Tänane päev on jälle hea näide- leidke venekeelsest meediast artikkel selle kohta, et täna on Tallinna okupeerimise aastapäev? Kaks erinevat maailma.
...et siis rohkem empaatiavõimet.

esmaspäev, 21. september 2009

Kuidas peab hüüdma

"Aga miks? MINUL on ju mugavam, kui prill-laud on üleval?", küsis Mees*, kui olin temaga sel teemal noominud. Hea küsimus, eks?
See, et prilllaud peab olema all; et hambapasta tuubi pigistamist ei alustata keskelt; et mustade sokkide koht on pesukastis- need on minu, Naise, standardid. Miks minu standardid on õigemad ja paremad kui teiste pereliikmete omad?
Psühholoogid soovitavad "pean" laused ümber sõnastada "tahan " lauseteks. Näiteks lause " (Miks alati) mina pean koristama tube?" tuleks öelda hoopis nii:
Minu ümber olev kord muudab mu rahulikuks, sellepärast tahan koristada
Oletagem, et ma ei tea ühtki meetodi, kuidas pere valutult majapidamistöid tegema panna ja küsin alati viisakalt- kas nad sooviksid majapidamistöid teha. Sellisel juhul, kui neil oleks võimalus öelda samuti "tahan" lauseid, kõlaksid need vist umbes nii: 
Mees "Ma tahan, et kuu aja mustad nõud koguneksid kraanikaussi, sest korraga pestes on ökonoomsem"
Vanem: " Ma tahan, et tühjaksöödud jogurtitops  vedeleks mu kirjutuslaual, sest hallituse tekkimist on lahe vaadata"
Noorem "Ma tahan, et mu riided vedeleksid põrandal, sest niimoodi on mul asjast parem ülevaade (A. Kivirähkil on ülinummi " Isade õhtujutt" sellest, kuidas voodi alla jäetud sokid said pojad. Täpilised sukkpüksid... Vahel tundub, et mehed ja lapsed usuvad päriselt, et sokid võivad voodi all poegida:))

Kuna, minu, Naise, standardilävi on kõrgemal, siis selgub, et probleem segamini toaga ongi ainult Naisel. Mistõttu probleemi lahendada ja toad korras hoida saabki ainult Naine  (ups, selle järelduseni ma tegelikult jõuda ei tahtnud..:))
AGA kuna kogu perele tuleb kasuks kui ema on rahulik ja rõõmus, siis see ongi põhjus, miks Naise standardid on olulisemad kui Mehe ja Laste omad. M.O.T.T

Noorematele vastus "Kuidas peab hüüdma (vene keeles)
* sõna Mees võib vabalt asendada sõnaga Naine ja vastupidi :)

pühapäev, 20. september 2009

Pilvebaleriini lood vol 2

Praegu, kui ma seda kirjutan tundub endalegi uskumatu, et nii must päev võib olemas olla. Ju ma olin taaskord interplanetaarses narkouimas (v.hea!) nagu Vello hiljuti tabavalt kirjutas ..:)
Algas see jama reede õhtul, kui hammas hakkas valutama. Ikka Valutama, suure algustähega. Ehk siis laupäevahommikune esimene ja ainuke soov oli saada kiiresti hambaarsti juurde. Teatavasti on Tallinnas parkimiseks vaja sularaha. Mida mul loomulikult kunagi pole. Mistõttu - tühja sest valust, kõigepealt sularahaautomaadi juurde.
Masinale lähenedes näen, et ühel naisel on sama plaan. Lisan sammu, et esimesena jõuda. Ja (paras mulle) jõuangi. Panen kaardi sisse ja sekund hiljem saan aru, et midagi on valesti. Kaart läheb sisse kuidagi liiga kergelt ning jääb siis kuhugi kinni, nii et ainult väike servake jääb pilust välja. Appi! Algab operatsioon "päästa kaart". Postkasti võti osutub piisavalt peenikeseks, et mahtuda pilusse. Torgin kaarti, aga paraku otsustab ta minna teises suunas so on siis sissepoole. "Automaat suletud". Teatab ekraan. Ja minu kaart ka.
Kõne infoliinile annab lootust, et kõik pole veel kadunud. Saan asenduskaardi. Aga kuna on laupäev, siis avatakse pangakontor kell 10. (Tuletan meelde, et mu hammas valutab põrgulikult).
Siinkohal pean tänama saatust, et vastu hommikut õnnestus korraks uinuda ja seetõttu pole kell 8, vaid pool kümme. Pool tundi kannatan ära.
Kontoris selgub, et asenduskaart võimaldab välja võtta sularaha, aga mitte kaardiga maksta. Minu jahmunud nägu nähes küsib teller kelmikalt- millal te viimati sularahas arveldasite?. Ma tõesti ei mäleta. Ette rutates võib öelda, et õhtul poes külaliste jaoks moona ostes oli sularahaga opereerimine päris värskendav kogemus.
No vot.
Aga sellega see suurepärane päev veel ei lõppenud...
Hiljem, ristmikul rohelist tuld oodates, sõitsin eesseisvale autole tagant sisse. Lihtsalt. Mul pole ühtki ettekäänet, õigustust ega ka vabandust. Madalam kui muru autost välja roomates ja ahastades "eiolevõimalik", selgub, et sõitsin otsa suure vene hingega Sergeile. Ma näen vist nii hale välja, et Sergei, kelle auto ja nädalavahetuse ma lihtsalt peesse keerasin, hakkab lohutama mind.
See on minu elu esimene avarii (ja loodetavasti ka viimane), mistõttu pole mul halli aimugi, mida edasi teha. Õnneks Sergei teab. Ja taaskord peab tänama õnne, et on laupäev- nii kindlustus kui ka autoteenindus on (veel) avatud ja vähemalt saab paberid kohe korda. Kindlustuses tabab mind korraks veel minišokk, kui selgub, et tehnilise passi vahel olevast paberipakist puudub oluline- vabatahtliku kindlustuse poliis. Aga taaskord tänu mõistvale ametnikule ja e-riigile.
Kõik saab korda. Ja täna on juba teine päev. Pühapäev. Laupäev on läbi.

kolmapäev, 16. september 2009

Piima hind on 3,90 ! Minge ruttu poodi

Vahel tekib mul tahtmine minna punase lipuga tänavale ja karjuda: Inimesed, tulge mõistusele! Nõuan riikliku reguleerimist kauba hindadele! Nõuan, et riik otsustaks ja deklareeriks kas piimatootmine on Eesti jaoks oluline majandusharu ning kui vastus on "jah" siis kehtestaks riiklikud kokkuostu- ja väljamüügihinnad...

