neljapäev, 30. september 2010

Kastanje

Igal sügisel sama jama- kastanimunad on täielik defitsiit!. Puu alune on täiesti tühi. Ja nii lapsepõlvest saadik. Koolis oli meil vaja metssigade jaoks koguda kastaneid ja tammetõrusid. Tammetõrudega polnud probleeme. Kastanitega aga alati.
Mul on väga kahju, et olen nö päris kastaneid söönud. Sest need ei ole õige maitsega. Õige kastan peaks olema selline pähkli moodi- krõmps, vürtsikas ja krõbe. Nii täiuslik, sile nagu puust...

teisipäev, 28. september 2010

Põdra Maja

Teismeline täiskasvanuks saav lapselaps peab vanaemaga läbirääkimisi, et saada oma sünnipäeva tähistamiseks peopaigaks suvila.
- Hmm... ma ei tea, kas see on hea mõte, muutub vanaema murelikuks.
Lapselapse peast käivad kiiresti läbi võimalikud vastuväited- me ei läbusta, suitseta, tarbi narkotsi ega pane maja põlema....
-Novembris on õues juba nii külm, teil on õues paha mängida, teeb vanaema oma mure põhjuse teatavaks.
??
-Kallis vanaema, ma luban, et me ei lähe õhtu jooksul kordagi õue:)

esmaspäev, 27. september 2010

Pühapäevased porgandihommikud

Ma juhtusin kuulama väga põnevat loengut. Tedlased maailmas tegelevad probleemiga, et kas toitude/maitsete eelistamine on geneetiline-kaasasündinud või õpitud harjumus. Uuringud on pooleli, aga saladuskatte all poetati (H.Tuorila), et näiteks magusa maitse nautimine ning ka lõhnade eelistamine on õpitud.
Näiteks soomlased eelistavat kaneelilõhna, mis toob positiivseid emotsioone ning äratab isu- samas, kui teised uuringus osalenud rahvused jäävad kaneelilõhna suhtes külmaks.

reede, 24. september 2010

Vaene väike Eesti

Ma ei jaksa enam meediat jälgida. Vaesus vaatab igalt poolt vastu.
Inimeste kirjeldused sellest, kuidas ammu hambaarstile pole saanud. Haigla, kus inimesed surevad, sest puudub aparaat. Lasteaiad, mis ei jaksa kempsupaberit osta. Põlvkonnad, kes kasvavad üles keemiakatseteta ning kordagi suusatamata. Aukudeta teid ning kaasaegset ühistransporti ei näe minu silmad ilmselt iialgi. Arutelud hariduses ja tervishoius omafinantseerimise osakaalu suurendamisest. Kas maksta kõrghariduse eest õppimise ajal või peale seda. Liidetavate järjekord ei muuda summat, ikka rohkem tuleb inimestelt tagasi küsida.

kolmapäev, 22. september 2010

Geni lood 4- Nimed

Kui kedagi huvitaks, siis võiksin ma ilmselt praegu teha magistritöö 17.-19. sajandi Lõuna-Eesti ( e Liivimaa) eesnimede arengust ning trendidest...:)
Kogukonnad olid tollal arusaadavatel põhjustel väga suletud. Mistõttu on tegelikult huvitav, et esines nimesid, mis olid popid kõigis minu poolt läbi töötatud mõisates (7 erinevat)- kuidas selline info st et väga in on tütar nimetada Marriks, levis? Ei tea, aga oleks huvitav teada.
Tuli küll ette, et mõisnik ostis oma pojale uue mõisa teiselpool Võrtsjärve ning inimesed pakiti, koos traditsioonide ja nimedega, lihtsalt kaasa. Ja no eks mingi kaubandus ju samuti eksisteeris- ehk siis info ju liikus ikka.
(Nüüd ja edaspidi kaasaegsed nimepildid. Kuigi, nagu eilse sõnavõtu kommentaaris tabavalt märgiti- kirjakeelt ju polnud, kuidas ma tean kuidas on õige:) Eks ta ole- kirikuõpetaja armust võis mehe nimi erinevates dokumentides olla Endrik, Hendrik, Hendrich, Hen...
Muus osas on muutunud peamiselt see, et kahest kaashäälikust on saanud üks- ehk siis Marrist Mari, Marretist, Johhanist ja Kaddrist vastavalt Maret, Johan ja Kadri jne).
Andres, Hans, Hendrik, Jaak, Jaan, Jacob, Johan, Karl ning Ann (nii Ann, Anna kui Anno (Anu)), Katri, Leno, Liis, Maret, Mari jne - olid sõltumata piirkonnast minu mõisates ülimalt levinud.

teisipäev, 21. september 2010

Geni lood 3- Moraalist

Ärge uskuge, kui keegi räägib teile püsivatest traditsioonilistest pereväärtustest ning sellest, kuidas 21. sajand on kaasa toonud moraalse allakäigu.

Elu 17.-18. sajandi Liivimaal oli värvikam kui Mehhiko seriaalis.
Kujutaksite ette end abiellumas näiteks vanaisa õetütre pojaga? Või siis oma isa noorema vennaga?... Kõik hea ja oma jäi perekonda:)
Et minu ja sinu ja meie lapsed on selle sajandi probleem? Tühjagi!

esmaspäev, 20. september 2010

Mis sul viga on?!