Mäletate valmi rohutirtsust ja sipelgast- täna toimub täpselt seesama. Me saeme oksa millel me ise istume. Jah, täna on väga lahe osta (tegelikult pole selle protsessi nimi isegi mitte "ostmine" aga "võtmine") ilma rahata piima, aga homme on selle piima hind topeltkõrge. Sest Eesti piimatootja pakib pillid kokku, sellevõrra väheneb turul pakkumine ja tõuseb hind.

Ja milleks- et sina, tarbija, tuleksid selle soodsa hinna pärast konkreetsesse kaubandusketti. Tänaseks on ka suhteliselt selge, et EPIKO sotsiaaleksperiment Eesti Piimaga kukkus läbi. Eesti inimene on ikka nii hinnatundlik (ja see on koht kus peaks sekkuma riik, mitte kaupmees), et igasugu üllad ideed jätavad külmaks. Neil, kes elavad piirkonnas kus pole kette R ja P- ärge muretsege- homme on sama hind ka kõigis teistes kettides üle Eesti.
Kurb.

Samal teemal ka siin ja siin.

teisipäev, 15. september 2009

Kas leevike võib olla ülekaaluline?

Mulle hullult meeldib nö leevikeseteooria. Hästi väikestele lastele anti võimalus mingi pikema perioodi jooksul süüa täpselt seda mida nad tahavad. Et kui laps tahtis süüa nädal aega järjest mannavahtu või makarone, siis lubati tal seda teha. Katse lõpus tehti analüüsid ja selgus- et lapsed on omandanud kõik vajalikud toitaineid. Selle katse järeldus oli, et vanemad ise rikuvad oma laste isu: sundides neid sööma ebameeldivat toitu või lihtsalt kergema vastupanu teed minnes (kiirtoit). Kui lasta neil imikust saati ise otsustada, siis käituvad nad nagu leevikesed: nokivad mida vaja ja toituvad tervislikult.

esmaspäev, 14. september 2009

T.Saar "Tee unistuste töökohani"

Ma olen tõeliselt ülekoolitatud. Ja see on nii kurb. Sa loed läbi raamatu, selleks, et nentida- seal pole minu jaoks midagi uut. Mitte ühtegi ohhoo- efektiga ideed. Kõike on kuuldud, neid küsimusi endale korduvalt esitatud.
Ja veel nukramaks muudab mind fakt, et endiselt ei ole mul vastust küsimusele- milline on MINU unistuste töö. (Järgnev jutt saab olema üks hala, soovijad võivad siinkohal lugemise lõpetada)
Mulle meenub üks vana vene film. Väga kahju, et ei mäleta pealkirja, seda oleks huvitav uuesti üle vaadata.

kolmapäev, 9. september 2009

Poisist sirgub mees ja tüdrukust inimene?

Juhtusin hiljuti jälle tunnistajaks olukorrale, kus kena noor ema karjus oma väikese poja peale. (Jättes vahele vandesõnad)  "Mis mees sa oled, mehed ei nuta ega ole sellised memmekad .."jne samas vaimus.
Kummalisel kombel pole ma juhtunud kunagi kuulma, kuidas keegi pahandaks oma väikese tütrega- mis naine sinust niimoodi kasvab... Asjad, mida tüdrukute puhul taunitakse on sellised, mida ei peeta kenaks kummagi soo puhul: vandumine, ropendamine, vägivald jne.
Mul on vahel väga kahju meestest, kelle puhul on stereotüübid endiselt jäigalt ja karmilt paigas. Me kõik ju teame täpselt, milline "õige mees" peab olema.
Naise puhul on aga võimalikud kõik variandid. Vanemad ei varja oma uhkust kui nende tütreke on tehniliselt taibukas ning veedab vaba aja puude otsas ronides. Naine võib olla tippjuht või president. Aga kui on soovi, siis võib olla vabalt ka loll blondiin selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Leida endale rikas sponsor, mitte käia tööl. Pühenduda emadusele või bakterite uurimisele. Vahet pole. Ühiskond tolereerib naiste puhul mõlemaid rolliäärmusi.

Õnneks hakkavad meestele seatud rolliootused vaikselt muutuma ja pehmenema. Aga kuna suuremad võimalused tähendavad ka rohkem kohustusi, siis tundub, et mehed väga ei kiirusta neid piire muutmast. Hästi lihtne on elada ainult ühe: "visiooni omava" töömesilase rolliga...

Looke on inspireeritud kahest blogipostitusest. Kaks erinevat maailma Elsa  ja Indrek . Mõlemad näitamas, kui erinevaid väärtusi mehed -naised ikka veel hindavad..:)

teisipäev, 8. september 2009

Eksperiment: Kodune matemaatika

Kumb on kallim , kas 1 liitri sooja või külma vee keema-ajamine?

Lähteandmed:
Pliidi küttekeha 2 kWh
elekter maksab 0,3814 kWh
külma vee hind on 32,870 kr/m3 (24,7 C)
sooja vee hind 50,060 kr/ m3- Ühe liitri sooja vee saamiseks kulub kokku 1,75 liitrit vett (st vesi (0,75 l)jookseb seni tühja, kuni saab võtta kraanist kuuma vett (43C))

Soe vesi kuumeneb keemiseni 6 minutit
Külm vesi soojeneb keemiseni 10 minutit

Õige vastus *: vahet pole.
* tulemus on saadud nö puhtmatemaatiliselt, kuna füüsikavalemid on mul üsna häguselt meeles. Arvesse pole võetud näiteks küttekeha energiakulu erinevatel temperatuuridel jne. Samuti ei viitsinud ma katset korrata. Kui õnnestub kuum vesi ilma tühjajooksmata kätte saada, siis on kuum muidugi soodsam ning kui vee kogus on suurem, siis külm vesi muutub nö külmemaks jne.

reede, 4. september 2009

Püsiannetus hüljatud lehmale

Jutt siis Eesti Piimast. Viidet ei anna, kuna kajastust on palju ja igal pool.
Kuigi ma olen sel teemal varem emotsionaalselt kirjutanud, siis ikkagi tekitab see projekt väga vastuolulisi tundeid.
Esiteks muidugi sügav kummardus Tere turundustiimi ees, kes on suutnud üles noppida ja endale kahmata ülihea PR kampaania. Respect!  Kajastust saab mehemoodi, teema on aktuaalne ja vastuoluline. Kuna Tere ja Alpenrose toodavad miinust, siis vähemalt üks piimapakk, millega on tööstusel võimalik ka natukene teenida. Kuna logo on pakil peal, siis ei kaota ka oma branding sellest- vastupidi, pigem võidab (kui sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte). Oma loorberid saavad kindlasti ka ketid, kes seda müüma hakkavad: nii tublid, ju. Rääkimata sellest, et tegemist saab olema kõige efektiivsema turu-uuringuga, mis eales tehtud. Näidake nüüd, eestlased, et te tõesti hoolite. Mitte sõnades aga tegudes.
Aga.. midagi jääb kripeldama. See on seesama tunne, mis mind valdab igal aastal, kui järjekordne haigla oma annetuskampaaniat alustab. Kas mina, kodanik, pean ära tegema riigi tegemata töö? Kas saab kunstlike vahenditega elus hoida majandusharu, mis pole rentaabel?  Ja kui riik leiab, et Eesti põllumajandus peab säilima (millega ma olen nõus), siis peaks selleks rakendatama tunduvalt tõhusamad meetmed, kui ühe firma eetilisi piire kompav PR kampaania. Keda me järgnevalt toetame...?

neljapäev, 3. september 2009

Las jääda ükski puu alles...

Kuidas küll sellised mõtted tekivad ja miks?
Peatoimetaja tormab kabinetti ja ahastab: " Meie ostujuht tellis kogemata topeltkoguse punast paberit, mis oleks vaja kiiresti ära kasutada, sest muidu ähvardavad meid koledad trahvid! Me peame ruttu ühe ajalehe juurde tegema!!"
Või.
Peatoimetaja tormab kabinetti: "Minu sõber otsepostitusfirmast on pankrotti minemas. Teeme talle kiiresti ühe ajalehe, mida ta saaks postitada!!..."
Või
Heliseb telefon. Helistab peatoimetaja sõber firmaomanik. "Kuule, mul on kõvasti raha üle, aga majanduskriisi tingimustes ei taha reklaamida. Äkki konkurendid näevad. Tee mulle selline ajaleht, kus on palju reklaame koos, nii et minu oma silma ei paistaks"...

12 lehte A3 formaadis. Sellest 1 leht teksti, 1 leht fotosid ning ülejäänud reklaam. Miks küll antakse välja Äripäeva Kaubanduse ja Media Planeti taolisis üllitisi?
Kivi muidugi ka reklaamiostjate kapsaaeda, kes on valmis ostma pinda "sedeliuudistes". Töötab hästi see reklaam, või?

kolmapäev, 2. september 2009

Nii pikk nii pikk on kodutee...

Minu ülekaalukas ja konkurentsitu lemmik on Peterburi maantee. Sile ja sirge tee, neli rida. Paned püsikiirusehoidja peale. Sulged silmad ja oled varsti Rakveres. Tee ääres imekaunid männimetsad, mis peale Rakvere asenduvad maaliliste orgude, pankranniku ja merevaatega. Ka peale neljarealise lõppu on piisavalt pikki sirgeid, kus võimalik möödasõitu teha.
Miinuseks on raadiolevi, mis idapoole minnes muutub järjest viletsamaks (siit vihje raadiojaamadele paigutada tee äärde reklaame, et inimesed leiaksid õige jaama üles). Ning külmal ajal muutuvad rannikuäärsed kurvid väga libedaks.

Teisel kohal on Pärnu maantee. Ilmselt on liikluskoormus väiksem, kui Tartu maanteel, sest möödasõiduvõimalusi ikka jagub. Ka sõidavad sellel trassil suhteliselt viisakad rekkajuhid, kes annavad möödumisvõimalustest märku ja tõmbavad kõrvale, kui vaja. Pärnu on paraja koha peal, et tankida, süüa-juua. Ja tänu Saulkrasti ümbersõidule läheb tee Riiani lauluga. Pärnust lõuna suunas on ümbritsev loodus hingematvalt kaunis, tekitades soovi metsavahele põigata või väike suplus teha. Miinuseks on see, et sellel trassil tekib millegipärast väga tihti tihe udu ja metsloomi satub samuti üsna tihti teele. Peab olema väga tähelepanelik.