Kukus oli hiljuti täiesti geniaalne Vox Populi teema- mis sul viga on? Mis saab olla veel parem koht virisemiseks, kui sinu isiklik anonüümne blogi...
Et mis mul viga on- aga palun.
Esiteks on mul kõriauguni ja rohkem ka veel koristamisest. Kes pagan tekitab mu tubades segadust, külvab tolmurulle ning määrib aknad? Ja miks ta seda teeb? Jah, teoreetiliselt võin ma appi petta oma lähedased või palgata koristaja, aga see ei muuda põhiküsimust- miks mina pean selle pärast muretsema?? Miks pean ma stressama teades, et kui mina ei tee ja ei muretse- siis ei tee seda keegi. Ei tule kusagilt head inglit (või ema), kes seda minu eest teeks..

neljapäev, 16. september 2010

Moepolitsei

Kuidas saad aru, et oled vana? Eks ikka nii, et noorus tundub hukas olevat.
Mulle jalutab hommikuti vastu kolme erineva kooli laste mass. Ja ma lihtsalt oigan- mulle tundub, et koolitüdrukute vahel on käimas võistlus- kes suudab kõige vähem ja kõige enam paljastavaid riideid selga panna. Kuidas neil küll külm pole? Tänane hommik tundus kuidagi eriti jahe olevat.
Nagu kohalikud venelased, tundub, et ka noored elavad mingis teises meediaväljas? Just mingi aeg tagasi oli ajalehtedes-kirjades uued sellesügisesed kollektsioonid- mõnusad villased kleidid, kampsunid. Kes neid siis kannab? Minusugused vanainimesed?
Teismelised tunduvad võtvat malli Floridast...

teisipäev, 14. september 2010

Pärast surma 3

Kuidagi morbiidseks kisub mu blogi viimasel ajal. Tundub, et minu elust hakkab läbi saama pulmade aeg ning käes on surmade aeg. Kurvastavalt tihti olen sel aastal näinud sõpru-tuttavaid-sugulasi peielauas.

Viimati oli põhjust käia kiriklikel matustel.
Ärasaatmine on sündmus, kus alati on väga raske leida õigeid sõnu. Pahatihti on ilmalikud matused olnud samamoodi piinlikult võlts-pateetilised.
Rohkem peaks praktiseerima seda, et mälestusi räägivad tuttavad- sõbrad -lähedased. Samas saan ma aru, et lähedaste jaoks on see sel hetkel väga raske ja eestlane pole ka esineja, kes vabatahtlikult kümnete inimeste ees kõne peaks.

esmaspäev, 13. september 2010

Moodsad mängud

Minu vanemad mängisid kulli. Mina mängisin lätsu. Nüüd on sellest mängust saanud zombi....
Hendrik on zombi!! Aaaaa... Kevin on zombi.

Kaks lasteaiapoissi vahivad taevasse. Lennuk lendab üle nende.
Jõmm 1 sirutab käe taevasse: Näe lennuk. Pommitame alla. Seal on terroristid.
Jõmm 2 nõustub rõõmsalt ning sirutab samuti. Pommitame jah. Mul on laser.

Kaks hallipäist vanaprouat saavad kepikõnni rajal kokku. Jällenägemisrõõmust piisavalt kaisutatud, otsustatakse, et on aeg hinge tõmmata. Istutakse pingile, kus üks daamidest tõmbab välja oma huippu moodsa nutitelefoni ning asub sõbrannale seletama, kuidas sammulugejat seadistada.

reede, 3. september 2010

Värav

Meie linnosa on planeeritud väga nutikalt. Kõige välimises ringis on elumajad, seejärel koolid ja lasteaiad ning päris keskel ülimalt populaarne puhkeala. Autovaba. Roheline.
Tädikesed nopivad muru seest seeni. Puudealusele pingile on kogunenud purupurjus seltskond, kes kõvasti ja valesti joriseb vene poppi. Vanemad prouad käivad keppidega ning kenad hästi vormis vene poisid teevad tervisejooksu. Noored isad, õllepudel näpus kärutavad oma võsukesi. Mammad lapsukestega on vallutanud liivakastiks kaugushüppekasti. Tuul kannab Leiburist värske leiva lõhna. Ühesõnaga- idüll.


kolmapäev, 1. september 2010

Köie peal kõndijad


Kas ma olen kurjategija, kui teen märkuseviieaastasele kes on veendunud, et parim riietus lasteaeda on kummikud ja pudrune pidzaama. Bronhiidis teismelisele, kes on otsustanud minna 10 kraadise ilmaga  praktiliselt pesus ja õhukese jakiga.
Kas peaks ütlema lapsele, millised on tema tegelikud võimed või olema toeks kõigest ja kõigist hoolimata. Kas tuleks kiita ilmselgeid lati alt läbijooksmisi või peaks juhtima tähelepanu võsukese vigadele ja sundima teda rohkem pingutama.