Viimase koha saab Tartu maantee. Sellest ma juba kirjutasin, nii et midagi väga rohkem lisada polegi. Nõme tee.

jamade likvideerimine

DIQMZRAM

teisipäev, 1. september 2009

Septembrispliin

Kõik on täna ümberringi nii rõõmsad, et lausa piinlik on seda postitust avaldada...
Nüüd siis lõpuks on majanduskriis jõudnud minuni, minu tutvusringkonnani. Lisaks eelnevate päevade kahele, sain täna teada veel kolme oma tuttava koondamisest. Nii kurb on olla. Abitu tunne. Tahaks aidata, aga ei oska.
Ja hirm ka. Sest äkki olen mina homme järgmine?...
Ja süütunne. Selle asemel, et blogis istuda, peaksin usinalt tegema tööd, seni kuni seda veel on...

esmaspäev, 31. august 2009

Mõistatus

Mis on ühist Nikil, Koit Toomel, Arnold Rüütlil ja kesk-klassi Viljal?
Nad kõik on koos võrkpalliplakatil (üks ilus poiss on veel, aga teda ma ei tunne). Miks just nemad?
See ongi mõistatus...

A. Ilisson-Cruz "Minu Austraalia"


Kirjutamine on kunst. Sarja avaraamat- Epp Petrone "Minu Ameerika" oli vaimustav, järgmised- Hispaania, Argentiina ja Pariis- andku autorid mulle andeks, olid sellised okei raamatud. Mistõttu ei söandanud ma vahepeal päris pikalt sarja ülejäänud raamatuid kätte võtta.
Tänu päris headele katkenditele netis ja allahindlusele poes riskisin ma "Minu Austraaliaga". Õnneks.

Seda raamatut on keeruline arvustada- tegemist on ju biograafiaga, ja kuidas sa ikka teise inimese elu heaks või viletsaks kiidad-laidad. Aga kui mõelda, et Austraalia ja Hispaania räägivad meile täpselt sama loo- noor naine läheb välismaale sinilindu püüdma, läbi raskuste leiab lõpuks oma õnne. Taustaks natuke maa kultuurist ja tavadest.
Airi on jutustajana tugevam ja osavam. Ilmselt ka rohkem "minu inimene"- mulle meeldib jutustusest läbikumav energia, positiivsus ja ettevõtlikkus.

Meil kõigil on kindlasti kunagi olnud soov ja unistus minna ära.

reede, 28. august 2009

Päikeseline Viktor Vassiljev vol 2


Jõudsin ära oodata. Uus plakat!!!:)

Kuna tegemist on KE valimisplakatiga (ehk siis agentuuri poolt välja töötatud kontseptsiooniga), siis pole uus plakat oma tuntud headuses, aga firmamärk on peal, nagu peab:)...




Keda huvitab, siis esimene osa on siin

Pilvebaleriini lood- Kohtumine tundmatuga

Vahel olen ma ikka nii pilvebaleriin, et ise ka ei usu.
Ühel hommikul avastasin kalendrist, et mul on ilmselt mitu aega tagasi kindlasti mingis meeltesegadushoos kokku lepitud kohtumine. Ei inimese, ega ka ettevõtte nime. Ainult kellaaeg ja aadress, kuhu minna.

Kohale jõudes selgus, et kõrvuti on kaks maja. Sellel majal, kuhu ma aadressi järgi minema ei pidanud, oli ühe spordiala esindusorganisatsiooni silt, mis andis kusagilt kaugelt mälusopist vihje, et vist see spordiala esindaja oligi see, kellega ma kohtuma pidin.
Aga otsustasin proovida õnne kõigepealt aadressil, mis mul kirjas oli. Tegemist oli suure ja kõleda majaga- kuid paraku, ei ühtegi nimekirja asutuste kohta, mis seal võiks pesitseda.
Lähen valvuri juurde ja küsin hea õnne peale:
- Tere:) , mul oli tänaseks kokku lepitud kohtumine "Spordiala" liiduga, kas oskate mind aidata,
kust võiksin nende kontori leida.
- Siin majas ei ole selle "Spordiala" LIITU
- Võimalik, et ajan natuke sassi- "Spordiala" klubi, siis ehk??
- Aga mis firmaga te kokku pidite saama?
- ...
- Kellega te kohtuma pididte?
- Emm...
Et mitte paista veel lollim, kui ma juba paistan, siis naeratan enesekindlalt: "Ma vaatasin, et kõrvalmajas on selle "Spordiala" klubi, ju ma ajasin aadressi sassi".
Pööran kiiresti ringi ja kaon.

Lähen kõrvalmajja. Samuti suur ja inimtühi. Koridori lõpus leian kabineti lahke daamiga.
- Tere, meil oli vist teiega tänaseks kohtumine kokku lepitud
Daami näol on arusaamatus.
- Äkki te pidite Margitiga kokku saama- pakub ta.
(who knows...) Jah, noogutan rõõmsalt.
- Istuge, ta jõuab varsti.
Istun kabineti nurka toolile ja kössitan seal nagu vaene sugulane. Püüdes meeleheitlikult meenutada, millal võis olla selle kohtumise kokkuleppimise päev, et äkki leian mobiilist ootaja numbri...
Minutid tiksuvad. Margitit pole ka veel.
Järsku heliseb mu telefon "Tere, mina Jaanika, siin. Me vist pidime täna kohtuma, me juba ootame teid !"
Ei ole. Teen näo, et mul on oluline kõne, naeratan daamile laua taga ja kaon kiirelt koridori.

Ikka see esimene maja oli õige...

kolmapäev, 26. august 2009

Eliitkoolidest, pingetest ja tabelitest

Kui jätta kõrvale, et ajakirjanikud teevad oma tööd (nagu ikka) poole vinnaga- kopeerides riigieksamite tulemused haridusmin lehelt nii nagu see on ja tekitades sellega asjatult pingeid ja lärmi.
Kasutades pealkirjaks eksitavalt "Koolide pingerida", kuigi tegemist on gümnaasiumite riigieksamite tulemustega. Võrreldes võrreldamatut- tavakoole täiskasvanute- ja kutsekoolidega. Ning omistades hinnetele vale kaalu- aluseks peaks olema mitte aritmeetiline, vaid kaalutud keskmine: kui 50 last on suutnud teha füüsika eksami 100 punkti peale, on see kõvem tulemus kui seda suutis teha selle kooli ainus oivik.
Aga muidu mulle need tabelid meeldivad. Mul on hea meel näha, et koolid, millega ma olen praegu seotud on endiselt esiviisikus. Ning väga kurb tõdeda, et koolid, kus ma ise kunagi käisin, on endiselt seal tagumises otsas.

teisipäev, 25. august 2009

Trassil. Ei ole rekkajuht

Mis point on paigaldada Tallinn-Tartu maanteele kiirusemõõdikud, kui sellel teel polegi üldse võimalik (lubatud) normaalkiirusega sõita??
Võtad hoo üles, paar-kolm kilomeetrit võid (soovi korral) natuke kiirust ületada ja leiad end kolonni lõpust. Sest keegi on otsustanud trassi läbida 70 km/h või siis on mõni rekkajuht magama jäänud...
Mööda ka ei saa, kogu aeg tuleb keegi vastu või kui tekib võimalus, siis tead et sinu auto kiirendus 5-st autost korraga mööduda ei võimalda.
Ok, saad lõpuks mööda, saad kiiruse üles ja... leiad end järgmise kolonni lõpust.
Mida lähemal Tartule seda enam tekib teedele igasugu traktoreid ja teisi vahvaid masinaid, mis teokiirusel liiguvad...

Ja kiirusemõõtjatest kokkuhoitud raha eest võiks teha iga paarikümne kilomeetri järel nö lisaraja, et saaks turvaliselt mööda sõita.

esmaspäev, 24. august 2009

E.J.Bronte "Vihurimäe"

Kuuldavasti kasvas Prantsusmaal "Vihurimäe" läbimüük ja laenutamine peale viidet Videviku saagas, kordades. Kui see tõele vastab, siis on tegemist hea uudisega :), tegemist ju vaieldamatult parema raamatuga kui eelmainit inspiratsiooniandja...
Huvitav, kas ma otsin märke sealt, kus neid pole, aga minuni jõudis Vihurimäe väga kummaliselt. Ma olin kindel, et kui ma ka pole lugenud kõiki koduses raamatukogus olevaid, siis vähemalt tean ma peast kodus olevate raamatute pealkirju (kindlas järjekorras:)). Juhuslikult vanematel külas olles vaatasin riiulisse- ja voila! riiulis on "Vihurimäe"! Seitsmekümnendate alguses välja antud raamat- kuidas on võimalik, et ma polnud siiani seda märganud ning selle olemasolust isegi teadlik?
Mõnevõrra muidugi kahju, et ma ei lugenud seda 25 aastat tagasi- siis oleksin lugenud ilmselt ahastamapanevat armastuslugu. Või kas see on ikkagi armastusromaan? Heathcliffi ja Catherine suhe- tugeva alaväärsuskompleksiga ja omandamisvajadusega mees. Arusaadavalt raske lapsepõlv, milles üksainus helge laiguke- ja sellest tulenev läbi põlvkondade soov allutada Cathrine oma kontrolli alla ja "kätte maksta" kasvõi üle laipade. Kas see on armastus?
Catherine- ratsionaalne jalad maas laps, kes tegi kahest halvast parima valiku. Kuid lasi naiivsusest romantikal igapäevarutiini sisse murda, mistõttu lõhkus nii enda kui ka oma lähedaste elud.
Ning Edgar- tutvuda elu jooksul ainult ühe kena naisterahvaga ja sellesamaga ka kohe abielluda. Me ei saa siin rääkida ei valikust ega võimalustest. Piiritu tänutunne oma abikaasa suhtes, et see suvatses temasuguse poole üldse vaadata.

Täna oli see raamat minu jaoks vägivallast, vaesusest ja harimatusest/haridusest.
Ma ütlen ausalt, et alguses oli seda raamatut raske lugeda. Minu jaoks oli liigselt julmust, manipuleerimist ja mitte ühtegi positiivset kangelast.
Minus on liiga vähe loomupärast fanatismi, et mõista Heathcliffi ja Catherine taoliste inimeste tegutsemise motiive. Aga, ma saan väga hästi aru, kui kaitsetud me oleme inimeste ees, kes otsustavad mitte järgida nö kirjutamata sotsiaalseid reegleid. Vägivallale, mida me ei oota, ei oska me ka reageerida- sedakaudu süveneb julmuri karistamatuse tunne. Sotsiaalsed reeglid, mida ja kuidas on kombeks, on ajas muutunud, kuid sellised inimesed pole kadunud kusagile. Meisterlikult võtab ligi sajand hiljem selle teema kokku Anthony Burgess oma "Kellavärgiga apelsinis". Järelsõnast selgus, et ka autori elu polnud meelakkumine, aga kogu seda teost läbiv vihkamine oli siiski jahmatav. Kui kritiseerida, siis tegelikult oleks võinud sellega minna lõpuni st ilma õnneliku lõputa oleks raamat olnud veel parem. Või oleks olnud siis vägivalla doos liigsuur?
Autori õnneks oli sajand selline, kus inimelul polnud miskit väärtust ning inimesed täiesti sobivalt ja loomulikult surid just siis kui seda vaja oli. See aeg vajas tugevaid inimesi.
Kummaline, kuidas tegelikult ilukirjandus loob mingi kuvandi ja arusaama teatud ajajärgust. Seoses selle raamatuga mõtlesin, et 19. sajandi keskpaik Venemaal ja Inglismaal tundub kuidagi eriti õudne, seda ilmselt tänu Dickensile, Gogolile ja Tolstoile- ja muidugi õdedele Bronte`dele kes meisterlikult kirjeldavad antud ajastut. Ning sõltumata sellest, kas tegu on alam-või ülemklassiga- vahet pole. Mustus, räpasus, vaesus, harimatus ja külm-külm-külm. Kuigi ka Prantsuse kirjanike hulgas on ülihäid realismikirjeldajaid- samast kümnendist Hugo näiteks; siis Dumas ja Verne suudavad selle mulje minu jaoks kuidagi "lahjendada". Kui lisada siia juurde samal ajal tegutsenud Verdi, Liszt, Schumann oma meloodilise muusikaga- siis tundub, et Kesk ja Lõuna-Euroopas nii kohutav polnudki sel ajal elada? Kas siin on mängus kliima, mis Venemaal ja Inglismaal on ju kordades karmim ... (ilmselt tegelikult lihtsalt minu puudulikud teadmised).
Sellele mõeldes, tundub isegi kummaline, et Inglismaal Vene- või Prantsusmaaga võrreldavat revolutsiooni ei toimunud?

Kui 21. sajandil jõuame me reeglina kolme-neljakümnendates keskeakriisi, kus elu tundub olevat otsustatud, lõplik ilma muutmisvõimalusteta. Siis kurb on mõelda, kuidas tookord pandi inimese saatus paika 16 aastaselt. Sulle määrati abielluda selle ainsa sinuealise vastasoost inimesega kes selles piirkonnas saadaval oli ja nii jäi. Mõeldes, kui palju on täna avardunud suhtlemis- ja tegutsemisvõimalused on tegelikult jube, kui paljud meist endid vabatahtlikult mandumisele määravad. Mul on siiralt kahju peategelannast- Catherinest- elada valikuteta elu. On tegelikult hämmastav, et konkreetses kontekstis suutis neiu siiski kainelt ja ratsionaalselt arvestada, kellele mehele minna.

Huvitav on see, et terved põlvkonnad kasvasid Inglismaal üles nii, et neid kasvatas-õpetas neist seisuselt madalamal olev koduõpetaja (siia kõrvale meenutus praegusest diskussioonist õpetaja ja/või teenindaja). Sellesama ilukirjanduse põhjal on jäänud ka mulje, et vanemad eriti meelsasti oma laste kasvatamisesse ei sekkunud. Nagu ma aru olen saanud, siis järgnevatel põlvkondadel sai kombeks oma võsud saata internaatkooli. Siit oleks mõtteainet kasvatusteadlastele- kuidas on sadu aastat kasvanud Inglismaa eliit. Sisuliselt vanemateta, tehes mida pähe tuleb, samal ajal väga rangelt piiritletud victoria-aegsete käitumisnormide ja eetiliste tõekspidamistega. Kuidas on nad suutnud jääda normaalseteks?

Kopeerisin raamatust kaks tsitaati:
Aga ma pean ütlema, et mulle meeldis väga ta uhkust veidi alandada. Ja mis kasu on tal nüüd kogu sellest haridusest ja kasvatusest? Ta on niisama vaene nagu teie või mina- kindel see, et veel vaesemgi, ... ja minul on ka väike sissetulek. ütleb lk.290 majapidajanna Zillah- oi, kui tuttav retoorika. Neetud intelligendid, eks. Kummaline mõelda, et veel mõni aasta tagasi sai ise peetud lahinguid samal teemal- mis kasu on kõrgharidusest. Tänaseks on (vist) olukord kuuldavasti muutunud ning noored tunglevad vastuvõtujärjekordades, et haridust omandada. Kui romaani-ajal pärssis võimalust haridust täiel määral rakendada vaesus, siis täna ettevõtlikus, enesemüümise- ja esitlemise oskused. Haridus oli devalveerunud juba siis?
Ilmselt jooksis ka autor omadega kinni, mistõttu suht romaani lõpus:
Haretoni aus , siiras ja arukas loomus raputas kiiresti maha selle harimatuse ja alanduse kesta, milles ta oli kasvanud;... Tema arenev mõistus peegeldus ta nöost ning tõstis selle hingestatust ja õilsust.. lk.316
Nii nummi mu meelest. Piisas paar kuud lugemist treenida ja noormehe silmavaade oli juba hoopis teistsugune...:) Aga kui ilma irooniata, siis päris mõtlemapanev seik, et ja kuidas haridust kasutati manipuleerimisvahendina. Peremehe poeg jäeti koolitusest ilma, ja mees oligi maha kantud.
Ma olen kohutavalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul sündida just selles ajas siin ja praegu. Jah, tegelikult olen ma muidugi praegu liiga minakeskne- sellist elu: vaesuses, mustuses ja külmas; on ka täna praegu . Kui meil ka kipub see meelest minema, siis Võsapets aitab sel ikka meeles püsida.

Hea raamat, soovitan

Viited on pärit: Kirjastus Eesti Raamat 1974 , Tallinn

Eestlane ja venelane vol 3, Meediaintegratsioon

Päris hea meelelahutus, mis on ühtlasi ka meeldiv ja kasulik on paralleelselt eesti ja venekeelse Postimees online lugemine... Kedagi ilmselt enam ei hämmasta, kui erinevad teemad on erinevates keeltes peauudiseks.
Viimane üllatus oli, uudise selle kohta kuidas Prantsusmaal keelati mosleminaisel burkaga ujuma minna, kommentaare lugedes. Kommentaarid olid: kui teile seal need reeglid ei meeldi, siis pakkige kohver ja kolige kodumaale tagasi... Sellist retoorikat olen harjunud nägema hoopis ühes teises keeles ja teistlaadsete artiklite juures...

Postimees võiks huvi pärast panna ühiste artiklite kommentaarid kokku. Nii nagu tulevad, eesti- ja venekeelsed segamini. Väga hea integratsiooniprojekt oleks. Ja kui kisa liiga suureks tõuseb siis saab ju alati öelda, et ups... tehniline probleem oli:)

reede, 21. august 2009

Nimed lapsepõlvest

Alljärgnevat postitust palun mitte lugeda alla 35 aastastel. Tänan!

Augustikuu toob kaasa mingid spetsiifilised lõhnad (õunad?). Mis tekitavad vastupandamatu soovi minna vanaema juurde. Kahjuks pole vanaema ega ka seda kohta juba ammu- ammu... Muuhulgas lapsepõlvemälestustega kerkivad mälust teatud nimed. Nimed, kellega koos sai üles kasvatud ning kes tundusid nii omad. Nii tahaks teada mida nad teevad ja mis neist on saanud...
Jumal tänatud, et on Google. Kuigi, alati võib nimel olla nimekaim ja ma ei saa ikkagi vastust. Samuti on kahtlane lugu naistega, kes võivad olla mehele läinud ja oma nime muutnud.
Kummaline on see, et lapstähti, kes on edukad ka täiskasvanuna, on ka kogu maailma mastaabis väga vähe. Kas on ühest "armsa lapse" rollist teise- "edukas täiskasvanu", üleminek nii keeruline või pigistatakse need andekad lapsed lihtsalt tühjaks ja nad ei taha ega viitsi enam?

Leelo Tungal oma "Seltsimees lapses" viitab mitmel korral tolleaegsele lapstähele Marju Tarrele- kas tegemist on Linda Sauli õpilasega, kes jätkas ikkagi lauluga? On ta veel elus- peaks olema praegu ligi 70-ne?
Mingi aeg tagasi ilmus Ekspressis artikkel filmi-lapsstaaridest. Mis tõi päevakorda
Tatjana Meljohhina personaalküsimuse:) Googles surfates selgus, et saladus, kes siis ikkagi laulis Elektrooniku laulu on endiselt lahendamata... Ja mis on saanud Tatjanast- õpetaja, rezissöör, jurist või militsjonäär?
Minu malevalaulude märkmikus on mitmete romantiliste malevalaulude autor keegi salapärane. M. Metsvahi. Kas seesama, kes lõpetas TÜ rahvaluule eriala? Kas ta enam laule ei kirjuta ja muusikaga ei tegele? Millest oleks väga kahju, sest laulud, mida ta kirjutas olid kenad.
Hiljuti näitas ETV üht muusikasaadet, minu omaaegsete lemmikute lauljate õdede Ruthi ja Marjuga. Kahjuks ei tea ma õdede perekonnanime, mistõttu ei saa ka uurida, kas need andekad neiud endiselt tegelevad muusikaga. Kummalisel kombel on mul sellest koosseisust meelde jäänud Jörgen Pillau nimi - ja Google teab, et tema jätkab endiselt edukalt muusikaga.

Mõne minu lapsepõlveaegse staariga on "läinud paremini".
Ma mäletan millegipärast, kui juhtusin "Pioneerist" lugema intervjuud Kärt Tomingasega. Ei mäleta intervjuu sisu- ju ta oli aktiiivne pioneer vms, aga ma mäletan oma emotsiooni: kuidas saab keegi olla nii ilus! Ta jäi mulle meelde ja sealtpeale olen ma jälginud tema karjääri ja mul on nii hea meel, et Kärdist on saanud keegi.
Teine nimi minevikust on Helar Osila. Tema nupukesed Mäetaguse kooli tegemistest "Sädemes" erilisi positiivseid emotsioone ei jätnud, aga ju oli neid nuppe nii palju, et nimi jäi meelde. Ja väga tore oli teda ühel päeval teleekraanilt ka tegelikkuses näha. Edu talle..

Merle Liivak oma blogis kutsus üles avaldama ideid, millest ajakirjas rääkdia. Kuigi ma ei kuulu mingi kriteeriumi põhjal tulevase ajakirja sihtgruppi, siis antud teema huvitaks mind küll. Mis on saanud omaaegsetest lapstähtedest. (Kuna meediamonitooringu tõttu Merle seda lehte ilmselt loeb, siis veel üks palve. Ma ei tea kes oli Anne aastahoroskoopide autor- aga täpsemaid horoskoope pole mina näinud. Need võiks sama autorikoosseisuga alles jätta).

Lõpetuseks tervitan kõiki, kes antud postitust lugedes irooniliselt mühatasid, ... oleks mul sinu probleemid, hangi endale elu...:)

kolmapäev, 19. august 2009

Miks mulle meeldib Videviku saaga

Selle sarja, eriti esimese raamatu kohta, sobib väga konkreetne sõna- lummav.
Ma üldjuhul ei armasta väga muinasjutte ja igasugu kolli-molli lugusid. Tolkinen ja Harry Potter ei tekita minus mingeid emotsioone. Aga selle raamatu tagajärjel olen ma näinud nii mõnegi vampiiriunenäo ja mõtisklenud teemal, kas parem oleks olla libahunt või vampiir ja kuidas see ikka võiks olla ja käia.
Kuidas oleks elada, kui kogu su elu on üks pikk lõputu päev. Ja kuidas on, kui sa kuuled kõigi juuresolevate mõtteid. Ja kust saavad nad raha jne jne jne.
Mulle meeldib, kuidas Meyer on suutnud luua praktiliselt stereotüübivaba maailma. Pean siin silmas libahuntide (kuigi lõpus selgub, et pole need ikka need päris päris libahundid) ja vampiiride maailma. Targemad räägivad, et enne Meyerit on kirjutatud vampiiriteemadel palju ja oluliselt paremini. Ma tean inimesi, keda see häirib- et miks küüslauk vampiiri vastu ei aita jne. aga minu meelest on see hea. Minu eelteadmised piirduvad Draculaga ja minu jaoks muudab Meyeri lähenemine raamatu natuke vähem ettearvatavaks- sarja ühed põnevamad kohad on minu jaoks kiljuutide müüdid ja vampiiride elu-olu kirjeldused ja pseudoajalugu (Off topic. Huvitav, kui vampiir peaks kogemata hammustama hiv positiivse või hepatiiti põdeva inimese verd- mis siis saaks? Vampiir põeks aegade lõpuni aidsi? Või muutuks ainult viirusekandjaks? Või on ta immuunne selliste tõbede vastu?)
Teine, selle raamatu ilmselt suurim väärtus ja see, miks ma arvan, on saanud raamatust bestseller, on nö hea maailm. Mingis mõttes vanaaegne maailm, kuigi kasutatakse kaasaegseid elemente- vampiirid suhtlevad moblade ja meilidega. See on see vana maailm, mis lõppes Kaverini ja Gaidariga. Kus inimesed olid veel ausad, moraalsed, väärikad ja head. Tänases (kirjandus-) kontekstis ja hivi ajastul mõjub see üllatavalt värskelt ja originaalselt. Suhe, kus kõigepealt tutvutakse, siis suudeldakse, abiellutakse ja saadakse laps. Mitte vastupidi, nagu täna kombeks.
Mul on tunne, et maailm on muutumas, mistõttu tänasele teismelisele võib see olla päris üllatav ja huvitav, et saab ka nii elada. Et saab olla suhe, kus mõlemad pooled üksteist armastavad. Et saab olla suhe, kus pole seksi. Et on mees kes vastab kõigile mehe stereotüüpidele- kaitsev, tugev, julge jne ning naine, kes vastab kõigile naise stereotüüpidele- saamatu, emotsionaalne, teeb hästi süüa ja hoolitseb oma vanemate eest jne.
Ka ülejäänud seltskond peale peategelaste on tavalised (või on tänases päevas õigem öelda ebatavalised??) noored. Kui võtta kõrvale kaasaegne noortekirjandus (näiteks Vallik, Leesalu, Limb, Rennison jne), siis ka juhul, kui peategelane on nö korralik tüdruk, siis kindlasti on raamatus olemas "paha" tegelane, kes näitab milline on tänapäeva noorte elu "tegelikult".
Pange tähele, et kogu sarja jooksul ei näe me ka Bella sõpru triipu tõmbamas, oksendamas või siis orgiat pidamas.
Ma üritasin meenutada, kas tean veel mõnd raamatut, mille teljeks oleks õnnelik suhe, kus mõlemad tegelased armastavad teineteist ning suhe on kuni abieluni seksivaba? Peale Jane Eyre ja Romeo-Julia rohkem esimese hooga ei meenunudki... Kõik armastusromaanid, mida mina olen lugenud räägivad kas õnnetust armastusest (Scarletti lood, Jevgeni Onegin jne jne...) või siis toimub suurem osa tegevust voodist (Remarque asjad...) või siis on tegemist armastusega, mis pole raamatu kandvaks teljeks.

Väga tugev paralleel tekib mul tegelikultJane Eyrega: hallist hiirekesest naine, kes hiljem osutub kangelaseks; vägev mees, klassivahe ja keelatud armastus ja kõigest ning kõigist hoolimata jäädakse ikkagi kokku.

Sarja tegelik sõnum, mis tuuakse välja viimases raamatus: koostöö, peresuhted, tingimusteta armastus on see, mis annab võidu ka kõige kurjemate jõudude ja ohtude eest. Et ühise eesmärgi nimel saavad sõbrad olla ka kõige suuremad vaenlased. Nutikas kirjandusõpetaja pigistaks siit kindlasti mitu kirjanditeemat välja..:)

Selge on see, et selle raamatu sihtgrupp on noored tüdrukud. Elukogemusega muutuvad ka oodatavad väärtused ja saab selgeks, et kirjandus pole elu. Suhe isatüüpi mehega, kes teab täpselt mida ja kuidas elada ning kus naise osaks on olla lihtsalt ilus, on küll raamatus romantiline lugeda, aga päris elus.... õudne. Kujutage suhet (nagu ka näiteks Rudolfi ja Irma lugu) kus üks pooltest sulle kogu aeg vesise pilguga otsa vaatab ning vahetpidamata ja rohkesõnaliselt räägib kuidas ta sind armastab...sellisest suhtest peaks tegelikus elus kiirelt jalga laskma. Aga noore tüdrukuna tahad olla printsess, kelle ees on kogu maailm maas ja keda kantakse kätel... See etapp tuleb lihtsalt läbi elada, karm reaalsus jõuab kohale varem või hiljem, las jäävad siis vähemalt raamatutesse sisse illusioonid.
Kui mul millestki kahju on, siis sellest, et Bella karakteril pole arengut. Kui sa oled kaks aastat elanud nö ohuolukorras, siis inimene peaks ju ometi lõpuks kohanema ja eluga edasi minema...Ka viimases osas ei anna emadus ja avastatud võimed erilist kvalitatiivset lisaväärtust sellele noorele neiule. Positiivseteks kangelasteks, kes suudavad muutuda ja üllatada osutuvad hoopis kõrvaltegelased Jacob, Alice, Rosalie jne.
Aga noh, see ongi vist ajaviite- ja päriskirjanduse vahe, et tegelased on skemaatilised ja suurt sügavat tagamõtet sealt otsima ei peaks. Ja kriitikat on selle sarja kohta piisavalt olnud. Las jääb siia kirja ainult see mis on hea.
Punktiks lõppus sobib imehästi Katie Melua esituses imekena armastuslaul.